RSS

Einar Laigna. In manibus portabunt = Kätel kantud : Einar Laigna lugu

Ilmunud: Üksühene, 2017
Intervjueerinud Indrek Oper

Einar Laigna – lektor, ajaloofilosoof, vaimulik ja käsitöömeister on eriline isiksus Eesti kultuuriruumis. Niisama eriline on ka tema elukäik, mis võetud köitvalt kokku intervjuude põhjal ja koostatud jutuvormi läbi paljude peatükkide. Nende kaudu rullub lahti mitmekülgselt andeka, erudeeritud härrasmehe lugu, kus paras annus müstikat, eneseotsingut, arenguid ja tagasilööke. Juba peategelase ilmaletulek ja esimesed teadlikud kogemused sellest ilmast on niivõrd paeluvad, et kutsuvad lugejat edasi minema mööda tema elutee sirgeid ja käänakuid. Neil värvikatel radadel näeme härra Laignat haridust omandamas, talupoisi tööd tegemas, linnas töömeheelu elamas, reisimas, Jumalat teenimas ja elu müsteeriumi saladusi vaagimas. Saame osa avatud vaimuga, tohutu lugemusega ja teadmiste järgi januneva teelise pingutustest, saavutustest ja tagasilibisemistest, sest kõrge mäe tippu püüdes tuleb ette komistamisi.

Püüdlemistel alati austatud absoluudi poole avab tagasivaataja mälupilte kohtumistest erakordsete isikutega, intriigidest era- ja tööelus, trotsist ebaõigluse ja nõmeduse vastu. Muuhulgas kirjeldavad kõnekad read, kuidas kristlasest koolitatud preester sai õnnistuse otse Rooma paavstilt endalt ning kuidas ta on meditatiivselt kätelnud Euroopa uhkeimate pühakodade atmosfääris kõrgeima kosmilise jõuga ja kuulnud süvavaikuses “muusikat” iseendas.

Läbi kogu mälestusteraamatu leiame siit-sealt ridade vahelt murelikke tähelepanekuid ja hoiatusi tänapäevase ühiskonnamudeli vigadest ja ohtudest ning üleskutseid väärtustada taas elu, kui universumi korra järgi toimivat süsteemi. Auväärt Einar Laigna annab oma meenutustes kuhjaga mõtteainet, millest üks sügavamaid on:

“Kas ei peaks inimlikkus olema üle seaduste ja kas ei ole armastus ise kõrgeim seadus?”

Mina lugejana arvan, et me peaksime iga päev mõtisklema selle küsimuse üle. Elujõuline ja vitaalne, kolmandas nooruses teoloogist ajaloofilosoof, kelle mõttekäigud ei jäta siinkirjutajat külmaks, soovitab soojalt mõelda, kuidas kasutame meile antud elu hinge arenguks.

Mõjuv ja mõtlemapanev elulooraamat sobib kindlasti kõigile, kes tajuvad meie maailma ümber mõõtmatult suuremat kõiksust ja meie sõltuvust sellest. Tasub lugeda ja kuulata eakat tarka meest, keda tema enda sõnul on läbi elu absoluudi poolt kätel kantud ja kantakse siit edasi veel…

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Andre Tamm
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik

 

Henry Marsh. Ära tee kahju. Lood elust, surmast ja ajukirurgiast

Ilmunud: Varrak, 2018
Tõlkinud Malle Klaassen

Tohtrid on need tegelased, kellega me puutume kokku juba enne oma sündi ning erineval kombel ja erinevail põhjusil läbi kogu elu. Seetõttu me justkui teame või arvame teadvat, kuidas see inimeste tohterdamine käib/peaks käima.

Raamatu autoril, maailma tuntuimal neurokirurgil Henry Marshil on ilus lootus:

„Ma ei taha kõigutada inimeste usaldust neurokirurgide ega arstide vastu üldse, aga loodan, et mu raamat aitab inimestel mõista, milliste raskustega – väga tihti pigem inimlikku kui tehnilist laadi raskustega – arstid kokku puutuma peavad.“ (lk 7)

Neurokirurgia raamat alustuseks pisut ehmatab-jahmatab. Peatükkide pealkirjadest, erinevatest neurokirurgia diagnoosidest pole lootustki aru saada. Aga kui on juba natuke raamatut loetud, siis on see täitsa OK, inimene harjub vist tõesti kõigega.

Näiteks 1. peatüki pealkiri: PINEALOOM – harva esinev, aeglaselt progresseeruv käbikehakasvaja.

Kui sain esimesed 50-60 lehekülge läbi, siis… mul tekkis tunne, et ma juba tean neurokirurgiast/ajukirurgiast üht-teist. Sest raamat on hästi kirjutatud (tõlgitud-toimetatud samuti). Ja hiljuti toimunud HeadRead festivalil oli võimalik autoriga kohtuda või selle kohtumise-vestluse salvestust vaadata. Kultuuriajakirjanik Joonas Hellerma oli suurepärane kaasvestleja, küsija ja kaasamõtleja. Soovitan seda vaadata, näiteks siit.

Raamatu juures annab tugevasti tunda see, et dr Henry Marsh õppis enne meditsiinikoolis õpingute alustamist kolm aastat Oxfordis politoloogiat, majandust ja filosoofiat. Sellest oli juttu ka HeadRead festivali kohtumisüritusel. Tal tuli nende õpingute käigus kirjutada lõputult kodutöid. Ja päevikut on ta pidanud alates 12. eluaastast, kogu elu, ning ta päevikud saidki selle raamatu lähtematerjaliks.

Raamatu pealkiri „Ära tee kahju” on inspireeritud Hippokratese vande (arstivande) tekstist. Raamatut lugedes aga saab selgeks, et olgu muude kohtadega kuidas on (haavad kasvavad kinni, luud kasvavad kokku…) on ajuoperatsioonid sellised, mille puhul on kahju tegemine ennustamatu, isegi siis kui tundub, et kõik peaks saama korda… isegi siis juhtub miskit ja pöördumatu-parandamatu kahju on tehtud. Inimene elab-eksisteerib-vegeteerib sellisena ehk aastaid ja tohter elab selle teadmisega, et seekord ta paraku tegi kahju…

„Igaüks mõistab, et me kõik teeme vigu ja õpime neist. Probleem on selles, et kui minusugused arstid eksivad, võivad tagajärjed patsientide jaoks olla katastroofilised. Enamik kirurge – alati on ka mõned erandid – tunneb sügavat häbi, kui nende tegevuse tagajärg on patsientide kannatused või surm, ja kui sellele järgneb veel kohtuskäik, on häbitunne veelgi tugevam…“ (lk 149)

Liigutavad osad selles raamatus on need, kus on juttu dr Marshi isiklisist asjust, suhetest abikaasadega (sh lahutusest), lapse haigusest, operatsioonist ja surmast ning ema haigusest ja viimastest elupäevadest. Väga aus ja valus ja inimlik. Tohter polegi nagu mingi jumal taevas, vaid täiesti inimene:

„On imeline tunda enda ümber nii palju armastust,“ ütles ema kaks päeva enne surma. „Olen õnnega koos.“

Emal oli muidugi õigus. Vaevalt on meist paljudel õnne – kui sellist sõna sobib kasutada – surra nii ilusasti, kui on käes meie aeg minna: surra pärast pikka elu oma kodus üsna kiiresti oma laste hoole all, oma pere ümberringi ja valust täiesti prii…“ (lk 188)

Ausad on need osad raamatust, mil dr Marsh on kolleegide hoole all oma tervise pärast. Jah, ta suudab maksta erameditsiini teenuste eest ja kasutab neid mugavusi ning tunneb selle pärast ka pisut piinlikkust.

Raamatu eelviimasel leheküljel on tänusõnad:

„Seda raamatut poleks kunagi kirjutatud armastuse, nõu ja julgustuseta, mida sain oma abikaasalt Kate’ilt, kes mõtles välja ka raamatu pealkirja. See raamat ongi pühendatud temale.“

 

Kirjastus tutvustab raamatut siin.

Mina aga tänan ja soovitan.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Ester Liinak
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 8. aug. 2018 in biograafiad-memuaarid

 

Vahur Afanasjev. Serafima ja Bogdan

Ilmunud: Vemsa, 2017, 2018

 

Eestlane olla on uhke ja hää…

Ilmselt aga ei saa me uhkust tunda iga eestlase või eesti kirjanduses iga raamatu eestlasest (anti)kangelase üle. Ja vähmasti üks selline tegelane on sattunud Vahur Afanasjevi raamatusse „Serafima ja Bogdan”. Aga kes nimelt?

See on põnev-pinev lugu, läbi aastakümnete kestva tegevusega. Armastuse ja vihkamisega.

 

Raamatu tegevus algab 1944. aasta talvel, detsembrikuus:

„Sellise külmaga on oodata, et vastu hommikut hakkavad väravapostid praksuma. Pärast sooja sõjasuve on lumi sel aastal vara maha tulnud. Siiski on inimesed jõudnud valget vaipa oodates juba rahutuks muutuda. Mida paksem lumi, seda rohkem on põhjust toast, pimehoovist ja laudast nina mitte välja pista, ehk lausa tare tänavapoolsed aknad luukidega sulgeda ja suletuks jätta. Aruta isekeskis või naabritega, selge on ainult see, et head ei ole tulemas. Sõda on veerenud üle maa vääramatult nagu kevadine susisev ja praksuv rüsijää, mis liigutab paigast mitmetonniseid rändrahne, kisub teinekord kaldaäärseid puid juurtega üles ning võib kõrkjastiku siledaks liivarannaks äestada või ei tea kust tulnud kiviklibuga täita. Need, kelle sõda ellu jättis, on jälle koos, kuid paljud kirjutamata ühendused inimeste vahel on pöördumatult puruks rebitud. Nende vahele on külvatud kurbuse ja vihkamise mõrud seemned.“ (lk 10)

 

Raamat jaguneb neljaks osaks (raamatuks) – Pulmade raamat, Ellujäämise raamat, Kasvamise raamat, Maailma lõpp ning lõpetuseks on Epiloog. Kõik need raamatud/osad koosnevad seitsmest peatükist, mis on täpselt ja iseloomulikult peakirjastatud. Iga peatükk on saanud motoks vägagi õige ja seda avava kirjakoha (tsitaadi) Vanast Testamendist.

Enamus tegevusest toimub Peipsiveerel, vanausuliste kogukonnas. See on huvitav, sibulakasvatajate-kauplejate kodukant. Ja ka autori enda üks kodukantidest, mida ta ka päriselus avastab ja tundma õpib.

Autor on oma 2017. aastal Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel esikoha pälvinud raamatu kohta öelnud:

„Serafima ja Bogdan“ on lugu inimestest, kes lükkavad vastutuse enda elu eest kellegi teise õlule. Jumala või kolhoosi kraesse. Ja sellega loobuvad õigustest. Miks nad nõnda teevad?”

Kättemaks… see on läbiv teema, paraku. Ja tulekahju raamatu alguses ning põlemine raamatu lõpus on kui raamistik.

Raamatu Epiloogis oleme jõudnud Tartu kirjanike majja, on mingi aeg üheksakümnendate keskel. Ja ka Peipsiveeres on alanud uued ajad ning vihkamine ja armastus, need hajuvad olematusse koos nendega, kes neid on südames andnud.

 

Peeter Allik on teinud raamatu väga uhked illustratsioonid, 38 linoollõiget.

Ja autor on andnud sellise väga huvitava intervjuu

Ja veel ühe

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Loe e-raamatukogust ELLU: https://ellu.keskraamatukogu.ee/book/9789949884131/serafima-ja-bogdan

 

 

Ester Liinak
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 4. aug. 2018 in eesti autor, ilukirjandus

 

Ingrid Peek. Hallo, Kosmos! Elu mõte

Ilmunud: Pilgrim, 2017

2017. aasta talvel ilmus huvitav, mõtlemapanev eksistentsiaalse sisuga raamat “Hallo, kosmos! Elu mõte”, mille autoriks aastaid kestnud raadiosaate “Hallo, kosmos!” saatejuht Ingrid Peek ja mida Rahva Raamatu Viru Keskuse osakonnas suurelt esitleti. Nagu pealkirjast nähtub, vaagib raamatu sisu põhiteemana ülimat küsimust – Mis on elu mõte!

Kõvade kaantega kaasakutsuvas teoses esinevad väga paljud tegelased, kes osalenud “Hallo, kosmos!” vestlussaates külalistena, jagades lugejatega oma isiklikke arusaamu ja tõlgendusi elu mõttest kui sellisest. Need on kõik huvitavad isiksused, kes saatesarja jooksul seitsme aastaga palju mõtteainet pakkunud, julgustanud inimesi oma teed käima ja iseennast leidma. Nende paljude kõnekate isiksuste elu mõtte käsitlused on erineva pikkusega. Mõned vastavad sellele küsimusele paari sõnaga, teised pühendavad müsteeriumi avamiseks pika lõigu, kolmandad koguni mitu lehekülge. Kõik raamatus toodud arvamused oma poliitiliste, äriliste, kultuuriliste ja alternatiivsete elualade tippudelt väärivad mõttega lugemist ja kaasamõtlemist. Lisaks valgustavale tekstiosale on lehekülgedele lisatud mustvalget fotomaterjali autori erakogust ning teemaga haakuvaid filosoofilisi pildikesi. See raamat on nagu iga lugeja rännak oma mina ja oma elu mõtte otsinguil koos armsate, heatahtlike, toetavate saatjatega. Väärikate kaasteelistega, kel palju öelda ja kelle öeldu üle tasub järele mõelda. Lahedad leebed leheküljed justkui haaravad sind kaasa elu olemusse ja mõtestamisse. Nii nagu Raadio 2. seitse aastat väldanud saatesari “Hallo, kosmos!” ni kutsub selle tegelaste mõttepärlitest kokku kootud teos sind vaimsele ärkamisele ja oma elu sügavama mõtte äratundmisele. Ilusat, avardavat kosmoselendu köitvate lehekülgede sahinas igas vanuses tõeotsijatele!

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Loe ka Hallo, Kosmos! Palju õnne: kõik, mida õnneks vaja (Pilgrim, 2016)

 

Andre Tamm
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 2. aug. 2018 in eesti autor, mõtisklused

 

Sada hetke eesti luules (valinud, koostanud ja kommenteerinud Rein Veidemann)

Ilmunud: Eesti Keele Sihtasutus, 2016

Rein Veidemann on kenade kõvade kaante vahele noppinud mitu peotäit kaunist eestikeelset luulet, luulepärle … See luuleniit on pikk, esimene luuletus on aastast 1637, viimase luuletaja sünniaasta on 1990 ja tema luuletus on aastast 2014. Seega: 377 aastat luulehetki. Avastamist ja meenutamist kui vaid leiaks neid hetki hetkedesse süvenemiseks…

Kui 2016. aasta lõpus küsis Postimees kultuuriinimestelt soovitusi ja muljeid ilmunud lemmikraamatute kohta, siis Rein Veidemanni üheks esiletõstetud raamatuks oli…

„Üks eriline luuleantoloogia, mis koondab sadat autorit, igaühelt ühte luuletust, eesti luuleloo algusest kuni tänaseni. Ühel leheküljel luuletus ja kõrvalleheküljel selle esitlus. Ühelt leheküljelt leiad meeleolu, kujundi ning sõnumi, teiselt selle seletuse. Olen ise selle valinud, koostanud ja kommenteerinud ja soovitan, nagu soovitas Teele Tootsile naiseks kõigepealt iseennast.“

Valimi aluseks on luuletusse sadestunud hetk, mis avaldub seoses mingi sündmuse, meeleseisundi, ruumi või looduse ilminguga. Teadaolevalt on niisugune ühele hetkele keskenduv antoloogia esmakordne ja selle lisaväärtuseks on luuletusi saatev Rein Veidemanni kirjutatud kommentaar.

Ja tegelikult on selles raamatus 101 luulehetke.

 

Post scriptum on raamatu koostajalt:

Palve

Sind palun: ole veel mu langevari,

mis leevendaks mu allaheidetust,

looks selgust seal, kus valgusest saab vari

ning avaks silmadele peidetust.

/…/

Mu ainus soov, et hetk, kui langevari

pea kohal avaneb – siis jääbki nii,

et püsiv on vaid langus ja su vari

ja maanduda ei jõuaks iialgi.

 

Kiita tahaks ka Piia Ruberi kujundust ning seda, et iga luuletuse ja kommentaari juurde on lisatud luuletaja pilt.

 

„Sirp“ avaldas 2017. aasta veebruarikuus Arno Oja arvustuse kahe 2016. aastal ilmunud Rein Veidemanni raamatu kohta, tasub lugeda kui huvi on:

 

Jah, selle maa, meie maa keel suudab lauluna (luulena) ilusat igavikku omale otsida.

 

Raamatu motoks on tsitaat Albert Camus’lt:

„Ilu on igavik, mis

kestab hetke.“

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Ester Liinak
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 30. juuli 2018 in Eesti, luule

 

F. Scott Fitzgerald. Sume on öö

Ilmunud: Hea Lugu, 2015
Tõlkinud Enn Soosaar

„Sume on öö“ on imeline ja sügav romaan, millele mõned kriitikud on andnud kõrgema hinde kui sama autori teisele tuntud teosele „Suur Gatsby“. Autor ise on raamatut nimetanud oma lemmikuks.

Tegemist on autobiograafilise teosega, kus Fitzgerald kirjutab enda ilusast ja jõukast elust abikaasa Zeldaga. Kaunist ameerika unistusest saab aga tragöödia. Romaanis kujutab Fitzgerald end noore ja eduka arstina, kes võitleb oma deemontitega ja aitab Zelda tegelaskujul võidelda tema haigusega.

„Sume on öö“ on romaan, mis ei jäta kedagi külmaks ja sobib lugemiseks nii noortele kui ka täiskasvanutele.

 

Vaata leidmust e-kataloogist ESTER (Hea Lugu, 2015)
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER (Pegasus, 2007)
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER (Eesti Raamat, 1976)

Loe e-raamatukogust ELLU

 

Olga Smõkova
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 7. juuli 2018 in ilukirjandus

 

Maarja Kangro. Klaaslaps

Ilmunud: Nähtamatu Ahv, 2016

Ilukirjandus ei ole alati ilus. Mõni raamat on pigem kole…
Oma debüütromaani nimetab autor ise: kole dokumentaalromaan.

Mida hakkab peale naine, kes looduse poolt seatud ja loomulikuks peetud viisil last ei saa, aga tahaks ju. Väga. Üks võimalus on meditsiiniline protseduur IVF, mis on nagu üsna lootusetu loterii, kus võiduni jõudmine (terve lapse sünd) on suur IME…

Maarja Kangro kirjeldab oma läbielamisi seoses sellega, et ta pidi laskma eemaldada loote, kes oli nii suure arenguhälbega, et temast poleks saanud elule kõlbulikku inimest. Jah, see laps oli alguses väga oodatud, autorit nimetati juba tulevaseks emaks. Jah, ta käis enne aborti läbi geneetikute juurest, tegi teste, küsis tuttavate ja lähedaste käest nõu. Kas olukord on ikka nii tõsine? Kas on ikka lootust? Kahjuks selles loos lootust ei olnud.

„Klaaslaps“ on väga pihtimuslik ja samas väga sügavalt läbi töötatud isiklik trauma või isegi traumad. Need asjad, mis Maarja Kangroga juhtusid – emakaväline rasedus ja abort loote väärarengu tõttu –, on üsna värsked. Ta kindlasti tunnetas seda, et kui ta ei saa endaga toimunut ära kirjutada, jääb see teda painama. Ta pidi selle ära tegema.

Valu. Hingevalu ja füüsiline valu.

Need on kindlasti raamatu kõige raputavamad kohad:

„Valud hakkasid tugevnema, muutusid tegelikumaks. Püüdsin neid mõttes koost lahti võtta, saada aru, mis need on: valud. Miks üldse mitmuses? Sest nad olid korraga justkui mitmes kohas? Või ei olnud?
/…/
Kui erinev on maailm valudes ja valudeta: kitsas maailm ja lai maailm. Suletud maailm ja avatud maailm. Banaalne öelda, aga vaat kogeda ei ole banaalne. Ühe hetkega kadunud, ühe hetkega, milline veider ümberlülitumine adekvaatsusele. Valudes on maailm ebaadekvaatne, valudeta adekvaatne. Väga eriline kogemus, ümberjutustatult tundub banaalne, aga tegelikult.“ (lk 133 & 146)

„Klaaslaps“ on sõna otseses mõttes vapustav raamat.

See on kui teraapia autorile endale oma väga valusa valu ja kratsivate tunnetega. Oma valust ja iseendale kirjutatud raamat:

„Sündimata lapse ja väga vara surnud lapse surm on kummaline, arusaamatu asi. Sa ei leina paljalt oma kujutlust, vaid päris inimest, kes on tõesti olemas olnud. Aga kes ta oli? Ta ei rääkinud, ta ei väljendanud oma mõtteid ja iseloomu, sina mõtlesid need talle välja. See on sinu kujutlus, sinu oletus, keda sa leinad, aga ei ole ka, sest ta oli ju füüsiliselt olemas, ja kalduvused teatud tüüpi mõtteid mõelda ja väljendada olid temas samuti juba olemas. Sa leinad olemata jäänud tulevikku. Ühe olendi teostamata jäänud tulevikku, ja su enda oma, sinu enda teistsugust aega, mis jäi ära. Üks olend maailmas vähem – tähendab, terve hulk aega vähem. Võib-olla isegi sada aastat vähem.“ (lk 171)

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Ester Liinak
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik