RSS

Patrick Rothfuss. Tuule nimi. Kuningatapja kroonika I osa 1. raamat

politseiniku-tutarIlmunud: Varrak, 2008
Tõlkinud Juhan Habicht

Fantaasiaromaan „Tuule nimi“ on juba ligi kümme aastat meie raamaturiiulitel lebanud ja olnud lugejatele kättesaadav. Ja kuigi tegemist on üle maailma hinnatud teosega, olen siiski juhtunud rääkima mitmete fantaasialugusid hindavate inimestega, kes pole seda kunagi lugenud või sellest mitte midagi isegi kuulnud. Seega arvan, et natuke lisatutvustust kulub alati ära.

„Tuule nimi“ on esimene raamat Kuningatapja kroonika sarjast, mille kolmas (ja kuulduste järgi ka viimane) osa pole veel ilmavalgustki näinud. Originaalkeeles üle 600 lehekülge paks teos on Eesti tõlkes jagatud kaheks. Kas seda on tehtud rahalistel kaalutlustel või selleks, et lugejal oleks raamatut kergem kotis kanda, ei oska mina kahjuks öelda.

Peategelane Kvothe on kuulus muusik ja arkanist, kelle kangelastegudest räägitakse legende. Tal on palju hüüdnimesid, mille seast väärib kindlasti ära märkimist Kuningatapja Kvothe – nimi, mille järgi triloogia oma nime on saanud. Nimed on selles sarjas üleüldse tähtsad, mida laseb aimata juba esimese osa pealkiri: “Tuule nimi”. Kvothe maailmas on kõikidel elusatel ja elututel asjadel oma päris nimi, mille teadmine annab isikule nende üle võimu.

Kuid millegipärast on seesama kuulus Kvothe avalikkuse eest kadunud ja peitunud tagasihoidliku kõrtsmiku rolli kusagil kaugel maailma ääres. Seda seniks, kuni üks kroonik ta leiab ja ära tunneb ning palub oma elulugu rääkida. Ja siinkohal algabki Kvothe enda sõnadega jutustatud lugu oma seiklustest ja sellest, kuidas temast sai see Kvothe, kellest kõiki neid legende räägitakse. Me rändame koos Kvothega läbi tema elu: õnnelik lapsepõlv rändteatritrupis koos armastavate vanematega, esmased kokkupuuted maagiaga esimese õpetaja käe all, kuidas ta hetkega kaotab kõik oma lähedased, pärast mida ta eksleb kolm aastat kerjusena linnatänavatel ning kuidas ta ühest jutuvestja loost innustust saades otsustab minna ülikooli. Kuigi peategelane on raamatu lõpus ikka alles 15-aastane, kannatamatu ja mõnikord mõtlematult käituv poisike, võib tema eluraskuste ja läbielatud kogemuste tõttu öelda, et “Tuule nime” esimene raamat on Kvothe teekond lapsest täiskasvanuks.

„Lapsena mõtleme me harva tulevikule. Selline süütus laseb meil elust rõõmu tunda moel, mida valdavad vaid vähesed täiskasvanud. Päev, mil me muretseme tuleviku pärast, on päev, mil me jätame lapsepõlve seljataha.“

Kuigi teos kuulub fantaasiakirjanduse alla ning raamatust vilksatavad läbi nii deemonid kui ka maagia, on minu jaoks selle suurim väärtus viis, kuidas lugu on jutustatud, kuidas sa lugejana hakkad ennast märkamatult tundma üha lähemalt seotud peategelasega, kuidas elad kaasa tema õnnestumistele ja ebaõnnestumistele, kuidas nutad ja naerad temaga koos. Rothfussil on suurepärane oskus lugeja kaasa tõmmata, panna ta tundma nagu tegelased oleksid osa tema enda elust.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Loe ka järgesid:

Tuule nimi (2.raamat)
Targa mehe hirm (1.raamat)
Targa mehe hirm (2.raamat)

 

 

Hanna Laasberg
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 19. Jan 2017 in fantaasiaromaan, ilukirjandus

 

Katrin Pauts. Politseiniku tütar                          Katrin Pauts.Tulekandja

politseiniku-tutarIlmunud: Varrak, 2016

Eesti ühe hetkel põnevama kirjutaja arvates võiks Saaremaast saada meie oma Midsomer. Koht sobiks ju kenasti: eraldatud ja piisavalt müstiline. Raamatute tegelaskujude puhul ei tasu otsida mingeid prototüüpe või kindlaid kohti ning sündmusi. Kõige rohkem ehk on autor peategelase puhul kirjutanud maha enda pealt. Ka tema ise on olnud Õhtulehe uudiste- ja meelelahutustoimetuse ajakirjanik.

Autori sõnul olla raamatu esimene versioon valminud juba paar aastat tagasi. Kirjastuse Varrak toimetaja on iseloomustanud autorit kui tugevat, lennuka ja kõhedust tekitava kujutlusvõimega, aga praktilise ja jalad maas hoiakuga kirjutajat. Omalt poolt võin lisada, et ta on tõesti hea jutustamisoskusega ja keelt haldav sõnaseadja, kes suudab su haarata enesega kaasa kuni loo „võiduka lõpuni“.

Politseiniku tütre“ peategelane, suhetes ja töös pettunud ajakirjanik Eva Niimand naaseb Saaremaale Tuulegi rannakülla, isatallu.  Eesmärgiks on ta seadnud saada selgust oma kummalises ning kurvas  perekonnaloos ja vast taas kokku tuua ka oma vennad. Järgnevad  sündmused aga hakkavad üha rohkem tunduma olevat seotud vanade lugudega – kahtlaste ja salapäraste noorte tüdrukute kadumistega ning külarahva pelgusega tema isakodu suhtes. Mida rohkem Eva püüab saladusi uurida ja selgust saada, seda pöörasemaks ja ohtlikumaks muutub elu, seda rohkem hakkab ilmuma lihast ja luust nii mineviku- kui olevikutonte.  Langevad maskid ja nii mõnigi külaelanik peab maksma kõrget hinda oma vanade pattude eest. Eks ole tõsi, et lõpuks saab elu meid ikka kätte – kuskile ta eest ei põgene.  Ja raamatu lõpplahendus üsna raamatu lõpus on ootamatu ning vägagi üllatav.

Äärmiselt põnev, hoogne ja kaasahaarav lugemisvara, soovitatav kõigile krimilugude fännidele. Ei pea pettuma.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Loe e-raamatukogust ELLU

 

*

tulekandja

Ilmunud: Varrak, 2016

Mis puutub Katrin Pautsi teise raamatusse „Tulekandja“, siis ei jää ka see põnevuses esimesele alla. Autor toimetab jällegi endale tuttavas ajakirjandusmaailmas. Krimiteemale lisaks on siin ka varasemast tuttava peategelase – uudistereporteri Eva eneseotsingute liin.

Kui oma esimese teose puhul vältis autor tegevuse toomist oma kodusaarele Muhusse kartusest, et kohalikud hakkavad otsima prototüüpe ja seoseid päriselu sündmustega, siis teisel juhul on romaani tegevus tihedalt kodusaarega seotud.

Vahepeal taas linna ajalehe juurde tagasi läinud, kuid elust ja linnamelust tüdinud ja väsinud Eva otsustab tagasi pöörduda Tuulegile.

Ellujäämiseks sumbunud õhustikuga väikelinnas keraamikaga tegelev, kuid mitte rahuldustleidev ning rahalises kitsikuses elav Eva hakkab taas igatsema Tallinna sipelga-pessa. Pakkumine asuda vahelduseks kohaliku lehe toimetuses tööle toob siiski ajutist lohutust, võimalust majanduslikult kuidagi järjele saada ja muidugi ka kuhjaga põnevust ning ohtusidki naise ellu.

Raamat räägib esmapilgul lihtsalt traagilistest liiklusõnnetustest, kus hukkuvad noored punapäised naised. Kuid teatud kummalised mustrid ja õnnetuspaikadesse ilmuv nägu varjav salapärane küünlapanija, samuti ka kummaline „tabamatu“ ajakirjanik Inselman tekitavad ühes Eva kolleegis Reinus kahtlusi. Õnnetusi uuriva mehe  jäljetu kadumine tõstatab omakorda küsimusi kolleegides. Eva ning ta töökaaslane Gabriel otsustavad sündmustesse selgust tuua. Niidiotsad viivad koledaid saladusi varjavasse Muhu tillukesse külla. Mis aga edasi juhtuma hakkab ja milliseid seoseid see Eva mälus esile kutsub – see on lugejale avastamiseks.

Kohati tundub siiski autori teine raamat liiga „kirjuks“ aetuna, natuke üle võlli müstilisena või mõne tegelase pisut kaheldava „ümbersünni“ või olemuse avaldumise tõttu ebausutavana, mõned seosed kuidagi otsituina. Kindlasti on aga raamat  põnev ja loetav. Seda otsustab iga lugeja muidugi ise.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

 

Autorile aga edu ja ladusat sulejooksu järgmisteks teosteks! Eestil on veel palju suuremaid ja väiksemaid saari ning hulga müstilisi ja ajalooliselt põnevaid kohti, kuhu mahub hulgi tegelasi toimetama.

 

 

Maimu Johannson
Paepealse raamatukogu raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 18. Jan 2017 in eesti autor, ilukirjandus

 

Jennifer Clement. Palved röövitud tüdrukute eest

prantsIlmunud: Toledo Kirjastus, 2015
Tõlkinud Pirkko Põdra

 

Kõrvetav päike, sipelgad, skorpionid, moonipõllud.

Lapsest peale käskis ema mul palvetades asju paluda. Tegime seda alatasa. Olen palvetes palunud pilvi ja pidžaamasid. Olen palunud lambipirne ja mesilasi.

Ära kunagi palu armastust ega tervist, ütles ema. Ega raha. Kui jumal kuuleb, mida sa päriselt tahad, ei anna ta seda. Kindel see.

Kui isa ära läks, ütles ema: lase põlvili ja palu lusikaid. (lk 16)

 

Selle loo kangelanna ja jutustaja on Ladydi Garcia Martinez. Ebatavalise nimega, kuid oma kodumaa jaoks üsnagi hariliku saatusega tütarlaps, kes kasvab üles keset vaesust ja ohtu ühes Mehhiko maakolkas.

Kui ta sünnib, ütleb ta ema kõigile, et on saanud poja. Sest kui oled tütarlaps, eriti veel kena tütarlaps, tulevad narkokaupmehed ja viivad su ära. Ema teeb oma tütart inetuks, riietab ta poisiks ja kaevab maa sisse auku, et teda vajadusel ära peita. Mehhikos on tuhandeid jäljetult kaduma läinud inimesi. Enamus neist langeb inimkaubanduse ohvriks. Paki narkootikume võib maha müüa üks kord, ühte naist võib prostituudina maha müüa mitu korda. See on palju tulusam äri.

Ema ütles, et igaüks on narkodiiler, sealhulgas muidugi politsei, ka linnapea, kindel see, isegi meie kuradima president on diiler. (lk 17)

Jennifer Clement on Ühendriikidest pärit Mehhikos üles kasvanud luuletaja ja kirjanik. Tema sõnul on Ladydi lugu väljamõeldis, kuid inspireeritud elust enesest. Ta on mitu aastat küsitlenud narkokaupmeeste tüdruksõpru, abikaasasid, tütreid, õdesid; vanglakaristust kandvaid naisi ja kuritegude ohvreid.

Ladydi loo sisse mahub pideva äraröövimisohuga tumestatud lapsepõlv, esimene armastus ja trellide taga veetud aeg kuriteo eest, mille sooritas teine inimene. Vaatamata rasketele üleelamistele kõlab Ladydi jutustus distantseeruvalt ning täiesti nõustuvalt sellega, et keegi tegelikult ei hooli. Taolisi saatuseid on sadu tuhandeid. Sellest on saanud argipäevasus.

Kõik teadsid, et külaliste järjekordnaistevangla ukse taga oli lühike. Meestevangla järjekord oli aga pikk ja lookles kaugele, haarates enda alla vähemalt kümme tänavavahet. Mõned külalised pidid ootama tunde, et lõpuks sisse saada ja mehi näha. […] Muud polegi üldse vaja teada. Naisi ei käi keegi vaatamas. Mehi käivad kõik vaatamas. Mida see maailma kohta ütleb? (lk 207)

Väga omapärase stiiliga lugu, mis ei mõju hoolimata keerulisest teemast rusuvalt ega depressiivselt, ei löö teid rööpast välja. Luuleline ja vaat et omamoodi elujaatav. See oli silmaringi avardav ja väga eriline kirjanduslik elamus.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Loe e-raamatukogust ELLU

 

 

Aleksandra Gontšarova
Pääsküla raamatukogu raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 27. Dec 2016 in ilukirjandus

 

Peter Wohlleben. Puude salapärane elu: mida nad tunnevad, kuidas suhtlevad – peidulise maailma avastamine

prantsIlmunud: Tänapäev, 2016
Tõlkinud Olav Renno

 

Kas see on fantaasia või tõsiasi, et puud on sotsiaalsed ja suhtlevad omavahel? Ükskõik, missugune see nende suhtlusstiil siis ka poleks!

Lugedes seda raamatut, ilmuvad ootamatult pähe igasugused mõtted. Kes meist ei oleks käinud metsaradadel või seisnud mõne pargipuu all, imetlenud roheluses kasvavat üksikut puud! Oleks justkui üks ja seesama – liigud tänaval kaasinimeste hulgas või märkad rannakail üksikut lainete või peegelsileda veepinna imetlejat. Mis on neil ühist? Rohkem kui suudame arvata.

Saksa metsateadlase poolt kirjapandu on põnev ja hariv ekskursioon mitmekülgselt elavasse metsa, kus tegelikult toimiv elu ei tundu vähem põnevamana kui tundmatu planeedi kirjeldus.

Lugedes seda raamatut, saame teada, kes tegelikult metsas elavad ja milline nende igapäevane elu aastaringselt välja näeb.

Raamat tekitab tunde, justkui reisiksime avastusterohkesse looduse minevikku ja tulevikku, olevikugi üle annab mõtiskleda.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Eve Lausma
Laagna raamatukogu raamatukoguhoidja

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 23. Dec 2016 in loodus

 

Neal Shusterman. Challengeri sügavik

prantsIlmunud: Tänapäev, 2016
Tõlkinud Ragne Kepler

 

Kell heliseb. Sööstan klassist välja. Ma ei sedagi, mis tund see oli. Õpetaja rääkis täna klounide keeles. Helid ja hääled on täna nii summutatud, et võiksin selgest hirmust lämbuda – ja keegi ei saa teadagi, kui ma põhjatusse sügavikku kaon.”

 

Challengeri sügavik asub Vaikse ookeani põhjas ja on maailmamere sügavaim koht. Auhinnatud Ameerika kirjaniku Neal Shustermani samanimelises noorteromaanis on tema skisofreeniat põdeva poja lugu.
Raamatu peategelane Caden Bosch on viieteistkümneaastane poiss, kes elab koos ema, isa ja noorema õega, saab koolis hästi hakkama ja tegeleb koos sõpradega arvutimängu loomisega. Poisi igapäevaeluga koos avaneb lugejale Cadeni tundlik meel, mis peatükk peatüki järel liigub skaalal tähelepanelik ‒paranoiline üha kiiremas tempos viimase poole. Ohtlikud on kodu vallutavad termiidid, koolikoridoris mööduv laps, vanemad, kes tahavad oma pojale halba …
Aga see on ainult pool lugu. Pere- ja koolieluga paralleelselt viib Challengeri sügavik lugeja esimestelt lehekülgedelt tutvust tegema ühe unenäolise ja sünge laeva ning tema salapärase ja hirmuäratava meeskonnaga.

Cadeni olek maises päriselus ja ettekujutuste merel vaheldub terve raamatu vältel. Laeval toimuva eesmärk, seosed Cadeni päriseluga ning kummaliste meeskonnaliikmete olemus ja motiivid hakkavad lugeja jaoks arusaadavamaid kontuure moodustama pärast seda, kui Cadeni vanemad on sunnitud viima poja alaealiste vaimuhaiglasse.

Elu haiglas koosneb ravimitest ja teraapiast, psühhiaatrist ja õdedest, teistest haigetest lastest, teravate otsteta joonistamisvahenditest, murest murtud vanemate külaskäikudest ja vaevarikkast aeglaseset ravist. Cadenil tekib mitu lähedast sõpra, lapsed haakuvad oma katsumustes. Cadeni ravi läheb hästi ja ta saab koju, kuigi sügaval Challengeri sügaviku põhjas käib ta ära. Vaikselt jääb sügavik teda kutsuma ka edaspidi.

 

Raamatu teeb väärtuslikuks, et autor püüab skisofreeniat edasi anda kogu oma olemuses. Challengeri sügavikus on mitu võimast kirjeldust sellest, kui erksalt, ülevoolavalt, kaunilt ja kõikehõlmavalt Caden võib ümbritsevat maailma tunnetada. Raamat sisaldab sõnumit, et elavat fantaasiat on võimalik edukalt päriselus rakendada, oma nõrkustega tuleb lihtsalt elama õppida.

Challengeri sügavik on südamlik aga ka ilustamata ja valulik lugu skisofreeniast ja teistestki vaimse tervise haigustest. Raamatu mitmehäälne ülesehitus teda kõige lihtsamaks lugemiseks ei tee, kuid avardav ja kaasakiskuv lugemiselamus ennast kaua oodata ei lase.

 

Raamatu esi- ja tagakaanel on autori poja poolt vaimuhaiglas tehtud joonistused.
Raamatul on inglisekeelne treiler.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

 

Evelin Aavik
Pirita raamatukogu juhataja

 

 

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 14. Dec 2016 in fantaasiaromaan, noorsooromaan

 

Rein Muuluka. Abandonia: Eestimaa mahajäetud paigad

prantsIlmunud: Tänapäev, 2016

Varemed oma olekuga tõmbavad mind ligi ja samal ajal ka pelutavad. Nendes on midagi maagilist. Nad on lummavad. Vaatad neid mahajäetud ja hooletusse jäänud ehitisi ja mõtled, et kes olid inimesed, kes need hooned ja mõisad lõid, mida nad tundsid ja mõtlesid. Ja lõpuks – miks jäid need hooned hooletusse. Kahju on käest lastud ilusatest mõisatest ja kindlustest. Nõukogudeaegsed hooned mulle millegipärast nii hinge pole pugenud.

Selles raamatus on üle kahesaja pildi Eestis asuvatest ja hiljuti asunud tähelepanuväärsematest mahajäetud paikadest. Piltide all on tutvustav tekst, millega tegu, milleks hoonet kasutati ja miks maha jäeti ning mis temast tänaseks on saanud. Rõhk on 20. ja 21. sajandil kasutuseta jäänud kohtadel ja ehitistel üle Eesti. Käesoleva raamatu valmimise käigus külastas autor Eesti mõisaid, koole, kirikuid, pommivarjendeid, kolhoosi- ja sovhoosirajatisi, kaevandusi, raketibaase, kortermaju, vabrikuid ja muid inimtekkelisi paiku.

Fotod on must-valged ja ilmselt see annabki neile selle lummava efekti. Värvilistena ei oleks need pooltki nii mõjuvad.

Raamatus ei ole ainult pildid. Lisaks piltide allkirjadele on piltide vahel ka tekstilõigud, mille kaudu jutustatakse ajalugu. Natuke on mõisate kujunemisest, esimese Eesti Vabariigi ajast, nõukogude ajast kuni tänapäevani. Sissejuhatuses kirjutab autor päris pikalt varemetest filosoofilisest vaatenurgast.

Lõpus on toodud veel fotod mahajäetud hoonetest. Autor on lasknud mõned aastad mööda minna ja siis on ta neid uuesti pildistanud. Fotod annavad väga ilmekalt edasi, mis nende aastatega muutunud on.

Selle raamatu lugemine-sirvimine oleks edenenud kiiresti, aga ma võtsin teadlikult selle raamatu nautimiseks aega. Väga omapärane ja huvitav teos. Soovitan seda teilegi.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Triinu Rannaäär
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 

 
1 kommentaar

Posted by &emdash; 29. Nov 2016 in ajalugu, arhitektuur, Eesti, fotod

 

Ruth Ware. Pimedas, pimedas metsas

prantsIlmunud: Helios, 2016
Tõlkinud Pilleke Laarmann

Ma haarasin selle raamatu alguses huvitava pealkirja ja kujunduse pärast. Siis jäi mu pilk pidama kleepsule, mis lubas samasugust elamust, nagu hiljuti populaarsust kogunud raamat ja film „Tüdruk rongis“. Käisin ka nimetatud filmi vaatamas ja see oli mõnusalt kõhe ning rullus aeglaselt ja loogiliselt lahti.

Enne lugema asumist uurisin raamatut veel korra. Intrigeerivaks sai, et „keegi abiellub“ ja „keegi kaotab elu“. Ma tegelikult ei ole suur mõrvamüsteeriumide lugeja, aga aeg-ajalt satub kätte.

Raamatu peategelaseks on kriminullide kirjanik Leonora, kes elab tillukeses Londoni korteris oma igapäevast elu. Ühel päeval potsatab ta postkasti kutse tüdrukute õhtule. Kummaline on see, et kutsujaga pole ta juba kümme aastat suhelnud.

Lugu on kergesti loetav, sekka mõned kirjavead ja tähe puudumised. Teos on ladus, võib-olla kohati liiga pinnapealne. Tegelased on tüüp-karakterid, keda on lihtne vaadelda. „Pimedas, pimedas metsas“ püüab luua sünget õhustikku, kuid kukub selles rängalt läbi. Mingist hetkest on lõpp ettearvatav ja raamatu lõppu tuleb end läbi närida. Ma arvan, et võrdlus raamatuga „Tüdruk rongis“ on kohatu, kuna jääb nimetatud raamatu sügavusele alla. Lootsin lugeda keerukate karakteritega ja sündmuste rikast teost, kuid sain midagi vastupidist.

Küll oli põnev kirjutamise stiil laadis: minevik-tulevik-minevik.

Lugesin raamatu ühe päevaga läbi ja soovitan seda lugeda, kui ootused ei ole liiga lakke keritud.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Kristina Tammaru
Kännukuke raamatukogu raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 19. Nov 2016 in ilukirjandus, kriminaalromaan