RSS

Category Archives: ajalugu

Giles Milton. Veidram kui väljamõeldis: paeluvaid ajaloomärkmeid

Ilmunud: Tänapäev, 2016
Tõlkinud Matti Piirimaa

Ajaloos on juhtunud paljugi kummalist, mis võib tunduda väljamõeldisena, kuid on tegelikult tõsi. Vahel on lood liiga õudsed, et neid uskuda. Vahel on „vedamised“ liiga suured, et oleksid usaldusväärsed.  Sellesse teosesse on koondatud sada sellist lugu, mis on ajaloos tõesti juhtunud.

Raamat on jagatud 33 peatükiks, milles on kaks kuni neli lugu, mida ühendab miski – kas on tegemist lugudega loomadest, suurtest seiklustest või paadunud natsidest. Viimast teemat, Natsi-Saksamaad, on autor kõige enam käsitlenud. Tegemist on lihtsalt palju ainet andva perioodiga ajaloos, mis on seniajani ka üsna aktuaalne ja inimesi kõnetav.

Lood on valitud üksteist tasakaalustavalt. Kui ühel hetkel tundub, et õuduseid on saanud liiast, on järgmine peatükk kergemate ja helgemate toonidega. Katastroofide ja õuduste vahele on pikitud naljakaid juhtumeid ja imelisi pääsemisi.

Giles Miltoni „Vediram kui väljamõeldis“ ei ole esimene teos kummalistest juhtumitest ajaloos, mida ma lugenud olen, kuid see on kõige laiema teemade valikuga seni loetutest. Samas on paljud teemad väga tõsised, mis tähendab, et teos ei sobi nõrganärvilistele või üliemotsionaalsetele.

 

Mõned huvitavad leiud teosest. Kas te teadsite, et …

… Rasputini mõrvarite hulgas oli briti spioon?

… Mongoolia hullul parunil, kelle Lenin tappa lasi, olid eesti juured?

… Hitler oli narkomaan?

… Auschwitzist ei murtud mitte ainult välja (ka sellest raamatus räägitakse) vaid ka sinna sisse?

… Ühe India kunagise vürstiriigi palees on praeguseni 6000 palgalist, kellest 38 ei tee muud, kui pühivad kroonlühtritelt tolmu?

 

Need on vaid mõned näited, kuid huvitavat ja harivat leiab teosest veel väga palju. Soovitan kindlasti kõigile ajaloohuvilistele. Need on mõnusad lühikesed palad ka näiteks tööle ja töölt sõites ühistranspordis lugemiseks.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Stiina Sild
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 7. apr. 2017 in ajalugu

 

Voldemar Veedam. Purjetamine vabadusse: eestlaste uskumatu mereretk üle Atlandi

Ilmunud: Eesti Mälu Instituut, 2017

Nõukogude okupatsioon Eestimaal vallandas massilise eestlaste väljarände Soome ja Rootsi. Kuid ka seal ei tundnud eestlased ennast kindlalt. NSVL sirutas oma haarmed ka üle Läänemere.

Suvituskohas, mille rootslased olid andnud 500 eesti põgenikule lahkesti kasutada, korraldati küsitlus. Küsiti, kui palju inimesi tahaks naasta Eestisse ja saada NSV Liidu kodanikeks.Tagasipöördujatele garanteeritakse turvalisus, head töökohad ja korralik elamine. Küsitluse tulemus oli üksmeelne – mitte keegi 500-st ei soovinud minna.

Ühe seltskonna jaoks algasid kibekiired ettevalmistustööd põgenemiseks üle Atlandi ookeani Ameerikasse. 1945. aasta hilissuvel alustati 8247 meremiili pikkust riskiderohket teekonda lekkivas paadis, mis tegelikult oli mõeldud neljale inimesele rannasõitudeks. „Erma” pardal oli 16 eestlast,  kelle hulgas neli väikest last.

Mannetus olukorras purjeka saabumine Ühendriikidesse 1945. aasta detsembris oli sensatsioon, millest kirjutas kogu rahvusvaheline press USA-st Rootsini. See paat sai vett ja vilet. Teekonda alustati hilissuvel, kuid ajalehefotol, mis „Erma” saabumisest on tehtud, sajab lund.

Kogu reisi ajal pidas Voldemar Veedam päevikut. Oli ta ju 1940. aastal Eestis alustanud ajakirjanikuna.  Raamatu kaasautoriks oli New York Timesi kriitik Carl B Walli.  Ilma ameeriklasest ametivennata poleks „Purjetamine vabadusse” sellise rahvusvahelise menuga ilmunudki, sest Volli Veedam ei osanud Ühendriikidesse saabudes inglise keelt ja vaevalt, et kedagi oleks huvitanud eesti keeles ilmunud lugu.

Eestlaste viikingikuulsus oli muuhulgas üks peamistest ajenditest, miks president Truman veenis USA Kongressi leevendama karme immigratsiooniseadusi Ida-Euroopast pärit põgenike suhtes, kes saabusid üle suure vee väikestel purjepaatidel.

Raamat on justkui monument Eesti vabadusele. Raamat on poole sajandi vältel ilmunud ligikaudu 30 keeles, eksootilisemad neist on jaapani, korea, malai, tai ja araabia keel. Nüüd siis lõpuks ka eesti keeles. Tegemist on rahvusvaheliselt  kõige tuntuma eesti mereteemalise looga. Seda 1945. aastal aset leidnud mereretke on selle pöörasuse tõttu võrreldud Kon Tikiga

1960. aastate alguses oli „Purjetamine vabadusse” väga lähedal, et jõuda Hollywoodi abiga maailma kinolinadele. On lootust, et Voldemar Veedami unistus suurest mängufilmist lähiajal ka teoks saab.

Tõeliselt väärt raamat ilmumaks EV 100 juubelitrükina.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Loe ka Jüri Vendla. Unustatud merereisid (SE & JS, 2010)

 

Kaja Palmiste
Kalamaja raamatukogu juhataja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 28. märts 2017 in ajalugu, biograafiad-memuaarid, reisikiri

 

Anu Seidla, Riin Alatalu. Boris Dubovik: “Vanalinn, minu lemmik!“: Vana Tallinn muinsuskaitsja pilgu läbi

Ilmunud: MTÜ Eesti ICOMOS ja Ajakool OÜ, 2016

73 aastat tagasi märtsipommitamises said nii barokne Narva kui ka keskaegne Tallinn suuri kahjustusi. Kuid täna on nii, et üks neist on taastatud ja turistide lemmik, teine aga unustuses ning igav ja ilmetu.

Pärast teist maailmasõda oli Euroopas hulgaliselt sõjas purustatud vanu ajaloolisi linnasüdameid, mis taastati. Millised võimalused on linna taastamiseks? Millised võimalused valiti Prahas, millised Varssavis? Kas täna tehtaks teistsuguseid valikuid? Millised majanduslikud ja millised ideoloogilised ning poliitilised takistused olid Tallinna vanalinna taastamisel? Kas poola restauraatorid rikkusid Vanalinna ära? Miks ei ole siiani valmis ehitatud Linnateatri maja?

Tallinna Vanalinna muinsuskaitseala loomise 50. aastapäevale ja UNESCO maailmapärandi nimekirja kandmise 20. aastapäevale pühendatud raamatus pajatab pea pool sajandit ajalooliste hoonete restaureerimisega tegutsenud Boris Dubovik lugusid Tallinna vanalinna majade restaureerimisest, meenutab arhitekte, kunstiajaloolasi ning arhitektuuriajaloolasi, kes pühendasid sellele oma elu.

Ja veel küsimusi, mis tulevad seda raamatut lugedes mõtteisse:

Mis tähtsus on ühel ajaloolisel majal?

Kui vanad on majad Tallinna vanalinnas?

Milline oli Tallinn keskajal?

Linn kui bränd?

 

Raamatust leiab rohkelt lugemissoovitusi vanalinna majade ajaloost ning nende taastamiseks tehtud uurimustöödest. Samuti leiab siit mõned artiklid, mis ilmunud ajalehtedes juba aastakümnete eest, kuid iseloomustavad tollaseid vaateid Vanalinna restaureerimisele. Fotosid raamatus on nii Tallinna linnaarhiivist, Vanalinna Restaureerimise Valitsuse arhiivist, Tallinna Linnaplaneerimise Ameti muinsuskaitse osakonna arhiivist, Eesti Filmiarhiivist, Tartu Ülikooli Kunstiajaloolisest fotokogust, Eesti Rahvamuuseumi fotokogust, paljudest erakogudest jne ning majad nendel on üles pildistatud eelmise sajandi alguses, pärast sõda ja pärast restaureerimistööde teostamist.

 

Soovitan seda raamatut kõigile Indrek Hargla apteeker Melchior Wakenstede lugude austajatele, sest siit raamatust saab selgeks, mis on dornse ja mis – diele. Samuti on see raamat kõigile vanalinna sõpradele.

 

Vaata leidumust e-kataloogis ESTER

Vaata lisaks valikut Boris Duboviku kirjutatud artikleid Eesti artiklite andmebaasis ISE

 

Liina Haas
eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 10. märts 2017 in ajalugu, arhitektuur

 

Guido Ilves. Tung tappa

1_23_6010157Ilmunud: Asporal, 2000

Guido Ilvese kirjutatud „Tung tappa“ ei ole tavapärane „loen paar peatükki enne magamaminekut“ raamat. Vastupidi, pigem ei soovitaks seda raamatut nõrganärvilistematel üldse enne magamaminekut lugeda.

Autor viib lugeja võikale ekskursioonile läbi ajaloo, kõndides mööda kuulsamate seksuaalmõrvarite jäetud vereradu. Saatesõnas on välja toodud mõned mõrvaliigid, alustades puhtast inimlikust (armu)kadedusest, lõpetades poliitmõrvade ja jõudes lõpuks seksuaalmõrvariteni. Inimesed on aegade algusest saadik olnud julmad ning maailma esimene kuritegu oli tõenäoliselt tapmine. Tapmised on mänginud suurt rolli nii piiblis, poliitikas (valitsejad, kuningakojad, muud võimumehed) kui ka näiteks inimeste lõbustamises (gladiaatorite võitlused).

Samuti on alati olnud mõrvu või mõrvaseeriaid, mis näiliselt on korda saadetud ilma ühegi põhjuseta. Vanasti selgitati sellist käitumist stiilis „saatan inimkehas“ või „kurjast vaimust vaevatud“. Sarimõrvarite tänapäevane mõiste hakkas rohkem tähelepanu köitma peale kurikuulsa Londonis tegutsenud Rappija Jacki mõrvatöid. Paljud hakkasid peale seda endalt küsima selgitusi, miks inimene muutub selliseks.

Tänapäeval on erinevad uurimisvaldkonnad kõvasti edasi arenenud ning ainuüksi ohvri füüsilistest näitajatest võib esmase kurjategija profiili luua. Käesolev raamat toob hästi välja, kuidas ei leidu sarimõrvarit, kellel oleks olnud hea ja turvaline lapsepõlv ning armastav pere. Suur osa sarimõrvarite tegudest tuleneb otseselt lapsepõlves või noorukieas kogetud vägivalla või inimliku hoolivuse puudumise tõttu. Sealhulgas mängib rolli ka geneetiline soodumus.

 

Raamat on sobilik lugemine neile, kes soovivad analüüsida inimkäitumise pahupoolt ning luua seoseid põhjuse ja tagajärje vahel. Teose miinuseks võib lugeda, et kahjuks puuduvad viited teaduslikele tõenditele või uurimistöödele, kahtlemata annaksid need raamatule lisaväärtust. Raamatu lisas on välja toodud seksuoloogiaalaseid mõisteid.

Raamat ei ole sobilik igale lugejale.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Loe ka järge:
Tung tappa 2 (2007)

 

Sille Dammann
Eestikeelse kirjanduse osakond
infoteeninduse pearaamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 10. veebr. 2017 in ajalugu, mõrvad

 

Rein Muuluka. Abandonia: Eestimaa mahajäetud paigad

prantsIlmunud: Tänapäev, 2016

Varemed oma olekuga tõmbavad mind ligi ja samal ajal ka pelutavad. Nendes on midagi maagilist. Nad on lummavad. Vaatad neid mahajäetud ja hooletusse jäänud ehitisi ja mõtled, et kes olid inimesed, kes need hooned ja mõisad lõid, mida nad tundsid ja mõtlesid. Ja lõpuks – miks jäid need hooned hooletusse. Kahju on käest lastud ilusatest mõisatest ja kindlustest. Nõukogudeaegsed hooned mulle millegipärast nii hinge pole pugenud.

Selles raamatus on üle kahesaja pildi Eestis asuvatest ja hiljuti asunud tähelepanuväärsematest mahajäetud paikadest. Piltide all on tutvustav tekst, millega tegu, milleks hoonet kasutati ja miks maha jäeti ning mis temast tänaseks on saanud. Rõhk on 20. ja 21. sajandil kasutuseta jäänud kohtadel ja ehitistel üle Eesti. Käesoleva raamatu valmimise käigus külastas autor Eesti mõisaid, koole, kirikuid, pommivarjendeid, kolhoosi- ja sovhoosirajatisi, kaevandusi, raketibaase, kortermaju, vabrikuid ja muid inimtekkelisi paiku.

Fotod on must-valged ja ilmselt see annabki neile selle lummava efekti. Värvilistena ei oleks need pooltki nii mõjuvad.

Raamatus ei ole ainult pildid. Lisaks piltide allkirjadele on piltide vahel ka tekstilõigud, mille kaudu jutustatakse ajalugu. Natuke on mõisate kujunemisest, esimese Eesti Vabariigi ajast, nõukogude ajast kuni tänapäevani. Sissejuhatuses kirjutab autor päris pikalt varemetest filosoofilisest vaatenurgast.

Lõpus on toodud veel fotod mahajäetud hoonetest. Autor on lasknud mõned aastad mööda minna ja siis on ta neid uuesti pildistanud. Fotod annavad väga ilmekalt edasi, mis nende aastatega muutunud on.

Selle raamatu lugemine-sirvimine oleks edenenud kiiresti, aga ma võtsin teadlikult selle raamatu nautimiseks aega. Väga omapärane ja huvitav teos. Soovitan seda teilegi.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Triinu Rannaäär
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 

 
1 kommentaar

Posted by &emdash; 29. nov. 2016 in ajalugu, arhitektuur, Eesti, fotod

 

Jüri Kuuskemaa. Vana Tallinna pärimused ja tõsilood

vana-tallinn_web-500x500Ilmunud: Hea lugu, 2016

Härjapea, Kolõvan, Lyndanise, Reval, Tallinn – heal lapsel mitu nime. Jüri Kuuskemaa kasutab selles raamatus meie silmadele ja kõrvadele kõige harjumuspärasemat neist – Tallinna. (Harjumuspärane siis mitte-baltisakslastele, kes kasutavad seni Revali nime). Samas jutustab ta nende kõigi nimede loo ja seletab lahti nende tausta (loomulikult nii palju kui allikatest leida on).

Raamat annab väga põhjaliku ülevaate Tallinna ajaloost nii läbi ajalooliste sündmuste kui ka arhitektuuri. Tihti on ühte peatükki kokku pandud ehitusalased faktid, legendid ja tõsilood. Vahel kuivaks muutuvate faktide hulka on Jüri Kuuskemaa puistanud viiteid ja märkusi tänapäeva kohta. Näiteks selle kohta, et üla- ja ala-linna suhted on endiselt keerulised või sellest, kuidas tema pojapojale meeldib Eesti Ajaloomuuseumis kappi peituva draakoni etendus.

Lähemalt on arhitektuuri osas peatutud sakraalehitistele ning haldjatele, pühakutele ja lohelistele meie vanalinna ehitiste juures. Oleviste kiriku ehitamisest räägib autor ära nii pärimusliku kui ka ajaloolistel allikatel põhineva loo. Loheliste peatükis kirjeldab autor kaitseolendeid-kaunistusi vanalinna majadel – lohesid, basiilikuid, greife, aspisid, lõvisid, draakoneid, kratte.

Põhjalikult on analüüsitud ka raekojas leiduvaid kaunistusi ja mööblit. Kõrvale ka mõni seik raekoja ajaloost, mis mõne kujundi ilmnemist lahti seletab.

Arhitektuurist ülevaate andmise järel keskendub Jüri Kuuskemaa algul dominiiklaste ordu tegevusele Tallinnas. Lähemalt kirjeldab ta dominiiklaste kloostri igapäeva, vaatleb koolitülisid kloostri ja rüütelkonna vahel ning lõpetab dominiiklaste hävitamisega reformatsiooni järel.

Sealt liigub autor sujuvalt 17. sajandi nõiaprotsesside juurde, kus ta jutustab juhtumitest ka Vanast Tallinnast väljaspool. Edasi seletab ta lahti käsitööliste mässu 1661. aastal ning põhjuse, miks on Huecki maja ette lubatud puid istutada. Kes Tallinna vanalinnas ringi jalutanud, on ilmselt märganud, et seal ei ole väljaspool parke puid. Hueck sai puude istutamiseks aga eriloa. Kellelt? Tuleb lugeda, et teada saada.

Viimaseks peatuseks, enne tondijutude juurde minekut, on kergemeelse hertsogi muumia lugu. Tegemist on ühe kireva elusaatusega mehe muumia leidmise, eksponeerimise ja matmise looga.

Viimase osa teosest moodustavad kummalised juhtumid ühes Lühikese jala majas.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et tegemist on väga hariva ja huvitava lugemisega. Teos annab hea ülevaate Tallinna vanalinnas toimunust läbi sajandite ning paneb nendel munakivitänavatel käies uusi asju jälgima ning tähele panema. Soovitan soojalt kõigile tallinlastele ja muidu ajaloohuvilistele.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Stiina Sild
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 11. okt. 2016 in ajalugu, arhitektuur, Eesti, legendid

 

Rosemary Sullivan. Stalini tütar: Svetlana Allilujeva erakordne ja tormiline elu

stalini tütarIlmunud: Tänapäev, 2015

Tõlkinud Matti Piirimaa

Svetlana Stalina, ema nimega Svetlana Allilujeva, sündis 1926. aastal Kremlis maailma ühe kurikuulsaima diktaatori tütrena. Kremli printsessina tuntud Svetlana kasvas üles Kremli kaitsvate müüride vahel, olles turvaliselt isoleeritud välisilmas toimuvatest sündmustest.

Mida vanemaks sai Svetlana, seda rohkem hakkasid Kremli müürid tema ümber murenema ning reaalsus Svetlanani jõudma.

Sullivan on teinud väga põhjaliku uurimuse, kasutades väga palju isiklikke materjale (pilte ja kirju), intervjuusid ning külastanud arhiive ja inimesi. Kogu raamat on kokku pandud väga põneva lugemisena, kajastades Svetlana elu erinevaid külgi nii emotsionaalselt kui ajalooliselt taustalt.

Raamat on kirjutatud neutraalse vaatleja rollist, lastes lugejal anda enda hinnangud Svetlana käitumisele ning otsides mõistmist inimesele, kes ei olnud valinud oma rolli diktaatori tütrena. Svetlana vastuoluline iseloom on viinud teda läbi elu erinevatele seiklustele, otsides stabiilsust ja turvalisust, leides intriige ja eelarvamusi.

Kuidas elada tavalist elu kui sinu kohal lasub võimuka Stalini suur must vari? Svetlana põgenes, põgenes Nõukogude Liidust otse oma isa vaenlaste käte vahele, jättes oma lapsed ja kogu senise elu päeva pealt maha, rebides lõhki oma juured ning elades edaspidi pidevas liikumises.

Jääda iseendaks ning mitte muutuda poliitiliseks mängukanniks või inimeste viha sihtmärgiks kui juba ainuüksi enda nime mainimine tekitab teistes inimestes õudu ja eelarvamusi oli karm reaalsus Svetlanale.

Svetlana eluloo raamat haarab endaga kaasa juba esimestest lehekülgedest kuni lõpuni välja. Svetlana inimlikkus on köitev. Kõiki tema tegusid ei saa õigeks pidada, kuid raske on ka hukka mõista. Kahtlemata üks huvitavamaid biograafiaid, mida ma lugenud olen ning julgen soovitada seda kõigile. See ei ole ainult Stalini tütre lugu, vaid see on ka lugu Svetlana Allilujeva võitlusest oma elu eest.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

 

Sille Dammann
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 6. mai 2016 in ajalugu, biograafiad-memuaarid