RSS

Ilmar Taska. Pobeda 1946

10 mai

pobeda_kaaned_298x206_15bleed_140316_tf.inddIlmunud: Varrak, 2016

On aasta 1946. Endiste sõjaliitlaste Nõukogude Liidu ja Suurbritannia suhted on jahenenud. Väike iseseisev Eesti on jäänud Vene mõjutsooni. Estonia teatri ooperisolisti Johanna ja BBC raadiouudiste diktori Alani vahele langeb raudne eesriie. Nende ainsaks ühendussillaks on jäänud raadio. Johanna kuulab mehe häält BBC kanalil ja Alan saadab naisele teateid eetris kõlavate heliplaatide kaudu. Reaalsuse kiuste hakkavad nad planeerima kohtumist Moskvas. Johanna õde varjab samal ajal oma meest – endist iseseisvuse eest võitlejat – juba teist aastat tagatoas suletud kardinate taga. Tänaval mängib vaid nende kuueaastane poeg, keda köidab uhiuus auto Pobeda ja selle juht – salapärane onu, kes laseb tal autorooli keerata. Sõprus onu ja poisi vahel mõjutab kõigi pereliikmete saatust. Poisi õlgadele langeb raske saladuste koorem ja kannab ta süütust lapsepõlvest ohtlikku sõjajärgsesse reaalsusesse.

Taska kirjutab raskest ja koledast ajast, süsteemist, mis sõitis üle kõigest ja kõigist, kes sellele ette jäid, olgu nad siis „vaenlased“ või „omad“. Samas kirjutab ta inimestest. Eestlastest, kes üritasid elada enda elu koledas sõjajärgses ühiskonnas, muutunud maailmas, kus ei saanud kedagi usaldada ning puudus kindlus homses päevas.

Autor justkui ei võta hoiakut ning kirjutab neutraalsest vaatenurgast, mis annab lugejale võimaluse anda ise hinnanguid või võtta pooli – või siis seda mitte teha. Iga tšekist ei pruugigi olla klassikaline tundetu kurikael, iga eestlane ei pruugigi hoolida iseseisvusest ja nii edasi ja nii edasi. Tegu on siiski üksikisikutega, kellest igaühel on oma soovid, hirmud, motivatsioonid, oma uskumused. Mingis mõttes on kõik selles supis koos, olgu siis ühel või teisel pool nähtamatut rindejoont. See ei vähenda õõva ja masendust, mida tekitab tolle aja koleduste ja julma, kohati ka absurdse ja täiesti loogikavaba aja kirjelduste lugemine, kuid see aitab paremini sisse elada, teeb kõik lugeja jaoks palju reaalsemaks, ehk paneb ka mõtlema.

Eluaegse filmimehena on Taska kirjutanud romaani, mis rullub lahti nagu film, tempo on võrdlemisi kiire, ometi ei ole tegevust raske jälgida. Raamat on kaasahaarav ja seda on tõepoolest raske käest panna, tahes-tahtmata hakkab lugeja tegelastele kaasa elama, kandub ise 1946.aastasse, tõttab mööda pommitatud Tallinna tänavaid, põikab kõrvale kotipoiste ja kahtlaste mantlis meeste eest, kuulab kinni tõmmatud kardinate taga (kõrv vastu ragisevat raadiot surutud) BBC uudiseid, kardab, muretseb, rõõmustab ja kahtleb koos tegelastega. Selline mõju tähendabki minu arvates, et tegu on tõesti hea teosega ning autor oma tööd hästi teinud.

Ilmar Taska on tunnustust leidnud nii filmi, teatri, televisiooni kui ka kirjanduse valdkonnas. Osavalt komponeeritud ja kaasahaarav „Pobeda 1946“ on Taska debüütromaan ja põhineb 2014. aastal Loomingu preemia pälvinud jutustusel.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Loe ka Ilmar Taska jutukogumikku “Parem kui elu ja teisi lühijutte”. Hea Lugu, 2011*
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER või loe e-raamatukogust ELLU

 

Anna Kaare
Laagna raamatukogu juhataja

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 10. mai 2016 in eesti autor, ilukirjandus

 

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: