RSS

Siim Pauklin. Aheldatud Jõgeva

28 juuni

Aheldatud JõgevaIlmunud: Jumalikud Ilmutused, 2011

Väärt haikuraamatuid ilmub eesti keeles vähem kui võiks. Üks viimaste aastate säravamaid komeete Eesti haikutaevas on Siim Pauklini palju tähelepanu pälvinud mõistatusliku pealkirjaga „Aheldatud Jõgeva“, mis on ilmunud Jumalikud Ilmutused kirjastuse alt trükituna print-on-demand tehnoloogiat kasutades ökopaberile. Üldiselt nii keskkonnasõbralik lähenemine kui ühe paberraamatu puhul võimalik, mis ühtlasi tähendab suhteliselt ilmetut välimust ja väheütlevat, anonüümset kujundust, mis raamatupoe riiulitel pilku just ei püüa. Raamatu puhul on küll sisu olulisem kui välimus ja „Aheldatud Jõgeva“ juures sisu selgelt domineerib vormi üle, mis pole JI sarja puhul üldsegi mitte midagi erakordsest, vaid pigem norm enamike selles sarjas ilmunud vaimustavate ja vahel veidi kummaliste luuleraamatute puhul.

Kuigi isegi raamatu alapealkiri on „Haikud“, ei pruugi „Aheldatud Jõgeva“ puristide jaoks haikuluuleks klassifitseeruda, kuna Pauklin ennast haiku reeglite järgimisega ei vaeva. Silpide loendamisse on Pauklin suhtunud vabalt ja loominguliselt, ta ei kasuta alati traditsioonilist 5-7-5 kuju ja üldse mitte kolme kiilaka Künnapi/Rooste/Sinijärve mõttevälgatusest sündinud eesti haiku 4-6-4 kuju, küll aga igasuguseid muid variante, näiteks 5-5-7, 6-5-5, isegi 3-3-3 jne. Aga kes see ikka luuleraamatut lugedes tahab silpe kokku arvutada, tähtsam on mida nende silpidega öeldakse. Ja see on Pauklini tugevaim külg. Ka sisu poolest on Pauklin traditsioonidest üpris kaugele triivinud, ta ei kujuta inimese ja looduse vahekorda, vaid pigem manab esile pildikesi Eesti inimeste elu-olust, mis küll vastab päris hästi eesti haiku ideele.

„Aheldatud Jõgevas“ on haikud jaotatud peatükkidesse koha või tegevuse järgi, näiteks „tööl“, „arsti juures“ või „söömas“. Üks haiku lehekülje kohta, kokku 102 luuletust. Nagu öeldud, loodusluulet eriti ja aastaaegu üldse siit ei leia, küll aga inimest kaasaegses linnakeskkonnas. Mis on ka mõistetav, viibivad ju inimesed tänapäeval märksa vähem looduses kui 17. sajandi Jaapanis ja linn on muutunud loomulikuks keskkonnaks ka kunagise maarahwa jaoks. Raamatus on kujutatud igapäevaseid situatsioone Eesti elust, mis toob kaasa palju äratundmisrõõmu (või kurbust). Pauklini haikud on lakoonilised, väga täpsed ja tabavad (kuigi omaette küsimus on, kas on üldsegi võimalik kirjutada 17 silbiga ja mitte-lakooniliselt), ta suudab visandada mõne napi sõnaga üllatavalt laiahaardelise pildi. Kohati tekitab lausa hämmastust, kuidas saab nii väheste silpidega nii palju öelda. Üks haiku paneb sügavamalt mõtlema tänapäeva ühiskonna ja selle erinevate tahkude üle kui neljaleheküljeline ühiskonnakriitiline essee Sirbis. Pauklin ei anna otseselt hinnangut (sellele seab mõistagi teatavad piirangud juba haiku vorm kui selline), pigem näitab, mis toimub, ja seisukoha võib lugeja ise võtta. Ja kuigi Pauklini haikud on selgelt omased Eesti elule, siis kindlasti on need suure üldistusjõuga ja kehtivad globaliseerunud maailmas laiemalt. Kas ma seda juba mainisin, et need on väga tabavad? Samas jätab Pauklin ruumi lugeja kujutlusvõimele, mitmeid haikusid võib erinevalt mõista ja tõlgendada, olenevalt lugejapoolsest rõhuasetusest.

Ehkki mõned teemad Siim Pauklini esimeses ja seni ainukeses ilmunud raamatus on kurvemapoolsed või mõtlema ärgitavad, ei ole tegemist luulevormis ühiskonnakriitikaga või maailmaparandamise sooviga, vaid lõbusa lugemisega, eeskätt mustema huumori sõpradele. Tuleb vaid nautida autori sõnaosavust ja raamat tervikuna tekitabki hea tuju ja veab suu vägisi naerule.

Mõned näited. Pauklin kirjeldab tabavalt tänapäevaseid tendentse

esimene lause

lapse suus tere

kallid vaatajad

 

puudutab sotsiaalselt tundlikke teemasid

abordikliinik

umbrohi lillepeenral

hoolsalt kitkutud

 

või lihtsalt argiseid juhtumeid

pungil täis parkla

viisakusavaldusteks

ei jätku ruumi

 

siit võib leida eneseirooniat

riidepoe müüja

astub mind nähes

odava kauba juurde

 

ja lihtsalt vaimukat sõnademängu

rannas peesitab

nagu suur ja paks hüljes

suur ja paks hüljes

 

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Andrus Heintalu
Pirita raamatukogu juhataja

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 28. juuni 2014 in eesti autor, luule

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: