RSS

Karolina Ramqvist. Valge linn

Valge linn

Ilmunud: Eesti Raamat, 2016
Tõlkinud Maarja Aaloe

Oma põlvkonna mõjukamaid Rootsi feministlikke kirjanikke Karolina Ramqvist pälvis romaani „Valge linn“ eest 2015. aastal P. O. Enquisti kirjandusauhinna. Raamat on tegelikult üsna värvi- ja sündmustevaene, kuid vaatamata sellele köitev. Ei raatsi käest ära panna, sest lugedes loodad kogu aeg, et sündmused võtaks ometi positiivsema pöörde. Teose tekst on naturaalne ja aus, aga ometi tundub poeetiline. Leitud on võrratuid kujundeid tunnete väljendamiseks. Selles on mitmeid allhoovusi ning usun, et enamikus lugejais mõtteid, vast isegi protesti, tekitav.

Ka tõlge on hästi õnnestunud. Ja kiitus toimetajale. Ei torganud silma erilisi vigu, mis viimasel ajal on pea igas raamatus ja lõpuks hakkavad häirima lugemist, sest pigem juba keskendud järgmiste vigade otsimisele, kui pühendud sisule.

Mõni sõna veel raamatust. Armastatud mehe – endise maffiabossi – kaotanud kõrge enesehinnanguga naine istub lapsega üliturvatud miljonivaatega kodus, võimetu mõtlema, enda ja lapse eest võitlema, leidma lahendusi. Lootus leida endistelt sõpradelt tuge ja abi jookseb liiva. Võõra kaastunne ja abivalmidus ei huvita teda.

Ehk tõesti pärast valusaid saatuselööke võib olla inimesi, kelle puhul selline tegevusetus on mõistetav, kuid ei tohi lasta end vajuda instinktide tasemele, mentaalsesse jääaega. Jah, kerge on rääkida, aga siiski tuleb leida endas jõudu raputada maha tardumus ning eluga edasi minna, leida ka lootusetuna näivale olukorrale lahendusi. Kui puudub endal tahe, siis sõprade abist ei ole ka kasu.

Selles raamatus leitud lahendus, mis toetub lõpuks siiski naiste solidaarsusele on küll taunitav nagu peategelase ja sõbranna endine elugi, aga see on siiski samm tuleviku suunas – see on ehk õigema ja parema tuleviku algus.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Maimu Johannson
Paepealse raamatukogu raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 23. Aug 2016 in ilukirjandus

 

Reelika Lootus. Jälitatav

jälitatavIlmunud: Tänapäev, 2015

Autori väitel naistekat, aga pigem krimipõnevikku lugedes esimene emotsioon on see, et nii ehedalt ja pilte silme ette manavalt võib kirjutada Aafrikast, täpsemalt Ghanast, inimene, kes on näinud-käinud ja kogenud oma nahal Musta Mannert. Autori debüütromaani tegevus toimubki nimetatud riigis, kuhu lendab naispeategelane otsima rahu ja üksindust. Eest leiab ta aga ahnust, viha ja kättemaksu. Miks mitte jääda uskuma, et autor kirjutabki väga veenvalt justkui oma seiklustest, kuid selle arvamuse lükkab ta ümber. Tegu on väljamõeldisega, aga tuleb tunnistada, et väga usutavaga. Ainsad asjad, mis autor tunnistab tõeks on paigad ja hoonete kirjeldused ning mõned situatsioonid. Enamasti on tegelased kokku miksitud Ghana tuttavatest. Kirjanikku seovad Ghanaga abikaasa ja poeg, kes töötavad seal nagu meespeategelased raamatuski.

Meie pilgule avaneb troopiline ja eksootiline riik oma mitmepalgelisuse ja võimsa loodusega, kehvade teede, luksuslike kuurortide, keeruliste inimsuhete, traditsioonide ja korruptsiooni ning kireva eluga, mida vürtsitavad kriminaalsed tegelased ühelt poolt ning suur ja kaunis armastus teiselt poolt. Põnevust ja närvikõdi jagub pea igale leheküljele. Raske on raamatut käest panna enne, kui kõik on selge. Samas tekitab vaid pisut kahtlust üpris korrumpeerunud riigi puhul nii koostööaldis ja õiglane politsei – aga ilmas juhtub ikka imesid -, kuigi ka selles vallas on tagasilööke.

Sõbranna soovitusel asunud kirjutama reisiraamatut, hakkas aga see ja tegelased selles elama oma elu, muutudes üha isepäisemaks ning ettearvamatumaks, andmata autorilegi aimu, kuhu kõik võiks välja viia. Igal juhul tulemus on nauditav. Ja nagu Valner Valme arvustuses öeldud: „… on liha- ja hingehaavu, kirge ja värinaid …“ ning ta on avaldanud kahetsust, et raamat ilmus enne Bestselleri konkurssi. Usun minagi, et raamat oleks kindlasti olnud vähemalt üks auhinnanominente, kui mitte isegi võitja.

Jääme lootma, et autoril jagub veel palju ideid uuteks teosteks ja tahaks edasi lugeda ka „Jälitatava“ tegelastest. Jagan paljude fännide lootusi kohtuda veel samade kangelastega, sest natuke valus lõpp annaks nagu lootust jätkule. Pealegi autori sõbranna sõnade järgi mõni tühine lause paneb „filmi jooksma“. Et siis oleks neid määravaid „tühiseid“ lauseid rohkem, et situatsioon hakkaks elama ja sünniks lugu.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Loe samalt autorilt ka kirjanduskonkursi “Bestseller 2015” üht võidutööd  “Ära võetud”

 

Maimu Johannson
Paepealse raamatukogu raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 17. Aug 2016 in eesti autor, ilukirjandus

 

Ulrike Kämmerer, Christina Schlatterer, Gerd Knoll. Ketogeenne toitumine vähi vastu: parimad toiduained kasvajate tõrjumiseks

ToitumineIlmunud: Suur Puu, 2016

Kuigi mul otsest vajadust raamatus kirjeldatud ravidieeti rakendama hakata ei ole, soovisin aru saada, mida ketogeenne toitumine endast kujutab ja kuidas seda soovi korral rakendada. Ja saingi märksa teadlikumaks.

Tavaolukorras toodavad inimese rakud energiat glükoosi lagundamisest. Kui keha saab toiduga äärmiselt vähe süsivesikuid, aga piisavalt rasva, hakkavad rakud energiat tootma ketokehadest – maksa poolt rasvadest sünteesitud lühikestest molekulidest. Kasvajarakud vajavad oma elutegevuseks palju süsivesikuid, ketokehadest pole nad võimelised energiat saama. Kasvajaga organismis võib olla häiritud tavarakkude võime suhkrut omastada. Seega toetab ketogeenne toitumine normaalseid keharakke, kasvajarakke aga nõrgestab. Ketokehadel on ka otsene kasvajatevastane mõju, nad alandavad põletikunäitajaid ja võivad olla kehaomasteks ravimiteks kõige erinevamate haiguste korral.

Vähihaigetel on kehamassi kahanemise vältimiseks oluline saada kvaliteetset valku. Seejuures tuleks arvestada, et ketoosi saavutamiseks peaksid valgud moodustama vähem kui 35 % päevasest kalorinormist.

Autorid soovitavad ketogeensele toitumisele lisaks vähipatsientidel ka liikuda ja sportida – see toetab vaimu ja mõjutab ka füsioloogilisi protsesse.

Raamatus on kirjeldatud parimaid ketogeenseid toiduaineid ja antud nõu süsivesikute asendamiseks sobiva alternatiiviga. Lisatud on abistav valik toiduretsepte, väljaande lõpust leiab ülevaatetabelid toiduainete süsivesikutesisalduse kohta.

Raamatu autorid on teadustöö taustaga bioloogid, teadusdoktor Ulrike Kämmerer on vähihaigete ketogeensele toitumisele pühendatud rahvusvaheliste kliiniliste uuringute üks algatajaid.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Anneli Limberg
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 12. Aug 2016 in tervis, toitumine

 

Mikk Sarv. Kuu

kuuIlmunud: Varrak, 2015

Maa kaaslane „Kuu on tihti lummavalt ilus, tõustes või loojudes silmapiiri lähedal, särades täiskuuna kõrgel taevas külmadel talveöödel või liikudes madalal taevaserval hiigelsuurena jaanipäeva aegu. Tegelikult pole Kuu vaatlemine sugugi lihtne, kuna ta nähtavus muutub pidevalt nii ühe kuu jooksul kui ka aasta ringi, näiteks paistab noorkuu õhtuti läänetaevas pärast päikseloojangut, talvine päike madalal silmapiiril. Vanakuu paistab aga hommikuti idataevas päikesetõusu eel ja järel.“

Kuu vaatlemine on inimkonna iidne tegevus, mille käigus tehtud tähelepanekutest on aegade jooksul sündinud meie kultuuri mõjutanud teadmised, mis on vormunud tänapäeva mõistes selgelt mõistetavateks nagu näiteks ajaarvamissüsteemid, aga ka tunnetuslikumateks nagu rahvausundi kombed ja tavad, ilma ennustamine ja hea õnne loitsimine. Mikk Sarv on sellesse raamatusse kokku kogunud paljud teaduslikud ja ka rahvatarkuste vormis uurimused kuu mõjust inimesele, loodusele ja töödele-tegemiste. Nii on siin juttu Maria Thuni kümneid aastaid kestnud katsetest taimekasvatuses ja kuu mõjust saagile, Irje Karjuse tähelepanekutest erinevate kuu faaside ajal korjatud ravimtaimede mõjust inimesele ning vanarahva teadmised kuu kõval ja pehmel aja enam õnnestuvatest töödest-tegemistest, kuni selleni välja kuidas Kuu on mõjutanud Maad siinse elukeskkonna tekkimisel.

Raamatust selgub ka, et nii nagu Kuu ei ole kogu aeg samas kohas, nii ei ole ka muu ilmaruum aastatuhandete jooksul paistnud samasugusena nagu me seda praegu teame. Seda panid tähele muistsed inimesed ja märkasid ka korrapära ja korduseid taevakehade paigutuses. Kuu on andnud mitmetele vanaaja astronoomidele aluse ajaarvamissüsteemide loomisel, milledest nii mitmedki on veel tänase päevani kasutusel. Kuu ja teiste taevakehade vaatluse hõlbustamiseks rajati kiviajal massiivseid templeid, milledest kuulsaim on Stonehenge. 1970-nendatel muutus selliste templite ja paleoastreoloogia uurimine väga populaarseks. Ka meil Eestis on paleoastroloogiaga tegeldud ning selle suuna tuntuim uurija on Tõravere Observatooriumi astronoomi Heino Ehasalu, kes otsis võimalikke seoseid rahvalaulude ja rahvapärimuste ning kiviaegse astronoomia vahel. Nii on ta paljastanud Eesti rahvaluludes ja rahvausundis ilmapuuks kutsutud astroloogilise nähtuse.

Raamat Maa kaaslasest annab aimu, kui palju on kuu aastatuhandete vältel mõjutanud ja mõjutab ka tänapäeval veel meie ja maailma kultuuri oma vaikse ja sageli märkamatuks jääva kohaloluga.

 

Vaata leidumust e-kataloogis ESTER

Vaata ka teisi samalt autorilt ilmunud teavikuid e-kataloogis ESTER

 

Liina Haas
Eestikeelse kirjanduse osakonna bibliograaf

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 10. Aug 2016 in teadus

 

Väino Rajangu. Kadrioru ja sadama vahelisest piirkonnast

kadrioru-ja-sadama-vahelisest-piirkonnastIlmunud: Kommertsteave, 2016

Raamatus antakse suhteliselt põhjalik ülevaade meie vabariigi pealinna mereäärse piirkonna ajaloost muistsetest aegadest tänapäevani katsetega näha linna mereäärset lähitulevikus.

Autor püüab olla üksikasjalik ja konkreetne. Sadama ja Kadrioru vahelist ala vaadeldakse ajaloolises arengus mitte ainult kui tervikut, vaid ka üksikute tänavate kaupa, tuues ära tänavate saamisloos ka põhjendused tänavate nimetustele ja seal elanud linnakodanike iseloomustuse. Veelgi enam – autor käsitleb raamatus rannapiirkonna seoseid minevikus ja tänapäeval ülejäänud linnaosadega, eriti kesklinnaga.

Raamatu teeb nauditavaks peale lugemisvara hulgaline pildimaterjal. Fotodelt peegeldub Tallinn n.ö nii maismaalt kui õhust. Linna kohal tehtud fotod ongi vast kõige huvitavamad ja visuaalselt üldistavamad vaated linnale kui tervikule.

See on trükis kodukandi ajaloost, mis võiks leiduda iga Kadrioru, Kalamaja, jm. mereäärse elaniku raamaturiiulil. Samas peaks see pakkuma huvi mitte ainult kõigile Tallinna elanikele, vaid igaühele, kes vähegi tunneb huvi Eestimaa ajaloo vastu.

Meeldiv lugemine ka rannas läbi päikeseprillide trükitähti sõnadeks seades ning sealjuures ka asjakohaseid pilte vaadeldes.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Eve Lausma
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 14. Jun 2016 in Eesti, kodulugu

 

E. Lockhart. Me olime valetajad

me-olime-valetajadIlmunud: Pegasus, 2015
Tõlkinud Pille Kruus

 

Fantastiline.
Mõtlemapanev.
Erutav.
Rõõmus.
Kurb.
Päris.

Need sõnad sobivad kõik tolle raamatu kohta, raamatu, mis paelub lugejat juba esimesest leheküljest peale ning mis kummitab peas ka nädal aega peale lugemist.

Lugu räägib Sinclairide perekonnast, kes on üle maailma tuntud kui jõukad, heledapäised ja nurgeliste lõugadega tõelised ameeriklased. Suviti elavad Sinclairid oma erasaarel, Beechwoodil. Perepea on vanaisa Harris, kes on Sinclairide pere(äri) üles ehitanud. Koos naise Tipperiga on neil kolm tütart: Penny, Carrie ja Bess, kes kõik uhkusega oma nime kannavad, rikka perekonna tütred ikkagi. Ka neil on omal lapsed, kes on ka raamatu peamised tegelased – Carrie´i poeg Johnny, Bessi tütar Mirren ja Penny tütar Cadence.

Kuid kes on need valetajad? Kolmega Te just tutvusite, kuid üks on veel.

Gat. Ta ei ole pärit Sinclairide perest, vaid on tõmmum, teistsugusem. Tuli saarele kaheksandal suvel koos Johnny perega. Vanaisa Harrisele Gat ei meeldi, ta pole Sinclair, ta pole keegi. Cadence armub aga kohe, juba kaheksandal suvel. Gat on teistsuguste maailmavaadetega, teda pole kogu elu hellitatud mõttetute asjade ja ilustatud eluga. Cadence kirjeldab Gati kui “ambitsioon ja kange kohv”. Nendevaheline armastus lööb õide, igal suvel aina rohkem, kuni viieteistkümnendal suvel toimub pööre…

Kuueteistkümnendal suvel Cadence Beechwoodile ei jõua – tema isa, kes neid jättis, kui Cadence oli kaheksane, kutsub tütre endaga kaasa Euroopa ringreisile. Cadence igatseb meeletult Beechwoodi ja oma valetajaid.

Õnneks õnnestub tal seitsmeteistkümnendal suvel ennast neljaks nädalaks Beechwoodile saada, kuigi ta ema seda tema nõrga tervise tõttu ei poolda. Seitsmeteistkümnes suvi aga on Beechwoodil teistsugune. Laste emad, kes alati on vara üle kakelnud, on lähedasemad kui kunagi varem. Valetajad on muidu üsna samasugused, kuid valetavad veidi rohkem. Cadence saab sellest aga liiga hilja aru.

 

Raamat lõppeb puändiga, mida teile reeta ei saa, kuid peale seda loksub kogu pilt paika.

Võin lubada, et sellist lõppu Te ei oodanud.

 

“Me olime valetajad” õpetab palju: kui oluline on ühe inimese elus pere, kes on tõelised sõbrad, keda saab usaldada, kuidas pisike lüke võib kogu pildi peapeale keerata ja kuidas tulla toime tagajärgedega, mis mõnda tegu korda saates võivad tekkida.

Isiklikult minu maailmapilti muutis see raamat väga. Ma hakkasin rohkem väärtustama ja hindama inimesi enda ümber ja teadvustasin endale, keda ma sellel lühikesel eluteel enda kõrvale tegelikult tahan.

See oli E. Lockharti “Me olime valetajad”.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Eglyd Marion Hirv
Pirita raamatukogu vabatahtlik

 

 

 

Robert Seethaler. Tubakapoodnik

Robert_Seethaler_kaas_17mm.inddIlmunud: Varrak, 2015

Tõlkinud Piret Pääsuke

 

„Tubakapoodnik” on viimase aastakümne hinnatuma austria kirjaniku Robert Seethaleri (s 1966) 2012. aastal ilmunud romaan.

On aasta 1937. Esmalt on see lugu 17aastasest maapoisist Franzist, kes tuleb maalt Viini ja asub tööle ema kunagise suvetuttava väikesesse ajalehtede ja tubakapoodi. Noormees tutvub böömlannast tantsijanna Anezkaga ja alguse saab noorte inimeste armulugu.

Romaani teine lugu on aga hoopis teisest generatsioonist ja suurusjärgus mehest. Ühel päeval kohtub Franz poe püsikunde Sigmund Freudiga, kes on suur sigarite asjatundja ja nautija. Noorest maapoisist ja vanast kogenud mehest saavad sõbrad. Algavad nende omavahelised vestlused.

Kõik selle eelneva katkestab aga räige ajalugu. Raamatu sisuliselt kolmas lugu algab 1938. aasta kevadega, kui Austriasse marssivad natsi-Saksamaa väed. Freud, rahvuselt juut, peab jätma oma kodulinna Viini, kus ta on elanud ligi kaheksakümmend aastat ja lahkuma Inglismaale.

Saksakeelne Viin ja osad viinlased on saanud äkki uue näo. Osade austerlaste seas lahvatab natsimeelsus, mis toob kaasa vägivalla teisitimõtlevate kaasmaalaste vastu. Ka tubakapoodnikust, kes julgeb avalikult aus austerlane olla, saab uue võimu ohver. Franz, kelle õiglustunne sellega ei lepi, lavastab oma peremehe mälestuseks ja ka oma meelsuse näitamiseks väga teravmeelse „mälestustseremoonia”, millele Gestapo reageerib ettearvatavalt ainult üheselt. Raamat, mis algab Franzi noorusaja tagasivaatena idüllilises Salzkammergutis ja jätkub veel keiserlikuhõngulises kaunis Viinis, lõpeb vägivaldses maailmaajaloo keerises.

Robert Seethaler annab väga ilmeka pildi tavalistest inimestest natsi-režiimi oludes. Uues olukorras ilmnevad inimeste seni varjatud iseloomujooned, vaated ja ihad.

Riikidel ja rahvastel on ajaloos seiku, mida püütakse tagumistesse mälusoppidesse suruda. Tänapäeval tundub üsna drastilisena seik, kus nii austrialiku filmi kui „Helisev muusika” linastamine oli Austria kinodes keelatud. Leiti, et film kujutab austerlasi liialt natsimeelsetena. Austriale oli ka sõjajärgne aeg väga valuline. Veel kümme aastat peale sõda kehtis Austrias okupatsioonirežiim: maa oli jaotatud Nõukogude Liidu, USA, Suurbritannia ja Prantsuse okupatsioonitsooniks.

Robert Seethaleri „Tubakapoodnik” kuulub saja „Moodne aeg”.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Virve Edro
Nõmme raamatukogu raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 27. May 2016 in ilukirjandus, sari Moodne Aeg

 
 
Follow

Get every new post delivered to your Inbox.