RSS

Kaur Riismaa. Pühamägi

11 sept.

pühamägiIlmunud: Verb, 2015

 

Nimetada seda nüüd lühiromaaniks või jutustuseks – see pole sugugi peamine. Riismaa „Pühamägi“ on toimiv tekst, oma sajakonna leheküljega meeldivalt kompaktne, ilma üleliigse seletamiseta. Tekst, mis jätab lugejale ruumi, kutsub lugejat, laseb lugejal olla, enda avaruste võimalusi avastada.

Et siis üks lugu, mida jutustaja pajatab oma potitaimedele. Üks lugu sellest, kuidas jutustaja on jõudnud sinna, kus ta on. Ja kuidas oli nendega, kellega ta seda teed on jaganud, seda Tallinnat ja tema ümbrust, Kalamaja ja Tartut, boheemlust ja argisust. Eelkõige lugu just kahest teisest, kes jutustaja teele on sattunud, nende kahe teise olemisest ja kasvamisest. Omamoodi ka kirjanduslik mäng, suletud-avatud vorm, alguses lõpp ja lõpp alguses, intertekstuaalsus ja eneserefleksiivse metatasandi kompamine. Ja ühe tegelase luuletused veel kõigele lisaks.

Tekst voogab napis leheruumis üsna vabalt, ei sea endale rangeid piire tõsise-naeruväärse skaalal. Kohati kaasneb sellega teatav frivoolsus, kohati kuidagi kohatud heietused, mis pigem jätavad õlgu kehitama. Aga ka nende aeg-ajalt esinevate äärmuste puhul ei saa välistada eneseirooniat, omamoodi autoparoodiat. Ehk „Pühamägi“ ei võta end liiga tõsiselt, kuid kannab sellest hoolimata oma kergust usutavalt.

Üldjoontes on „Pühamägi“ aus, soe. Inimlik. Et mis kõik igas inimeses peitub. Hele, tume. Ja sõna „luuleline“ ei tähenda siinjuures sugugi kõigest ilustavat õhkamist, pigem on sageli esil just vägagi argine mõõde. Kuigi ega Riismaa luulegi ole nii väga lüüriline, vaid suuresti narratiivne, ilma erilise paatoseta. Aga ikkagi on „Pühamägi“ luuleline – vähesega on suudetud edasi anda palju.

Loo aegruum ning tegelased mõjuvad tõepoolest elusatena, eelkõige tänu nauditavalt tabatud detailidele. Peenekoeline tähelepanelikkus seob „Pühamäge“ ka Riismaa pea samal ajal ilmunud veidi mahukama romaaniga „Pimeda mehe aiad“ („Detailid!“). Kuigi paljuski on need kaks teost erinevad, käivad nad miskitpidi ka koos, justkui täiendades teineteist. Tekib isemoodi sünergia.

Igatahes on luuletajana tuntud Kaur Riismaa väga veenvalt asunud proosat avaldama. Ja teatav luuleline õhk teeb ta tekstid üksnes meeldejäävamaks. Tahtmise korral on „Pühamägi“ ühe õhtu lugemine. Ja hea lugemine. Pole see eesti kirjandus midagi nii hirmus.

 

Väike stiilinäide ka (lk 34–35):

 

            Ja siis olen ma alla kriipsutanud: „Eredal heinamaal või ülevalgustatud toas tekib Niina näole mõnikord kummastavalt mõjuv grimass. Ta kuulab seltskonda kõnelemas, ei imestagi iga viimse kui adjektiivi peale, on vait, ja kuna erk valgus muudab varjud teravaks, ilmuvad tema ninasõõrmete taha tugevad varjud. Taolised nagu inimesel, kes tunneb paha lõhna peale vastikust. Hetke pärast ärkab Niina millestki ja varjud kaovad, tema näonahk muutub jälle ühtlaseks ning järgmisel hetkel on rõõmsameelne Niina jälle tagasi. Kus ta käib?“

            Mul tuleb meelde heinamaa, erk päev, mõni tund enne äikest. Me oleme kolmekesi sõitnud piknikule ning ma jään Niinat silmitsema, õieti just seda, mismoodi inimese nägu muutub – kuidas nägu on sile ja pehme, ent kui pilve vari näolt ära libiseb, muutub just ennist kaunis olnud naisenägu raevukaks ja kontrastseks. Mehena arvab Maurice muidugi, et sellel kõigel on mingi mõistuslik seletus, mingi konks, aga tegelikult aimasin ma, tookord, ja hiljem sain kinnitust, et Niina on üks neid naisi, kes on ujunud järvele ja lasknud end langeda vette, järjest sügavamale, ja siis on ümberringi pimedus. Meesterahvad on naistega võrreldes nõrgukesed, meesterahvad võtavad pimeduse omaks, hakkavad jooma, mängima, tapavad ennast ära, aga naised leiavad tee üles valguse kätte. Väga heledad naised on mõnikord käinud väga pimedates paikades ja nad räägivad sellest väga harva. Niina grimassikeses polnud üleolekutunnet, naeru, see oli millegi taaselustumine.

            Kui ma hakkasin tähele panema, hiljem, kui ma oma naisega olin tüki aega kokku elanud, et ta hoiab mobiili kahe käega, ja piimatassi, ja kohvitassi, ja temalt pärisin selle kohta, ning ta teataski: „Meie igapäevane isand ning käskija tahab tulla,“ siis keeldusin ma resoluutselt sünnituse ajal tema kätt hoidmast – nii vist vaprad mehed teevad? –, aga tol teadustusehetkel meenus mulle just Niina ja tema ärapööratud pea, varjud, ähvardavalt tumedad varjud ninasõõrmete raskete kõuepilvede all.

 

Loe lisaks:

Peeter Helme “Hüvasti noorus ehk proosaraamat luulesõbrale

 

Kaur Riismaa luulekogud:

Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd. Jumalikud Ilmutused, 2011
Rebase matmine. Näo Kirik, 2012
Metamorfoosid. Jumalikud Ilmutused, 2013
Majus ja majutult: naeru ja yksilduse raamat. Verb, 2013
Merimetsa. Jumalikud Ilmutused, 2014
Teekond päeva lõppu. Näo Kirik, 2014

 

Oliver Berg
Eestikeelse kirjanduse osakonna
raamatukoguhoidja

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 11. sept. 2015 in eesti autor, ilukirjandus

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: