RSS

Risto Järv (koostaja). Metsavaimu heategu: sada eesti muinasjuttu metsast ja meist

Ilmunud: Varrak, 2016

Vana Risti poeg läind talve eel metsa kuuske tooma. Teel kohtas ta mõisahärrat, kes kohe küsima, kuhu Risti poeg teel on. Risti poeg oli eelmine nädal kuulnud, kuidas mõisahärra Mägra Jaani kuusevarguse eest piitsutas, nii et ta ei julenud öelda, et tuli ise ka kuuske võtma. Nii et ta ütles mõisnikule:  „Ma lähen metsa jõuludeks lugusid koguma.“

Mõisnik imestama: „Kus need lood siis ette satu?“

Risti pojal oli aga juba tuhat lugu varuks ja ütles enesekindlalt: „Oi, metsas juhtub palju asju. Võid kohata rebast, kes aitab karu püüda, ja koju läed nii karu kui rebase nahaga. Või heites heinamaal lambaid karjatates pikku võid ärgata hiiglase sammude peale, kes sulle otse silma kaeb ja keelab niidul söömist. Või näed, kuidas jänes karu lapsi hoiab (ja neid tegelikult ükshaaval hundile maha müüb).

Igast sulelisi ja karvaseid võid kohata metsateil. Olen kuulnud mehest, kes päästis lindude kuninga elu ja sai uhke lossi seepeale. Jalg võib käia ka õnnetumalt ja võid kohata metsavaimu, kes alul tühjenda su pauna ja siis limpsa keelt sul endale, või siis eksida koopasse, kus kolme päevaga elad kolm aastat. Võid kohata isegi vanapaganat ennast ja kaubelda endale kümme aastat rikkust; kui sa aga välja ei mõtle, kuidas oma veretilku ta raamatust kustutada, siis viibki sind põrgu ja paneb puid tassima või sakste padade all tuld hoidma; võib teha sind hobusekski, kel pea seal, kus teistel tagumik.“

Mõisnikule see jutt sakstest potis eriti ei meeldinud, kuid uhke loss ja suur rikkus ajasid tal kõrva kikki, nii et ta käskis Risti pojal homsepäevaks tulla mõisa ühe nende heade võõrastega, kes rikkust ja õnne toovad.

Risti poeg läks mõõda teed õnnetult edasi. Tee peal tuli talle vastu üks vanamees. See küsis Risti poja õnnetust nähes, et mis tal südamel on. Risti poeg küll mõtles „mida see kerjus ka oskab teha“, kuid siiski rääkis talle terve loo ja kurvastas, et kust ta küll sellise inimese leiab. Vanamees ütles selle peale: „Mine rahus edasi, võta üks kuusk, vii koju ja ehi ära. Õhtu jooksul tuleb sul kolm kummalist olendit külla. Paku neile kõigile head ja paremat ja luba neil kuuselt midagi kaasa võtta. Vastutasuks räägib igaüks neist sulle ühe hea loo. Homme lähed mõisniku juurde ja ta pahandab, et sa võõrast ei toonud, kuid enne kui ta jõuab sulle piitsa anda, rahusta teda ja ütle, et tõi talle selle asemel kolm lugu, mis toovad talle suurt õnne.“

Risti poeg nii tegigi nagu võõras oli öelnud. Läks metsa ja võttis kuuse maha ning viis koju ja ehtis ära.  Õhtu jooksul tulid järjest kolm erinevat selli sööma, igaüks neist mingi looma ja inimese segu. Härginimene jutustas talle ühe põneva loo. Karuinimene jutustas talle ühe kurva loo. Rebasinimene jutustas talle ühe lõbusa loo. Hommikul läks ta mõisniku ette. Mõisnik oli teda võõrata nähes pahane ja saatis juba kupja ja piitsa järele, kuid Risti poeg rahustas teda, et tal on hoopiski mitu suurepärast lugu. Mõisnik mõtles natuke ja ütles, et kui Risti poeg suudab ta tütre naerma panna, jääb piitsutamata. Aga kui tütar, kes aastaid naernud pole, jääb tõsiseks, saab piitsa ja lõpuks lüüakse pea ka maha.

Risti poeg asus jutustama. Esimene muinasjutt oli põnev ja tüdruk oli kuulates istme äärel, kuid ei naernud. Teine oli verine ja kurb ja tütre silmast tuli pisar. Mõisnik juba viipas kupja järele, kuid Risti poiss ei heitnud meelt ja rääkis kolmandana loo kuningast, kes karjapoisi petmiseks läheb tema juurde kaupmehe riideis ja proovib kaubelda talt jänest, kellest sõltub karjapoisi elu, kuid karjapoiss tunneb kuninga ära ning nõustub vahetama jänest vaid kui kuningas sööb seda, mis ta hobune on välja heitnud. Kuningas pahandab, kuid teeb seda, ja järgmine päev rõõmustab, et saab nüüd karjapoisi ära tappa, kuid karjapoiss palub, et tal lubatakse rahvale enne veel paar sõna öelda, ning enne kui ta jõuab loo eelmisest päevast lõpetada, segab kuningas vahele ja annab talle vabaduse. Selle peale hakkas mõisniku tütar valju häälega naerma.

Mõisnik kinkis Risti pojale vastumeelselt elu ja käskis tal kaduda kus seda ja teist. Tütar aga isa manguma, et see lubaks neil abielluda, sest kuigi teda olid häirinud lugude kohatine seksistlikus  (liigagi tihti oli naine tulehark või lihtsalt auhind mehele, liigagi tihti oli õigeks viisiks naist kohelda ta „õpetuse“ mõttes läbi nüpeldada, ning kui mõne halva omadusega mees võis siiski olla kangelaseks, ei naisele halbu omadusi tavaliselt andestatud), olid tütrele lood üldiselt siiski meeldinud.

Mõisnik keeldus, kuid andis järele, kui tütar ähvardas enam mitte kunagi naeratada, ning juba järgmisel päeval peeti Risti poja ja mõisniku tütre pulmad. Pärast pulmi viis tüdruk poisi oma kambrisse ja näitas talle vanu halle rõivaid ning võltshabet, millega ta oli metsas poisile vanameest etendanud. Risti poeg oli kohe palju õnnelikum ja hakkas naist palju armustama ning nad elasid hästi koos. Risti poeg oli tubli ja mõisnik õppis ka teda armastama, nii et kui mõisnik ära suri, sai Risti poeg tema maade valitsejaks. Rohkem tõmbas teda aga ikka koguma neidsamu lugusid, mis olid ta elu põnevamaks ja paremaks teinud, nii et kui ta just surnud ei ole, kogub ta neid õnnelikult siiamaani.

 

Ehk kokkuvõttes – kui harjuda (Eesti) muinasjuttudele omase stiiliga (mis suudab olla korraga nii halastamatu kui kerglane, kaasates isegi tualetihuumorit – nagu näha ülevalgi toodud näidetest) ja aktsepteerida neis rahvajuttudes kahjuks levinud soolist ebavõrdsust, on Varrak andnud välja hästi koostatud ja atmosfäärikate illustratsioonidega raamatu, ning Risto Järve kogutud lood ja tema enda kommentaarid on meelt lahutavad ja huvitavad, tihtilugu humoorikad, kord-paar isegi hirmutavad, ning hea pilguheit ühe rahva sisemusse.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Lauri Heinsalu
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik

 

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 15. nov. 2017 in Eesti, jutukogu, kultuur

 

Kelly Rimmer. Ema pihtimus

Ilmunud: Ersen, 2017
Tõlkinud Tiina Kanarbik

Olivia on vaimselt täiesti hävinud, suutmata kodust lahkudagi. Kuidas killud kokku korjata ja eluga edasi minna peale sellist kaotust?

Tema ja David olid pealtnäha täiuslik paar. Justnimelt pealtnäha, sest miski oli selles suhtes väga valesti. Nii Olivia kui mehe ema Ivy peitsid Davidi´ga seotud saladusi, mis aga pani kogu perekonna ohtu.

Ja nüüd on David surnud ning Olivia peaks tundma ennast vabana,kuid kas selline lõpp andis ikka vabaduse? Mis oleks juhtunud siis kui Olivia oleks suutnud suhtest lahkuda enne seda traagilist lõppu? Miks keegi lähedastest varem ei sekkunud? Miks kõik Oliviat hulluks peavad?

Kõikidele nendele küsimustele leiate vastused raamatust, kus on kirjas lugu sellest, mis võib toimuda pealtnäha idüllilise abielupaari  kodus, suletud uste taga ning kuidas on võimalik oma jäägitu lapse ülistamise ja kaitsmisega ta nii ära rikkuda, et… temast koletis kasvab.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Helen Reiser-Liim
Kalamaja raamatukogu juhataja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 11. nov. 2017 in ilukirjandus

 

Valve Raudnask. Juunilumi

Ilmunud: Tammerraamat, 2016

Valve Raudnask kirjutab elust ja Eestist.

Ta on vanem daam, veetnud suure osa elust nõukogude ajal, kuid sündinud esimese Eesti ajal ja loodab surra teise Eesti ajal. Ta naudib palju, mis on Eestiga seotud – selle keel ja murded, aja- ja tavakirjandus, köök ja looduspaigad, kohalikud kombed ja inimesed, ja rohkem kui oleks mõtekas reastada. Talle meeldib käia teatris mitte vaid tüki pärast, vaid ka nägemaks erinevaid Eesti paiku.

Ta on olnud nii ajakirjanik kui poliitik, istunud Riigikoguski, ning kirjutanud arvamusartikleid, millest käesolevgi raamat koosneb. Ta on hästi kursis Eestis toimuvaga ning oskab teksti kaasata sobivaid nimesid, tsitaate ja luulejuppe (millest nii mõnigi leidis tee omaenda tsitaadikogusse). Tema jaoks pole ükski hobi või huvi liiga väike, vaid inimene, kes end millelegi pühendab, on väärt kiitu ja märkimist. Seejuures võib ta nii nõuda kõrgemaid standardeid ajakirjanikelt kui kiita ühe kollase ajalehe mingit head külge.

Ta paistab olevat mõneti konservatiivne, kaldudes tihtilugu mõtteviisi „pole ikka päris õige see, kuidas me eestlased nüüd seda asja teeme; nagu eestlastel varem kombeks oli, on ikka parem“, kuid ta on valmis tõdema ka mõne uue asja kasu (või paratamatust), ja nii mõnigi ta nõuanne on hea. Lisaks sellele saadab ta kirjeldusi inimlik toon, mis ei lase ka temaga mitte nõustudes pahandada, vaid paneb lehte keerama, nägemaks, mida tal veel öelda on.

Ta paistab uskuvat kristliku jumalasse ja olevat religioosne, kuid ateistina ei muutunud see ebameeldivaks ka kui puudutas elu ja surma küsimusi (isegi kui suhtun pessimistlikult autori soovitusele igal matusel vaimulikku kaasata – liiga selgelt mäletan oma viha vanaema matustel, kuulates, kuidas võõras jutlustaja muutis mulle lähedase inimese elu paariks korrutatud teemapunktiks, mis talle enne oli kätte antud).

Küüditamine jättis autori lapsepõlve traumeeriva märgi, ning see ilmneb mitmes kohas. Ka teised teda tabanud traumad on jätnud tugeva märgi, kuid ta õppis nendega elama, jagades nüüd meiega nii oma valu kui lohutust.

Ta ei paista kedagi kartvat ja pahandab nii mõnegi asja peale, kuid ka kurjustades ei lähe liiga kurjaks, piirdudes otsekui arhetüübile sobiva „nii nüüd küll ilus pole“ manitsusega. Oma kiitustes on ta jällegi väga lahke. Näiteks kirjeldades endise koolikaaslase matmist, rääkis ta kõlavalt matusele tellitud viiuldajast, kes kohale jõudes avastas tühja augu, urni ja kümme vanemat daami, ning mängis neile kordamööda viiulimängijat ja hauakaevajat. Mulle meeldis see seik eriti, sest autori kirjeldus tõi rambivalgusele lihtinimliku kangelaslikuse, ning nagu esitas autor viiuldajale kiituse, teen seda ka mina – hästi tehtud, Igor Besstšotnov.

Kõige tugevamalt mõjusidki mulle autori kirjeldused oma elust. Olgu selleks siis lühikirjeldused surnud sõpradele, kellest igaühe suutis ta poole  lehekülje jooksul paari lausega ellu äratada ja teha lugeja südame kurvakski, et ei omanud võimalust neid tunda, või meenutused lapsepõlvest, kus põgenedes emaga küüditajate eest üle sulase niidu pidi hirmutama ära oma kalli koera, et see neid ära ei annaks.

Raudnaskil  on hea sulejooks ja väga meeldiv oli lihtsalt „kuulata“ ta lugusid. Ta kirjeldab täpselt ja ilustamata, suutes lühikese ajaga manada silme ette inimese või situatsiooni ja tutvustada lugeja südamesse rõõmu või kurbust. Kurbusest tuleb ta aga tavaliselt välja taasleitud optimismi ja mõne ilusa mõttega (mis on vast kasulik oskus meil kõigil omada).

Kohati, kus ettekirjutused läksid eriti suureks, tekkis siiski naljakas tunne nagu oleks tegemist eestimeelse etiketiraamatuga. Näiteks 16 lehekülje pikkune „Mälestustes pole vahet“ võiks omada alapealkirjana „Ehk kuidas matuseid korralikult läbi viia“ (kuigi ka selle peatüki lõpp tegi pealkirjale au; ning siin leidusid ka mulle südamesse läinud kirjeldused sõpradest).

Siiski ei paista autor olevat alati täiesti kodus sellega, millest räägib. Näiteks immigrantidest rääkides tõi ta välja populaarseima kriitika „vaid mehed – miks ei jäänud kodu kaitsma?“, lisades, et vaesed või väikeste lastega inimesed ei saaks sellist reisi ju endale lubada, ning ma ei taha käesolevalt minna poliitiliseks või hakata vaidlema, kuid mulle näitas selline vaade vähest kohapealse olukorra tundmist ning ka väheseid teadmisi käesolevast migratsioonist enesest (näiteks pole autor vist kiiganud paatide sisse, kus äärtes on tõesti palju mehi, kuid paadi keskosa võib olla täis erinevates vanustes naisi ja väikseid lapsi; ning kui vaene pere kogubki piisavalt raha saatmaks endi seast vaid üht, kellele nad ennemini panustaks?). Kuid kiituseks olgu öeldud, et ka rääkides sellisel tundlikul teemal ei mandu raamat rünnakuks ega unusta võõraste inimlikust või kohalike võimalikku rolli.

Peatükis „Mälestustes pole vahet“ märkasin ka esimest kord tunnet nagu loeksin blogi. On ju blogid kohad, kus inimesed ühel või teisel põhjusel avaldavad oma arvamust sellest ja teisest, kord lühemalt, kord pikemalt. Kardan aga, et kui ma oleks tõesti sattunud raamatu asemel blogile, poleks ma seal pikemalt peatunud. Liiga palju on internetis muud võitlemas mu tähelepanu nimel, ja sellest paljugi lähemal mu maitsele. Vast mõjus raamatu kompaktsus julgustavalt võrreldes blogi lõpmatusena, või on füüsilist raamatut lihtsalt kergem lugeda.

Kokkuvõttes oleneb huvi ja nauding raamatust paljugi sellest, mida lugeja arvab Valve Raudnaskist ja tema mõtetest ja lugudest. Proovisin ülalolevalt sellest aimu anda (ja loodan, et autorile kurja ei teinud), kergendamaks otsust „kas lugeda või mitte?“ Ma ei usu, et oleksin raamatule sattunud ilma Tallinna Keskraamatukogu „Raamatuga kevadesse“ üritust, kuid olen tänulik, et sattusin – huvitav oli vaadata me elule siin läbi Valve Raudnaski rahuliku ja huvitatud vaate, kohati heameelselt suunurka kergitades ta pahurusele, tihti lehti keerates järgmise loo ootuses. Soovin talle pikka iga ja veel pikemat sulejooksu.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Lauri Heinsalu
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 8. nov. 2017 in Eesti, eesti autor, mõtisklused

 

Kazuo Ishiguro. Maetud hiiglane

Ilmunud: Varrak, 2017
Tõlkinud Krista Kaer

Ishiguro raamatu juures tabab lugejat esimesena selle toon. Karakterite vestlustes ja autori kirjeldustes on tuntav tugev melanhoolsus (mis on mu kogemusest autorile omane) ja võimetus teha valikuid, mis lähevad vastuoksa nende valitud või päritud saatusega.  Samas räägivad karakterid mõtlikult ja avatult oma emotsioonidest ja motivatsioonidest, ka kui motivaator juhib neid teele, mis saab lõppeda vaid halvaga. Kohati võib see tunduda kummalisena, et emotsionaalne inimene suudab säilitada piisavalt rahu oma mõttemaailma ausaks kirjeldamiseks, kuid seegi aitab kaasa raamatu omanäolisele atmosfäärile. „Maetud hiiglase“ karakterid võivad teada, mida nad teevad, ja ikka seda teha, klammerdudes või vabandades ennast kohustuse ja lootusega.

Loo näol on tegemist Arthuri legendidest mõjutatud fantaasiaga, kus kaduva mäluga vanapaar lahkub oma külast ja kodunt, leidmaks poega, kes olevad ka kunagi lahkunud ja läinud teise külla, kus nad nüüd kujutavad talle ette uhket elu. Vanapaari ei hoia oma kodus palju, elades koobaste süsteemi ühes toas, kus neil on pastori poolt keelatud küünaltki (ja seeläbi valgust) omada, ning teekond saab looks neist, maailmast, mälust, ja lahkumisest.

Toogem näiteks ühe stseeni varasest peatükist, kus vanapaar peitub vihma eest lagunenud majja. Sealt leiavad nad eest noorema mehe ja vana naise, ning ilmneb, et mees on paadimees, kes viib inimesi üle mere müstilisele saarele, ning vana naine süüdistab teda tema ja ta mehe petmises – et ta viis enne üle mehe ja jättis naise üksinda siia maailma. Nüüd, kättemaksuks, pilastab vana naine paadimehe kunagist kodu kanade verega samas kui heasüdamliku käitumisega paadimees vaatab abitult pealt. Vanapaar on loost kohutatud ning kiirustab asuma teele, saamaks sellest eemale, proovides unustada kuuldut ja kustutada muret.

Teekond on jutustatud ennemini Axli, mehe, vaatepilgu läbi, ning mulle valmistas see lugejana isegi pettumust, sest tundus, et Beatrice, naine, võtab seeläbi teise koha ning et me tutvume tema ja maailmaga ennekõike läbi Axli ja tema arvamuste. Niimoodi üldjoontes lähebki – ka kui vanapaari teekonnal kohatud asjad lükkavad nende kaduvalt mälult udu kõrvale ja toovad tagasi mälestusi nende endi minevikust, on keskseks ikka Axli mälu värskenemine ning tema enda rolli selginemine käesolevates tagajärgedes.  Kuid raske on hoida seda romaani vastu, nähes, millise õrnusega Axl ja Beatrice üksteist hoiavad ja üksteisega suhtlevad, ka konfliktides, ning kuidas teekonna käigus ilmneb nende vaheline tugev side. Ning seda enam tekitab valu, et nii meie kui nemad on teadlikud, et elulõnga lõpu paratamatu lähenemisega ei saa nende kooselu enam kaua kesta. Nende vanus ja lähedus muudavad iga komistuse sedavõrd muret tekitavamaks.

Nende looga põimub ka teine lugu, kus otsitakse lahendust maad vaevale mälukaotusele ning milles seikleb mõni klassikalisemgi seiklus-fantaasia karakter, kuid ka nende meeleolu on nakatanud Ishiguro melanhoolia ning just neis ilmnebki kõige tugevamalt saatuse käe kangekaelne järgimine. See, ning musta ja valge moraali puudumine ning kahe loo omavaheline põimumine ning karakterite rõhutatud inimlikus, on, mis muudab romaani seiklusliku osa värskeks ja huvitavaks.

Kazuo Ishiguro ise on Jaapani päritolu britt, keda pärjati tänavu Nobeli kirjandusauhinnaga ning keda Rootsi Akadeemia kirjeldas selle puhul kui kirjanikku, kes „läbi tugeva emotsionaalse jõuga romaanide paljastab sügaviku, mis asub meie illusoorse ühendustunde all maailmaga.“ Ka käesolevas romaanis on tuntav selle emotsionaalne jõud ning sügavik, mis paljastub karakterite eeldatud ühenduste all. Oma ülejäänud kokkupuutest Ishiguroga mõistan hästi, miks teda valiti kirjeldada just nõnda.

Olgu mainitud, et käesolevat romaani lugesin ise inglise keeles, nii et on võimalik, et tõlge tekitab natuke teistsuguse atmosfääri, kuid arvestades Ishiguro loo emotsionaalset võimsust ja tõlkija võimekust, olen kindel, et käesolevalt kirjeldatu vastab ka eesti keelsele versioonile.

Kokkuvõtteks soovitan Ishiguro „Maetud hiiglast“ lugeda. See võib olla nii kurb kui põnev, kuid ennekõike on see inimlik ning virgutav vaade saatusele ja elukaarele. Omal moel on see ka armastuslugu, selline kurblik, kuid soe, mis võib panna sind hetkeks pöörduma raamatult või monitorilt ja vaatama oma kaaslasele ja tundma tugevamalt seda sidet, mida omate, ja võib-olla ka seda rohkem hindama, olles teadlik sügavikust.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Lauri Heinsalu
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik

 

Elin Toona Gottschalk. Pagulusse

Ilmunud: Varrak, 2017

Elin Toona Gottschalk on sündinud 1937. aastal Tallinnas ning kasvanud üles Haapsalus, peamiselt kasvatasid teda vanaema Ella Enno ja tädi Alma. Tema ema Liki Toona ja isa Enn Toona olid mõlemad näitlejad.

„Pagulusse“ on mälestusteraamat. See on lugu sellest, kuidas neist said paadipõgenikud. Nagu nii paljud teised tahtsid nemadki minna paadiga Rootsi ning nad lahkusid Eestist 1944. aastal. Kuid merel korjas neid peale üks Poola kaubalaev, kes viis nad hoopis Saksamaale. Viimase sõja-aasta nad veetsidki seal, keset kaost ja pommitamist. Sõja lõppedes leidsid nad ennast põgenikelaagrist, kust nad lõpuks said minna elama Inglismaale.

Inglismaa tundus nagu tõotatud maa, aga olud olid seal päris karmid. Liki Toona ja Ella Enno läksid tööle haiglasse 5-aastase lepinguga. See oli karm aeg. Inglased ei suhtunud pagulastesse hästi. Sõimasid neid ja töötingimused olid karmid. Likil ja Ellal oli haiglas oma tuba, aga lapsi nad sinna ei võinud võtta. Seega nad maksid ühele abielupaarile, et Elin saaks nende juures magada. Päeval hulkus Elin lihtsalt ümbruses ringi, sest abielupaar ei usaldanud teda üksi nende koju jääma. Lõpuks sattus ta lastekodusse. Ega sealgi parem polnud. Nad magasid lahtiste akendega, sest inglased külma ei karda – see ei loe, et vihm ja lumi sajavad padja peale. On teatud reeglid ja neid peab järgima. Mind hämmastas, et endiselt oli seal selline jäik klassiühiskond.

Lõpuks 1951. aastal sai perekond (vanaema Ella, ema Liki ja Elin) jälle kõik koos elama hakata. Kahjuks jäi Elini haridustee poolikuks ja seda Inglise jäiga süsteemi tõttu. Kuna pagulastesse suhtuti seal tõrjuvalt, siis arvati, et nad kõlbavad ainult lihttöö jaoks ja selleks pole ju haridust vaja. Nii läks Elin 15-aastaselt tööle vabrikusse kangakudujaks. Õnneks oli ta tragi tüdruk ja jätkas ise oma õpinguid õhtukoolis ja erinevatel kursustel. Tal oli piisavalt julgust, et ennast välja rabeleda talle süsteemi poolt peale surutud elust.

Elu ei olnud neil kerge. Elinil olid oma emaga keerulised suhted. See sai alguse ilmselt juba sellest, et lapsepõlves kasvatas teda peamiselt vanaema. Õnneks nad siiski klaarivad oma suhted ära, kui Elin on 18. Ta kirjeldab nii ilusti oma esimest armumist.

Elin kirjeldab lõpus ka seda, kuidas KGB neid vahepeal kiusas ning kuidas ta külastas taasiseisvunud Eestit ning mis tunded ning muljed teda siis valdasid.

See raamat on lihtsalt suurepärane ja autor kirjutab niivõrd hästi. Ta ei mõista kedagi hukka, vaid kirjutab nii nagu tema seda lapsena nägi ja tundis. Ta on tänulik, et talle siiski anti võimalus minna Inglismaale. See on karm lugu, aga samas nii siiras ja südamlik. Elin oli väga lähedane oma vanaemaga ja see kajastub raamatus väga hästi. Ema oli natuke kaugem. Isaga tal suhted katkesid, sest isa jättis perekonna maha ning jäi Eestisse.

Aeg moonutab, muudab meeleolusid, lisab või võtab ära, kuid õnnehetk jätab oma sõrmejälje tavaliselt kõigele, mida see kasvõi korraks puudutab, nii et säilib ka kõige pisem mälestus (lk 419).

Raamat ilmus algselt inglise keelsena ning mul on hea meel, et see ka eesti keelde tõlgiti. Ajakiri The Economist valis „Pagulusse“ 2013. aasta parimate mälestusteraamatute sekka. Soovitan lugeda ning ärge laske ennast raamatu paksusest heidutada.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Triinu Rannaäär
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 31. okt. 2017 in biograafiad-memuaarid

 

Paula Hawkins. Vete sügavusse

Ilmunud: Helios Kirjastus, 2017
Tõlkinud Triin Peek

Raamatuga „Tüdruk rongis“ ülemaailmse kuulsuse saavutanud kirjanik ei vea  ka selle teosega  oma fänne alt.

Tegemist on taaskord põnevalt kirjutatud teosega, kus seekord on tegelasi ja võtmekujusid esmapilgul ehk liigagi palju. Samas ei sega see ülemäära loo jälgimist ning raamatu lõpus selguv tõde on endiselt üllatav.

Jules Abbot ei ole aastaid oma õega suhelnud. Viimasel ajal on aga Nel´i kõned sagenenud ning ta kõlab hirmunult, nõuab kokkusaamist. Jules ei vasta tema jäetud sõnumitele ning ühel hetkel on selleks juba liiga hilja… saabub teade, et ta õde on sooritanud enesetapu. Ta peab naasma kodulinna, et kanda hoolt teismelise õetütre eest ning korraldada matused. Peagi aga hakkavad naisele meenuma minevikusündmused, mida ta on üritanud matta sügavale endasse. Lisaks tekitab nii talle kui ka paljudele teistele küsimusi Nel Abbott´i surm.  Kas see oli ikkagi enesetapp? Läbi linna ajaloo on ühes ja samas kohas jätnud paljud naised oma eluga hüvasti, kadudes vete sügavusse. Kas kõik need naised ja tütarlapsed, kes uppusid Drowning pool´is  võtsid endalt elu või on see  koht tegelikult tülikatest naisterahvastest vabanemiseks?

Sellest kõigest raamatus „Vete sügavusse“. Põnevat lugemist!

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Helen Reiser-Liim
Kalamaja raamatukogu juhataja

 
 

Mart Kase. Metsik päevaraamat

Ilmunud: Mõte, 2017

 

Mart Kase  „Metsik päevaraamat“ räägib noorest perest, kes on leidnud Valgamaal Kaagjärve külas rahu, vaikuse ja  oma metsiku elu.

Umbes viis aastat tagasi otsustati taastada Mardi esivanemate talu. Tänaseks on Mart ja Teele koos kaheksakuuse tütre Anna, kahe iiri setteri, kanade ja üha suureneva kitseperega siin kodunenud. Paistab, justkui keerlekski pere elu tüüringi puhtatõuliste kitsede karja ümber. Iga loom karjas on armastatud.

Mart ja Teele peavad blogi metsikelu.ee, et sõbrad ja tuttavad ka nende ilusast ja raskest elust osa saaks. Teele klõpsab pilte igapäevategemistest, praegu peaasjalikult kitsede noorperest.  Mart kirjutab aga nii, et lugedes tekib tunne –  just sellist metsikut elu võiks igaüks endale tahta.

Lõiguke Mardi blogist: „Võtsime endale viis kitse. Tahame teada saada kahte asja. Esiteks, kas meile meeldib loomapidamine. Teiseks, kas suudame teha kitsejuustu.“ Nüüd paistab vastus mõlemale küsimusele olevat jaatav.

Mida teame noortest inimestest, kes Miiduranna kodust Viimsi vallast Valgamaale tulid, erilist elu otsima? Mart Kase on muuhulgas olnud nii dramaturg kui loovjuht reklaamiagentuuris, jalgpallil on tähtis koht tema elus. Filminduse ja reklaamindusega on seotud ka Teele ja loometööd jätkavad nad Lõuna- Eestiski. „Sõidame päris palju, sellepärast on meil ka minibuss, vajalikud asjad ning Miia ja Puntsel (iiri setterite paar) kaasas.“

„Metsik päevaraamat“ on Mart Kase uue kodu loomise emotsioonist sündinud raamat. Sellesse on pandud algajate maainimeste erinevad tunded- kimbatus keerulistes olukordades, rõõm saadud kogemustest… Tundub, et suuresti on see inspireeritud ka jutuajamisest kitsekogukonna väärikate liikmetega.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Anne Liivak
Tondi raamatukogu raamatukoguhoidja

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 27. okt. 2017 in biograafiad-memuaarid, maaelu