RSS

Armin Kõomägi. Minu erootika saladus

15 sept.

Ilmunud: Sebastian Loeb, 2017

Kahtlemata on Kõomäe novellid erootilised, tekitades lugemismõnu ja soovi raamatut mitte käest panna. Tõsi küll, vahepeal katkestatakse põnevate lugude jada novelliga, kus autor tahab ainult oma kirjutamisest rääkida, mis on loomulikult igav, kuid vahest ehk tasubki teha mõnust pausi, et seedida eelnevaid kirjutisi ja mõtiskleda provokatiivse pealkirja või miks mitte ka kaanekujunduse üle. Viimane lausa naelutab silmad enda külge nagu peaks sealt selguma oluline tõde.

Kogumik on küllaltki eripalgeline, kus on nii kaasaega kõnetavaid, kui ka tulevikku kiikavaid novelle. Stiililt meenutavad osa lugusid vene klassikute loomingut, kuid sealtsamast üllatab mõni novell hoopis teise nurga alt. Vene autorite vaimus on kirjutatud müstiline lugu „Goglomov“, kus nimitegelane hullutab oma georges-clooney’like silmadega linnakeses N elavaid naisi. Novellis „Jaani päev“ hakkab aga silma dovlatovlik huumor, kus malemängust arendatud petureegleid rakendatakse absurdsel moel igapäevaelus. Kogumiku viimased novellid „Getteri evangeelium“ ja „Punamütsike“ seostuvad sootuks briti telesarja „Black Mirroriga“, milles on groteski ja satiiri kaudu kujutatud tulevikku, jättes iga osa lõpus kõhtu õõnsa tunde. Kummagi loo tulevikustsenaariumis hoitakse ühiskonda soojätkamise surve all ning „Punamütsikeses“ on viljatutel võimalik tehnika arengu hõlpsal toel sooritada muinasjutulist eutanaasiat.

Igal novellil on eessõna, kus on kirjas teksti sünnilugu ning mõneti just selline eelnev seletus aitab looga ühte sulanduda. Huvitav on siiski autori pidev kohalolu ja endast märku andmine, mis on pisut harjumatu novelli kui teadmatust või müstilisust taotleva žanri puhul. Samas ei lõhu see kuidagi tekstide salapära, vaid tekitab lugemisel omamoodi soojuse- või hubasusetunde. Justkui Kõomägi kutsuks lugejat aukülalisena tutvuma oma lugudekollektsiooniga. Siiski jääb mõistatuseks ja ehk on see autorile endalegi peadmurdvaks ülesandeks, kes on see mina raamatu pealkirjas ja lugude jutustamisel. Novelli „Mees, kes vaatas naisi“ proloogist saab ehk vastuseks, et mina on kõikvõimalikele tõlgendustele avatud:

See on tüüpiline näide sellest, mis saab, kui pista mikserisse süütud lapsepõlvemälestused ja lisada sinna ports keskealise kahtlasi fantaasiaid. Kui tulemus kokteiliklaasi valada ja seda peenest kõrrest imeda võib saada keskmise astme kirjandusliku joobe. Minuga nii juhtuski. Pea hakkas ringi käima ja ma kaotasin sideme minajutustajaga. Äkki ma tahtsin hoopis ise olla see müstiline vanamees. Või siis see muhe meestreener, kes range blondiini ära ajab. Jah, meie naistreener meeldis mulle, ja mitte vähe. (lk 81)

 

Loe lisaks:

Ülo Russaku intervjuu Kõomäega „Erootikakirjanik Armin Kõomägi: mõneski loos on osake mind“ 
Silvia Urgas „16 mehepilguga poplugu“

 

Loe samalt autorilt ka:

„Nägu, mis jäi üle“. Pegasus, 2006
„Pagejad“. Jumalikud Ilmutused, 2009
„Amatöör“. Pegasus, 2011
„Hea firma“. Jumalikud Ilmutused, 2011
„Minu Mustamäe“. Tuum, 2013
„Lui Vutoon“. Tuum, 2015

Loe samalt autorilt e-raamatukogust ELLU:

„Pagejad“
„Amatöör“
„Hea firma“
„Minu Mustamäe“
„Lui Vutoon“

Ainult e-raamatutena ilmunud:

„Novellid I. Anonüümsed logistikud. Kevin ja bidee. Katastroof“. 2012
„Novellid II. Vabadus. Armastus. Viha“. 2012
„Novellid III. Teist põlve kaevur. Viis minutit normaalne. Mälukas“. 2012

 

Siret Saava
Männi raamatukogu raamatukoguhoidja

 

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 15. sept. 2017 in eesti autor, ilukirjandus

 

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: