RSS

Rein Muuluka. Abandonia: Eestimaa mahajäetud paigad

prantsIlmunud: Tänapäev, 2016

Varemed oma olekuga tõmbavad mind ligi ja samal ajal ka pelutavad. Nendes on midagi maagilist. Nad on lummavad. Vaatad neid mahajäetud ja hooletusse jäänud ehitisi ja mõtled, et kes olid inimesed, kes need hooned ja mõisad lõid, mida nad tundsid ja mõtlesid. Ja lõpuks, miks jäid need hooned hooletusse. Kahju on käest lastud ilusatest mõisatest ja kindlustest. Nõukogudeaegsed hooned mulle millegipärasat nii hinge pole pugenud.

Selles raamatus on üle kahesaja pildi Eestis asuvatest ja hiljuti asunud tähelepanuväärsematest mahajäetud paikadest. Piltide all on tutvustav tekst, millega tegu, milleks hoonet kasutati ja miks maha jäeti ning mis temast tänaseks on saanud. Rõhk on 20. ja 21. sajandil kasutuseta jäänud kohtadel ja ehitistel üle Eesti. Käesoleva raamatu valmimise käigus külastas autor Eesti mõisaid, koole, kirikuid, pommivarjendeid, kolhoosi- ja sovhoosirajatisi, kaevandusi, raketibaase, kortermaju, vabrikuid ja muid inimtekkelisi paiku.

Fotod on must-valged ja ilmselt see annabki neile selle lummava efekti. Värvilistena ei oleks need pooltki nii mõjuvad.

Raamatus ei ole ainult pildid. Lisaks piltide allkirjadele on piltide vahel ka tekstilõigud, mille kaudu jutustatakse ajalugu. Natuke on mõisate kujunemisest, esimese Eesti Vabariigi ajast, nõukogude ajast kuni tänapäevani. Sissejuhatuses kirjutab autor päris pikalt varemetest filosoofilisest vaatenurgast.

Lõpus on toodud veel fotod mahajäetud hoonetest. Autor on lasknud mõned aastad mööda minna ja siis on ta neid uuesti pildistanud. Fotod annavad väga ilmekalt edasi, mis nende aastatega muutunud on.

Selle raamatu lugemine-sirvimine oleks edenenud kiiresti, aga ma võtsin teadlikult selle raamatu nautimiseks aega. Väga omapärane ja huvitav teos. Soovitan seda teilegi.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Triinu Rannaäär
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 29. Nov 2016 in ajalugu, arhitektuur, Eesti, fotod

 

Ruth Ware. Pimedas, pimedas metsas

prantsIlmunud: Helios, 2016
Tõlkinud Pilleke Laarmann

Ma haarasin selle raamatu alguses huvitava pealkirja ja kujunduse pärast. Siis jäi mu pilk pidama kleepsule, mis lubas samasugust elamust, nagu hiljuti populaarsust kogunud raamat ja film „Tüdruk rongis“. Käisin ka nimetatud filmi vaatamas ja see oli mõnusalt kõhe ning rullus aeglaselt ja loogiliselt lahti.

Enne lugema asumist uurisin raamatut veel korra. Intrigeerivaks sai, et „keegi abiellub“ ja „keegi kaotab elu“. Ma tegelikult ei ole suur mõrvamüsteeriumide lugeja, aga aeg-ajalt satub kätte.

Raamatu peategelaseks on kriminullide kirjanik Leonora, kes elab tillukeses Londoni korteris oma igapäevast elu. Ühel päeval potsatab ta postkasti kutse tüdrukute õhtule. Kummaline on see, et kutsujaga pole ta juba kümme aastat suhelnud.

Lugu on kergesti loetav, sekka mõned kirjavead ja tähe puudumised. Teos on ladus, võib-olla kohati liiga pinnapealne. Tegelased on tüüp-karakterid, keda on lihtne vaadelda. „Pimedas, pimedas metsas“ püüab luua sünget õhustikku, kuid kukub selles rängalt läbi. Mingist hetkest on lõpp ettearvatav ja raamatu lõppu tuleb end läbi närida. Ma arvan, et võrdlus raamatuga „Tüdruk rongis“ on kohatu, kuna jääb nimetatud raamatu sügavusele alla. Lootsin lugeda keerukate karakteritega ja sündmuste rikast teost, kuid sain midagi vastupidist.

Küll oli põnev kirjutamise stiil laadis: minevik-tulevik-minevik.

Lugesin raamatu ühe päevaga läbi ja soovitan seda lugeda, kui ootused ei ole liiga lakke keritud.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Kristina Tammaru
Kännukuke raamatukogu raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 19. Nov 2016 in ilukirjandus, kriminaalromaan

 

Hedvig Hanson. Kirju mandrilt

prantsIlmunud: Petrone Print, 2016

“Kirju mandrilt” räägib tuntud jazzlaulja Hedvig Hansoni mõtisklustest sõpruse, armastuse, loomingu ja ühiskonna teemadel. Autor elab juba aastaid maamajas ning tegeleb seal valdavalt loometöö ja aiandusega. Ta on lahku kolinud oma abikaasast ja veedab suurema osa oma ajast üksinda. Periooditi elavad tema juures lapsed ja teda külastavad mõned sõbrad.

Raamat on kirjutatud päeviku vormis kevadest kevadeni 1 aasta jooksul. Selles on kirjad salapärasele lähedasele sõbrale, kes elab temast kaugel asuval saarel. Raamatut lugedes jääb mulje, et mõned kirjad on siiski kirjutatud ka kellegile teisele. Selleks võib olla tema abikaasa, sugulane või keegi muu sõber. Enamike kirjale toonist võib siiski öelda, et need on kirjutatud meessoost isikule.

Raamatut ümbritsebki algusest lõpuni suur salapära ja see jätab lugejale palju tõlgendamisruumi. Mõnda teoses sisalduvat kirja võib tõlgendada ka nii, et need on autor kirjutanud kujutletavale inimesele või hoopis endale. Raamatu tagakaanel on kirjas, et Hedvig Hanson avab oma peidus poole. Sellega võib osaliselt nõustuda, kuid kindlasti mitte täielikult. Tegemist ei ole väga avameelse raamatuga ja vastamata jäävad mitmed küsimused. Näiteks, kes on see salapärane mees? Miks ta veedab üksilduses jõulud ja aastavahetuse? Miks ta pole oma abielu lahutanud, kui ei soovi enam paarisuhtes olla? Miks ta pole ette võtnud muutusi, et oma eluga senisest rohkem rahul olla? Samas raamat on täis vihjeid, millest on hea tahtmise korral võimalik vastuseid välja lugeda. Üks vihje on kindlasti raamatu esimene lause. Selles mõttes on tegemist vaieldamatult intellektuaalselt huvitava raamatuga, kuna see paneb lugeja kaasamõtlema ega anna lihtsaid vastuseid. Kõige selgemalt saab teada, et Hansonil on huvi filosoofia vastu ja ta on elukogenud ja intelligentne naine.

Mina ootasin lugejana terve raamatu siiski mingit kulminatsiooni. Autor annab teose jooksul korduvalt mõista, et “tema hing ei helise”. Eelviimast peatüki lugedes jääb korraks mulje, et raamatu tipphetk ja lõpplahendus saabub viimases peatükkis. Hanson kirjutab “Vahel peab olema julgust, et kõike uuesti alustada, et lahti lasta saavutatud näilisest turvalisusest, kui see sind enam ei innusta.” Kuid see, mis sellele järgnes, polnud kindlasti raamatu kulmniatsioon.

Raamat on kõige huvitava kindlasti varjases keskeas olevatele inimestele, kuna annab neile võimaluse samastada ennast autoriga. Kuid kohati jääb tunne, et Hedving Hansoni vaimne vanus ületab tugevalt tema tegelikku vanust. Noorele põlvkonnale raamat kindlasti esmajärgus suunatud ei ole, kuid tugevaid emotsioone ja huvitavaid mõtteterad võivad ka neis huvi äratada.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Aimur-Jaan Keskel
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 18. Nov 2016 in Eesti, kirjad, muusika

 

Ene Vainik. Eesti tunded: sõnaportreed

prantsIlmunud: Eesti Keele Sihtasutus, 2016

 

Intrigeeriv on autori eessõnas avaldatud lootus, et meist ei saaks kunagi rahvast, kelle tundeelu mahub sõnadesse lavit, vatsap, okei ja pistoff taha.

Usun ja loodan, et avaldame ka tulevikus üksteisele armastust eesti keeles”.

See nii lihtne, aga samas nii soe mõte lausa kohustab raamatuga lähemat tutvust tegema.

Tunded on elu loomulikud värvid. Ometi valitseb meil oma tunnete suhtes tihti suur segadus. Me kas ei tunne neid ära või ei tunnista nende olemasolu.

Eesti Keele Instituudi vanemteadur Ene Vainik teeb eesti inimestele nende tunded nimepidi tuntumaks ja avab ka tundesõnade taga peituvat mõistete sisu ja seoste maailma.

Igatsus, kirg, häbi, kurbus, viha, mõnu, hirm, armastus, lootus.

Kõik tundesõnad on lahti kirjutatud täiesti võrdsetes oludes – portree vormis.

Raamat on kirjutatud läbinisti „kihiliselt”. Kui tahate lühidalt kõike kõige olulisemat teada saada, lugege iga sõna kohta ainult kokkuvõtvat peatükki. Paratamatult tekib huvi edasi süüvida.

Tekst on üldarusaadav ka tavalugejale. Olen kindel, et kes selle raamatu kätte võtab, kasutab kindlasti Tallinna Keskraamatukogus pakutavat võimalust laenatud raamatu tagastamistähtaega pikendada 3 korda. Ja lõpuks ikkagi ostab endale selle raamatu, et rahulikult ja mõnuga nautida, kuidas meie kauni eesti keele sõnade, mõtete ja tunnete jälgi aetakse.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Kaja Palmiste
Kalamaja raamatukogu juhataja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 11. Nov 2016 in Eesti, keel, semantika

 

Tallinna temaatiline taskuentsüklopeedia: illustreeritud ülevaade Tallinna 84 asumist

prantsIlmunud: TEA Kirjastus, 2016

Tallinna temaatiline taskuentsüklopeedia kirjeldab kokkuvõtlikult ära Tallinna linnaosad ja neis asuvad 84 asumit. Vaatluse all on asumite asukoht, tekkelugu ja huviväärsused, kirja on pandud asumite pindala ja elanike arv. Fotosid leidub nii vanemast ajast kui ka viimastel aastatel valminud objektidest. Linnaosade kirjelduste juures on lisaks olemas andmed nende asustustiheduse ja elanike rahvuskoosseisu kohta. Selgub, et kõige tihedamini on asustatud Mustamäe linnaosa (pisut ootamatu fakt minu jaoks), kõige suurem on eestlaste osakaal Nõmme linnaosas (85%), kõige väiksem aga Lasnamäe linnaosas (27%).

Ligi kolmandiku raamatu mahust võtab enda alla vanalinna asumi kultuuriloole pühendatud osa. Vanalinna käsitletakse väiksemate piirkondade kaupa (nt suur ja väike linnus, tähtsamad tänavad, linnamüür, muldkindlustuste vöönd jne). Piirkonnade kirjeldused on varustatud aerofotodega, kuhu kirjeldamisele tulevad objektid peale kantud on. Fotomaterjali on ohtrasti ja iseäranis detailsed võivad olla mõnede pühakodade kirjeldused. Huvipakkuv on peatükk vanalinna tänavanimede päritolu kohta. Soovi korral võib Tallinna vanalinna puudutavat osa kasutada analoogiliselt “Jalutaja teejuht” sarja raamatutega – raamat käes üks teadlik ringkäik teha.

Väljaandes on mitmed registrid (Tallinna linnaosad ja asumid, isikunimed, kirikud ja kloostrid, linnamüür, muuseumid).

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

TEA Kirjastuselt on sellel aastal ilmunud ka Eesti linnade, alevite ja alevike taskuentsüklopeedia

 

 

Anneli Limberg
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 2. Nov 2016 in Eesti, kodulugu

 

Fredrik Backman. Mees nimega Ove

mees-nimega
Ilmunud: Tänapäev, 2016
Tõlkinud Ene Mäe

 

Olen lugenud vähe raamatuid, mille esimesed leheküljed mind juba naerma ajavad. Tõtt-öelda on raamatuid, mida lugedes naeran, kahjuks üldse vähevõitu olnud. Kuid “Mees nimega Ove” on üks neist, mille juures ma ei piirdunud pelgalt muigega, vaid naersin mitmetes kohtades kõvasti ja südamest. Ja siiski ei ole see raamat, mis pakataks ainult humoorikatest väljenditest ja võrdlustest (kuigi viimaseid leidub seal ohtralt). Vastupidi, see on raamat täis sügavust, kurbust ja mõtlemisainet.

Raamatu peategelane on 59-aastane Ove, kes sõidab Saabiga. Kui arvate, et see polegi niivõrd tähtis, mis autoga Ove sõidab, siis peale raamatu lugemist saate aru, et on ikka küll. Lisaks on Ove pahur, vankumatute põhimõtetega ja kindla rutiiniga mees. Täpselt seda sorti mees, keda teised inimesed nimetaksid “kibestunud vanameheks”.

Ühel hommikul kolib pahura Ove naabermajja sõbralik ja jutukas pärsia naine, koos kahe väikese tütre ja saamatu mehega. Sellega algab koomiline ja südantsoojendav lugu, mille iga loetud leheküljega avaneb meie ees killuke Ove tõelisest olemusest.

Paralleelselt uute naabritega seotud sekeldustega, harutab kirjanik meile lahti Ove minevikku: tema lapsepõlv sõnaahtra kuid heasüdamliku isaga, majaehitus noorukina, kohtumine naisega, kes “on kõik Ove värvid”, ligi nelikümmend aastat elu koos armastatud naisega ning kurbus ja üksindus, mida ta tunneb peale naise surma:

“Naise surmast on möödunud kuus kuud. Ja Ove käib endiselt kaks korda päevas kõik toad läbi ja katsub radiaatoreid, et kontrollida, ega naine ei ole neid salaja soojemaks keeranud.”

Ove elu jutustades puudutab autor olulisi teemasid, mis kuuluvad meie kõigi ellu – vananemine, surm (”Inimesed elavad oma elu, nagu poleks surma olemaski, ent ometi on surm enamasti kõige mõjuvam põhjus elamiseks), lein, inimese vajadus mingit funktsiooni täita (“Igal inimesel on vaja teada, mille eest ta võitleb.”), sõprus ja armastus.

Raamat ilmus Rootsis 2012. aastal ning on juba saanud bestselleriks üle maailma. Hiljuti vändati sellest ka filmiversioon, mis on üks vaadatumaid rootsi filme läbi aegade.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Loe e-raamatukogus ELLU

 

Hanna Laasberg
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 1. Nov 2016 in ilukirjandus

 

Philip K. Dick. Mees kõrges lossis

mees-korges-lossisIlmunud: Tänapäev, 2016
Tõlkinud Karin Suursalu

Kas Te olete kunagi mõelnud, milline näeks välja maailm, kui Teise maailmasõja oleksid võitnud Saksamaa ja Jaapan? Mina enne selle raamatu lugemist igatahes ei mõelnud. Aga just sellest räägib Philip K. Dick’i raamat „Mees kõrges lossis“.

Tegevus toimub Ameerikas peale Teist maailmasõda, mille liitlased kaotasid. New Yorgis valitsevad sakslased, Californias jaapanlased. Elu selles maailmas ei ole lihtne. Sakslased on juudid peaaegu hävitanud, samamoodi aafriklased. Ülim rass on muidugi aarjalased. Tavalisi ameeriklasi kujutatakse robustsetena võrreldes jaapanlastega, neegritest on tehtud orjad ja slaavlased on Euroopast minema aetud. Saksamaad juhib Herr Bormann, Adolf on oletatavasti seniilsena kuskil vanadekodus.

Vahemeri on aatomienergia abil kuivendatud, et seal põldu harida. Televisioon ei ole eriti arenenud ja tundub, et ka muu tehnika mitte. Küll aga toimuvad kosmosereisid Kuule ja Marsile ning sakslased on leiutanud raketi, millega on Euroopast võimalik 45 minutiga Ameerikasse jõuda.

Raamatus on terve hulk eripalgelisi tegelasi. Neil ei ole esmapilgul suurt midagi ühist. Robert Childan – kunstikaupmees; Frank Frink – lahti lastud töömees, juut; Nobusuke Tagomi – Ameerika Vaikse Ookeani Osariikide kaubandusesinduse juhtkonna ülem; Juliana Frink – Franki naine, kes lahkus kodust ja läks elama puhvertsooni; Baynes – teeskleb Rootsi ärimeest, aga tegelikult on agent, Joe Cinnadella – veel üks Saksa agent; Hugo Reiss – Reich’i konsul San Fransiscos; Hawthorne Abendsen – kirjanik.

Teoses „Mees kõrges lossis“ on olulisel kohal ka raamat „Rohutirtsude nuhtlus“ ning oraakel „Yijing“ ehk „Muutuste raamat“. Esimese kirjutas Abendsen ja see kirjeldab, milline oleks maailm välja näinud, kui Saksamaa ja Jaapan oleksid sõja kaotanud. Oraakel on niiöelda ennustuste raamat, mida mitmed tegelased kasutavad, et oluliste sammude jaoks abi küsida.

 

Tegemist on väga omapärase ja kaasakiskuva ning minu arvates ka iroonilise raamatuga. Raamat edeneb kiiresti ja lugedes igav ei hakka. Soovitan lugeda!

 

Philip K. Dick (1928-1982) oli Ameerika ulmekirjanik, kelle loomingus võib sageli kohata monopolistlikke korporatsioone, autoritaarseid režiime ning skisofreenia- ja paranoiamotiive. Tema teoste järgi on tehtud arvukalt filme, millest kuulsaim on ilmselt „Blade Runner“ (1982). Eesti keeles on temalt ilmunud veel „Blade Runner. Kas androidid unistavad elektrilammastest?“, „Poodud võõras“, „Ubik“ ja „Vilistaja metsas“.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Triinu Rannaäär
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 

 

 
1 kommentaar

Posted by &emdash; 28. Oct 2016 in ilukirjandus