RSS

Category Archives: biograafiad-memuaarid

Jaak Urmet. Linn linnas: minu raamat Lasnamäest. Aastad 1980-2001

Ilmunud: J&U, 2017

Nagu pealkirigi juba reedab, on tegemist raamatuga Lasnamäest. Aga mitte ainult. Päris põhjalikult on edasi antud ka autori enda kujunemislugu kirjanikuks. Jaak Urmet on ise pikalt Lasnamäel elanud, sealt ilmselt pärineb ka raamatu idee. Raske oli minul seda lugeda, sest tekst on äärmiselt sisutihe. Mul oli seda raamatut lugedes tunne, et autor tahab kõik südame pealt ära rääkida ja seda juttu on palju. Võib-olla sellest tingitult tundub raamat kohati hüplik ja pinnapealne. Sellest hoolimata ei ole raamat halb. Äratundmisrõõmu ikka leiab. Mis siis, et ma ei ole Lasnamäel sündinud. Me oleme enam-vähem ühel ajal sündinud ning tänu sellele ma seostasin end ka mõnede asjadega, millest ta siin kirjutab. Mind tabas äratundmine, et jaa, meil oli ka nii või me tegime ka sedasi.

Raamatu esimene pool keskendub rohkem Lasnamäele ja autori lapsepõlvele ning kooliaja algusele. Mulle meeldiski see osa raamatust kõige rohkem. Ma ei ole põline lasnamäelane, aga olen siin elanud vist juba seitse aastat vähemalt. Lasnamäe kujunemisest saab siit päris hea ülevaate. Erinevatest tänavatest ja piirkondadest. Näiteks mis nime nad vanasti kandsid ja milliste bussidega sõita sai.

Paljud arvavad siiamaani, et Lasnamäe on mingi õudne ja kole urgas, et normaalsed inimesed seal ei ela. Autor selgitab enda elukogemuse kaudu, et tema midagi sellist ei näinud. Eks loomulikult ole ka Lasnamäel koledaid asju (narkomaanid, pätid), aga neid leidub ka teistes linnaosades. Jaak Urmet püüabki raamatuga öelda, et Lasnamäge ei tasu karta. Siin on täiesti rahulik elada ja rohelist loodust on ka piisavalt.

Mulle meeldis ka see, kuidas autor kirjeldab oma lapsepõlve ja koolitee algust. Sellise mõnusa ja muheda stiiliga. Eks tuli endagi kooliajast nii mõndagi tuttavat ette. Näiteks erinevate asjade kogumine ning teistega vahetamine, kui tulid telekasse uued huvitavad seriaalid ning pärast nende üle arutamine ja loomulikult erinevate laulusõnade vihikusse ümberkirjutamine. Nostalgia tuli peale seda lugedes.

Edasi tuleb palju juttu klassikaaslastest ja muusikast. Loetletakse üles kellega ta suhtles ja mis bände kuulas. See osa oli minu jaoks paraku natuke tüütu. Bändidest paljud olid mulle võõrad ning need nimed ei öelnud mulle suurt midagi. Autorile olid nad selle eest üliolulised.

Loomulikult ei saa üle ega ümber kirjandusest. Autor annab ülevaate millised kirjanikud on Lasnamäel elanud ja kajastab põhjalikult enda kirjandustee algust. Samuti väidab ta, et eesti luule algas Lasnamäelt.

Raamatu kaaneümbris on kaunilt kujundatud ja selle siseküljelt leiab Lasnamäe kaardi. Lisaks on raamatu keskel fotod Lasnamäest, kust leidsin jällegi äratundmisrõõmu. Eriti põnev oli vaadata vanu fotosid ja näha, millised need kohad vanasti olid. Täna juhtusin jalutama autori kodumaja eest läbi ning kasutasin Lindakivi puiesteed, mida autor mitmel korral mainib ning kustkaudu kulges tema koolitee.

Soovitan raamatut silmaringi avardamiseks lugeda. Eriti, kui olete Lasnamäe huviline ja teid huvitab ajalugu ning kirjandus. Lõppkokkuvõttes võib öelda, et raamat on Lasnamäest aga samas ka autobiograafiline ning kirjeldab ka autori põlvkonna elu 1980-ndatel ja 1990-ndatel.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Triinu Rannaäär
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

Advertisements
 
1 kommentaar

Posted by &emdash; 20. sept. 2017 in biograafiad-memuaarid, eesti autor

 

Alex Lepajõe. Põgenemine. I osa.

 

Ilmunud: Jõe & Laan, 2017

“Põgenemine” on endise tuntud teleajakirjaniku Alex Lepajõe tõsielulistel sündmustel põhinev raamat 1984. aastal aset leidnud  põgenemisest Nõukogude Eestist välismaale. Autor jutustab avameelse loo põgenemise üksikasjadest, esimestest kuudest võõras kultuuriruumis ja püüdlustest uue keskkonnaga kohaneda. Seda kõike teadmises, et tagasiteed Nõukogude Eestisse enam ei ole.

Kuna tegemist on tõsielulise raamatuga ning Alex Lepajõed ei saa kindlasti pidada klassikaliseks kirjanikuks, vajab mõtestamist tema kuvand tänapäeva Eestist. Lepajõe on tuntud inimene ja kahtlemata mõjutab see arvamusi tema raamatu kohta. Seetõttu on võimalik, et raamatu  kohta kujundakse arvamus isegi juba enne selle lugemist. Nõukogude ajal elanud inimestele sai Alex Lepajõe tuntuks põgenemisega Nõukogude Liidust välismaale. Minule, kui hiljem sündinule meenub Lepajõe eelkõige üle 10 aasta tagusest telesaatest “Täna õhtul Alex Lepajõe”, kus ta peamiselt seltskonnaajakirjandusest tuntud inimestele otsesaates julgeid küsimusi esitas ning nii mõnigi kord selle eest ajakirjaduse vahendusel hiljem saatekülaliste poolt teravat kriitikat pälvis. Kuid saade oli põnev ja selle vaadatavus kõrge. Seetõttu seostub Lepajõe paljudele inimestele meelelahutusega.

ETV saates “Hommik Anuga” tunnistas Alex Lepajõe, et raamatu kirjutamine polnud tema jaoks kerge. Aprillis ilmus ajalehes Kes-Kus arvustus, kus Lepajõed peeti rumalaks ja kaheldi tema oskuses raamatut kirjutada. Kuid raamatut lugedes selgus juba esimestel lehekülgedel, et Lepajõe on kirjutanud väga tugeva teksti ning Kes-Kus´is ilmunud arvustuse autor polnud suure tõenäosusega leidnud aega raamatu lugemiseks. Tegemist on keeleliselt väga heal tasemel oleva  tekstiga, mille sündmustik on põnev. Ehkki on teada, et Lepajõe on tänapäeval heal majanduslikul järjel olev keskealine pereisa, tekib raamatut lugedes pidevalt mõte, mis saab edasi ja kuidas ta raskest olukorrast välja tuleb. Tegemist on intelligentse tekstiga, mis kirjeldab Nõukogude ja lääne ühiskonna toimist ning nende erinevusi, kirjeldab rootslaste suhtumist pagulastesse ning selgitab, kuidas mõtles ta toonasest sündmustest 23 aastaselt ning kuidas vaatab ta neile tagasi tänapäeval, 55 aastasena. Minule, kui Nõukogude aega mittemäletavale noorele inimesele oli väga põnev lugeda, mida Lepajõe arvab toonases Eestis levinud suhtumisest töötamisse ja poliitikasse. Raamatus jutustab Lepajõe ka oma naissuhetest, kuid seda igati väärikalt ja ilma ebavajalike liialdusteta. Kuid need inimesed, kes raamatust kergemat meelelahutust otsivad, ei pea lõpuni pettuma. Vahel on autor oma tõsiseid mõtteid teinud huumoriga värvikamaks.

Teos sobib lugemiseks kõigile ajaloo- ja kultuurihuvilistele.

 

Vaata leidumist e-kataloogis ESTER

 

Aimur-Jaan Keskel
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 

 
1 kommentaar

Posted by &emdash; 13. juuni 2017 in biograafiad-memuaarid, ilukirjandus

 

Argo Kasela. Taevakirju

Ilmunud: Petrone Print, 2017

 

Glamuurne elu taevalaotuses. Kas ikka on? TEGELIKULT!? Meie mõtteid mõjutamas „Mile High“ seriaalis nähtu? See on Hollywood, lubage meenutada!

Kummaline, et kõiketeadjad, alates ajakirjanikest ja lõpetades netikommentaatoritega  arvavadki end kõike teadvat nii peaaegu kõigest kui ka lennundusest. Miks muidu ilmub meedias veidrate pealkirjadega artikleid ja õelaid ning teravasõnalisi  kommentaare.  Kas tegelikkus aga vastab kirjapandule? Vast tasuks piiluda pisut ka selle elu „kardinate“ taha, et vältida süüdistusi sabotaažis, käpardlikkuses, kiuslikkuses, lohakuses ja joomarluseski.

Ehk paneks sõnakaid tegelasi mõtlema tegelikule TURVALISUSELE, mis on kõige algus, põhjus ning tagajärg  üks lend mittekorras lennukiga ja zombistunud personaliga, mida muidugi juhtuda ei saa ega ükski inimene läbi elada ka ei tahaks.

Lisaks kõiksugused eeskirjad, nõuded ja regulatsioonid, aga ka kogemused, ränkraske viimsete pisidetailideni läbimõeldud koolitused, kontroll-lennud, instruktorid ning isikliku elu peaaegu olematus.  Alles siis võiks mõni kriitik „võtta suu täis“ ja öelda, mis ta asjast arvab.

Sageli ei mõista ka pardapersonali koolitajad, miks pürgitakse lendama ja tullakse ära nö normaalse töö pealt.

 

Argo Kasela. Taevakirju.

Töötanud nii ajakirjanikuna kui turismikorraldajana otsustas autor proovida kätt ka lennusaatjana. Raamat kõneleb tema ja kolleegide kogemustest üsna ladusas ja kergesti loetavas stiilis.

Mitu lendu päevas on inimvõimete piir, kui kahjulik on siis pardapersonali töö. Raamat heidab pilgu ränkraske ja kõrgeid nõudmisi esitava lennunduse köögipoolele.

Kümned tuhanded lendajad üle ilma võlgnevad oma elu ja heaolu nii tava- kui kriitilistes olukordades oma elu ohtu seadnud salongipersonalile, kellel vaatamata kõigele jagub ikka veel ka huumorimeelt.

 

Pardateenindajad üle kogu maailma on kokku pannud lausa edetabeli, mis iseloomustab seda ametit kõige paremini ning mis tõestab veel kord, et kõik pole kuld, mis hiilgab.

Nädalapäevad. Esmaspäev? Teisipäev? Reede? Kuupäev? Pole oluline. Taeva all raudes torus kaotavad need mõisted tähenduse.

Puhkus. Kui just puhkuseraha ei laeku, ajad selle vabade päevadega segamini.

Kellaaeg. On hommik? Lõuna? Õhtu? Vahet pole. Eriti kui sa külastad 24 tunni jooksul nelja ajatsooni.

Söögiajad. Mis need veel on? Süüakse siis, kui on nälg.

Öö on magamiseks. Õigus. Kusagil maailmas on ikka öö. Talvisel ajal ja põhjamaises kliimas pole vahetki. Tuled tööle ja saabud töölt ikka pimedas.

Hommikukohv. Mõiste kaotab selle töö juures tähtsuse.

Kuhu sa lendad? Kui sa just pöördejaama kohale ei jää, siis, ausalt, pole vahet.

Kust sa täna tulid? Vaata eelmist punkti. Või siis ei mäleta.

Kus sa praegu oled? Lennujaamas, lennukis või hotellis. Vahet pole, kus. Ma olen tööl.

Kuidas sul tööl läheb? Stabiilselt. Praegu. Aga kõik võib kohe muutuda.

 

 

Kas tõesti peame meie, kes midagi ei aima pardateenindajate (või üldse klienditeenindajate) alati naeratavate nägude taga, seda elu glamuurseks ja võtame vabaduse olla õelad ja uriseda? Lugupeetud lendajad, mõelge enne hoolega ja lugege seda lahedat raamatut! Müts maha salongiteenindajate ees! See elu ei olegi nii lilleline, kui paistab.

Äärmiselt humoorikas, huvitav ja informatiivne raamat. Küll mitte kõiksugu lendajate ärahirmutamiseks, aga oluline vast oma negatiivse või täis illusioone suhtumise maa peale toomiseks.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Maimu Johannson
Paepealse raamatukogu raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 3. mai 2017 in biograafiad-memuaarid

 

Marjane Satrapi. Persepolis

Ilmunud: Kirjastuskeskus, 2008
Tõlkinud: Meelis Rohtla

Seekord tahaksin kirjutada blogipostituse ühest väga põnevast, aga teenimatult vähest kajastust leidnud žanrist kirjandusmaastikul, nimelt graafilisest romaanist. Graafilist romaani mõiste on küll pisut laialivalguv, kuid seda võib vaadelda kui koomiksi tehnikaid kasutav raamatuformaadis tervikteos, millel on läbiv ning arenev tegelaskond. Meie emakeeles pole graafilisi romaane kahjuks palju ilmunud, sageli suhtutakse neisse ka tillukese eelarvamusega ja pannakse ühte patta koomiksitega, mida jällegi seostatakse lihtsate ning peamiselt lastele suunatud piltlugudega.

Teose puhul on siis tegu autori graafilise elulooga, mis algab tema varajasest lapsepõlvest ning kannab meid kaasa tema noorusikka. Raamatu sündmustik algabki kümneaastase Marjane jutustusega Iraanist, Teheranist 1980. aastal. Tegu on pöördelise islamirevolutsiooni järgse aastaga, mil sai kohustuslikuks pearäti kandmine ja sooline eraldatus koolides, tänavatel toimusid meeleavaldused pearäti kandmise poolt ja vastu. Marjanele, kes on kasvanud modernsete ja uuemeelste eluvaadetega peres, on uue režiimi ja selle piirangutega kohanemine raske. Raamatu algust kajastab lapsjutustaja, seetõttu on reaalsus põimitud paeluva fantaasiamaailmaga, viies meid lapselikku võlumaailma, mis kajastab elu ja ajalugu harjumatust vaatevinklist. Peategelase nooruspõlv viib meid eemale lapsepõlvekodust, täiesti erinevasse Euroopa kultuuriruumi, kus valitseb küll usuline vabadus, kuid ka näiteks liigsest vabadusest tulenevad ahvatlused erinevate meelemürkide näol.

Raamatut läbivateks teemadeks on Iraani-Iraagi sõda, ühiskonnakorralduse muutused, kohanemine võõras kultuuriruumis, kasvuraskused, eneseleidmine, naiste õigused, Iraani ajalugu. See teos suudab avada valulisi teemasid läbi koomiksikunsti võlumaailma, muutes need nii pisut kergemini omastatavaks.

Raamat kuulus ka meie “Raamatuga kevadesse” programmi. Kuigi mõni osaleja asus võib-olla teost lugema tugevate eelarvamustega koomiksi suhtes, tõid nad tagasisidet andes välja vaid positiivseid elamusi. Sellest ka loo moraal, et kirjandusteoseid valides tuleks heita kõrvale eelarvamused ja anda võimalusi uutele elamustele/žanritele 😉

Tegu on igatahes väga väärt teosega, mis võiks kindlasti kuuluda ka koolide kohustusliku lugemisvara hulka, sest annaks õpetajatele võimaluse lõimida ajaloo ning kirjanduse tunnid ja laseks õpilaste tutvuda veidi teistmoodi kirjanduse ning ajalookäsitlusega. Mina igatahes soovitan teost soojalt, ühe lühikese lugemise kohta kutsus see minus esile palju erinevaid emotsioone. Raamatu illustratsioonid on lihtsad must-valged pildid, kuid hoolimata oma lihtsuses on need vägagi mõjusad ning moodustavad tekstiga koos nauditava terviku.

Suurima valiku koomikseid ja graafilisi romaane leiate laenutamiseks Paepealse raamatukogust. Kindlasti soovitan tutvuda ka raamatu põhjal valminud animafilmiga, vaata autori tutvustust.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER.

 

Berit Berg
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 

 

Voldemar Veedam. Purjetamine vabadusse: eestlaste uskumatu mereretk üle Atlandi

Ilmunud: Eesti Mälu Instituut, 2017

Nõukogude okupatsioon Eestimaal vallandas massilise eestlaste väljarände Soome ja Rootsi. Kuid ka seal ei tundnud eestlased ennast kindlalt. NSVL sirutas oma haarmed ka üle Läänemere.

Suvituskohas, mille rootslased olid andnud 500 eesti põgenikule lahkesti kasutada, korraldati küsitlus. Küsiti, kui palju inimesi tahaks naasta Eestisse ja saada NSV Liidu kodanikeks.Tagasipöördujatele garanteeritakse turvalisus, head töökohad ja korralik elamine. Küsitluse tulemus oli üksmeelne – mitte keegi 500-st ei soovinud minna.

Ühe seltskonna jaoks algasid kibekiired ettevalmistustööd põgenemiseks üle Atlandi ookeani Ameerikasse. 1945. aasta hilissuvel alustati 8247 meremiili pikkust riskiderohket teekonda lekkivas paadis, mis tegelikult oli mõeldud neljale inimesele rannasõitudeks. „Erma” pardal oli 16 eestlast,  kelle hulgas neli väikest last.

Mannetus olukorras purjeka saabumine Ühendriikidesse 1945. aasta detsembris oli sensatsioon, millest kirjutas kogu rahvusvaheline press USA-st Rootsini. See paat sai vett ja vilet. Teekonda alustati hilissuvel, kuid ajalehefotol, mis „Erma” saabumisest on tehtud, sajab lund.

Kogu reisi ajal pidas Voldemar Veedam päevikut. Oli ta ju 1940. aastal Eestis alustanud ajakirjanikuna.  Raamatu kaasautoriks oli New York Timesi kriitik Carl B Walli.  Ilma ameeriklasest ametivennata poleks „Purjetamine vabadusse” sellise rahvusvahelise menuga ilmunudki, sest Volli Veedam ei osanud Ühendriikidesse saabudes inglise keelt ja vaevalt, et kedagi oleks huvitanud eesti keeles ilmunud lugu.

Eestlaste viikingikuulsus oli muuhulgas üks peamistest ajenditest, miks president Truman veenis USA Kongressi leevendama karme immigratsiooniseadusi Ida-Euroopast pärit põgenike suhtes, kes saabusid üle suure vee väikestel purjepaatidel.

Raamat on justkui monument Eesti vabadusele. Raamat on poole sajandi vältel ilmunud ligikaudu 30 keeles, eksootilisemad neist on jaapani, korea, malai, tai ja araabia keel. Nüüd siis lõpuks ka eesti keeles. Tegemist on rahvusvaheliselt  kõige tuntuma eesti mereteemalise looga. Seda 1945. aastal aset leidnud mereretke on selle pöörasuse tõttu võrreldud Kon Tikiga

1960. aastate alguses oli „Purjetamine vabadusse” väga lähedal, et jõuda Hollywoodi abiga maailma kinolinadele. On lootust, et Voldemar Veedami unistus suurest mängufilmist lähiajal ka teoks saab.

Tõeliselt väärt raamat ilmumaks EV 100 juubelitrükina.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Loe ka Jüri Vendla. Unustatud merereisid (SE & JS, 2010)

 

Kaja Palmiste
Kalamaja raamatukogu juhataja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 28. märts 2017 in ajalugu, biograafiad-memuaarid, reisikiri

 

Tiia Toomet. Vanaduse võlud

vanaduse-voludIlmunud: Tammerraamat, 2017

Vaimukas ja äratundmisrõõmu pakkuv mõttekogumik Tiia Toometilt.

Autor oleks kui mõtetelugeja. Ka ise ei oskaks paremini oma mõtteid sõnastada. Ilmselt enamus üle kuldse keskea naisi võivad niiviisi mõelda, kuigi pole veel nö „soovitusliku vanuseni“ – 70 –  jõudnud. Aga nagu autor tiitellehel saatesõnas ütleb – raamat on ka „… neile, kes kavatsevad kunagi tulevikus nii vanaks saada“.

Soe tagasivaade elule, kus lapsed on pesast välja lennanud, kõik on muutunud justkui lihtsamaks, mitmes mõttes mugavamaks  ja tasakaalukamaks. Tegelikult ongi elu põhitõed väga lihtsad.  Kuigi endale veel ei tunnista,  et oled vana, hing on ju veel piisavalt särtsu täis ja tegus.

Aga probleemid on meie  põlvkonnal sarnased. Kuigi kõigega ma ei samastu, on siiski ühesuguseid eluseiku, mälupilte, analoogseid meenutusi vanemate ja vanavanemate juttudest „ilusast eesti ajast“, kildhaaval kogutud teadmisi meie ajaloost, kommetest. Näiteks kuidas sai nõukogude ajal peetud jõule ja kuidas manitseti lapsi, et kodujutte koolis ei räägita, aga omavahel ja pärast tunde ikka arutati. Nii sai meie põlvkond kaasa teistmoodi teadmised, mis muutsid meid nõukogude propaganda suhtes immuunseteks. Samas õpetas see keskkond meid lugema olulisi sõnumeid ridade vahelt.

Ka meie hirmud olid sarnased, nagu nüüd me küsimusedki. Mida teha ühe või teise meile olulise asjaga, mis meie järeltulijate jaoks ei oma tähendust? Minu asjad on minu elu. Korraga on tekkinud tunne, et kõike me ümber on saanud liiga palju. Autori sõnadega: „… Tahaks ühekorraga pühkida puhtaks nii toa kui meele …“ Kasvõi  hulk raamatuid, mis endale kunagi olid tähtsad, noori ei huvita, aga elamise muudavad kitsaks. Ja mitte ainult raamatud. Sama on reisipiltidega, mis toovad mõtteisse lõhnad, maitsed, meeleolud, inimesed… Aga need on ju vaid minu elamused. Noored kolivad pigem virtuaalmaailma ja nende elu, teadmised ja elamused ongi enamasti nutiseadmetes.

Vahel tundub mullegi, et maailm on hulluks läinud ja mina koos temaga. Lõputu tarbimine, infomüra ja tohutu tempo. Samas igatsen taga lapsepõlve videvikuõhtuid, kui vanaema ei võtnud tuld üles ja jutustas elust isatalus, oma õdedest-vendadest või noorusajast Keila-Joa mõisas. Igatsen tema sooja kätt ja ärgast pilku, tema suurt elutarkust ja vahedat huumorit.

Lapsi jälgides tabad end jällegi mõtlemast samadele asjadele. Kui erinevad võivad olla ühe ema-isa lapsed. Või kuidas  mina lapsena armastasin lopsakat suve ja nautisin sooja vihma, nüüd aga armastan üle kõige tärkavat helerohelist kevadet.

Ja kõiki meid valdavad eksistentsialistlikud mõtted, kuigi meie kultuuriruumis on teatud teemad, millest ei ole kombeks kõnelda. Olen nõus autoriga, et elada tuleb seni, kuniks elu, mitte surra juba enne surma. Ning vähemalt elu lõpusirgel leppida oma eluga ära, sest me ei tea oma inimlikus piiratuses, kas ja kuidas maailm võiks jätkuda, kas me võiks oma kogemustepagasiga uuesti parematena alustada. Ilmaruum on nii keeruline ning etteaimamatu ja kõik võib olla võimalik. Ning elad oma igapäevast raamistatud, kuid kordumatut elu end vabaks lastes edasi. Õpid enda rõõmuks uusi asju, vajamata selleks mingit ratsionaalset väljundit.

Ehk seda raamatut lugedes õpiksid ka nooremad inimesed mõistma oma vanemaid,  vanavanemaid ja nägema maailma laiemalt, mitte ainult oma nutiseadme mätta otsast.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Maimu Johannson
Paepealse raamatukogu raamatukoguhoidja

 

 

 

 

Marko Mäetamm. Juubeliaasta

juubeliaastaIlmunud: Paranoia Publishing Group, 2016

Marko Mäetamm on tuntud ja hinnatud Eesti kunstnik, kes ei vajagi väga palju tutvustamist. 2015. aastal täitus Mäetammel 50. eluaasta ning kunstnik otsustas oma juubeliaasta tegevused, mõtted ja seigad panna ilusate väikeste roosade kaante vahele dokumentaalse jutustuse vormis.

„Juubeliaasta“ on täpselt selline raamat, mida vahelduseks paksudele romaanidele on hea kerge lugeda. Raamatus on arvukalt ka kunstniku enda poolt loodud väikseid illustratsioone, mis kannavad edasi humoristliku väärtust.

Kindlasti ei ole raamat pikk ja igav kirjeldus igapäevastest tegevustest, vaid lugejal on võimalus piiluda kunstniku elu telgitagustesse, lugeda kuidas valmivad teosed ja näitused ning osa saada tema muudest põnevatest ettevõtmistest. Näiteks on võimalik täpsemalt raamatust lugeda Mäetamme rollist OPi saatejuhina, sellest kuidas valmisid kujundus 2015. aasta Eesti Vabariigi aastapäeva vastuvõtuks Jõhvi kontserdimajas ja tema suurejooneline isikunäitus KUMUs. Ja seda kõike on kirjutatud väga ausalt.

Mäetamme kirjutamisstiil on humoorikas ja eneseirooniline ning pakub lugejale mitmeid äratundmismomente erinevate mõtete ja tunnete näol. Raamatut lugedes on muietest ja itsitustest raske kõrvale hoiduda.

„Niisugust pornot, nagu ma kunagi 90ndate keskpaigas oma ämmma ja äia (olgu muld neile kerge) korteris tegin, ma ka enam korrata ei kavatse. Nimelt liimisin ma seal oma vanade teksade pinnalaotuse PVA liimiga köögi seinale, kõrvaldades niimoodi terve hulga auke, pragusid ja ebatasasusi…

Loomulikult – kes oskas vaadata, see võis pikemal silmitsemisel üht-teist aimata, sest tegelikult paistis see pükste pinnalaotus värvi alt ikka välja küll. Aga et tavaliselt niimoodi remonti ei tehta, siis ei osanud keegi ka midagi nii imelikku kahtlustada ega neid pükse sealt nii kangesti ka otsida.“

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Anu Vahtramäe
Praktikant

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 28. veebr. 2017 in biograafiad-memuaarid, kunst