RSS

Naomi Novik. Välja juuritud

Ilmunud: Tänapäev, 2016
Tõlkinud Epp Aareleid

“Välja juuritud” räägib loo neiust nimega Agnieszka, kes elab väikses külas oma puuraidurist isa, ema ja vendadega. Ta on sündinud lohe aastal ja peab sellepärast minema teiste samal aastal sündinud tüdrukutega võlur Lohe ette. Kuna küla asub kurja nõiutud Metsa lähedal, siis iga kümne aasta tagant tuleb Lohe ja võtab ühe tüdruku enda juurde torni elama. Tavaliselt valitakse keegi, kes on mingil moel andekas või väga ilus ja Agnieszka ei oska kartagi, et teda võidaks valida.

Lugu on nagu muinasjutt erinevatest seiklustest ja maagiast. Teoses on nii hästi kirjeldatud võluväe kasutamist, et see tundub täiesti loogiline ja arusaadav. „Välja juuritud“ meenutab oma olemuselt näiteks Kivirähu „Ussisõnu“ ja ka Ursula K. Le Guin’i „Meremaa“ raamatuid.

Tunnustatud fantaasiakirjaniku Naomi Noviku „Välja juuritud“ võitis 2016. aastal parima romaani kategoorias nii Nebula kui ka Locuse auhinna, samuti Mythopoeic Awardi täiskasvanute kirjanduse kategoorias. Lisaks kandideerib raamat ka parima romaani kategoorias prestiižikale Hugo auhinnale.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Loe e-raamatukogust ELLU

 

 

Kristina Tammaru
Kännukuke raamatukogu raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 25. apr. 2017 in fantaasiaromaan, ilukirjandus

 

Rein Raud. Vend

Ilmunud: Tuum, 2008

Kogemata sattus raamatukappe koristades kätte juba mõnda aega tagasi ilmunud väike raamatukene – Rein Raua „Vend“. Algul lihtsalt sirvides ei suutnudki teist käest ära panna enne, kui sai läbi.

Stiilne ja vanamoodne ning eesti kirjanduse kohta üsna omapärane  ajatu ja ruumitu ühe õhtu muinasjutt, milles on mõistatuslikkust ja saladusi ning mis annab ehk mitmeks järgnevaks õhtuks mõtlemisainet. Filosoofiline vestern, alateadlik kummardus Clint Eastwoodile, kus linna saabub tundmatu võõras, kes seab jalule õigluse ja korra,  külvab väl­ja­ku­ju­ne­nud võimust­ruk­tuu­ri­des se­ga­dust ja õiglast karistust ning lahkub öhe. Kõik nagu toimiks tegelikult toimimata. Kui üks peategelane eelistab elust läbi minna maailma jälge jätmata, siis teise mittemidagitegemine  on sisuliselt kõikvõimas ja elu muutev.

Stiilselt väljajoonistuvad tegelased, kohatine koomika – kõik toimib. Kuri pöördub kurja vastu, ebaõiglus kukub kokku oma raskuse all ning headus leiab vabaduse ja jõu eneseteostuseks. Autori sõnade järgi üritab ta oma raamatuis lisaks elamusele pakkuda ka tuge. See on raamat isikliku vabaduse tagasivõitmisest.

Raamat räägib suurtest küsimustest ning on täis ajatuid aforisme.

2009.a. pälvis lühiromaan Eduard Vilde nimelise kirjandusauhinna.

 

Maimu Johannson
Paepealse raamatukogu raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 18. apr. 2017 in eesti autor, ilukirjandus

 

Giles Milton. Veidram kui väljamõeldis: paeluvaid ajaloomärkmeid

Ilmunud: Tänapäev, 2016
Tõlkinud Matti Piirimaa

Ajaloos on juhtunud paljugi kummalist, mis võib tunduda väljamõeldisena, kuid on tegelikult tõsi. Vahel on lood liiga õudsed, et neid uskuda. Vahel on „vedamised“ liiga suured, et oleksid usaldusväärsed.  Sellesse teosesse on koondatud sada sellist lugu, mis on ajaloos tõesti juhtunud.

Raamat on jagatud 33 peatükiks, milles on kaks kuni neli lugu, mida ühendab miski – kas on tegemist lugudega loomadest, suurtest seiklustest või paadunud natsidest. Viimast teemat, Natsi-Saksamaad, on autor kõige enam käsitlenud. Tegemist on lihtsalt palju ainet andva perioodiga ajaloos, mis on seniajani ka üsna aktuaalne ja inimesi kõnetav.

Lood on valitud üksteist tasakaalustavalt. Kui ühel hetkel tundub, et õuduseid on saanud liiast, on järgmine peatükk kergemate ja helgemate toonidega. Katastroofide ja õuduste vahele on pikitud naljakaid juhtumeid ja imelisi pääsemisi.

Giles Miltoni „Vediram kui väljamõeldis“ ei ole esimene teos kummalistest juhtumitest ajaloos, mida ma lugenud olen, kuid see on kõige laiema teemade valikuga seni loetutest. Samas on paljud teemad väga tõsised, mis tähendab, et teos ei sobi nõrganärvilistele või üliemotsionaalsetele.

 

Mõned huvitavad leiud teosest. Kas te teadsite, et …

… Rasputini mõrvarite hulgas oli briti spioon?

… Mongoolia hullul parunil, kelle Lenin tappa lasi, olid eesti juured?

… Hitler oli narkomaan?

… Auschwitzist ei murtud mitte ainult välja (ka sellest raamatus räägitakse) vaid ka sinna sisse?

… Ühe India kunagise vürstiriigi palees on praeguseni 6000 palgalist, kellest 38 ei tee muud, kui pühivad kroonlühtritelt tolmu?

 

Need on vaid mõned näited, kuid huvitavat ja harivat leiab teosest veel väga palju. Soovitan kindlasti kõigile ajaloohuvilistele. Need on mõnusad lühikesed palad ka näiteks tööle ja töölt sõites ühistranspordis lugemiseks.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Stiina Sild
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 7. apr. 2017 in ajalugu

 

Charles Bukowski. Sink leiva vahel

Ilmunud: Hotger, 2016
Tõlkinud Peeter Sauter

Charles Bukowski oli USA poeet ja proosakirjanik. Ta on kirjutanud hulga romaane ja jutte –
Postkontor” (1971, eesti keeles 2001),
kogumik “Tavalised ogarused” (1972, eesti keeles 2005),
kogumik “Põhjatuse piiril” (1973, eesti keeles 2001),
Faktootum” (1975, eesti keeles 2016),
Naised” (1978, eesti keeles 2001),
Sink leiva vahel” (1982, eesti keeles 2016),
Hollywood” (1989, eesti keeles 2007),
Pulp” (1994, eesti keeles 2003) –
aga paljud peavad “Sink leiva vahel” tema parimaks. Kes pole varem Bukowski proosaloominguga tutvunud, siis see on raamat, millest soovitan ka alustada. “Sink leiva vahel” annab hea sissejuhatuse, et mõista Henry Chinaski olemust.

Henry Chinaski on Bukowski romaanide peategelane ja tema alter-ego. “Sink leiva vahel” on autobiograafiline romaan, mis jutustab Chinaski raskest ja nukrast poisipõlvest ning mille tegevus toimub Los Angeleses Suure Depressiooni ajal. Bukowski kirjeldab oma kodulinna ausalt, aga pöörab peamise tähelepanu sealsetele inimestele ja natuuridele. Bukowskile omaselt ei hellita ta lugejat ja on algusest lõpuni aus, irooniline ja toores.

Romaan algab Henry Chinaski varaseima mälestusega Saksamaal, kus nad oma perega elasid.

Esimene asi, mida mäletan – ma olin millegi all. Laua all. Mäletan lauajalga, inimeste jalgu ja laudlina serva. Laua all oli hämar ja mulle meeldis. Küllap oli see Saksamaal. Ma pidin siis olema alla kahe aasta vana, ühe ja kahe vahel. Aastal 1922. Laua all oli hea. Ja keegi ei teinud välja, et ma seal olin. Päikeselaigud põrandavaibal, inimeste jalgadel … Päike oli mõnus. Mulle läksid rohkem korda laudlina, lauajalg ja päike, inimeste jalad ei huvitanud mind.

Loo edenedes näeme tema elu kulgu läbi kooliaastate varasesse täiskasvanuikka.

Algkoolis on Henry fookus spordil, tüdrukutel ja vägivallal. Sport ei ole tema tugev külg, aga ta üritab selles siiski paremaks saada. Ometi ei taheta teda mängu valida ja samal ajal halvenevad tema suhted teiste koolikaaslastega, mis kisuvad ka vägivaldseks.

Põhikoolis avastab ta enda jaoks alkoholi ja masturbeerimise. Tema isa jääb töötuks ja muutub ajaga aina vihasemaks, olles ka poja vastu vägivaldne. Henry omakorda leiab, et alkohol on imeline viis väärkohtlemise unustamiseks. Kogu selle vulgaarsuse kõrval on tore üks kõrvalepõige, kuidas Henry avastab ühe raamatukogu ja satub peale D. H. Lawrence’i proosale, mis erinevalt koolitundidest tema vaimu toidab. See moment aitab lugejal mitte unustada, et kõige toimuva juures on ta siiski ainult laps.

Keskkoolis sunnib isa Henryt minema erakooli, kus rikaste ja ärahellitatud kuttide ning nende sportautode ja tüdrukute hulka sulandumine on temasugusel võimatu. Kogu olukorra teeb veel hullemaks Henry akne, mis on nii põletikuline ja hull, et ta peab läbi tegema elektrinõela protseduure, mille kirjeldused on kohati väga võikad. Nagu nime järgi võib arvata, on need protseduurid tohutult valusad ja enamjaolt ka tulemusteta.

Kuna Henry ei suuda peale keskkooli püsivat tööd leida, pannakse ta Los Angelese linnakolledžisse. Õppimise asemel tegeleb Henry aga peamiselt töö otsimise, joomise ja võitlemisega. Ja nii kuni raamatu lõpuni.

Tulevik oli tume. Ei vihanud ma otseselt ei naisi ega inimkonda, aga parem oli istuda üksi. Sitsid omaette, kitid jooki ja paned pläru, nii on kõige parem. Iseendaga sain ma hästi hakkama.

Bukowski iga romaan on justkui sissevaade mingisse perioodi, moodustades koos terviku. Romaani “Sink leiva vahel” peamisteks liinideks on suhted koolikaaslastega ja isaga, ümbritsev keskkond, eneseleidmine või siis sellest loobumine, mis kõik koos loob läbi narratiivi aina korduva mustri. Raamatu läbivaks tooniks on loobumine. Mingi hetk Chinaski lihtsalt kaotab ootused elule ja tulevikule, tundes – parem on lihtsalt eksisteerida.

Olles ise varasemalt Bukowski loominguga tuttav, siis pean ka mina seda romaani tema parimaks. See tekitas minus kõvasti rohkem emotsioone kui eelmised, mida lugenud olen. Mulle tundub, et see on tema loomingu puhul ka peamine – emotsioon. Sest olgu kui tahes vulgaarne, toores või isegi räige, aga see ei jäta lugejat külmaks.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Eili Lepik
Pirita raamatukogu raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 1. apr. 2017 in ilukirjandus

 

Marjane Satrapi. Persepolis

Ilmunud: Kirjastuskeskus, 2008
Tõlkinud: Meelis Rohtla

Seekord tahaksin kirjutada blogipostituse ühest väga põnevast, aga teenimatult vähest kajastust leidnud žanrist kirjandusmaastikul, nimelt graafilisest romaanist. Graafilist romaani mõiste on küll pisut laialivalguv, kuid seda võib vaadelda kui koomiksi tehnikaid kasutav raamatuformaadis tervikteos, millel on läbiv ning arenev tegelaskond. Meie emakeeles pole graafilisi romaane kahjuks palju ilmunud, sageli suhtutakse neisse ka tillukese eelarvamusega ja pannakse ühte patta koomiksitega, mida jällegi seostatakse lihtsate ning peamiselt lastele suunatud piltlugudega.

Teose puhul on siis tegu autori graafilise elulooga, mis algab tema varajasest lapsepõlvest ning kannab meid kaasa tema noorusikka. Raamatu sündmustik algabki kümneaastase Marjane jutustusega Iraanist, Teheranist 1980. aastal. Tegu on pöördelise islamirevolutsiooni järgse aastaga, mil sai kohustuslikuks pearäti kandmine ja sooline eraldatus koolides, tänavatel toimusid meeleavaldused pearäti kandmise poolt ja vastu. Marjanele, kes on kasvanud modernsete ja uuemeelste eluvaadetega peres, on uue režiimi ja selle piirangutega kohanemine raske. Raamatu algust kajastab lapsjutustaja, seetõttu on reaalsus põimitud paeluva fantaasiamaailmaga, viies meid lapselikku võlumaailma, mis kajastab elu ja ajalugu harjumatust vaatevinklist. Peategelase nooruspõlv viib meid eemale lapsepõlvekodust, täiesti erinevasse Euroopa kultuuriruumi, kus valitseb küll usuline vabadus, kuid ka näiteks liigsest vabadusest tulenevad ahvatlused erinevate meelemürkide näol.

Raamatut läbivateks teemadeks on Iraani-Iraagi sõda, ühiskonnakorralduse muutused, kohanemine võõras kultuuriruumis, kasvuraskused, eneseleidmine, naiste õigused, Iraani ajalugu. See teos suudab avada valulisi teemasid läbi koomiksikunsti võlumaailma, muutes need nii pisut kergemini omastatavaks.

Raamat kuulub ühtlasi ka meie selleaastasesse “Raamatuga kevadesse” programmi. Kuigi mõni osaleja on asunud teost lugema tugevate eelarvamustega koomiksi suhtes, on nad tagasisidet andes toonud välja vaid positiivseid elamusi. Sellest ka loo moraal, et kirjandusteoseid valides tuleks heita kõrvale eelarvamused ja anda võimalusi uutele elamustele/žanritele ;).

Tegu on igatahes väga väärt teosega, mis võiks kindlasti kuuluda ka koolide kohustusliku lugemisvara hulka, sest annaks õpetajatele võimaluse lõimida ajaloo ning kirjanduse tunnid ja laseks õpilaste tutvuda veidi teistmoodi kirjanduse ning ajalookäsitlusega. Mina igatahes soovitan teost soojalt, ühe lühikese lugemise kohta kutsus see minus esile palju erinevaid emotsioone. Raamatu illustratsioonid on lihtsad must-valged pildid, kuid hoolimata oma lihtsuses on need vägagi mõjusad ning moodustavad tekstiga koos nauditava terviku.

Suurima valiku koomikseid ja graafilisi romaane leiate laenutamiseks Paepealse raamatukogust. Kindlasti soovitan tutvuda ka raamatu põhjal valminud animafilmiga, vaata autori tutvustust.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER.

 

Berit Berg
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 

 

Voldemar Veedam. Purjetamine vabadusse: eestlaste uskumatu mereretk üle Atlandi

Ilmunud: Eesti Mälu Instituut, 2017

Nõukogude okupatsioon Eestimaal vallandas massilise eestlaste väljarände Soome ja Rootsi. Kuid ka seal ei tundnud eestlased ennast kindlalt. NSVL sirutas oma haarmed ka üle Läänemere.

Suvituskohas, mille rootslased olid andnud 500 eesti põgenikule lahkesti kasutada, korraldati küsitlus. Küsiti, kui palju inimesi tahaks naasta Eestisse ja saada NSV Liidu kodanikeks.Tagasipöördujatele garanteeritakse turvalisus, head töökohad ja korralik elamine. Küsitluse tulemus oli üksmeelne – mitte keegi 500-st ei soovinud minna.

Ühe seltskonna jaoks algasid kibekiired ettevalmistustööd põgenemiseks üle Atlandi ookeani Ameerikasse. 1945. aasta hilissuvel alustati 8247 meremiili pikkust riskiderohket teekonda lekkivas paadis, mis tegelikult oli mõeldud neljale inimesele rannasõitudeks. „Erma” pardal oli 16 eestlast,  kelle hulgas neli väikest last.

Mannetus olukorras purjeka saabumine Ühendriikidesse 1945. aasta detsembris oli sensatsioon, millest kirjutas kogu rahvusvaheline press USA-st Rootsini. See paat sai vett ja vilet. Teekonda alustati hilissuvel, kuid ajalehefotol, mis „Erma” saabumisest on tehtud, sajab lund.

Kogu reisi ajal pidas Voldemar Veedam päevikut. Oli ta ju 1940. aastal Eestis alustanud ajakirjanikuna.  Raamatu kaasautoriks oli New York Timesi kriitik Carl B Walli.  Ilma ameeriklasest ametivennata poleks „Purjetamine vabadusse” sellise rahvusvahelise menuga ilmunudki, sest Volli Veedam ei osanud Ühendriikidesse saabudes inglise keelt ja vaevalt, et kedagi oleks huvitanud eesti keeles ilmunud lugu.

Eestlaste viikingikuulsus oli muuhulgas üks peamistest ajenditest, miks president Truman veenis USA Kongressi leevendama karme immigratsiooniseadusi Ida-Euroopast pärit põgenike suhtes, kes saabusid üle suure vee väikestel purjepaatidel.

Raamat on justkui monument Eesti vabadusele. Raamat on poole sajandi vältel ilmunud ligikaudu 30 keeles, eksootilisemad neist on jaapani, korea, malai, tai ja araabia keel. Nüüd siis lõpuks ka eesti keeles. Tegemist on rahvusvaheliselt  kõige tuntuma eesti mereteemalise looga. Seda 1945. aastal aset leidnud mereretke on selle pöörasuse tõttu võrreldud Kon Tikiga

1960. aastate alguses oli „Purjetamine vabadusse” väga lähedal, et jõuda Hollywoodi abiga maailma kinolinadele. On lootust, et Voldemar Veedami unistus suurest mängufilmist lähiajal ka teoks saab.

Tõeliselt väärt raamat ilmumaks EV 100 juubelitrükina.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Loe ka Jüri Vendla. Unustatud merereisid (SE & JS, 2010)

 

Kaja Palmiste
Kalamaja raamatukogu juhataja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 28. märts 2017 in ajalugu, biograafiad-memuaarid, reisikiri

 

Anu Seidla, Riin Alatalu. Boris Dubovik: “Vanalinn, minu lemmik!“: Vana Tallinn muinsuskaitsja pilgu läbi

Ilmunud: MTÜ Eesti ICOMOS ja Ajakool OÜ, 2016

73 aastat tagasi märtsipommitamises said nii barokne Narva kui ka keskaegne Tallinn suuri kahjustusi. Kuid täna on nii, et üks neist on taastatud ja turistide lemmik, teine aga unustuses ning igav ja ilmetu.

Pärast teist maailmasõda oli Euroopas hulgaliselt sõjas purustatud vanu ajaloolisi linnasüdameid, mis taastati. Millised võimalused on linna taastamiseks? Millised võimalused valiti Prahas, millised Varssavis? Kas täna tehtaks teistsuguseid valikuid? Millised majanduslikud ja millised ideoloogilised ning poliitilised takistused olid Tallinna vanalinna taastamisel? Kas poola restauraatorid rikkusid Vanalinna ära? Miks ei ole siiani valmis ehitatud Linnateatri maja?

Tallinna Vanalinna muinsuskaitseala loomise 50. aastapäevale ja UNESCO maailmapärandi nimekirja kandmise 20. aastapäevale pühendatud raamatus pajatab pea pool sajandit ajalooliste hoonete restaureerimisega tegutsenud Boris Dubovik lugusid Tallinna vanalinna majade restaureerimisest, meenutab arhitekte, kunstiajaloolasi ning arhitektuuriajaloolasi, kes pühendasid sellele oma elu.

Ja veel küsimusi, mis tulevad seda raamatut lugedes mõtteisse:

Mis tähtsus on ühel ajaloolisel majal?

Kui vanad on majad Tallinna vanalinnas?

Milline oli Tallinn keskajal?

Linn kui bränd?

 

Raamatust leiab rohkelt lugemissoovitusi vanalinna majade ajaloost ning nende taastamiseks tehtud uurimustöödest. Samuti leiab siit mõned artiklid, mis ilmunud ajalehtedes juba aastakümnete eest, kuid iseloomustavad tollaseid vaateid Vanalinna restaureerimisele. Fotosid raamatus on nii Tallinna linnaarhiivist, Vanalinna Restaureerimise Valitsuse arhiivist, Tallinna Linnaplaneerimise Ameti muinsuskaitse osakonna arhiivist, Eesti Filmiarhiivist, Tartu Ülikooli Kunstiajaloolisest fotokogust, Eesti Rahvamuuseumi fotokogust, paljudest erakogudest jne ning majad nendel on üles pildistatud eelmise sajandi alguses, pärast sõda ja pärast restaureerimistööde teostamist.

 

Soovitan seda raamatut kõigile Indrek Hargla apteeker Melchior Wakenstede lugude austajatele, sest siit raamatust saab selgeks, mis on dornse ja mis – diele. Samuti on see raamat kõigile vanalinna sõpradele.

 

Vaata leidumust e-kataloogis ESTER

Vaata lisaks valikut Boris Duboviku kirjutatud artikleid Eesti artiklite andmebaasis ISE

 

Liina Haas
eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 10. märts 2017 in ajalugu, arhitektuur