RSS

Category Archives: biograafiad-memuaarid

Maarja Kangro. Klaaslaps

Ilmunud: Nähtamatu Ahv, 2016

Ilukirjandus ei ole alati ilus. Mõni raamat on pigem kole…
Oma debüütromaani nimetab autor ise: kole dokumentaalromaan.

Mida hakkab peale naine, kes looduse poolt seatud ja loomulikuks peetud viisil last ei saa, aga tahaks ju. Väga. Üks võimalus on meditsiiniline protseduur IVF, mis on nagu üsna lootusetu loterii, kus võiduni jõudmine (terve lapse sünd) on suur IME…

Maarja Kangro kirjeldab oma läbielamisi seoses sellega, et ta pidi laskma eemaldada loote, kes oli nii suure arenguhälbega, et temast poleks saanud elule kõlbulikku inimest. Jah, see laps oli alguses väga oodatud, autorit nimetati juba tulevaseks emaks. Jah, ta käis enne aborti läbi geneetikute juurest, tegi teste, küsis tuttavate ja lähedaste käest nõu. Kas olukord on ikka nii tõsine? Kas on ikka lootust? Kahjuks selles loos lootust ei olnud.

„Klaaslaps“ on väga pihtimuslik ja samas väga sügavalt läbi töötatud isiklik trauma või isegi traumad. Need asjad, mis Maarja Kangroga juhtusid – emakaväline rasedus ja abort loote väärarengu tõttu –, on üsna värsked. Ta kindlasti tunnetas seda, et kui ta ei saa endaga toimunut ära kirjutada, jääb see teda painama. Ta pidi selle ära tegema.

Valu. Hingevalu ja füüsiline valu.

Need on kindlasti raamatu kõige raputavamad kohad:

„Valud hakkasid tugevnema, muutusid tegelikumaks. Püüdsin neid mõttes koost lahti võtta, saada aru, mis need on: valud. Miks üldse mitmuses? Sest nad olid korraga justkui mitmes kohas? Või ei olnud?
/…/
Kui erinev on maailm valudes ja valudeta: kitsas maailm ja lai maailm. Suletud maailm ja avatud maailm. Banaalne öelda, aga vaat kogeda ei ole banaalne. Ühe hetkega kadunud, ühe hetkega, milline veider ümberlülitumine adekvaatsusele. Valudes on maailm ebaadekvaatne, valudeta adekvaatne. Väga eriline kogemus, ümberjutustatult tundub banaalne, aga tegelikult.“ (lk 133 & 146)

„Klaaslaps“ on sõna otseses mõttes vapustav raamat.

See on kui teraapia autorile endale oma väga valusa valu ja kratsivate tunnetega. Oma valust ja iseendale kirjutatud raamat:

„Sündimata lapse ja väga vara surnud lapse surm on kummaline, arusaamatu asi. Sa ei leina paljalt oma kujutlust, vaid päris inimest, kes on tõesti olemas olnud. Aga kes ta oli? Ta ei rääkinud, ta ei väljendanud oma mõtteid ja iseloomu, sina mõtlesid need talle välja. See on sinu kujutlus, sinu oletus, keda sa leinad, aga ei ole ka, sest ta oli ju füüsiliselt olemas, ja kalduvused teatud tüüpi mõtteid mõelda ja väljendada olid temas samuti juba olemas. Sa leinad olemata jäänud tulevikku. Ühe olendi teostamata jäänud tulevikku, ja su enda oma, sinu enda teistsugust aega, mis jäi ära. Üks olend maailmas vähem – tähendab, terve hulk aega vähem. Võib-olla isegi sada aastat vähem.“ (lk 171)

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Ester Liinak
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik

 

Peeter Ernits. Viimane rüütel: Arnold Rüütli jäljed Eesti pinnal ja ajas

Ilmunud: Kunst, 2017

2017.aasta sügisel ilmus Peeter Ernitsa sulest Arnold Rüütli elulooraamat, mida ka suurelt Rahvusraamatukogus rohke publiku ees pidulikult esitleti. “Viimane rüütel. Arnold Rüütli jäljed Eesti pinnal ja ajas” on kõnekas ja sisukas ajaloohõnguline teos, mis kajastab Eesti ühe mõjukama ja armastatuma poliitiku elukäiku ülevaatlikult lapsepõlvest kuni tänaste oludeni.

Teeneka sirgeselgse rahva- ja riigimehe eluteed tutvustavatest esimestest peatükkidest leiame viiteid perekondliku tausta, perekonnanime tagamaade kohta, näeme esimesi töölõike poisiea karjasepõlves ja kasvukeskkonda tollases maakeskkonnas, külakultuuris. Kriitiliste ajalooliste hetkede keerises saame osa okupatsiooni- ja küüditamisprotsessist ning ajastu poolt pakutud karmidest valikutest noore mehe edasise elu ja arengute osas. Kirjeldatakse peategelase töömehe teed punavõimu poolt pealesunnitud majanditingimustes, sealset karjääri ja töökeskkonna iseärasusi. Sealt edasi rullub lahti Rüütli nõukaaegne poliitikukarjäär ning õpingud valitud suunal.

Eraldi teemana on laiemalt luubi all muurrangulise ajastu tegemised, visioonid ja olud perestroikast, laulvast revolutsioonist ja selle järgsest diplomaatilisest iseseisvusvõitlusest. Kohtumistest selle maailma juhtfiguuridega paljudest riikidest läbirääkimiste laua taga. Taasiseseisvumisega seotud nüansidest ja Eesti uue ajastu koidikust, koos kõigi selle juurde kuulunud võlude ja valudega, mis järgnes siiski veretult pärast närvilisi läbirääkimisi, ähvardusi, hirmutamistaktikat ja Moskvast saadud “peapesu”.

Noore demokraatiaga väikeriigi presidendi roll ja valimisvõitlused sellel konkureerival maastikul räägivad oma loo riigi juhtimisega seotud väljakutsetest ja pingetest. Paljastuvad poliitilised kemplused ja ärategemised. Lühidalt peatutakse kahetsusväärsel “Kadriorgia” skandaalil, mis osutus võikaks poliitiliseks vandenõuks ja maailma meedia vahendusel kogu riigi mainet mustanud laimukampaaniaks.

Murdumatu Rüütel jääb rüütliks igal juhul, nagu ütleb ka teose tekst. Jääb selleks oma teotahte, töövõime ja tulemustega, säilitades väärikalt oma asendamatu positsiooni Eesti lähiajaloos ja rahva südameis.

Ehe elulooraamat kõneleb loo megateenetega Eesti tipppoliitikust, kelle ametikõnedes olnud alati kompromissitult sees iga eestlase sotsiaalse heaolu motiiv. See on värvikirev pilt meie lähimineviku suurmeistrist, kelle panust taasiseseisvumisse ja ühiskonna sotsiaalse arengu moraalset toetamist ei ole võimalik unustada. See Eesti lähiajalugu vaagiv raamat ongi unustamise vastu.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Loe e-raamatukogust ELLU

 

Andre Tamm
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik

 
 

Enno Tammer. Ilon Wikland. Elu pildid

Ilmunud: Tammerraamat, 2017

 

Kes vähegi on lugenud Astrid Lindgreni raamatuid on kindlasti tähele pannud ka nende raamatute illustratsioone. Need lood ja pildid on kuulunud meie ja meie laste lapsepõlve. Ja väga soe ja omamoodi uhke tunne on teada, et just meie rahvuskaaslane Ilon Wikland on paljudele Astrid Lindgreni raamatutele isikupärased ja kaunid illustratsioonid joonistanud.

Hiljuti eesti keeles ilmunud Astrid Lindgreni elulooraamatus (autor: Jens Andersen) on küll ainult kaks viidet Ilon Wiklandile, kuid neist esimene on vägagi kõnekas.

Illustratsioon raamatust „Mio, mu Mio“. Pildi all selgitav jutt:

„Kato mustad, hirmsad, nägudeta piilurid on Mio ja Jum-Jumi sisse piiranud. Pildi autor, noor Ilon Wikland, pöördus 1953. aasta talvel Astrid Lindgreni poole lootusega veidi tööd leida. Nii sai alguse üle kolmekümne aasta kestnud viljakas koostöö. Oslo Nasjonalgallerietis 1986. aastal toimunud Wiklandi loomingu näituse kataloogis tunnistab kirjanik, kui palju ta oma illustraatorile võlgneb: „Oma piltidega oled sa aidanud minu raamatutel lugejateni jõuda. Paljud lapsed jäävad terveks eluks sinu loodud pilte mäletama. Neist saab unustamatu osa nende lapsepõlvest.““ (lk 257)

 

Ilon Wiklandi elulooraamat on kui omapärane pildigalerii: Tartu pildid, Tallinna pildid, Haapsalu pildid, Põgenemise pildid… Pildid Astridiga, Eraelu pildid, Oma raamatute pildid… Skandaali pildid… Pildid joonistamisest…

Ilon Wikland on öelnud, et ta mäletab oma elu piltidena. Sestap kasutab raamatu koostaja Enno Tammer raamatu ülesehitusliku vormivõttena just nimelt pilte, tekstipilte.

 

Minu jaoks on olulisim osa sellest raamatust „Pildid Astridiga“ (lk 161-187).

„Astrid Lindgren kirjutas end maailmakuulsaks.

Maailmakuulsust koguva Lindgreniga noore naisena koostööd alustanud Ilon joonistas end iga raamatuga üha enam välja Lindgreni suurest varjust, Ilon ei jäänud maailmakuulsa kirjaniku tühiseks illustreerijast satelliidiks.

Elustades ande, töökuse ja kunstilise enesekindlusega piltidena märkimisväärse osa Lindgreni tekstilisest loomingust tõestas Ilon, et lasteraamatute joonistamine on omaette peen kunst ning et tema valdab seda kunsti täiuslikult. Ilon joonistas end maailmakuulsale kirjanikule võrdväärseks partneriks, saades ise märkamatult samuti maailmakuulsaks.

Paljusid Lindgreni raamatuid ei kujutaks praegu ettegi ilma Iloni piltideta.“ (lk 187)

 

Eriti lustakas vahejuhtum selles pildi-peatükis on see osa, mis jutustab-joonistab meile, kuidas Ilon Wikland leidis Karlssoni… ta leidis Pariisi turult selle ilusa, ülitarga ja parajalt paksu mehe oma parimais aastais. Aasta siis oli 1954 ning Ilon oli sel ajal noor ja kena lapseootel ümara kõhukesega naine:

„Karlsson peab olema väga eriline. Ta ei ole ju mitte laps. Ta ei ole mitte ka täiskasvanu. Kes ta siis on?! Ta on Väikevenna fantaasia. Oskab kõike teha ja kogu aeg teebki midagi ning samas ei oska ka kõike, aga ikka teeb.“ (lk 166-167)

 

Muide, oluline on meelde jätta, et Ilon Wikland ei joonistanud Pipit. Siis, selle raamatu kirjutamise-avaldamise ajal ta veel Astrid Lindgrenit ei tundnud.

 

Raamatu tagakaanel räägib Ilon Wikland oma elust ja piltidest seoses sellega:

„Elu meenub piltidena, mida oskaksin ja saaksin joonistada. Ka praegu. Mulle meeldib minu töö, mulle meeldib joonistada. Nii on see olnud terve elu. Kui juhtub midagi halba, pean töötama, ja mul hakkab parem. Kui on hästi, siis ka töötan, ja seda siis veel parema meelega, sest kõik on hästi. Joonistamine on mul veres ja ma ei suuda ette kujutada oma elu ilma joonistamata.“

 

Kirjastus tutvustab raamatut nii ja lubab ka pisut sisse piiluda.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Ester Liinak
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 19. juuni 2018 in biograafiad-memuaarid, Eesti, kunst

 

Toomas Sulling. Südamega südamest: südamekirurgi poole sajandi töö kogemus

Ilmunud: Pilgrim, 2017

 

Möödunud aasta novembris ilmus Eesti südamekirurgja Grand Old Man Toomas Sullingu raamat „Südamega südamest: südamekirurgi poole sajandi töö kogemus“. Teoses võtab Eesti üks läbi aegade hinnatuimaid tipparste kokku oma meditsiinilise teekonna, mis pakkunud unetuid öid ning üliinimlikke pingutusi oma eesmärkide poole püüdlemisel ja edu saavutamisel. Samuti näeme eellugu tema poolt valitud maastikule jõudmisest. Värvikates tagasivaadetes meenutatakse muuhulgas neljasadat koera, kelle kaudu prooviti omal ajal revolutsiooniliselt kirurgiat arendada ja läbimurdeid saavutada ning nelja tuhandet operatsiooni läbi viiekümne viljaka tööaasta.

Meditsiiniterminite ning erialaste fotodega rikastatud liigutavad leheküljed kirjeldavad võitlust Eesti patsiendi parema teenindamise nimel ja vastavaid saavutusi. Trotsi ja tahtejõuga läbi halli kivi läinud visa tohter valgustab lugejat detailidega, kuidas tema entusiastlik meeskond nõukogude ajal väljakutsetega hakkama sai ning kuidas head juhused olid sel teel suureks abiks.

Peatutakse ka teemal, kuidas Mustamäe haiglas opereeriti eriprojekti raames spetsiaalselt soomlasi, et Eesti patsientide heaolu eesmärgil väärtuslikku lisaraha saada ning käsitletakse ülevaatlikult, kuidas 1990ndatel alustati keerukamaid operatsioone töötaval südamel.

Aukartustäratava elutööga kogenud autor avab lugejatele nii humoorikaid anekdootlikke seiku oma pikast karjäärist haiglamiljöös kui ka otsustavatest minutitest läbirääkimistelaua taga. Tõsine, rahvatervist puudutav teema kulgeb käsikäes üldinimlike hetkede ja pisukese elulise huumorivarjundiga. Näitena kirjeldatakse raskeid operatsioone, kus käis võidujooks ajaga ning kus märgid näitasid kaotust, kuid imed ja soodsad kokkulangevused tagasid lõpuks ikkagi uskumatu võidu.

Tegemist on hariva, tervist väärtustava ja mõtlemapaneva raamatuga elust ja arstiteadusest, mis puudutab iga lugeja südant.

Viiskümmend aastat Eesti meditsiinis endast kõike välja pannud tark, andekas ja rahva armastuse pälvinud doktor Sulling räägib oma raamatu kaudu inimestega südamest südamesse. Mälestuste jäädvustamise nimel sule haaranud ja ennast ajalukku kirjutanud arst, kes astunud pool sajandit tuhandete lõikuste jooksul eriterasest skalpelliga surmale vastu, et võita kriitilisele patsiendile lisaaega selles maailmas.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

 

Andre Tamm
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 14. juuni 2018 in ajalugu, biograafiad-memuaarid, meditsiin

 

Mia Kankimäki. Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma

Ilmunud: Varrak, 2018
Tõlkinud Triin Tael

Mia Kankimäki on 38-aastane soomlanna, kes keskeakriisis olles jätab oma töö kirjastuses,  võtab omale vaba aasta ning otsides toetuseks stipendiume,  sõidab aastaks Jaapanisse Kyotosse, et tutvuda põhjalikumalt X sajandist pärit jaapani õuedaami Sei Shõnagoni ja tema kirjutatud „Padjaraamatuga“.

Vaatamata sellele, et Mia ei tunne Kyotos kedagi, ta ei oska ka jaapani keelt, tunneb ta Seiga hingesugulust, olles lugenud  tema „Padjaraamatut“ inglise keeles.  Õuedaami nimekirjad talle olulistest asjadest on kui tänapäevased blogisissekanded.

„Padjaraamatu“ originaal on aastasadadega hävinenud. Säilinud on erinevad variandid, mida tõlkijad läbi aegade on oma tahtmist mööda lühendanud ning kohandanud. Mia püüab panna ennast võimlikult sarnasesse olukorda õuedaamiga, viibida paikades, kus temagi võis olla käinud.

Mia reisi Jaapanisse on kirjeldatud sedavõrd kaasahaaravalt, et lugejalgi on võimalik kogu see teekond kaasa teha, nautida kirjeldusi nii jaapani arhitektuurist, kultuurist, söögist kui võluvast loodusest. Ning hakata koostama oma nimekirjasid meeliülendavatest, ärritavatest, südant kiiremini põksuma panevatest asjadest.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Anu Sepp
Sõle raamatukogu juhataja

 

Swami Darshi. Ümbersündimine: maine vaimsus

Ilmunud: Pilgrim, 2018
Tõlkinud Tiina Lebane

Venemaa “Selgeltnägijate tuleproovi” 17. hooaja võimas võitja, vitaalne Swami Darshi andis hiljuti välja oma esimese raamatu “Ümbersündimine”, mida esitles Tallinnas Solarise Keskuse Apollo raamatupoes ka Eesti lugejatele. Isegi viibisin sellel huvitaval elamuslikul kohtumisel ja ootasin sealtpeale võimalust raamatukogu abil teosega tutvumiseks.

Tuhandete poolt armastatud autor avaldab kaasahaaravatel seikluslikel lehekülgedel vahedas stiilis oma muutumise loo – kuidas temast kui tavalisest reakodanikust sai “nägija” ja “tunnetaja”, iseenese ja maailma sügavam mõistja. Läbi värvikate peatükkide kirjeldab ta sisemist muutumise soovi ja selle reaalset toimumist. Punase niidina läbib kogu teksti põhjapanev filosoofiline mõte, et kõik paigad, sündmused, võidud, kaotused ja inimesed, kellega kohtume, on õpetajad. Darshi kirjeldab elavalt, vaimukalt ja avameelselt, kuidas alustas oma teed vaimsuse suunas, kohtus oma õpetajatega ja mismoodi kulgesid reisid sihtpunktidesse ning annab ülevaate elust-olust vaimsete praktikate keskuste elukorraldustest ja eripäradest.

See on põnev ja eluline, kerge huumoriga vürtsitatud autobiograafiline lugu ühe inimese “ümbersünnist” ja sellest, milliste tagasilöökidega võib kulgeda pühendunud otsija valitud tee “tõe” juurde. Kuna paljud eestlased jälgivad huviga Venemaa “Selgeltnägijate tuleproovi” saateid eestikeelselt telekanalilt, siis sobib see kõnekas raamat kätlemiseks kahtlemata kõigile eesti lugejatele, kes ei põlga ära esoteerikat, kes avastanud enda jaoks vaimsed väärtused ja laiema maailmapildi. Kõigile, keda paelub lugu mehest, kes valitseb energiaid ja valdab kummalisi tehnikaid nende toitmiseks.

“Ümbersündimine” kutsub koos peategelasega rändama imeliste isiksustega uskumatutesse kohtadesse ja olukordadesse, koos šamaanide sõnumitega, legendaarse Osho meditatsioonidega ja sufide müstilise keerlemistantsuga. Lisaks meditatiivsele poolele innustab autor ka inimesi lihtsalt sportima, nimetades sporti vajalikuks “keha kultuuriks”. Swami Darshi lummav lugu mõjub palsamina avatud hinge ja vaba vaimuga lugejatele. “Ümbersündimine” – See on lugu iseendani jõudmisest, pärast pikki ja kurnavaid rännakuid ja harjutusi.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Andre Tamm
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 22. mai 2018 in biograafiad-memuaarid, esoteerika

 

Flake. Klahvkamees

Ilmunud: Tänapäev, 2018
Tõlkinud Eve Sooneste

 

Flake on Rammsteini klahvpillimängija ning see raamat on tema elust. Mulle meeldib Rammsteini muusika ja kui nägin, et „Klahvkamees“ on eesti keeles ilmunud, siis teadsin, et tahan seda lugeda. Kui bändil tekkis tuuritamiste vahel pikem paus, siis Flake ei teadnud, mida selle ajaga peale hakata. Bändi kitarrist soovitas talle, et kirjutagu raamat.

Raamatu algus on naljakas. Lugesin ja muigasin omaette, kuidas Flake kirjeldab enda lapsepõlve Ida-Saksamaal. Seda, kuidas ta lapsena kartis kõike (näiteks lendamist) ja ta peab ennast hüpohondrikuks ning talle ei meeldi sporti teha. Lisaks lapsepõlvele kirjutab autor veel enda noorusest. Sellest, kuidas talle meeldivad autod ja mulle tuli meeldiva üllatusena, et Flake armastab lugemist ning raamatuid. Loomulikult ei saa jätta mainimata muusikat, millest ei saa siin raamatus üle ega ümbert. Kes nüüd soovib lugeda Rammsteinist, siis nemad peavad natuke pettuma. Autor küll natuke kirjutab sellest, aga bändi ei mainita nimeliselt. Küll aga mainib ta oma eelnevaid ansambleid.

Kõik on kirja pandud humoorikas võtmes, enda üle nalja visates. See ei tähenda, et kõik siin raamatus oleks nali. On ka tõsiseid teemasid. Flake kirjutab veel sellest, kuidas teda koolis kiusati, alkoholist ja narkootikumidest.

Kirjutamisstiil on lihtne ja lakooniline ning lugemine edeneb kiiresti. Tegemist on küllaltki õhukese raamatuga, kõigest 159 lehekülge. Mind natuke häiris see, et tekst on praktiliselt kõik ühes jorus, ei ole mingeid peatükke, aga muidu on tegemist toreda raamatuga ühest omapärasest isikust ja huvitavast ajastust.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Triinu Rannaäär
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 
1 kommentaar

Posted by &emdash; 4. mai 2018 in biograafiad-memuaarid, muusika