RSS

Patrick Rothfuss. Tuule nimi. Kuningatapja kroonika I osa 1. raamat

19 jaan.

politseiniku-tutarIlmunud: Varrak, 2008
Tõlkinud Juhan Habicht

Fantaasiaromaan „Tuule nimi“ on juba ligi kümme aastat meie raamaturiiulitel lebanud ja olnud lugejatele kättesaadav. Ja kuigi tegemist on üle maailma hinnatud teosega, olen siiski juhtunud rääkima mitmete fantaasialugusid hindavate inimestega, kes pole seda kunagi lugenud või sellest mitte midagi isegi kuulnud. Seega arvan, et natuke lisatutvustust kulub alati ära.

„Tuule nimi“ on esimene raamat Kuningatapja kroonika sarjast, mille kolmas (ja kuulduste järgi ka viimane) osa pole veel ilmavalgustki näinud. Originaalkeeles üle 600 lehekülge paks teos on Eesti tõlkes jagatud kaheks. Kas seda on tehtud rahalistel kaalutlustel või selleks, et lugejal oleks raamatut kergem kotis kanda, ei oska mina kahjuks öelda.

Peategelane Kvothe on kuulus muusik ja arkanist, kelle kangelastegudest räägitakse legende. Tal on palju hüüdnimesid, mille seast väärib kindlasti ära märkimist Kuningatapja Kvothe – nimi, mille järgi triloogia oma nime on saanud. Nimed on selles sarjas üleüldse tähtsad, mida laseb aimata juba esimese osa pealkiri: “Tuule nimi”. Kvothe maailmas on kõikidel elusatel ja elututel asjadel oma päris nimi, mille teadmine annab isikule nende üle võimu.

Kuid millegipärast on seesama kuulus Kvothe avalikkuse eest kadunud ja peitunud tagasihoidliku kõrtsmiku rolli kusagil kaugel maailma ääres. Seda seniks, kuni üks kroonik ta leiab ja ära tunneb ning palub oma elulugu rääkida. Ja siinkohal algabki Kvothe enda sõnadega jutustatud lugu oma seiklustest ja sellest, kuidas temast sai see Kvothe, kellest kõiki neid legende räägitakse. Me rändame koos Kvothega läbi tema elu: õnnelik lapsepõlv rändteatritrupis koos armastavate vanematega, esmased kokkupuuted maagiaga esimese õpetaja käe all, kuidas ta hetkega kaotab kõik oma lähedased, pärast mida ta eksleb kolm aastat kerjusena linnatänavatel ning kuidas ta ühest jutuvestja loost innustust saades otsustab minna ülikooli. Kuigi peategelane on raamatu lõpus ikka alles 15-aastane, kannatamatu ja mõnikord mõtlematult käituv poisike, võib tema eluraskuste ja läbielatud kogemuste tõttu öelda, et “Tuule nime” esimene raamat on Kvothe teekond lapsest täiskasvanuks.

„Lapsena mõtleme me harva tulevikule. Selline süütus laseb meil elust rõõmu tunda moel, mida valdavad vaid vähesed täiskasvanud. Päev, mil me muretseme tuleviku pärast, on päev, mil me jätame lapsepõlve seljataha.“

Kuigi teos kuulub fantaasiakirjanduse alla ning raamatust vilksatavad läbi nii deemonid kui ka maagia, on minu jaoks selle suurim väärtus viis, kuidas lugu on jutustatud, kuidas sa lugejana hakkad ennast märkamatult tundma üha lähemalt seotud peategelasega, kuidas elad kaasa tema õnnestumistele ja ebaõnnestumistele, kuidas nutad ja naerad temaga koos. Rothfussil on suurepärane oskus lugeja kaasa tõmmata, panna ta tundma nagu tegelased oleksid osa tema enda elust.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Loe ka järgesid:

Tuule nimi (2.raamat)
Targa mehe hirm (1.raamat)
Targa mehe hirm (2.raamat)

 

 

Hanna Laasberg
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 19. jaan. 2017 in fantaasiaromaan, ilukirjandus

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: