RSS

Irena Wiley. Kahekümne aastaga ümber maailma: kunstisaadik diplomaatia maailmas

11 apr.

Kahekümne aastaga ümber maailmaIlmunud: Varrak, 2013

 

Irena Baruch Wiley (1906–1972) mälestusteraamat diplomaatilisest elust algab abiellumisega USA diplomaadi John Cooper Wileyga (1893–1967), 1934. aastal Touloni raekojas. Neli aastat varem tutvusid nad Varssavis, kuhu Irena oli tulnud Lódźi linnast, et õppida maalikunsti ja skulptuuri, ning kus 13 aastat vanem John oli USA Varssavi-saatkonnas nõunikuks. Raamat lõppeb 1954. aastal nende lahkumisega Panamast ja Johni erruminekuga välisteenistusest. Sinna vahele jääb 20 aastat elu ja tööd erinevates kultuurides ja poliitilistes režiimides – Stalini-aegsel Venemaal, Anschlussi-eelses ja aegses Austrias, Lätis ja Eestis saatuslikel aastatel 1938-1940, Salazari-aegses Portugalis, Colombias, okupatsioonist vabanenud Iraanis enne islamipööret ja viimaks Panamas.

Esimesed lähetused, kuhu Wileyd suunati, juhtusid olema kohad, kus ilus idüll asendus peagi teadmatusega, tuues kaasa puuduse ja hirmu. Nendel Euroopa jaoks keerulistel aegadel aitasid Wileyd paljudel inimestel, keda Euroopas oleksid ees oodanud vaid tagakiusamine ja sunnitöö, halvemal juhul surm, Ameerikasse pageda. Kuid soov aidata neid ajaloohammasrataste vahele jäänuid, jäi kahjuks paljudel juhtudel jõuetuks meeleheitlikuks sooviks, mil ei olnud abi ka nende diplomaatilisest võimust. Seda ängi on tunda ka ridades, mis Irena Wiley on kirja pannud viimasest külaskäigust Laidoneride juurde sisuliselt juba okupeeritud Eestis.

Kõigi ootamatute viperuste, takistuste ja kogetud koledustega, millest raamatus otseselt juttu ei ole, on Irena Wileyl aidanud hakkama saada suur kunstiarmastus, särav mõistus ja huumorimeel. Ka raamatusse jagub rohkelt humoorikaid lähenemis uskumatult armetutele elutingimustele erinevates USA saatkonnahoonetes ja ametikorterites, lõbusaid juhtumisi bankettidel ja õhtusöökidel ning keelebariäärist ja kultuuride erinevusest alguse saanud lugusid saatkonna abipersonaliga.

Seda raamatut kirjutama asudes oli Irena Wiley üheks eesmärgiks anda juhatust tulevastele noortele diplomaatide naistele, kuid nüüdseks on see omandanud suurema väärtuse just memuaarteosena, andes võimaluse piiluda, kujutluses vaid vastuvõttude ja pidudega täidetud, diplomaatilise korpuse elu argipäeva.

Lisaks sellele raamatule soovitan kätte võtta ka Eesti diplomaatide abikaasade poolt kirjutatud raamatud „Varjuteater“ (Viivi Luik) ja „Vene veri“ (Kai Aareleid, olemas ka e-raamatukogus ELLU), mis pakuvad huvitavat võrdlust Irena Wiley poolt jutustatuga.

Viivi Luige suurepärased kirjeldused Igavesest Linnast, kus saadikul tuleb lisaks kõigele muule lahendada saatkonnaruumide ja korteriküsimusi, saades hakkama nende väheste summadega, mis eraldatud riigi vägagi õhukesest rahakotist. Lisaks lihtsaid, kuid Viivi Luigele omase võrratu tunnetuse ja stiiliga kirjutatud igapäevaseid lugusid, mis võrdlevad itaallaste, eestlaste ja ka sakslaste meelelaadi.

Kai Aareleidi hetked Põhjamaade Veneetsiast vaheldumisi suguvõsa mälestustega oma eestlasest vanaisa Friedrichi ja venelannast vanaema Aleksandra tutvumisloost ning kolimisest kaugest Simbirskist Eestisse Palamusele, näitavad kui vähe või palju on muutunud elu Venemaal kolmveerand sajandi jooksul.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Loe e-raamatukogust ELLU

 

 

Liina Haas
Eestikeelse kirjanduse osakonna
raamatukoguhoidja

Advertisements
 
 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: