RSS

Hyeonseo Lee ja David John. Seitsme nimega tüdruk: Põhja-Korea ülejooksiku lugu

Ilmunud: Helios, 2016
Tõlkinud Kaido Kangur

Tervele maailmale on viimasel ajal aina rohkem uudiseid, lugusid ja kõneainet pakkunud Põhja-Koreas toimuv. Tundub uskumatu, et siiani eksisteerib selline riik, mis on nii suletud, rahvas niivõrd ajupestud ning seda kõike juhib vaid üksainus inimene.

Raamat “Seitsme nimega tüdruk” annab põhjaliku ja põneva ülevaate Põhja-Korea lähiajaloost ning igapäevaelust läbi autori Hyeonseo Lee silmade.

Hyeonseo Lee lugu räägib Põhja-Koreast põgenemisest, tohutust vaevanägemisest ja hakkama saamisest Hiinas. Lõpuks jõuab Hyeonseo Lõuna-Koreasse, kus temast saab Põhja-Korealaste inimõiguste eest võitleja. Kogu selle tohutu seikluse taustal avaneb pilt Põhja-Korea elu-olule, tema perele, nende päästmisele ja paljule muule põnevale, ent samas nii kohutavale.

Lahkumine Põhja-Koreast ja saabumine välismaailma on sootuks erinev kui mistahes muu riikide ja kultuuridevaheline migreerumine. Võiks arvata, et neil, kes sellest maailmast välja murravad, on tunne nagu nad saabuksid paradiisi. Tegelikkuses on see väga raske mitmetel eri põhjustel – nii vaimselt sulandumine ja hakkama saamine pärast sellist ajupesu, finantsiliselt hakkama saamine kui ka mõnel määral igatsus oma kodumaa vastu.

Raamat tekitas lugedes palju vastakaid tundeid – ülimalt kaasahaarav ja põnev, kuid samas kõhedust tekitav, mõeldes, et kõik on reaalselt juhtunud ja juhtub praegugi veel. 

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Simone Peterson
Tallinna Keskraamatukogu praktikant

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 21. veebr. 2018 in biograafiad-memuaarid, poliitika

 

Kuidas minust sai HAPKOMAH. Ja lisaks kõik lood NIHILIST FM-ist

Ilmunud: ZA/UM, 2016

Raamat jutustab ühe eesti noormehe narkomaaniks olemise loo, mis on avaldatud täiesti muutmata kujul.

„Ma ei muutnud midagi. Ühtki sõna. Ühtegi tähte, ühtegi koma. See on toores, see on tänav, see on tõde. Nagu ütleb Nassim Taleb: idioodid loevad õigekirja, targad aga mõtet. See on dokument sellest, mis valitseb Tallinna tänavaid viimased 15 aastat. Ilusamaks see ei lähe. Kaugemale küll.“

Parema aja suvest veetis raamatu autor statsionaarses rehabilitatsiooni keskuses. Ajukeemia paigas ja suured sihid silme ees. Ühel ilusal suve viimastest päevadest jättis noormees keskuse töötajatega hüvasti ning astus Tallinna bussi peale, olles ise äärmiselt õnnelik, et on suutnud narkomaania seljatada. Möödub tund, kaks ja buss jõuab Tallinnasse ning kohe bussist maha astudes käib mehe peas mingi klõks ja fentanüüliahv hakkas vaikselt mööda teksasäärt pidi üles ronima. Peale seda läks kõik taas allamäge.

Antud raamat ja selles olevad lood on aknad tõelisesse Tallinnasse, millest suur osa meist kuulnudki pole. „[—] tänapäeval on palju high-functioning fentanüülisõltlasi. [—] Nad ei ole veel kodutud. Nad ei röövi. Nad ei varasta. Nad hoolitsevad oma tervise eest. Nad käivad tööl. Nad maksavad makse. Nad töötavad mõnes su lemmikkohvikus. Nad on müüjad mõnes su lemmikpoes. Neid on rohkem, kui sa arvad.“

Kirjateos annab toore ülevaate fentanüüliorjuses vaevlevate inimeste eludest, sõltlaste võõrutusnähtudest ja narkoärist üleüldiselt.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Laura Viliko
Tallinna Keskraamatukogu praktikant

 

Kerstin Gier. Silber: esimene unenägude raamat

Ilmunud: Pegasus, 2017
Tõlkinud Katri Soe-Surén

Kummalise pealkirjaga mõistatuslik raamat lennutab lugejad unenägude mõistatuslikku maailma.
Kerstin Gier näitab ehedalt ära, et lihtne ja lõbus armastusromaan ning põnev fantaasia ei pea olema kaks eraldiseisvat žanri, mis teineteist välistavad.

Palju rännanud Liv Silber maandub lennukiga taas uues kohas, mis peaks tema koduks saama. Suur on aga pettumus, kui pisikese linnaäärse Oxfordi majakese asemel ootab ees kellegi teise uhke korter, ning ema uus mees ja perekond, kellega tuleb õige pea kokku kolida. Ja siis veel segab uus kasuvend koos oma sõpradega tema unenägusid ka.

Imelikuks läheb asi siis, kui igal ööl on konkreetsed unenäod, mida Liv detailsuseni mäletab. Aga ei, mitte see pole selle asja juures kõige kummalisem. Neid unenägusi mäletavad detailidena ka teised unenäo osalised. Kui Liv kuuleb pealt, kuidas teised räägivad unenägudest, kus nad kõik on olnud, satub ta deemonliku salapakti osaks.

Vereannetused, pentagrammid, kummalised olendid, unenägude võimas maailm – Kerstin Gier ei jäta ühtki kivi ümber pööramata selles pöörases fantaasiaraamatus, kus mitte kõik ei ole nii nagu näib ning see, mis näib, ei ole kõik.

Kuigi fantaasiaraamatud on tavaliselt tõsimeelsed ning süvenemist nõudvad, siis Silberi puhul on võetud nišši noortekirjanduse lihtsamatest paladest. Absoluutselt kõik poisid on maailma kõige ilusamad (no välja arvatud üks, kellel olid vinnid, aga ju see oli lihtsalt vajalik loo arendamiseks), elu koolis keerleb kleitide ja poiste ümber ja muidugi üks eriti nunnu armumine. Aga ärge sekundikski kartke, et selle all kannatab raamatu sisu ja looliin. Autori loodud unenäomaailm oma reeglitega saadab iga lugeja mõttelisi filosoofia radu tallama.

Soovitan lugejatele, kellele on meeldinud Ari Marmelli „Varga Pakt“, Alyson Noëli „Igavesti“, Jennifer L. Armentrouti „Obsidian
 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Mirjam Kaun
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 20. veebr. 2018 in fantaasiaromaan, noorsooromaan

 

Linda Hogan. Elu ase

Ilmunud: Allikaäärne, 2017
Tõlkinud Mathura

Linda Hogan on tšikaso indiaanirahva hulgast pärit Pullitzeri preemia 1991. aasta  nominendist kirjanik, kes on avaldanud nii luulet, proosat kui mõtisklusi. „Elu ase“ on tema esimene eesti keeles ilmunud mõtisklusraamat.

Indiaani naise mõtisklused inimesest, oma rollist maailmas, loodusest ja tema ilust ning karmusest, milliseid väärtusi me tulevikku edasi anname, seostest ja vastutusest, suhtest eluga vastastikusel ja tasakaalustatud viisil ja mis seob kahte maailmanägemust – põlismaist maailmapilti ning tänapäeva inimese oma.

Ta on loonud meiega kõnelemiseks  oma sugestiivse stiili. Raamatus kirjapandud lookesi nimetab autor maalt saadud õppetundideks. Südamlikud ja läbitunnetatud lood  loodusest, mis on põimitud indiaani müütide kui loomise lätete ja pärimustega, kõige alguse olemuse mõtestamise ja mõistapüüdmisega.

„Maailma hääled kõlavad vastu igas me teos, samamoodi nagu päritud DNA kulgeb alati me veres – need hääled toovad meid me eneste juurde tagasi, näitavad meile suunda edasiste lahendusteni. Vahel raputavad nad meid kogu inimeseks olemise põhjani…“ Tahame olla erilised ja erinevad, aga äkki oleme hoopis inimestena oma uskumustega läbi kukkunud. Oleme jäänud kaugeks kõigi rahvaste pärandi tarkusest.

„On olemas rahupaik, lünk maailmade vahel, millest hõimutarkused aastatuhandete vältel kõnelnud. „

Kummaliselt kõlab arusaam, et kogukondade lagunemises on süüdi kirjalik haridus, lugemine, sest need ei ole osa indiaani traditsioonist, kuid kõik on tänapäeval läbipõimunud, nii ühiskonna hüved kui pahed, vanad kombed ja ajaloomälu . Ainult kaasaegne inimene on muutunud pealiskaudseks ja kasuahneks, mõistmata, et loodus on midagi suuremat ja olulisemat, vaimsemat  kui lihtsalt tuluallikas. Seal kehtivad hoopis teised seadused kui inimeste maailmas ja neid tuleks austada ja püüda mõista. Milline saab olema  kord oma toitvatest juurtest võõrandumise hind? Oleme mingil põhjusel  omaks võtnud hävingumüüdid, arvanud tõeseks hävimise ennustuse,  oleme kaotanud kujutluse kõige jätkumisest, järelikult vastutuse selle tuleviku suhtes, mis jääb meist järeltulijatele.

Kas kunagi jõuab aeg, kui mõistame, et see, mis on kadunud, on sama tähtis kui see, mis jäänud. On see tingitud meie piiratusest mõistmaks maailma, loomise lugu ja vahest ennastki. Peaksime suhtuma kõigesse elavasse lugupidamise ja vastutustundega.

„Meie ümber on maailm, kus loodusjõude tuleb märgata, tuleb tähele panna kõigi elementide koostööd, kuulata, mis veres kõneleb.“ … sest oleme osake sellest suurest Maailmast. Seda raamatut võiks isegi võtta kui hoiatust maast võõrandumise eest.

Aga tagasijõudmises on palju lootust. „Tagasijõudmine on see, millele panustame, kui püüamne taastada, mis haihtunud …“

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Maimu Johannson
Paepealse raamatukogu raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 14. veebr. 2018 in biograafiad-memuaarid, loodus, filosoofia

 

Avo Kull. Must klaasmaja

Ilmunud: Pilgrim, 2016

Endise ettevõtja ja praeguse rahvakirjaniku Avo Kulli raamat „Must klaasmaja“ pakub huvi lugejale, kes soovib kiigata linnapildis kõrguvate uhkete klaasmajade -pankade- sisemusse, millega meil on võimalik kokku puutuda vaid nettides kostüümides  telleripiigade ja reserveeritud olekuga investeerimisnõustajate  vahendusel. Nendes majades on „raha lõhna“, millega iga inimene oma elu jooksul peab mingil viisil suhestuma, sest raha hoiustades või tulevaseks pensionipõlveks  kogudes on kodanikust automaatselt saanud investor, rääkimata väärtpaberite soetamisest. Aegade jooksul on Eestis panku tekkinud, ühinenud ja kadunud. Praegugi loeme ajalehest uute pankade ja varahaldusfirmade tekkest. Raha pööritamine on popp ja kuulda on väljavalitute müstilisest rikastumisest kapitaliturgudel. Mis toimub musta klaasmaja sees? Millised on inimesed, kes seal töötavad? Kuidas käib raha pööritamine?

Sellest saab ettekujutuse, kui saate tuttavaks noore, perspektiivika eesti varahalduri Mark Sepperi looga. Lõpetanud prestiižika Chicago ülikooli rahanduse alal, suundub noormees Eestisse karjääri tegema. Noor talent satub tööle varahaldusfirma  Pirita Asset Managementi  analüütikuna, kust ta peagi portfellihalduri ametipostile edutatakse. Oma argipäevas puutub ta kokku Eesti rahamaailma tegelastega, vahel üsna koloriitsete tüüpidega, mis paneb teda nende edu tagamaid analüüsima ja sarnast tähelendu ihalema. Ta näeb rikaste ja ilusate elu lähemalt (Rotary-klubi üritused) ja tal tekib tuline soov ise selles osaleda. Oma töös on tal ligipääs infoagentuuride andmebaasidele, mida tavainimesel ei ole. Ühel öösel avastab ta kinnist andmebaasi külastades salapärase koodikaardi, mida seal ei tohiks olla. Kuna Mark on keskmisest nutikam haldur, avastab ta koodide taga info, mille järgi saab lugeda järgmise päeva börsiuudiseid. Teisisõnu, ta saab enne uut börsipäeva kätte info, mida on võimalik enda kasuks pöörata. Nüüd ongi tal võimalus oma jõukaks saamise kauge unistus teostada. Kuidas pärast salainfo kättesaadavuse avastamist Marki elu kulgema hakkab ja millega tema afäär päädib, saab juba raamatust lugeda. Peadpööritav investeerimisedu saab kahjuks teise lahenduse, kui Mark seda endale ette on kujutanud. Imelikul kombel tekkis kuritegelikule teele läinud noormehe vastu isegi kaastunne. On ju kurb lugeda, kui kellegi ilus roosa unistus väga proosaliselt puruneb. Lisaks börsiafäärile saame jälgida ka Marki suhtedraamasid Ameerikas ja Eestis. Kuigi  rikastumismängu Mark Sepper ei võitnud, on loo lõpp lohutav ja armas. Naine, kelle Mark oma võidujoovastuses eemale tõukas, pakub talle oma abikäe, kui mehe elu on lõplikult purustatud ning mingit lootuskiirt enam näha ei ole.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Vaata leidumust e-raamatukogust ELLU

 

Avo Kulli raamatute leidumus e-kataloogis ESTER

Haigla (Tänapäev, 2010)
Kaubamaja (Tänapäev, 2011)
Vabrik (Tänapäev, 2012)
Reporter (Tänapäev, 2013)
Ausammas (Tänapäev, 2014)

või loe e-raamatukogust ELLU:

Haigla
Vabrik
Reporter
Ausammas

 

Viivi Suursaar
Torupilli raamatukogu raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 13. veebr. 2018 in Eesti, ilukirjandus

 

Eestid, mida ei olnud: alternatiivajaloo antoloogia. Koostanud Indrek Hargla

Ilmunud: Raudhammas, 2017

Ulmeantoloogia „Eestid, mida ei olnud“ on koostanud Indrek Hargla ja see koosneb 13 autori poolt kirjutatud kaheteistkümnest loost. Autoriteks on Jaagup Mahkra, Indrek Hargla, Meelis Friedenthal, Mairi Laurik, Heinrich Weinberg, Maniakkide Tänav, Mihkel Seeder, Veiko Belials ja J.J. Metsavana, Mann Loper, Mart Sander, Siim Veskimees ja Krafinna.

Akternatiivajaloo kogumik „Eestid, mida ei olnud“ algas telekommunikatsiooniettevõtte Elisa Eesti e-raamatu projektina. Seitsme esimesena mainitud autori 6 lugu ilmusid algselt 2017. aasta kevadel Elisa Raamatu äpis. Esimene lugu ilmus aprilli keskel ja seejärel järgmised lood nädalase vahega. Paberraamatu, kuhu lisandusid ka 6 järgmist lugu, ilmumine oligi plaanitud alles 2017. a. sügisesse.

Eestis on ulmet juba päris palju kirjutatud ja nüüd prooviti koostada sellist kogumikku, kus kõik lood oleks seotud Eestiga. Igale kirjanikule anti ülesandeks kirjutada lugu mingist kindlast sajandist ja kõigile tuntud sündmus(t)est, kuid muuta veidi nende sündmuste käiku ja püüda leida teisi võimalikke reaalsusi. Kirjanikud alustavad kogumikus ajaga, mil esimesed läänemeresoome hõimud siiakanti jõudsid ja järgmised autorid liiguvad oma lugudega tänapäevani ning viimases loos ka lähitulevikuni välja.

Seega on selles kirjanduslikus eksperimendis kokku pandud Eesti ulmekirjanike fantaasiad selle kohta, milliseks oleks võinud Eesti ajalugu kujuneda, kui mõned minevikusündmused oleks toimunud teisiti. Kui lahingutel ja sõdadel oleks olnud teised võitjad. Kui ajaloolisi sündmusi oleks lihtsurelike kõrval mõjutanud ka sortsid, nõiad, libahundid ja vampiirid. Kui ühest algselt ehk ebaolulisena tundunud, kuid teisiti läinud sündmusest oleks kogu järgnev ajalugu leidnud hoopis teise suuna.

Kuna autoreid oli palju, on lood omanäolised. Osa autoreid kirjutab oma lugu, nagu ajaloolist jutustust (nt. J. Mahkra „Tarvaste tulek“, „Ernst Meele Eesti“, M. Seeder),  teine osa toob mängu jumalad, libahundid, deemonid ja vampiirid ning käib ajalooga väga vabalt ümber. Nii et mõni lugu annab pigem õudusloo mõõdu välja (nt M. Friedenthali „Kasuksepp“ või M. Sanderi „Saatan Robert“).

Paar lugu ei haaranud mind kahjuks kaasa, aga teised seevastu meeldisid jälle väga. Ehk jäi mul puudu ka ajaloolistest teadmistest, et looga paremini suhestuda. Aga põnevaid ideid alternatiivse ajaloo kohta oli kõigis tekstides. Hindasin lugudes ka mõnusat (musta) huumorit, värvikaid tegelasi ja ootamatuid lõpplahendusi.

Kolmeteistkümne kirjutaja hulgas oli nii neid autoreid, kelle raamatuid olin varem lugenud kui ka neid, kellelt see tekst oli minu jaoks esimene. Seega oli see hea võimalus uute kirjanikega tutvuda. Arvan, et ka need, kes pole eesti ulmekirjandust siiani lugenud, võiksid alustada just sellest raamatust. Eesti ja eestlaste teema puudutab ju meid kõiki. Et raamatu lõpus on lühikesed ülevaated autorite kohta, saab sealt vihjeid, mida meeldinud autoritelt võiks veel lugeda.

Ka „Eesti 100“ juubeliaasta lugemiseks võiks see raamat hästi sobida. Mis siis, kui kõik oleks läinud teisiti ja me ei tähistakski praegu sellist tähtpäeva. Mis siis, kui Eesti oleks saanud vabaks 1984. aastal nagu loos „Ernst Meele Eesti“. Mis siis, kui oleks läinud nii, nagu loos „Kolmanda Reichi triumf“ ja eesti IT-mehed kirjutavad koodi hoopis sakslaste sunnitöölaagris Udu, mitte meie e-riigis. Mis siis, kui Eestit kui eraldi riiki ei olegi, vaid on üks suur Põhjamaa, koos teiste Skandinaavia riikidega, kus räägitakse eesfi ja skandika keelt, nagu loos „Valendab üksik prooton“. Mis siis kui…

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Jandra Peegel
Nõmme raamatukogu raamatukoguhoidja

 
 

Antti Tuuri. Igitee

Ilmunud: Varrak, 2017
Tõlkinud Ants Paikre

Romaan räägib terrorist Nõukogude Liidus 1930. aastatel. Ühe mehe, Jussi Ketola jaoks saab see terror alguse juba Soomest, kust rühmitise Lapua liikmed ta oma kodust röövivad ja tahavad saata ta Nõukogude Liitu, sest ta on väidetavalt kommunist. Soome piirivalvest ei lubata teda üle ja nii otsustatakse ta lihtsalt kusagil maha lasta. Jussil õnnestub nende eest üle piiri putkata.

Ta satub Petroskoi haiglasse. Teda tuleb sinna külastama Kallonen, kes uurib temalt, kas ta on Soomest saadetud spioon, kes tuli sotsialismi ülesehitamist takistama. Jussi ei taha muud, kui tagasi oma koju pöörduda. Seda tal muidugi teha ei lasta. Nii jääb ta mõneks ajaks Petroskoisse, kuni saadetakse lõpuks kolhoosi Hõbe. Kallonen tahab, et ta kannaks ette kõigest Nõukogude Liidu vastasest tegevusest. Jussi keeldub seda tegemast.

Kolhoosi Hõbe on üles ehitanud ameerikasoomlased. Nad on tulnud Karjalasse järgides Stalini kutset, et aidata rajada töörahva paradiisi, aga lõpuks leiavad ennast hoopiski hullemast olukorrast. Toon siia ka ühe ilmeka näite. Nimelt tapab Kallonen nende kolhoosis väidetava spiooni. Ameerikasoomlased on sellest nii šokeeritud, et ei suuda juhtunud algul uskudagi. Seejärel lähevad nad omavahel vaidlema, sest osad arvavad, et juhtunust tuleks teavitada politseid. Kahjuks ei ole neil aimugi, kuidas käivad asjad Nõukogude Venemaal.

Raamat on kirjutatud jutustuse vormis ühe inimese pilgu läbi. Dialooge ei ole. Alguses see natuke häiris lugemist, aga ajapikku suutsin sellest mööda vaadata. Raamat edeneb päris kiiresti, kuigi teema on raske. Kirjutamisstiil tundub natuke lakooniline, aga ridade vahelt paistavad ikkagi ka tunded.

Eelmisel aastal linastus romaani „Igitee“ põhjal samanimeline film, kus osalesid mitmed Eesti näitlejad ja samuti toimusid osad võtted Eestis. Kuna vaatasin filmi enne raamatu lugemist, siis raamatu algus võrreldes filmiga oli natuke veniv. Tegelikult on see ka mõistetav, et filmis on vaja rohkem põnevust luua. Muidu on film küllaltki raamatulähedane. Soovitan kõigil, kes tunnevad huvi ajaloo vastu raamatut lugeda ja vaadata pärast ka filmi.

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Triinu Rannaäär
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 
1 kommentaar

Posted by &emdash; 23. jaan. 2018 in ajalooline romaan, ilukirjandus