RSS

Jim Ashilevi. Kehade mets

20 jaan.

kehade metsIlmunud: Libros Insanos, 2015

Raamatus “Kehade mets” jätkab Ashilevi paljuski esikromaani „Ma olen elus olemise tunne“ põhiteemat, milleks on peategelase probleemid oma seksuaalsusega. Mõlemad teosed on täiesti omaetteseisvad tervikud ja põhiprobleemile on lähenetud erinevate nurkade alt. Debüütromaan oli stiililt fragmentaarne ja unenäolise koega, kus peategelane liigub nagu kantult läbi sündmuste ning domineerivad tema sünesteetilised tajukogemused. Loos on palju „valgeid laike“ ehk ütlemata jätmist, mis sobitub hästi romaani ülesehitusega.

„Kehade metsas“ on Ashilevi aga teinud kannapöörde, sisenedes peategelase psüühilistesse tagamaadesse ning jättes pigem kõrvale tajukogemustega mängimise. Siin püüab ta „valgeid laike“ analüüsida, mistõttu mõjub see romaan väga läbimõelduna. Iga element või detail omab mingisugust kindlat seost teksti põhiteemaga ning see ei väljendu kuidagi peidetult, vaid tihedas analüüsivas stiilis, kus on põhjus-tagajärg seosed. Keeleliselt on tekst konventsionaalsem kui esikromaanis ning ka struktuur on tavapärane. „Kehade metsas“ püüab ta justkui valgustada eelmises teoses õhku visatud ja sinna kinni jäänud põhiteemat. Rahulikult alustab ta peategelase lapsepõlvega, peatudes sellel omajagu lehekülgi. Kirjeldused ja seletused on põnevad, veel on tunda eelmise romaani kujundirohket stiili, kuid tegelase murdeeaga see muutub ning teksti tuleb enam dialooge ja sündmuseid. Romaan hakkab venima ning muutub tavaliseks noortekaks, kus on vaid mõned tabavad momendid. Üheks huvitavaks aspektiks on peategelase eneseotsingud interneti pornograafia abil. Selle tehislikkus või illusoorsus, kuid kergesti kontrollitavus, tekitab frustreeriva sõltuvussuhte. Tehislikkus on intrigeerivaks kõrvalteemaks ka esikromaanis, kus selle peategelane mõtiskleb teda ümbritsevas tehnoloogiast vaimustunud maailmas, milline võiks olla elusolendit määrav liigitus tulevikus, kas robot, loom või inimene?

Kui „Kehade mets“ jättis mulle üksikuna kuidagi hillitsetud ja liialt viimistletud mulje, siis koos romaaniga „Ma olen elus olemise tunne“, moodustab ta omapärase paari millestki unenäolisest ja kainest. Ashilevi vahetab osavalt toone nagu kameeleon ning suudab sealjuures hoida kõike suuremas tervikus. Siit aimub jõgiromaani sugemeid ja miks ka mitte? Üha enam pakub kirjanduses ainest enese ja ümbritseva tajumine just kehalise kogemuse kaudu. Samuti nende tajude ja kogemuste pidev muutumine aina rohkem pöördeid võtvas ühiskonnas.

Viieteistkümnendaks eluaastaks olin internetikaabli kaudu magatanud väikelinnatäie naisi. Klaasitagused mehed olid minu nimel valanud meretäie spermat, enne kui ma päriselt tüdrukut suudelnudki olin. Olgugi, et ma ei saanud käsi oma pükstest välja, hoidis süda ikka Karolini poole. See oli häbiväärne kiindumus. Mu süda hoidis Karolini poole nagu koer, kes on oma omanikule seda enam truu, mida rohkem too teda peksab. Iga päev kooli minnes ootas mind ees Karolini-nimeline maalõhe. Roomasin koolimaja uksest sisse neljakäpakil, lootes, et inimesed unustavad mu olemasolu ära. Kõõlusin kuristiku serval. Tema oli minu maailmalõpp. (lk 73)

 

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Loe e-raamatukogust ELLU

 

Loe lisaks:

Maarja Pärtna intervjuu Ashileviga „Romaanikunst kui väljasirutatud käsi“

Ashilevi näidendid:

„Nagu poisid vihma käes“.Eesti Kirjanduse Selts, 2007

„Portselansuits“. Eesti Draamateater, 2007

 

 

Siret Saava
eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 20. jaan. 2016 in eesti autor, ilukirjandus

 

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: