RSS

Florian Illies. 1913. Sajandi suvi

Ilmunud: Tänapäev, 2017
Tõlkinud Heli Mägar

Florian Illiesi raamat „1913. Sajandi suvi“ viib meid ajarännule 1913. aastasse. Saame pilgu heita kultuuriinimeste, valitsejate (ka tulevaste) ja teadlaste tegudele, mõtetele ja arutlustele sel sajandil. Raamatu kirjutamisel on autor uurinud palju kultuuriajaloolisi materjale, biograafiaid ja kirjavahetusi. Raamatut lugedes tasub käepärast hoida nutitelefon või arvuti, sest raamatu sisu paremaks mõistmiseks on hea guugeldada ja nimetatud kunstiteostele ja ajaloolistele isikutele pilk peale heita ning mälu värskendada. Õigupoolest tekibki raamatut lugedes tunne, et oleme koos autoriga uurimisretkel. Nauditav on raamatu autori omapoolne hoiak ja väikesed kommentaarid.

Aasta 1913 on jaotatud omakorda kaheteistkümneks kuuks, igal kuul jälgime üheaegselt paljude tegelaste toimetamisi nii-öelda reaalajas. Iga uue kuu juures on ära toodud väike sisukokkuvõte saabuvast osast. Lähenemine on meeldivalt humoorikas, kuigi sündmused on aeg-ajalt vägagi tõsised ja traagilised.

Franz Kafka, Sigmund Freud, Franz Marc, Marcel Duchamp, Heinrich ja Thomas Mann, Oskar Kokoschka, Austria troonipärija ertshertsog Franz Ferdinand, Robert Musil, Camille Claudel, Rainer Maria Rilke, Albert Einstein, Georg Trakl, Picasso, lisaks Lenin, Stalin ja Hitler ning palju teisi – nemad on tegelased, kelle elu, armastust, õnne, loomingut ja traagilisi hetki 1913. aastal raamatus kajastatakse.

Lisaks saame teada, et Vene piloot Pjotr Nikolajevitš Nesterov sooritas oma lahingulennukiga esimese surmasõlme, Austria iluuisutaja Alois Lutz sooritas pöördhüppe, mis kannab tänaseni nime Lutz, sünteesiti uimasti ecstasy, Charles Fabryl õnnestub avastada osoonikiht, Karl Valentin väntab  tummfilmid „Lõbusad hulkurid“, „Uus kirjutuslaud“, „Karl Valentini pulm“, keiser Wilhelm II osavõtul õnnistatakse sisse 1916. aasta olümpiamängudeks ehitatud Saksa staadion, Fordi autotehases Detroidis võetakse kasutusele lintkonveier, Charlie Chaplin kirjutab alla esimesele filmilepingule Keystone`i stuudioga, sünnib Albert Camus, asutatakse firma Prada ja mis kõige toredam, tagastatakse kahe aasta eest Louvre`st varastatud Leonardo da Vinci maal „Mona Lisa“.

 

Soovitan kõigil kultuurihuvilistel võtta ette ajarännak koos raamatu autori Florian Illiesiga, rebida end hetkeks välja 2017. aasta argipäevast ja seigelda aastas 1913.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Hele Tunnel
Männiku raamatukogu raamatukoguhoidja

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 11. okt. 2017 in kultuur, kunst, sari "Punane raamat"

 

Francesc Miralles. Armastus pisiasjadest

Ilmunud: Tänapäev, 2014
Tõlkinud Mai Tõnisoo

Raamatu minategelane Samuel elab rahulikku, et mitte öelda igavat elu. Tema päevade sisuks on töö germaani filoloogia õppejõuna, lugemine, klassikalise muusika kuulamine ja uudiste vaatamine. Rutiini põnevaim osa on vahetevahel poes käimine. Kui kirjandusloengud välja arvata, tal suuremat sotsiaalset suhtlust polegi.

„”Olen jõudnud uude aastasse, aga ees ei oota midagi uut.” Ja ma uinusin, teadmata, kui väga eksisin.” (lk 11)

Uus elu saab alguse 1. jaanuari hommikul, kui mehe ukse taha ilmub võõras kass. Kuigi Samuel tahab isepäisest kassist kiirelt vabaneda, hakkab temaga juhtuma asju, mis mehe meelt muudavad. Kass viib ta kokku vanamehega ülakorruselt ja hargnema hakkab sündmuste jada. Tema teele satuvad uued inimesed ja olukorrad, olles kui vihjed või teetähised elu edasisteks käikudeks.

Samuel näeb, et ka kassilt on nii mõndagi õppida.

“Õppetund oli selge: ka mina pidin nüüdsest silmad lahti ringi käima. Kujutlesin vaimusilmas eelseisvat nädalat ja mõistsin, et kõike võib juhtuda. Saladus peitus pärani avatud silmades ja söakas hüppamises, kui hetk on küps.” (lk 101)

Muhe lugemine kassisõpradele, kuid mitte ainult.

Raamatu autor Francesc Miralles (sündinud 1968) on rohkelt pärjatud katalaani kirjanik, esseist, tõlkija ja muusik. Lisaks raamatule „Armastus pisiasjadest“ on temalt eesti keeles ilmunud Héctor Garcíaga koos kirjutatud „Ikigai. Jaapanlaste pika ja täisväärtusliku elu saladused” (Pegasus, 2016).

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Loe lisaks:

Carrie Tuhy artikkel „Putting the cat in a catalan love story“

Kirjastuse Tänapäev sarja „Punane raamat“ teosed e-kataloogis ESTER

 

 

Piret Heinsaar
Sääse raamatukogu juhataja

 

 

 

 

 

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 30. sept. 2017 in ilukirjandus

 

Jaak Urmet. Linn linnas: minu raamat Lasnamäest. Aastad 1980-2001

Ilmunud: J&U, 2017

Nagu pealkirigi juba reedab, on tegemist raamatuga Lasnamäest. Aga mitte ainult. Päris põhjalikult on edasi antud ka autori enda kujunemislugu kirjanikuks. Jaak Urmet on ise pikalt Lasnamäel elanud, sealt ilmselt pärineb ka raamatu idee. Raske oli minul seda lugeda, sest tekst on äärmiselt sisutihe. Mul oli seda raamatut lugedes tunne, et autor tahab kõik südame pealt ära rääkida ja seda juttu on palju. Võib-olla sellest tingitult tundub raamat kohati hüplik ja pinnapealne. Sellest hoolimata ei ole raamat halb. Äratundmisrõõmu ikka leiab. Mis siis, et ma ei ole Lasnamäel sündinud. Me oleme enam-vähem ühel ajal sündinud ning tänu sellele ma seostasin end ka mõnede asjadega, millest ta siin kirjutab. Mind tabas äratundmine, et jaa, meil oli ka nii või me tegime ka sedasi.

Raamatu esimene pool keskendub rohkem Lasnamäele ja autori lapsepõlvele ning kooliaja algusele. Mulle meeldiski see osa raamatust kõige rohkem. Ma ei ole põline lasnamäelane, aga olen siin elanud vist juba seitse aastat vähemalt. Lasnamäe kujunemisest saab siit päris hea ülevaate. Erinevatest tänavatest ja piirkondadest. Näiteks mis nime nad vanasti kandsid ja milliste bussidega sõita sai.

Paljud arvavad siiamaani, et Lasnamäe on mingi õudne ja kole urgas, et normaalsed inimesed seal ei ela. Autor selgitab enda elukogemuse kaudu, et tema midagi sellist ei näinud. Eks loomulikult ole ka Lasnamäel koledaid asju (narkomaanid, pätid), aga neid leidub ka teistes linnaosades. Jaak Urmet püüabki raamatuga öelda, et Lasnamäge ei tasu karta. Siin on täiesti rahulik elada ja rohelist loodust on ka piisavalt.

Mulle meeldis ka see, kuidas autor kirjeldab oma lapsepõlve ja koolitee algust. Sellise mõnusa ja muheda stiiliga. Eks tuli endagi kooliajast nii mõndagi tuttavat ette. Näiteks erinevate asjade kogumine ning teistega vahetamine, kui tulid telekasse uued huvitavad seriaalid ning pärast nende üle arutamine ja loomulikult erinevate laulusõnade vihikusse ümberkirjutamine. Nostalgia tuli peale seda lugedes.

Edasi tuleb palju juttu klassikaaslastest ja muusikast. Loetletakse üles kellega ta suhtles ja mis bände kuulas. See osa oli minu jaoks paraku natuke tüütu. Bändidest paljud olid mulle võõrad ning need nimed ei öelnud mulle suurt midagi. Autorile olid nad selle eest üliolulised.

Loomulikult ei saa üle ega ümber kirjandusest. Autor annab ülevaate millised kirjanikud on Lasnamäel elanud ja kajastab põhjalikult enda kirjandustee algust. Samuti väidab ta, et eesti luule algas Lasnamäelt.

Raamatu kaaneümbris on kaunilt kujundatud ja selle siseküljelt leiab Lasnamäe kaardi. Lisaks on raamatu keskel fotod Lasnamäest, kust leidsin jällegi äratundmisrõõmu. Eriti põnev oli vaadata vanu fotosid ja näha, millised need kohad vanasti olid. Täna juhtusin jalutama autori kodumaja eest läbi ning kasutasin Lindakivi puiesteed, mida autor mitmel korral mainib ning kustkaudu kulges tema koolitee.

Soovitan raamatut silmaringi avardamiseks lugeda. Eriti, kui olete Lasnamäe huviline ja teid huvitab ajalugu ning kirjandus. Lõppkokkuvõttes võib öelda, et raamat on Lasnamäest aga samas ka autobiograafiline ning kirjeldab ka autori põlvkonna elu 1980-ndatel ja 1990-ndatel.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Triinu Rannaäär
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 
1 kommentaar

Posted by &emdash; 20. sept. 2017 in biograafiad-memuaarid, eesti autor

 

Armin Kõomägi. Minu erootika saladus

Ilmunud: Sebastian Loeb, 2017

Kahtlemata on Kõomäe novellid erootilised, tekitades lugemismõnu ja soovi raamatut mitte käest panna. Tõsi küll, vahepeal katkestatakse põnevate lugude jada novelliga, kus autor tahab ainult oma kirjutamisest rääkida, mis on loomulikult igav, kuid vahest ehk tasubki teha mõnust pausi, et seedida eelnevaid kirjutisi ja mõtiskleda provokatiivse pealkirja või miks mitte ka kaanekujunduse üle. Viimane lausa naelutab silmad enda külge nagu peaks sealt selguma oluline tõde.

Kogumik on küllaltki eripalgeline, kus on nii kaasaega kõnetavaid, kui ka tulevikku kiikavaid novelle. Stiililt meenutavad osa lugusid vene klassikute loomingut, kuid sealtsamast üllatab mõni novell hoopis teise nurga alt. Vene autorite vaimus on kirjutatud müstiline lugu „Goglomov“, kus nimitegelane hullutab oma georges-clooney’like silmadega linnakeses N elavaid naisi. Novellis „Jaani päev“ hakkab aga silma dovlatovlik huumor, kus malemängust arendatud petureegleid rakendatakse absurdsel moel igapäevaelus. Kogumiku viimased novellid „Getteri evangeelium“ ja „Punamütsike“ seostuvad sootuks briti telesarja „Black Mirroriga“, milles on groteski ja satiiri kaudu kujutatud tulevikku, jättes iga osa lõpus kõhtu õõnsa tunde. Kummagi loo tulevikustsenaariumis hoitakse ühiskonda soojätkamise surve all ning „Punamütsikeses“ on viljatutel võimalik tehnika arengu hõlpsal toel sooritada muinasjutulist eutanaasiat.

Igal novellil on eessõna, kus on kirjas teksti sünnilugu ning mõneti just selline eelnev seletus aitab looga ühte sulanduda. Huvitav on siiski autori pidev kohalolu ja endast märku andmine, mis on pisut harjumatu novelli kui teadmatust või müstilisust taotleva žanri puhul. Samas ei lõhu see kuidagi tekstide salapära, vaid tekitab lugemisel omamoodi soojuse- või hubasusetunde. Justkui Kõomägi kutsuks lugejat aukülalisena tutvuma oma lugudekollektsiooniga. Siiski jääb mõistatuseks ja ehk on see autorile endalegi peadmurdvaks ülesandeks, kes on see mina raamatu pealkirjas ja lugude jutustamisel. Novelli „Mees, kes vaatas naisi“ proloogist saab ehk vastuseks, et mina on kõikvõimalikele tõlgendustele avatud:

See on tüüpiline näide sellest, mis saab, kui pista mikserisse süütud lapsepõlvemälestused ja lisada sinna ports keskealise kahtlasi fantaasiaid. Kui tulemus kokteiliklaasi valada ja seda peenest kõrrest imeda võib saada keskmise astme kirjandusliku joobe. Minuga nii juhtuski. Pea hakkas ringi käima ja ma kaotasin sideme minajutustajaga. Äkki ma tahtsin hoopis ise olla see müstiline vanamees. Või siis see muhe meestreener, kes range blondiini ära ajab. Jah, meie naistreener meeldis mulle, ja mitte vähe. (lk 81)

 

Loe lisaks:

Ülo Russaku intervjuu Kõomäega „Erootikakirjanik Armin Kõomägi: mõneski loos on osake mind“ 
Silvia Urgas „16 mehepilguga poplugu“

 

Loe samalt autorilt ka:

„Nägu, mis jäi üle“. Pegasus, 2006
„Pagejad“. Jumalikud Ilmutused, 2009
„Amatöör“. Pegasus, 2011
„Hea firma“. Jumalikud Ilmutused, 2011
„Minu Mustamäe“. Tuum, 2013
„Lui Vutoon“. Tuum, 2015

Loe samalt autorilt e-raamatukogust ELLU:

„Pagejad“
„Amatöör“
„Hea firma“
„Minu Mustamäe“
„Lui Vutoon“

Ainult e-raamatutena ilmunud:

„Novellid I. Anonüümsed logistikud. Kevin ja bidee. Katastroof“. 2012
„Novellid II. Vabadus. Armastus. Viha“. 2012
„Novellid III. Teist põlve kaevur. Viis minutit normaalne. Mälukas“. 2012

 

Siret Saava
Männi raamatukogu raamatukoguhoidja

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 15. sept. 2017 in eesti autor, ilukirjandus

 

Caroline Eriksson. Kadunud


Ilmunud: Pegasus, 2017
Tõlkinud Tiia Johansson

Rootsi sotsiaalpsühholoogist kirjaniku raamat on kindlasti huvitav neile, kes armastavad psühholoogilisi põnevikke.

Tegevus toimub asustamata järvesaarel, kus on kaduma läinud isa ja tema nelja-aastane tütar. Ema ja abikaasa Greta, kes paati jäi, asub neid palavikuliselt otsima, mis viib aga segaduse ja kaose labürinti.

Kas Gretal on üldse abikaasa ja tütar, miks Greta nii imelikult käitub, mis tegelikult juhtus isa ja tütrega? Pinge on õhus romaani lõpuni. Sisse on põimitud Greta minevik, salapärane juhtum tema isaga ja suhted oma emaga. Mis toimub Greta peas? Jooksvalt tulevad välja uued nüansid ja faktid.

Tegevus on pidevalt reaalsuse ja pettekujutuse piiril. Kas inimesed, kellega Greta kohtub saarel on päriselt olemas ja millisena tema neid näeb?

Kogu lugu pole algusest peale nii nagu tegelikult paistab.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Siiri Alvela
Torupilli raamatukogu juhataja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 5. sept. 2017 in varia

 

Eric Chaline. Teise maailmasõja salakangelased: Luurajate ja vastupanuliikujate julgustükid

Ilmunud: Äripäev, 2017
Tõlkinud Kersti Aasma

See Imelise Ajaloo ja Imelise Teaduse raamatuklubi raamat Äripäeva kirjastuselt sisaldab 55 inimese ankeeti, kes andsid teises maailmasõjas liitlasriikide võitu oma väikese, kuid olulise panuse. Ankeedid on lühikesed ja ajakirja artikli formaadis, nii on neid mõnus lugeda ka suvel, kui ei ole püsivust paksude raamatute ja pikkade peatükkide lugemiseks.

Teisest maailmasõjast on kirjutatud palju raamatuid, kuid enamasti on keskendunud sündmustele rindel või riigi- ja rindejuhtidele, ka luureoperatsioonidele. Selles raamatus on fookuses inimesed, kes oma vapruse ja tegutsemisega muutsid sõja kulgu. Nii mõnestki pole säilinud või teada isegi fotot. Paljud neist hukkusid sõja operatsioonides, saadeti vaatamata oma panusele usalduse kaotuse tõttu vangilaagrisse või hukati riigireetmise eest. Samuti on nii mitmeid uskumatuid põgenemise ja pääasemise lugusid ja pealt näha juhuslikke avastusi teaduses.

Nende valitud elulugude seas on teadlasi, vastupanuliikumise tegelasi, luurajaid ja sõja lõksu jäänud inimesi aidanud vaimulikke ning diplomaate kõikidest Euroopa riikidest USA, Austraalia ja Jaapanini. Nimeliselt võiks välja tuua kuulsa vene helilooja Skrjabini tütar Ariadna, James Bondi prototüübiks olnud šotlane Fitzroy Maclean või spiooni kirjanike poolt „spioonide spiooniks“, „kõigi aegade parimaks spiooniks“ või „ajaloo kõige vingemaks spiooniks“ nimetatud Richard Sorge. Iga ühe puhul püütakse leida põhjuseid, miks ta tegutses, nii nagu ta tegutses. Olgu selle põhjuseks auahnus, põnevusiha, inimlik soov aidata abivajajaid, vaimustus mõnest ideoloogiast või võitlus oma lähedaste ja elu eest.

Vastupanuliikumises osales palju naisi, kes tänu vast leiutatud raadiosidele, said anda oma panuse sõjategevusse info vahetajatena. Samuti oli see esimene sõda, kus olulist rolli mängis ideoloogia – liberalism, kommunism, fašism, antisemitism. Mõlemal poolel leidus inimesi, kes vastandusid riiklikule ideoloogiale või kes tänu sellele muudeti paariaks ning pidid põgenema oma kodumaalt.

 

Vaata leidumust e-kataloogis ESTER

 

Imelise Ajaloo ja Imelise Teaduse raamatuklubi raamatud e-kataloogis ESTER

 

Liina Haas
Eestikeelse kirjanduse osakonna bibliograaf

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 8. aug. 2017 in ajalugu

 

Terry Pratchett. Mort

Ilmunud: Varrak, 1999, 2001
Tõlkinud Allan Eichenbaum

Selles reaalsuses asub elu lamedal Kettamaailmal, mis asub nelja hiiglasliku elevandi seljas, mis omakorda seisavad tähekilpkonna Suure A’Tuini kilbil. Tegevus on meie mõistes keskaegne –  poissi, kes loeb ja tunneb maailma käigu vastu huvi, peetakse seal igal juhul imelikuks. Isa on Morti pärast mures, et temast ei saagi nende mõistes asja. Onu soovitab tal kellegi õpipoisiks hakata. Nii nad lähevadki turule, kus Mort vaatab kõigile ametimeestele sügavalt silma ja hirmutab nad ära… Viimaks jääb ta päris üksi turu keskele – kõik teised poisid on värvatud, tema üksi vaid on järel. Lõpuks, südaööl saabub Surm ja võtab ta enda õpipoisiks.

Surma kojas, mis asub kosmoses ja kuhu saab sõita valge hobuse Täpi seljas, on liivakellade kamber, kus Surm võtab igal hommikul välja need, millel liiv hakkab lõppema. Liivakellad tähistavad Kettamaailma inimeste eluiga. Seal on ka raamatukogu, kus on kõigi elulood kirjas – need raamatud kirjutavad ennast ise muudkui edasi. Seal meeldibki Mortile kõige enam viibida kui ta just parasjagu Surmaga ringkäigul kaasas pole. Ringkäigul käies näevad neid vaid võlurid ja kassid.  Kui inimene sureb, siis tõmbab Surm tema kaela juurest õhkõrna vikati läbi ja nad saavad temaga peale surma rääkida. Lõpuks muutub hing pallikeseks ja Surm kogub selle kokku.

Surm saab ilmselt Mortist inspiratsiooni, sest ühel õhtul otsustas ta minna inimlikke asju õppima ja jättis töö täies ulatuses Morti hoolde. Mort, kes on surelik ja vaatab asjadele tahes-tahtmata ehk pisut teisiti kui Surm, suudab selle olukorra ikka päris keeruliseks ajada. Tekib kaks reaalsust – üks tõeline ja teine Morti kujundatud.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER: 1999 aasta trükk, kordustrükk 2001

 

Kadri Kuurberg
Vabatahtlik

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 5. aug. 2017 in ilukirjandus, fantaasiaromaan