RSS

Anu Seidla, Riin Alatalu. Boris Dubovik: “Vanalinn, minu lemmik!“: Vana Tallinn muinsuskaitsja pilgu läbi

Ilmunud: MTÜ Eesti ICOMOS ja Ajakool OÜ, 2016

73 aastat tagasi märtsipommitamises said nii barokne Narva kui ka keskaegne Tallinn suuri kahjustusi. Kuid täna on nii, et üks neist on taastatud ja turistide lemmik, teine aga unustuses ning igav ja ilmetu.

Pärast teist maailmasõda oli Euroopas hulgaliselt sõjas purustatud vanu ajaloolisi linnasüdameid, mis taastati. Millised võimalused on linna taastamiseks? Millised võimalused valiti Prahas, millised Varssavis? Kas täna tehtaks teistsuguseid valikuid? Millised majanduslikud ja millised ideoloogilised ning poliitilised takistused olid Tallinna vanalinna taastamisel? Kas poola restauraatorid rikkusid Vanalinna ära? Miks ei ole siiani valmis ehitatud Linnateatri maja?

Tallinna Vanalinna muinsuskaitseala loomise 50. aastapäevale ja UNESCO maailmapärandi nimekirja kandmise 20. aastapäevale pühendatud raamatus pajatab pea pool sajandit ajalooliste hoonete restaureerimisega tegutsenud Boris Dubovik lugusid Tallinna vanalinna majade restaureerimisest, meenutab arhitekte, kunstiajaloolasi ning arhitektuuriajaloolasi, kes pühendasid sellele oma elu.

Ja veel küsimusi, mis tulevad seda raamatut lugedes mõtteisse:

Mis tähtsus on ühel ajaloolisel majal?

Kui vanad on majad Tallinna vanalinnas?

Milline oli Tallinn keskajal?

Linn kui bränd?

 

Raamatust leiab rohkelt lugemissoovitusi vanalinna majade ajaloost ning nende taastamiseks tehtud uurimustöödest. Samuti leiab siit mõned artiklid, mis ilmunud ajalehtedes juba aastakümnete eest, kuid iseloomustavad tollaseid vaateid Vanalinna restaureerimisele. Fotosid raamatus on nii Tallinna linnaarhiivist, Vanalinna Restaureerimise Valitsuse arhiivist, Tallinna Linnaplaneerimise Ameti muinsuskaitse osakonna arhiivist, Eesti Filmiarhiivist, Tartu Ülikooli Kunstiajaloolisest fotokogust, Eesti Rahvamuuseumi fotokogust, paljudest erakogudest jne ning majad nendel on üles pildistatud eelmise sajandi alguses, pärast sõda ja pärast restaureerimistööde teostamist.

 

Soovitan seda raamatut kõigile Indrek Hargla apteeker Melchior Wakenstede lugude austajatele, sest siit raamatust saab selgeks, mis on dornse ja mis – diele. Samuti on see raamat kõigile vanalinna sõpradele.

 

Vaata leidumust e-kataloogis ESTER

Vaata lisaks valikut Boris Duboviku kirjutatud artikleid Eesti artiklite andmebaasis ISE

 

Liina Haas
eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 10. märts 2017 in ajalugu, arhitektuur

 

Tiia Toomet. Vanaduse võlud

vanaduse-voludIlmunud: Tammerraamat, 2017

Vaimukas ja äratundmisrõõmu pakkuv mõttekogumik Tiia Toometilt.

Autor oleks kui mõtetelugeja. Ka ise ei oskaks paremini oma mõtteid sõnastada. Ilmselt enamus üle kuldse keskea naisi võivad niiviisi mõelda, kuigi pole veel nö „soovitusliku vanuseni“ – 70 –  jõudnud. Aga nagu autor tiitellehel saatesõnas ütleb – raamat on ka „… neile, kes kavatsevad kunagi tulevikus nii vanaks saada“.

Soe tagasivaade elule, kus lapsed on pesast välja lennanud, kõik on muutunud justkui lihtsamaks, mitmes mõttes mugavamaks  ja tasakaalukamaks. Tegelikult ongi elu põhitõed väga lihtsad.  Kuigi endale veel ei tunnista,  et oled vana, hing on ju veel piisavalt särtsu täis ja tegus.

Aga probleemid on meie  põlvkonnal sarnased. Kuigi kõigega ma ei samastu, on siiski ühesuguseid eluseiku, mälupilte, analoogseid meenutusi vanemate ja vanavanemate juttudest „ilusast eesti ajast“, kildhaaval kogutud teadmisi meie ajaloost, kommetest. Näiteks kuidas sai nõukogude ajal peetud jõule ja kuidas manitseti lapsi, et kodujutte koolis ei räägita, aga omavahel ja pärast tunde ikka arutati. Nii sai meie põlvkond kaasa teistmoodi teadmised, mis muutsid meid nõukogude propaganda suhtes immuunseteks. Samas õpetas see keskkond meid lugema olulisi sõnumeid ridade vahelt.

Ka meie hirmud olid sarnased, nagu nüüd me küsimusedki. Mida teha ühe või teise meile olulise asjaga, mis meie järeltulijate jaoks ei oma tähendust? Minu asjad on minu elu. Korraga on tekkinud tunne, et kõike me ümber on saanud liiga palju. Autori sõnadega: „… Tahaks ühekorraga pühkida puhtaks nii toa kui meele …“ Kasvõi  hulk raamatuid, mis endale kunagi olid tähtsad, noori ei huvita, aga elamise muudavad kitsaks. Ja mitte ainult raamatud. Sama on reisipiltidega, mis toovad mõtteisse lõhnad, maitsed, meeleolud, inimesed… Aga need on ju vaid minu elamused. Noored kolivad pigem virtuaalmaailma ja nende elu, teadmised ja elamused ongi enamasti nutiseadmetes.

Vahel tundub mullegi, et maailm on hulluks läinud ja mina koos temaga. Lõputu tarbimine, infomüra ja tohutu tempo. Samas igatsen taga lapsepõlve videvikuõhtuid, kui vanaema ei võtnud tuld üles ja jutustas elust isatalus, oma õdedest-vendadest või noorusajast Keila-Joa mõisas. Igatsen tema sooja kätt ja ärgast pilku, tema suurt elutarkust ja vahedat huumorit.

Lapsi jälgides tabad end jällegi mõtlemast samadele asjadele. Kui erinevad võivad olla ühe ema-isa lapsed. Või kuidas  mina lapsena armastasin lopsakat suve ja nautisin sooja vihma, nüüd aga armastan üle kõige tärkavat helerohelist kevadet.

Ja kõiki meid valdavad eksistentsialistlikud mõtted, kuigi meie kultuuriruumis on teatud teemad, millest ei ole kombeks kõnelda. Olen nõus autoriga, et elada tuleb seni, kuniks elu, mitte surra juba enne surma. Ning vähemalt elu lõpusirgel leppida oma eluga ära, sest me ei tea oma inimlikus piiratuses, kas ja kuidas maailm võiks jätkuda, kas me võiks oma kogemustepagasiga uuesti parematena alustada. Ilmaruum on nii keeruline ning etteaimamatu ja kõik võib olla võimalik. Ning elad oma igapäevast raamistatud, kuid kordumatut elu end vabaks lastes edasi. Õpid enda rõõmuks uusi asju, vajamata selleks mingit ratsionaalset väljundit.

Ehk seda raamatut lugedes õpiksid ka nooremad inimesed mõistma oma vanemaid,  vanavanemaid ja nägema maailma laiemalt, mitte ainult oma nutiseadme mätta otsast.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Maimu Johannson
Paepealse raamatukogu raamatukoguhoidja

 

 

 

 

Michel Bussi. Mustad vesiroosid

mustad-vesiroosidIlmunud: Varrak, 2017
Tõlkinud Madis Jürviste

Romaan on „Leidlaps lumetormist“ autori Michel Bussi teine eesti keeles ilmunud romaan. Michel Bussi on praegu üks enammüüdud kriminaalromaanide autoreid Prantsusmaal. Ta on sündinud Normandias, kus toimub ka mitmete tema romaanide tegevus.

Hommik väikeses maalilises  Prantsuse külas Givernys. Micel Bussi on kirjeldanud võimalikult täpselt nii külakest, kuhu Monet` rajas oma kuulsa aia, Chenneviers´i veskit, Giverny kooli, kirikut ja surnuaeda. Lugeja saab põhjaliku ülevaate Monet` roosast majast ja muidugi vesirooside tiigist.

Monet`puhul ei näe me tegelikku maailma,
kuid me tabame selle näilikkust.

F.Robert-Kempf, „L`Aurore“, 1908

Selles külas elas kolm naist. Üks oli vana ja peaaegu lesk. Teine oli kolmekümne kuue aastane kaunitar ja ta polnud oma abikaat kunagi petnud. Kolmas oli peagi üheteistkümneaastaseks saamas ja ta oskas väga hästi maalida.Nad kõik arvasid, et küla on vangla ja nad soovisid sealt lahkuda, kuid see osutus silmapetteks, nagu maal, mille raamidest ei saa välja astuda.
See lugu toimus kolmeteist päeva jooksul, mil nad arvasid, et neil õnnestub pääseda, aga tegelikult olid need päevad  ainult kõrvalpõige, mis sai alguse ühe mõrvaga esimesel päeval ja lõppes teise mõrvaga viimasel päeval.

Lugu algab tuntud silmakirurgi Jerome Morvali jõhkra tapmisega, kelle surnukeha leitakse ojast, mis voolab läbi Monet` aia.Laiba taskust leitakse lihtne postkaart Monet´ vesiroosidega, milliseid müüakse maailmas miljonite kaupa. Kaardi tagaküljel on trükitähtedega tekst: ÜKSTEIST AASTAT. PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS. Kaardile on veel kinnitatud kusagilt välja lõigatud viis sõna: Kuulutagem unistused kuriteoks, ma nõustun.

Kuritegu uurivad politseinikud on segaduses – kas on tegemist kiremõrvaga või on see kuidagi seotud mõne lapsega, kes on saanud üheteist aastaseks?

Kogu lugu on läbi põimitud naissoost tegelaste , külaelanike ja ammu toimunud vana mõrva saladustega. See on nagu suur mosaiikmõistatus, kus erinevaid seisukohti avades leiad uusi aspekte loo tõlgendamiseks. Samm-sammult juhatab autor meid lõpplahenduse poole, mis osutub aga täiesti äraarvamatuks.

Soovitan seda raamatut nendele, kes armastavad mitmekihilisi ja psühholoogiliselt huvitavalt üles ehitatud kriminaalromaane.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Malle Järv
Pirita raamatukogu raamatukoguhoidja

 

 

Marko Mäetamm. Juubeliaasta

juubeliaastaIlmunud: Paranoia Publishing Group, 2016

Marko Mäetamm on tuntud ja hinnatud Eesti kunstnik, kes ei vajagi väga palju tutvustamist. 2015. aastal täitus Mäetammel 50. eluaasta ning kunstnik otsustas oma juubeliaasta tegevused, mõtted ja seigad panna ilusate väikeste roosade kaante vahele dokumentaalse jutustuse vormis.

„Juubeliaasta“ on täpselt selline raamat, mida vahelduseks paksudele romaanidele on hea kerge lugeda. Raamatus on arvukalt ka kunstniku enda poolt loodud väikseid illustratsioone, mis kannavad edasi humoristliku väärtust.

Kindlasti ei ole raamat pikk ja igav kirjeldus igapäevastest tegevustest, vaid lugejal on võimalus piiluda kunstniku elu telgitagustesse, lugeda kuidas valmivad teosed ja näitused ning osa saada tema muudest põnevatest ettevõtmistest. Näiteks on võimalik täpsemalt raamatust lugeda Mäetamme rollist OPi saatejuhina, sellest kuidas valmisid kujundus 2015. aasta Eesti Vabariigi aastapäeva vastuvõtuks Jõhvi kontserdimajas ja tema suurejooneline isikunäitus KUMUs. Ja seda kõike on kirjutatud väga ausalt.

Mäetamme kirjutamisstiil on humoorikas ja eneseirooniline ning pakub lugejale mitmeid äratundmismomente erinevate mõtete ja tunnete näol. Raamatut lugedes on muietest ja itsitustest raske kõrvale hoiduda.

„Niisugust pornot, nagu ma kunagi 90ndate keskpaigas oma ämmma ja äia (olgu muld neile kerge) korteris tegin, ma ka enam korrata ei kavatse. Nimelt liimisin ma seal oma vanade teksade pinnalaotuse PVA liimiga köögi seinale, kõrvaldades niimoodi terve hulga auke, pragusid ja ebatasasusi…

Loomulikult – kes oskas vaadata, see võis pikemal silmitsemisel üht-teist aimata, sest tegelikult paistis see pükste pinnalaotus värvi alt ikka välja küll. Aga et tavaliselt niimoodi remonti ei tehta, siis ei osanud keegi ka midagi nii imelikku kahtlustada ega neid pükse sealt nii kangesti ka otsida.“

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Anu Vahtramäe
Praktikant

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 28. veebr. 2017 in biograafiad-memuaarid, kunst

 

Heli Künnapas. Jõuluks koju

Jouluks_koju_kaas.inddIlmunud: Heli Kirjastus, 2016

“Jõuluks koju” on Heli Künnapase sarja “Mõni õhtu romantikat” esimene romantiline jutustus, mis ilmus 2016. aasta lõpus. Teoses on käsitletud mitmeid aktuaalseid teemasid, nagu näiteks töötamine Soomes, koolikiusamine ning rahapuudus.

Raamat räägib Anne-Marist, kes saab neljandat last oodates teada, et tema ja ta lapsed polegi oma mehele ainus perekond. Selle tõttu jääb ta ilma oma senisest elust, kodust ja turvatundest. Kas selline lugu saab kuidagi positiivselt lõppeda? Naine üritab aga siiski oma laste nimel eluga edasi minna, otsustades rajada uue kodu ning üllatuseks eneselegi kohtub ta seejuures armastusväärse mehega.

Minu meelest on see raamat lausa vaimustav. See on mõnus, kiiresti kulgev ja samas ka ladus ning südamlik jutustus, mis on kirjutatud nii, et lausa kisub kaasa elama. “Jõuluks koju” on elulisel teemal kirjutatud teos, mis sobib väga hästi kergeks vahepalaks teiste raamatute vahele, olgugi, et käsitletud teemad on küllaltki keerulised. Ainsaks etteheiteks oleks see, et mõned kohad raamatus on liiga etteaimatavad.

Teost lugedes tekkisid aga mitmed küsimused. Kuidas on võimalik nii südametu olla ja lihtsalt ajada oma naine ja kolm last kodust minema? Kui palju on selliseid mehi? Miks otsustas mees üldse luua uue perekonna, kui kodus juba ootas teda tore pere? Lisaks hämmastas mind kooli suhtumine Anne-Mari lastesse ning neid kiusavatesse koolikaaslastesse, mis omakorda tekitas küsimuse, kui palju on selliseid koolidirektoreid, kes üritavad tegelikke probleeme ignoreerida?

“Jõuluks koju” on ilmunud ka Delfi Naisteka järjejutuna. Lisaks on just-just ilmunud sarja teine romantiline jutustus “Mu koju tood sa”.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Mai-Brit Mere
Praktikant

 

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 25. veebr. 2017 in eesti autor, ilukirjandus

 

Andrea Chapin. Koduõpetaja: romaan William Shakespeare’ist

koduopetajaIlmunud: Eesti Raamat, 2016
Tõlkinud Malle Klaassen

William Shakespeare sündis suhteliselt vaesesse, kuigi emapoolse suguvõsa poolt lugupeetud katoliiklikusse köösneri-perekonda. Nagu raamatuski on korduvalt vihjatud, tema isa olla olnud kindategija, kuid mitte ainult. Raamatu Shakespeare´i sõnadega tema isa „… on olnud kes vaid ja mitte keegi… ei ole kunagi olnud kuningas …“.  Tema sünnikodu järgi otsustades rikkusega see pere ei hiilanud. Kuid juba tuntud kirjanikuna 1597.aastal ostetud nn Anne Hathaway´s Cottage  oli tolle aja kohta kirjaniku sünnilinnas Stratford-upon-Avonis üks suuremaid, kauni aiaga ning ilmselgelt kuulus jõukal järjel olevale pererahvale. Shakespeare ise elas selles majas vaid oma viimased kolm eluaastat.

Üsna noorelt, ajavahemikust 1585-1592  Londonis küllalt edukat näitleja- ja kirjanikukarjääri  alustanud, korjas ta ilmselt piisava varanduse, lubamaks endale hilisemat  mõnusat elu (või siis sai pere seda endale lubada kirjaniku seltskondliku abikaasa Anne Hathaway kaasavara toel).  Kuna aga täpsemad andmed Shakespeare’i elu, tegevuse ja usuliste veendumuste kohta tollest perioodist puuduvad, siis on sellest tingituna levinud mitmeid legende ja jutte. Teada on vaid, et selleks ajaks oli ta juba abielus 8 aastat vanema Anne´iga ja 3 lapse isa, mida ta ka raamatus tunnistab. Ja kas tema seikluslik vaim sundis meest jätma naise, lapsed ja kodu või hoopis viskas naine eneseimetlejast poeedi kodunt välja, eelistades lapsi ning iseendaks jäämist?

Tõenäoselt tänu sellele teadmatusele on saanud tõeks ka käesolev  suurepärane reljeefsete karakteritega aega ja olusid väga ilmekalt iseloomustav meelelahutuslik teos Shakespeare´ist kui häbematust flirtijast, isiklikku vabadust ja ruumi vajavast, usaldamatust, kuid  andekast poeedist ja taiplikust õpetajast. Peale oma  näitetrupi laialiminekut Londonist lahkunud näitleja ja näitekirjanik Shakespeare satub väiksesse maakohta asendama äsja mõrvatud katoliiklasest koduõpetajat.

Raamat  räägib kirjanduse ja elu seostest läbi peategelase, onu peres kasvanud orvu, nüüdseks lesestunud Katharine L´Isle´i  saatuse. Haritud ning intelligentne naine elab taas keerulisel ajal oma pere hüljanud onu Lufanwal Hall´i mõisas hulga sugulaste keskel.  Olles algul pelglik ning umbusklik uue vaheda vaimu ja sõnaosava ning väledaima keelega õpetaja suhtes, kuid hiljem hukutavalt armunud nii noorde bardi kui tema  luulesse. Mõistmata, kas näitlejast-poeedist koduõpetaja mängib iga kord mingit rolli või on ta jutt tõsi, kaheldes, kas too üldse teab kuidas armastada,  lükkab naine kõrvale inimese, kes püüab võita Katharine südant. Kas lõplikult?

Katharine´iga hingesugulust aduv ja naise haritust hindav  või teda lihtsalt ära kasutav poeet tunnistab korra, et on meeletult kade kõikide noorte poeetide peale, keda avaldatakse ja kantakse seltskondades ette. Eks ikka põhjusel, et noored pole häbelikud ega kõhelnud avaldamast oma töid.  Samas on Katharine veennud Shakespeare´i oma seni kirjutatud sonette lõpetama. Ka raamatus on justkui üks peategelane sündiv poeem „Venus ja Adonis“, mis tegelikkuses ilmuski elegantses köites aastal 1593. Katharine on poeedi inspiratsiooni-allikas, kirjanduslik nõuandja ja ka esimene kriitik.  Koostöö poeediga on pannud ka Katharine´i soontes voolama luule.  Eks võta kinni, kuidas tegelikkuses asjad olla võisid, küll on aga teada, et Shakespeare on kirjutanud 154 ranges vormis sonetti ja hulga poeeme ning luuletusi ja 36 näidendit, millede originaalkäsikirju pole kahjuks meie aega säilinud.

Antud raamatu näol on tegu väga sugestiivse, pilte silme ette maaliva nii isikute- kui kostüümidraamaga, samuti suurepäraste ruumikirjelduste ja emotsioone ning mõtteid edasiandva ajaloolise taustaga jutustusega.

Romaani tegevus toimub 1590. aastal, kui Shakespeare oli tuntud vähemalt Londonis  nii näitleja kui kirjanikuna, ning Inglismaal on alanud verine protestantlik reformatsioon, kus kiusatakse taga ikka veel katoliku usust kinnihoidjaid.

Põnevat lugemist!

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Maimu Johannson
Paepealse raamatukogu raamatukoguhoidja

 

 
 

Guido Ilves. Tung tappa

1_23_6010157Ilmunud: Asporal, 2000

Guido Ilvese kirjutatud „Tung tappa“ ei ole tavapärane „loen paar peatükki enne magamaminekut“ raamat. Vastupidi, pigem ei soovitaks seda raamatut nõrganärvilistematel üldse enne magamaminekut lugeda.

Autor viib lugeja võikale ekskursioonile läbi ajaloo, kõndides mööda kuulsamate seksuaalmõrvarite jäetud vereradu. Saatesõnas on välja toodud mõned mõrvaliigid, alustades puhtast inimlikust (armu)kadedusest, lõpetades poliitmõrvade ja jõudes lõpuks seksuaalmõrvariteni. Inimesed on aegade algusest saadik olnud julmad ning maailma esimene kuritegu oli tõenäoliselt tapmine. Tapmised on mänginud suurt rolli nii piiblis, poliitikas (valitsejad, kuningakojad, muud võimumehed) kui ka näiteks inimeste lõbustamises (gladiaatorite võitlused).

Samuti on alati olnud mõrvu või mõrvaseeriaid, mis näiliselt on korda saadetud ilma ühegi põhjuseta. Vanasti selgitati sellist käitumist stiilis „saatan inimkehas“ või „kurjast vaimust vaevatud“. Sarimõrvarite tänapäevane mõiste hakkas rohkem tähelepanu köitma peale kurikuulsa Londonis tegutsenud Rappija Jacki mõrvatöid. Paljud hakkasid peale seda endalt küsima selgitusi, miks inimene muutub selliseks.

Tänapäeval on erinevad uurimisvaldkonnad kõvasti edasi arenenud ning ainuüksi ohvri füüsilistest näitajatest võib esmase kurjategija profiili luua. Käesolev raamat toob hästi välja, kuidas ei leidu sarimõrvarit, kellel oleks olnud hea ja turvaline lapsepõlv ning armastav pere. Suur osa sarimõrvarite tegudest tuleneb otseselt lapsepõlves või noorukieas kogetud vägivalla või inimliku hoolivuse puudumise tõttu. Sealhulgas mängib rolli ka geneetiline soodumus.

 

Raamat on sobilik lugemine neile, kes soovivad analüüsida inimkäitumise pahupoolt ning luua seoseid põhjuse ja tagajärje vahel. Teose miinuseks võib lugeda, et kahjuks puuduvad viited teaduslikele tõenditele või uurimistöödele, kahtlemata annaksid need raamatule lisaväärtust. Raamatu lisas on välja toodud seksuoloogiaalaseid mõisteid.

Raamat ei ole sobilik igale lugejale.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Loe ka järge:
Tung tappa 2 (2007)

 

Sille Dammann
Eestikeelse kirjanduse osakond
infoteeninduse pearaamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 10. veebr. 2017 in ajalugu, mõrvad