RSS

Category Archives: biograafiad-memuaarid

Elin Toona Gottschalk. Pagulusse

Ilmunud: Varrak, 2017

Elin Toona Gottschalk on sündinud 1937. aastal Tallinnas ning kasvanud üles Haapsalus, peamiselt kasvatasid teda vanaema Ella Enno ja tädi Alma. Tema ema Liki Toona ja isa Enn Toona olid mõlemad näitlejad.

„Pagulusse“ on mälestusteraamat. See on lugu sellest, kuidas neist said paadipõgenikud. Nagu nii paljud teised tahtsid nemadki minna paadiga Rootsi ning nad lahkusid Eestist 1944. aastal. Kuid merel korjas neid peale üks Poola kaubalaev, kes viis nad hoopis Saksamaale. Viimase sõja-aasta nad veetsidki seal, keset kaost ja pommitamist. Sõja lõppedes leidsid nad ennast põgenikelaagrist, kust nad lõpuks said minna elama Inglismaale.

Inglismaa tundus nagu tõotatud maa, aga olud olid seal päris karmid. Liki Toona ja Ella Enno läksid tööle haiglasse 5-aastase lepinguga. See oli karm aeg. Inglased ei suhtunud pagulastesse hästi. Sõimasid neid ja töötingimused olid karmid. Likil ja Ellal oli haiglas oma tuba, aga lapsi nad sinna ei võinud võtta. Seega nad maksid ühele abielupaarile, et Elin saaks nende juures magada. Päeval hulkus Elin lihtsalt ümbruses ringi, sest abielupaar ei usaldanud teda üksi nende koju jääma. Lõpuks sattus ta lastekodusse. Ega sealgi parem polnud. Nad magasid lahtiste akendega, sest inglased külma ei karda – see ei loe, et vihm ja lumi sajavad padja peale. On teatud reeglid ja neid peab järgima. Mind hämmastas, et endiselt oli seal selline jäik klassiühiskond.

Lõpuks 1951. aastal sai perekond (vanaema Ella, ema Liki ja Elin) jälle kõik koos elama hakata. Kahjuks jäi Elini haridustee poolikuks ja seda Inglise jäiga süsteemi tõttu. Kuna pagulastesse suhtuti seal tõrjuvalt, siis arvati, et nad kõlbavad ainult lihttöö jaoks ja selleks pole ju haridust vaja. Nii läks Elin 15-aastaselt tööle vabrikusse kangakudujaks. Õnneks oli ta tragi tüdruk ja jätkas ise oma õpinguid õhtukoolis ja erinevatel kursustel. Tal oli piisavalt julgust, et ennast välja rabeleda talle süsteemi poolt peale surutud elust.

Elu ei olnud neil kerge. Elinil olid oma emaga keerulised suhted. See sai alguse ilmselt juba sellest, et lapsepõlves kasvatas teda peamiselt vanaema. Õnneks nad siiski klaarivad oma suhted ära, kui Elin on 18. Ta kirjeldab nii ilusti oma esimest armumist.

Elin kirjeldab lõpus ka seda, kuidas KGB neid vahepeal kiusas ning kuidas ta külastas taasiseisvunud Eestit ning mis tunded ning muljed teda siis valdasid.

See raamat on lihtsalt suurepärane ja autor kirjutab niivõrd hästi. Ta ei mõista kedagi hukka, vaid kirjutab nii nagu tema seda lapsena nägi ja tundis. Ta on tänulik, et talle siiski anti võimalus minna Inglismaale. See on karm lugu, aga samas nii siiras ja südamlik. Elin oli väga lähedane oma vanaemaga ja see kajastub raamatus väga hästi. Ema oli natuke kaugem. Isaga tal suhted katkesid, sest isa jättis perekonna maha ning jäi Eestisse.

Aeg moonutab, muudab meeleolusid, lisab või võtab ära, kuid õnnehetk jätab oma sõrmejälje tavaliselt kõigele, mida see kasvõi korraks puudutab, nii et säilib ka kõige pisem mälestus (lk 419).

Raamat ilmus algselt inglise keelsena ning mul on hea meel, et see ka eesti keelde tõlgiti. Ajakiri The Economist valis „Pagulusse“ 2013. aasta parimate mälestusteraamatute sekka. Soovitan lugeda ning ärge laske ennast raamatu paksusest heidutada.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Triinu Rannaäär
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 31. okt. 2017 in biograafiad-memuaarid

 

Mart Kase. Metsik päevaraamat

Ilmunud: Mõte, 2017

 

Mart Kase  „Metsik päevaraamat“ räägib noorest perest, kes on leidnud Valgamaal Kaagjärve külas rahu, vaikuse ja  oma metsiku elu.

Umbes viis aastat tagasi otsustati taastada Mardi esivanemate talu. Tänaseks on Mart ja Teele koos kaheksakuuse tütre Anna, kahe iiri setteri, kanade ja üha suureneva kitseperega siin kodunenud. Paistab, justkui keerlekski pere elu tüüringi puhtatõuliste kitsede karja ümber. Iga loom karjas on armastatud.

Mart ja Teele peavad blogi metsikelu.ee, et sõbrad ja tuttavad ka nende ilusast ja raskest elust osa saaks. Teele klõpsab pilte igapäevategemistest, praegu peaasjalikult kitsede noorperest.  Mart kirjutab aga nii, et lugedes tekib tunne –  just sellist metsikut elu võiks igaüks endale tahta.

Lõiguke Mardi blogist: „Võtsime endale viis kitse. Tahame teada saada kahte asja. Esiteks, kas meile meeldib loomapidamine. Teiseks, kas suudame teha kitsejuustu.“ Nüüd paistab vastus mõlemale küsimusele olevat jaatav.

Mida teame noortest inimestest, kes Miiduranna kodust Viimsi vallast Valgamaale tulid, erilist elu otsima? Mart Kase on muuhulgas olnud nii dramaturg kui loovjuht reklaamiagentuuris, jalgpallil on tähtis koht tema elus. Filminduse ja reklaamindusega on seotud ka Teele ja loometööd jätkavad nad Lõuna- Eestiski. „Sõidame päris palju, sellepärast on meil ka minibuss, vajalikud asjad ning Miia ja Puntsel (iiri setterite paar) kaasas.“

„Metsik päevaraamat“ on Mart Kase uue kodu loomise emotsioonist sündinud raamat. Sellesse on pandud algajate maainimeste erinevad tunded- kimbatus keerulistes olukordades, rõõm saadud kogemustest… Tundub, et suuresti on see inspireeritud ka jutuajamisest kitsekogukonna väärikate liikmetega.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Anne Liivak
Tondi raamatukogu raamatukoguhoidja

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 27. okt. 2017 in biograafiad-memuaarid, maaelu

 

Susannah Cahalan. Põlev aju: ma olin kuu aega hull

Ilmunud: Ersen, 2017
Tõlkinud Marja Liidja

Raamat on kirjutatud Susannah Cahalan´i  poolt, kes on läbi selle raamatu koostamise proovinud kokku panna tervikpilti oma elu kõige raskemast ajast. Ta on intervjueerinud ja vaadanud läbi salvestusi oma käitumisest haiglas ning koostanud selle raamatu ühelt poolt selleks, et saada täpselt aru , mida ta tegi ja mis toimus tema haiguse ajal, kui ka selleks, et juhtida maailmas tähelepanu sellele haruldasele haigusele, mis teda tabas ning mis oleks äärepealt temalt elu võtnud.

Raamatus saame teada, kuivõrd oluline on lähedaste inimeste usk sinusse ja kuidas üks kõige lihtsam test, hoolimata arvukatest keerukatest meditsiinilistest analüüsidest, võib anda tagasi sulle su elulootuse ning päästa hullumajas suremisest. Raske teema paneb kindlasti kaasa elama ja mõtisklema selle üle kui paljud on jäänud ajaloo jooksul ilma õige diagnoosita …

Põnev lugemine eriti neile, kellele meeldib teleekraanil jooksnud sari dr House.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Vaata ka ingliskeelseid intervjuusid:

https://www.youtube.com/watch?v=5xT6BIFv-IE

https://www.youtube.com/watch?v=gfteHaKj8yc

 

Helen Reiser-Liim
Kalamaja raamatukogu juhataja

 

 
 

Jaak Urmet. Linn linnas: minu raamat Lasnamäest. Aastad 1980-2001

Ilmunud: J&U, 2017

Nagu pealkirigi juba reedab, on tegemist raamatuga Lasnamäest. Aga mitte ainult. Päris põhjalikult on edasi antud ka autori enda kujunemislugu kirjanikuks. Jaak Urmet on ise pikalt Lasnamäel elanud, sealt ilmselt pärineb ka raamatu idee. Raske oli minul seda lugeda, sest tekst on äärmiselt sisutihe. Mul oli seda raamatut lugedes tunne, et autor tahab kõik südame pealt ära rääkida ja seda juttu on palju. Võib-olla sellest tingitult tundub raamat kohati hüplik ja pinnapealne. Sellest hoolimata ei ole raamat halb. Äratundmisrõõmu ikka leiab. Mis siis, et ma ei ole Lasnamäel sündinud. Me oleme enam-vähem ühel ajal sündinud ning tänu sellele ma seostasin end ka mõnede asjadega, millest ta siin kirjutab. Mind tabas äratundmine, et jaa, meil oli ka nii või me tegime ka sedasi.

Raamatu esimene pool keskendub rohkem Lasnamäele ja autori lapsepõlvele ning kooliaja algusele. Mulle meeldiski see osa raamatust kõige rohkem. Ma ei ole põline lasnamäelane, aga olen siin elanud vist juba seitse aastat vähemalt. Lasnamäe kujunemisest saab siit päris hea ülevaate. Erinevatest tänavatest ja piirkondadest. Näiteks mis nime nad vanasti kandsid ja milliste bussidega sõita sai.

Paljud arvavad siiamaani, et Lasnamäe on mingi õudne ja kole urgas, et normaalsed inimesed seal ei ela. Autor selgitab enda elukogemuse kaudu, et tema midagi sellist ei näinud. Eks loomulikult ole ka Lasnamäel koledaid asju (narkomaanid, pätid), aga neid leidub ka teistes linnaosades. Jaak Urmet püüabki raamatuga öelda, et Lasnamäge ei tasu karta. Siin on täiesti rahulik elada ja rohelist loodust on ka piisavalt.

Mulle meeldis ka see, kuidas autor kirjeldab oma lapsepõlve ja koolitee algust. Sellise mõnusa ja muheda stiiliga. Eks tuli endagi kooliajast nii mõndagi tuttavat ette. Näiteks erinevate asjade kogumine ning teistega vahetamine, kui tulid telekasse uued huvitavad seriaalid ning pärast nende üle arutamine ja loomulikult erinevate laulusõnade vihikusse ümberkirjutamine. Nostalgia tuli peale seda lugedes.

Edasi tuleb palju juttu klassikaaslastest ja muusikast. Loetletakse üles kellega ta suhtles ja mis bände kuulas. See osa oli minu jaoks paraku natuke tüütu. Bändidest paljud olid mulle võõrad ning need nimed ei öelnud mulle suurt midagi. Autorile olid nad selle eest üliolulised.

Loomulikult ei saa üle ega ümber kirjandusest. Autor annab ülevaate millised kirjanikud on Lasnamäel elanud ja kajastab põhjalikult enda kirjandustee algust. Samuti väidab ta, et eesti luule algas Lasnamäelt.

Raamatu kaaneümbris on kaunilt kujundatud ja selle siseküljelt leiab Lasnamäe kaardi. Lisaks on raamatu keskel fotod Lasnamäest, kust leidsin jällegi äratundmisrõõmu. Eriti põnev oli vaadata vanu fotosid ja näha, millised need kohad vanasti olid. Täna juhtusin jalutama autori kodumaja eest läbi ning kasutasin Lindakivi puiesteed, mida autor mitmel korral mainib ning kustkaudu kulges tema koolitee.

Soovitan raamatut silmaringi avardamiseks lugeda. Eriti, kui olete Lasnamäe huviline ja teid huvitab ajalugu ning kirjandus. Lõppkokkuvõttes võib öelda, et raamat on Lasnamäest aga samas ka autobiograafiline ning kirjeldab ka autori põlvkonna elu 1980-ndatel ja 1990-ndatel.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Triinu Rannaäär
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 
1 kommentaar

Posted by &emdash; 20. sept. 2017 in biograafiad-memuaarid, eesti autor

 

Alex Lepajõe. Põgenemine. I osa.

 

Ilmunud: Jõe & Laan, 2017

“Põgenemine” on endise tuntud teleajakirjaniku Alex Lepajõe tõsielulistel sündmustel põhinev raamat 1984. aastal aset leidnud  põgenemisest Nõukogude Eestist välismaale. Autor jutustab avameelse loo põgenemise üksikasjadest, esimestest kuudest võõras kultuuriruumis ja püüdlustest uue keskkonnaga kohaneda. Seda kõike teadmises, et tagasiteed Nõukogude Eestisse enam ei ole.

Kuna tegemist on tõsielulise raamatuga ning Alex Lepajõed ei saa kindlasti pidada klassikaliseks kirjanikuks, vajab mõtestamist tema kuvand tänapäeva Eestist. Lepajõe on tuntud inimene ja kahtlemata mõjutab see arvamusi tema raamatu kohta. Seetõttu on võimalik, et raamatu  kohta kujundakse arvamus isegi juba enne selle lugemist. Nõukogude ajal elanud inimestele sai Alex Lepajõe tuntuks põgenemisega Nõukogude Liidust välismaale. Minule, kui hiljem sündinule meenub Lepajõe eelkõige üle 10 aasta tagusest telesaatest “Täna õhtul Alex Lepajõe”, kus ta peamiselt seltskonnaajakirjandusest tuntud inimestele otsesaates julgeid küsimusi esitas ning nii mõnigi kord selle eest ajakirjaduse vahendusel hiljem saatekülaliste poolt teravat kriitikat pälvis. Kuid saade oli põnev ja selle vaadatavus kõrge. Seetõttu seostub Lepajõe paljudele inimestele meelelahutusega.

ETV saates “Hommik Anuga” tunnistas Alex Lepajõe, et raamatu kirjutamine polnud tema jaoks kerge. Aprillis ilmus ajalehes Kes-Kus arvustus, kus Lepajõed peeti rumalaks ja kaheldi tema oskuses raamatut kirjutada. Kuid raamatut lugedes selgus juba esimestel lehekülgedel, et Lepajõe on kirjutanud väga tugeva teksti ning Kes-Kus´is ilmunud arvustuse autor polnud suure tõenäosusega leidnud aega raamatu lugemiseks. Tegemist on keeleliselt väga heal tasemel oleva  tekstiga, mille sündmustik on põnev. Ehkki on teada, et Lepajõe on tänapäeval heal majanduslikul järjel olev keskealine pereisa, tekib raamatut lugedes pidevalt mõte, mis saab edasi ja kuidas ta raskest olukorrast välja tuleb. Tegemist on intelligentse tekstiga, mis kirjeldab Nõukogude ja lääne ühiskonna toimist ning nende erinevusi, kirjeldab rootslaste suhtumist pagulastesse ning selgitab, kuidas mõtles ta toonasest sündmustest 23 aastaselt ning kuidas vaatab ta neile tagasi tänapäeval, 55 aastasena. Minule, kui Nõukogude aega mittemäletavale noorele inimesele oli väga põnev lugeda, mida Lepajõe arvab toonases Eestis levinud suhtumisest töötamisse ja poliitikasse. Raamatus jutustab Lepajõe ka oma naissuhetest, kuid seda igati väärikalt ja ilma ebavajalike liialdusteta. Kuid need inimesed, kes raamatust kergemat meelelahutust otsivad, ei pea lõpuni pettuma. Vahel on autor oma tõsiseid mõtteid teinud huumoriga värvikamaks.

Teos sobib lugemiseks kõigile ajaloo- ja kultuurihuvilistele.

 

Vaata leidumist e-kataloogis ESTER

 

Aimur-Jaan Keskel
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 

 
1 kommentaar

Posted by &emdash; 13. juuni 2017 in biograafiad-memuaarid, ilukirjandus

 

Argo Kasela. Taevakirju

Ilmunud: Petrone Print, 2017

 

Glamuurne elu taevalaotuses. Kas ikka on? TEGELIKULT!? Meie mõtteid mõjutamas „Mile High“ seriaalis nähtu? See on Hollywood, lubage meenutada!

Kummaline, et kõiketeadjad, alates ajakirjanikest ja lõpetades netikommentaatoritega  arvavadki end kõike teadvat nii peaaegu kõigest kui ka lennundusest. Miks muidu ilmub meedias veidrate pealkirjadega artikleid ja õelaid ning teravasõnalisi  kommentaare.  Kas tegelikkus aga vastab kirjapandule? Vast tasuks piiluda pisut ka selle elu „kardinate“ taha, et vältida süüdistusi sabotaažis, käpardlikkuses, kiuslikkuses, lohakuses ja joomarluseski.

Ehk paneks sõnakaid tegelasi mõtlema tegelikule TURVALISUSELE, mis on kõige algus, põhjus ning tagajärg  üks lend mittekorras lennukiga ja zombistunud personaliga, mida muidugi juhtuda ei saa ega ükski inimene läbi elada ka ei tahaks.

Lisaks kõiksugused eeskirjad, nõuded ja regulatsioonid, aga ka kogemused, ränkraske viimsete pisidetailideni läbimõeldud koolitused, kontroll-lennud, instruktorid ning isikliku elu peaaegu olematus.  Alles siis võiks mõni kriitik „võtta suu täis“ ja öelda, mis ta asjast arvab.

Sageli ei mõista ka pardapersonali koolitajad, miks pürgitakse lendama ja tullakse ära nö normaalse töö pealt.

 

Argo Kasela. Taevakirju.

Töötanud nii ajakirjanikuna kui turismikorraldajana otsustas autor proovida kätt ka lennusaatjana. Raamat kõneleb tema ja kolleegide kogemustest üsna ladusas ja kergesti loetavas stiilis.

Mitu lendu päevas on inimvõimete piir, kui kahjulik on siis pardapersonali töö. Raamat heidab pilgu ränkraske ja kõrgeid nõudmisi esitava lennunduse köögipoolele.

Kümned tuhanded lendajad üle ilma võlgnevad oma elu ja heaolu nii tava- kui kriitilistes olukordades oma elu ohtu seadnud salongipersonalile, kellel vaatamata kõigele jagub ikka veel ka huumorimeelt.

 

Pardateenindajad üle kogu maailma on kokku pannud lausa edetabeli, mis iseloomustab seda ametit kõige paremini ning mis tõestab veel kord, et kõik pole kuld, mis hiilgab.

Nädalapäevad. Esmaspäev? Teisipäev? Reede? Kuupäev? Pole oluline. Taeva all raudes torus kaotavad need mõisted tähenduse.

Puhkus. Kui just puhkuseraha ei laeku, ajad selle vabade päevadega segamini.

Kellaaeg. On hommik? Lõuna? Õhtu? Vahet pole. Eriti kui sa külastad 24 tunni jooksul nelja ajatsooni.

Söögiajad. Mis need veel on? Süüakse siis, kui on nälg.

Öö on magamiseks. Õigus. Kusagil maailmas on ikka öö. Talvisel ajal ja põhjamaises kliimas pole vahetki. Tuled tööle ja saabud töölt ikka pimedas.

Hommikukohv. Mõiste kaotab selle töö juures tähtsuse.

Kuhu sa lendad? Kui sa just pöördejaama kohale ei jää, siis, ausalt, pole vahet.

Kust sa täna tulid? Vaata eelmist punkti. Või siis ei mäleta.

Kus sa praegu oled? Lennujaamas, lennukis või hotellis. Vahet pole, kus. Ma olen tööl.

Kuidas sul tööl läheb? Stabiilselt. Praegu. Aga kõik võib kohe muutuda.

 

 

Kas tõesti peame meie, kes midagi ei aima pardateenindajate (või üldse klienditeenindajate) alati naeratavate nägude taga, seda elu glamuurseks ja võtame vabaduse olla õelad ja uriseda? Lugupeetud lendajad, mõelge enne hoolega ja lugege seda lahedat raamatut! Müts maha salongiteenindajate ees! See elu ei olegi nii lilleline, kui paistab.

Äärmiselt humoorikas, huvitav ja informatiivne raamat. Küll mitte kõiksugu lendajate ärahirmutamiseks, aga oluline vast oma negatiivse või täis illusioone suhtumise maa peale toomiseks.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Maimu Johannson
Paepealse raamatukogu raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 3. mai 2017 in biograafiad-memuaarid

 

Marjane Satrapi. Persepolis

Ilmunud: Kirjastuskeskus, 2008
Tõlkinud: Meelis Rohtla

Seekord tahaksin kirjutada blogipostituse ühest väga põnevast, aga teenimatult vähest kajastust leidnud žanrist kirjandusmaastikul, nimelt graafilisest romaanist. Graafilist romaani mõiste on küll pisut laialivalguv, kuid seda võib vaadelda kui koomiksi tehnikaid kasutav raamatuformaadis tervikteos, millel on läbiv ning arenev tegelaskond. Meie emakeeles pole graafilisi romaane kahjuks palju ilmunud, sageli suhtutakse neisse ka tillukese eelarvamusega ja pannakse ühte patta koomiksitega, mida jällegi seostatakse lihtsate ning peamiselt lastele suunatud piltlugudega.

Teose puhul on siis tegu autori graafilise elulooga, mis algab tema varajasest lapsepõlvest ning kannab meid kaasa tema noorusikka. Raamatu sündmustik algabki kümneaastase Marjane jutustusega Iraanist, Teheranist 1980. aastal. Tegu on pöördelise islamirevolutsiooni järgse aastaga, mil sai kohustuslikuks pearäti kandmine ja sooline eraldatus koolides, tänavatel toimusid meeleavaldused pearäti kandmise poolt ja vastu. Marjanele, kes on kasvanud modernsete ja uuemeelste eluvaadetega peres, on uue režiimi ja selle piirangutega kohanemine raske. Raamatu algust kajastab lapsjutustaja, seetõttu on reaalsus põimitud paeluva fantaasiamaailmaga, viies meid lapselikku võlumaailma, mis kajastab elu ja ajalugu harjumatust vaatevinklist. Peategelase nooruspõlv viib meid eemale lapsepõlvekodust, täiesti erinevasse Euroopa kultuuriruumi, kus valitseb küll usuline vabadus, kuid ka näiteks liigsest vabadusest tulenevad ahvatlused erinevate meelemürkide näol.

Raamatut läbivateks teemadeks on Iraani-Iraagi sõda, ühiskonnakorralduse muutused, kohanemine võõras kultuuriruumis, kasvuraskused, eneseleidmine, naiste õigused, Iraani ajalugu. See teos suudab avada valulisi teemasid läbi koomiksikunsti võlumaailma, muutes need nii pisut kergemini omastatavaks.

Raamat kuulus ka meie “Raamatuga kevadesse” programmi. Kuigi mõni osaleja asus võib-olla teost lugema tugevate eelarvamustega koomiksi suhtes, tõid nad tagasisidet andes välja vaid positiivseid elamusi. Sellest ka loo moraal, et kirjandusteoseid valides tuleks heita kõrvale eelarvamused ja anda võimalusi uutele elamustele/žanritele 😉

Tegu on igatahes väga väärt teosega, mis võiks kindlasti kuuluda ka koolide kohustusliku lugemisvara hulka, sest annaks õpetajatele võimaluse lõimida ajaloo ning kirjanduse tunnid ja laseks õpilaste tutvuda veidi teistmoodi kirjanduse ning ajalookäsitlusega. Mina igatahes soovitan teost soojalt, ühe lühikese lugemise kohta kutsus see minus esile palju erinevaid emotsioone. Raamatu illustratsioonid on lihtsad must-valged pildid, kuid hoolimata oma lihtsuses on need vägagi mõjusad ning moodustavad tekstiga koos nauditava terviku.

Suurima valiku koomikseid ja graafilisi romaane leiate laenutamiseks Paepealse raamatukogust. Kindlasti soovitan tutvuda ka raamatu põhjal valminud animafilmiga, vaata autori tutvustust.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER.

 

Berit Berg
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja