RSS

Enno Tammer. Ilon Wikland. Elu pildid

Ilmunud: Tammerraamat, 2017

 

Kes vähegi on lugenud Astrid Lindgreni raamatuid on kindlasti tähele pannud ka nende raamatute illustratsioone. Need lood ja pildid on kuulunud meie ja meie laste lapsepõlve. Ja väga soe ja omamoodi uhke tunne on teada, et just meie rahvuskaaslane Ilon Wikland on paljudele Astrid Lindgreni raamatutele isikupärased ja kaunid illustratsioonid joonistanud.

Hiljuti eesti keeles ilmunud Astrid Lindgreni elulooraamatus (autor: Jens Andersen) on küll ainult kaks viidet Ilon Wiklandile, kuid neist esimene on vägagi kõnekas.

Illustratsioon raamatust „Mio, mu Mio“. Pildi all selgitav jutt:

„Kato mustad, hirmsad, nägudeta piilurid on Mio ja Jum-Jumi sisse piiranud. Pildi autor, noor Ilon Wikland, pöördus 1953. aasta talvel Astrid Lindgreni poole lootusega veidi tööd leida. Nii sai alguse üle kolmekümne aasta kestnud viljakas koostöö. Oslo Nasjonalgallerietis 1986. aastal toimunud Wiklandi loomingu näituse kataloogis tunnistab kirjanik, kui palju ta oma illustraatorile võlgneb: „Oma piltidega oled sa aidanud minu raamatutel lugejateni jõuda. Paljud lapsed jäävad terveks eluks sinu loodud pilte mäletama. Neist saab unustamatu osa nende lapsepõlvest.““ (lk 257)

 

Ilon Wiklandi elulooraamat on kui omapärane pildigalerii: Tartu pildid, Tallinna pildid, Haapsalu pildid, Põgenemise pildid… Pildid Astridiga, Eraelu pildid, Oma raamatute pildid… Skandaali pildid… Pildid joonistamisest…

Ilon Wikland on öelnud, et ta mäletab oma elu piltidena. Sestap kasutab raamatu koostaja Enno Tammer raamatu ülesehitusliku vormivõttena just nimelt pilte, tekstipilte.

 

Minu jaoks on olulisim osa sellest raamatust „Pildid Astridiga“ (lk 161-187).

„Astrid Lindgren kirjutas end maailmakuulsaks.

Maailmakuulsust koguva Lindgreniga noore naisena koostööd alustanud Ilon joonistas end iga raamatuga üha enam välja Lindgreni suurest varjust, Ilon ei jäänud maailmakuulsa kirjaniku tühiseks illustreerijast satelliidiks.

Elustades ande, töökuse ja kunstilise enesekindlusega piltidena märkimisväärse osa Lindgreni tekstilisest loomingust tõestas Ilon, et lasteraamatute joonistamine on omaette peen kunst ning et tema valdab seda kunsti täiuslikult. Ilon joonistas end maailmakuulsale kirjanikule võrdväärseks partneriks, saades ise märkamatult samuti maailmakuulsaks.

Paljusid Lindgreni raamatuid ei kujutaks praegu ettegi ilma Iloni piltideta.“ (lk 187)

 

Eriti lustakas vahejuhtum selles pildi-peatükis on see osa, mis jutustab-joonistab meile, kuidas Ilon Wikland leidis Karlssoni… ta leidis Pariisi turult selle ilusa, ülitarga ja parajalt paksu mehe oma parimais aastais. Aasta siis oli 1954 ning Ilon oli sel ajal noor ja kena lapseootel ümara kõhukesega naine:

„Karlsson peab olema väga eriline. Ta ei ole ju mitte laps. Ta ei ole mitte ka täiskasvanu. Kes ta siis on?! Ta on Väikevenna fantaasia. Oskab kõike teha ja kogu aeg teebki midagi ning samas ei oska ka kõike, aga ikka teeb.“ (lk 166-167)

 

Muide, oluline on meelde jätta, et Ilon Wikland ei joonistanud Pipit. Siis, selle raamatu kirjutamise-avaldamise ajal ta veel Astrid Lindgrenit ei tundnud.

 

Raamatu tagakaanel räägib Ilon Wikland oma elust ja piltidest seoses sellega:

„Elu meenub piltidena, mida oskaksin ja saaksin joonistada. Ka praegu. Mulle meeldib minu töö, mulle meeldib joonistada. Nii on see olnud terve elu. Kui juhtub midagi halba, pean töötama, ja mul hakkab parem. Kui on hästi, siis ka töötan, ja seda siis veel parema meelega, sest kõik on hästi. Joonistamine on mul veres ja ma ei suuda ette kujutada oma elu ilma joonistamata.“

 

Kirjastus tutvustab raamatut nii ja lubab ka pisut sisse piiluda.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Ester Liinak
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 19. juuni 2018 in biograafiad-memuaarid, Eesti, kunst

 

Leena Putkonen, Mari Koistinen. Toidusaladused: tarkade valikute jälil

Ilmunud: Ühinenud Ajakirjad, 2018

Igasugused vaidlused toiduainete kasulikkusest ja kahjulikkusest käivad juba 20. sajandi keskelt. Vahel tundub olevat see ajendatud olevat toiduainetööstuse tulusaamisest või poliitikute häältelootusest. Siis tulevad teadlased välja uute uuringutulemustega ja kogu eelnev „tõde“ pööratakse peapeale. Kus aga tegelikult  siis peitub tõde? Tundub, et tegelikult organism saab ise väga hästi aru, mida ta vajab ja mis on talle raskesti omastatav. Lihtsalt tuleb osata oma keha kuulata. Oluline on, et toit oleks ökoloogiliselt puhas ja naturaalne. Mõistlik on vältida liigset keemiat ning see, mida sööd, peaks olema eale  vastav ning tasakaal võiks valitseda nii loomse kui taimse toidu vahel.  Loomse toidu puhul on mõistlik kasutada ära kõik, mida saadakse, ka subproduktid.

Pole tarvis kalleid supertoite, kõike neis leiduvaid toitaineid saab tavalisest mitmekülgsest ja taimeküllasest toiduvalikust. Parim valik on kodumaine. Oma toidu valikul tasub seega järele mõelda, kuidas mitmekülgselt toituda. Ükski toit ei ole tabu ega suures koguses vajalik. Eelistatud olgu täisteratoidud, mitte rafineeritud ja surrogaatroad, või ka loodusannid, kuid see eeldab nende head tundmist. Ka magusat saab asendada erinevate maitsetaimede ja looduslike maitseainetega ning pole ka mõistlik vältida kõiki lisaaineid, mida toidutööstuses kasutatakse, sest osa neist on vajalikud ning kasulikud. Ulukiliha on küll tervislik, kuid see võib sisaldada pliid tänu laskemoona koostisele. Eelistada võiks lähitoitu, kuna see on kontrollitav ning pakub tööhõivet kohalikele inimestele.  Loomse toidu puhul on päevakorral tihti ka eetilised probleemid.

Üle ei maksa pingutada ka taimedieetidega. Pealegi on taimetoitluse erinevad piirid hägustunud, tuleks leida lihtsalt oma elustiilile vastav, nauditav ning eetiline valik.

Nõuannete kohaselt paljud piimasaadused on töödeldult vanemale organismile vastuvõetavamad, sisaldades kasulikke baktereid, lastele sobib ka vähem ümbertöödeldud piim. Eelistada tasub alati vitaminiseeritud tooteid. Ka rasvade suhtes tuleks jälgida, mida sööd. Pigem tarbida pehmeid ehk taimseid rasvu, mis ei koorma nii olulisel määral veresooni.

Raamatus on palju häid ja mõistlikke soovitusi koondatult tumedatele vahelehtedele pealkirja all „Viiteid tarkadeks valikuteks“. Loomulikult valiku enda jaoks teeb igaüks meist ise. Selge on aga see, et eelistada võiks võimalusel öko- ehk mahetoitu, õiglase kaubanduse saadusi ning vältida geenmuundatud toiduaineid.

Tegelikult on raamatus palju enam erinevaid nõuandeid ja soovitusi. Kas neid kõiki on võimalik ja mõistlik järgida – otsustagu lugeja ise.

Õigeid valikuid ja mõistlikku tarbimist!

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Maimu Johannson
Paepealse raamatukogu raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 15. juuni 2018 in toitumine

 

Toomas Sulling. Südamega südamest: südamekirurgi poole sajandi töö kogemus

Ilmunud: Pilgrim, 2017

 

Möödunud aasta novembris ilmus Eesti südamekirurgja Grand Old Man Toomas Sullingu raamat „Südamega südamest: südamekirurgi poole sajandi töö kogemus“. Teoses võtab Eesti üks läbi aegade hinnatuimaid tipparste kokku oma meditsiinilise teekonna, mis pakkunud unetuid öid ning üliinimlikke pingutusi oma eesmärkide poole püüdlemisel ja edu saavutamisel. Samuti näeme eellugu tema poolt valitud maastikule jõudmisest. Värvikates tagasivaadetes meenutatakse muuhulgas neljasadat koera, kelle kaudu prooviti omal ajal revolutsiooniliselt kirurgiat arendada ja läbimurdeid saavutada ning nelja tuhandet operatsiooni läbi viiekümne viljaka tööaasta.

Meditsiiniterminite ning erialaste fotodega rikastatud liigutavad leheküljed kirjeldavad võitlust Eesti patsiendi parema teenindamise nimel ja vastavaid saavutusi. Trotsi ja tahtejõuga läbi halli kivi läinud visa tohter valgustab lugejat detailidega, kuidas tema entusiastlik meeskond nõukogude ajal väljakutsetega hakkama sai ning kuidas head juhused olid sel teel suureks abiks.

Peatutakse ka teemal, kuidas Mustamäe haiglas opereeriti eriprojekti raames spetsiaalselt soomlasi, et Eesti patsientide heaolu eesmärgil väärtuslikku lisaraha saada ning käsitletakse ülevaatlikult, kuidas 1990ndatel alustati keerukamaid operatsioone töötaval südamel.

Aukartustäratava elutööga kogenud autor avab lugejatele nii humoorikaid anekdootlikke seiku oma pikast karjäärist haiglamiljöös kui ka otsustavatest minutitest läbirääkimistelaua taga. Tõsine, rahvatervist puudutav teema kulgeb käsikäes üldinimlike hetkede ja pisukese elulise huumorivarjundiga. Näitena kirjeldatakse raskeid operatsioone, kus käis võidujooks ajaga ning kus märgid näitasid kaotust, kuid imed ja soodsad kokkulangevused tagasid lõpuks ikkagi uskumatu võidu.

Tegemist on hariva, tervist väärtustava ja mõtlemapaneva raamatuga elust ja arstiteadusest, mis puudutab iga lugeja südant.

Viiskümmend aastat Eesti meditsiinis endast kõike välja pannud tark, andekas ja rahva armastuse pälvinud doktor Sulling räägib oma raamatu kaudu inimestega südamest südamesse. Mälestuste jäädvustamise nimel sule haaranud ja ennast ajalukku kirjutanud arst, kes astunud pool sajandit tuhandete lõikuste jooksul eriterasest skalpelliga surmale vastu, et võita kriitilisele patsiendile lisaaega selles maailmas.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

 

Andre Tamm
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 14. juuni 2018 in ajalugu, biograafiad-memuaarid, meditsiin

 

Anne-Marie O’Connor. Daam kullas: Gustav Klimti meistriteose, Adele Bloch-Baueri portree erakordne lugu

Ilmunud: Varrak, 2016
Tõlkinud Aldo Randmaa

Lugu kunstnikust, tema modellist, kuulsast maalist ja räigest ajaloo-perioodist…

Raamatu esimene osa, esimesed ca 100 lehekülge tekitasid emotsiooni, et see on üks väga ilus raamat. Ajakirjanik Eda Post kirjutas rohkem kui 10 aastat tagasi artikli selle maali loost ning kirjutas muuhulgas ka nii:

„Olid viimased kuldsed aastad paljurahvuselise impeeriumi pealinnas, kuigi vaevalt seal seda tollal aimati. Viin oli üks maailma kultuurikeskusi: ooper, teater, ülikool, kirjanduskohvikud. Seal töötasid teiste seas heliloojad Gustav Mahler ja Arnold Schönberg, filosoof Ludwig Wittgenstein, psühholoog Sigmund Freud. Euroopa kujutavas kunstis võidutses art nouveau ehk juugendstiil. Viinis esindas ühe tähtsamana uut voolu 1862. aastal sündinud ja karjääri teatrikunstnikuna alustanud Gustav Klimt, kelle töid jõukad pered vaimustatult tellisid.“

Esimene osa lõpetas ka selle raamatu väga ilusa osa…

1918. aastal suri Klimt 55-aastaselt infarkti ja temast jäi maha hulgaliselt pooleli töid. 1925. aastal suri 43-aastaselt meningiiti ka Adele Bloch-Bauer, kellest jäi maha kunsti- ja kirjanduskogu. Aastal 1923 koostatud testamendi järgi päris Adele vara abikaasa Ferdinand, aga naine soovis, et pärast Ferdinandi surma kingitaks Klimti tööd Austria riiklikule galeriile.

 

Raamatu teine osa on vastik-vastik-vastik… See räägib ajast, mil Austrias võimutsesid natsid ning nende üheks eesmärgiks oli juutide alandamine ja hävitamine, juutide varanduse (sh kunstiväärtuste) varastamine. Kõige rohkem tegi mulle haiget see, kuidas vaeste juutide linnaosas elavaid eakaid juuditare sunniti pesema tänavaid käsitsi ning pesuveele lisati hapet… Ja naisi peeti üldse sõjasaagiks ning nende teotamise (vägistamise) puhul võidi ka rassilise puhtuse doktriini eirata.

Kunstiväärtused osalt säilisid ja neid püüti hoida turvaliselt, aga osalt need paraku ka hävisid.

 

Raamatu kolmandas osas, pärast sõda, tuli kõigil oma elu riismed uuesti kokku koguda:

„Meeleparandust polnud palju leida. Austria uppus enesehaletsusse. Viin oli varemeis. Liitlasvägede pommirünnakud olid sajanditevanuse arhitektuuri rusuhunnikuteks muutnud. /…/ Tänavatel lonkasid amputeeritud jäsemetega inimesed. Sada tuhat Viini naist varjas oma vägistamise traumat. Inimesed müüsid toidu ostmiseks väärisesemeid või oma ihu.

Mõrvatud oli üle 65000 Austria juudi. Hinnanguliselt 5500 juuti oli Austrias ellu jäänud. Umbes 130 000 Austria juuti oli põgenenud ja paljud ellujäänud olid rännanud välismaale. /…/

Juudid, kes sel troostitul sõjajärgsel perioodil Austriasse tagasi tulid, olid väsinud ja kurvad. Nende sugulased ja omaksed olid mõrvatud…

Vähesed juudid pöördusid koju tagasi.“

 

Ja kunstiteoste tagasisaamine oli peaaegu võimatu:

„Enamiku eakaid juudi pagulasi, kes tulid oma kunstiteoseid tagasi tahtma, saatsid Austria ametnikud tagasi, nõudes, et pagulased tõendaksid maalide kunagist neile kuulumist. Paljud ellujäänud olid kaotanud igasugused tõendid siis, kui nende kodud üle võeti, või siis kinnitati neile, et nende pere oli teosed ära kinkinud. /…/ Austria Galerii Klimti-kollektsioon oli saavutanud maailmaklassi taseme juudi kodanikelt sõja ajal röövitud maalide omandamise teel…“

 

Kunstiteoste tagastamisest ja kohtuveskite jahvatamisest kirjutab ka Eda Post:

 

„Kes oleks võinud arvata, et Viini ajalugu hakkavad jutustama tema maalid?

Adele ei olnud enam kaunis saladus. Viiniltki oli võetud tema salapära, sest Adele ja teised röövitud Klimti naised muutsid linna suhet oma minevikuga.“

 

Selline aega- ja süvenemist nõudev raamat.

Raamatu kiituseks tuleb veel mainida, et sellel on korralik ja ülevaatlik sisukord, korralikult tehtud märkused, kasutatud allikad, isikunimede register, illustratsioonide nimekiri jmt. Jah, illustratsioonid võiksid ju olla värvilised, aga see oleks teinud raamatu ilmselt liiga kalliks.

 

Raamatu tutvustus kirjastuse lehel.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Loe e-raamatukogust ELLU

 

Ester Liinak
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 12. juuni 2018 in ajalugu, kunst

 

Frédéric Gros. Kõndimise filosoofia

Ilmunud: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2016
sari: Bibliotheca Controversiarum
Tõlkinud Mari Tarand

 

Prantsuse filosoofi Frédéric Gros` tuntuim teos tegeleb millegi väga igapäevase ja argisega – me teeme seda, ei mõtle seeüle eriti sügavalt või kui mõtleme, siis pigem sellele, kuidas turvaliselt jalga jala ette tõsta. Ja enamasti ei vaja me kõndimiseks ja kõndimise ajal erilist lisainfot.

Aga raamatut lugedes on lisainfot vaja juba seetõttu, et raamatust kõnnivad-jalutavad-flaneerivad-jne läbi igasugused nimekad tegelased, kes ei pruugi väga tuttavad olla. Vähemasti minusuguse matsiplika jaoks kõik ei olnud: Nietzsche, Rimbaud, Rousseau, Kant, Gandhi etc.

Olen nõus, et seda raamatut lugedes tuleb kõndida… ja praegune aastaaeg on vägagi kõndimis-jalutamis-sõbralik. Lugesin seda parajate portsudena. Eriliselt põnev-seikluslik süžee ju puudus ning nii saingi väga rahulikult lugeda ja mõtiskella, pausi pidada ja edasi lugeda…

Ja edasi tuleb see kraam, mis lugemise käigus mu näppude vahelt läbi libisedes arvutisse jõudis. Loodetavasti ma sellega kellegi tulevast lugemiselamust ära ei riku:

 

Aeglaselt liikumiseks pole leitud midagi paremat kui kõndimine. Selleks on alustuseks vaja kahte jalga. Ülejäänu on tarbetu. Tahate kiiremini liikuda? Ärge siis kõndige, tehke midagi muud: sõitke autoga, liuelge, lennake, aga ärge kõndige. Kõndimisel loeb vaid üks etendus: taeva intensiivsus ja maastike kirkus… (lk 8)

———————————

Elust pole midagi õpitud, liiga palju on unustatud. Ja peagi näeme end kõndimas, püsime täpselt enda taga, mõned meetrid eemal, ja järgneme iseendale. Pöörame paremale, vasakule, ainult selleks, et kõndimist jätkata. Maailmalõpp pole siis, kui kõik peatub, vaid siis, kui kõik lõplikult jätkub – külmade kuude paistel pole teha muud kui tõsta üht jalga teise ette. (lk 219)

———————————

Kõndides ei tehta peale kõndimise midagi muud. Aga see, kui peale kõndimise midagi teha polegi, annab võimaluse taasleida olemise puhas tunne, taasavastada eksisteerimise lihtne rõõm – sellest ju koosnebki kogu lapsepõlv. Meid liigsest vabastades, tegemise kinnisideest lahti päästes lasebki kõndimine meil uuesti selle lapseliku igavikuga kohtuda… (lk 86)

———————————

Pikad jalutuskäigud ja palju üksiolemist – need on kaks abinõud tuikava valu vastu. Põgeneda ärevuse, maailma nõudmiste ja melu eest, mille eest tuleb iga kord maksta tunde kestva kannatusega. Ja kõndida, kõndida kaua, et hajutada, tuimestada, unustada haamrilöögid oma oimukohtadel. (lk 20)

 

TLÜ Kirjastus tutvustab seda raamatut täitsa toredasti ja lubab sellesse ka pisut sisse piiluda

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Ester Liinak
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 9. juuni 2018 in filosoofia

 

Jaan Keskel. Viirastus ja viis naist

kaaned naidis

Ilmunud: Hea Tegu, 2018

„Viirastus ja viis naist“ on noore luuletaja Jaan Keskeli esikteos, mis räägib sellest, kuidas üks noor mees endale elukaaslast otsib. Naise otsingud viivad ta nii ööklubidesse, baaridesse kui ka  noorte seas populaarsesse tutvumisportaali Tinder. Kuid kas ta lõpuks naise ka leiab, seda lugege juba ise.

Teos hõlmab 15 luuletust, millest igale eelneb tõestisündinud lühijutt. Autor nimetab neid eellugudeks luuletustele, mina aga pigem ütleks, et selles raamatus on vastupidi – luuletused on järellugudeks lühijuttudele. Ehk siis mitte luuleraamatut ei ole täiendatud lühijuttudega, vaid proosateksti on täiendatud luuletustega.

Tunnistan, et olin enne lugemise alustamist pisut skeptiline, sest arvasin, et raamat, mis räägib ühe noormehe suhteotsingutest, ei ole päris minu „cup of tea”. Aga pean möönma, et raamat ületas mu ootused. Juba esimesest leheküljest alates on teksti pikitud mõnusat huumorit, mis läbib tervet raamatut. Samas ei ole tegemist läbinisti naljaraamatuga, vaid see peidab endas ka tõsisemaid lugusid, minemata siiski liialt melanhoolseks.

Kuigi esialgu võib tunduda, et raamat on mõeldud pigem noortele meestele lugemiseks, siis tegelikult saavad sellega ennast vähem või rohkem samastada kõik, kes kunagi vallalise elu elanud on. Veidrad kohtingud, kummalised lähenemiskatsed, kokkusaamisele ilmumajätmine ja oma elu (ning eriti suhtestaatuse) kohta valetamine on ainult vähesed asjad, millega vallalised (ja suuremal või vähemal määral ka suhtes olevad inimesed) kokku puutuvad.

Jaani auks võib öelda, et kuigi ta kirjutab muuhulgas üsna kummalistest juhtumitest ja inimestest, kes ei käitu just kõige mõistlikumalt, jääb ta kuni lõpuni viisakaks ja ei ürita kedagi häbimärgistada. Tänapäeval, kui paljud inimesed kasutavad autobiograafiaid oma musta pesu pesemiseks, on selline viisakus väga tänuväärt nähtus.

Mulle meeldib, et esimestel lühijuttudel on kirja panemise kuupäevad juures, mis tekitab tunde, nagu loeks kellegi päevikut ja muudab seeläbi suhte autoriga veelgi isiklikumaks. Nii lühikese raamatu puhul on tähtis, et side autoriga tekiks võimalikult kiiresti, muidu saab raamat lihtsalt enne, kui see juhtub, läbi.

Kuigi mulle üldiselt luuletused selles raamatus meeldivad, eriti esimesed kolm, siis pean kahjuks tõdema, et mõned neist on natuke kohmakad. Olen mitut raamatus esinevat luuletust Jaani blogist  varem lugenud ja panin tähele, et need on raamatus muutmata kujul, välja arvatud mõned parandatud kirjavahemärgid jms. Kuigi blogis on tore lugeda algkujul luuletusi ja seeläbi näha autori arengut, siis ma arvan, et luuletust ei pea võtma nagu valmis kirjutatud asja, mida kindlasti hiljem muuta ei tohi. Autor oleks võinud need enne trükki saatmist üle vaadata ja neid natuke kohendada (see on ka koht, kus peaks mängu tulema toimetaja käsi). Samas on raamatut lugedes tunda, et autoril on potentsiaali kirjutada väga häid luuletusi. Nõustun ühe teise arvustajaga, et autor võiks kaaluda vabavärsi proovimist.

Kuna aga tegemist on ikkagi kirjaniku esimese teosega, siis nende kohtade pealt võib julgelt silma kinni pigistada ja seda lihtsalt nautida.

 

Jaan Keskel töötab lisaks luuletamisele Tallinna Keskraamatukogus, ehk kui keegi soovib autogrammiga raamatut, siis teate, kust teda leida. 😉

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Hanna Laasberg
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 8. juuni 2018 in eesti autor, ilukirjandus, luule

 

Eet Tuule. Eraku eksitus

Ilmunud: E. Tuule, 2018

Eet Tuule nimi ilmub Eesti kirjandusmaastikule aastal 2015 rõõmsatest lapsepõlve-meenutustest kantud raamatuga  „Poisike rukkis“. Kirjanik ise aga jääb salapäraseks. Keegi ei tea sellenimelist autorit, kes tunneb hästi Laimjala ja eriti Saareküla kanti. Vikipeedia aga tutvustab teda kui staažikat amatöörornitoloogi ja aastaringset linnuvaatlejat ja -loendajat, Ornitoloogia Seltsi auliiget.  Teadaolevalt on hobikirjanik pensionärist mustamäelane, mida võiks ka tema „Eraku eksituse“ (2018) põhjal järeldada, kus ta vihjab ka raamatusündmuste põhjal oma saare juurtele. Väidetavalt tema raamatu sündmused pärinevad enamasti tema enda elust.  Alates 2014. aastast tegutseb vabakutselise kirjanikuna, kui valmis „Trompetid udus“ (2014). Tema sulest on ilmunud nii noorteraamat („Sundsuvitaja”, 2016), lasteraamat „Tagalaane valitsejad” (2015) kui katäiskasvanutele mõelduid: „Poisike rukkis“ (2015),, „Juured ja võrsed“ (2017) ja „Keset ilu ja valu“ (2017).

Linnaelust väsinud raamatutegelane Raul, ostnud oma isa sünnikodu, siirdub suveks perega Saaremaale leidmaks vaikust ja rahu. Seal kohtub ta värvikate kohalike elanikega ja salapärased juhtumised ümbruskonnas kisuvad kogu pere sündmustekeerisesse. Pere kaasatakse kohalikku ellu ja kogukonna toimetustesse.  Eriti head suhted tekivad Raulil ja tolle kaasal Ailil ning ka nooremal pojal Lehol erakust naabri Pihla Veidaga, keda kohalikud tunnevad kui ravitsejat ja teadma-meest, kuid kellel on ka palju tumedam pool, millest ei räägita, aga mida võib vihjetest aimata. Lõpuks küll segased lood metsades uitavate kahtlaste võõraste ja laidudelt kaduvate lammastega lahenevad, aga lagedale tuleb  midagi sootuks süngemat ja kõigile ootamatumat …  Igal juhul lõpplahendus on äärmiselt ootamatu ja šokeeriv ka lugejale.

Kriminaalsetele juhtumistele vahelduseks pakub autor kauneid looduselamusi, hea looduse tundjana elamuslikke kohtumisi saarel ja laidudel elutsevate lindude ja neljajalgsetega, imelisi looduspilte merelt ja  kadakastelt rannamaastikelt, looduse stiihiast ja seiku pereelust ja keerulistest suhetest.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Maimu Johannson
Paepealse raamatukogu raamatukoguhoidja

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 6. juuni 2018 in eesti autor, ilukirjandus