RSS

Indrek Hargla. Raudrästiku aeg: Muinas-Eesti kriminaalromaan

07 mai

raudrästikuIlmunud: Raudhammas, 2016

Me ei tea, kuidas täpselt me kauged esivanemad elasid ja toimetasid. Meie teadmised on pigem oletuslikud või tuletatud, põhinedes enamasti arheoloogial ja põlvest põlve edasi kantud pärimustel ning rahvakalendril. Võime vaid oletada, et meie maa- ja taevausulised sugukõlvatud orjapidajatest esiisad ja –emad Muinas-Eestis just nii võisid käituda nagu seda kirjeldab Indrek Hargla oma uues ja pisut ulmelises alternatiivajaloolises krimiromaanis. Tegevus toimub umbes aastal 1000 Kuningavalla nimelises riigis, täpsemalt Veelindes ehk tänases Viljandis, mida valitseb noor Soehara Röörisugu suurkuningas Uljas. Paeluvalt kirjutatud krimilugu, mis ehk toetudes nii „Liivimaa Hendriku kroonikale“ kui Lennart Meri „Hõbevalgele“ avab pisut Eestimaa ajalugu. Kuid see pole üksnes kriminaalromaan, vaid ka laiemalt tollast poliitikat, usuküsimusi ja õigussüsteemi lahtiharutav neljast osast koosnev teos. Kas just kõik võis toimuda nii, kuidas kirjeldab autor – aga miks mitte uskuda.

Tegelaste seltskond on suur ja kirju, romaani peategelane aga on kuninga taretark ehk nõunik Koiola Aotõiv, kelle vaist ning nutikus aitavad lahendada mitmeid mõrvu. Taretarga teed viivad teda ka Saaremaale ning Rävalasse, kus rivaalitsevad omavahel Härjapää (Tallinna) ja Hirvelinde (Iru) linnused.

Ei hakkaks sündmustikku ümber jutustama, sest siis võiks lahtuda lugejal huvi ise teos läbi lugeda ja kaoks ka see põnevus, mis paneb järgmist lehekülge pöörama. Aga põnev ja hoogne on raamat tõesti.

See on tuhande aasta tagune aeg, mil usuti olevat Põhjalas Jumalate koda, kus kuningaid nõustasid taretargad ja ravisid toone-eided ning kus ohverdati jumalaile meteoriidi- ehk kalirauda, kirjutati ruunikirjas ja loeti „Manaruno“, mis romaanis misjonärist munk Folkmarile tundub väga sarnase olema „Piibli“ viimase peatükiga. Sõjakad naabrid idast ja läänest ohustavad Kuningavalda, mis sunnib kohalikke kuningaid otsima liitu ja sõlmima nii abielusid kui lepinguid ehk sõjakihlu. Käib pidev võitlus võimu, vara ja vereliini jätkumise ja puhtuse pärast, mille nimel ollakse valmis reetma ja tapma. Ei ole midagi uut siin Päikese all.

Kirjaniku loodud maailm tundub huvitav ja ei pane lugejat isegi kahtlema selle tõepärasuses. Kui midagi romaanile ette heita, siis viimasest osast ehk neljandast peatükist oleks võinud kirjutada eraldi raamatu. See pöörane sündmustik on nii kokkusurutud ja hoogne, mis võib tekitada segadust ja mõistmiseks on vaja lugeda peatükk ehk isegi üle. Andku kirjanik andeks, aga tekib tunne, et teda hakkas vaevama tüdimus ning soov ruttu asjaga ühele poole saada. Aga stiil on nauditav ja põhjustab ootusi uutele ajaloolistele teostele. Seda enam, et ajalugu on ammendamatu pakkumaks selleks võimalusi.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Maimu Johannson
Paepealse raamatukogu raamatukoguhoidja

Advertisements
 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: