RSS

Linda Hogan. Elu ase

14 veebr.

Ilmunud: Allikaäärne, 2017
Tõlkinud Mathura

Linda Hogan on tšikaso indiaanirahva hulgast pärit Pullitzeri preemia 1991. aasta  nominendist kirjanik, kes on avaldanud nii luulet, proosat kui mõtisklusi. „Elu ase“ on tema esimene eesti keeles ilmunud mõtisklusraamat.

Indiaani naise mõtisklused inimesest, oma rollist maailmas, loodusest ja tema ilust ning karmusest, milliseid väärtusi me tulevikku edasi anname, seostest ja vastutusest, suhtest eluga vastastikusel ja tasakaalustatud viisil ja mis seob kahte maailmanägemust – põlismaist maailmapilti ning tänapäeva inimese oma.

Ta on loonud meiega kõnelemiseks  oma sugestiivse stiili. Raamatus kirjapandud lookesi nimetab autor maalt saadud õppetundideks. Südamlikud ja läbitunnetatud lood  loodusest, mis on põimitud indiaani müütide kui loomise lätete ja pärimustega, kõige alguse olemuse mõtestamise ja mõistapüüdmisega.

„Maailma hääled kõlavad vastu igas me teos, samamoodi nagu päritud DNA kulgeb alati me veres – need hääled toovad meid me eneste juurde tagasi, näitavad meile suunda edasiste lahendusteni. Vahel raputavad nad meid kogu inimeseks olemise põhjani…“ Tahame olla erilised ja erinevad, aga äkki oleme hoopis inimestena oma uskumustega läbi kukkunud. Oleme jäänud kaugeks kõigi rahvaste pärandi tarkusest.

„On olemas rahupaik, lünk maailmade vahel, millest hõimutarkused aastatuhandete vältel kõnelnud. „

Kummaliselt kõlab arusaam, et kogukondade lagunemises on süüdi kirjalik haridus, lugemine, sest need ei ole osa indiaani traditsioonist, kuid kõik on tänapäeval läbipõimunud, nii ühiskonna hüved kui pahed, vanad kombed ja ajaloomälu . Ainult kaasaegne inimene on muutunud pealiskaudseks ja kasuahneks, mõistmata, et loodus on midagi suuremat ja olulisemat, vaimsemat  kui lihtsalt tuluallikas. Seal kehtivad hoopis teised seadused kui inimeste maailmas ja neid tuleks austada ja püüda mõista. Milline saab olema  kord oma toitvatest juurtest võõrandumise hind? Oleme mingil põhjusel  omaks võtnud hävingumüüdid, arvanud tõeseks hävimise ennustuse,  oleme kaotanud kujutluse kõige jätkumisest, järelikult vastutuse selle tuleviku suhtes, mis jääb meist järeltulijatele.

Kas kunagi jõuab aeg, kui mõistame, et see, mis on kadunud, on sama tähtis kui see, mis jäänud. On see tingitud meie piiratusest mõistmaks maailma, loomise lugu ja vahest ennastki. Peaksime suhtuma kõigesse elavasse lugupidamise ja vastutustundega.

„Meie ümber on maailm, kus loodusjõude tuleb märgata, tuleb tähele panna kõigi elementide koostööd, kuulata, mis veres kõneleb.“ … sest oleme osake sellest suurest Maailmast. Seda raamatut võiks isegi võtta kui hoiatust maast võõrandumise eest.

Aga tagasijõudmises on palju lootust. „Tagasijõudmine on see, millele panustame, kui püüamne taastada, mis haihtunud …“

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Maimu Johannson
Paepealse raamatukogu raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 14. veebr. 2018 in biograafiad-memuaarid, filosoofia, loodus

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: