RSS

Category Archives: ajalooline romaan

Arvo Valton. Üks päev Ivo Schenkenbergi elust

Ilmunud: Petrone Print, 2018

On aasta 1577, märtsikuu. Käib Liivi sõda. Eestlaste väesalka Tallinnat piiravate Vene vägede vastu juhib Ivo Schenkenberg, Tallinna müntmeistri poeg, kellest on kirjutanud ka oma „Liivimaa kroonikas“ Balthasar Russow.  Ja eks Pühavaimu kiriku pastorist kroonikul ole ka endal käesolevas raamatus oma koht. Noore ja vapra, kuid traagilise saatusega Ivo  eluase ei ole Tallinnas säilinud.  Kunagi asus see praeguse Kullasepa ja Niguliste tänava ristil (toona Kannuvalajate tänav), kuid sai kannatada 1944.aasta märtsirünnakus ja lammutati ülesehitustööde käigus. Tegelik Ivo Schenkenberg ei olnud mitte „Viimse reliikvia“ jõhker röövel, vaid vägagi lugupeetud linnakodanik ja vapper, oma alamate ja ka võetud vangide suhtes õiglane  sõjamees ning  väejuht.

Ivo väesalk koosnes erinevate ajalooallikate andmeil 120 kuni 400 mehest, keda kutsuti Hannibali rahvaks ja kes tegid suurt laastamistööd Vene vägede seas ning keda venelased kartsid ja vihkasid. Need olid müntmeistriselli saksa kombe kohaselt väljaõpetatud linna põgenenud vaprad talupojad, kelle oli palganud vähese raha eest Tallinna raad. Osa oma tasust said nad ka linnakodanikelt tuletõrjetegevuse eest linnas.

Paralleelselt sõjategevuse kajastamise ning Hannibali rahva röövretkede kirjeldustega areneb raamatus ka romantiline teema, Ivo ja orjusest päästetud Pääsu – Kullamaa kandist pärit  talutüdruku – armastuse liin. Samas on ka juttu igapäevasest elust ja inimestest nii linnamüüri sees kui sellest väljaspool, rasketest oludest ja õnnelikest hetkedest.

Üks huvitav seik leiab raamatus kajastamist ja  – võta nüüd kinni, on tõsi või müüt – seostub tänapäevase Eesti vapiga. Nimelt Tallinna kodanik Hans Kampferbeck olla kinkinud 2 siilu kollast siidi ja atlassi, millest Pääsu õmbles Hannibali rahvale lahingulipu ning teistest allikatest (Ivo Schenkenberg/koostanud M. Laar) tulenevalt olla sellele õmmeldud ka 3 sinist lõvi.  Lipu kandmise õigusega tunnistas Tallinna magistraat Ivo mehed ametlikuks väesalgaks.

Järjekordne Ivo lipkonna meeste väljasööst vaenlase laagrisse linnamüüri taga, et võtta vange ning hankida teavet  vaenlase sõjaplaanide kohta, mille eest ka raad maksis 50 marka vangi pealt. See oli suur raha pere majandamiseks ja mõneks ajaks kindlustas ka rahulikuma elu nii endale kui ehk kogu linnale. Elavad kirjeldused neist väljatungidest ja võitlus-stseenides, ohtudest ja õnnestumistest on üsna elavad. Igaühe enda otsustada on aga see, kui palju on neis lugudes tegelikkust ja mil määral muinasjuttu.

Mõned tegelased on sellesse raamatusse kaasa tulnud Arvo Valtoni eelmisest ajaloolisest romaanist „Märjamaa legend“, kus kajastuvad samuti Liivi sõja aegsed sündmused.

Hoolimata tegelaste ajaloolisest autentsusest on raamatu sisu siiski pigem meelelahutuslik.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Maimu Johannson
Paepealse raamatukogu raamatukoguhoidja

 
 

Elif Shafak. Arhitekti õpipoiss

Ilmunud: Verb, 2017
Tõlkinud Mari-Liis Remmel

„Arhitekti õpipoiss“ on ilukirjanduslik raamat, mis on inspireeritud tõsielusündmustest. Siit leiab tegelasi, kes on päriselt ka elanud. Tegevus toimub 16. sajandil Istanbulis. Noor Džahan saabub koos elevandipojaga linna. Elevant on mõeldud sultanile kingituseks. Nii satub Džahan palee loomaaeda, kus ta hoolitseb elevant Chota eest.

Palees jääb ta silma arhitekt Sinanile, kes teeb temast oma õpipoisi. Sinanil on lisaks veel kolm õpipoissi. Edasipüüdlik ja auahne Davud, kartlik nikola ning tumm ja häbelik Yusuf. Džahaniga juhtub palju igasuguseid seikluseid ning ta satub mitmetesse intriigidesse, kuid tal on õnne ning ta tuleb nendest eluga välja. Nagu tollele ajale kombeks, siis kõik sõltub valitseja soosingust.

Seda raamatut oli mõnus lugeda. Siin juhtub mitmeid sündmuseid, aga ometi nagu ei juhtu ka. Raamatus on mingi rahulik kulgemine. Ka siis, kui juhtub midagi koledat. Selles raamatus on rahu, kuigi juhtumised seda pole. Raamat algab, kui Džahan on poisike ning lõpeb sellega, kui ta on üle saja aasta vana. Aeg voolab märkamatult.

Džahan on ennast pühendanud arhitektuurile ning oma südame on ta kinkinud poisikesepõlvest peale sultani tütrele Mihrimahile. Ometi mahub tema südamesse veel Chota. Siin raamatus on nii hästi tabatud inimese ja looma vahelist kiindumust. Kellel on koduloomad, need teavad seda tunnet. Lihtsalt temal on kassi või koera asemel elevant. Nii armas ja südamlik on lugeda, kuidas ta elevandi eest hoolitseb ja temaga räägib.

Tahes-tahtmata mõtles ta, et kui inimesed suudaksid elada rohkem nii nagu loomad, nii, et nad ei mõtleks minevikust ega tulevikust, ei valetaks ega petaks kogu aeg, siis oleks maailm palju rahulikum ja võib-olla ka õnnelikum paik. (lk 494-495)

See ongi üks armas ja südamlik raamat, mis lugedes tekitab helge meeleolu. Soovitan lugeda nendel, kellele meeldivad rahuliku kulgemisega raamatud ning ajaloohuvilistele (kuigi sündmuste ajaline järjestus ei ole päris autentne).

Autoril on eesti keeles veel üks romaan. See on „Armastuse nelikümmend reeglit“ (Verb, 2014).

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Triinu Rannaäär
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 29. märts 2018 in ajalooline romaan, ilukirjandus

 

Antti Tuuri. Igitee

Ilmunud: Varrak, 2017
Tõlkinud Ants Paikre

Romaan räägib terrorist Nõukogude Liidus 1930. aastatel. Ühe mehe, Jussi Ketola jaoks saab see terror alguse juba Soomest, kust rühmitise Lapua liikmed ta oma kodust röövivad ja tahavad saata ta Nõukogude Liitu, sest ta on väidetavalt kommunist. Soome piirivalvest ei lubata teda üle ja nii otsustatakse ta lihtsalt kusagil maha lasta. Jussil õnnestub nende eest üle piiri putkata.

Ta satub Petroskoi haiglasse. Teda tuleb sinna külastama Kallonen, kes uurib temalt, kas ta on Soomest saadetud spioon, kes tuli sotsialismi ülesehitamist takistama. Jussi ei taha muud, kui tagasi oma koju pöörduda. Seda tal muidugi teha ei lasta. Nii jääb ta mõneks ajaks Petroskoisse, kuni saadetakse lõpuks kolhoosi Hõbe. Kallonen tahab, et ta kannaks ette kõigest Nõukogude Liidu vastasest tegevusest. Jussi keeldub seda tegemast.

Kolhoosi Hõbe on üles ehitanud ameerikasoomlased. Nad on tulnud Karjalasse järgides Stalini kutset, et aidata rajada töörahva paradiisi, aga lõpuks leiavad ennast hoopiski hullemast olukorrast. Toon siia ka ühe ilmeka näite. Nimelt tapab Kallonen nende kolhoosis väidetava spiooni. Ameerikasoomlased on sellest nii šokeeritud, et ei suuda juhtunud algul uskudagi. Seejärel lähevad nad omavahel vaidlema, sest osad arvavad, et juhtunust tuleks teavitada politseid. Kahjuks ei ole neil aimugi, kuidas käivad asjad Nõukogude Venemaal.

Raamat on kirjutatud jutustuse vormis ühe inimese pilgu läbi. Dialooge ei ole. Alguses see natuke häiris lugemist, aga ajapikku suutsin sellest mööda vaadata. Raamat edeneb päris kiiresti, kuigi teema on raske. Kirjutamisstiil tundub natuke lakooniline, aga ridade vahelt paistavad ikkagi ka tunded.

Eelmisel aastal linastus romaani „Igitee“ põhjal samanimeline film, kus osalesid mitmed Eesti näitlejad ja samuti toimusid osad võtted Eestis. Kuna vaatasin filmi enne raamatu lugemist, siis raamatu algus võrreldes filmiga oli natuke veniv. Tegelikult on see ka mõistetav, et filmis on vaja rohkem põnevust luua. Muidu on film küllaltki raamatulähedane. Soovitan kõigil, kes tunnevad huvi ajaloo vastu raamatut lugeda ja vaadata pärast ka filmi.

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Triinu Rannaäär
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 
1 kommentaar

Posted by &emdash; 23. jaan. 2018 in ajalooline romaan, ilukirjandus

 

Martha Hall Kelly. Sirelitüdrukud

Ilmunud: Päikese Kirjastus, 2017
Tõlkinud Leena Suits

Raamat jutustab kolme naise loo Teise maailmasõja ajal ja pärast sõja lõppu. Raamat on ilukirjanduslik, aga põhineb tegelikel sündmustel ning kaks peamist tegelast on ka reaalselt elanud.

Raamatul on kolm peategelast. Nendeks on Caroline Ferriday, Kasia Kuzmerik ja Herta Oberheuser. Caroline on New Yorgi seltskonnadaam, kes töötab Prantsuse konsulaadis ning tegeleb heategevusega. Ta on just kohtunud mehega, kellesse ta hakkab armuma, kui puhkeb Teine maailmasõda.

Kasia on Teise maailmasõja puhkedes noor tüdruk, kes astub vastupanuliikumisse, et kullerina tegutseda. Ühel päeval võetakse Kasia koos oma sõprade, õe ja emaga kinni ning viiakse Ravensbrücki koonduslaagrisse. See laager on mõeldud ainult naistele.

Herta Oberheuser on noor ja ambitsioonikas saksa arst, kelle perekond vireleb vaesuses. Kui ta näeb kuulutust, kus otsitakse valitsuse teenistusse arsti, siis ta ei kahtle, et see on hea võimalus. Lõpuks nende kolme tegelase elud hakkavad üksteisele lähenema.

Caroline Ferriday ja Herta Oberheuser on ka reaalselt elanud. Samuti nende vanemad ja veel mõned tegelased. Kasia ja tema õde Zusanna ei ole küll reaalselt elanud, aga nad on kirjutatud mitme inimese põhjal kokku kaheks tegelaseks.

Autor on teinud antud teemal väga põhjaliku uurimuse ning sellest kirjutanud suurepärase ja üdini emotsionaalse raamatu. Kes ei taha lugeda Teise maailmasõja koledustest ning leinast, siis nendele ei soovita, sest see, mis toimus Ravensbrücki koonduslaagris, mis nende naistega seal tehti, see on lihtsalt võigas ja julm.

Mulle meeldib lugeda Teise maailmasõja kohta. See on minu jaoks ääretult huvitav, mis siis, et tegemist on raske teemaga. Väga meeldis ka käesolev raamat, sest see on lihtsalt nii hästi ja kaasahaaravalt kirjutatud, et lugesin paari päevaga läbi. See raputas mu maailmapilti ning neid tegelasi ei ole pärast raamatu lõpetamist lihtne peast välja saada. Soovitan soojalt see raamat kätte võtta ning läbi lugeda ning ärge laske ennast raamatu mahukusest hirmutada. Raamat on põnev ning edeneb kiiresti. Õhtuti oli raskusi selle käest panemisega. Head lugemist!

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Triinu Rannaäär
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 
1 kommentaar

Posted by &emdash; 20. dets. 2017 in ajalooline romaan, ilukirjandus

 

Barbara Quick. Vivaldi Neitsid

Ilmunud: Eesti Raamat, 2009
Tõlkinud Victoria Traat

 

Barbara Quick on loonud suurepärase romaani ajaloolistel ainetel.

Raamat kirjeldab noore naise (võiks öelda tegelikult lapse) Anna Maria dal Violin´i  elu Ospedale della Pieta´ kloostrimüüride vahel, kuhu ta vastsündinuna oli jäetud nagu kõik teised selle kloostri kasvandikud (tegemist oli orbudekoduga). Kloostri ja peategelasega oli tihedalt seotud ka Vivaldi, kes tegutses Pieta´ kloostris maestro ja komponistina.

Loo keskseks teemaks on Anna Maria püüdlused teada saada, kust ta pärit on. Selle teema ümber on põimitud elu kloostris, Figlie di coro liikmete igapäevaelu sündmused ja intriigid ning loomulikult Anna Maria ja tema coro sõbrannade vahelised suhted ja seiklused (mida tõlgendatakse kloostris kui reeglitest üleastumist ning millle ilmsikstulekul Anna Maria pidevalt karistada saab).

Raamatu lõpus on väljatoodud autori märkused selle kohta, kui palju oli raamatus ajaloolist tõde ning mis oli kirjaniku fantaasia vili.

Mis mind väga meeldivalt üllatas oli see, et raamatu lõppu oli pandud ka muusikateoste pealkirjad ja stseenid raamatus, kus neid oli kirjeldatud. Fantast!

Soovitan lugeda kõigil, kellele meeldivad armastusromaanid.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Helen Reiser-Liim
Nõmme raamatukogu juhataja

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 16. mai 2017 in ajalooline romaan, ilukirjandus

 

Klabund. Borgiad: ühe perekonna romaan                 Heinrich Büttner. Lucrezia Borgia: XV sajandi huvitavaim naine                                              Maike Vogt-Lüerssen. Lucrezia Borgia: paavsti tütre elu renessansiajal

Klabund.
Borgiad: ühe perekonna romaan
Ilmunud: Monokkel, 2003
Tõlkinud Uno Liivaku

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Heinrich Büttner.
Lucrezia Borgia: XV sajandi huvitavaim naine
Ilmunud: Monokkel, 1993

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Maike Vogt-Lüerssen.
Lucrezia Borgia: paavsti tütre elu renessansiajal
Ilmunud: Olion, 2006
Tõlkinud Katrin Kaugver

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Kui lähtuda kahest esimesest autorist, siis jääb tõenäoliselt väga väär ettekujutus 15. -16. sajandi vahetuse ühest silmapaistvaimast naisest. Need raamatud on äärmiselt naiivsed (Klabund) ja vasturääkivad, toetuvad pigem kaasaegsete pahatahtlikule laimule ning Borgiate mõjukate vaenlaste  kurjadele  kuulujuttudele Lucreziast kui tahtejõuetust ja nõrgast, samas liiderlikust ja kättemaksuhimulisest naisest (Büttner), samuti tema lähedastest ning lähikondsetest. Enamus kuulujutte tõenäoselt olid põhjustatud Lucrezia väga soojadest suhetest oma vendade Cesare ja Juani ning isa ja tema tütrest lemmiklapse heast läbisaamisest. Vast mängis oma rolli ka isa, paavst Aleksander VI liiderlikkus vaatamata tolle antud kasinusvandele. Kuid on ka tõsiseltvõetavat materjali, millele toetudes ilmselt on võimalik sellest äärmiselt huvitava elukäiguga naisest saada enam-vähem tõesem ja ausam pilt.

Maike Vogt-Lüersseni biograafiline raamatuke toetub Lucrezia kaasaegsete kirjadele, ülestähendustele ning dokumentidele, eeskätt paavstide sakslasest tseremooniameister Johann Burchardi päevikule alates aastast 1483, mil Lucrezia oli vaid 3-aastane kuni Burchardi surmani 1506. aastal, samuti ka Lucrezia enda ning tema pereliikmete kirjadele ja dokumentidele. Ja nagu väidab autor, ei jää tõde oma põnevuselt alla vaenlaste levitatud kuulujuttudele.

Tolle aja kõrgest soost naine ei saanud kunagi valida oma elu südame järgi, vaid ta oli enamasti poliitiliste kauplemiste, kokkulepete ja õukonnamängude ohver. Nii ka Lucrezia, kes oli vaatamata armastusele ja lemmiklapse staatusele isale siiski poliitiline vahetuskaup kirikuriigi mõjuvõimu suurendamiseks. Nii kujunes pidevate abielude liitmiste ja lahutamiste tulemusel paavsti tütre elu üsnagi kurvaks, üksildaseks, täis kaotuskibedust, vääritimõistmist, kuigi ümbritsetuna rikkusest ja kaunitest kunstidest.

Raamatud ajaloohuvilisele, mis tekitavad vastakaid tundeid.

 

Maimu Johannson
Paepealse raamatukogu raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 28. apr. 2017 in ajalooline romaan, ajalugu, ilukirjandus

 

Andrea Chapin. Koduõpetaja: romaan William Shakespeare’ist

koduopetajaIlmunud: Eesti Raamat, 2016
Tõlkinud Malle Klaassen

William Shakespeare sündis suhteliselt vaesesse, kuigi emapoolse suguvõsa poolt lugupeetud katoliiklikusse köösneri-perekonda. Nagu raamatuski on korduvalt vihjatud, tema isa olla olnud kindategija, kuid mitte ainult. Raamatu Shakespeare´i sõnadega tema isa „… on olnud kes vaid ja mitte keegi… ei ole kunagi olnud kuningas …“.  Tema sünnikodu järgi otsustades rikkusega see pere ei hiilanud. Kuid juba tuntud kirjanikuna 1597.aastal ostetud nn Anne Hathaway´s Cottage  oli tolle aja kohta kirjaniku sünnilinnas Stratford-upon-Avonis üks suuremaid, kauni aiaga ning ilmselgelt kuulus jõukal järjel olevale pererahvale. Shakespeare ise elas selles majas vaid oma viimased kolm eluaastat.

Üsna noorelt, ajavahemikust 1585-1592  Londonis küllalt edukat näitleja- ja kirjanikukarjääri  alustanud, korjas ta ilmselt piisava varanduse, lubamaks endale hilisemat  mõnusat elu (või siis sai pere seda endale lubada kirjaniku seltskondliku abikaasa Anne Hathaway kaasavara toel).  Kuna aga täpsemad andmed Shakespeare’i elu, tegevuse ja usuliste veendumuste kohta tollest perioodist puuduvad, siis on sellest tingituna levinud mitmeid legende ja jutte. Teada on vaid, et selleks ajaks oli ta juba abielus 8 aastat vanema Anne´iga ja 3 lapse isa, mida ta ka raamatus tunnistab. Ja kas tema seikluslik vaim sundis meest jätma naise, lapsed ja kodu või hoopis viskas naine eneseimetlejast poeedi kodunt välja, eelistades lapsi ning iseendaks jäämist?

Tõenäoselt tänu sellele teadmatusele on saanud tõeks ka käesolev  suurepärane reljeefsete karakteritega aega ja olusid väga ilmekalt iseloomustav meelelahutuslik teos Shakespeare´ist kui häbematust flirtijast, isiklikku vabadust ja ruumi vajavast, usaldamatust, kuid  andekast poeedist ja taiplikust õpetajast. Peale oma  näitetrupi laialiminekut Londonist lahkunud näitleja ja näitekirjanik Shakespeare satub väiksesse maakohta asendama äsja mõrvatud katoliiklasest koduõpetajat.

Raamat  räägib kirjanduse ja elu seostest läbi peategelase, onu peres kasvanud orvu, nüüdseks lesestunud Katharine L´Isle´i  saatuse. Haritud ning intelligentne naine elab taas keerulisel ajal oma pere hüljanud onu Lufanwal Hall´i mõisas hulga sugulaste keskel.  Olles algul pelglik ning umbusklik uue vaheda vaimu ja sõnaosava ning väledaima keelega õpetaja suhtes, kuid hiljem hukutavalt armunud nii noorde bardi kui tema  luulesse. Mõistmata, kas näitlejast-poeedist koduõpetaja mängib iga kord mingit rolli või on ta jutt tõsi, kaheldes, kas too üldse teab kuidas armastada,  lükkab naine kõrvale inimese, kes püüab võita Katharine südant. Kas lõplikult?

Katharine´iga hingesugulust aduv ja naise haritust hindav  või teda lihtsalt ära kasutav poeet tunnistab korra, et on meeletult kade kõikide noorte poeetide peale, keda avaldatakse ja kantakse seltskondades ette. Eks ikka põhjusel, et noored pole häbelikud ega kõhelnud avaldamast oma töid.  Samas on Katharine veennud Shakespeare´i oma seni kirjutatud sonette lõpetama. Ka raamatus on justkui üks peategelane sündiv poeem „Venus ja Adonis“, mis tegelikkuses ilmuski elegantses köites aastal 1593. Katharine on poeedi inspiratsiooni-allikas, kirjanduslik nõuandja ja ka esimene kriitik.  Koostöö poeediga on pannud ka Katharine´i soontes voolama luule.  Eks võta kinni, kuidas tegelikkuses asjad olla võisid, küll on aga teada, et Shakespeare on kirjutanud 154 ranges vormis sonetti ja hulga poeeme ning luuletusi ja 36 näidendit, millede originaalkäsikirju pole kahjuks meie aega säilinud.

Antud raamatu näol on tegu väga sugestiivse, pilte silme ette maaliva nii isikute- kui kostüümidraamaga, samuti suurepäraste ruumikirjelduste ja emotsioone ning mõtteid edasiandva ajaloolise taustaga jutustusega.

Romaani tegevus toimub 1590. aastal, kui Shakespeare oli tuntud vähemalt Londonis  nii näitleja kui kirjanikuna, ning Inglismaal on alanud verine protestantlik reformatsioon, kus kiusatakse taga ikka veel katoliku usust kinnihoidjaid.

Põnevat lugemist!

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Maimu Johannson
Paepealse raamatukogu raamatukoguhoidja