RSS

Heljo Mänd. Päikesepiim

21 juuni

PäikesepiimIlmunud: TEA Kirjastus, 2014

Olgugi, et Heljo Mänd on kirjutanud mitmeid raamatuid ka täiskasvanutele, seostub tema looming mulle eelkõige ikka aabitsa-karu, Leelo Leevikese, Uhku-Siili ja paljude muude värvikate ning vahvate lastele loodud tegelaskujudega. Heljo Männi täiskasvanutele mõeldud „Päikesepiima“ luulekogu lugedes tekkisid mul paratamatult seosed tema lastele kirjutatud juttude ja luulega (minu lapsepõlve üks lemmikutest on näiteks tema muinasjuttude kogumik „Roosa muinasjutt“ 1990). Heljo Männi lastemaailmale on iseloomulik, et seal toimetavad lastele tuttavad loomad, linnud, lilled, marjad, putukad-mutukad – lihtsad kangelased lihtsas ümbruses. „Päikesepiima“ luulekogus jäi mulle samuti silma Heljo Männi looduslähedus. Kuigi värsid on lühikesed, riim selge ja lihtne nagu tema lastele mõeldud luuleski, siis näilise lihtsuse taga peitub sügav enese ja ümbruse tunnetus. Sise- ja väliskaemuse ilu ja valu antakse edasi läbi lihtsate loodussümbolite – puud, linnud, pilved, kivid, vesi, õied, päike. Ilmekas element on ka unenäoline kergus, hinge lendlev ja hõljuv olemine. Selle luulekoguga kangastub mulle looduse, elu ja inimese järjepidevus, vana ja uue vaheldumine, puhastumine ja andestus. „Päikesepiim“ lummab oma võluvas lihtsuses ja ehedas loodustunnetuses.

        Ladusin valesid riita
nagu kasehalge.
Must kadus kaugele,
olen jälle valge.

         Must on möödunud
elulugu.
Valge on mu
õige sugu.

          Kask annab valget tohtu,
valgelt õielt saan sõõri,
lõoke pillab mulle
oma valge liiri-lõõri.

          Kõikjal on valge,
pole ainsatki valet.
Maailmal on äkki
minu enese pale.

 

                                       Luulekogust „Päikesepiim“ 2014

 

Luulekogu „Päikesepiim“ pealkirjaga seostuvad mulle veel mõned Heljo Männi teosed, mille pealkirjad on samuti ühenduses loodusainesega. Ilmekalt sarnane „Päikesepiimaga“ on tema varasem lasteluulekogumik „Rohupäike“ (1986). 2011 aastal ilmus Heljo Männil täiskasvanutele mõeldud luulekogu „Vihmavõti“. Raamatus „Elu roheline hääl“ (2007) jutustab Heljo Mänd enda ja oma suguvõsa lugu. Kolm osa kirjanduslikke memuaare kannavad pealkirju: „Nõgesed ja nartsissid“ (2011), „Kassikäpp“ (2012), „Kurereha“ (2013). Samasse ritta võiks veel lisada Heljo Männi esimese lasteluulekogu   „Oakene“ (1957, 2007), siis „Metsalilled“ (1958, 2006), „Emamaa ja isajõgi“ (2006), „Laps tahab koduks päikesekoda“ (2006) ning Juhan Smuuli-nimelise preemia võitnud lasteraamatu „Väikesed võililled“ (1983, 2008). Pealkirjades jäävad kõlama looduse rohelus, päike, lilled, maa, vihm.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Triinu Klaus
Pirita raamatukogu
raamatukoguhoidja

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 21. juuni 2014 in eesti autor, luule

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: