RSS

Author Archives: keskraamatukogu

Swami Darshi. Ümbersündimine: maine vaimsus

Ilmunud: Pilgrim, 2018
Tõlkinud Tiina Lebane

Venemaa “Selgeltnägijate tuleproovi” 17. hooaja võimas võitja, vitaalne Swami Darshi andis hiljuti välja oma esimese raamatu “Ümbersündimine”, mida esitles Tallinnas Solarise Keskuse Apollo raamatupoes ka Eesti lugejatele. Isegi viibisin sellel huvitaval elamuslikul kohtumisel ja ootasin sealtpeale võimalust raamatukogu abil teosega tutvumiseks.

Tuhandete poolt armastatud autor avaldab kaasahaaravatel seikluslikel lehekülgedel vahedas stiilis oma muutumise loo – kuidas temast kui tavalisest reakodanikust sai “nägija” ja “tunnetaja”, iseenese ja maailma sügavam mõistja. Läbi värvikate peatükkide kirjeldab ta sisemist muutumise soovi ja selle reaalset toimumist. Punase niidina läbib kogu teksti põhjapanev filosoofiline mõte, et kõik paigad, sündmused, võidud, kaotused ja inimesed, kellega kohtume, on õpetajad. Darshi kirjeldab elavalt, vaimukalt ja avameelselt, kuidas alustas oma teed vaimsuse suunas, kohtus oma õpetajatega ja mismoodi kulgesid reisid sihtpunktidesse ning annab ülevaate elust-olust vaimsete praktikate keskuste elukorraldustest ja eripäradest.

See on põnev ja eluline, kerge huumoriga vürtsitatud autobiograafiline lugu ühe inimese “ümbersünnist” ja sellest, milliste tagasilöökidega võib kulgeda pühendunud otsija valitud tee “tõe” juurde. Kuna paljud eestlased jälgivad huviga Venemaa “Selgeltnägijate tuleproovi” saateid eestikeelselt telekanalilt, siis sobib see kõnekas raamat kätlemiseks kahtlemata kõigile eesti lugejatele, kes ei põlga ära esoteerikat, kes avastanud enda jaoks vaimsed väärtused ja laiema maailmapildi. Kõigile, keda paelub lugu mehest, kes valitseb energiaid ja valdab kummalisi tehnikaid nende toitmiseks.

“Ümbersündimine” kutsub koos peategelasega rändama imeliste isiksustega uskumatutesse kohtadesse ja olukordadesse, koos šamaanide sõnumitega, legendaarse Osho meditatsioonidega ja sufide müstilise keerlemistantsuga. Lisaks meditatiivsele poolele innustab autor ka inimesi lihtsalt sportima, nimetades sporti vajalikuks “keha kultuuriks”. Swami Darshi lummav lugu mõjub palsamina avatud hinge ja vaba vaimuga lugejatele. “Ümbersündimine” – See on lugu iseendani jõudmisest, pärast pikki ja kurnavaid rännakuid ja harjutusi.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Andre Tamm
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 22. mai 2018 in biograafiad-memuaarid, esoteerika

 

A.J. Finn. Naine aknal

Ilmunud: Tänapäev, 2018
Tõlkinud Eve Rütel 

“Naine aknal” on põnev psühholoogiline thriller, mis algab pisut aeglaselt, kuid siis võtab põnevus üha enam tuure üles ja naljalt enne lõppu jõudmist raamatut käest ei pane. Sellele aitab kaasa ka asjaolu, et kuigi raamatus on 469 lehekülge, on paljud leheküljed tühjad ning peatükid ise lühikesed. Teistsuguse vormistamise korral võinuks raamat olla tublisti õhem.

Raamatu peategelane on nooremapoolne naisterahvas nimega Anna, kes kannatab traumajärgselt ränga agorafoobia all ning viimased kümme kuud ei ole ta oma majast väljunud. Ta suhtleb internetis teiste omasugustega ja annab neile nõu, joob veini, vaatab vanu klassikalisi filme ning tunneb suurt huvi oma naabrite vastu, kelle igapäevaelu ta aknast armastab jälgida. Ühel päeval märkab ta midagi kohutavat ning sealt edasi läheb käima sündmuste jada, kus Anna ise ka enam aru ei saa, mis on juhtunud päriselt ja mis mitte.

Seda raamatut hakkasin lugema suuresti tänu reklaamile ja paljudele ülipositiivsetele arvustustele meedias. Ka tekst raamatu enda tagakaanel kõlab põnevalt ja paljutõotavalt: ““Naine aknal” on üks 2018. aasta oodatumaid raamatuid – selle tõlkeõigused müüdi juba enne ilmumist maailmarekordiliselt 38 keelde ning Fox valmistab ette filmi.”

Päris alguses, lugema hakates, olin tõtt-öelda natuke pettunud. Põnevust ei paistnud kusagilt ja mõned asjad tundusid pisut arusaamatud. Uskusin aga sellesse, et küll lugedes kõik peagi selgineb, ja nii juhtuski. Mida lehekülg edasi, seda kiiremini lugemine edenes ja seda põnevamaks läks. Lõpp oli nii ja naa. Kui tavaliselt ei suuda mina pea üheski krimkas “pahalast” ära aimata, siis selle raamatu puhul siiski tekkis pisuke kahtlus, mis hiljem ka tõeks osutus. Sellele vaatamata oli loos ka üks väga huvitav pööre, mida poleks küll esiotsa kuidagi aimata osanud. Hiljem, juba teades, tundus see aga päris loogiline.

Tekst on üsna ladus ja voolav, lihtne lugeda ning väga huvitavad on vahele pikitud kirjeldused ja dialoogid vanadest filmidest, mida Anna vaadata armastab. See hobi lisab karakterile värvi ja usutavust ning teeb teda minu meelest ka sümpaatsemaks.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Ketlin Priilinn
kirjanik ja Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik

 

Flake. Klahvkamees

Ilmunud: Tänapäev, 2018
Tõlkinud Eve Sooneste

 

Flake on Rammsteini klahvpillimängija ning see raamat on tema elust. Mulle meeldib Rammsteini muusika ja kui nägin, et „Klahvkamees“ on eesti keeles ilmunud, siis teadsin, et tahan seda lugeda. Kui bändil tekkis tuuritamiste vahel pikem paus, siis Flake ei teadnud, mida selle ajaga peale hakata. Bändi kitarrist soovitas talle, et kirjutagu raamat.

Raamatu algus on naljakas. Lugesin ja muigasin omaette, kuidas Flake kirjeldab enda lapsepõlve Ida-Saksamaal. Seda, kuidas ta lapsena kartis kõike (näiteks lendamist) ja ta peab ennast hüpohondrikuks ning talle ei meeldi sporti teha. Lisaks lapsepõlvele kirjutab autor veel enda noorusest. Sellest, kuidas talle meeldivad autod ja mulle tuli meeldiva üllatusena, et Flake armastab lugemist ning raamatuid. Loomulikult ei saa jätta mainimata muusikat, millest ei saa siin raamatus üle ega ümbert. Kes nüüd soovib lugeda Rammsteinist, siis nemad peavad natuke pettuma. Autor küll natuke kirjutab sellest, aga bändi ei mainita nimeliselt. Küll aga mainib ta oma eelnevaid ansambleid.

Kõik on kirja pandud humoorikas võtmes, enda üle nalja visates. See ei tähenda, et kõik siin raamatus oleks nali. On ka tõsiseid teemasid. Flake kirjutab veel sellest, kuidas teda koolis kiusati, alkoholist ja narkootikumidest.

Kirjutamisstiil on lihtne ja lakooniline ning lugemine edeneb kiiresti. Tegemist on küllaltki õhukese raamatuga, kõigest 159 lehekülge. Mind natuke häiris see, et tekst on praktiliselt kõik ühes jorus, ei ole mingeid peatükke, aga muidu on tegemist toreda raamatuga ühest omapärasest isikust ja huvitavast ajastust.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Triinu Rannaäär
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 
1 kommentaar

Posted by &emdash; 4. mai 2018 in biograafiad-memuaarid, muusika

 

Mart Kangur. Liivini lahti

Ilmunud: Kirimiri 2017

Kanguri uuemas luulekogus on palju häid sõnamängulisi luuletusi. Mõni koht meenutab hiljuti loetud Keiti Vilmsi humoorikaid lühivorme. Näiteks: „olen südi!/ kaksasin/ ühe ü ära“ (lk 11), „kellele riimid/ kellele rimi/ kellele rimini“ (lk 17) või „saatuse sõrm/ saatuse varvas/ saatuse kukal/ saatuse ranne“ (lk 35). Kanguril ei ole aga keelemäng põhiline, vaid luuletustest leiab ka teravat ühiskonnakriitkat ja filosoofilisi mõtisklusi. Üheks peamiseks teemaks on eestlaste võõrahirm, mis valdavalt on seotud Süüria pagulastega. Niimitmeski tekstis mängib Kangur sõnadega „must“ ja „valge“ või „puhas“: „isolatsioon:/ kõik selles tünnis on valged/ need oad on mustad/ need oad ei tule sellesse tünni“ (lk 11) või „teile kes te seisate/ eesti kultuuri/ puhtuse eest/ mina olen/ eesti kultuur/ ja ma olen/ must“ (15). Luulekogu salapärane pealkiri on samuti ühes luuletuses seotud rahvusluseteemaga: „tahaks eesti liivini lahti võtta/ ära puhastada/ uuesti kokku panna/ kogu sellest räpasest/ puhtuse-retoorikast“ (13). Miks just Liivini lahti võtta, jääb arusaamatuks. Leo Luks pakub üheks versiooniks, et juttu on hoopis kadunud Liivimaast, sest siis ei olnud veel romantilist rahvusluse ideed (764, Looming 2017, nr 5).

Õige sarkastiline on aga raamatukaas, kus steriilselt valgel taustal on kujutatud Juhan Liivi näoga anatoomilist keha.  Kes siis eestlase üle paremini naerab, kui teine eestlane? Küllap ei ole siiski võõrahirm ainult seotud kartusega rahvuse hääbumise pärast nagu seda mõned poliitilised jõud püüavad näida lasta, vaid ärevus on hoopis argisem. Kangur kirjutabki sellest omas humoorikas vormis: „ikka vaatad ju õli hinda/ nasdaq on nagu võru keel/ ikka vaatad ju/ seisu süüria sõjarindel/ pangakontot/ ja postkasti/“ (lk 86).

Kanguri luulekogust paistab üldse vähe kurvameelsust. Isegi filosoofilist laadi luuletused on huumoriga põimitud ning seetõttu absurdimaigulised. Raskust lisavad tekstidele hoopis tõsised teemad ning niimõnigi naerutav luuletus võib järelemõeldes tekitada õudustäratavaid seoseid:

üks elu, ripakil
rannas maas.
väike laul, lauldud
peaaegu.
natuke veel aega.
natuke jõudu.
mitte palju.
kõike vähe
ilus ta ei ole.
nagu adruvall,
haiseb. üks
elu, ripakil.

(lk 53)

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Loe lisaks: Leo Luks. „Sõnavaht“

 

Siret Saava
Männi raamatukogu raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 24. apr. 2018 in eesti autor, luule

 

Alaine Polcz. Naine rindel: peatükk minu elust

Ilmunud: Koobakene, 2017
Tõlkinud Reet Klettenberg

 

“Naine rindel” on ungari kirjaniku ja psühholoogi Alaine Polczi (1922-2007) autobiograafiline teos noore, 19-aastase värske abielunaise kaootilisest põgenemisest läbi teise maailmasõja lõpuheitlusest räsitud Ungari.

A-5 formaadis raamatuke on rahulikus, kiretus stiilis tagasivaade toimunule alates peategelase abiellumisest 27. märtsil 1944, neljandal sõja aastal, kuni sõja lõpuni. Segunevad kohad: Transilvaania, Ungari, Rumeenia; rahvused: juudid, katoliiklased ja kalvinistid; sõdurid: sakslased, venelased, rumeenlased, ungarlased. Ja üle kõige nälg, külm, täid, haigused, mustus ja vägivald, vägivald, vägivald.

Abielu on ebaõnnestunud, mees kohtleb armastavat naist külmalt ja tõrjuvalt, petab teda juba pulmareisi ajal ning nakatab suguhaigusse. Sõja lõpukuudel on peategelane Csakvaris, mis käis vene ja saksa vägede käest korduvalt läbi. Karta tuli mõlemaid, kuid jutustus sellest, mida tegid venelased naistega, on õõvastav. Grupivägistamise kohta kasutab kirjanik väljendit “viidi ära”, selgitab, kuidas toimub selgroomurdmine. Kõike seda kirjeldatakse eemalviibivalt, emotsioonitult, kuid lõppkokkuvõttes jääb üle üksnes imestada, kui tugev võib olla inimene, naine.

Ei ole kerge lugemine, kuid köitev.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Anne-Mari Vunder
Männiku raamatukogu vabatahtlik.

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 13. apr. 2018 in ajalugu, biograafiad-memuaarid

 

Bill Bryson. Maakera kuklapoolel: rännud päikesest kõrbenud riigis

Ilmunud: Hea Lugu, 2017
Tõlkinud Piret Lemetti

Austraalia on minu jaoks alati tähendanud midagi kauget, teistsugust ja salapärast. Tuleb tunnistada, et seda kõike ta on. Paljud meist sooviksid kasvõi korra oma elu jooksul seda huvitavat mandrit külastada. Mina võtsin ette kirjandusliku rännaku ja sain suurepärase elamuse võrra rikkamaks. Soov päriselt reisida sellesse erakordsesse paika maakera kuklapoolel tõusis veelgi. Paljuski tänu Ameerikas sündinud, kuid peamiselt Suurbritannias elanud reisikirjaniku William McGuire Brysoni humoorikale reisikirjeldusele Austraaliast. Autor on andnud põhjaliku ülevaate sealsest loodusest, inimestest, ajaloost, poliitikast ja teinud seda huvitavalt ning kaasahaaravalt. Raamat ilmus esmakordselt juba 2000. aastal, eesti keelde tõlgiti see alles 2017. aastal.

Bill Bryson seikleb piki Austraalia rannikut, kord maailma pikimal sirgel raudteel, kord täiesti tühjal maanteel, sõites läbi kõrbe tuhandeid kilomeetreid. Bill Bryson kirjeldab olukorda rongis, kus rööbaste kõrval oli silt infoga: „Järgmise 862 kilomeetri jooksul puuduvad võimalused toidu või kütuse hankimiseks“.

Eraldi mainimist väärib Austraalia loodus. Kaheksakümmend protsenti kõigist Austraalias leiduvatest taimedest ja loomadest eksisteerivad vaid sellel kontinendil. Ainuüksi 14 maoliiki Austraalias on surmavad. Siin elab ka maailma kõige mürgisem madu, taipan. Ujuma minnes tuleb arvestada täringmeduusi olemasoluga. Tegemist on hapra ja läbipaistva õisloomaga, mis on samuti maailma mürgiseim. Väidetavalt ei ole ükski valu selle meduusi nõelamisel tekkivaga võrreldav. Ujuma minnes tuleb arvestada ka haide ja krokodillidega. Kuulsaks kohalikuks ohuallikaks on Austraalia lehterämblik, maailma kõige mürgisem putukas. Selline Austraalia juba kord on. Kubiseb kõiksugustest ohtudest, olles samal ajal huvitav. Hoolimata sellest on inimesed seal õnnelikud, rõõmsameelsed, töökad ja usaldusväärsed.

Bill Bryson tõdeb mõningase kahetsusega, et me pöörame maakera kuklapoolel olevale väga vähe tähelepanu. Samas tuleb tunnistada, et tegemist on tõepoolest stabiilse, tubli ja rahuliku riigiga. Raamatu lõpus muutub autor taas melanhoolseks: „Elu Austraalias läheb edasi ja mina ei kuule sellest midagi. Aga ühte ma teile ütlen: see on ennekõike meie endi kaotus“. Nõustun siinkohal täielikult autoriga.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Loe samalt autorilt ka:


„Kõiksuse lühiajalugu : teekond Suurest Paugust inimeseni“. Pegasus, 2006

„Ei siin ega seal : reisid Euroopas“. Tänapäev, 2011

„Ringkäik kodumajas : eraelu lühilugu“ . Pegasus, 2011

„Üks suvi : Ameerika 1927“. Hea Lugu, 2016

Ülestähendusi väikeselt saarelt : ameeriklane Suurbritannias“. Eesti Raamat, 2018

 

 

Karin Pere
Sääse raamatukogu raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 10. apr. 2018 in ajalugu, kultuur, loodus, reisikiri

 

Birk Rohelend. Sa pead suudlema Silvat

Ilmunud: Helios, 2016

Intrigeeriva nimega psühholoogilise kriminaalromaani peategelaseks on ajakirjanik Silva Stökel, kes tunneb, et on oma eluga ummikusse jooksnud. Tema väikesel pojal on käitumishäired, mis ei lase emal magada, mehega aga on suhted jahenenud. Asja krooniks on see, kui Silva ühel õhtul koju sõites teeb magamatusest äärepealt avarii. Teda jääb painama tunne, et naine, kellele ta peaaegu otsa oleks sõitnud, on tema lapsepõlvesõbranna, ilus Helena (!), kes kadus kakskümmend aastat tagasi jäljetult. Asjas selgusele jõudmiseks sõidab Silva lapsepõlvekoju, idüllilisse väikelinna Omaverre, kus sõbranna jälgi ajades ilmuvad päevavalgele õõvastavad ja verised saladused.

Raamatu süžee kõlab kindlasti paljudele tuttavalt: väikeasulast pärit naine, kes on kolinud pealinna ja jätnud mineviku seljataha, läheb tagasi lapsepõlvekoju mõrvamüsteeriumi lahendama. Loomulikult maadleb peategelane isikliku elu probleemidega ja puutumata pole ka tema vaimne tervis. Kuid kui jätta kõrvale tunne, et sedalaadi juttu on varem juba (kordi) loetud, võiks siiski tegemist olla suurepärase ja originaalse teosega, kui vaid autor poleks surunud ühte 272 lehekülge kõhna raamatusse mitme romaani jagu materjali. Kohati läheb raamat seetõttu täiesti absurdseks ja ebausutavaks ning mitmeid olulisi teemasid käsitletakse väga pealiskaudselt. Lisaks on lugu jutustatud mitme tegelase vaatenurgast, mis paratamatult tähendab, et nii õhukese raamatu puhul on igale tegelasele pühendatud aeg üsna lühike ning seetõttu ei jõua lugeja neid tundma õppida. Et raamatukangelaste mured ja saatus korda läheks, on aga tarvis teatud sidet nendega.

Vale oleks aga väita, et ma raamatut üldse ei nautinud ja vägisi sundisin ennast lõpuni lugema. Vastupidi, „Sa pead suudlema Silvat“ on üks neist raamatutest, mille tegevus on piisavalt põnev ja mitmekülgne, et haarata lugeja endaga kaasa ja mitte enne lahti lasta, kui viimane lehekülg on keeratud. Samuti kiidan ma autori keelekasutust, mis oli paiguti väga ilus ja nüansirohke. Eesti imeilusa looduse kirjeldused tõid silmade ette pildid kohisevatest metsadest ja kuldsetest viljapõldudest ning sageli tundus nagu oleksin ka ise seal, kauges Omaveres, ning tunnen, kuidas suvine tuul puhub minuni väikese maakoha lõhnu ja hääli.

„Päike kuldab viljateri, mis voogavad õrna tuule käes nagu üüratu kollane meri. Rähn toksib puu otsas, männikoor kleepub sõrmede all. Pruunikas vaik immitseb aeglaselt välja pisikesest august puutüves. (lk. 23)“

 „Silva vaatab uurivalt ringi. Metsast hoovab iseäralikku aroomi, milles on segunenud puulehtede ja tüvede hõng, mullaste juurte ning lindude ja loomade lõhn. Ta tajub metsast immitsevat jahedust, seal on hämaram ja rõskem kui maanteel. Äkitselt valdab naist arusaamatu hirmulaine. Tal on tunne, et keegi jookseb tema poole. Keegi, keda ta ei näe. (lk. 44)“

 

* Lisapunkti annaksin ka leidlikult valitud kohanime Omavere eest, mis oma lihtsuse ja kõla poolest sobib ideaalselt väikese ja eraldatud Eesti maakoha iseloomustamiseks.

 

Vaata leidumust e-kataloogis ESTER

 

Hanna Laasberg
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja