RSS

Margit Peterson. Vana-Rääma uulitsal

Ilmunud: Hea Tegu, 2017

 

“Vana Rääma uulitsal” on staažika luuletaja ja kirjaniku Margit Petersoni kuues luulekogu. Raamatu luuletused on kirjutatud inspireerituna Pärnus asuvast Vana-Rääma tänavast, kuhu teose autor oma perega kolis. Ülejõe linnaosa koos sealsete tänavatega on olnud talle kodune lapsest saati. Seega on raamatus rohkelt nostalgiahõngulisi luuletusi, kuid luulekogus sisaldub ka olevikku puudutavat luulet. Luuletuste peamised teemad ongi nostalgia, tunded ja ühiskonnakriitika.

Kindlasti tuleb ära märkida Petersoni aktiivset loometegevust. Ainuüksi 2017. aastal andis ta välja kaks luuleraamatut, lisaks veel kaks juturaamatut. Margit Peterson on öelnud, et luule on tema jaoks nagu lumelaviin, mis talle peale langeb.

Käesolevas luulekogus sisaldub nii riimluulet kui vabavärssi ja selgelt on näha, et autor katsetab erinevate stiilidega. Nostalgia kirjeldamine tuleb luuletajal väga hästi välja. Luuletus “Sünnivaludes” on põnev kirjeldus minevikus toimunud sündmustest. Peterson kirjutab ka head ühiskonnakriitilist luulet, näiteks lk 17 olev luuletus, millel kahjuks pealkirja pole. Pealkirjade puudumine osadel luuletustel on raamatus negatiivne, sest huvitav pealkiri kutsub lugema ja muudab luuletuse tõsiseltvõetavamaks. Näiteks lk 68 on  hea ühiskonnakriitiline luuletus, mis räägib inimese ühiskondlikest ootustest, kuid pealkirja sellel ei ole. Kusjuures  näited, mida  hea pealkiri luuletusega teeb, asuvad siinsamas raamatus: ”Sonett kodutule kassile” ja “Öö katab maad” – tekitavad lugemishuvi. Luuletust “Öö katab maad” kutsub lugema ka selle pühendus. Minu arusaama kohaselt räägib see lahkunud lähedasest.  Aga miks ma üldse luuletuse pealkirjast räägin? Minu meelest on see oluline, kuna raamatupoes luulekogu sirvides võtab lugeja selle suure tõenäosusega lahti suvalisest kohast ja annab oma esialgse hinnangu selle põhjal, mida esimesena näeb. Kui pealkiri puudub, võib tekitada see lugejas tunde, et raamat on kirjutatud niiöelda põlveotsas. Veel emotsioonidest rääkides – mulle meeldis luuletus “Eluring”, milles sisaldub ka ridade vahele peidetud sõnum. Samas mõnes teises luuletus võiks olla emotsioone oluliselt rohkem, näiteks “Pimedate silmadega naine”.

Kui raamatusse süveneda, on minu meelest tegemist kindlasti rohkem kui keskpärase teosega. Kuid luulekogu esimesed poeemid võiksid olla kutsuvamad ning pealkirjastatud. Lisaks ootaks ma natuke  rohkem erinevate tunnete esiletoomist. Kohati on luuletused  liiga sarnased nii ülesehituse kui sõnumi poolest. Võibolla on see minu probleem, et ma olen liiga nõudlik lugeja ja ootan igalt autorilt selgelteristuvat omanäolisust. Antud luulekogu lugedes tekkis mul aga tunne, et olen tema loomingut juba lugenud, ehkki ma pole. Kuid sama tunne tekib mul ka lugedes ajakirjas “Looming” olevad luuletusi. Loen seda regulaarselt ja ühel päeval lugesin raamatukogus huvi pärast 1984. aastal välja antud ajakirja numbrit. Esimene ettejuhtuv luuletus oli  Tiit Merinäkilt, kes kirjutas nostalgiast ja loodusest, tehes seda samamoodi nagu paljud peale teda on kirjutanud. See oli üle 30 aastat tagasi.

Mina loen kindlasti ka Margit Petersoni järgmisi luuleraamatuid. Lugedes  tema kirjadusblogi, kus ta kaasahaaravaid arvustusi kirjutab, näen ma temas kahtlemata potentsiaali. Soovitan lugeda käesolevat ja järgmisi luuleraamatuid ka teistel, kes kvaliteetsest eesti luulest lugu peavad.

 

Vaata leidumust e-kataloogis ESTER

 

Aimur-Jaan Keskel
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 19. jaan. 2018 in varia

 

Maire Suitsu. Eks elati ju ennegi: sotsialismiaja söögimälestusi

Ilmunud: Hea Lugu, 2017

Ajaloost ja sõdadest on kirjutatud tohutud mäed raamatuid, samas kui toitumisest ja tavalisest elu-olust kõnelevatest raamatutest saaks heal juhul kokku kuhjakese.
Kõne all olev raamat on Eesti kuhja uusim osake.

Parema tausta saamiseks, kuhu uus ja meelde tuletatud info paigutada, on antud ka ajalooline taust ja tähtsamad sündmused, mis mõjutasid tugevalt igapäevast elu. Sotsialistlik partei kontrollis kõike ja see tähendas, et kontroll oli ka taldrikul oleva üle ja selle üle, kui palju selle eest maksma peab.

Lisatud on ka nimekirjad toidupoodidest ja toidukohtadest ning natuke taustainfot nende kohta. Tallinna ajaloohuvilistele jälle üks teistmoodi vaatenurk. Lisaks on nostalgialaks garanteeritud. Paljude poodide ja kohvikute majugi pole alles ning mis silmist, see meelest. Kuid lugedes toredatest kohtadest, võivad elustuda ammu ajatolmu alla mattunud mälestused.

Kümnendite kaupa jaotatult annab raamat sissejuhatusliku ülevaate ja maitse suhu. Nimelt on igas alajaotuse juures antud ka kümnendi lemmikretseptid, millest väga kindlasti nii mõnedki tulevad tuttavad ette ka neile, kes sündinud 90-ndatel ja hiljem. Hiljem sündinutele võivad natuke raputavalt mõjuda kirjeldused toidu hankimise ja muretsemise kohta. Ja siinkohal ei ole muretsemine üldse ülekantud ja kõnekeelelises tähenduses. See paneb mõtte liikuma teemal, miks Eesti inimesed kõike muretsevad. Inimeste mälust võivad asjad kaduda, kuid keeles elavad edasi. Nii me muudkui muretsemegi ikka veel toitu, kuigi mure ise on kadunud.

Raamatu koostamisel on tehtud tohutut tööd, sellest annavad tunnistust arvukad viited blogile https://ekselatijuennegi.blogspot.com.ee/ ja veebilehtedele, kus huvilised saavad lisalugemist.

Ainus, mida ma raamatule ette heita oskan, on mõnes kohas sama info korrutamine ja seda lausa samade sõnadega. Aga see viga on ikka päris pisike selle suure ja asjaliku töö kõrval, mille Maire Suitsu teinud on.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Svea Nuoranen
Väike-Õismäe raamatukogu juhataja

 

Tamsyn Murray . Teise ringi süda

Ilmunud: Ajakirjade Kirjastus, 2017
Tõlkinud Piret Orav

 

Rääkides taaskasutusest ja teise ringi asjadest mõeldakse tavaliselt riideid või mööblit. Küll aga liigub palju inimesi ringi taaskasutatud organitega. „Teise ringi süda“ annab lugejale pilguheite organidoonorluse maailma helgemale poolele.

Jonny ei ole tavaline teismeline.
Iga päev ärkab ta haiglas, aheldatud masina külge, mis teda elus hoiab.
Iga päev loodab ta, et just täna leitakse talle doonorsüda.
Iga päev juurdleb ta, kas see jääb viimaseks tema elus.

Iga päev peab Niamh sõda oma venna Leoga.
Igal viimasel kui päeval Leo võidab.
Iga päev unistab Niamh elust ilma Leota.
Kuid kõik muutub päeval, mil juhtub õnnetus.

Tamsyn Murray näitab organidoonorluse kahte poolt. Ühel pool on Jonny, kelle südamepuudulikus on nii tugev, et ta on elus vaid tänu masinale, mis asendab tema südame tööd. Ta veedab kõik oma päevad haiglavoodis olles. Tema lootus saada uut südant on väike noore ea ja haruldase veregrupi tõttu.

Teisel pool on Niamh, kelle kaksikvenna Leoga juhtub õnnetus, mis paneb kogu pere karmi valiku ette. Kas lasta oma armastatud pereliige tükkideks võtta? Selleks, et keegi teine, võõras, saaks elada? Või hoida ta ühes tükis Leo soovide kiuste, sest lahti lasta on raske?

Mis saab edasi? Mis juhtub siis kui sinu sees on võõras süda? Süda, mis lõi enne kellegi teise sees. Kellegi, kes oli hoopis teistsugune. Kellegi, kes nüüd on surnud. Ning mis juhtub siis kui mängu tuleb armastus?

See on lugu tulevikule vastu astumisest, ükskõik kui hirmutav see ka poleks.
See on lugu murtud südame parandamisest, ükskõik kui valus see ka poleks.

Kuigi surmad ja südamehaiged tunduvad olevat märksõnad väga tõsisele ja kurvameelsele raamatule, siis siin nii ei ole. Jutt kandub edasi sujuvalt ning õhuliselt.  Peatükid lõppevad nii ruttu, et lausa peab vaatama, mis järgmises peatükis juhtub. Seda viimast eriti selletõttu, et peatükke jutustavad vaheldumisi Jonny ja Niamh.
Lugu iseenesest on informeeriv ning aitab mõista doonorite lähedasi ning doonorluse saajaid. See on lõbus, romantiline ning mõtlema panev.

Soovitan raamatut John Greeni fännidele ning raamatute „Minu süda ja teised mustad augud“, „Sina minu kõrval, maailm meie vahel“ ja „Üks“ austajatele.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Mirjam Kaun
Laste- ja noorteteeninduse raamatukoguhoidja

 
1 kommentaar

Posted by &emdash; 22. dets. 2017 in ilukirjandus, noorsooromaan

 

Martha Hall Kelly. Sirelitüdrukud

Ilmunud: Päikese Kirjastus, 2017
Tõlkinud Leena Suits

Raamat jutustab kolme naise loo Teise maailmasõja ajal ja pärast sõja lõppu. Raamat on ilukirjanduslik, aga põhineb tegelikel sündmustel ning kaks peamist tegelast on ka reaalselt elanud.

Raamatul on kolm peategelast. Nendeks on Caroline Ferriday, Kasia Kuzmerik ja Herta Oberheuser. Caroline on New Yorgi seltskonnadaam, kes töötab Prantsuse konsulaadis ning tegeleb heategevusega. Ta on just kohtunud mehega, kellesse ta hakkab armuma, kui puhkeb Teine maailmasõda.

Kasia on Teise maailmasõja puhkedes noor tüdruk, kes astub vastupanuliikumisse, et kullerina tegutseda. Ühel päeval võetakse Kasia koos oma sõprade, õe ja emaga kinni ning viiakse Ravensbrücki koonduslaagrisse. See laager on mõeldud ainult naistele.

Herta Oberheuser on noor ja ambitsioonikas saksa arst, kelle perekond vireleb vaesuses. Kui ta näeb kuulutust, kus otsitakse valitsuse teenistusse arsti, siis ta ei kahtle, et see on hea võimalus. Lõpuks nende kolme tegelase elud hakkavad üksteisele lähenema.

Caroline Ferriday ja Herta Oberheuser on ka reaalselt elanud. Samuti nende vanemad ja veel mõned tegelased. Kasia ja tema õde Zusanna ei ole küll reaalselt elanud, aga nad on kirjutatud mitme inimese põhjal kokku kaheks tegelaseks.

Autor on teinud antud teemal väga põhjaliku uurimuse ning sellest kirjutanud suurepärase ja üdini emotsionaalse raamatu. Kes ei taha lugeda Teise maailmasõja koledustest ning leinast, siis nendele ei soovita, sest see, mis toimus Ravensbrücki koonduslaagris, mis nende naistega seal tehti, see on lihtsalt võigas ja julm.

Mulle meeldib lugeda Teise maailmasõja kohta. See on minu jaoks ääretult huvitav, mis siis, et tegemist on raske teemaga. Väga meeldis ka käesolev raamat, sest see on lihtsalt nii hästi ja kaasahaaravalt kirjutatud, et lugesin paari päevaga läbi. See raputas mu maailmapilti ning neid tegelasi ei ole pärast raamatu lõpetamist lihtne peast välja saada. Soovitan soojalt see raamat kätte võtta ning läbi lugeda ning ärge laske ennast raamatu mahukusest hirmutada. Raamat on põnev ning edeneb kiiresti. Õhtuti oli raskusi selle käest panemisega. Head lugemist!

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Triinu Rannaäär
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 
1 kommentaar

Posted by &emdash; 20. dets. 2017 in ajalooline romaan, ilukirjandus

 

Dmitri Gluhhovski. Metro 2035

Ilmunud:Tänapäev, 2017
Tõlkinud Erle Nõmm

Tegemist on järjega raamatule “Metro 2033”, mille tegevus toimus kaks aastat varem. Olemas on ka raamat “Metro 2034”, kuid eesti keelde seda tõlgitud pole.

Maailm pärast suurt sõda. Alles jäänud killuke vene rahvast on uue „kodumaa“ leidnud ja asustanud Moskva metroos, kus iga jaamavahe eksisteerib linnana, kus majanduslik seis, kuid ka riigikord võib olla täiesti teine võrreldes naaberjaamavahedega.
Umbes 50 000-pealine inimmass elab ja usub, et nad on ainsad ellujääjad kogu maailmas. Kogu maapealne osa on elamiskõlbmatu. Vähemalt nii räägitakse. Üleval käivad ainult stalkerid, nii ka peategelane Artjom. Artjomi siht on leida teised ellujäänud päris linnades. Kuskil peab ju elu veel olema. Nüri järjekindlusega püüab ta raadiosaatjaga „elulaineid“ püüda. Kui tema kõrvu kuuldub jutt mehest, kel see olevat õnnestunud, algabki jaht mehele ja infole läbi jaamade. Ja see retk ei ole kergete killast, pea igas peatükis satub ta surmaga silmitsi ja ühest jamast pääsemine tähendab kohe kindlasti veel hullema sisse sattumist. Punased, fašistid, hansa, kõik maailmakorrad on esindatud nii oma heas kui ka inimvihkajalikumas pooles.
Kui selgub, et väljaspool metroomaailma siiski on elu, alles siis õiged probleemid hakkavad.
Kas tundmatu hea on ikka parem, kui olemasolev halb?
Kas mitte inimesed ise ei loo veriseid diktatuure?
Kas keegi tahab üldse neid lõpetada või tahetakse olla lihtsalt otsustaja rollis?
Kas inimesed vajavad tõde või hoopis kangelasi?
Apokalüptiliste huvidega lugejale igati sobilik.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Svea Nuoranen
Väike-Õismäe raamatukogu juhataja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 15. dets. 2017 in ilukirjandus, ulme

 

Roberta Rich. Veneetsia ämmaemand

Ilmunud: Petrone Print, 2016
Tõlkinud Kadri Metsma

On kaks head asja – reisimine ja raamatud, mis  omavahel annavad erilise sümbioosi. Kindlasti on teile tuttav reisijärgne kahjutunne selle lõppemisest. Suurepäraseks reisi pikenduseks on raamatud, ja just ilukirjandus, mis annab külastatud paigale hoopis teistsuguse sügavama mõõtme.

Järgnev on pühendatud Veneetsiale. 118 saarele ehitatud müstiline linn on andnud ainet paljudele autoritele. Järgnevalt Veneetsia raamatureisi kolmene valik sellest.

 

“Veneetsia ämmaemanda” autoriks on 1946. aastal sündinud kanada kirjanik. Romaani sündmustik on täpselt dateeritud aastaga 1575. Raamat on täis põnevust, ajaloolist ja sotsiaalset infot, värvikaid erinevate seisuste karaktereid. Loetu teeb eriti huvitavaks juudi ja kristliku religiooni erinevuse meisterlik kujutamine renessansiaegses Veneetsias.

Peategelaseks on noor juudi ämmaemand, kes on leiutanud tõhusa abivahendi raskete sünnituste puhuks – sünnitustangid. On inkvisitsiooniaeg ja taolised abivahendid võivad kaasa tuua nõidumissüüdistuse. Põnev tegevustik leiab aset nii Veneetsia juudi getos ja ülikute palazzodes, kui ka hoopis erineva elu-oluga Maltal, kus noore ämmaemanda mees on vangi langenud ja ootab lunaraha eest vabastamist. Nutikas naine ei kohku tagasi mingitestki avantüürides, et vajalik raha kokku saada.

Kuid 1575. aasta Veneetsias on vaid üks peategelane – katk.  Must surm valitseb kõiki elusaatusi: ole rikas või vaene, rumal või tark, juut või kristlane – katku ees on kõik võrdses seisus.

Raamatule on inglise keeles  ilmunud ka järg  „The Harem Midwife“.  Küllap varsti ka eesti keeles.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Virve Edro
Nõmme raamatukogu raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 8. dets. 2017 in ilukirjandus

 

Robert Girardi. Vaporetto 13

Ilmunud: Kultuurileht, 2005 (Loomingu Raamatukogu)
Tõlkinud Karin Suursalu.

Ameerika kirjaniku Robert Girardi (s. 1961) salapäraselt kaunis Veneetsia romaanis  saame aimu, mis tunne on elada Suure kanali ääres asuvas palazzos, kus seinad on kaetud 400 aasta vanuste maalidega.

Veneetsial on lugematuid nägusid ja linna ilu imetlema tulnud päevaturistid näevad neist vaid väheseid. Linnal on ka oma kummituslik pool, mis avaneb alles pimeduse varjus.  Kui teile maailma müstiline taju ei ole võõras, siis see raamat on just teile.

See on kummituslugu tänapäevases Veneetsias, mis on ühtlasi ka vana Veneetsia lugu. Öises tänavate labürindis kohtuvad ameerika valuutamaakler ja eeterlik naine, sajanditetagune vaim. Mööda öiseid tänavaid hulkudes ja vanades palazzodes  öistel koosviibimistel osaledes, avaneb müstiline ajalooline linna atmosfäär. Raamatus on ka teine – päevane, töine Veneetsia pool, kus on tabavalt antud linna tänapäevane elustiil, kohalikud tavad ja harjumused.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Virve Edro
Nõmme raamatukogu raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 8. dets. 2017 in ilukirjandus