RSS

Author Archives: keskraamatukogu

Dmitri Gluhhovski. Metro 2035

Ilmunud:Tänapäev, 2017
Tõlkinud Erle Nõmm

Tegemist on järjega raamatule “Metro 2033”, mille tegevus toimus kaks aastat varem. Olemas on ka raamat “Metro 2034”, kuid eesti keelde seda tõlgitud pole.

Maailm pärast suurt sõda. Alles jäänud killuke vene rahvast on uue „kodumaa“ leidnud ja asustanud Moskva metroos, kus iga jaamavahe eksisteerib linnana, kus majanduslik seis, kuid ka riigikord võib olla täiesti teine võrreldes naaberjaamavahedega.
Umbes 50 000-pealine inimmass elab ja usub, et nad on ainsad ellujääjad kogu maailmas. Kogu maapealne osa on elamiskõlbmatu. Vähemalt nii räägitakse. Üleval käivad ainult stalkerid, nii ka peategelane Artjom. Artjomi siht on leida teised ellujäänud päris linnades. Kuskil peab ju elu veel olema. Nüri järjekindlusega püüab ta raadiosaatjaga „elulaineid“ püüda. Kui tema kõrvu kuuldub jutt mehest, kel see olevat õnnestunud, algabki jaht mehele ja infole läbi jaamade. Ja see retk ei ole kergete killast, pea igas peatükis satub ta surmaga silmitsi ja ühest jamast pääsemine tähendab kohe kindlasti veel hullema sisse sattumist. Punased, fašistid, hansa, kõik maailmakorrad on esindatud nii oma heas kui ka inimvihkajalikumas pooles.
Kui selgub, et väljaspool metroomaailma siiski on elu, alles siis õiged probleemid hakkavad.
Kas tundmatu hea on ikka parem, kui olemasolev halb?
Kas mitte inimesed ise ei loo veriseid diktatuure?
Kas keegi tahab üldse neid lõpetada või tahetakse olla lihtsalt otsustaja rollis?
Kas inimesed vajavad tõde või hoopis kangelasi?
Apokalüptiliste huvidega lugejale igati sobilik.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Svea Nuoranen
Väike-Õismäe raamatukogu juhataja

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 15. dets. 2017 in ilukirjandus, ulme

 

Roberta Rich. Veneetsia ämmaemand

Ilmunud: Petrone Print, 2016
Tõlkinud Kadri Metsma

On kaks head asja – reisimine ja raamatud, mis  omavahel annavad erilise sümbioosi. Kindlasti on teile tuttav reisijärgne kahjutunne selle lõppemisest. Suurepäraseks reisi pikenduseks on raamatud, ja just ilukirjandus, mis annab külastatud paigale hoopis teistsuguse sügavama mõõtme.

Järgnev on pühendatud Veneetsiale. 118 saarele ehitatud müstiline linn on andnud ainet paljudele autoritele. Järgnevalt Veneetsia raamatureisi kolmene valik sellest.

 

“Veneetsia ämmaemanda” autoriks on 1946. aastal sündinud kanada kirjanik. Romaani sündmustik on täpselt dateeritud aastaga 1575. Raamat on täis põnevust, ajaloolist ja sotsiaalset infot, värvikaid erinevate seisuste karaktereid. Loetu teeb eriti huvitavaks juudi ja kristliku religiooni erinevuse meisterlik kujutamine renessansiaegses Veneetsias.

Peategelaseks on noor juudi ämmaemand, kes on leiutanud tõhusa abivahendi raskete sünnituste puhuks – sünnitustangid. On inkvisitsiooniaeg ja taolised abivahendid võivad kaasa tuua nõidumissüüdistuse. Põnev tegevustik leiab aset nii Veneetsia juudi getos ja ülikute palazzodes, kui ka hoopis erineva elu-oluga Maltal, kus noore ämmaemanda mees on vangi langenud ja ootab lunaraha eest vabastamist. Nutikas naine ei kohku tagasi mingitestki avantüürides, et vajalik raha kokku saada.

Kuid 1575. aasta Veneetsias on vaid üks peategelane – katk.  Must surm valitseb kõiki elusaatusi: ole rikas või vaene, rumal või tark, juut või kristlane – katku ees on kõik võrdses seisus.

Raamatule on inglise keeles  ilmunud ka järg  „The Harem Midwife“.  Küllap varsti ka eesti keeles.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Virve Edro
Nõmme raamatukogu raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 8. dets. 2017 in ilukirjandus

 

Robert Girardi. Vaporetto 13

Ilmunud: Kultuurileht, 2005 (Loomingu Raamatukogu)
Tõlkinud Karin Suursalu.

Ameerika kirjaniku Robert Girardi (s. 1961) salapäraselt kaunis Veneetsia romaanis  saame aimu, mis tunne on elada Suure kanali ääres asuvas palazzos, kus seinad on kaetud 400 aasta vanuste maalidega.

Veneetsial on lugematuid nägusid ja linna ilu imetlema tulnud päevaturistid näevad neist vaid väheseid. Linnal on ka oma kummituslik pool, mis avaneb alles pimeduse varjus.  Kui teile maailma müstiline taju ei ole võõras, siis see raamat on just teile.

See on kummituslugu tänapäevases Veneetsias, mis on ühtlasi ka vana Veneetsia lugu. Öises tänavate labürindis kohtuvad ameerika valuutamaakler ja eeterlik naine, sajanditetagune vaim. Mööda öiseid tänavaid hulkudes ja vanades palazzodes  öistel koosviibimistel osaledes, avaneb müstiline ajalooline linna atmosfäär. Raamatus on ka teine – päevane, töine Veneetsia pool, kus on tabavalt antud linna tänapäevane elustiil, kohalikud tavad ja harjumused.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Virve Edro
Nõmme raamatukogu raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 8. dets. 2017 in ilukirjandus

 

John Berendt. Langevate inglite linn

Ilmunud: Pegasus, 2008
Tõlkinud Victoria Traat

Ameerika ajakirjaniku ja kirjaniku John Berendti (s. 1939)  romaan viib meid alustuseks 1996. aasta 29. jaanuari õhtusse, mil kuulus Fenice ooperiteater põleb peaaegu maani maha. Kolm päeva pärast tulekahju Veneetsiasse saabunud raamatu autorist saab otsekui kriminalist, kes siseneb selle salapäraselt tabamatu linna olemusse  ja avab meile samm-sammult tulekahju tagamaid ja teatriülesehitamise kaleidoskoopilist lugu.

Nii Veneetsia ise, kui ka kõik , mis selles linnas aset leiab, on täis salapära. Miski pole üheselt selge, kõik on mitmeti tõlgendatav. Ja sündmuste otsad suubuvadki lõpuks ikka vette. Veneetslased iseütlevad selle kohta, et miski pole tõene, sest tõde on muutuv ja et see ongi Veneetsia efekt. Autor nagu tõeline veneetslane ei annagi millegi ega kellegi kohta otsest hinnangut. Tema hea vaatlusoskus, olude tundmine ja empaatia annavad lugejale ise võimaluse oma arvamus kujundada.

Uue teatrihoone avamine leiab aset 2003. aasta detsembris. Kaheksa aasta jooksul toimunud teatri taastamise ja tulekahju uurimise taustal avab Berendt meile terve galerii omanäolisi tegelasi, kelle kaudu avaneb omakorda erakordne linna ajalugu. Nende värvikate tegelaste üksiklugudest kujuneb välja suurejooneline Veneetsia atmosfäär oma maagias ja salapäras.

Kuna kõik raamatus olevad tegelased kannavad oma tõelisi nimesid, siis võib kirjutatut nimetada ka dokumentaalromaaniks.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Virve Edro
Nõmme raamatukogu raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 8. dets. 2017 in ilukirjandus

 

Piret Bärg. Neljamõõtmeline teenindus

Ilmunud: KlienditeenindusKeskus, 2017

Seda raamatut kätte võtma ajendas mind huviäratav pealkiri – ükski teeninduse mõõde polnud mulle eelnevalt teoorias tuttav, 4D teenindusest rääkimata.

Väljaandega tutvumine oli rõõmustav kogemus. Mulle meeldis, et hästi suur osakaal on selles tõsieluliste teenindusnäidete kirjeldustel, jutustajaks võib olla nii kliendi- kui ka teenindaja rollis olev isik. Peaaegu kõik näited kajastavad positiivset teeninduskogemust. Kirjeldatud situatsioonid on tihtilugu lõbusad ja mõnikord isegi puäntlikud. Kuigi teenindusnäited pakuvad omaette toredat lugemist, on nad mõeldud siiski teooria näitlikustamiseks.

Raamatu autor, teenindus- ja suhtlemiskorraldaja Piret Bärg, on analüüsinud aastate jooksul arvukalt teenindussituatsioone ja nendest lähtuvalt loonud universaalse teenindusmudeli. Selle kohaselt ootab iga klient ootab teenindusolukorras vähemalt neljamõõtmelist teenindust:

  1. Märka
  2. Mõista
  3. Lahenda
  4. Väärtusta

Raamatust selgub, et tegelikult on olemas ka 0-mõõde, teeninduse põhialuseks olev positiivne suhtumine. „Me ise loome keskkonna, milles viibime,“ öeldakse raamatus.

Vastavalt nendele mõõtmetele on raamat üles ehitatud. Lisaks teenindusnäidetele sisaldavad peatükid ka soovitusi ja harjutusi uute ideede kasutuselevõtmiseks.

Väärt lugemine.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Anneli Limberg
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 6. dets. 2017 in klienditeenindus

 

Heiki Pärdi. Eesti argielu: teekond moodsasse maailma

Ilmunud: Tänapäev, 2017

Ega me eriti ei mõtle igapäevaste asjade tähenduse üle. Või selle peale, kuidas meile nii argiseid ja iseenesestmõistetavaid toimetusi tehti (või siis ei tehtud) umbes sada aastat tagasi.  See, mis on tänapäeval paljudele esmatähtis, ei olnud tollal üldse oluline. Võib tunduda kummaline, et kunagi on antud välja reeglid lauakommete kohta, kus on kirjas, et lauas ei tohtinud röhitseda, sülitada, oksendada ega nina kuuehõlma sisse või käega nuusata.

Raamatus on juttu eestlaste argielust ja hügieenist ning kuidas me viimase 150 aastaga keskaegsetest talupoegadest moodsateks eurooplasteks oleme muutunud. Autor on kasutanud väga põnevat sanitaartopograafilist andmestikku aastaist 1922-1927, mida tehti Eesti Vabariigi algusaastatel. Leiti, et on vaja teada saada, milline on meie rahva, riigi ja maa olukord meditsiinilisest või arstiteaduslikust seisukohast.

 

Väljavõte sanitaartopograafiliste andmete kogust:

Eluruum on kuni 3 m kõrge (vilja, rehe kuivatamiseks). Rehealune kõrvuti eluruumiga. Rehe all loomad. Sõnniku tasapind rehe all palju kõrgem kui eluruumides põrand: selle tagajärjel tekivad tuppa läbi lagunend vaheseina virtsa ojad. Toa põrandal alalised haisevad virtsa ojad. Õhk mürgitud igasugusest roppusest, sõnnikust, toidujäänustest söögilaual. (Nähtavasti  koristatakse toidu lauda äärmisel ruumipuudusel ainult). See vana 100- aastane talu, oli kõige mustem, ropem, haisevam ja kitsam terves vallas – mispärast?

 

Lisaks on kirja pandud paljude inimeste isiklikke ja värvikaid mälestusi:

Naabrinaine pesi ennast üleni ainult kaks korda aastas: jaanipäevaks ja jõuludeks. Vanaks elas, isegi väga vanaks, kaugelt üle 90 aasta. Muidugi siis, kui ta 88-selt vanadekodusse viidi, hakkas ta normaalselt „vett ja vilet“ saama, aga enne – sa taevas, kui mustad olid ta käed! Aga muidu oli ta tore vanainimene, toredam kui mitu puhast kokku.

 

Lugedes saab teada, kuidas muutus arusaam avalikust ja privaatsest, kuidas seoses sellega muutusid üksikisiku suhted nii kodus pere keskel kui avalikus ruumis. Seoses isiksuse individualiseerimisega toimusid suured muutused ka suhtumises lastesse ja lastekasvatusse.

Autor on ühes intervjuus täheldanud, et eestlased ei ole kellegagi võrreldes räpasemad, puhtamad või teistsugused. Kõikjal oli täpselt seesama, võib-olla väikese ajalise nihkega siia- või sinnapoole.

Väga põnev ja silmiavardav lugemine. Eriti kui proovida ennast mõttes elama panna sellesse aega, kui kombed ja harjumused olid sootuks teistsugused.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Jana Must
Nurmenuku raamatukogu raamatukoguhoidja

 

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 2. dets. 2017 in ajalugu, Eesti, kultuur

 

Sherri Smith. Leia mind üles

Ilmunud: Päikese Kirjastus, 2017
Tõlkinud Raili Puskar

 

Tegemist on psühholoogilise romaaniga, kus (nagu viimasel ajal tavaks) on peategelaseks noor katkise hingega naine Mia. Ühel päeval saab ta kõne väikelinna politseinikult, et tema kaksikvend Lucas on kadunud. Politseinik ei soostu telefonis ütlema, milles asi on ning Mia peab  sõitma tagasi kodulinna, kust ta kunagi minema läks.

Selgub, et tapetud on 16-aastane koolitüdruk Joanna, kelle tapmises kahtlustatakse Lucast. Kõik näib viitavat sellele, et neil oli suhe. Asja teeb hullemaks see, et Lucas oli tüdruku õpetaja. Politsei ei usu Miat, et ta ei tea, kus ta vend on. Samuti ei vaevu nad eriti põhjalikult kaaluma teisi variante, sest kõik tõendid viitavad Lucasele. Ja nüüd on Lucas kadunud nagu tina tuhka. Korteris on kõik tema asjad alles, välja arvatud tema pangakaart.

Mia ei usu, et tema vend oleks mõrvaks võimeline ning asub ise asja uurima, kuigi politsei soovitab tal eemale hoida ning hoopis Lucas oma peidukohast välja tuua. Mia usub vankumatult Lucase süütusesse, aga samas ei saa ta peast välja mõtet, et miks ta siis põgenes ja laseb ennast niimoodi laimata. Hakkavad juhtuma kummalised asjad. Mia peatub Lucase korteris ning talle tundub, et keegi käib seal. Lisaks kaovad järsku mõned Lucase asjad. Kummaline on see, et mõne päeva pärast on enamus asju tagasi.

Minu jaoks oli raamat natuke segane ning lugemist alustades meenutas raamatut „Hattie Hoffmani viimane vaatus“. Segane vist sellepärast, et Mia ise oli kohati segane oma sõltuvuse pärast ning ei teadnud, kas ta suudab ennast usaldada. Lisaks Lucase süütuse tõestamisele on tal vaja tegeleda ka enda probleemide ja minevikuteemadega. Sellest hoolimata oli lugu põnev ja kaasahaarav ning oleks tahtnud ühe jutiga läbi lugeda, aga kahjuks segas muu elu vahele. Kui pidin raamatust eemal olema, siis mõtlesin pidevalt nendele tegelastele. Lõpp oli küll nii ootamatu, et selle peale poleks kohe tulnudki.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Triinu Rannaäär
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja