RSS

Eduardo Mendoza. Gurbilt teateid ei ole

Ilmunud: Toledo Kirjastus, 2017
Tõlkinud Maarja Paesalu

„Gurbilt teateid ei ole“ on üks väga omamoodi raamat. Kirja on see pandud nagu logiraamat. Selle stiil ja keel on väga lakooniline. Kirjeldatakse tegelase mõtteid ja sündmuseid, mis temaga juhtuvad. Need sündmused on kohati ikka väga absurdsed ja haledalt lollakad, aga samas need mõjuvad naljakalt. Nii et seda raamatut lugedes saab päris palju naerda.

14.00   Mu keha ei pea enam vastu. Toetan põlved maha, kõverdan vasaku jala taha, parema jala ette, ja puhkan. Märgates mind sellises asendis, annab üks proua mulle kahekümne viie peseetase mündi, mille ma viisakusest kohe alla neelan. Temperatuur 20, kraadi, suhteline õhuniiskus 64 protsenti, nõrk lõunatuul, meri peegelsile. (lk 12)

Tegevus toimub Barcelonas enne 1992. aasta olümpiamänge, kui maanduvad kaks tulnukat. Ühe nimi on Gurb, teise nime me teada ei saagi, sest tema jutustab lugu ja oma nime ta ei maini. Nad on tulnud tutvuma planeediga Maa ning siinse eluoluga. Nende eesmärk on sulanduda inimeste hulka ja mitte tähelepanu äratada. Õnnetuseks antakse Gurbile blondi poplauljanna kuju. Gurb kaob õige pea Barcelonasse ära.

Otseselt siin mingit seoselist lugu pole, vaid lihtsalt kajastatakse teise tulnuka Gurbi otsinguid. Selleks kasutab ta mitmeid erinevaid inimkehastusi. Need otsingud viivad teda erinevatesse paikadesse Barcelonas – restoranidesse, baaridesse, tänavatele, kraavidesse ja paar korda ka vanglasse. Nagu öeldud oli tema eesmärgiks mitte tähelepanu äratada ja massi sulanduda. See ei taha aga üldse õnnestuda, sest need tema juhtumised on lihtsalt nii omapärased. Näiteks satub ta asendama baaripidajaid:

07.19   Teen baaris ringkäigu ja kontrollin seadmeid. Usun, et saan need kõik käima, välja arvatud ühe väga keerulise masina, mida nimetatakse kraaniks.(lk 65-66)

08.05   Ma ei leia kusagilt õlleklaase. Joon, surudes huuled vastu õllevaadi kraani. Mu kõik poorid ajavad vahtu välja. Näen välja nagu lammas.(lk 66)

08.35   Serveerin esimesele kliendile piimakohvi. Suurest ärevusest loksutan poole maha. Elektrijuhe ripub mul ikka ninast välja ja taipan (liiga hilja), et panin kohvi sisse piima asemel Raidi. Temperatuur 21 kraadi, suhteline õhuniiskus 50 protsenti, nõrk kirdetuul, merel kerge värelus. (lk 67)

Autor ise on oma raamatu kohta öelnud, et see on kõige veidram raamat, mille ta kirjutanud on. Ma nõustun tema arvamusega, kuigi pole tema teisi teoseid lugenud. Veider raamat tõesti. Seda sellepärast, et tegu ei ole tervikliku teosega ja see pole sellisena mõeldudki. Eduardo Mendoza kirjutas selle loo ajalehes avaldamiseks, ühtseks raamatuks muudeti see alles hiljem. Selle raamatu veidrus teebki teose eriliseks, nii et soovitan lugeda. Lugemine edeneb kiirelt ja hea tuju on garanteeritud. Kes soovivad tujutõstmist, siis see raamat sobib ideaalselt.

Eduardo Mendoza ise ütleb oma raamatu kohta järgmist:

Kahtlen, kas kaasaegses kirjandusloos leidub kergemini loetavamat teost, ja seda eelkõige järgmisel lihtsal põhjusel, et raamat on kirjutatud kõnekeeles, selle sisu pole raske ja peatükid, millest see koosneb, pole pikale veninud. Peale selle on see raamat sama lootusrikas, nagu oli keskkond, kus selle kirjutasin  – tookord oli paljulubav kevad. Erinevalt teistest minu kirjutatud humoristlikest lugudest pole selles teoses kübetki kurvameelsust. See on hämmeldunud pilguheit maailmale, kohmetu vaatenurk, milles pole sellegipoolest midagi traagilist ega kammitsetut. (lk 158-159).

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Triinu Rannaäär
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 24. mai 2017 in huumor, ilukirjandus, ulme

 

Stephen King. Mis hundi suus, see hundi oma

Ilmunud: Ajakirjade Kirjastus, 2016
Tõlkinud Silver Sära

Originaalpealkirjaga „Finders Keepers“ on kaasahaarav põnevik, mille alguses on peaaegu võimatu aru saada, kuidas asjad edasi lähevad või kes täpselt peategelane on. Paralleelseid sündmusi on palju, kuid vanameister S. King on need oskuslikult omavahel kokku põiminud ning ühel hetkel hakkavad kõik „klotsid oma kohale sobituma.“

Kuulus kirjanik John Rothstein on peitnud end avalikkuse eest aastaid ning elab eraklikku elu peale mitmeid menukaid teoseid. Üheks selliseks on „Põgeneja“ triloogia, mille peategelelaseks on Jimmy Gold. Antud peategelasega end samastav Morris Bellamy tungib kirjaniku koju, tapab ta ning tühjendab seifi nii rahast kui ka seniavaldamata käsikirjadest, mille hulgas on tema suurimaks rõõmuks ka järg kuulsale triloogiale. Tema õnn jääb üürikeseks, kui selgub, et hinnalisi teoseid ei ole võimalik niipea müüa. Peitnud nii raha kui ka märkmikud, läheb ta välja meelt lahutama, kuid lõpetab kinnipidamisasutuses. Ta saab pika vanglakaristuse, aga seda hoopiski teise kuriteo eest. John Rothsteini mõrv jääb võimudel lahendamata.

Aastaid hiljem leiab koolipoiss Pete Saubers kohvri. Poisi isa sai vigastada City Centeri veresaunas ning peale seda on peres probleeme nii raha kui ka omavaheliste suhetega. Kohvri sisu aitab küll pere madalseisust välja, kuid mitte täielikult. Lõppude lõpuks on olemas ka selle kohvri omanik – keegi, kes selle sinna peitis…  ja ta tahab selle sisu tagasi saada, mis tahes moel, mis tahes hinnaga… ning ta vabanes just vanglast.

Mis edasi saab ja kuidas S. King suudab lisada põneviku lõppu ka ulme sugemeid – sellest kõigest saab lugeda raamatust „Mis hundi suus, see hundi oma.“

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Loe ka triloogia esimest raamatut „Härra Mercedes

Triloogia kolmas raamat on „Valve lõpp

 

Helen Reiser-Liim
Nõmme raamatukogu juhataja

 

 

 

 
 

Grégoire Delacourt. Minu soovide nimekiri

Ilmunud: Eesti Raamat, 2017
Tõlkinud Margot Endjärv

 

Jocelyne on 47-aastane ja ta peab pisikest pudupoodi. Samuti on tal paljusid oma linna naisi inspireeriv käsitööblogi, mis on tähelepanu äratanud ja küsimusi tekitanud ka noores ajakirjanikus, kelle ema on saanud tänu sellele nö uue hingamise. Aga Jocelyne´l ei ole vastuseid ajakirjaniku küsimustele. Ta lihtsalt elab oma väikest turvalist elu.

Pärast laste sündi pisut ülekaaluline, kuid oma eluga toimetulev ning rahul muretu väike naine, kelle lapsed on oma elu peal. Tema abikaasa on täiesti tavaline paremast ametipositsioonist ning uhkemast elust unistav tehasetööline ning tema parimad sõbrannad on naabruses ilusalongi pidavad kaksikõed.

Jocelyne on jõudnud punkti, kus ta hindab oma elu ja võrdleb seda oma teismeliseea unistustega, mis aga purunesid koos ema ootamatu surma ning isa invaliidistumisega. Rasked aastad on selja taga, halb on ununenud. Valudel, mis on olnud liiga rasked, on lastud minna. On ta õnnetu? Vist mitte, sest tal on ta töö, mees, kes teeb parimaid võileibu, toredad sõbrannad Daniele ja Francoise ning tema väikesed naudingud.

Siis ostab ta kaksikutest sõbrannade pealekäimisel lotopileti. Ja võidab 18 miljonit. Ta ei räägi sellest kellelegi, veel mitte… Ta kõhkleb tšekki rahaks vahetamast ning asub koostama oma soovide vs hulluste üha uusi nimekirju. Kuid kas need on ikka vaid tema soovide nimekirjad … ? Ta võiks muuta oma elu täielikult, aga mida ta tegelikult tahab? Teiste unistuste elluviimine tähendab ohtu need kõik hävitada. Kui üks asi saab teha head, siis saab see teha ka halba …

Kuid ühel päeval variseb kõik kokku. Kuigi  vaistlikult ette aimates krahhi, saabub see sind lolliks tehes ikka ootamatult. Kuid alati on nii, et kui sulgub üks uks, siis avaneb teine. Ole julge, jäta halb selja taha, mine edasi. Mis sellest, et keegi on su vajaduste ja soovide nimekirjad puruks rebinud, läbi kriipsutanud, varastanud ilusa tuleviku.

Ja reetur? Uskus ta andestust? Lootis ta leida mõistmist, tagasipöördumisvõimalust või seda, et mõistetakse asju, mida ei selgitata? Leidis ta asjades oma väikese ja tühise õnne? Või jäi üksi oma asju täis tühja ellu igatsema taga mineviku soojust, anuma andestust.

Hea raamat täis psühholoogilisi mõtisklusi ja häid väljendeid, mis manavad silme ette selgeid pilte hingeseisundeist, olukordadest. Põnevust ei maksa sellest otsida, aga pinget on piisavalt. Sündmusi hakkad aimama ehk poole pealt, kuid lõpp tabab sind ikka ootamatult.

Kas just kõige tugevam lõpp? Jäägu see iga lugeja enda otsustada.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Maimu Johannson
Paepealse raamatukogu raamatukoguhoidja

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 19. mai 2017 in ilukirjandus

 

Barbara Quick. Vivaldi Neitsid

Ilmunud: Eesti Raamat, 2009
Tõlkinud Victoria Traat

 

Barbara Quick on loonud suurepärase romaani ajaloolistel ainetel.

Raamat kirjeldab noore naise (võiks öelda tegelikult lapse) Anna Maria dal Violin´i  elu Ospedale della Pieta´ kloostrimüüride vahel, kuhu ta vastsündinuna oli jäetud nagu kõik teised selle kloostri kasvandikud (tegemist oli orbudekoduga). Kloostri ja peategelasega oli tihedalt seotud ka Vivaldi, kes tegutses Pieta´ kloostris maestro ja komponistina.

Loo keskseks teemaks on Anna Maria püüdlused teada saada, kust ta pärit on. Selle teema ümber on põimitud elu kloostris, Figlie di coro liikmete igapäevaelu sündmused ja intriigid ning loomulikult Anna Maria ja tema coro sõbrannade vahelised suhted ja seiklused (mida tõlgendatakse kloostris kui reeglitest üleastumist ning millle ilmsikstulekul Anna Maria pidevalt karistada saab).

Raamatu lõpus on väljatoodud autori märkused selle kohta, kui palju oli raamatus ajaloolist tõde ning mis oli kirjaniku fantaasia vili.

Mis mind väga meeldivalt üllatas oli see, et raamatu lõppu oli pandud ka muusikateoste pealkirjad ja stseenid raamatus, kus neid oli kirjeldatud. Fantast!

Soovitan lugeda kõigil, kellele meeldivad armastusromaanid.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Helen Reiser-Liim
Nõmme raamatukogu juhataja

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 16. mai 2017 in ajalooline romaan, ilukirjandus

 

Ester Bardone, Anu Kannike, Inna Põltsam-Jürjo, Ulrike Plath. 101 Eesti toitu ja toiduainet

Ilmunud: Varrak, 2016

Kõnealuses raamatus on juttu Eesti toidukultuuri olulisel määral kujundanud toitudest ja toiduainetest. Saame teada, millal mingit toitu-toiduainet kasutama hakati ja mil viisil seda edaspidi tehtud on. Eraldi on vaadeldud toitumiskombeid baltisakslaste köögis ja Eesti maarahva hulgas. Ajaperioodidena on enamasti käsitletud 19. sajandit, Eesti Vabariigi aega, Nõukogude aega ja tänapäeva, vajadusel muidugi ka  keskaega, varauusaega ja muinasaegagi. Ajastutruu pildi loomisel on raamatu autorid toetunud mitmekesistele materjalidele: kroonikad, kokaraamatud, muuseumite materjalid, ajakirjandus, mälestused, maalid jm. Kiiduväärt on illustratsioonide rohkus: ajaloolised fotod, vanad maalid, omaaegsed pakendid ja reklaamid.

Lisaksin siia mõned teemakohased isiklikumat laadi seigad.

Kunagi möödunud sajandi kahekümnendate aastate lõpus (või kolmekümnendate alguses) läks minu vanaisa Velise alevikku laadale ja tuli sealt tagasi uutmoodi asjaga, millel tomat nimeks. Ilus punane, aga süüa ei sündinud. Keegi perest ei tahtnud seda, ka lapsed mitte. Aga ei sobi ju kallist kraami ära visata, ja seepärast päästis vanaema olukorra ja sõi uut moodi köögivilja ära. Suhkru abil muutis maitse enne enda jaoks meelepärasemaks.

Teine sarnane lugu juhtus möödunud sajandi kuuekümnendate aastate alguses minu onu ja onunaisega. Nad olid maalt Paide linna ringi käima tulnud  ja seal pikas sabas hinnalise kraami järgi seisnud – banaane müüdi. Kumbki polnud neid enne proovinud. Hakkasid siis kohe linna vahel banaani mekkima, aga selgus, et sugugi ei maitse. Banaanid visati ära. Uuega harjumine võttis veel aega.

Seda raamatut lugedes meenus mulle, et minu lemmikjook lapsena oli kasemahl, Tartu konservitehase oma. Nähtavasti oleks praegugi, kui seda veel toodetaks. Minu sõbranna jaoks on aga kaljade etalon see kunagine suurtest kollastest mahutitest müüdud rüübe. Oli tõesti suurepärane.

Raamat peaks huvi pakkuma nii toidu- kui ka ajaloohuvilistele lugejatele ja võib olla äratama ellu mõne vana mälestuse.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 
Täiendavaks lugemiseks:

Inna Põltsam-Jürjo. Pidusöögist näljahädani: söömine-joomine keskaja Tallinnas (2013)

Raili Mikk. Söögimosaiik : retsepte ja toidumälestusi 1970.-80. aastatest (2012)

Aliise Moora. Eesti talurahva vanem toit (2007)

 

 

Anneli Limberg
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 9. mai 2017 in Eesti, eesti autor, toitumine

 

Maria Turtschaninoff. Maresi: Punase kloostri kroonikad

Ilmunud: Varrak, 2017
Tõlkinud Marja Aaloe

Sündmused toimuvad ühel üksikul saarel asuvas kloostris, mis on pelgupaigaks naistele ja tüdrukutele, kes sinna ühel või teisel põhjusel on pagenud.

Raamatu peategelane, neli aastat tagasi kloostris oma uut elu alustanud 13-aastane Maresi on end  sisse seadnud ja tunneb elust ning  uute teadmiste omandamisest rõõmu. Tema ja ka teiste rahuliku elu  pöörab aga pea peale ühe uue tüdruku, Jai, saabumine. Jaid otsib taga tema isa, kelle eest on vaja kloostrielanikel nii teda kui ka ennast kaitsma hakata. Siinkohal olgu öeldud, et selleks kasutatakse eelkõige iideid salateadmisi ja naiselikku väge.

Raamat on kergesti loetav ilma liigse ja lohisevat tekstita, millest tahaks lugedes üle libiseda.  Kui alguses tundub, et tegu on lihtsalt tüdrukute elu kirjeldamisega tavalises kloostris, siis loo edenedes selgub, et raamatus peitub ka palju müstitsismi. Kuuldavasti plaanitakse teose põhjal vändata ka film.

Kui sulle meeldis Maresi, siis soovitan sul lugeda ka raamatut  „Vivaldi neitsid“  (B. Quick).

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Helen Reiser-Liim
Nõmme raamatukogu juhataja

 

Zuleihha avab silmad. Guzel Jahhina

Ilmunud: Tänapäev, 2017
Tõlkinud Jüri Ojamaa
 

Talunaine Zuleihha Valijeva elab ühes Tatari külas. Ta on Murtaza abikaasa; nad abiellusid, kui Zuleihha oli 15-aastane. Nad on matnud neli tütart, kes üks teise järel sündisid ja surid enne romaanis kajastatavaid sündmusi. Zuleihha on töökas ja jumalakartlik naine, kuigi kogu aeg kahtleb selles. Hoolitseb majapidamise ja põllu eest, ohverdab andamit külavaimudele. Üritab kõigest väest olla tubli ja abiks oma rangele mehele.

Zuleihha haaras kaltsu ja roomas vett pühkides põlvili põrandal. Tonksas pealaega vastu mehe kõvu, otsekui raudseid jalgu. Kogus lapiga sulavett nende ümbert, julgemata pead tõsta. Tema paremale käele astus suur torkiv vilt. Zuleihha tahtis käe selle alt ära tõmmata, kuid vilt surus sõrmedele nagu kivi. (lk 40)

Ühesõnaga Zuleihha elab tavalise naise tavalist elu, siis kui “naiste õigusi” veel ei olnud.

Aga ühel päeval tapab punane komissar Murtaza ning Zuleihha kui kulaku naine saadetakse kodukülast ära. Kuhu? Küsi Allahhi käest.

Sellest, mida Zuleihha ja tema saatusekaaslased pidid üle elama, on kirjutatud palju dokumentaalromaane ja mälestusi, tehtud filme. Ent alati paneb imestama, et inimene elaski üle, jäi ellu. Vähe sellest – suutis säilitada väärikuse, muutus vaimselt tugevamaks.

“Ja lisaks veel üks asjakohane vanasõna”, ütles Isabella. “Partir, c´est mourir un peu. Ära sõita on nagu natuke surra.”

Juzuf teadis juba palju prantsuse vanasõnu, lõbusaid ja täpseid – armastuse, sõja, kuningate ja meremeeste, lammaste ja munapudru kohta. Aga see tundus olevat kurb, poleks nagu üldse prantslaste oma.

“Kas ei ole mõnda teist, lõbusamat?”

“Anna andeks, ma tahtsingi öelda midagi muud. Siin on teine vanasõna. Pour atteindre son but il ne faut qu´aller. Et sihini jõuda, pole inimesel vaja teha muud kui minna.” (lk 358-359)

Ja võib-olla on tõesti nii, et inimene suudab paljusid asju üle elada ja hakkama saada ilma paljude asjadeta, kui tal on kuhu või Kelle juurde minna.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Aleksandra Gontšarova
Pääsküla raamatukogu raamatukoguhoidja