RSS

“Eestlased Piiteri teel: üliõpilasaastad” Koostanud (ja toimetanud) Helle-Iris Michelson

01 juuni

Eestlased_Piiteri_teelJuba Peterburi rajamisest saadik on selles linnas ikka eestlasi olnud.

Mitte kuskilt mujalt väljaspool Eestit pole meie rahvas ammutanud nii palju tarkust ja oskust ennast kehtestada kui Peterburist /Leningradist“ – ütleb  koostaja. Selles raamatus jutustavad oma lugu ca 40 Baltikumist, valdavalt küll Eestist pärit inimest, kelle üliõpilasaastad möödusid Leningradis. Piiterlased, nagu nad ise end nimetavad. Need on väga erinevate aegade lood. Mõni lugu algab aastast 1946, valdav osa on aastatest 1950-1960, viimased lood  viivad meid 1990-ndatesse.

Igaühel oli oma eesmärk ja tegelik põhjus Neevalinna minekuks, perekondade poliitilise tausta tõttu polnud paljudel võimalust ENSV-s õppida (kuigi sellest ei räägitud, ka omavahel mitte), ka ahvatles sealsete ca 60 kõrgkooli erialade lai valik, eriti tehnika ja sõjaväenduse vallas. Eestlasi õppis väga erinevates ülikoolides (olin terve õppimisaja jooksul ainuke eestlane; olime kahekesi ainsad eestlased) ja nagu autor ütleb, pole nii suurt eesti üliõpilaste  kogukonda väljaspool Eestit, kui oli 50-ndatest alates Leningradis, kusagil ega kunagi olnud.

Väga kõrgelt hinnatakse saadud teadmiste taset, õppejõududeks olid oma ainevaldkonna säravamad tipud, neist peetakse siiamaani lugu. Muidugi nõudis see ka õppureilt jäägitut pühendumist oma erialale. Algus polnud lihtne, vene keelt ei osatud, stipendiumi saamine oli eluliselt vajalik, nappis nii raha, toitu (leib-sinep olid siiski sööklas tasuta, joodi teed „belaja notš/ paljas keedetud vesi/) kui ka ühiselamukohti (ööbisin vaksalis, talvel sain ühiselamukoha), tuli kohaneda eri rahvustest kaastudengitega, elu-olu oli harjumatu. Õpingutes ja elukeskkonnas läbilöömiseks oli vaja tohutut tahet.

Meenutatakse väga erinevaid tollase ajaga seotud asju – sotsialistlikud võistlused igal alal; raadio asemel seinal krapp; majade ees veel valgetes põlledes kojamehed või –naised;  lutikatõrje ühiselamus; autostopiga hääletamine (ühe päevaga Leningradist Tartusse ja tagasi); kaugekõnekabiinid; eesti sõna „kurat“ kuuldes saadi poest defitsiitseid pingpongipalle; ema palus koju võid saata, kuna Eestist viidi või Leningradi; sildade ülestõstmine; Neeva üleujutus; kummisaapaga samovarile tule alla saamine; öised uisutamised, kinos- ja restoraniskäimised; välismaisele kontserdile pääsemiseks tuli kolm ööd-päeva  piletisabas seista, vahepeal pargipingil magades, sest iga poole tunni tagant tuli end uuesti ära märkida, kes puudu, tõmmati järjekorrast maha; uudismaade ülesharimine ja palju muudki sellist, mille kohta piiterlased ise ütlesid  „bez pollitra ne poimjoš“.

Maksimaalselt ahmiti linna ja ümbruskonna kultuurilist rikkust. Palju on juttu ka ühistegevusest, eestlaste 1952. aastal moodustatud laulukooriga liitusid hiljem Läti ja Leedu tudengid, kujunes sisuliselt korporatsiooni olemusega ansambel Balticum, seltsi tegevus oli elav. Leningradlased nägid esimesena just nende peas kirsivärvi üliõpilastekleid.

Põlispiiterlasi meenutatakse väga lugupidavalt, Piiteri intelligents oli vene rahva eliit, kõigil aegadel iseseisva mõtlemisega. Enamasti väga intelligentsed ja kuidagi sisemiselt aristokraatsed inimesed, vaimselt rikkad ja väärika käitumisega. Leningrad oli ise palju kannatanud, see muutis ka inimesed suurteks ja õiglasteks. Tagantjärele meenutades tundub lausa kummaline, et inimesed Leningradi suhtlusringkonnast (õppejõud, üliõpilased, toakaaslased) ei surunud peale oma meelsust, ei tõstnud esile oma ega halvustanud teistsuguseid vaateid. Milline see meelsus oli, ei paistnud välja.

Õppimine läbi, tuli enamus oma teadmistega Eestisse tagasi, kus 1962 kujunes välja elujõuline jätkupiiterlus, mis haarab endasse kõiki Leningradi kõrgkoolide lõpetajaid ja kestab siiani ehk teiste sõnadega ollakse igaveseks ajaks piiterlane. Võõrsil kooshoidev sügav ühistunne kestab siiani.

Milliseks kujuneti, mida toodi teadmistele lisaks kaasa?

Kõik  lõpetajad oskavad hinnata seda suurejoonelist kultuurikeskust, mille rikkusest osa saadi. Peterburi oli, on ja jääb üheks maailma kultuuritsentrumiks. Kultuuriruumist saadi teine haridus ja elutunnetus. „…vaba akadeemiline õhustik, see ilus linn, kõrgetasemeline muusikaelu, kunstiväärtused ja abivalmis inimesed on andnud jõudu vastu seista elu kummalistele keerdkäikudele. Otsus õppida väljaspool kodumaad on ennast minu  puhul kindlasti õigustanud“ – lk 54.

Imelist noorusaega meenutatakse armastuse, tänutunde ja avatud südamega.

Teos on haarav, kutsub lugema ka teisi Peterburi-teemalisi raamatuid, sealhulgas  2001.a. ilmunud ja  mõtteliselt haakuvat Lea Jürgensteini raamatut  „Peterburi eestlaste lood“.

Head lugemist !

Maie Eisma
Männiku  raamatukogu
raamatukoguhoidja

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 1. juuni 2013 in ajalugu

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: