RSS

Category Archives: ajalugu

Peeter Ernits. Viimane rüütel: Arnold Rüütli jäljed Eesti pinnal ja ajas

Ilmunud: Kunst, 2017

2017.aasta sügisel ilmus Peeter Ernitsa sulest Arnold Rüütli elulooraamat, mida ka suurelt Rahvusraamatukogus rohke publiku ees pidulikult esitleti. “Viimane rüütel. Arnold Rüütli jäljed Eesti pinnal ja ajas” on kõnekas ja sisukas ajaloohõnguline teos, mis kajastab Eesti ühe mõjukama ja armastatuma poliitiku elukäiku ülevaatlikult lapsepõlvest kuni tänaste oludeni.

Teeneka sirgeselgse rahva- ja riigimehe eluteed tutvustavatest esimestest peatükkidest leiame viiteid perekondliku tausta, perekonnanime tagamaade kohta, näeme esimesi töölõike poisiea karjasepõlves ja kasvukeskkonda tollases maakeskkonnas, külakultuuris. Kriitiliste ajalooliste hetkede keerises saame osa okupatsiooni- ja küüditamisprotsessist ning ajastu poolt pakutud karmidest valikutest noore mehe edasise elu ja arengute osas. Kirjeldatakse peategelase töömehe teed punavõimu poolt pealesunnitud majanditingimustes, sealset karjääri ja töökeskkonna iseärasusi. Sealt edasi rullub lahti Rüütli nõukaaegne poliitikukarjäär ning õpingud valitud suunal.

Eraldi teemana on laiemalt luubi all muurrangulise ajastu tegemised, visioonid ja olud perestroikast, laulvast revolutsioonist ja selle järgsest diplomaatilisest iseseisvusvõitlusest. Kohtumistest selle maailma juhtfiguuridega paljudest riikidest läbirääkimiste laua taga. Taasiseseisvumisega seotud nüansidest ja Eesti uue ajastu koidikust, koos kõigi selle juurde kuulunud võlude ja valudega, mis järgnes siiski veretult pärast närvilisi läbirääkimisi, ähvardusi, hirmutamistaktikat ja Moskvast saadud “peapesu”.

Noore demokraatiaga väikeriigi presidendi roll ja valimisvõitlused sellel konkureerival maastikul räägivad oma loo riigi juhtimisega seotud väljakutsetest ja pingetest. Paljastuvad poliitilised kemplused ja ärategemised. Lühidalt peatutakse kahetsusväärsel “Kadriorgia” skandaalil, mis osutus võikaks poliitiliseks vandenõuks ja maailma meedia vahendusel kogu riigi mainet mustanud laimukampaaniaks.

Murdumatu Rüütel jääb rüütliks igal juhul, nagu ütleb ka teose tekst. Jääb selleks oma teotahte, töövõime ja tulemustega, säilitades väärikalt oma asendamatu positsiooni Eesti lähiajaloos ja rahva südameis.

Ehe elulooraamat kõneleb loo megateenetega Eesti tipppoliitikust, kelle ametikõnedes olnud alati kompromissitult sees iga eestlase sotsiaalse heaolu motiiv. See on värvikirev pilt meie lähimineviku suurmeistrist, kelle panust taasiseseisvumisse ja ühiskonna sotsiaalse arengu moraalset toetamist ei ole võimalik unustada. See Eesti lähiajalugu vaagiv raamat ongi unustamise vastu.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Loe e-raamatukogust ELLU

 

Andre Tamm
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik

 
 

Toomas Sulling. Südamega südamest: südamekirurgi poole sajandi töö kogemus

Ilmunud: Pilgrim, 2017

 

Möödunud aasta novembris ilmus Eesti südamekirurgja Grand Old Man Toomas Sullingu raamat „Südamega südamest: südamekirurgi poole sajandi töö kogemus“. Teoses võtab Eesti üks läbi aegade hinnatuimaid tipparste kokku oma meditsiinilise teekonna, mis pakkunud unetuid öid ning üliinimlikke pingutusi oma eesmärkide poole püüdlemisel ja edu saavutamisel. Samuti näeme eellugu tema poolt valitud maastikule jõudmisest. Värvikates tagasivaadetes meenutatakse muuhulgas neljasadat koera, kelle kaudu prooviti omal ajal revolutsiooniliselt kirurgiat arendada ja läbimurdeid saavutada ning nelja tuhandet operatsiooni läbi viiekümne viljaka tööaasta.

Meditsiiniterminite ning erialaste fotodega rikastatud liigutavad leheküljed kirjeldavad võitlust Eesti patsiendi parema teenindamise nimel ja vastavaid saavutusi. Trotsi ja tahtejõuga läbi halli kivi läinud visa tohter valgustab lugejat detailidega, kuidas tema entusiastlik meeskond nõukogude ajal väljakutsetega hakkama sai ning kuidas head juhused olid sel teel suureks abiks.

Peatutakse ka teemal, kuidas Mustamäe haiglas opereeriti eriprojekti raames spetsiaalselt soomlasi, et Eesti patsientide heaolu eesmärgil väärtuslikku lisaraha saada ning käsitletakse ülevaatlikult, kuidas 1990ndatel alustati keerukamaid operatsioone töötaval südamel.

Aukartustäratava elutööga kogenud autor avab lugejatele nii humoorikaid anekdootlikke seiku oma pikast karjäärist haiglamiljöös kui ka otsustavatest minutitest läbirääkimistelaua taga. Tõsine, rahvatervist puudutav teema kulgeb käsikäes üldinimlike hetkede ja pisukese elulise huumorivarjundiga. Näitena kirjeldatakse raskeid operatsioone, kus käis võidujooks ajaga ning kus märgid näitasid kaotust, kuid imed ja soodsad kokkulangevused tagasid lõpuks ikkagi uskumatu võidu.

Tegemist on hariva, tervist väärtustava ja mõtlemapaneva raamatuga elust ja arstiteadusest, mis puudutab iga lugeja südant.

Viiskümmend aastat Eesti meditsiinis endast kõike välja pannud tark, andekas ja rahva armastuse pälvinud doktor Sulling räägib oma raamatu kaudu inimestega südamest südamesse. Mälestuste jäädvustamise nimel sule haaranud ja ennast ajalukku kirjutanud arst, kes astunud pool sajandit tuhandete lõikuste jooksul eriterasest skalpelliga surmale vastu, et võita kriitilisele patsiendile lisaaega selles maailmas.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

 

Andre Tamm
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 14. juuni 2018 in ajalugu, biograafiad-memuaarid, meditsiin

 

Anne-Marie O’Connor. Daam kullas: Gustav Klimti meistriteose, Adele Bloch-Baueri portree erakordne lugu

Ilmunud: Varrak, 2016
Tõlkinud Aldo Randmaa

Lugu kunstnikust, tema modellist, kuulsast maalist ja räigest ajaloo-perioodist…

Raamatu esimene osa, esimesed ca 100 lehekülge tekitasid emotsiooni, et see on üks väga ilus raamat. Ajakirjanik Eda Post kirjutas rohkem kui 10 aastat tagasi artikli selle maali loost ning kirjutas muuhulgas ka nii:

„Olid viimased kuldsed aastad paljurahvuselise impeeriumi pealinnas, kuigi vaevalt seal seda tollal aimati. Viin oli üks maailma kultuurikeskusi: ooper, teater, ülikool, kirjanduskohvikud. Seal töötasid teiste seas heliloojad Gustav Mahler ja Arnold Schönberg, filosoof Ludwig Wittgenstein, psühholoog Sigmund Freud. Euroopa kujutavas kunstis võidutses art nouveau ehk juugendstiil. Viinis esindas ühe tähtsamana uut voolu 1862. aastal sündinud ja karjääri teatrikunstnikuna alustanud Gustav Klimt, kelle töid jõukad pered vaimustatult tellisid.“

Esimene osa lõpetas ka selle raamatu väga ilusa osa…

1918. aastal suri Klimt 55-aastaselt infarkti ja temast jäi maha hulgaliselt pooleli töid. 1925. aastal suri 43-aastaselt meningiiti ka Adele Bloch-Bauer, kellest jäi maha kunsti- ja kirjanduskogu. Aastal 1923 koostatud testamendi järgi päris Adele vara abikaasa Ferdinand, aga naine soovis, et pärast Ferdinandi surma kingitaks Klimti tööd Austria riiklikule galeriile.

 

Raamatu teine osa on vastik-vastik-vastik… See räägib ajast, mil Austrias võimutsesid natsid ning nende üheks eesmärgiks oli juutide alandamine ja hävitamine, juutide varanduse (sh kunstiväärtuste) varastamine. Kõige rohkem tegi mulle haiget see, kuidas vaeste juutide linnaosas elavaid eakaid juuditare sunniti pesema tänavaid käsitsi ning pesuveele lisati hapet… Ja naisi peeti üldse sõjasaagiks ning nende teotamise (vägistamise) puhul võidi ka rassilise puhtuse doktriini eirata.

Kunstiväärtused osalt säilisid ja neid püüti hoida turvaliselt, aga osalt need paraku ka hävisid.

 

Raamatu kolmandas osas, pärast sõda, tuli kõigil oma elu riismed uuesti kokku koguda:

„Meeleparandust polnud palju leida. Austria uppus enesehaletsusse. Viin oli varemeis. Liitlasvägede pommirünnakud olid sajanditevanuse arhitektuuri rusuhunnikuteks muutnud. /…/ Tänavatel lonkasid amputeeritud jäsemetega inimesed. Sada tuhat Viini naist varjas oma vägistamise traumat. Inimesed müüsid toidu ostmiseks väärisesemeid või oma ihu.

Mõrvatud oli üle 65000 Austria juudi. Hinnanguliselt 5500 juuti oli Austrias ellu jäänud. Umbes 130 000 Austria juuti oli põgenenud ja paljud ellujäänud olid rännanud välismaale. /…/

Juudid, kes sel troostitul sõjajärgsel perioodil Austriasse tagasi tulid, olid väsinud ja kurvad. Nende sugulased ja omaksed olid mõrvatud…

Vähesed juudid pöördusid koju tagasi.“

 

Ja kunstiteoste tagasisaamine oli peaaegu võimatu:

„Enamiku eakaid juudi pagulasi, kes tulid oma kunstiteoseid tagasi tahtma, saatsid Austria ametnikud tagasi, nõudes, et pagulased tõendaksid maalide kunagist neile kuulumist. Paljud ellujäänud olid kaotanud igasugused tõendid siis, kui nende kodud üle võeti, või siis kinnitati neile, et nende pere oli teosed ära kinkinud. /…/ Austria Galerii Klimti-kollektsioon oli saavutanud maailmaklassi taseme juudi kodanikelt sõja ajal röövitud maalide omandamise teel…“

 

Kunstiteoste tagastamisest ja kohtuveskite jahvatamisest kirjutab ka Eda Post:

 

„Kes oleks võinud arvata, et Viini ajalugu hakkavad jutustama tema maalid?

Adele ei olnud enam kaunis saladus. Viiniltki oli võetud tema salapära, sest Adele ja teised röövitud Klimti naised muutsid linna suhet oma minevikuga.“

 

Selline aega- ja süvenemist nõudev raamat.

Raamatu kiituseks tuleb veel mainida, et sellel on korralik ja ülevaatlik sisukord, korralikult tehtud märkused, kasutatud allikad, isikunimede register, illustratsioonide nimekiri jmt. Jah, illustratsioonid võiksid ju olla värvilised, aga see oleks teinud raamatu ilmselt liiga kalliks.

 

Raamatu tutvustus kirjastuse lehel.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Loe e-raamatukogust ELLU

 

Ester Liinak
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 12. juuni 2018 in ajalugu, kunst

 

Andrew Norman Wilson. Kuninganna Victoria

Ilmunud: Varrak, 2016
Tõlkinud Kalev Lattik

 

ETV näitab praegu telesarja „Victoria“ 2. hooaega, noore kuninganna algusaegade lugu. See sari ajendaski mind juba aasta tagasi, 1. hooaja näitamise ajal kuninganna Victoria kohta raamatuid otsima-laenutama-lugema. Eesti keeles on Victoria-raamatuid päris mitu, näiteks:

Evelyn Anthony. Victoria ja Albert (Odamees, 1997)
Carolly Erickson. Victoria: tema väike majesteet (Kunst, 1997)

Kuninganna Victoria (1819-1901) andis nime kogu oma peaaegu 64 aastat kestnud valitsemisajale, mida tuntakse Victoria-ajastuna. Üks teine ETV poolt näidatud telesari vihjab samuti sellele. Nimelt… „Downton Abbey“ ja õeksed Crawley’id.

Õde Edith, olles ajakirja omanik, jäi ootamatult ilma ajakirja toimetajast ning otsis uut. Ja viimane kandidaat, kellega ta suhtles ja ka tööle võttis, oli Laura Edmunds. Vestluse käigus selgus, et nad on mõlemad sündinud 1892. aastal. Ja nende vestlus sellest oli nii muhe…

L: 1892 tundub nii kauge aeg. Hoopis teine ajastu.

E: Sellest tasuks kirjutada. Victoria-ajastu lapsukestest on saanud moodsad naised.

L: Ja mis hinnaga?

Kiiduväärt on, et autor on tohtinud selle raamatu koostamiseks läbi töötada kõikvõimalikke kirjalikke materjale ning raamatu algusesse paigutatud tänusõnad on esmalt suunatud kuninganna Elizabeth II-le, kes andis loa tsiteerida kuninglikus arhiivis säilitatavaid tekste ja muid materjale, mille autoriõigus kuulub kuninglikule perekonnale.

Raamatut lugedes on tunda, kuivõrd autor kuninganna Victoriat austab ja ka… armastab. (Teiste, ilukirjanduslike Victoria-raamatute puhul sellist muljet ei jää.) Ja ta teeb need tunded ka oma lugejatele selgeks. Näiteks kõige viimane lõik, mis võtab raamatu kokku, teeb lugejale pai ja lõpetab sügava kummardusega kuninganna Victoriale:

„Nõnda pakub Victoria kui Euroopa monarhiate ema ja suur kaitsja inimestele alati huvi. Ometi poleks see lugu nii tavatult lummav, kui kuninganna-keisrinna ise poleks nii lummav. Need, kes käisid tal viimastel elukümnenditel külas, võisid ju ennast tema arvel lõbustada, naerda ta käredate arvamuste üle, näha ta kõikumist maalähedase talupojamõistuse ja pirtsaka tujutsemise vahel. Ent tema juuresolekul tundsid nad iseäralikku aukartust. Niisugune tunne tekib ka igaühes, kes püüab temast kirjutada. See on midagi sootuks muud kui lihtsalt lugupidamine ühe kuningliku isiku vastu. Säärast tunnet ei suuda äratada peaaegu mitte ükski nendest kroonitud peadest, kes kõndisid Windsori tänavatel tema kirstu taga. Aukartus tekib konkreetse naise, kuninganna Victoria ees. Sammuge mõttes mööda vaipa selle väikse tüseda kuju poole, kes uurib oma laua taga riiklikke dokumente või hindustani grammatikat, kõrval Munchi või printsess Beatrice. Te lähenete inimesele, kes on tohutult heasoovlik ja palju-palju targem, kui te oleksite iial arvanud, ja keda on – vastupidi kõige tüütumale temast loodud klišeele – lihtne naerma saada. Aga kui teil on vähegi taipu mõista, siis üksiti olete tema juuresolekul ka kohkvel. Te olete millegi võimsa valduses.“ (427 lk)

Kirjastus Varrak tutvustab seda raamatut oma kodukal väga toredasti ja lubab ka raamatu sisuga tutvuda (11 lk raamatu algust, sh Suurbritannia valitsejate sugupuu).

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Loe e-raamatukogust ELLU

 

Ester Liinak
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 2. juuni 2018 in ajalugu

 

Mia Kankimäki. Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma

Ilmunud: Varrak, 2018
Tõlkinud Triin Tael

Mia Kankimäki on 38-aastane soomlanna, kes keskeakriisis olles jätab oma töö kirjastuses,  võtab omale vaba aasta ning otsides toetuseks stipendiume,  sõidab aastaks Jaapanisse Kyotosse, et tutvuda põhjalikumalt X sajandist pärit jaapani õuedaami Sei Shõnagoni ja tema kirjutatud „Padjaraamatuga“.

Vaatamata sellele, et Mia ei tunne Kyotos kedagi, ta ei oska ka jaapani keelt, tunneb ta Seiga hingesugulust, olles lugenud  tema „Padjaraamatut“ inglise keeles.  Õuedaami nimekirjad talle olulistest asjadest on kui tänapäevased blogisissekanded.

„Padjaraamatu“ originaal on aastasadadega hävinenud. Säilinud on erinevad variandid, mida tõlkijad läbi aegade on oma tahtmist mööda lühendanud ning kohandanud. Mia püüab panna ennast võimlikult sarnasesse olukorda õuedaamiga, viibida paikades, kus temagi võis olla käinud.

Mia reisi Jaapanisse on kirjeldatud sedavõrd kaasahaaravalt, et lugejalgi on võimalik kogu see teekond kaasa teha, nautida kirjeldusi nii jaapani arhitektuurist, kultuurist, söögist kui võluvast loodusest. Ning hakata koostama oma nimekirjasid meeliülendavatest, ärritavatest, südant kiiremini põksuma panevatest asjadest.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Anu Sepp
Sõle raamatukogu juhataja

 

Alaine Polcz. Naine rindel: peatükk minu elust

Ilmunud: Koobakene, 2017
Tõlkinud Reet Klettenberg

 

“Naine rindel” on ungari kirjaniku ja psühholoogi Alaine Polczi (1922-2007) autobiograafiline teos noore, 19-aastase värske abielunaise kaootilisest põgenemisest läbi teise maailmasõja lõpuheitlusest räsitud Ungari.

A-5 formaadis raamatuke on rahulikus, kiretus stiilis tagasivaade toimunule alates peategelase abiellumisest 27. märtsil 1944, neljandal sõja aastal, kuni sõja lõpuni. Segunevad kohad: Transilvaania, Ungari, Rumeenia; rahvused: juudid, katoliiklased ja kalvinistid; sõdurid: sakslased, venelased, rumeenlased, ungarlased. Ja üle kõige nälg, külm, täid, haigused, mustus ja vägivald, vägivald, vägivald.

Abielu on ebaõnnestunud, mees kohtleb armastavat naist külmalt ja tõrjuvalt, petab teda juba pulmareisi ajal ning nakatab suguhaigusse. Sõja lõpukuudel on peategelane Csakvaris, mis käis vene ja saksa vägede käest korduvalt läbi. Karta tuli mõlemaid, kuid jutustus sellest, mida tegid venelased naistega, on õõvastav. Grupivägistamise kohta kasutab kirjanik väljendit “viidi ära”, selgitab, kuidas toimub selgroomurdmine. Kõike seda kirjeldatakse eemalviibivalt, emotsioonitult, kuid lõppkokkuvõttes jääb üle üksnes imestada, kui tugev võib olla inimene, naine.

Ei ole kerge lugemine, kuid köitev.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Anne-Mari Vunder
Männiku raamatukogu vabatahtlik.

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 13. apr. 2018 in ajalugu, biograafiad-memuaarid

 

Bill Bryson. Maakera kuklapoolel: rännud päikesest kõrbenud riigis

Ilmunud: Hea Lugu, 2017
Tõlkinud Piret Lemetti

Austraalia on minu jaoks alati tähendanud midagi kauget, teistsugust ja salapärast. Tuleb tunnistada, et seda kõike ta on. Paljud meist sooviksid kasvõi korra oma elu jooksul seda huvitavat mandrit külastada. Mina võtsin ette kirjandusliku rännaku ja sain suurepärase elamuse võrra rikkamaks. Soov päriselt reisida sellesse erakordsesse paika maakera kuklapoolel tõusis veelgi. Paljuski tänu Ameerikas sündinud, kuid peamiselt Suurbritannias elanud reisikirjaniku William McGuire Brysoni humoorikale reisikirjeldusele Austraaliast. Autor on andnud põhjaliku ülevaate sealsest loodusest, inimestest, ajaloost, poliitikast ja teinud seda huvitavalt ning kaasahaaravalt. Raamat ilmus esmakordselt juba 2000. aastal, eesti keelde tõlgiti see alles 2017. aastal.

Bill Bryson seikleb piki Austraalia rannikut, kord maailma pikimal sirgel raudteel, kord täiesti tühjal maanteel, sõites läbi kõrbe tuhandeid kilomeetreid. Bill Bryson kirjeldab olukorda rongis, kus rööbaste kõrval oli silt infoga: „Järgmise 862 kilomeetri jooksul puuduvad võimalused toidu või kütuse hankimiseks“.

Eraldi mainimist väärib Austraalia loodus. Kaheksakümmend protsenti kõigist Austraalias leiduvatest taimedest ja loomadest eksisteerivad vaid sellel kontinendil. Ainuüksi 14 maoliiki Austraalias on surmavad. Siin elab ka maailma kõige mürgisem madu, taipan. Ujuma minnes tuleb arvestada täringmeduusi olemasoluga. Tegemist on hapra ja läbipaistva õisloomaga, mis on samuti maailma mürgiseim. Väidetavalt ei ole ükski valu selle meduusi nõelamisel tekkivaga võrreldav. Ujuma minnes tuleb arvestada ka haide ja krokodillidega. Kuulsaks kohalikuks ohuallikaks on Austraalia lehterämblik, maailma kõige mürgisem putukas. Selline Austraalia juba kord on. Kubiseb kõiksugustest ohtudest, olles samal ajal huvitav. Hoolimata sellest on inimesed seal õnnelikud, rõõmsameelsed, töökad ja usaldusväärsed.

Bill Bryson tõdeb mõningase kahetsusega, et me pöörame maakera kuklapoolel olevale väga vähe tähelepanu. Samas tuleb tunnistada, et tegemist on tõepoolest stabiilse, tubli ja rahuliku riigiga. Raamatu lõpus muutub autor taas melanhoolseks: „Elu Austraalias läheb edasi ja mina ei kuule sellest midagi. Aga ühte ma teile ütlen: see on ennekõike meie endi kaotus“. Nõustun siinkohal täielikult autoriga.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Loe samalt autorilt ka:


„Kõiksuse lühiajalugu : teekond Suurest Paugust inimeseni“. Pegasus, 2006

„Ei siin ega seal : reisid Euroopas“. Tänapäev, 2011

„Ringkäik kodumajas : eraelu lühilugu“ . Pegasus, 2011

„Üks suvi : Ameerika 1927“. Hea Lugu, 2016

Ülestähendusi väikeselt saarelt : ameeriklane Suurbritannias“. Eesti Raamat, 2018

 

 

Karin Pere
Sääse raamatukogu raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 10. apr. 2018 in ajalugu, kultuur, loodus, reisikiri