RSS

Rändaja Anna: Anna Haava kirjad Elise Aunale, Mari Raamotile ja Juhan Luigale

20 jaan.

Rändaja annaIlmunud: Kirjastus SEjaJS, 2014

Raamat sündis ajendatuna suure luuletaja 150. sünniaastapäevast 15. oktoobril 2014, mille auks avas Assikvere Haridusselts luuletaja kodukohas mälestustoa. Selle tarbeks Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloolisest arhiivist välja valitud kirjad annavad põgusa sissevaate eesti suure luuletaja mõtte- ja tundemaailma ja avavad luuletaja isikut uue kandi pealt.

Anna Haava kirjad viivad mõtetele tänapäeva väärtustele, mis need üldse on või kas neid n-ö puhtal kujul üldse veel alles on? Kas näiteks sõnadel sõprus, truudus, ustavaks jäämine oma põhimõtetele, vennaarm… on ligilähedastki tähendust 21. sajandi maailmas, võrrelduna Haava aegadega.

Moodne maailm annab meile tohutult informatsiooni, aga siiski mitte kõike.

Siinne valik kirjadest ilmub trükis esimest korda ja guugeldades neid lugeda kindlasti ei saa.

Ühes oma kirjas nimetab Anna Haava ennast rändajaks. Vastupidiselt arvamusele, nagu elanuks Haava terve oma elu mingisuguses kinnises ruumis, oli Haava liikumine nooremas põlves kaunis mitmekülgne. Töökoha otsingud viisid teda Peterburgi ja Kroonlinna, Kaluuga maile sügaval Venemaal, Novgorodi, Staraja Russasse, Pihkvasse, aga ka Euroopasse.

Kõige rohkem rändas Anna Haava aga oma mõtetes, juureldes elu sügavuste ja saladuste üle.

Veidi ka kirjade adressaatidest:

Vallo Kepp on Elise Rosalie Auna (1863-1932) tutvustuses toonud ära nooreestlase Villem Ridala hinnangu: „Kõige suurem nähtus naisluuletajate seas Anna Haava järgi oli aastasaja vahetusel Elise Aun. Ta oli sel ajal eriti oma pehme idüllilise ehk härda ja hellitseva tooni tõttu tuttav ja loetud”.

Mari Raamoti (1872-1966) lühitutvustuse on kirjutanud Rutt Hindrikus. Mari Raamot oli eesti 20. sajandi esimese poole avaliku elu tegelaste hulgas üks jõulisemaid ja sisukamaid isiksusi, kelle tegevus aitas naiste koolitamise kaudu viia ühiskonda edasi.

Katri Aaslav-Tepandi avab Juhan Luiga (1873-1927) olemuse ja elutöö Jaan Tõnissoni sõnadega: „Kuigi Luiga ei ole suutnud haruldaselt palju ehk midagi ära teha, siis variseb temaga hauda ometi üks huvitavamaist kujudest meie kaasaegsete keskelt. Luiga ei mõjunud mitte nii väga selle poolest, mis tegi, vaid mis ta oli…”

See kõik oli üks sõpruskond, vaimne ühendus sajandi alguse Tartus, nad tundsid-teadsid üksteist, omavahel suheldi intensiivselt nii vesteldes kui kirjutades, käidi külas. Põnev aeg, sest just siis pandi alus Eesti riigile.

Tõeline maiuspala eesti kirjanduse gurmaanile!

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Kaja Palmiste
Kalamaja raamatukogu juhataja

 

Loe veel:
Raamot, Mari. Minu mälestused. Tallinn: Eesti Päevalehe AS, 2010
Luiga, Juhan. Mäss ja meelehaigus. Tartu: Ilmamaa, 1995

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 20. jaan. 2015 in ajalugu, Eesti, kirjandusteadus, kultuur

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: