RSS

Category Archives: ajalooline romaan

Barbara Quick. Vivaldi Neitsid

Ilmunud: Eesti Raamat, 2009
Tõlkinud Victoria Traat

 

Barbara Quick on loonud suurepärase romaani ajaloolistel ainetel.

Raamat kirjeldab noore naise (võiks öelda tegelikult lapse) Anna Maria dal Violin´i  elu Ospedale della Pieta´ kloostrimüüride vahel, kuhu ta vastsündinuna oli jäetud nagu kõik teised selle kloostri kasvandikud (tegemist oli orbudekoduga). Kloostri ja peategelasega oli tihedalt seotud ka Vivaldi, kes tegutses Pieta´ kloostris maestro ja komponistina.

Loo keskseks teemaks on Anna Maria püüdlused teada saada, kust ta pärit on. Selle teema ümber on põimitud elu kloostris, Figlie di coro liikmete igapäevaelu sündmused ja intriigid ning loomulikult Anna Maria ja tema coro sõbrannade vahelised suhted ja seiklused (mida tõlgendatakse kloostris kui reeglitest üleastumist ning millle ilmsikstulekul Anna Maria pidevalt karistada saab).

Raamatu lõpus on väljatoodud autori märkused selle kohta, kui palju oli raamatus ajaloolist tõde ning mis oli kirjaniku fantaasia vili.

Mis mind väga meeldivalt üllatas oli see, et raamatu lõppu oli pandud ka muusikateoste pealkirjad ja stseenid raamatus, kus neid oli kirjeldatud. Fantast!

Soovitan lugeda kõigil, kellele meeldivad armastusromaanid.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Helen Reiser-Liim
Nõmme raamatukogu juhataja

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 16. mai 2017 in ajalooline romaan, ilukirjandus

 

Klabund. Borgiad: ühe perekonna romaan                 Heinrich Büttner. Lucrezia Borgia: XV sajandi huvitavaim naine                                              Maike Vogt-Lüerssen. Lucrezia Borgia: paavsti tütre elu renessansiajal

Klabund.
Borgiad: ühe perekonna romaan
Ilmunud: Monokkel, 2003
Tõlkinud Uno Liivaku

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Heinrich Büttner.
Lucrezia Borgia: XV sajandi huvitavaim naine
Ilmunud: Monokkel, 1993

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Maike Vogt-Lüerssen.
Lucrezia Borgia: paavsti tütre elu renessansiajal
Ilmunud: Olion, 2006
Tõlkinud Katrin Kaugver

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Kui lähtuda kahest esimesest autorist, siis jääb tõenäoliselt väga väär ettekujutus 15. -16. sajandi vahetuse ühest silmapaistvaimast naisest. Need raamatud on äärmiselt naiivsed (Klabund) ja vasturääkivad, toetuvad pigem kaasaegsete pahatahtlikule laimule ning Borgiate mõjukate vaenlaste  kurjadele  kuulujuttudele Lucreziast kui tahtejõuetust ja nõrgast, samas liiderlikust ja kättemaksuhimulisest naisest (Büttner), samuti tema lähedastest ning lähikondsetest. Enamus kuulujutte tõenäoselt olid põhjustatud Lucrezia väga soojadest suhetest oma vendade Cesare ja Juani ning isa ja tema tütrest lemmiklapse heast läbisaamisest. Vast mängis oma rolli ka isa, paavst Aleksander VI liiderlikkus vaatamata tolle antud kasinusvandele. Kuid on ka tõsiseltvõetavat materjali, millele toetudes ilmselt on võimalik sellest äärmiselt huvitava elukäiguga naisest saada enam-vähem tõesem ja ausam pilt.

Maike Vogt-Lüersseni biograafiline raamatuke toetub Lucrezia kaasaegsete kirjadele, ülestähendustele ning dokumentidele, eeskätt paavstide sakslasest tseremooniameister Johann Burchardi päevikule alates aastast 1483, mil Lucrezia oli vaid 3-aastane kuni Burchardi surmani 1506. aastal, samuti ka Lucrezia enda ning tema pereliikmete kirjadele ja dokumentidele. Ja nagu väidab autor, ei jää tõde oma põnevuselt alla vaenlaste levitatud kuulujuttudele.

Tolle aja kõrgest soost naine ei saanud kunagi valida oma elu südame järgi, vaid ta oli enamasti poliitiliste kauplemiste, kokkulepete ja õukonnamängude ohver. Nii ka Lucrezia, kes oli vaatamata armastusele ja lemmiklapse staatusele isale siiski poliitiline vahetuskaup kirikuriigi mõjuvõimu suurendamiseks. Nii kujunes pidevate abielude liitmiste ja lahutamiste tulemusel paavsti tütre elu üsnagi kurvaks, üksildaseks, täis kaotuskibedust, vääritimõistmist, kuigi ümbritsetuna rikkusest ja kaunitest kunstidest.

Raamatud ajaloohuvilisele, mis tekitavad vastakaid tundeid.

 

Maimu Johannson
Paepealse raamatukogu raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 28. apr. 2017 in ajalooline romaan, ajalugu, ilukirjandus

 

Andrea Chapin. Koduõpetaja: romaan William Shakespeare’ist

koduopetajaIlmunud: Eesti Raamat, 2016
Tõlkinud Malle Klaassen

William Shakespeare sündis suhteliselt vaesesse, kuigi emapoolse suguvõsa poolt lugupeetud katoliiklikusse köösneri-perekonda. Nagu raamatuski on korduvalt vihjatud, tema isa olla olnud kindategija, kuid mitte ainult. Raamatu Shakespeare´i sõnadega tema isa „… on olnud kes vaid ja mitte keegi… ei ole kunagi olnud kuningas …“.  Tema sünnikodu järgi otsustades rikkusega see pere ei hiilanud. Kuid juba tuntud kirjanikuna 1597.aastal ostetud nn Anne Hathaway´s Cottage  oli tolle aja kohta kirjaniku sünnilinnas Stratford-upon-Avonis üks suuremaid, kauni aiaga ning ilmselgelt kuulus jõukal järjel olevale pererahvale. Shakespeare ise elas selles majas vaid oma viimased kolm eluaastat.

Üsna noorelt, ajavahemikust 1585-1592  Londonis küllalt edukat näitleja- ja kirjanikukarjääri  alustanud, korjas ta ilmselt piisava varanduse, lubamaks endale hilisemat  mõnusat elu (või siis sai pere seda endale lubada kirjaniku seltskondliku abikaasa Anne Hathaway kaasavara toel).  Kuna aga täpsemad andmed Shakespeare’i elu, tegevuse ja usuliste veendumuste kohta tollest perioodist puuduvad, siis on sellest tingituna levinud mitmeid legende ja jutte. Teada on vaid, et selleks ajaks oli ta juba abielus 8 aastat vanema Anne´iga ja 3 lapse isa, mida ta ka raamatus tunnistab. Ja kas tema seikluslik vaim sundis meest jätma naise, lapsed ja kodu või hoopis viskas naine eneseimetlejast poeedi kodunt välja, eelistades lapsi ning iseendaks jäämist?

Tõenäoselt tänu sellele teadmatusele on saanud tõeks ka käesolev  suurepärane reljeefsete karakteritega aega ja olusid väga ilmekalt iseloomustav meelelahutuslik teos Shakespeare´ist kui häbematust flirtijast, isiklikku vabadust ja ruumi vajavast, usaldamatust, kuid  andekast poeedist ja taiplikust õpetajast. Peale oma  näitetrupi laialiminekut Londonist lahkunud näitleja ja näitekirjanik Shakespeare satub väiksesse maakohta asendama äsja mõrvatud katoliiklasest koduõpetajat.

Raamat  räägib kirjanduse ja elu seostest läbi peategelase, onu peres kasvanud orvu, nüüdseks lesestunud Katharine L´Isle´i  saatuse. Haritud ning intelligentne naine elab taas keerulisel ajal oma pere hüljanud onu Lufanwal Hall´i mõisas hulga sugulaste keskel.  Olles algul pelglik ning umbusklik uue vaheda vaimu ja sõnaosava ning väledaima keelega õpetaja suhtes, kuid hiljem hukutavalt armunud nii noorde bardi kui tema  luulesse. Mõistmata, kas näitlejast-poeedist koduõpetaja mängib iga kord mingit rolli või on ta jutt tõsi, kaheldes, kas too üldse teab kuidas armastada,  lükkab naine kõrvale inimese, kes püüab võita Katharine südant. Kas lõplikult?

Katharine´iga hingesugulust aduv ja naise haritust hindav  või teda lihtsalt ära kasutav poeet tunnistab korra, et on meeletult kade kõikide noorte poeetide peale, keda avaldatakse ja kantakse seltskondades ette. Eks ikka põhjusel, et noored pole häbelikud ega kõhelnud avaldamast oma töid.  Samas on Katharine veennud Shakespeare´i oma seni kirjutatud sonette lõpetama. Ka raamatus on justkui üks peategelane sündiv poeem „Venus ja Adonis“, mis tegelikkuses ilmuski elegantses köites aastal 1593. Katharine on poeedi inspiratsiooni-allikas, kirjanduslik nõuandja ja ka esimene kriitik.  Koostöö poeediga on pannud ka Katharine´i soontes voolama luule.  Eks võta kinni, kuidas tegelikkuses asjad olla võisid, küll on aga teada, et Shakespeare on kirjutanud 154 ranges vormis sonetti ja hulga poeeme ning luuletusi ja 36 näidendit, millede originaalkäsikirju pole kahjuks meie aega säilinud.

Antud raamatu näol on tegu väga sugestiivse, pilte silme ette maaliva nii isikute- kui kostüümidraamaga, samuti suurepäraste ruumikirjelduste ja emotsioone ning mõtteid edasiandva ajaloolise taustaga jutustusega.

Romaani tegevus toimub 1590. aastal, kui Shakespeare oli tuntud vähemalt Londonis  nii näitleja kui kirjanikuna, ning Inglismaal on alanud verine protestantlik reformatsioon, kus kiusatakse taga ikka veel katoliku usust kinnihoidjaid.

Põnevat lugemist!

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Maimu Johannson
Paepealse raamatukogu raamatukoguhoidja

 

 
 

Anne Girard. Madame Picasso

prantsIlmunud: Kunst, 2016
Tõlkinud Mirt Väli

„Madame Picasso“ on tõsielul põhinev romaan, milles on lugu Eva Gouel`ist, noorest naisest, kes soovist tuua ellu põnevust, otsustab põgeneda vanematekodust Pariisi, teadmata, et linnas ootab teda saatuslik kohtumine juba kuulsa kunstniku Pablo Picassoga. Ekstsentrilise kunstniku ja sarmika noore naise vahel lahvatab kirglik armuafäär. Evast saab Picasso muusa paljudele tema kubistlikele šedöövritele.

Tegu on kaasahaarava, ladusalt kirjutatud looga, milles on palju kirge, kaotusi, armukadedust, afääre, sõprust ja reetmist. Teos annab ülevaate 20. sajandi alguse Pariisist, sellistest kuulsatest kultuuriviljejatest nagu Henri Matisse, Max Jacob, Guillaume Apollinaire, Kees van Dongen, George Braque, André Derain, Fernande Olivier, Mistinguett, Gertrude Stein, Alice Toklas jpt.. Teoses on kirjeldatud selliseid ajalooliselt olulisi sündmusi nagu maailma suurima ja võimsama laeva Titanicu hukk, kuulsa „Mona Lisa“ kadumine, lisaks sellele on põnevalt kirjeldatud ka  I maailmasõja eelset Pariisi .

Raamat pakub kindlasti huvi mitte ainult ilukirjandust armastavaltele inimestele vaid ka tuntud inimese eluloofaktidele põhineva kirjanduse austajatele, kuna selles on palju reaalsuses aset leidnud sündmusi, palju tuntud kultuuritegelasi. Teose kirjutamisel on autor suurt rõhku pannud sellele, et kirjeldatud sündmused oleksid reaalsuses aset leidnuga vastavuses. Vaid mõni üksik kõrvaline süzeeliin, tegelane oli välja mõeldud. Lugu aitas edasi anda Picasso arvukad tööd, Eva, Gertrude Steini ja Alice Toklase kirjavahetuse uurimine ning paljud teised Picassole ja tema kunstile pühendatud teosed.

Tegu oli väga huvitava ja kaasahaarava looga, mida oli raske käest panna. Teoses mainitud paljud tuntud nimed, sündmused, maalikirjeldused ja näitused tekitasid kohest huvi ja soovi uurida, otsida rohkem informatsiooni, vaadata pilte, lugeda raamatuid, näiteks  I maailmasõja eelse Pariisi kultuurielu kohta. Autor oli suurepärast eeluuringut teinud, mis jättis väga tõetruu mulje ning paneb lootma, et kõik oligi nii. Soovitan kõigile!

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Diana Taukul
Pelguranna raamatukogu vabatahtlik

 

Indrek Hargla. Raudrästiku aeg: Muinas-Eesti kriminaalromaan

raudrästikuIlmunud: Raudhammas, 2016

Me ei tea, kuidas täpselt me kauged esivanemad elasid ja toimetasid. Meie teadmised on pigem oletuslikud või tuletatud, põhinedes enamasti arheoloogial ja põlvest põlve edasi kantud pärimustel ning rahvakalendril. Võime vaid oletada, et meie maa- ja taevausulised sugukõlvatud orjapidajatest esiisad ja –emad Muinas-Eestis just nii võisid käituda nagu seda kirjeldab Indrek Hargla oma uues ja pisut ulmelises alternatiivajaloolises krimiromaanis. Tegevus toimub umbes aastal 1000 Kuningavalla nimelises riigis, täpsemalt Veelindes ehk tänases Viljandis, mida valitseb noor Soehara Röörisugu suurkuningas Uljas. Paeluvalt kirjutatud krimilugu, mis ehk toetudes nii „Liivimaa Hendriku kroonikale“ kui Lennart Meri „Hõbevalgele“ avab pisut Eestimaa ajalugu. Kuid see pole üksnes kriminaalromaan, vaid ka laiemalt tollast poliitikat, usuküsimusi ja õigussüsteemi lahtiharutav neljast osast koosnev teos. Kas just kõik võis toimuda nii, kuidas kirjeldab autor – aga miks mitte uskuda.

Tegelaste seltskond on suur ja kirju, romaani peategelane aga on kuninga taretark ehk nõunik Koiola Aotõiv, kelle vaist ning nutikus aitavad lahendada mitmeid mõrvu. Taretarga teed viivad teda ka Saaremaale ning Rävalasse, kus rivaalitsevad omavahel Härjapää (Tallinna) ja Hirvelinde (Iru) linnused.

Ei hakkaks sündmustikku ümber jutustama, sest siis võiks lahtuda lugejal huvi ise teos läbi lugeda ja kaoks ka see põnevus, mis paneb järgmist lehekülge pöörama. Aga põnev ja hoogne on raamat tõesti.

See on tuhande aasta tagune aeg, mil usuti olevat Põhjalas Jumalate koda, kus kuningaid nõustasid taretargad ja ravisid toone-eided ning kus ohverdati jumalaile meteoriidi- ehk kalirauda, kirjutati ruunikirjas ja loeti „Manaruno“, mis romaanis misjonärist munk Folkmarile tundub väga sarnase olema „Piibli“ viimase peatükiga. Sõjakad naabrid idast ja läänest ohustavad Kuningavalda, mis sunnib kohalikke kuningaid otsima liitu ja sõlmima nii abielusid kui lepinguid ehk sõjakihlu. Käib pidev võitlus võimu, vara ja vereliini jätkumise ja puhtuse pärast, mille nimel ollakse valmis reetma ja tapma. Ei ole midagi uut siin Päikese all.

Kirjaniku loodud maailm tundub huvitav ja ei pane lugejat isegi kahtlema selle tõepärasuses. Kui midagi romaanile ette heita, siis viimasest osast ehk neljandast peatükist oleks võinud kirjutada eraldi raamatu. See pöörane sündmustik on nii kokkusurutud ja hoogne, mis võib tekitada segadust ja mõistmiseks on vaja lugeda peatükk ehk isegi üle. Andku kirjanik andeks, aga tekib tunne, et teda hakkas vaevama tüdimus ning soov ruttu asjaga ühele poole saada. Aga stiil on nauditav ja põhjustab ootusi uutele ajaloolistele teostele. Seda enam, et ajalugu on ammendamatu pakkumaks selleks võimalusi.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Maimu Johannson
Paepealse raamatukogu raamatukoguhoidja

 

C.W. Gortner. Caterina de`Medici pihtimused

Caterina de`Medici pihtimusedIlmunud: Ersen, 2015

Raamat räägib kuulsa ja vana Medicide suguvõsa viimasest seaduslikust järeltulijast, ühest ajaloo võimsamast, kardetumast, kuulsamast ja ehk ka vastuolulisemast naisest, keda on ilmselt valesti mõistetud ja hirmsasti sajatatud. Ei julge öelda, oli ta tegelikult nii halastamatu ja verejanuline, kui müüdid temast lasevad paista. Ka tema kaasaegsete arvamused läksid lahku. Kes kartis teda, kes kiitis tema hoolivust lähedaste ja alluvate ning loomade suhtes. Tema soov oli luua oma maal usurahu ja sallivus, kuid mitmete paanikas tehtud vigade tõttu ja vastu oma häid kavatsusi tõmmati ta ränka ja verisesse ususõtta. Robert Jean Knecht oma raamatus „Caterina de´Medici: Kuningriigi ema“ märgib, et müüdile mürgitajast ja juba loomult valelikust naisest aitab kaasa tema pärinemine Firenzest. Tegelikult langes Caterina hugenottide laviinina väljaantud ja levitatud lendlehtedes sisalduva laimu – seega tollase propaganda ohvriks. Kahjuks võimendas seda veel naise kohtumine Hispaania kuninga Felipe II peaministri hertsog Albaga, kes on ajalukku läinud kui Madalmaade Timukas. Ühtlasi peeti teda Itaalia kaupmeeste ja pankurite alamast klassist pärinevaks, vaatamata tema ema põlvnemisele Prantsuse kuningate soost. Samuti ilmutab Caterina vastu ülimat põlgust 19. sajandi küllalt arvestatav prantsuse ajaloolane Jules Michelet.

Küll oli Caterina aga humanist, kirglik monarhia ja oma laste ning Prantsusmaa eest võitleja. Oma alaealiste poegade regendina maad valitsedes, alalises võitluses reetliku kõrgaadli suguvõsaga ja püüdes päästa Prantsusmaad, peab ta aga ohvriks tooma oma ideaalid, maine ja südame.

Caterina di`Medici elas keerulist elu väga keerulisel ajal. Teismelisena oli ta sunnitud põgenema oma kodulinnast Firenzest. Läbi katsumuste jõudis ta Prantsusmaale ja abiellus kuninga Frnacois I truudusetu poja, tulevase kuninga Henriga, kes teda petab Diane de Poitiers´iga ning mitmete teistega. Noor naine oli sunnitud taluma oma mehe armukese alandusi. Pärast eestkostja, paavstist onu Clemens VII surma muutus ka positsioon õukonnas ebakindlaks, kuna pärast pikka abielu oli ikka veel pärijata. Kuid visa ja terava mõistusega, hea hariduse , suure kompromissivõime ja ette(selgelt)nägeliku naisena leidis ta endale tee ja rolli.

Renessansiaja inimesele omaselt oli tal sügav usk varjatud jõududesse. Küll aga võib väita, et kiindumust musta maagia ja mürgi vastu tal ei olnud. Liialdatud jutud mürgikapist Blois´ lossis ja mürgipudelitest magamistubade põrandate all võib küll pidada väljamõeldiseks. Kuskil ei ole dokumenteeritud Caterina osalus mürgitamistes või musta maagia kasutamises. Küll aga osutavad leitud tõendid taolisele tegevusele tema isikliku astroloogi Cosimo Ruggieri arreteerimise järel.

Raamat annab elava ja värvika pildi tollastest Pariisi oludest ja mässumeelsest lihtrahvast, lahingusündmustest, Loire´i oru muinasjutulistest lossidest ning kõige selle taustal õilsa, kuid vääriti mõistetud naise elust. Kõiges kirjapandus ei maksa otsida ajaloolist tõde. Autor tunnistab ka ise, et üsna suvaliselt on ümber käidud tegelike sündmuste ja isikutega, seda küll romaani põnevuse ja lugeja köitmise huvides.

 

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Maimu Johannson
Paepealse raamatukogu
raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 28. veebr. 2015 in ajalooline romaan, ilukirjandus

 

C.W. Gortner. Kuninganna vanne. Viimane kuninganna

Viimane kuninganna. Eesti Raamat, 2009 Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Kuninganna vanne. Ersen, 2014 Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Ajalooliste romaanide tunnustatud autorilt on nüüdseks eesti keeles ilmunud kaks intrigeerivat ja pinget täis 16. sajandi Hispaaniat käsitlevat raamatut. Autori väitel kirjutab ta oma ajaloolisi fiktsioone samal põhjusel, miks loeb ise sarnaseid teoseid: igatsusest mineviku emotsiooni järele. viimane-kuningannaLugejad imestavad oma raamatuvastukajades selle üle tihti, et autor ei olegi täisvereline hispaanlane, kuigi tunneb hästi selle maa ajalugu ja rahva hinge. Sünnilt on ta küll pooleldi hispaanlane, kes aga elab teismelise east alates Ameerikas Põhja-Californias. Hariduselt kaunite kunstide magister, keskendunud renessansiajastule.

Kirjanikku iseloomustab võime kaevuda inimloomuse sügavustesse, haarata lugeja kaasa tundmatuisse põnevaisse ajaloolistesse seiklustesse. Neis raamatutes on tegelikkus põimunud müstika ja legendidega. Suurema tõepärasuse saavutamise huvides reisib autor sageli oma romaanide tegevuskohtades, uurib ajaloolisi algallikaid. Vaid legende ei saa kontrollida ja see jätab ruumi nende kirjanduslikuks tõlgendamiseks. Raamatud räägivad enamasti legendaarsetest ajaloolistest naistest, nende saatuse keerdkäikudest, varjatud saladustest, intriigidest ja inimestega manipuleerimisest.

„Mitte keegi ei uskunud, et mulle oli ette määratud suur tulevik…“ Nii algab lugu selles sündmusterohkes romaanis ajaloo ühest kõige kuulsamast ja vastuolulisemast kuningannast – sõdalasest, kes ühendas killustatud riigi, usukaitsjast, kelle kuningriik taastas inkvisitsiooni, ja visionäärist, kes saatis Kolumbuse avastama Uut Maailma. Autor manab vaimusilma ette Isabella (Isabeli) varajased tormilised aastad, kelle tõus võimule pidi muutma monarhiat, riiki ja maailma. „Kuninganna vanne“ viib meid Segovia paleedest Granada lahinguväljadele, Sevilla intriigidest kihisevatesse aedadesse ja paleekoridoridesse ning tõstab esiplaanile kõiki raskusi trotsinud erakordse naise – Kastiilia Isabella.

Olles teismelisena sunnitud koos vennaga kodust lahkuma, asub ta elama oma poolvenna kuningas Enrique ja tolle intrigaanist naise õukonnas. Näinud seestpoolt intriigidest ja vandenõudest kihiseva pahelise kõrgseltskonna elu ning osutudes tormiliste sündmuste keerises laastatud ja erinevate jõudude vahel lõhki rebitud kuningriigi pärijaks, otsustab ta tulevase kuulsa kuninganna vanneinkvisiitori Torquemada mahitusel abielluda armastatud, kuid mitte talle ette nähtud mehega – Aragoni printsi Fernandoga. Ühendanud Kastiilia ja Aragoni kuningriigid ühe krooni ja usu alla, seisab noor kuninganna silmitsi paratamatusega: tuleb alistuda kirikule ning fanaatilisele inkvisiitorile. Isabella alistab oma otsustavuse ja julguse ning kindla usuga ka kroonile sõja kuulutanud reetlikud Granada maurid koos nende liitlastega. Pärast ristisõda suudab ta täita mõistatusliku, kangekaelse ja kannatliku meresõitja Kolumbuse unistused.

Kuigi juba varem ilmunud, aga siiski jätk romaanile „Kuninganna vanne“, räägib „Viimane kuninganna“ meile loo Kastiilia Isabella ja Aragoni Fernando kolmandast lapsest – Kastiilia Juanast, viimasest hispaania verd valitsejannast, kes päris oma maa trooni. Ta „on sajandeid olnud müütiline ja mõistatuslik tegelane, kelle külge on kinnistunud nimetus Juana Hull (Juana de Loca). Kas ta oli legendaarne leinav lesk, kelle abikaasa kaotus segaseks muutis, või on ajalugu vääriti mõistnud naist, kes oli oma ajast ees?

Tolle aja tavadele vastavalt anti printsessid riigivõimu tugevdamise eesmärgil mehele oluliste riikide mõjukatele meestele. Nii naiti ka 16-aastane Juana Habsburgide impeeriumi ainsa pärija Flandria ertshertsog Philippe´ga. 13-aastane Juana oli tunnistajaks reetliku ja ebamugava vastase – mauride Granada – langemisele, meresõitja Kolumbuse suurtele avastusreisidele. Pärast vaenlase alistamist asus õukond elama hunnitusse Alhambra paleesse. Kuid õnnelikku aega uues kodus polnud neiule just kauaks antud.

Vastu oma soovi abiellu antud, nagu ütleb ema, kuninganna Isabella, parandamatult haige leskkuninganna voodi kõrval, kuhu toodi printsess Juana vanaemaga hüvasti jätma enne siirdumist oma uuele kodumaale, et vahel peab isegi kuninganna toimima oma südame vastu riigi ja oma vere nimel, Juana leidis siiski ootamatu armastuse ning oli rahul oma eluga Flandrias, kuni tema saatus tegi koletu kannapöörde. Pärinud pärast venna, vanema õe ja õepoja surma Hispaania trooni, osutub ta mängukanniks võitluses trooni nimel. Samuti vandenõus oma abikaasa vastu vaenlaste, reeturist abikaasa ja ahnete hispaania grandide käes. Ta sai oma isa, kes ei ilmutanud eales kahetsust tütre vastu kordasaadetud ebaõigluse suhtes, auahnuse ja võimujanu ohvriks. Juana ei tõusnud kunagi ametlikult troonile, vaid jäi oma elu lõpuni isa ning poegade vangiks Tordesillases.

Maimu Johannson
Paepealse raamatukogu
raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 22. jaan. 2015 in ajalooline romaan, ilukirjandus