RSS

Category Archives: biograafiad-memuaarid

Marjane Satrapi. Persepolis

Ilmunud: Kirjastuskeskus, 2008
Tõlkinud: Meelis Rohtla

Seekord tahaksin kirjutada blogipostituse ühest väga põnevast, aga teenimatult vähest kajastust leidnud žanrist kirjandusmaastikul, nimelt graafilisest romaanist. Graafilist romaani mõiste on küll pisut laialivalguv, kuid seda võib vaadelda kui koomiksi tehnikaid kasutav raamatuformaadis tervikteos, millel on läbiv ning arenev tegelaskond. Meie emakeeles pole graafilisi romaane kahjuks palju ilmunud, sageli suhtutakse neisse ka tillukese eelarvamusega ja pannakse ühte patta koomiksitega, mida jällegi seostatakse lihtsate ning peamiselt lastele suunatud piltlugudega.

Teose puhul on siis tegu autori graafilise elulooga, mis algab tema varajasest lapsepõlvest ning kannab meid kaasa tema noorusikka. Raamatu sündmustik algabki kümneaastase Marjane jutustusega Iraanist, Teheranist 1980. aastal. Tegu on pöördelise islamirevolutsiooni järgse aastaga, mil sai kohustuslikuks pearäti kandmine ja sooline eraldatus koolides, tänavatel toimusid meeleavaldused pearäti kandmise poolt ja vastu. Marjanele, kes on kasvanud modernsete ja uuemeelste eluvaadetega peres, on uue režiimi ja selle piirangutega kohanemine raske. Raamatu algust kajastab lapsjutustaja, seetõttu on reaalsus põimitud paeluva fantaasiamaailmaga, viies meid lapselikku võlumaailma, mis kajastab elu ja ajalugu harjumatust vaatevinklist. Peategelase nooruspõlv viib meid eemale lapsepõlvekodust, täiesti erinevasse Euroopa kultuuriruumi, kus valitseb küll usuline vabadus, kuid ka näiteks liigsest vabadusest tulenevad ahvatlused erinevate meelemürkide näol.

Raamatut läbivateks teemadeks on Iraani-Iraagi sõda, ühiskonnakorralduse muutused, kohanemine võõras kultuuriruumis, kasvuraskused, eneseleidmine, naiste õigused, Iraani ajalugu. See teos suudab avada valulisi teemasid läbi koomiksikunsti võlumaailma, muutes need nii pisut kergemini omastatavaks.

Raamat kuulub ühtlasi ka meie selleaastasesse “Raamatuga kevadesse” programmi. Kuigi mõni osaleja on asunud teost lugema tugevate eelarvamustega koomiksi suhtes, on nad tagasisidet andes toonud välja vaid positiivseid elamusi. Sellest ka loo moraal, et kirjandusteoseid valides tuleks heita kõrvale eelarvamused ja anda võimalusi uutele elamustele/žanritele ;).

Tegu on igatahes väga väärt teosega, mis võiks kindlasti kuuluda ka koolide kohustusliku lugemisvara hulka, sest annaks õpetajatele võimaluse lõimida ajaloo ning kirjanduse tunnid ja laseks õpilaste tutvuda veidi teistmoodi kirjanduse ning ajalookäsitlusega. Mina igatahes soovitan teost soojalt, ühe lühikese lugemise kohta kutsus see minus esile palju erinevaid emotsioone. Raamatu illustratsioonid on lihtsad must-valged pildid, kuid hoolimata oma lihtsuses on need vägagi mõjusad ning moodustavad tekstiga koos nauditava terviku.

Suurima valiku koomikseid ja graafilisi romaane leiate laenutamiseks Paepealse raamatukogust. Kindlasti soovitan tutvuda ka raamatu põhjal valminud animafilmiga, vaata autori tutvustust.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER.

 

Berit Berg
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 

 

Voldemar Veedam. Purjetamine vabadusse: eestlaste uskumatu mereretk üle Atlandi

Ilmunud: Eesti Mälu Instituut, 2017

Nõukogude okupatsioon Eestimaal vallandas massilise eestlaste väljarände Soome ja Rootsi. Kuid ka seal ei tundnud eestlased ennast kindlalt. NSVL sirutas oma haarmed ka üle Läänemere.

Suvituskohas, mille rootslased olid andnud 500 eesti põgenikule lahkesti kasutada, korraldati küsitlus. Küsiti, kui palju inimesi tahaks naasta Eestisse ja saada NSV Liidu kodanikeks.Tagasipöördujatele garanteeritakse turvalisus, head töökohad ja korralik elamine. Küsitluse tulemus oli üksmeelne – mitte keegi 500-st ei soovinud minna.

Ühe seltskonna jaoks algasid kibekiired ettevalmistustööd põgenemiseks üle Atlandi ookeani Ameerikasse. 1945. aasta hilissuvel alustati 8247 meremiili pikkust riskiderohket teekonda lekkivas paadis, mis tegelikult oli mõeldud neljale inimesele rannasõitudeks. „Erma” pardal oli 16 eestlast,  kelle hulgas neli väikest last.

Mannetus olukorras purjeka saabumine Ühendriikidesse 1945. aasta detsembris oli sensatsioon, millest kirjutas kogu rahvusvaheline press USA-st Rootsini. See paat sai vett ja vilet. Teekonda alustati hilissuvel, kuid ajalehefotol, mis „Erma” saabumisest on tehtud, sajab lund.

Kogu reisi ajal pidas Voldemar Veedam päevikut. Oli ta ju 1940. aastal Eestis alustanud ajakirjanikuna.  Raamatu kaasautoriks oli New York Timesi kriitik Carl B Walli.  Ilma ameeriklasest ametivennata poleks „Purjetamine vabadusse” sellise rahvusvahelise menuga ilmunudki, sest Volli Veedam ei osanud Ühendriikidesse saabudes inglise keelt ja vaevalt, et kedagi oleks huvitanud eesti keeles ilmunud lugu.

Eestlaste viikingikuulsus oli muuhulgas üks peamistest ajenditest, miks president Truman veenis USA Kongressi leevendama karme immigratsiooniseadusi Ida-Euroopast pärit põgenike suhtes, kes saabusid üle suure vee väikestel purjepaatidel.

Raamat on justkui monument Eesti vabadusele. Raamat on poole sajandi vältel ilmunud ligikaudu 30 keeles, eksootilisemad neist on jaapani, korea, malai, tai ja araabia keel. Nüüd siis lõpuks ka eesti keeles. Tegemist on rahvusvaheliselt  kõige tuntuma eesti mereteemalise looga. Seda 1945. aastal aset leidnud mereretke on selle pöörasuse tõttu võrreldud Kon Tikiga

1960. aastate alguses oli „Purjetamine vabadusse” väga lähedal, et jõuda Hollywoodi abiga maailma kinolinadele. On lootust, et Voldemar Veedami unistus suurest mängufilmist lähiajal ka teoks saab.

Tõeliselt väärt raamat ilmumaks EV 100 juubelitrükina.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Loe ka Jüri Vendla. Unustatud merereisid (SE & JS, 2010)

 

Kaja Palmiste
Kalamaja raamatukogu juhataja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 28. märts 2017 in ajalugu, biograafiad-memuaarid, reisikiri

 

Tiia Toomet. Vanaduse võlud

vanaduse-voludIlmunud: Tammerraamat, 2017

Vaimukas ja äratundmisrõõmu pakkuv mõttekogumik Tiia Toometilt.

Autor oleks kui mõtetelugeja. Ka ise ei oskaks paremini oma mõtteid sõnastada. Ilmselt enamus üle kuldse keskea naisi võivad niiviisi mõelda, kuigi pole veel nö „soovitusliku vanuseni“ – 70 –  jõudnud. Aga nagu autor tiitellehel saatesõnas ütleb – raamat on ka „… neile, kes kavatsevad kunagi tulevikus nii vanaks saada“.

Soe tagasivaade elule, kus lapsed on pesast välja lennanud, kõik on muutunud justkui lihtsamaks, mitmes mõttes mugavamaks  ja tasakaalukamaks. Tegelikult ongi elu põhitõed väga lihtsad.  Kuigi endale veel ei tunnista,  et oled vana, hing on ju veel piisavalt särtsu täis ja tegus.

Aga probleemid on meie  põlvkonnal sarnased. Kuigi kõigega ma ei samastu, on siiski ühesuguseid eluseiku, mälupilte, analoogseid meenutusi vanemate ja vanavanemate juttudest „ilusast eesti ajast“, kildhaaval kogutud teadmisi meie ajaloost, kommetest. Näiteks kuidas sai nõukogude ajal peetud jõule ja kuidas manitseti lapsi, et kodujutte koolis ei räägita, aga omavahel ja pärast tunde ikka arutati. Nii sai meie põlvkond kaasa teistmoodi teadmised, mis muutsid meid nõukogude propaganda suhtes immuunseteks. Samas õpetas see keskkond meid lugema olulisi sõnumeid ridade vahelt.

Ka meie hirmud olid sarnased, nagu nüüd me küsimusedki. Mida teha ühe või teise meile olulise asjaga, mis meie järeltulijate jaoks ei oma tähendust? Minu asjad on minu elu. Korraga on tekkinud tunne, et kõike me ümber on saanud liiga palju. Autori sõnadega: „… Tahaks ühekorraga pühkida puhtaks nii toa kui meele …“ Kasvõi  hulk raamatuid, mis endale kunagi olid tähtsad, noori ei huvita, aga elamise muudavad kitsaks. Ja mitte ainult raamatud. Sama on reisipiltidega, mis toovad mõtteisse lõhnad, maitsed, meeleolud, inimesed… Aga need on ju vaid minu elamused. Noored kolivad pigem virtuaalmaailma ja nende elu, teadmised ja elamused ongi enamasti nutiseadmetes.

Vahel tundub mullegi, et maailm on hulluks läinud ja mina koos temaga. Lõputu tarbimine, infomüra ja tohutu tempo. Samas igatsen taga lapsepõlve videvikuõhtuid, kui vanaema ei võtnud tuld üles ja jutustas elust isatalus, oma õdedest-vendadest või noorusajast Keila-Joa mõisas. Igatsen tema sooja kätt ja ärgast pilku, tema suurt elutarkust ja vahedat huumorit.

Lapsi jälgides tabad end jällegi mõtlemast samadele asjadele. Kui erinevad võivad olla ühe ema-isa lapsed. Või kuidas  mina lapsena armastasin lopsakat suve ja nautisin sooja vihma, nüüd aga armastan üle kõige tärkavat helerohelist kevadet.

Ja kõiki meid valdavad eksistentsialistlikud mõtted, kuigi meie kultuuriruumis on teatud teemad, millest ei ole kombeks kõnelda. Olen nõus autoriga, et elada tuleb seni, kuniks elu, mitte surra juba enne surma. Ning vähemalt elu lõpusirgel leppida oma eluga ära, sest me ei tea oma inimlikus piiratuses, kas ja kuidas maailm võiks jätkuda, kas me võiks oma kogemustepagasiga uuesti parematena alustada. Ilmaruum on nii keeruline ning etteaimamatu ja kõik võib olla võimalik. Ning elad oma igapäevast raamistatud, kuid kordumatut elu end vabaks lastes edasi. Õpid enda rõõmuks uusi asju, vajamata selleks mingit ratsionaalset väljundit.

Ehk seda raamatut lugedes õpiksid ka nooremad inimesed mõistma oma vanemaid,  vanavanemaid ja nägema maailma laiemalt, mitte ainult oma nutiseadme mätta otsast.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Maimu Johannson
Paepealse raamatukogu raamatukoguhoidja

 

 

 

 

Marko Mäetamm. Juubeliaasta

juubeliaastaIlmunud: Paranoia Publishing Group, 2016

Marko Mäetamm on tuntud ja hinnatud Eesti kunstnik, kes ei vajagi väga palju tutvustamist. 2015. aastal täitus Mäetammel 50. eluaasta ning kunstnik otsustas oma juubeliaasta tegevused, mõtted ja seigad panna ilusate väikeste roosade kaante vahele dokumentaalse jutustuse vormis.

„Juubeliaasta“ on täpselt selline raamat, mida vahelduseks paksudele romaanidele on hea kerge lugeda. Raamatus on arvukalt ka kunstniku enda poolt loodud väikseid illustratsioone, mis kannavad edasi humoristliku väärtust.

Kindlasti ei ole raamat pikk ja igav kirjeldus igapäevastest tegevustest, vaid lugejal on võimalus piiluda kunstniku elu telgitagustesse, lugeda kuidas valmivad teosed ja näitused ning osa saada tema muudest põnevatest ettevõtmistest. Näiteks on võimalik täpsemalt raamatust lugeda Mäetamme rollist OPi saatejuhina, sellest kuidas valmisid kujundus 2015. aasta Eesti Vabariigi aastapäeva vastuvõtuks Jõhvi kontserdimajas ja tema suurejooneline isikunäitus KUMUs. Ja seda kõike on kirjutatud väga ausalt.

Mäetamme kirjutamisstiil on humoorikas ja eneseirooniline ning pakub lugejale mitmeid äratundmismomente erinevate mõtete ja tunnete näol. Raamatut lugedes on muietest ja itsitustest raske kõrvale hoiduda.

„Niisugust pornot, nagu ma kunagi 90ndate keskpaigas oma ämmma ja äia (olgu muld neile kerge) korteris tegin, ma ka enam korrata ei kavatse. Nimelt liimisin ma seal oma vanade teksade pinnalaotuse PVA liimiga köögi seinale, kõrvaldades niimoodi terve hulga auke, pragusid ja ebatasasusi…

Loomulikult – kes oskas vaadata, see võis pikemal silmitsemisel üht-teist aimata, sest tegelikult paistis see pükste pinnalaotus värvi alt ikka välja küll. Aga et tavaliselt niimoodi remonti ei tehta, siis ei osanud keegi ka midagi nii imelikku kahtlustada ega neid pükse sealt nii kangesti ka otsida.“

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Anu Vahtramäe
Praktikant

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 28. veebr. 2017 in biograafiad-memuaarid, kunst

 

Ülle Ulla. Ma armastasin Estoniat

ulle-ullaIlmunud: Kirjastus SE&JS, 2016

 

Estonia teatrist on kirjutatud päris palju raamatuid.  Iga teos on  oma autori nägu. Selles raamatus on Ülle Ulla lugu läbi Estonia teatri.

Kuna lapsepõlv jätab iga inimese kujunemisse suure jälje, siis natuke ka sellest. Ülle Ulla ema oli nooruses kokku puutunud Hommikuteatriga, mis tegutses küll lühikest aega, aga igatsus teatri järele pani need lootused tütre peale. Esimene etendus, kus üheksaaastane tüdruk kaasa mängis, oli lastelavastus „Pöialpoiss” Draamateatris, järgnes  „Kaval Ants ja Vanapagan”.

„Nii algas minu „karjäär” teatris. Hingasin esmakordselt sisse tõelist lavatagust teatrihõngu. Hingasin seda sisse ja enam teisiti ei osanud ega tahtnudki. Olin nagu sügavas unes viibiv laps muinasjutumaal”.

9.märtsil 1944. aastal Tallinna pommitamise ajal sai Estonia teater täistabamuse, järele jäid vaid varemed. Veel ennelõunal oli Ülle Ulla mänginud Draamateatris lasteetenduses ja õhtul enam Estonia teatrit polnud. Samuti hävis pommirünnakus nende kodu. Kadusid kõik majad Tartu maanteest Sakala keskuseni.

„Hiljem „hariti” meid väärteadmisega, et sakslased pommitasid ja venelased tulid Eestimaad päästma”.

Paljud heliloojad, dirigendid, solistid ja tantsijad olid põgenenud välismaale.

Teatri ajutiseks koduks sai kino Gloria Palace. Alustati ka Estonia teatri taastamisega. Siberis maapaos olnud Anna Ekstoni tagasitulekuga sai taas  hoo sisse ballett. 1.septembril 1945 algas õppetöö balletikoolis, mille esimese lennu Ülle Ulla 1953. aastal lõpetas.

Tänu sellele, et autor tegi ülestähendusi 3.septembrist 1953, mil ta asus Estonias elukutselise balletitantsijana tööle, kuni 3.septembrini 1987 sai ta meenutada oma tööd teatris pisimate nüanssideni.

Äärmiselt huvitav oli lugeda tolleaegsetest ballettmeistritest, dirigentidest ja lavastajatest. Eriti südamlikult oli meenutatud   Udo Väljaotsa.

Raamatus on ära toodud ka Ülle Ulla intervjuu Urmas Otile saates „Carte blanche” ja Hedi Rosma usutlus Ita Everiga pärast Ülle Ulla lahkumist. Eraldi peatükid  on pühendatud Viru varietee aegadele, Tallinnfilmi õppestuudios õppimisele ja rollidele teleteatris, millest „Leedi Windermere´ lehvik” on just meelde jäänud Ülle Ulla omapärase hääle tõttu.

Raamat on  kirjutatud äärmiselt taktitundeliselt, kedagi pole hukka mõistetud. Paljude siin nimetatud teatritegelaste suhtes tekkis huvi neist veel rohkem teada saada.

„Inimesed, keda oma raamatus olen loetlenud, on unustamatud. Tahtsin jutustada väga lihtsas vormis teatrist  ja neist inimestest, kes kandsid oma õlul iga toimuvat etendust. Ajalukku tagasi mvaadates on minust saanud  peaaegu et kroonik, mis polnud sugugi mitte mu eesmärk. Ma olen kirjutamisest väsinud, sest see pole minu ala – hingelt olen kunagine tantsijanna”.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Merle Pobul
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 

 

 

 

 

 

 

 

 
 

Sundberg, Anna. Ma armastasin terroristi

ma-armastasin-terroristiIlmunud: Varrak, 2016
Tõlkinud Tiina Mullamaa

Esimene emotsioon raamatut lugedes on arusaamatus, kes on kirjutatu autor. Väljendusviis on koolilapse kodukirjandi tasemel. Järgmiseks kerkib üles küsimus, kuidas on sisse lipsanud arvestatav hulk vigu, kuigi see on viimasel ajal väljaantavate raamatute puhul kujunenud pea tavaliseks. Häirib siiski. Kolmas emotsioon: kui siiras see raamat ikka on. Kas peaks kaasa tundma? Aktsepteerima ja andestama?

Mis sunnib vabameelset noort inimest üldse niivõrd ekstreemseid otsuseid nagu abielu moslemiga või usuvahetus üldse langetama? Igavus, muretus, põnevuseotsing? Pole vast midagi hullu, kui eneseharimise mõttes tunda huvi islami kui nähtuse vastu. Mõistan, et noor ja ennast otsiv inimene on samas ka mõjutatav mängukann halbades kätes. Ei maksa aga öelda, et kohates pargis oma tulevast esimest meest ning vesteldes tollega sai ta äkki „valgustatuks“. Nii „ajupestud“ saada ning ise muutuda hulluks ekstremistiks ja siis pärast 16 aastat „hullust“ taas ususallivaks – millistel põhjustel? Kahtlen, kas autori arvamus taas nii kardinaalselt muutus oma kaasmaalastest, „patustest“ kristlastest ja ateistidest. Kui oled end lasknud lollitada juba kaks korda, siis milline on garantii, et ka mitte kolmas ja neljas kord ei või kõik korduda. Naine, kes on olnud mängukann ja võib lasta iga hetk uuesti end järgmisel terroristil ümber sõrme keerata. Kas saab uskuda ümbersündi, oma tegevuse täielikku mõistmist? Nagu kaanetutvustus ütleb, et see on armastuse lugu. No andke andeks! Mis on toimunud selle naise ja ema peas?

Öeldakse, et püüa mõista ja mitte hukka mõista. Põgenemine tagasi turvalisse endisesse koju, justkui oma tegude rehabiliteerimiseks? Kas see on lõpuni aus? Nähes ka „Pealtnägijas“ intervjuud autoriga, ei veennud see mind küll intervjueeritava siiruses.

Kuidas on võimalik, et paduekstremistist mosleminaisest saab ühtäkki taas pattukahetsev riigitruu kodanik? Ehk – kui elu läks liiga keeruliseks, siis pöördumine heaoluühiskonna ja armsa kodumaa ning vanemate rüppe tagasi tagab ellujäämise ja ülalpidamise. Ja siis hädaldada, et elu on raske abirahaga äraelamisel…  kipub tunduma vägagi silmakirjalik.

Raamat kui sissetulekuallikas? Andestuse otsimine? Kas on ta nüüd sellepärast parem inimene, et on justkui mõistnud (ja kas ikka on) oma rumalust ja tegusid? ISIS on üldmõistetavas plaanis inim- ja ka islami enese vaenulik. Isehakanud usufanaatikute seaduste kehtestamine – no kuhu jääb terve mõistus? Aga tore, et vähemalt jagus julgust ja oidu sellest hullusest distantseeruda.

Kuid minu silmis on raamatul ka oma positiivne sõnum. Ehk õpib nii mõnigi noor sellest. Või on see kergelt kirjutatud kirjatükk abiks mõnele lapsevanemale, kes on jätnud oma võsukese „vabalt“ kasvama. Äärmiselt aktuaalne teema hullumeelse maailma meie praegu veel suhteliselt turvalises maanurgas.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Loe e-raamatukogus ELLU

 

Maimu Johannson
Paepealse raamatukogu raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 30. sept. 2016 in biograafiad-memuaarid, islam

 

Anne Girard. Madame Picasso

prantsIlmunud: Kunst, 2016
Tõlkinud Mirt Väli

„Madame Picasso“ on tõsielul põhinev romaan, milles on lugu Eva Gouel`ist, noorest naisest, kes soovist tuua ellu põnevust, otsustab põgeneda vanematekodust Pariisi, teadmata, et linnas ootab teda saatuslik kohtumine juba kuulsa kunstniku Pablo Picassoga. Ekstsentrilise kunstniku ja sarmika noore naise vahel lahvatab kirglik armuafäär. Evast saab Picasso muusa paljudele tema kubistlikele šedöövritele.

Tegu on kaasahaarava, ladusalt kirjutatud looga, milles on palju kirge, kaotusi, armukadedust, afääre, sõprust ja reetmist. Teos annab ülevaate 20. sajandi alguse Pariisist, sellistest kuulsatest kultuuriviljejatest nagu Henri Matisse, Max Jacob, Guillaume Apollinaire, Kees van Dongen, George Braque, André Derain, Fernande Olivier, Mistinguett, Gertrude Stein, Alice Toklas jpt.. Teoses on kirjeldatud selliseid ajalooliselt olulisi sündmusi nagu maailma suurima ja võimsama laeva Titanicu hukk, kuulsa „Mona Lisa“ kadumine, lisaks sellele on põnevalt kirjeldatud ka  I maailmasõja eelset Pariisi .

Raamat pakub kindlasti huvi mitte ainult ilukirjandust armastavaltele inimestele vaid ka tuntud inimese eluloofaktidele põhineva kirjanduse austajatele, kuna selles on palju reaalsuses aset leidnud sündmusi, palju tuntud kultuuritegelasi. Teose kirjutamisel on autor suurt rõhku pannud sellele, et kirjeldatud sündmused oleksid reaalsuses aset leidnuga vastavuses. Vaid mõni üksik kõrvaline süzeeliin, tegelane oli välja mõeldud. Lugu aitas edasi anda Picasso arvukad tööd, Eva, Gertrude Steini ja Alice Toklase kirjavahetuse uurimine ning paljud teised Picassole ja tema kunstile pühendatud teosed.

Tegu oli väga huvitava ja kaasahaarava looga, mida oli raske käest panna. Teoses mainitud paljud tuntud nimed, sündmused, maalikirjeldused ja näitused tekitasid kohest huvi ja soovi uurida, otsida rohkem informatsiooni, vaadata pilte, lugeda raamatuid, näiteks  I maailmasõja eelse Pariisi kultuurielu kohta. Autor oli suurepärast eeluuringut teinud, mis jättis väga tõetruu mulje ning paneb lootma, et kõik oligi nii. Soovitan kõigile!

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Diana Taukul
Pelguranna raamatukogu vabatahtlik