RSS

Alaine Polcz. Naine rindel: peatükk minu elust

Ilmunud: Koobakene, 2017
Tõlkinud Reet Klettenberg

 

“Naine rindel” on ungari kirjaniku ja psühholoogi Alaine Polczi (1922-2007) autobiograafiline teos noore, 19-aastase värske abielunaise kaootilisest põgenemisest läbi teise maailmasõja lõpuheitlusest räsitud Ungari.

A-5 formaadis raamatuke on rahulikus, kiretus stiilis tagasivaade toimunule alates peategelase abiellumisest 27. märtsil 1944, neljandal sõja aastal, kuni sõja lõpuni. Segunevad kohad: Transilvaania, Ungari, Rumeenia; rahvused: juudid, katoliiklased ja kalvinistid; sõdurid: sakslased, venelased, rumeenlased, ungarlased. Ja üle kõige nälg, külm, täid, haigused, mustus ja vägivald, vägivald, vägivald.

Abielu on ebaõnnestunud, mees kohtleb armastavat naist külmalt ja tõrjuvalt, petab teda juba pulmareisi ajal ning nakatab suguhaigusse. Sõja lõpukuudel on peategelane Csakvaris, mis käis vene ja saksa vägede käest korduvalt läbi. Karta tuli mõlemaid, kuid jutustus sellest, mida tegid venelased naistega, on õõvastav. Grupivägistamise kohta kasutab kirjanik väljendit “viidi ära”, selgitab, kuidas toimub selgroomurdmine. Kõike seda kirjeldatakse eemalviibivalt, emotsioonitult, kuid lõppkokkuvõttes jääb üle üksnes imestada, kui tugev võib olla inimene, naine.

Ei ole kerge lugemine, kuid köitev.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Anne-Mari Vunder
Männiku raamatukogu vabatahtlik.

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 13. apr. 2018 in ajalugu, biograafiad-memuaarid

 

Bill Bryson. Maakera kuklapoolel: rännud päikesest kõrbenud riigis

Ilmunud: Hea Lugu, 2017
Tõlkinud Piret Lemetti

Austraalia on minu jaoks alati tähendanud midagi kauget, teistsugust ja salapärast. Tuleb tunnistada, et seda kõike ta on. Paljud meist sooviksid kasvõi korra oma elu jooksul seda huvitavat mandrit külastada. Mina võtsin ette kirjandusliku rännaku ja sain suurepärase elamuse võrra rikkamaks. Soov päriselt reisida sellesse erakordsesse paika maakera kuklapoolel tõusis veelgi. Paljuski tänu Ameerikas sündinud, kuid peamiselt Suurbritannias elanud reisikirjaniku William McGuire Brysoni humoorikale reisikirjeldusele Austraaliast. Autor on andnud põhjaliku ülevaate sealsest loodusest, inimestest, ajaloost, poliitikast ja teinud seda huvitavalt ning kaasahaaravalt. Raamat ilmus esmakordselt juba 2000. aastal, eesti keelde tõlgiti see alles 2017. aastal.

Bill Bryson seikleb piki Austraalia rannikut, kord maailma pikimal sirgel raudteel, kord täiesti tühjal maanteel, sõites läbi kõrbe tuhandeid kilomeetreid. Bill Bryson kirjeldab olukorda rongis, kus rööbaste kõrval oli silt infoga: „Järgmise 862 kilomeetri jooksul puuduvad võimalused toidu või kütuse hankimiseks“.

Eraldi mainimist väärib Austraalia loodus. Kaheksakümmend protsenti kõigist Austraalias leiduvatest taimedest ja loomadest eksisteerivad vaid sellel kontinendil. Ainuüksi 14 maoliiki Austraalias on surmavad. Siin elab ka maailma kõige mürgisem madu, taipan. Ujuma minnes tuleb arvestada täringmeduusi olemasoluga. Tegemist on hapra ja läbipaistva õisloomaga, mis on samuti maailma mürgiseim. Väidetavalt ei ole ükski valu selle meduusi nõelamisel tekkivaga võrreldav. Ujuma minnes tuleb arvestada ka haide ja krokodillidega. Kuulsaks kohalikuks ohuallikaks on Austraalia lehterämblik, maailma kõige mürgisem putukas. Selline Austraalia juba kord on. Kubiseb kõiksugustest ohtudest, olles samal ajal huvitav. Hoolimata sellest on inimesed seal õnnelikud, rõõmsameelsed, töökad ja usaldusväärsed.

Bill Bryson tõdeb mõningase kahetsusega, et me pöörame maakera kuklapoolel olevale väga vähe tähelepanu. Samas tuleb tunnistada, et tegemist on tõepoolest stabiilse, tubli ja rahuliku riigiga. Raamatu lõpus muutub autor taas melanhoolseks: „Elu Austraalias läheb edasi ja mina ei kuule sellest midagi. Aga ühte ma teile ütlen: see on ennekõike meie endi kaotus“. Nõustun siinkohal täielikult autoriga.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Loe samalt autorilt ka:


„Kõiksuse lühiajalugu : teekond Suurest Paugust inimeseni“. Pegasus, 2006

„Ei siin ega seal : reisid Euroopas“. Tänapäev, 2011

„Ringkäik kodumajas : eraelu lühilugu“ . Pegasus, 2011

„Üks suvi : Ameerika 1927“. Hea Lugu, 2016

Ülestähendusi väikeselt saarelt : ameeriklane Suurbritannias“. Eesti Raamat, 2018

 

 

Karin Pere
Sääse raamatukogu raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 10. apr. 2018 in ajalugu, kultuur, loodus, reisikiri

 

Birk Rohelend. Sa pead suudlema Silvat

Ilmunud: Helios, 2016

Intrigeeriva nimega psühholoogilise kriminaalromaani peategelaseks on ajakirjanik Silva Stökel, kes tunneb, et on oma eluga ummikusse jooksnud. Tema väikesel pojal on käitumishäired, mis ei lase emal magada, mehega aga on suhted jahenenud. Asja krooniks on see, kui Silva ühel õhtul koju sõites teeb magamatusest äärepealt avarii. Teda jääb painama tunne, et naine, kellele ta peaaegu otsa oleks sõitnud, on tema lapsepõlvesõbranna, ilus Helena (!), kes kadus kakskümmend aastat tagasi jäljetult. Asjas selgusele jõudmiseks sõidab Silva lapsepõlvekoju, idüllilisse väikelinna Omaverre, kus sõbranna jälgi ajades ilmuvad päevavalgele õõvastavad ja verised saladused.

Raamatu süžee kõlab kindlasti paljudele tuttavalt: väikeasulast pärit naine, kes on kolinud pealinna ja jätnud mineviku seljataha, läheb tagasi lapsepõlvekoju mõrvamüsteeriumi lahendama. Loomulikult maadleb peategelane isikliku elu probleemidega ja puutumata pole ka tema vaimne tervis. Kuid kui jätta kõrvale tunne, et sedalaadi juttu on varem juba (kordi) loetud, võiks siiski tegemist olla suurepärase ja originaalse teosega, kui vaid autor poleks surunud ühte 272 lehekülge kõhna raamatusse mitme romaani jagu materjali. Kohati läheb raamat seetõttu täiesti absurdseks ja ebausutavaks ning mitmeid olulisi teemasid käsitletakse väga pealiskaudselt. Lisaks on lugu jutustatud mitme tegelase vaatenurgast, mis paratamatult tähendab, et nii õhukese raamatu puhul on igale tegelasele pühendatud aeg üsna lühike ning seetõttu ei jõua lugeja neid tundma õppida. Et raamatukangelaste mured ja saatus korda läheks, on aga tarvis teatud sidet nendega.

Vale oleks aga väita, et ma raamatut üldse ei nautinud ja vägisi sundisin ennast lõpuni lugema. Vastupidi, „Sa pead suudlema Silvat“ on üks neist raamatutest, mille tegevus on piisavalt põnev ja mitmekülgne, et haarata lugeja endaga kaasa ja mitte enne lahti lasta, kui viimane lehekülg on keeratud. Samuti kiidan ma autori keelekasutust, mis oli paiguti väga ilus ja nüansirohke. Eesti imeilusa looduse kirjeldused tõid silmade ette pildid kohisevatest metsadest ja kuldsetest viljapõldudest ning sageli tundus nagu oleksin ka ise seal, kauges Omaveres, ning tunnen, kuidas suvine tuul puhub minuni väikese maakoha lõhnu ja hääli.

„Päike kuldab viljateri, mis voogavad õrna tuule käes nagu üüratu kollane meri. Rähn toksib puu otsas, männikoor kleepub sõrmede all. Pruunikas vaik immitseb aeglaselt välja pisikesest august puutüves. (lk. 23)“

 „Silva vaatab uurivalt ringi. Metsast hoovab iseäralikku aroomi, milles on segunenud puulehtede ja tüvede hõng, mullaste juurte ning lindude ja loomade lõhn. Ta tajub metsast immitsevat jahedust, seal on hämaram ja rõskem kui maanteel. Äkitselt valdab naist arusaamatu hirmulaine. Tal on tunne, et keegi jookseb tema poole. Keegi, keda ta ei näe. (lk. 44)“

 

* Lisapunkti annaksin ka leidlikult valitud kohanime Omavere eest, mis oma lihtsuse ja kõla poolest sobib ideaalselt väikese ja eraldatud Eesti maakoha iseloomustamiseks.

 

Vaata leidumust e-kataloogis ESTER

 

Hanna Laasberg
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 
 

B.A. Paris. Murdumine: [see öö, need kõned ja painav süütunne]

Ilmunud: Pegasus, 2017
Tõlkinud Raili Puskar 

“Murdumine” on kiire ja tempokas psühholoogiline põnevusromaan, mis köidab kohe esimestest lehekülgedest peale.

Peategelane Cass sõidab ühel tormisel hilisõhtul koju mööda pimedat ja käänulist metsateed, hoolimata oma abikaasale antud lubadusest seda mitte teha. Ta näeb tee ääres peatunud autot, kus istub keegi naisterahvas. Cass mõtleb peatuda ja küsida, kas on abi vaja, ent sõidab siiski edasi. Järgmisel päeval kuuleb ta uudistest, et sellelt metsateelõigult leiti autost julmalt mõrvatud naine. Cass tunneb ennast kohutavalt süüdi, kuna usub, et peatumise ja abipakkumise korral võinuks naine jääda ellu. Nagu süütundest üksi veel vähe oleks, kisub kogu tema elu järsku kummaliselt kiiva: ühtäkki ei suuda ta enam ühtegi asja meeles pidada ning naisele näib, et ta hakkab lõplikult aru kaotama.

Minu jaoks kindlasti üks viimase aja parimaid lugemiselamusi. Autor oskab üllatada ja pinget ülal hoida, lõpplahendus on loogiline, samas mitte liiga kergesti etteaimatav. Prantsuse-iiri taustaga B.A.Pariselt soovitaks ka tema debüütromaani “Suletud uste taga”, mis ilmus 2016. aastal.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Ketlin Priilinn
kirjanik ja Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 4. apr. 2018 in ilukirjandus, põnevusromaan

 

Britta Röstlund. Montmartre’i jalamil

Ilmunud: Varrak, 2017
Tõlkinud Tiina Mullamaa

Tegevuspaik Pariis. Mancebo on väikese toidupoe omanik, kes päevast päeva oma poekese ukse ees toolil istudes tänaval toimuvat jälgib. Samas majas poe kohal asub ka tema ja ta perekonna korter. Nii on olnud aastaid, igapäevane elu kulgeb rahulikult ja tavapäraselt. Kuni ühel päeval siseneb poodi proua Cat ning  pakub Mancebole kummalist ülesannet ja ka tasu selle eest. Naine palub luurata oma mehe järele, kes võib olla truudusetu. Sellest hetkest muutub Mancebo elu täielikult, ta hakkab püüdlikuks detektiiviks. Uue ülesande käigus avastab mees, et elu ta ümber pole sugugi selline, nagu ta seni on arvanud. Kõige enam tuleb saladusi ilmsiks tema enda pere ja sugulaste kohta, kellest ta midagi seesugust oodata poleks osanud.

Samal ajal istub ühes lähedalasuvas kohvikus ajakirjanik ja kirjutab artiklit. Tema juurde astub võõras mees ja küsib, ega naine juhuslikult härra Bellivier´d oota. Muidugi ei oota naine kedagi sellenimelist, kuid äkki tundub väga ahvatlev mänguga kaasa minna ja ta vastab jaatavalt. Sellele järgneb kummaline tähtajaline tööpakkumine. Naine peab iga päev istuma ühe kõrghoone tühjal korrusel asuvas kontoris ja saatma edasi kummalise sisuga e-kirju. Iga päeva lõpus ootab teda maja valvelauas kimp lilli. Ajakirjanik hakkab uurima, mis ja kes selle kõige taga võiks olla. Miks talle saadetakse lilli ja kes on salapärane härra Bellivier? Järgnev toob kaasa üllatavaid sündmusi, kohtumisi ja uusi tutvusi.

Kaks täiesti erinevat lugu, kirja pandud vaheldumisi. Esialgu näib, nagu midagi erilist ei toimukski. Kulgevad kumbki omas küllalt rahulikus tempos, teineteisest sõltumata. Tasapisi kruvib pinget. Mingil hetkel tekib iseenesestmõistetav küsimus, et mis neil lugudel ühist on. Kusagil peab ju olema kokkupuutepunkt, eeldatavasti, kui nad ühte raamatusse on pandud. Ja pole vähimatki aimu, milline võiks olla lõpplahendus.

Kerge ja kaasakiskuv lugemine. Siit leiab nii põnevust, salapära, ootamatusi, koomilisi situatsioone kui ka nauditavaid Pariisi linna ja eluolu kirjeldusi koos värvikate tegelastega. Lisaks on intrigeeriv mängida mõttega, mida mina teeksin, kui sarnase pakkumise saaksin.

 

Britta Röstlund on elanud viimased 15 aastat Pariisis, kus tegutseb vabakutselise ajakirjanikuna. Ta kirjutab paljudel teemadel, eelkõige aga Pariisi moemessidest ja poliitilisest olukorrast Prantsusmaal. „Montmartre’i jalamil” on autori debüütromaan.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Loe e-raamatukogust ELLU

 

Jana Must
Nurmenuku raamatukogu raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 3. apr. 2018 in ilukirjandus

 

Elif Shafak. Arhitekti õpipoiss

Ilmunud: Verb, 2017
Tõlkinud Mari-Liis Remmel

„Arhitekti õpipoiss“ on ilukirjanduslik raamat, mis on inspireeritud tõsielusündmustest. Siit leiab tegelasi, kes on päriselt ka elanud. Tegevus toimub 16. sajandil Istanbulis. Noor Džahan saabub koos elevandipojaga linna. Elevant on mõeldud sultanile kingituseks. Nii satub Džahan palee loomaaeda, kus ta hoolitseb elevant Chota eest.

Palees jääb ta silma arhitekt Sinanile, kes teeb temast oma õpipoisi. Sinanil on lisaks veel kolm õpipoissi. Edasipüüdlik ja auahne Davud, kartlik nikola ning tumm ja häbelik Yusuf. Džahaniga juhtub palju igasuguseid seikluseid ning ta satub mitmetesse intriigidesse, kuid tal on õnne ning ta tuleb nendest eluga välja. Nagu tollele ajale kombeks, siis kõik sõltub valitseja soosingust.

Seda raamatut oli mõnus lugeda. Siin juhtub mitmeid sündmuseid, aga ometi nagu ei juhtu ka. Raamatus on mingi rahulik kulgemine. Ka siis, kui juhtub midagi koledat. Selles raamatus on rahu, kuigi juhtumised seda pole. Raamat algab, kui Džahan on poisike ning lõpeb sellega, kui ta on üle saja aasta vana. Aeg voolab märkamatult.

Džahan on ennast pühendanud arhitektuurile ning oma südame on ta kinkinud poisikesepõlvest peale sultani tütrele Mihrimahile. Ometi mahub tema südamesse veel Chota. Siin raamatus on nii hästi tabatud inimese ja looma vahelist kiindumust. Kellel on koduloomad, need teavad seda tunnet. Lihtsalt temal on kassi või koera asemel elevant. Nii armas ja südamlik on lugeda, kuidas ta elevandi eest hoolitseb ja temaga räägib.

Tahes-tahtmata mõtles ta, et kui inimesed suudaksid elada rohkem nii nagu loomad, nii, et nad ei mõtleks minevikust ega tulevikust, ei valetaks ega petaks kogu aeg, siis oleks maailm palju rahulikum ja võib-olla ka õnnelikum paik. (lk 494-495)

See ongi üks armas ja südamlik raamat, mis lugedes tekitab helge meeleolu. Soovitan lugeda nendel, kellele meeldivad rahuliku kulgemisega raamatud ning ajaloohuvilistele (kuigi sündmuste ajaline järjestus ei ole päris autentne).

Autoril on eesti keeles veel üks romaan. See on „Armastuse nelikümmend reeglit“ (Verb, 2014).

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Triinu Rannaäär
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 29. märts 2018 in ajalooline romaan, ilukirjandus

 

Ruth Hogan . Kaotatud asjade hoidja

Ilmunud: Eesti Raamat, 2018
Tõlkinud Piret Lemetti

Ruth Hogani debüütraamat on nukralt liigutav, kuid endas siiski rohkelt helgust ja optimismi kandev. See on raamat armastusest, sõprusest, lojaalsusest. Lõputust üksildusest, kaotustest ja leidmistest, lõpututest võimalustest ja võimatutest avastustest. Rahulike ja rõõmsate inimeste elud ristuvad pahatahtlike ja õelatega, vahel lõpeb kõik hästi, vahel halvasti. Paralleelselt jooksevad kaks erinevat lugu, mis lõpuks kohtuvad. Nende lugude sees on veel palju, palju erinevaid lugusid.

Raamatu esimeses pooles on peategelaseks ülimalt sümpaatne ja soliidne vanem härrasmees Anthony Peardew. Tema elu selles ajahetkes seisneb ringi jalutamises ja inimeste poolt kaotatud asjade üles korjamises. Ta korjab ülesse uskumatult kummalist träni, lootuses leitud asjad kunagi omanikele tagastada. Ainult niimoodi tegutsedes loodab ta tagasi saada eseme, mis ta ise kunagi kaotas,  oma aarde.

Raamatu teine pool läheb kätte puhtaks naistekaks. Peale Anthony Peardewi surma saab uueks peategelaseks kena, elus pettunud nooremapoolne naine, Anthony Peardewi assistent. Tema ülesandeks saab kadunukese töö jätkamine. Seda,  isikliku elu, töö ja suhete segu, me jälgima hakkamegi.

Raamat on kirjutatud ülimalt ilusas keeles. Suhete sasipuntrad, leidmised-kaotamised, vahelduvad kaunite kirjeldustega:

“Kahvatu oktoobrikuune päikesevalgus pingutas, et pitskardina mustrisse kootud väänlevate lillede ning lehtede võre vahelt sisse pugeda; ruum oli pime ja varjusid täis. Mees tõmbas kardinad eest ning sillerdavad tolmukübemed paiskusid meteoriidisajuna üle toa laiali.
“Laseme neil asjadel õige pisut valgust näha, mis?”

„Kaotatud Asjade Hoidja“,  uue raamatusarja „Tõlkes leitud“ avaraamat , jõudis 2017. aastal ajalehe Sunday Times enammüünud raamatute esikümnesse. Raamat on tõlgitud 27 keelde.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Eike Lille
Tondi raamatukogu juhataja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 27. märts 2018 in ilukirjandus