RSS

Anne Girard. Madame Picasso

prantsIlmunud: Kunst, 2016
Tõlkinud Mirt Väli

„Madame Picasso“ on tõsielul põhinev romaan, milles on lugu Eva Gouel`ist, noorest naisest, kes soovist tuua ellu põnevust, otsustab põgeneda vanematekodust Pariisi, teadmata, et linnas ootab teda saatuslik kohtumine juba kuulsa kunstniku Pablo Picassoga. Ekstsentrilise kunstniku ja sarmika noore naise vahel lahvatab kirglik armuafäär. Evast saab Picasso muusa paljudele tema kubistlikele šedöövritele.

Tegu on kaasahaarava, ladusalt kirjutatud looga, milles on palju kirge, kaotusi, armukadedust, afääre, sõprust ja reetmist. Teos annab ülevaate 20. sajandi alguse Pariisist, sellistest kuulsatest kultuuriviljejatest nagu Henri Matisse, Max Jacob, Guillaume Apollinaire, Kees van Dongen, George Braque, André Derain, Fernande Olivier, Mistinguett, Gertrude Stein, Alice Toklas jpt.. Teoses on kirjeldatud selliseid ajalooliselt olulisi sündmusi nagu maailma suurima ja võimsama laeva Titanicu hukk, kuulsa „Mona Lisa“ kadumine, lisaks sellele on põnevalt kirjeldatud ka  I maailmasõja eelset Pariisi .

Raamat pakub kindlasti huvi mitte ainult ilukirjandust armastavaltele inimestele vaid ka tuntud inimese eluloofaktidele põhineva kirjanduse austajatele, kuna selles on palju reaalsuses aset leidnud sündmusi, palju tuntud kultuuritegelasi. Teose kirjutamisel on autor suurt rõhku pannud sellele, et kirjeldatud sündmused oleksid reaalsuses aset leidnuga vastavuses. Vaid mõni üksik kõrvaline süzeeliin, tegelane oli välja mõeldud. Lugu aitas edasi anda Picasso arvukad tööd, Eva, Gertrude Steini ja Alice Toklase kirjavahetuse uurimine ning paljud teised Picassole ja tema kunstile pühendatud teosed.

Tegu oli väga huvitava ja kaasahaarava looga, mida oli raske käest panna. Teoses mainitud paljud tuntud nimed, sündmused, maalikirjeldused ja näitused tekitasid kohest huvi ja soovi uurida, otsida rohkem informatsiooni, vaadata pilte, lugeda raamatuid, näiteks  I maailmasõja eelse Pariisi kultuurielu kohta. Autor oli suurepärast eeluuringut teinud, mis jättis väga tõetruu mulje ning paneb lootma, et kõik oligi nii. Soovitan kõigile!

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Diana Taukul
Pelguranna raamatukogu vabatahtlik

 

Claire North. Harry Augusti esimesed viisteist elu

harry-augustiIlmunud: Varrak, 2015
Tõlkinud Allan Eichenbaum

Harry August on mees kes elab ja sureb. Ja sünnib aina uuesti samasse aega, samasse ellu, mäletades kõike eelnevat. See raamat on omamoodi testament, kirjutatud tema suurimale sõbrale ja vaenlasele.

Ta kirjeldab erinevaid elusid, eri süžeeliinid vahelduvad teistega. Aina uuesti ühte ajalooperioodi läbides on Harry kord tavaline mõisatööline, rändurist teoloog, füüsik, ajaloolane, spioon, ajakirjanik ja kriminaalse võrgustiku pea. Ta rändab läbi terve maa.

Oma kolmandas elus leiab Harry teised endasugused – kalatšakrad, uroborid – kes on koondunud Chronose klubisse, mis kulgeb kaugest minevikust inimkonna lõpuni. Neil on üks peamine reegel: ajalugu ei tohi muuta. Kuid ühel oma järjekordsel surivoodil saab Harry sõnumi kaugest tulevikust – keegi on seda reeglit rikkunud ja maaima lõpp läheneb. Läheneb kiiremini kui tohiks…

Harry arvab teadvat kes on selle põhjustaja: ta sõber Vincent, kes suhtub Chronose klubisse põlgusega. Vincent tahab ehitada kvantpeeglit, mis avaks mateeria ja aja saladused, kogu universumi olemuse. Teda kannustab inimlik uudishimu näha kõike kord Jumala pilgu läbi. Kuid selle ehitamiseks oleks vaja ajalugu drastiliselt muuta.

Harry proovib teda takistada, kuid temalgi on kiusatus saada vastuseid ammu vaevanud küsimustele. Miks on ta selline nagu on, mis on uroboride eksistentsi mõte? Vastasseis Harrys ja vastasseis kahe sõbra vahel viib andestamatute tegude ja kättemaksuni. Nad kulgevad läbi elude teineteist innustades ja samas hävitades. Kas teadmised õigustaks paljude huku? Kas „õige asja tegemine“ on alati õige?

Raamat räägib sõprusest, kättemaksust ja dilemmast. See tõstatab küsimusi, mis jäävad veel kauakski mõtteisse. Neist peamine: mida oleksin mina teinud Harry asemel?

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Loe e-raamatukogust ELLU

 

Merike Väljaots
Kadrioru raamatukogu raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 8. Sep 2016 in fantaasiaromaan, ilukirjandus

 

Kato Lomb. Kuidas ma keeli õpin ehk Kuutteist keelt oskava tõlgi märkmed

Kuidas ma keeli õpinIlmunud: Verb, 2016

Tõlkinud Sander Liivak

See on tore ja kasulik lugemisvara kõigile neile, kel on soov läbida rõõmu pakkuv teekond õppida keeli, aga ka keeleõpetajatele ja miks mitte ka tõlkidele – raamatu autorit on tagakaane tutvustuses nimetatud kui maailma üht esimesi sünkroontõlke spetsialisti ja tunnustatud mitmete keelte õpetajat. Autori väitel on kasulik keeli osata isegi pigem halvasti kui üldse mitte, et vältida isolatsiooni jäämist.

Ungarlanna Kató Lomb (1909-2003) on omal käel õppinud-õpetanud enda väitel praktilistel põhjustel 16 keelt. Nii sõnas kui kõnekeeles tõlkimist alustades tutvub ta selle keelega, mõnel juhul tuginedes keelte analoogiale, tuletab meelde juba õpitut. Tema suhe õpikute ja sõnaraamatutega pole just kõige sõbralikum, kuna need on väidetavalt eluvõõrad ja tuimad. Pigem on vahel abiks seletavad sõnaraamatud. Parimateks õpetajateks peab ta ilukirjandust (näiteks hiina keele puhul) või erialatekste (jaapani keelde süüvides), seega suhet elava ja huvitava keelega. Taganttõukajaks on aga kindlasti motivatsioon. Autor mainib ka seda, et igas keeles ilukirjandust lugedes ei ole algajal võimalik siiski kõiki nüansse selgeks saada.

Raamat räägib üllatavalt kaasaegseist keeleõppe meetoditest. Mitmete õpperaamatute koostamisel lähtub autor aga pigem vajadusest ning ei põe kogenematusest tehtud vigade pärast.

Autor kasutab oma raamatukeses erinevate keelte puhul väga huvitavaid võrdlusi näiteks arhitektuuriga. Samas jagab ta kasulikke nõuandeid keele omandamiseks, millest ja kuidas alustada õppimist või soovitusi vältimaks komistamist ebaolulisele. Võrdleb eri keeltes üht ja sama mõtet kandvaid väljendeid. Tema väitel pole mõtet kunagi alustada grammatika või üksikute sõnade pähetuupimisest. Ikka fraaside ja tuttavate sõnade väljakirjutamisest ning konteksti mõista püüdmisest, lugedes ilukirjandust. Ja nagu vanasõna ütleb, et kordamine on tarkuse ema, on ta ka keeleõppe seisukohalt väga oluline oskuste kinnistamiseks. Täiuslikkuseni aga vallata keelt ei suuda isegi parimad. Omalt poolt võin kogemuse põhjal väita, et keele õppimine on lapsena ja viibides elavas keelekeskkonnas oluliselt kergem kui täiskasvanuna.

Igati sümpaatne, teravmeelne ning õppimist ja kindlasti selles ka enesehinnangut toetav kasulik raamatuke. Tsiteerides veel tõlkijat: „Aga kui materjal hakkab ikkagi vastu ja tuju langeb, kiru parem õpikuid (õigusega, sest täiuslikke õpikuid pole olemas!) ja sõnaraamatuid (ka see on tõsi, sest ammendavaid sõnaraamatuid pole olemas), äärmisel juhul õpitavat keelt (sest kõik keeled on rasked, aga kõige raskem on sinu emakeel) või käesolevat raamatukest, kuid mitte iseennast.“ (lk. 106) Samas on igaühele aga väga magus eduelamus. Kannustagu see siis omandama keelt, kuigi kõnes tekivad probleemid hääldusega, mis on seotud aga kuulmisega. Hädast aitavad üle siis vajalike keele häälduse reeglite äraõppimine.

Raamatu lõpus tutvustab kirjutaja erinevate tõlkide (gruppe ja delegatsioone saatvate, läbirääkimis- ja konverentsitõlkide, järel- ja sünkroontõlkide) kutseerinevusi ja tõlkimist erinevaid keeli analüüsides.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

 

Maimu Johannson
Paepealse raamatukogu raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 6. Sep 2016 in varia

 

Karolina Ramqvist. Valge linn

Valge linn

Ilmunud: Eesti Raamat, 2016
Tõlkinud Maarja Aaloe

Oma põlvkonna mõjukamaid Rootsi feministlikke kirjanikke Karolina Ramqvist pälvis romaani „Valge linn“ eest 2015. aastal P. O. Enquisti kirjandusauhinna. Raamat on tegelikult üsna värvi- ja sündmustevaene, kuid vaatamata sellele köitev. Ei raatsi käest ära panna, sest lugedes loodad kogu aeg, et sündmused võtaks ometi positiivsema pöörde. Teose tekst on naturaalne ja aus, aga ometi tundub poeetiline. Leitud on võrratuid kujundeid tunnete väljendamiseks. Selles on mitmeid allhoovusi ning usun, et enamikus lugejais mõtteid, vast isegi protesti, tekitav.

Ka tõlge on hästi õnnestunud. Ja kiitus toimetajale. Ei torganud silma erilisi vigu, mis viimasel ajal on pea igas raamatus ja lõpuks hakkavad häirima lugemist, sest pigem juba keskendud järgmiste vigade otsimisele, kui pühendud sisule.

Mõni sõna veel raamatust. Armastatud mehe – endise maffiabossi – kaotanud kõrge enesehinnanguga naine istub lapsega üliturvatud miljonivaatega kodus, võimetu mõtlema, enda ja lapse eest võitlema, leidma lahendusi. Lootus leida endistelt sõpradelt tuge ja abi jookseb liiva. Võõra kaastunne ja abivalmidus ei huvita teda.

Ehk tõesti pärast valusaid saatuselööke võib olla inimesi, kelle puhul selline tegevusetus on mõistetav, kuid ei tohi lasta end vajuda instinktide tasemele, mentaalsesse jääaega. Jah, kerge on rääkida, aga siiski tuleb leida endas jõudu raputada maha tardumus ning eluga edasi minna, leida ka lootusetuna näivale olukorrale lahendusi. Kui puudub endal tahe, siis sõprade abist ei ole ka kasu.

Selles raamatus leitud lahendus, mis toetub lõpuks siiski naiste solidaarsusele on küll taunitav nagu peategelase ja sõbranna endine elugi, aga see on siiski samm tuleviku suunas – see on ehk õigema ja parema tuleviku algus.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Maimu Johannson
Paepealse raamatukogu raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 23. Aug 2016 in ilukirjandus

 

Reelika Lootus. Jälitatav

jälitatavIlmunud: Tänapäev, 2015

Autori väitel naistekat, aga pigem krimipõnevikku lugedes esimene emotsioon on see, et nii ehedalt ja pilte silme ette manavalt võib kirjutada Aafrikast, täpsemalt Ghanast, inimene, kes on näinud-käinud ja kogenud oma nahal Musta Mannert. Autori debüütromaani tegevus toimubki nimetatud riigis, kuhu lendab naispeategelane otsima rahu ja üksindust. Eest leiab ta aga ahnust, viha ja kättemaksu. Miks mitte jääda uskuma, et autor kirjutabki väga veenvalt justkui oma seiklustest, kuid selle arvamuse lükkab ta ümber. Tegu on väljamõeldisega, aga tuleb tunnistada, et väga usutavaga. Ainsad asjad, mis autor tunnistab tõeks on paigad ja hoonete kirjeldused ning mõned situatsioonid. Enamasti on tegelased kokku miksitud Ghana tuttavatest. Kirjanikku seovad Ghanaga abikaasa ja poeg, kes töötavad seal nagu meespeategelased raamatuski.

Meie pilgule avaneb troopiline ja eksootiline riik oma mitmepalgelisuse ja võimsa loodusega, kehvade teede, luksuslike kuurortide, keeruliste inimsuhete, traditsioonide ja korruptsiooni ning kireva eluga, mida vürtsitavad kriminaalsed tegelased ühelt poolt ning suur ja kaunis armastus teiselt poolt. Põnevust ja närvikõdi jagub pea igale leheküljele. Raske on raamatut käest panna enne, kui kõik on selge. Samas tekitab vaid pisut kahtlust üpris korrumpeerunud riigi puhul nii koostööaldis ja õiglane politsei – aga ilmas juhtub ikka imesid -, kuigi ka selles vallas on tagasilööke.

Sõbranna soovitusel asunud kirjutama reisiraamatut, hakkas aga see ja tegelased selles elama oma elu, muutudes üha isepäisemaks ning ettearvamatumaks, andmata autorilegi aimu, kuhu kõik võiks välja viia. Igal juhul tulemus on nauditav. Ja nagu Valner Valme arvustuses öeldud: „… on liha- ja hingehaavu, kirge ja värinaid …“ ning ta on avaldanud kahetsust, et raamat ilmus enne Bestselleri konkurssi. Usun minagi, et raamat oleks kindlasti olnud vähemalt üks auhinnanominente, kui mitte isegi võitja.

Jääme lootma, et autoril jagub veel palju ideid uuteks teosteks ja tahaks edasi lugeda ka „Jälitatava“ tegelastest. Jagan paljude fännide lootusi kohtuda veel samade kangelastega, sest natuke valus lõpp annaks nagu lootust jätkule. Pealegi autori sõbranna sõnade järgi mõni tühine lause paneb „filmi jooksma“. Et siis oleks neid määravaid „tühiseid“ lauseid rohkem, et situatsioon hakkaks elama ja sünniks lugu.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Loe samalt autorilt ka kirjanduskonkursi “Bestseller 2015” üht võidutööd  “Ära võetud”

 

Maimu Johannson
Paepealse raamatukogu raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 17. Aug 2016 in eesti autor, ilukirjandus

 

Ulrike Kämmerer, Christina Schlatterer, Gerd Knoll. Ketogeenne toitumine vähi vastu: parimad toiduained kasvajate tõrjumiseks

ToitumineIlmunud: Suur Puu, 2016

Kuigi mul otsest vajadust raamatus kirjeldatud ravidieeti rakendama hakata ei ole, soovisin aru saada, mida ketogeenne toitumine endast kujutab ja kuidas seda soovi korral rakendada. Ja saingi märksa teadlikumaks.

Tavaolukorras toodavad inimese rakud energiat glükoosi lagundamisest. Kui keha saab toiduga äärmiselt vähe süsivesikuid, aga piisavalt rasva, hakkavad rakud energiat tootma ketokehadest – maksa poolt rasvadest sünteesitud lühikestest molekulidest. Kasvajarakud vajavad oma elutegevuseks palju süsivesikuid, ketokehadest pole nad võimelised energiat saama. Kasvajaga organismis võib olla häiritud tavarakkude võime suhkrut omastada. Seega toetab ketogeenne toitumine normaalseid keharakke, kasvajarakke aga nõrgestab. Ketokehadel on ka otsene kasvajatevastane mõju, nad alandavad põletikunäitajaid ja võivad olla kehaomasteks ravimiteks kõige erinevamate haiguste korral.

Vähihaigetel on kehamassi kahanemise vältimiseks oluline saada kvaliteetset valku. Seejuures tuleks arvestada, et ketoosi saavutamiseks peaksid valgud moodustama vähem kui 35 % päevasest kalorinormist.

Autorid soovitavad ketogeensele toitumisele lisaks vähipatsientidel ka liikuda ja sportida – see toetab vaimu ja mõjutab ka füsioloogilisi protsesse.

Raamatus on kirjeldatud parimaid ketogeenseid toiduaineid ja antud nõu süsivesikute asendamiseks sobiva alternatiiviga. Lisatud on abistav valik toiduretsepte, väljaande lõpust leiab ülevaatetabelid toiduainete süsivesikutesisalduse kohta.

Raamatu autorid on teadustöö taustaga bioloogid, teadusdoktor Ulrike Kämmerer on vähihaigete ketogeensele toitumisele pühendatud rahvusvaheliste kliiniliste uuringute üks algatajaid.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Anneli Limberg
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 12. Aug 2016 in tervis, toitumine

 

Mikk Sarv. Kuu

kuuIlmunud: Varrak, 2015

Maa kaaslane „Kuu on tihti lummavalt ilus, tõustes või loojudes silmapiiri lähedal, särades täiskuuna kõrgel taevas külmadel talveöödel või liikudes madalal taevaserval hiigelsuurena jaanipäeva aegu. Tegelikult pole Kuu vaatlemine sugugi lihtne, kuna ta nähtavus muutub pidevalt nii ühe kuu jooksul kui ka aasta ringi, näiteks paistab noorkuu õhtuti läänetaevas pärast päikseloojangut, talvine päike madalal silmapiiril. Vanakuu paistab aga hommikuti idataevas päikesetõusu eel ja järel.“

Kuu vaatlemine on inimkonna iidne tegevus, mille käigus tehtud tähelepanekutest on aegade jooksul sündinud meie kultuuri mõjutanud teadmised, mis on vormunud tänapäeva mõistes selgelt mõistetavateks nagu näiteks ajaarvamissüsteemid, aga ka tunnetuslikumateks nagu rahvausundi kombed ja tavad, ilma ennustamine ja hea õnne loitsimine. Mikk Sarv on sellesse raamatusse kokku kogunud paljud teaduslikud ja ka rahvatarkuste vormis uurimused kuu mõjust inimesele, loodusele ja töödele-tegemiste. Nii on siin juttu Maria Thuni kümneid aastaid kestnud katsetest taimekasvatuses ja kuu mõjust saagile, Irje Karjuse tähelepanekutest erinevate kuu faaside ajal korjatud ravimtaimede mõjust inimesele ning vanarahva teadmised kuu kõval ja pehmel aja enam õnnestuvatest töödest-tegemistest, kuni selleni välja kuidas Kuu on mõjutanud Maad siinse elukeskkonna tekkimisel.

Raamatust selgub ka, et nii nagu Kuu ei ole kogu aeg samas kohas, nii ei ole ka muu ilmaruum aastatuhandete jooksul paistnud samasugusena nagu me seda praegu teame. Seda panid tähele muistsed inimesed ja märkasid ka korrapära ja korduseid taevakehade paigutuses. Kuu on andnud mitmetele vanaaja astronoomidele aluse ajaarvamissüsteemide loomisel, milledest nii mitmedki on veel tänase päevani kasutusel. Kuu ja teiste taevakehade vaatluse hõlbustamiseks rajati kiviajal massiivseid templeid, milledest kuulsaim on Stonehenge. 1970-nendatel muutus selliste templite ja paleoastreoloogia uurimine väga populaarseks. Ka meil Eestis on paleoastroloogiaga tegeldud ning selle suuna tuntuim uurija on Tõravere Observatooriumi astronoomi Heino Ehasalu, kes otsis võimalikke seoseid rahvalaulude ja rahvapärimuste ning kiviaegse astronoomia vahel. Nii on ta paljastanud Eesti rahvaluludes ja rahvausundis ilmapuuks kutsutud astroloogilise nähtuse.

Raamat Maa kaaslasest annab aimu, kui palju on kuu aastatuhandete vältel mõjutanud ja mõjutab ka tänapäeval veel meie ja maailma kultuuri oma vaikse ja sageli märkamatuks jääva kohaloluga.

 

Vaata leidumust e-kataloogis ESTER

Vaata ka teisi samalt autorilt ilmunud teavikuid e-kataloogis ESTER

 

Liina Haas
Eestikeelse kirjanduse osakonna bibliograaf

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 10. Aug 2016 in teadus