RSS

Category Archives: eesti autor

Maarja Kangro. Klaaslaps

Ilmunud: Nähtamatu Ahv, 2016

Ilukirjandus ei ole alati ilus. Mõni raamat on pigem kole…
Oma debüütromaani nimetab autor ise: kole dokumentaalromaan.

Mida hakkab peale naine, kes looduse poolt seatud ja loomulikuks peetud viisil last ei saa, aga tahaks ju. Väga. Üks võimalus on meditsiiniline protseduur IVF, mis on nagu üsna lootusetu loterii, kus võiduni jõudmine (terve lapse sünd) on suur IME…

Maarja Kangro kirjeldab oma läbielamisi seoses sellega, et ta pidi laskma eemaldada loote, kes oli nii suure arenguhälbega, et temast poleks saanud elule kõlbulikku inimest. Jah, see laps oli alguses väga oodatud, autorit nimetati juba tulevaseks emaks. Jah, ta käis enne aborti läbi geneetikute juurest, tegi teste, küsis tuttavate ja lähedaste käest nõu. Kas olukord on ikka nii tõsine? Kas on ikka lootust? Kahjuks selles loos lootust ei olnud.

„Klaaslaps“ on väga pihtimuslik ja samas väga sügavalt läbi töötatud isiklik trauma või isegi traumad. Need asjad, mis Maarja Kangroga juhtusid – emakaväline rasedus ja abort loote väärarengu tõttu –, on üsna värsked. Ta kindlasti tunnetas seda, et kui ta ei saa endaga toimunut ära kirjutada, jääb see teda painama. Ta pidi selle ära tegema.

Valu. Hingevalu ja füüsiline valu.

Need on kindlasti raamatu kõige raputavamad kohad:

„Valud hakkasid tugevnema, muutusid tegelikumaks. Püüdsin neid mõttes koost lahti võtta, saada aru, mis need on: valud. Miks üldse mitmuses? Sest nad olid korraga justkui mitmes kohas? Või ei olnud?
/…/
Kui erinev on maailm valudes ja valudeta: kitsas maailm ja lai maailm. Suletud maailm ja avatud maailm. Banaalne öelda, aga vaat kogeda ei ole banaalne. Ühe hetkega kadunud, ühe hetkega, milline veider ümberlülitumine adekvaatsusele. Valudes on maailm ebaadekvaatne, valudeta adekvaatne. Väga eriline kogemus, ümberjutustatult tundub banaalne, aga tegelikult.“ (lk 133 & 146)

„Klaaslaps“ on sõna otseses mõttes vapustav raamat.

See on kui teraapia autorile endale oma väga valusa valu ja kratsivate tunnetega. Oma valust ja iseendale kirjutatud raamat:

„Sündimata lapse ja väga vara surnud lapse surm on kummaline, arusaamatu asi. Sa ei leina paljalt oma kujutlust, vaid päris inimest, kes on tõesti olemas olnud. Aga kes ta oli? Ta ei rääkinud, ta ei väljendanud oma mõtteid ja iseloomu, sina mõtlesid need talle välja. See on sinu kujutlus, sinu oletus, keda sa leinad, aga ei ole ka, sest ta oli ju füüsiliselt olemas, ja kalduvused teatud tüüpi mõtteid mõelda ja väljendada olid temas samuti juba olemas. Sa leinad olemata jäänud tulevikku. Ühe olendi teostamata jäänud tulevikku, ja su enda oma, sinu enda teistsugust aega, mis jäi ära. Üks olend maailmas vähem – tähendab, terve hulk aega vähem. Võib-olla isegi sada aastat vähem.“ (lk 171)

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Ester Liinak
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik

 

Arvo Valton. Üks päev Ivo Schenkenbergi elust

Ilmunud: Petrone Print, 2018

On aasta 1577, märtsikuu. Käib Liivi sõda. Eestlaste väesalka Tallinnat piiravate Vene vägede vastu juhib Ivo Schenkenberg, Tallinna müntmeistri poeg, kellest on kirjutanud ka oma „Liivimaa kroonikas“ Balthasar Russow.  Ja eks Pühavaimu kiriku pastorist kroonikul ole ka endal käesolevas raamatus oma koht. Noore ja vapra, kuid traagilise saatusega Ivo  eluase ei ole Tallinnas säilinud.  Kunagi asus see praeguse Kullasepa ja Niguliste tänava ristil (toona Kannuvalajate tänav), kuid sai kannatada 1944.aasta märtsirünnakus ja lammutati ülesehitustööde käigus. Tegelik Ivo Schenkenberg ei olnud mitte „Viimse reliikvia“ jõhker röövel, vaid vägagi lugupeetud linnakodanik ja vapper, oma alamate ja ka võetud vangide suhtes õiglane  sõjamees ning  väejuht.

Ivo väesalk koosnes erinevate ajalooallikate andmeil 120 kuni 400 mehest, keda kutsuti Hannibali rahvaks ja kes tegid suurt laastamistööd Vene vägede seas ning keda venelased kartsid ja vihkasid. Need olid müntmeistriselli saksa kombe kohaselt väljaõpetatud linna põgenenud vaprad talupojad, kelle oli palganud vähese raha eest Tallinna raad. Osa oma tasust said nad ka linnakodanikelt tuletõrjetegevuse eest linnas.

Paralleelselt sõjategevuse kajastamise ning Hannibali rahva röövretkede kirjeldustega areneb raamatus ka romantiline teema, Ivo ja orjusest päästetud Pääsu – Kullamaa kandist pärit  talutüdruku – armastuse liin. Samas on ka juttu igapäevasest elust ja inimestest nii linnamüüri sees kui sellest väljaspool, rasketest oludest ja õnnelikest hetkedest.

Üks huvitav seik leiab raamatus kajastamist ja  – võta nüüd kinni, on tõsi või müüt – seostub tänapäevase Eesti vapiga. Nimelt Tallinna kodanik Hans Kampferbeck olla kinkinud 2 siilu kollast siidi ja atlassi, millest Pääsu õmbles Hannibali rahvale lahingulipu ning teistest allikatest (Ivo Schenkenberg/koostanud M. Laar) tulenevalt olla sellele õmmeldud ka 3 sinist lõvi.  Lipu kandmise õigusega tunnistas Tallinna magistraat Ivo mehed ametlikuks väesalgaks.

Järjekordne Ivo lipkonna meeste väljasööst vaenlase laagrisse linnamüüri taga, et võtta vange ning hankida teavet  vaenlase sõjaplaanide kohta, mille eest ka raad maksis 50 marka vangi pealt. See oli suur raha pere majandamiseks ja mõneks ajaks kindlustas ka rahulikuma elu nii endale kui ehk kogu linnale. Elavad kirjeldused neist väljatungidest ja võitlus-stseenides, ohtudest ja õnnestumistest on üsna elavad. Igaühe enda otsustada on aga see, kui palju on neis lugudes tegelikkust ja mil määral muinasjuttu.

Mõned tegelased on sellesse raamatusse kaasa tulnud Arvo Valtoni eelmisest ajaloolisest romaanist „Märjamaa legend“, kus kajastuvad samuti Liivi sõja aegsed sündmused.

Hoolimata tegelaste ajaloolisest autentsusest on raamatu sisu siiski pigem meelelahutuslik.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Maimu Johannson
Paepealse raamatukogu raamatukoguhoidja

 
 

Madli Lippur. June. Julien

Ilmunud: Tänapäev, 2016

See on üks väga hea ja ilus raamat ning nagu ikka, armastuslugu teeb haiget.

Madli Lippuri debüütromaan sai kirjastuse Tänapäev 2016. aasta romaanivõistlusel kõrgeima tunnustuse. 2017. aasta lõpus valiti see raamat Betti Alveri kirjandusauhinna laureaadiks.

2017 veebruari algul oli raamatu autor ETV-s Kirjandusministeeriumi külaline ja tutvustas oma raamatut. See tekitas isu & huvi, kuid päriselt raamatu lugemine on ikka midagi täiesti muud.

 

See on lugu tabust, keelatud armastusest, mis küsib: aga kumb on valusam – kas elada armastuseta või armastada valet inimest?

Raamatu tegevus toimub Prantsusmaal ja peamised tegelased on poolvend-poolõde – Julien ja June –, kellel on sama ema ja suur vanusevahe. Nad olid elanud tükk aega eraldi, võõrastena ja teineteisest teadmata. Ja kui toimus kohtumine, siis…

June kirjutab: „Sõnu pole. Me oleme öelnud ja kirjutanud teineteisele palju sõnu, aga neid päris õigeid sõnu pole ikkagi olemas. Pole olemas sõnu, mis kirjeldaks meie maailma, seda olukorda, millesse sattusime. Sõnu ei ole. On ainult verekohin soontes, merekohin rannakarbis, ja kõik muu on seal sees, aga ainult selle jaoks, kes kuulata oskab. Selle jaoks, kes ei karda kõike seda, mida on võimalik kuulda…“ (lk 288)

 

Raamat on žanrilt kiriromaan. Autori eesmärgiks on puhas kahe inimese vaheline intiimne suhe ja suhtlus, ilma igasuguste kõrvaltegelaste ja selgitajate-jutustajateta. Esimene kiri selles raamatus on aastast 2001 ja viimased (juba teiste poolt kirjutatud) kirjad aastast 2027. Viimastes kirjades suhtlesid omavahel June’i (aga mitte Julieni) tütar Bérénice ja Julieni poeg Théo.

On üks väga komplitseeritud asi – intsest. Selle kohta on kirjutatud:

„Õde-vend intsestijuhtude puhul on esialgseks tõukeks sageli emotsionaalse ja füüsilise läheduse puudus. Kui vanematevahelised suhted on halvad ja perekonnas puudub emotsionaalne lähedus, võivad lapsed omavahelist seksuaalset läbikäimist tajuda püüdena hoida perekonda koos. Seksuaalsuhete tekkimist soosib ka ruumiline kitsikus.“

Õnneks selles raamatus kirjeldatud armastuse lugu päris nii räme-räige-ränk ei olnud (vist?). Julien oli teadlik, et seaduse (ja Jumala) silmis on see, mida nad teevad…

 

See on üks väga hea, võluv ja ilus raamat, esteetilise ja kauni keelekasutusega.

Keelatud, romantiline ja valus armastuslugu.

 

Kirjastus lubab lahkesti pisut raamatusse piiluda.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Loe e-raamatukogust ELLU

 

Ester Liinak
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 22. juuni 2018 in armastusromaan, eesti autor, ilukirjandus

 

Jaan Keskel. Viirastus ja viis naist

kaaned naidis

Ilmunud: Hea Tegu, 2018

„Viirastus ja viis naist“ on noore luuletaja Jaan Keskeli esikteos, mis räägib sellest, kuidas üks noor mees endale elukaaslast otsib. Naise otsingud viivad ta nii ööklubidesse, baaridesse kui ka  noorte seas populaarsesse tutvumisportaali Tinder. Kuid kas ta lõpuks naise ka leiab, seda lugege juba ise.

Teos hõlmab 15 luuletust, millest igale eelneb tõestisündinud lühijutt. Autor nimetab neid eellugudeks luuletustele, mina aga pigem ütleks, et selles raamatus on vastupidi – luuletused on järellugudeks lühijuttudele. Ehk siis mitte luuleraamatut ei ole täiendatud lühijuttudega, vaid proosateksti on täiendatud luuletustega.

Tunnistan, et olin enne lugemise alustamist pisut skeptiline, sest arvasin, et raamat, mis räägib ühe noormehe suhteotsingutest, ei ole päris minu „cup of tea”. Aga pean möönma, et raamat ületas mu ootused. Juba esimesest leheküljest alates on teksti pikitud mõnusat huumorit, mis läbib tervet raamatut. Samas ei ole tegemist läbinisti naljaraamatuga, vaid see peidab endas ka tõsisemaid lugusid, minemata siiski liialt melanhoolseks.

Kuigi esialgu võib tunduda, et raamat on mõeldud pigem noortele meestele lugemiseks, siis tegelikult saavad sellega ennast vähem või rohkem samastada kõik, kes kunagi vallalise elu elanud on. Veidrad kohtingud, kummalised lähenemiskatsed, kokkusaamisele ilmumajätmine ja oma elu (ning eriti suhtestaatuse) kohta valetamine on ainult vähesed asjad, millega vallalised (ja suuremal või vähemal määral ka suhtes olevad inimesed) kokku puutuvad.

Jaani auks võib öelda, et kuigi ta kirjutab muuhulgas üsna kummalistest juhtumitest ja inimestest, kes ei käitu just kõige mõistlikumalt, jääb ta kuni lõpuni viisakaks ja ei ürita kedagi häbimärgistada. Tänapäeval, kui paljud inimesed kasutavad autobiograafiaid oma musta pesu pesemiseks, on selline viisakus väga tänuväärt nähtus.

Mulle meeldib, et esimestel lühijuttudel on kirja panemise kuupäevad juures, mis tekitab tunde, nagu loeks kellegi päevikut ja muudab seeläbi suhte autoriga veelgi isiklikumaks. Nii lühikese raamatu puhul on tähtis, et side autoriga tekiks võimalikult kiiresti, muidu saab raamat lihtsalt enne, kui see juhtub, läbi.

Kuigi mulle üldiselt luuletused selles raamatus meeldivad, eriti esimesed kolm, siis pean kahjuks tõdema, et mõned neist on natuke kohmakad. Olen mitut raamatus esinevat luuletust Jaani blogist  varem lugenud ja panin tähele, et need on raamatus muutmata kujul, välja arvatud mõned parandatud kirjavahemärgid jms. Kuigi blogis on tore lugeda algkujul luuletusi ja seeläbi näha autori arengut, siis ma arvan, et luuletust ei pea võtma nagu valmis kirjutatud asja, mida kindlasti hiljem muuta ei tohi. Autor oleks võinud need enne trükki saatmist üle vaadata ja neid natuke kohendada (see on ka koht, kus peaks mängu tulema toimetaja käsi). Samas on raamatut lugedes tunda, et autoril on potentsiaali kirjutada väga häid luuletusi. Nõustun ühe teise arvustajaga, et autor võiks kaaluda vabavärsi proovimist.

Kuna aga tegemist on ikkagi kirjaniku esimese teosega, siis nende kohtade pealt võib julgelt silma kinni pigistada ja seda lihtsalt nautida.

 

Jaan Keskel töötab lisaks luuletamisele Tallinna Keskraamatukogus, ehk kui keegi soovib autogrammiga raamatut, siis teate, kust teda leida. 😉

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Hanna Laasberg
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 8. juuni 2018 in eesti autor, ilukirjandus, luule

 

Eet Tuule. Eraku eksitus

Ilmunud: E. Tuule, 2018

Eet Tuule nimi ilmub Eesti kirjandusmaastikule aastal 2015 rõõmsatest lapsepõlve-meenutustest kantud raamatuga  „Poisike rukkis“. Kirjanik ise aga jääb salapäraseks. Keegi ei tea sellenimelist autorit, kes tunneb hästi Laimjala ja eriti Saareküla kanti. Vikipeedia aga tutvustab teda kui staažikat amatöörornitoloogi ja aastaringset linnuvaatlejat ja -loendajat, Ornitoloogia Seltsi auliiget.  Teadaolevalt on hobikirjanik pensionärist mustamäelane, mida võiks ka tema „Eraku eksituse“ (2018) põhjal järeldada, kus ta vihjab ka raamatusündmuste põhjal oma saare juurtele. Väidetavalt tema raamatu sündmused pärinevad enamasti tema enda elust.  Alates 2014. aastast tegutseb vabakutselise kirjanikuna, kui valmis „Trompetid udus“ (2014). Tema sulest on ilmunud nii noorteraamat („Sundsuvitaja”, 2016), lasteraamat „Tagalaane valitsejad” (2015) kui katäiskasvanutele mõelduid: „Poisike rukkis“ (2015),, „Juured ja võrsed“ (2017) ja „Keset ilu ja valu“ (2017).

Linnaelust väsinud raamatutegelane Raul, ostnud oma isa sünnikodu, siirdub suveks perega Saaremaale leidmaks vaikust ja rahu. Seal kohtub ta värvikate kohalike elanikega ja salapärased juhtumised ümbruskonnas kisuvad kogu pere sündmustekeerisesse. Pere kaasatakse kohalikku ellu ja kogukonna toimetustesse.  Eriti head suhted tekivad Raulil ja tolle kaasal Ailil ning ka nooremal pojal Lehol erakust naabri Pihla Veidaga, keda kohalikud tunnevad kui ravitsejat ja teadma-meest, kuid kellel on ka palju tumedam pool, millest ei räägita, aga mida võib vihjetest aimata. Lõpuks küll segased lood metsades uitavate kahtlaste võõraste ja laidudelt kaduvate lammastega lahenevad, aga lagedale tuleb  midagi sootuks süngemat ja kõigile ootamatumat …  Igal juhul lõpplahendus on äärmiselt ootamatu ja šokeeriv ka lugejale.

Kriminaalsetele juhtumistele vahelduseks pakub autor kauneid looduselamusi, hea looduse tundjana elamuslikke kohtumisi saarel ja laidudel elutsevate lindude ja neljajalgsetega, imelisi looduspilte merelt ja  kadakastelt rannamaastikelt, looduse stiihiast ja seiku pereelust ja keerulistest suhetest.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Maimu Johannson
Paepealse raamatukogu raamatukoguhoidja

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 6. juuni 2018 in eesti autor, ilukirjandus

 

Mart Kangur. Liivini lahti

Ilmunud: Kirimiri 2017

Kanguri uuemas luulekogus on palju häid sõnamängulisi luuletusi. Mõni koht meenutab hiljuti loetud Keiti Vilmsi humoorikaid lühivorme. Näiteks: „olen südi!/ kaksasin/ ühe ü ära“ (lk 11), „kellele riimid/ kellele rimi/ kellele rimini“ (lk 17) või „saatuse sõrm/ saatuse varvas/ saatuse kukal/ saatuse ranne“ (lk 35). Kanguril ei ole aga keelemäng põhiline, vaid luuletustest leiab ka teravat ühiskonnakriitkat ja filosoofilisi mõtisklusi. Üheks peamiseks teemaks on eestlaste võõrahirm, mis valdavalt on seotud Süüria pagulastega. Niimitmeski tekstis mängib Kangur sõnadega „must“ ja „valge“ või „puhas“: „isolatsioon:/ kõik selles tünnis on valged/ need oad on mustad/ need oad ei tule sellesse tünni“ (lk 11) või „teile kes te seisate/ eesti kultuuri/ puhtuse eest/ mina olen/ eesti kultuur/ ja ma olen/ must“ (15). Luulekogu salapärane pealkiri on samuti ühes luuletuses seotud rahvusluseteemaga: „tahaks eesti liivini lahti võtta/ ära puhastada/ uuesti kokku panna/ kogu sellest räpasest/ puhtuse-retoorikast“ (13). Miks just Liivini lahti võtta, jääb arusaamatuks. Leo Luks pakub üheks versiooniks, et juttu on hoopis kadunud Liivimaast, sest siis ei olnud veel romantilist rahvusluse ideed (764, Looming 2017, nr 5).

Õige sarkastiline on aga raamatukaas, kus steriilselt valgel taustal on kujutatud Juhan Liivi näoga anatoomilist keha.  Kes siis eestlase üle paremini naerab, kui teine eestlane? Küllap ei ole siiski võõrahirm ainult seotud kartusega rahvuse hääbumise pärast nagu seda mõned poliitilised jõud püüavad näida lasta, vaid ärevus on hoopis argisem. Kangur kirjutabki sellest omas humoorikas vormis: „ikka vaatad ju õli hinda/ nasdaq on nagu võru keel/ ikka vaatad ju/ seisu süüria sõjarindel/ pangakontot/ ja postkasti/“ (lk 86).

Kanguri luulekogust paistab üldse vähe kurvameelsust. Isegi filosoofilist laadi luuletused on huumoriga põimitud ning seetõttu absurdimaigulised. Raskust lisavad tekstidele hoopis tõsised teemad ning niimõnigi naerutav luuletus võib järelemõeldes tekitada õudustäratavaid seoseid:

üks elu, ripakil
rannas maas.
väike laul, lauldud
peaaegu.
natuke veel aega.
natuke jõudu.
mitte palju.
kõike vähe
ilus ta ei ole.
nagu adruvall,
haiseb. üks
elu, ripakil.

(lk 53)

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Loe lisaks: Leo Luks. „Sõnavaht“

 

Siret Saava
Männi raamatukogu raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 24. apr. 2018 in eesti autor, luule

 

Birk Rohelend. Sa pead suudlema Silvat

Ilmunud: Helios, 2016

Intrigeeriva nimega psühholoogilise kriminaalromaani peategelaseks on ajakirjanik Silva Stökel, kes tunneb, et on oma eluga ummikusse jooksnud. Tema väikesel pojal on käitumishäired, mis ei lase emal magada, mehega aga on suhted jahenenud. Asja krooniks on see, kui Silva ühel õhtul koju sõites teeb magamatusest äärepealt avarii. Teda jääb painama tunne, et naine, kellele ta peaaegu otsa oleks sõitnud, on tema lapsepõlvesõbranna, ilus Helena (!), kes kadus kakskümmend aastat tagasi jäljetult. Asjas selgusele jõudmiseks sõidab Silva lapsepõlvekoju, idüllilisse väikelinna Omaverre, kus sõbranna jälgi ajades ilmuvad päevavalgele õõvastavad ja verised saladused.

Raamatu süžee kõlab kindlasti paljudele tuttavalt: väikeasulast pärit naine, kes on kolinud pealinna ja jätnud mineviku seljataha, läheb tagasi lapsepõlvekoju mõrvamüsteeriumi lahendama. Loomulikult maadleb peategelane isikliku elu probleemidega ja puutumata pole ka tema vaimne tervis. Kuid kui jätta kõrvale tunne, et sedalaadi juttu on varem juba (kordi) loetud, võiks siiski tegemist olla suurepärase ja originaalse teosega, kui vaid autor poleks surunud ühte 272 lehekülge kõhna raamatusse mitme romaani jagu materjali. Kohati läheb raamat seetõttu täiesti absurdseks ja ebausutavaks ning mitmeid olulisi teemasid käsitletakse väga pealiskaudselt. Lisaks on lugu jutustatud mitme tegelase vaatenurgast, mis paratamatult tähendab, et nii õhukese raamatu puhul on igale tegelasele pühendatud aeg üsna lühike ning seetõttu ei jõua lugeja neid tundma õppida. Et raamatukangelaste mured ja saatus korda läheks, on aga tarvis teatud sidet nendega.

Vale oleks aga väita, et ma raamatut üldse ei nautinud ja vägisi sundisin ennast lõpuni lugema. Vastupidi, „Sa pead suudlema Silvat“ on üks neist raamatutest, mille tegevus on piisavalt põnev ja mitmekülgne, et haarata lugeja endaga kaasa ja mitte enne lahti lasta, kui viimane lehekülg on keeratud. Samuti kiidan ma autori keelekasutust, mis oli paiguti väga ilus ja nüansirohke. Eesti imeilusa looduse kirjeldused tõid silmade ette pildid kohisevatest metsadest ja kuldsetest viljapõldudest ning sageli tundus nagu oleksin ka ise seal, kauges Omaveres, ning tunnen, kuidas suvine tuul puhub minuni väikese maakoha lõhnu ja hääli.

„Päike kuldab viljateri, mis voogavad õrna tuule käes nagu üüratu kollane meri. Rähn toksib puu otsas, männikoor kleepub sõrmede all. Pruunikas vaik immitseb aeglaselt välja pisikesest august puutüves. (lk. 23)“

 „Silva vaatab uurivalt ringi. Metsast hoovab iseäralikku aroomi, milles on segunenud puulehtede ja tüvede hõng, mullaste juurte ning lindude ja loomade lõhn. Ta tajub metsast immitsevat jahedust, seal on hämaram ja rõskem kui maanteel. Äkitselt valdab naist arusaamatu hirmulaine. Tal on tunne, et keegi jookseb tema poole. Keegi, keda ta ei näe. (lk. 44)“

 

* Lisapunkti annaksin ka leidlikult valitud kohanime Omavere eest, mis oma lihtsuse ja kõla poolest sobib ideaalselt väikese ja eraldatud Eesti maakoha iseloomustamiseks.

 

Vaata leidumust e-kataloogis ESTER

 

Hanna Laasberg
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja