RSS

Category Archives: eesti autor

Mart Kangur. Liivini lahti

Ilmunud: Kirimiri 2017

Kanguri uuemas luulekogus on palju häid sõnamängulisi luuletusi. Mõni koht meenutab hiljuti loetud Keiti Vilmsi humoorikaid lühivorme. Näiteks: „olen südi!/ kaksasin/ ühe ü ära“ (lk 11), „kellele riimid/ kellele rimi/ kellele rimini“ (lk 17) või „saatuse sõrm/ saatuse varvas/ saatuse kukal/ saatuse ranne“ (lk 35). Kanguril ei ole aga keelemäng põhiline, vaid luuletustest leiab ka teravat ühiskonnakriitkat ja filosoofilisi mõtisklusi. Üheks peamiseks teemaks on eestlaste võõrahirm, mis valdavalt on seotud Süüria pagulastega. Niimitmeski tekstis mängib Kangur sõnadega „must“ ja „valge“ või „puhas“: „isolatsioon:/ kõik selles tünnis on valged/ need oad on mustad/ need oad ei tule sellesse tünni“ (lk 11) või „teile kes te seisate/ eesti kultuuri/ puhtuse eest/ mina olen/ eesti kultuur/ ja ma olen/ must“ (15). Luulekogu salapärane pealkiri on samuti ühes luuletuses seotud rahvusluseteemaga: „tahaks eesti liivini lahti võtta/ ära puhastada/ uuesti kokku panna/ kogu sellest räpasest/ puhtuse-retoorikast“ (13). Miks just Liivini lahti võtta, jääb arusaamatuks. Leo Luks pakub üheks versiooniks, et juttu on hoopis kadunud Liivimaast, sest siis ei olnud veel romantilist rahvusluse ideed (764, Looming 2017, nr 5).

Õige sarkastiline on aga raamatukaas, kus steriilselt valgel taustal on kujutatud Juhan Liivi näoga anatoomilist keha.  Kes siis eestlase üle paremini naerab, kui teine eestlane? Küllap ei ole siiski võõrahirm ainult seotud kartusega rahvuse hääbumise pärast nagu seda mõned poliitilised jõud püüavad näida lasta, vaid ärevus on hoopis argisem. Kangur kirjutabki sellest omas humoorikas vormis: „ikka vaatad ju õli hinda/ nasdaq on nagu võru keel/ ikka vaatad ju/ seisu süüria sõjarindel/ pangakontot/ ja postkasti/“ (lk 86).

Kanguri luulekogust paistab üldse vähe kurvameelsust. Isegi filosoofilist laadi luuletused on huumoriga põimitud ning seetõttu absurdimaigulised. Raskust lisavad tekstidele hoopis tõsised teemad ning niimõnigi naerutav luuletus võib järelemõeldes tekitada õudustäratavaid seoseid:

üks elu, ripakil
rannas maas.
väike laul, lauldud
peaaegu.
natuke veel aega.
natuke jõudu.
mitte palju.
kõike vähe
ilus ta ei ole.
nagu adruvall,
haiseb. üks
elu, ripakil.

(lk 53)

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Loe lisaks: Leo Luks. „Sõnavaht“

 

Siret Saava
Männi raamatukogu raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 24. apr. 2018 in eesti autor, luule

 

Birk Rohelend. Sa pead suudlema Silvat

Ilmunud: Helios, 2016

Intrigeeriva nimega psühholoogilise kriminaalromaani peategelaseks on ajakirjanik Silva Stökel, kes tunneb, et on oma eluga ummikusse jooksnud. Tema väikesel pojal on käitumishäired, mis ei lase emal magada, mehega aga on suhted jahenenud. Asja krooniks on see, kui Silva ühel õhtul koju sõites teeb magamatusest äärepealt avarii. Teda jääb painama tunne, et naine, kellele ta peaaegu otsa oleks sõitnud, on tema lapsepõlvesõbranna, ilus Helena (!), kes kadus kakskümmend aastat tagasi jäljetult. Asjas selgusele jõudmiseks sõidab Silva lapsepõlvekoju, idüllilisse väikelinna Omaverre, kus sõbranna jälgi ajades ilmuvad päevavalgele õõvastavad ja verised saladused.

Raamatu süžee kõlab kindlasti paljudele tuttavalt: väikeasulast pärit naine, kes on kolinud pealinna ja jätnud mineviku seljataha, läheb tagasi lapsepõlvekoju mõrvamüsteeriumi lahendama. Loomulikult maadleb peategelane isikliku elu probleemidega ja puutumata pole ka tema vaimne tervis. Kuid kui jätta kõrvale tunne, et sedalaadi juttu on varem juba (kordi) loetud, võiks siiski tegemist olla suurepärase ja originaalse teosega, kui vaid autor poleks surunud ühte 272 lehekülge kõhna raamatusse mitme romaani jagu materjali. Kohati läheb raamat seetõttu täiesti absurdseks ja ebausutavaks ning mitmeid olulisi teemasid käsitletakse väga pealiskaudselt. Lisaks on lugu jutustatud mitme tegelase vaatenurgast, mis paratamatult tähendab, et nii õhukese raamatu puhul on igale tegelasele pühendatud aeg üsna lühike ning seetõttu ei jõua lugeja neid tundma õppida. Et raamatukangelaste mured ja saatus korda läheks, on aga tarvis teatud sidet nendega.

Vale oleks aga väita, et ma raamatut üldse ei nautinud ja vägisi sundisin ennast lõpuni lugema. Vastupidi, „Sa pead suudlema Silvat“ on üks neist raamatutest, mille tegevus on piisavalt põnev ja mitmekülgne, et haarata lugeja endaga kaasa ja mitte enne lahti lasta, kui viimane lehekülg on keeratud. Samuti kiidan ma autori keelekasutust, mis oli paiguti väga ilus ja nüansirohke. Eesti imeilusa looduse kirjeldused tõid silmade ette pildid kohisevatest metsadest ja kuldsetest viljapõldudest ning sageli tundus nagu oleksin ka ise seal, kauges Omaveres, ning tunnen, kuidas suvine tuul puhub minuni väikese maakoha lõhnu ja hääli.

„Päike kuldab viljateri, mis voogavad õrna tuule käes nagu üüratu kollane meri. Rähn toksib puu otsas, männikoor kleepub sõrmede all. Pruunikas vaik immitseb aeglaselt välja pisikesest august puutüves. (lk. 23)“

 „Silva vaatab uurivalt ringi. Metsast hoovab iseäralikku aroomi, milles on segunenud puulehtede ja tüvede hõng, mullaste juurte ning lindude ja loomade lõhn. Ta tajub metsast immitsevat jahedust, seal on hämaram ja rõskem kui maanteel. Äkitselt valdab naist arusaamatu hirmulaine. Tal on tunne, et keegi jookseb tema poole. Keegi, keda ta ei näe. (lk. 44)“

 

* Lisapunkti annaksin ka leidlikult valitud kohanime Omavere eest, mis oma lihtsuse ja kõla poolest sobib ideaalselt väikese ja eraldatud Eesti maakoha iseloomustamiseks.

 

Vaata leidumust e-kataloogis ESTER

 

Hanna Laasberg
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 
 

Eestid, mida ei olnud: alternatiivajaloo antoloogia. Koostanud Indrek Hargla

Ilmunud: Raudhammas, 2017

Ulmeantoloogia „Eestid, mida ei olnud“ on koostanud Indrek Hargla ja see koosneb 13 autori poolt kirjutatud kaheteistkümnest loost. Autoriteks on Jaagup Mahkra, Indrek Hargla, Meelis Friedenthal, Mairi Laurik, Heinrich Weinberg, Maniakkide Tänav, Mihkel Seeder, Veiko Belials ja J.J. Metsavana, Mann Loper, Mart Sander, Siim Veskimees ja Krafinna.

Akternatiivajaloo kogumik „Eestid, mida ei olnud“ algas telekommunikatsiooniettevõtte Elisa Eesti e-raamatu projektina. Seitsme esimesena mainitud autori 6 lugu ilmusid algselt 2017. aasta kevadel Elisa Raamatu äpis. Esimene lugu ilmus aprilli keskel ja seejärel järgmised lood nädalase vahega. Paberraamatu, kuhu lisandusid ka 6 järgmist lugu, ilmumine oligi plaanitud alles 2017. a. sügisesse.

Eestis on ulmet juba päris palju kirjutatud ja nüüd prooviti koostada sellist kogumikku, kus kõik lood oleks seotud Eestiga. Igale kirjanikule anti ülesandeks kirjutada lugu mingist kindlast sajandist ja kõigile tuntud sündmus(t)est, kuid muuta veidi nende sündmuste käiku ja püüda leida teisi võimalikke reaalsusi. Kirjanikud alustavad kogumikus ajaga, mil esimesed läänemeresoome hõimud siiakanti jõudsid ja järgmised autorid liiguvad oma lugudega tänapäevani ning viimases loos ka lähitulevikuni välja.

Seega on selles kirjanduslikus eksperimendis kokku pandud Eesti ulmekirjanike fantaasiad selle kohta, milliseks oleks võinud Eesti ajalugu kujuneda, kui mõned minevikusündmused oleks toimunud teisiti. Kui lahingutel ja sõdadel oleks olnud teised võitjad. Kui ajaloolisi sündmusi oleks lihtsurelike kõrval mõjutanud ka sortsid, nõiad, libahundid ja vampiirid. Kui ühest algselt ehk ebaolulisena tundunud, kuid teisiti läinud sündmusest oleks kogu järgnev ajalugu leidnud hoopis teise suuna.

Kuna autoreid oli palju, on lood omanäolised. Osa autoreid kirjutab oma lugu, nagu ajaloolist jutustust (nt. J. Mahkra „Tarvaste tulek“, „Ernst Meele Eesti“, M. Seeder),  teine osa toob mängu jumalad, libahundid, deemonid ja vampiirid ning käib ajalooga väga vabalt ümber. Nii et mõni lugu annab pigem õudusloo mõõdu välja (nt M. Friedenthali „Kasuksepp“ või M. Sanderi „Saatan Robert“).

Paar lugu ei haaranud mind kahjuks kaasa, aga teised seevastu meeldisid jälle väga. Ehk jäi mul puudu ka ajaloolistest teadmistest, et looga paremini suhestuda. Aga põnevaid ideid alternatiivse ajaloo kohta oli kõigis tekstides. Hindasin lugudes ka mõnusat (musta) huumorit, värvikaid tegelasi ja ootamatuid lõpplahendusi.

Kolmeteistkümne kirjutaja hulgas oli nii neid autoreid, kelle raamatuid olin varem lugenud kui ka neid, kellelt see tekst oli minu jaoks esimene. Seega oli see hea võimalus uute kirjanikega tutvuda. Arvan, et ka need, kes pole eesti ulmekirjandust siiani lugenud, võiksid alustada just sellest raamatust. Eesti ja eestlaste teema puudutab ju meid kõiki. Et raamatu lõpus on lühikesed ülevaated autorite kohta, saab sealt vihjeid, mida meeldinud autoritelt võiks veel lugeda.

Ka „Eesti 100“ juubeliaasta lugemiseks võiks see raamat hästi sobida. Mis siis, kui kõik oleks läinud teisiti ja me ei tähistakski praegu sellist tähtpäeva. Mis siis, kui Eesti oleks saanud vabaks 1984. aastal nagu loos „Ernst Meele Eesti“. Mis siis, kui oleks läinud nii, nagu loos „Kolmanda Reichi triumf“ ja eesti IT-mehed kirjutavad koodi hoopis sakslaste sunnitöölaagris Udu, mitte meie e-riigis. Mis siis, kui Eestit kui eraldi riiki ei olegi, vaid on üks suur Põhjamaa, koos teiste Skandinaavia riikidega, kus räägitakse eesfi ja skandika keelt, nagu loos „Valendab üksik prooton“. Mis siis kui…

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Jandra Peegel
Nõmme raamatukogu raamatukoguhoidja

 
 

Valve Raudnask. Juunilumi

Ilmunud: Tammerraamat, 2016

Valve Raudnask kirjutab elust ja Eestist.

Ta on vanem daam, veetnud suure osa elust nõukogude ajal, kuid sündinud esimese Eesti ajal ja loodab surra teise Eesti ajal. Ta naudib palju, mis on Eestiga seotud – selle keel ja murded, aja- ja tavakirjandus, köök ja looduspaigad, kohalikud kombed ja inimesed, ja rohkem kui oleks mõtekas reastada. Talle meeldib käia teatris mitte vaid tüki pärast, vaid ka nägemaks erinevaid Eesti paiku.

Ta on olnud nii ajakirjanik kui poliitik, istunud Riigikoguski, ning kirjutanud arvamusartikleid, millest käesolevgi raamat koosneb. Ta on hästi kursis Eestis toimuvaga ning oskab teksti kaasata sobivaid nimesid, tsitaate ja luulejuppe (millest nii mõnigi leidis tee omaenda tsitaadikogusse). Tema jaoks pole ükski hobi või huvi liiga väike, vaid inimene, kes end millelegi pühendab, on väärt kiitu ja märkimist. Seejuures võib ta nii nõuda kõrgemaid standardeid ajakirjanikelt kui kiita ühe kollase ajalehe mingit head külge.

Ta paistab olevat mõneti konservatiivne, kaldudes tihtilugu mõtteviisi „pole ikka päris õige see, kuidas me eestlased nüüd seda asja teeme; nagu eestlastel varem kombeks oli, on ikka parem“, kuid ta on valmis tõdema ka mõne uue asja kasu (või paratamatust), ja nii mõnigi ta nõuanne on hea. Lisaks sellele saadab ta kirjeldusi inimlik toon, mis ei lase ka temaga mitte nõustudes pahandada, vaid paneb lehte keerama, nägemaks, mida tal veel öelda on.

Ta paistab uskuvat kristliku jumalasse ja olevat religioosne, kuid ateistina ei muutunud see ebameeldivaks ka kui puudutas elu ja surma küsimusi (isegi kui suhtun pessimistlikult autori soovitusele igal matusel vaimulikku kaasata – liiga selgelt mäletan oma viha vanaema matustel, kuulates, kuidas võõras jutlustaja muutis mulle lähedase inimese elu paariks korrutatud teemapunktiks, mis talle enne oli kätte antud).

Küüditamine jättis autori lapsepõlve traumeeriva märgi, ning see ilmneb mitmes kohas. Ka teised teda tabanud traumad on jätnud tugeva märgi, kuid ta õppis nendega elama, jagades nüüd meiega nii oma valu kui lohutust.

Ta ei paista kedagi kartvat ja pahandab nii mõnegi asja peale, kuid ka kurjustades ei lähe liiga kurjaks, piirdudes otsekui arhetüübile sobiva „nii nüüd küll ilus pole“ manitsusega. Oma kiitustes on ta jällegi väga lahke. Näiteks kirjeldades endise koolikaaslase matmist, rääkis ta kõlavalt matusele tellitud viiuldajast, kes kohale jõudes avastas tühja augu, urni ja kümme vanemat daami, ning mängis neile kordamööda viiulimängijat ja hauakaevajat. Mulle meeldis see seik eriti, sest autori kirjeldus tõi rambivalgusele lihtinimliku kangelaslikuse, ning nagu esitas autor viiuldajale kiituse, teen seda ka mina – hästi tehtud, Igor Besstšotnov.

Kõige tugevamalt mõjusidki mulle autori kirjeldused oma elust. Olgu selleks siis lühikirjeldused surnud sõpradele, kellest igaühe suutis ta poole  lehekülje jooksul paari lausega ellu äratada ja teha lugeja südame kurvakski, et ei omanud võimalust neid tunda, või meenutused lapsepõlvest, kus põgenedes emaga küüditajate eest üle sulase niidu pidi hirmutama ära oma kalli koera, et see neid ära ei annaks.

Raudnaskil  on hea sulejooks ja väga meeldiv oli lihtsalt „kuulata“ ta lugusid. Ta kirjeldab täpselt ja ilustamata, suutes lühikese ajaga manada silme ette inimese või situatsiooni ja tutvustada lugeja südamesse rõõmu või kurbust. Kurbusest tuleb ta aga tavaliselt välja taasleitud optimismi ja mõne ilusa mõttega (mis on vast kasulik oskus meil kõigil omada).

Kohati, kus ettekirjutused läksid eriti suureks, tekkis siiski naljakas tunne nagu oleks tegemist eestimeelse etiketiraamatuga. Näiteks 16 lehekülje pikkune „Mälestustes pole vahet“ võiks omada alapealkirjana „Ehk kuidas matuseid korralikult läbi viia“ (kuigi ka selle peatüki lõpp tegi pealkirjale au; ning siin leidusid ka mulle südamesse läinud kirjeldused sõpradest).

Siiski ei paista autor olevat alati täiesti kodus sellega, millest räägib. Näiteks immigrantidest rääkides tõi ta välja populaarseima kriitika „vaid mehed – miks ei jäänud kodu kaitsma?“, lisades, et vaesed või väikeste lastega inimesed ei saaks sellist reisi ju endale lubada, ning ma ei taha käesolevalt minna poliitiliseks või hakata vaidlema, kuid mulle näitas selline vaade vähest kohapealse olukorra tundmist ning ka väheseid teadmisi käesolevast migratsioonist enesest (näiteks pole autor vist kiiganud paatide sisse, kus äärtes on tõesti palju mehi, kuid paadi keskosa võib olla täis erinevates vanustes naisi ja väikseid lapsi; ning kui vaene pere kogubki piisavalt raha saatmaks endi seast vaid üht, kellele nad ennemini panustaks?). Kuid kiituseks olgu öeldud, et ka rääkides sellisel tundlikul teemal ei mandu raamat rünnakuks ega unusta võõraste inimlikust või kohalike võimalikku rolli.

Peatükis „Mälestustes pole vahet“ märkasin ka esimest kord tunnet nagu loeksin blogi. On ju blogid kohad, kus inimesed ühel või teisel põhjusel avaldavad oma arvamust sellest ja teisest, kord lühemalt, kord pikemalt. Kardan aga, et kui ma oleks tõesti sattunud raamatu asemel blogile, poleks ma seal pikemalt peatunud. Liiga palju on internetis muud võitlemas mu tähelepanu nimel, ja sellest paljugi lähemal mu maitsele. Vast mõjus raamatu kompaktsus julgustavalt võrreldes blogi lõpmatusena, või on füüsilist raamatut lihtsalt kergem lugeda.

Kokkuvõttes oleneb huvi ja nauding raamatust paljugi sellest, mida lugeja arvab Valve Raudnaskist ja tema mõtetest ja lugudest. Proovisin ülalolevalt sellest aimu anda (ja loodan, et autorile kurja ei teinud), kergendamaks otsust „kas lugeda või mitte?“ Ma ei usu, et oleksin raamatule sattunud ilma Tallinna Keskraamatukogu „Raamatuga kevadesse“ üritust, kuid olen tänulik, et sattusin – huvitav oli vaadata me elule siin läbi Valve Raudnaski rahuliku ja huvitatud vaate, kohati heameelselt suunurka kergitades ta pahurusele, tihti lehti keerates järgmise loo ootuses. Soovin talle pikka iga ja veel pikemat sulejooksu.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Lauri Heinsalu
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 8. nov. 2017 in Eesti, eesti autor, mõtisklused

 

Jaak Urmet. Linn linnas: minu raamat Lasnamäest. Aastad 1980-2001

Ilmunud: J&U, 2017

Nagu pealkirigi juba reedab, on tegemist raamatuga Lasnamäest. Aga mitte ainult. Päris põhjalikult on edasi antud ka autori enda kujunemislugu kirjanikuks. Jaak Urmet on ise pikalt Lasnamäel elanud, sealt ilmselt pärineb ka raamatu idee. Raske oli minul seda lugeda, sest tekst on äärmiselt sisutihe. Mul oli seda raamatut lugedes tunne, et autor tahab kõik südame pealt ära rääkida ja seda juttu on palju. Võib-olla sellest tingitult tundub raamat kohati hüplik ja pinnapealne. Sellest hoolimata ei ole raamat halb. Äratundmisrõõmu ikka leiab. Mis siis, et ma ei ole Lasnamäel sündinud. Me oleme enam-vähem ühel ajal sündinud ning tänu sellele ma seostasin end ka mõnede asjadega, millest ta siin kirjutab. Mind tabas äratundmine, et jaa, meil oli ka nii või me tegime ka sedasi.

Raamatu esimene pool keskendub rohkem Lasnamäele ja autori lapsepõlvele ning kooliaja algusele. Mulle meeldiski see osa raamatust kõige rohkem. Ma ei ole põline lasnamäelane, aga olen siin elanud vist juba seitse aastat vähemalt. Lasnamäe kujunemisest saab siit päris hea ülevaate. Erinevatest tänavatest ja piirkondadest. Näiteks mis nime nad vanasti kandsid ja milliste bussidega sõita sai.

Paljud arvavad siiamaani, et Lasnamäe on mingi õudne ja kole urgas, et normaalsed inimesed seal ei ela. Autor selgitab enda elukogemuse kaudu, et tema midagi sellist ei näinud. Eks loomulikult ole ka Lasnamäel koledaid asju (narkomaanid, pätid), aga neid leidub ka teistes linnaosades. Jaak Urmet püüabki raamatuga öelda, et Lasnamäge ei tasu karta. Siin on täiesti rahulik elada ja rohelist loodust on ka piisavalt.

Mulle meeldis ka see, kuidas autor kirjeldab oma lapsepõlve ja koolitee algust. Sellise mõnusa ja muheda stiiliga. Eks tuli endagi kooliajast nii mõndagi tuttavat ette. Näiteks erinevate asjade kogumine ning teistega vahetamine, kui tulid telekasse uued huvitavad seriaalid ning pärast nende üle arutamine ja loomulikult erinevate laulusõnade vihikusse ümberkirjutamine. Nostalgia tuli peale seda lugedes.

Edasi tuleb palju juttu klassikaaslastest ja muusikast. Loetletakse üles kellega ta suhtles ja mis bände kuulas. See osa oli minu jaoks paraku natuke tüütu. Bändidest paljud olid mulle võõrad ning need nimed ei öelnud mulle suurt midagi. Autorile olid nad selle eest üliolulised.

Loomulikult ei saa üle ega ümber kirjandusest. Autor annab ülevaate millised kirjanikud on Lasnamäel elanud ja kajastab põhjalikult enda kirjandustee algust. Samuti väidab ta, et eesti luule algas Lasnamäelt.

Raamatu kaaneümbris on kaunilt kujundatud ja selle siseküljelt leiab Lasnamäe kaardi. Lisaks on raamatu keskel fotod Lasnamäest, kust leidsin jällegi äratundmisrõõmu. Eriti põnev oli vaadata vanu fotosid ja näha, millised need kohad vanasti olid. Täna juhtusin jalutama autori kodumaja eest läbi ning kasutasin Lindakivi puiesteed, mida autor mitmel korral mainib ning kustkaudu kulges tema koolitee.

Soovitan raamatut silmaringi avardamiseks lugeda. Eriti, kui olete Lasnamäe huviline ja teid huvitab ajalugu ning kirjandus. Lõppkokkuvõttes võib öelda, et raamat on Lasnamäest aga samas ka autobiograafiline ning kirjeldab ka autori põlvkonna elu 1980-ndatel ja 1990-ndatel.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Triinu Rannaäär
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 
1 kommentaar

Posted by &emdash; 20. sept. 2017 in biograafiad-memuaarid, eesti autor

 

Armin Kõomägi. Minu erootika saladus

Ilmunud: Sebastian Loeb, 2017

Kahtlemata on Kõomäe novellid erootilised, tekitades lugemismõnu ja soovi raamatut mitte käest panna. Tõsi küll, vahepeal katkestatakse põnevate lugude jada novelliga, kus autor tahab ainult oma kirjutamisest rääkida, mis on loomulikult igav, kuid vahest ehk tasubki teha mõnust pausi, et seedida eelnevaid kirjutisi ja mõtiskleda provokatiivse pealkirja või miks mitte ka kaanekujunduse üle. Viimane lausa naelutab silmad enda külge nagu peaks sealt selguma oluline tõde.

Kogumik on küllaltki eripalgeline, kus on nii kaasaega kõnetavaid, kui ka tulevikku kiikavaid novelle. Stiililt meenutavad osa lugusid vene klassikute loomingut, kuid sealtsamast üllatab mõni novell hoopis teise nurga alt. Vene autorite vaimus on kirjutatud müstiline lugu „Goglomov“, kus nimitegelane hullutab oma georges-clooney’like silmadega linnakeses N elavaid naisi. Novellis „Jaani päev“ hakkab aga silma dovlatovlik huumor, kus malemängust arendatud petureegleid rakendatakse absurdsel moel igapäevaelus. Kogumiku viimased novellid „Getteri evangeelium“ ja „Punamütsike“ seostuvad sootuks briti telesarja „Black Mirroriga“, milles on groteski ja satiiri kaudu kujutatud tulevikku, jättes iga osa lõpus kõhtu õõnsa tunde. Kummagi loo tulevikustsenaariumis hoitakse ühiskonda soojätkamise surve all ning „Punamütsikeses“ on viljatutel võimalik tehnika arengu hõlpsal toel sooritada muinasjutulist eutanaasiat.

Igal novellil on eessõna, kus on kirjas teksti sünnilugu ning mõneti just selline eelnev seletus aitab looga ühte sulanduda. Huvitav on siiski autori pidev kohalolu ja endast märku andmine, mis on pisut harjumatu novelli kui teadmatust või müstilisust taotleva žanri puhul. Samas ei lõhu see kuidagi tekstide salapära, vaid tekitab lugemisel omamoodi soojuse- või hubasusetunde. Justkui Kõomägi kutsuks lugejat aukülalisena tutvuma oma lugudekollektsiooniga. Siiski jääb mõistatuseks ja ehk on see autorile endalegi peadmurdvaks ülesandeks, kes on see mina raamatu pealkirjas ja lugude jutustamisel. Novelli „Mees, kes vaatas naisi“ proloogist saab ehk vastuseks, et mina on kõikvõimalikele tõlgendustele avatud:

See on tüüpiline näide sellest, mis saab, kui pista mikserisse süütud lapsepõlvemälestused ja lisada sinna ports keskealise kahtlasi fantaasiaid. Kui tulemus kokteiliklaasi valada ja seda peenest kõrrest imeda võib saada keskmise astme kirjandusliku joobe. Minuga nii juhtuski. Pea hakkas ringi käima ja ma kaotasin sideme minajutustajaga. Äkki ma tahtsin hoopis ise olla see müstiline vanamees. Või siis see muhe meestreener, kes range blondiini ära ajab. Jah, meie naistreener meeldis mulle, ja mitte vähe. (lk 81)

 

Loe lisaks:

Ülo Russaku intervjuu Kõomäega „Erootikakirjanik Armin Kõomägi: mõneski loos on osake mind“ 
Silvia Urgas „16 mehepilguga poplugu“

 

Loe samalt autorilt ka:

„Nägu, mis jäi üle“. Pegasus, 2006
„Pagejad“. Jumalikud Ilmutused, 2009
„Amatöör“. Pegasus, 2011
„Hea firma“. Jumalikud Ilmutused, 2011
„Minu Mustamäe“. Tuum, 2013
„Lui Vutoon“. Tuum, 2015

Loe samalt autorilt e-raamatukogust ELLU:

„Pagejad“
„Amatöör“
„Hea firma“
„Minu Mustamäe“
„Lui Vutoon“

Ainult e-raamatutena ilmunud:

„Novellid I. Anonüümsed logistikud. Kevin ja bidee. Katastroof“. 2012
„Novellid II. Vabadus. Armastus. Viha“. 2012
„Novellid III. Teist põlve kaevur. Viis minutit normaalne. Mälukas“. 2012

 

Siret Saava
Männi raamatukogu raamatukoguhoidja

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 15. sept. 2017 in eesti autor, ilukirjandus

 

Ester Bardone, Anu Kannike, Inna Põltsam-Jürjo, Ulrike Plath. 101 Eesti toitu ja toiduainet

Ilmunud: Varrak, 2016

Kõnealuses raamatus on juttu Eesti toidukultuuri olulisel määral kujundanud toitudest ja toiduainetest. Saame teada, millal mingit toitu-toiduainet kasutama hakati ja mil viisil seda edaspidi tehtud on. Eraldi on vaadeldud toitumiskombeid baltisakslaste köögis ja Eesti maarahva hulgas. Ajaperioodidena on enamasti käsitletud 19. sajandit, Eesti Vabariigi aega, Nõukogude aega ja tänapäeva, vajadusel muidugi ka  keskaega, varauusaega ja muinasaegagi. Ajastutruu pildi loomisel on raamatu autorid toetunud mitmekesistele materjalidele: kroonikad, kokaraamatud, muuseumite materjalid, ajakirjandus, mälestused, maalid jm. Kiiduväärt on illustratsioonide rohkus: ajaloolised fotod, vanad maalid, omaaegsed pakendid ja reklaamid.

Lisaksin siia mõned teemakohased isiklikumat laadi seigad.

Kunagi möödunud sajandi kahekümnendate aastate lõpus (või kolmekümnendate alguses) läks minu vanaisa Velise alevikku laadale ja tuli sealt tagasi uutmoodi asjaga, millel tomat nimeks. Ilus punane, aga süüa ei sündinud. Keegi perest ei tahtnud seda, ka lapsed mitte. Aga ei sobi ju kallist kraami ära visata, ja seepärast päästis vanaema olukorra ja sõi uut moodi köögivilja ära. Suhkru abil muutis maitse enne enda jaoks meelepärasemaks.

Teine sarnane lugu juhtus möödunud sajandi kuuekümnendate aastate alguses minu onu ja onunaisega. Nad olid maalt Paide linna ringi käima tulnud  ja seal pikas sabas hinnalise kraami järgi seisnud – banaane müüdi. Kumbki polnud neid enne proovinud. Hakkasid siis kohe linna vahel banaani mekkima, aga selgus, et sugugi ei maitse. Banaanid visati ära. Uuega harjumine võttis veel aega.

Seda raamatut lugedes meenus mulle, et minu lemmikjook lapsena oli kasemahl, Tartu konservitehase oma. Nähtavasti oleks praegugi, kui seda veel toodetaks. Minu sõbranna jaoks on aga kaljade etalon see kunagine suurtest kollastest mahutitest müüdud rüübe. Oli tõesti suurepärane.

Raamat peaks huvi pakkuma nii toidu- kui ka ajaloohuvilistele lugejatele ja võib olla äratama ellu mõne vana mälestuse.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 
Täiendavaks lugemiseks:

Inna Põltsam-Jürjo. Pidusöögist näljahädani: söömine-joomine keskaja Tallinnas (2013)

Raili Mikk. Söögimosaiik : retsepte ja toidumälestusi 1970.-80. aastatest (2012)

Aliise Moora. Eesti talurahva vanem toit (2007)

 

 

Anneli Limberg
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 9. mai 2017 in Eesti, eesti autor, toitumine