RSS

Tõnu Õnnepalu “Ainus armastus: valik esseid”

31 märts

ainusSelle raamatu lugemine oli minu jaoks üheks viimase aja huvitavamaks lugemiselamuseks. Mind paelus Tõnu Õnnepalu sisutihe ja mõtlemapanev erinevate autorite kirjandusteoste analüüs. Raamat räägib „vanast heast“ kirjandusest. Oma lugudega väljendab kirjanik armastust nende inimeste loomingu vastu. Õnnepalu võrdleb arvustuse kirjutamist nagu armastuse avaldamist esimest korda.  Autori lähenemine loetule on isikupärane ja delikaatne.

Esseekogu koondab endasse 23 kirjandus- ja mõttelugu ning retsensiooni, mis on autoril kirja pandud aastatel 1992-2011 ning ilmunud kas ajakirjades Looming, Keel ja Kirjandus, Vikerkaar või ajalehtedes. Kogumiku koostajaks on Marek Tamm. Esmakordselt näevad trükivalgust kaks esseed – „Thérèse“ ja „Aastad“.

Tõnu Õnnepalu teos pälvis 2011. aasta kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali esseistikapreemia.

Pikemalt peatub Õnnepalu Betti Alveri, Aleksander Suumani, A. H. Tammsaare ja Viivi Luige  ning François Mauriaci (on autori lemmik prantsuse kirjanik) loomingul. Nendes esseedes arutleb Tõnu Õnnepalu nii filosoofilistel, religioossetel, ajaloolistel kui ka muudel teemadel. Arutlused on sisukad, kusjuures nende sõnum ise jõuab lugejani aegamisi. On tunda, et autor on elu ja maailma üle sügavalt järele mõelnud. Näiteks kirjaniku mõte ajast: „Aja taltsutamine näib olevat üks inimelu peamisi probleeme. Kord kaob aeg käest, kord ta ei liigu. Kord ta väsitab oma tühjuse, kord ületäidetusega. Harva kui ta voolab nagu jõgi või möödub kergelt nagu tuul. Ikka on temaga mingi häda, või õigemini aeg ongi see häda. Veel täpsemini: oma inimlikke hädasid me kutsume ajaks. Pole häda, pole aega, pole ootust ega kartust, jääb ainult elu, toimumine, olek.“ (lk. 332.) Väga tabavalt öeldud, eks ole?!

Kirjanik kommenteerib oma lugemiselamusi teostele, mida ta on lugenud kunagi varem. Noore Õnnepalu lugemisvapustuste olulisemaks allikaks on Betti Alveri, Aleksander Suumani ja Viivi Luige luule. Nende kaudu kirjutab ta iseendast, avab iseennast.

Tammsaare-essees pihib autor, et suur kirjanik on tema jaoks „eestlase vaatleja, peegel, ja … ka kriitik.“ (lk.49.) Tammsaare proosa lugemine on Tõnu Õnnepalu jaoks „nagu soos mättalt mättale hüppamine, nagu metsaheinamaadel ja sookarjamaadel hulkumine, ühesõnaga karjapoisipäev.“ (lk. 46.)

Õnnepalu huvitavad moraali ja religiooniga seotud küsimused ehk inimene-olemise põhiküsimused. Arutlused nendel teemadel on väga sisukad. Autoril on hea vaist näha loetust kõige olulisem ja tuua see oma kirjutises välja. Tema käsitlused loetust on huvitavad ja tekitavad soovi ka ise need läbi lugeda. Juhul kui need on veel lugemata.

Esmatrükkidena ilmunud esseedest keskendub „Thérèse“ François Mauriaci kaksikromaanile „Thérèse Desqueyroux. Öö lõpp“, mis on Tõnu Õnnepalu jaoks olnud väga olulise tähendusega. Osalt on see ümberjutustus, osalt aga pihtimuslik lugu.

Raamatu viimases essees „Aastad“ on vaatluse all nii Viivi Luige noorusluule kui ka luule kui nähtus iseeneses. Tõnu Õnnepalu: „ … „luulepisik“ nakatab vaid mõnda ja veel vähem tõsiselt.“ (lk. 333.) Üks, kes nakatus sellisest pisikust, oli Viivi Luik. Õnnepalu leiab, et tegemist on geeniusega.

Lõpetan oma lühitutvustuse Tõnu Õnnepalu sõnadega: „Kirjandus elab ja elab üle ja elab edasi lugejates, mitte raamatutes ega käsikirjades.“ (lk. 11.)

Head lugemist!

Rita Matat
Männi raamatukogu juhataja

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 31. märts 2012 in eesti autor

 

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: