RSS

Category Archives: eesti autor

Rein Raud. Vend

Ilmunud: Tuum, 2008

Kogemata sattus raamatukappe koristades kätte juba mõnda aega tagasi ilmunud väike raamatukene – Rein Raua „Vend“. Algul lihtsalt sirvides ei suutnudki teist käest ära panna enne, kui sai läbi.

Stiilne ja vanamoodne ning eesti kirjanduse kohta üsna omapärane  ajatu ja ruumitu ühe õhtu muinasjutt, milles on mõistatuslikkust ja saladusi ning mis annab ehk mitmeks järgnevaks õhtuks mõtlemisainet. Filosoofiline vestern, alateadlik kummardus Clint Eastwoodile, kus linna saabub tundmatu võõras, kes seab jalule õigluse ja korra,  külvab väl­ja­ku­ju­ne­nud võimust­ruk­tuu­ri­des se­ga­dust ja õiglast karistust ning lahkub öhe. Kõik nagu toimiks tegelikult toimimata. Kui üks peategelane eelistab elust läbi minna maailma jälge jätmata, siis teise mittemidagitegemine  on sisuliselt kõikvõimas ja elu muutev.

Stiilselt väljajoonistuvad tegelased, kohatine koomika – kõik toimib. Kuri pöördub kurja vastu, ebaõiglus kukub kokku oma raskuse all ning headus leiab vabaduse ja jõu eneseteostuseks. Autori sõnade järgi üritab ta oma raamatuis lisaks elamusele pakkuda ka tuge. See on raamat isikliku vabaduse tagasivõitmisest.

Raamat räägib suurtest küsimustest ning on täis ajatuid aforisme.

2009.a. pälvis lühiromaan Eduard Vilde nimelise kirjandusauhinna.

 

Maimu Johannson
Paepealse raamatukogu raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 18. apr. 2017 in eesti autor, ilukirjandus

 

Tiia Toomet. Vanaduse võlud

vanaduse-voludIlmunud: Tammerraamat, 2017

Vaimukas ja äratundmisrõõmu pakkuv mõttekogumik Tiia Toometilt.

Autor oleks kui mõtetelugeja. Ka ise ei oskaks paremini oma mõtteid sõnastada. Ilmselt enamus üle kuldse keskea naisi võivad niiviisi mõelda, kuigi pole veel nö „soovitusliku vanuseni“ – 70 –  jõudnud. Aga nagu autor tiitellehel saatesõnas ütleb – raamat on ka „… neile, kes kavatsevad kunagi tulevikus nii vanaks saada“.

Soe tagasivaade elule, kus lapsed on pesast välja lennanud, kõik on muutunud justkui lihtsamaks, mitmes mõttes mugavamaks  ja tasakaalukamaks. Tegelikult ongi elu põhitõed väga lihtsad.  Kuigi endale veel ei tunnista,  et oled vana, hing on ju veel piisavalt särtsu täis ja tegus.

Aga probleemid on meie  põlvkonnal sarnased. Kuigi kõigega ma ei samastu, on siiski ühesuguseid eluseiku, mälupilte, analoogseid meenutusi vanemate ja vanavanemate juttudest „ilusast eesti ajast“, kildhaaval kogutud teadmisi meie ajaloost, kommetest. Näiteks kuidas sai nõukogude ajal peetud jõule ja kuidas manitseti lapsi, et kodujutte koolis ei räägita, aga omavahel ja pärast tunde ikka arutati. Nii sai meie põlvkond kaasa teistmoodi teadmised, mis muutsid meid nõukogude propaganda suhtes immuunseteks. Samas õpetas see keskkond meid lugema olulisi sõnumeid ridade vahelt.

Ka meie hirmud olid sarnased, nagu nüüd me küsimusedki. Mida teha ühe või teise meile olulise asjaga, mis meie järeltulijate jaoks ei oma tähendust? Minu asjad on minu elu. Korraga on tekkinud tunne, et kõike me ümber on saanud liiga palju. Autori sõnadega: „… Tahaks ühekorraga pühkida puhtaks nii toa kui meele …“ Kasvõi  hulk raamatuid, mis endale kunagi olid tähtsad, noori ei huvita, aga elamise muudavad kitsaks. Ja mitte ainult raamatud. Sama on reisipiltidega, mis toovad mõtteisse lõhnad, maitsed, meeleolud, inimesed… Aga need on ju vaid minu elamused. Noored kolivad pigem virtuaalmaailma ja nende elu, teadmised ja elamused ongi enamasti nutiseadmetes.

Vahel tundub mullegi, et maailm on hulluks läinud ja mina koos temaga. Lõputu tarbimine, infomüra ja tohutu tempo. Samas igatsen taga lapsepõlve videvikuõhtuid, kui vanaema ei võtnud tuld üles ja jutustas elust isatalus, oma õdedest-vendadest või noorusajast Keila-Joa mõisas. Igatsen tema sooja kätt ja ärgast pilku, tema suurt elutarkust ja vahedat huumorit.

Lapsi jälgides tabad end jällegi mõtlemast samadele asjadele. Kui erinevad võivad olla ühe ema-isa lapsed. Või kuidas  mina lapsena armastasin lopsakat suve ja nautisin sooja vihma, nüüd aga armastan üle kõige tärkavat helerohelist kevadet.

Ja kõiki meid valdavad eksistentsialistlikud mõtted, kuigi meie kultuuriruumis on teatud teemad, millest ei ole kombeks kõnelda. Olen nõus autoriga, et elada tuleb seni, kuniks elu, mitte surra juba enne surma. Ning vähemalt elu lõpusirgel leppida oma eluga ära, sest me ei tea oma inimlikus piiratuses, kas ja kuidas maailm võiks jätkuda, kas me võiks oma kogemustepagasiga uuesti parematena alustada. Ilmaruum on nii keeruline ning etteaimamatu ja kõik võib olla võimalik. Ning elad oma igapäevast raamistatud, kuid kordumatut elu end vabaks lastes edasi. Õpid enda rõõmuks uusi asju, vajamata selleks mingit ratsionaalset väljundit.

Ehk seda raamatut lugedes õpiksid ka nooremad inimesed mõistma oma vanemaid,  vanavanemaid ja nägema maailma laiemalt, mitte ainult oma nutiseadme mätta otsast.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Maimu Johannson
Paepealse raamatukogu raamatukoguhoidja

 

 

 

 

Heli Künnapas. Jõuluks koju

Jouluks_koju_kaas.inddIlmunud: Heli Kirjastus, 2016

“Jõuluks koju” on Heli Künnapase sarja “Mõni õhtu romantikat” esimene romantiline jutustus, mis ilmus 2016. aasta lõpus. Teoses on käsitletud mitmeid aktuaalseid teemasid, nagu näiteks töötamine Soomes, koolikiusamine ning rahapuudus.

Raamat räägib Anne-Marist, kes saab neljandat last oodates teada, et tema ja ta lapsed polegi oma mehele ainus perekond. Selle tõttu jääb ta ilma oma senisest elust, kodust ja turvatundest. Kas selline lugu saab kuidagi positiivselt lõppeda? Naine üritab aga siiski oma laste nimel eluga edasi minna, otsustades rajada uue kodu ning üllatuseks eneselegi kohtub ta seejuures armastusväärse mehega.

Minu meelest on see raamat lausa vaimustav. See on mõnus, kiiresti kulgev ja samas ka ladus ning südamlik jutustus, mis on kirjutatud nii, et lausa kisub kaasa elama. “Jõuluks koju” on elulisel teemal kirjutatud teos, mis sobib väga hästi kergeks vahepalaks teiste raamatute vahele, olgugi, et käsitletud teemad on küllaltki keerulised. Ainsaks etteheiteks oleks see, et mõned kohad raamatus on liiga etteaimatavad.

Teost lugedes tekkisid aga mitmed küsimused. Kuidas on võimalik nii südametu olla ja lihtsalt ajada oma naine ja kolm last kodust minema? Kui palju on selliseid mehi? Miks otsustas mees üldse luua uue perekonna, kui kodus juba ootas teda tore pere? Lisaks hämmastas mind kooli suhtumine Anne-Mari lastesse ning neid kiusavatesse koolikaaslastesse, mis omakorda tekitas küsimuse, kui palju on selliseid koolidirektoreid, kes üritavad tegelikke probleeme ignoreerida?

“Jõuluks koju” on ilmunud ka Delfi Naisteka järjejutuna. Lisaks on just-just ilmunud sarja teine romantiline jutustus “Mu koju tood sa”.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Mai-Brit Mere
Praktikant

 

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 25. veebr. 2017 in eesti autor, ilukirjandus

 

Katrin Pauts. Politseiniku tütar                          Katrin Pauts.Tulekandja

politseiniku-tutarIlmunud: Varrak, 2016

Eesti ühe hetkel põnevama kirjutaja arvates võiks Saaremaast saada meie oma Midsomer. Koht sobiks ju kenasti: eraldatud ja piisavalt müstiline. Raamatute tegelaskujude puhul ei tasu otsida mingeid prototüüpe või kindlaid kohti ning sündmusi. Kõige rohkem ehk on autor peategelase puhul kirjutanud maha enda pealt. Ka tema ise on olnud Õhtulehe uudiste- ja meelelahutustoimetuse ajakirjanik.

Autori sõnul olla raamatu esimene versioon valminud juba paar aastat tagasi. Kirjastuse Varrak toimetaja on iseloomustanud autorit kui tugevat, lennuka ja kõhedust tekitava kujutlusvõimega, aga praktilise ja jalad maas hoiakuga kirjutajat. Omalt poolt võin lisada, et ta on tõesti hea jutustamisoskusega ja keelt haldav sõnaseadja, kes suudab su haarata enesega kaasa kuni loo „võiduka lõpuni“.

Politseiniku tütre“ peategelane, suhetes ja töös pettunud ajakirjanik Eva Niimand naaseb Saaremaale Tuulegi rannakülla, isatallu.  Eesmärgiks on ta seadnud saada selgust oma kummalises ning kurvas  perekonnaloos ja vast taas kokku tuua ka oma vennad. Järgnevad  sündmused aga hakkavad üha rohkem tunduma olevat seotud vanade lugudega – kahtlaste ja salapäraste noorte tüdrukute kadumistega ning külarahva pelgusega tema isakodu suhtes. Mida rohkem Eva püüab saladusi uurida ja selgust saada, seda pöörasemaks ja ohtlikumaks muutub elu, seda rohkem hakkab ilmuma lihast ja luust nii mineviku- kui olevikutonte.  Langevad maskid ja nii mõnigi külaelanik peab maksma kõrget hinda oma vanade pattude eest. Eks ole tõsi, et lõpuks saab elu meid ikka kätte – kuskile ta eest ei põgene.  Ja raamatu lõpplahendus üsna raamatu lõpus on ootamatu ning vägagi üllatav.

Äärmiselt põnev, hoogne ja kaasahaarav lugemisvara, soovitatav kõigile krimilugude fännidele. Ei pea pettuma.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Loe e-raamatukogust ELLU

 

*

tulekandja

Ilmunud: Varrak, 2016

Mis puutub Katrin Pautsi teise raamatusse „Tulekandja“, siis ei jää ka see põnevuses esimesele alla. Autor toimetab jällegi endale tuttavas ajakirjandusmaailmas. Krimiteemale lisaks on siin ka varasemast tuttava peategelase – uudistereporteri Eva eneseotsingute liin.

Kui oma esimese teose puhul vältis autor tegevuse toomist oma kodusaarele Muhusse kartusest, et kohalikud hakkavad otsima prototüüpe ja seoseid päriselu sündmustega, siis teisel juhul on romaani tegevus tihedalt kodusaarega seotud.

Vahepeal taas linna ajalehe juurde tagasi läinud, kuid elust ja linnamelust tüdinud ja väsinud Eva otsustab tagasi pöörduda Tuulegile.

Ellujäämiseks sumbunud õhustikuga väikelinnas keraamikaga tegelev, kuid mitte rahuldustleidev ning rahalises kitsikuses elav Eva hakkab taas igatsema Tallinna sipelga-pessa. Pakkumine asuda vahelduseks kohaliku lehe toimetuses tööle toob siiski ajutist lohutust, võimalust majanduslikult kuidagi järjele saada ja muidugi ka kuhjaga põnevust ning ohtusidki naise ellu.

Raamat räägib esmapilgul lihtsalt traagilistest liiklusõnnetustest, kus hukkuvad noored punapäised naised. Kuid teatud kummalised mustrid ja õnnetuspaikadesse ilmuv nägu varjav salapärane küünlapanija, samuti ka kummaline „tabamatu“ ajakirjanik Inselman tekitavad ühes Eva kolleegis Reinus kahtlusi. Õnnetusi uuriva mehe  jäljetu kadumine tõstatab omakorda küsimusi kolleegides. Eva ning ta töökaaslane Gabriel otsustavad sündmustesse selgust tuua. Niidiotsad viivad koledaid saladusi varjavasse Muhu tillukesse külla. Mis aga edasi juhtuma hakkab ja milliseid seoseid see Eva mälus esile kutsub – see on lugejale avastamiseks.

Kohati tundub siiski autori teine raamat liiga „kirjuks“ aetuna, natuke üle võlli müstilisena või mõne tegelase pisut kaheldava „ümbersünni“ või olemuse avaldumise tõttu ebausutavana, mõned seosed kuidagi otsituina. Kindlasti on aga raamat  põnev ja loetav. Seda otsustab iga lugeja muidugi ise.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

 

Autorile aga edu ja ladusat sulejooksu järgmisteks teosteks! Eestil on veel palju suuremaid ja väiksemaid saari ning hulga müstilisi ja ajalooliselt põnevaid kohti, kuhu mahub hulgi tegelasi toimetama.

 

 

Maimu Johannson
Paepealse raamatukogu raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 18. jaan. 2017 in eesti autor, ilukirjandus

 

Reelika Lootus. Jälitatav

jälitatavIlmunud: Tänapäev, 2015

Autori väitel naistekat, aga pigem krimipõnevikku lugedes esimene emotsioon on see, et nii ehedalt ja pilte silme ette manavalt võib kirjutada Aafrikast, täpsemalt Ghanast, inimene, kes on näinud-käinud ja kogenud oma nahal Musta Mannert. Autori debüütromaani tegevus toimubki nimetatud riigis, kuhu lendab naispeategelane otsima rahu ja üksindust. Eest leiab ta aga ahnust, viha ja kättemaksu. Miks mitte jääda uskuma, et autor kirjutabki väga veenvalt justkui oma seiklustest, kuid selle arvamuse lükkab ta ümber. Tegu on väljamõeldisega, aga tuleb tunnistada, et väga usutavaga. Ainsad asjad, mis autor tunnistab tõeks on paigad ja hoonete kirjeldused ning mõned situatsioonid. Enamasti on tegelased kokku miksitud Ghana tuttavatest. Kirjanikku seovad Ghanaga abikaasa ja poeg, kes töötavad seal nagu meespeategelased raamatuski.

Meie pilgule avaneb troopiline ja eksootiline riik oma mitmepalgelisuse ja võimsa loodusega, kehvade teede, luksuslike kuurortide, keeruliste inimsuhete, traditsioonide ja korruptsiooni ning kireva eluga, mida vürtsitavad kriminaalsed tegelased ühelt poolt ning suur ja kaunis armastus teiselt poolt. Põnevust ja närvikõdi jagub pea igale leheküljele. Raske on raamatut käest panna enne, kui kõik on selge. Samas tekitab vaid pisut kahtlust üpris korrumpeerunud riigi puhul nii koostööaldis ja õiglane politsei – aga ilmas juhtub ikka imesid -, kuigi ka selles vallas on tagasilööke.

Sõbranna soovitusel asunud kirjutama reisiraamatut, hakkas aga see ja tegelased selles elama oma elu, muutudes üha isepäisemaks ning ettearvamatumaks, andmata autorilegi aimu, kuhu kõik võiks välja viia. Igal juhul tulemus on nauditav. Ja nagu Valner Valme arvustuses öeldud: „… on liha- ja hingehaavu, kirge ja värinaid …“ ning ta on avaldanud kahetsust, et raamat ilmus enne Bestselleri konkurssi. Usun minagi, et raamat oleks kindlasti olnud vähemalt üks auhinnanominente, kui mitte isegi võitja.

Jääme lootma, et autoril jagub veel palju ideid uuteks teosteks ja tahaks edasi lugeda ka „Jälitatava“ tegelastest. Jagan paljude fännide lootusi kohtuda veel samade kangelastega, sest natuke valus lõpp annaks nagu lootust jätkule. Pealegi autori sõbranna sõnade järgi mõni tühine lause paneb „filmi jooksma“. Et siis oleks neid määravaid „tühiseid“ lauseid rohkem, et situatsioon hakkaks elama ja sünniks lugu.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Loe samalt autorilt ka kirjanduskonkursi “Bestseller 2015” üht võidutööd  “Ära võetud”

 

Maimu Johannson
Paepealse raamatukogu raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 17. aug. 2016 in eesti autor, ilukirjandus

 

Marek Kahro. Seal, kus näkid laulavad

seal kus näkidIlmunud: Pilgrim 2016

Romaan võitis kirjanduskonkursil Bestseller 2015 esikoha. See on psühholoogiline põnevik, mis haarab jäägitult endasse. Raamat hoiab pinget ja põnevust viimaste lehekülgedeni. See kirjeldab hirmu mõju nii inimesele kui ka kogu ühiskonnale.

 
Raamat on väikeses alevikus õpetajana töötavast naisest, kes on üksik ja kasvatab oma erksaloomulist teismelist tütart. Ta on alati nautinud meeste tähelepanu, kuid püsivat armastust pole leidnud. Kõik on rahulik kuni tema klassi tuleb uus õpilane – noormees nimega Artur. Poiss tuletab Maiale meelde nooruses läbielatud tragöödiat, millest räägitakse õõvastavaid legende. Tegemist oli tema peigmehe uppumisega lähedal asuvasse järve, millega oli seotud veel neli noort inimest. Kõigi nende saatus oli hiljem lõppemud vägivaldse mõrvaga. Nüüd tunneb Maia, et järjekord on jõudnud temani. Tema arvates on selle taga just Artur. Õnnetuseks on Artur hakanud tihedalt läbi käima Maia tütrega, mis teeb teda eriti ärevaks. Lugu hakkab uurima Maia kunagine koolivend ja praegune uurija.

 
Romaan on väga hästi üles ehitatud, selle arenedes tekib kahtlusaluseid järjest juurde ja sündmused võtavad pidevalt uusi pöördeid. Väga huvitav on ka romaani psühholoogiline pool. Loo lõpp on aga üsna jahmatav ja etteaimamatu.

 
Autor on ka varem kirjutanud psühholoogilise kallakuga romaane.
Romaan on meeldiv üllatus ja õigustab oma esikohta.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Veel samalt autorilt:

Kaljud ja kameeleonid. Tänapäev, 2011
Päikseta paradiis. Tänapäev, 2012
Viisteist naeratust. Tänapäev, 2014

 

Loe ka e-raamatukogust ELLU:

Kaljud ja kameeleonid, 2011
Päikseta paradiis, 2012

 

Siiri Alvela
Torupilli raamatukogu juhataja

 
 

Ilmar Taska. Pobeda 1946

pobeda_kaaned_298x206_15bleed_140316_tf.inddIlmunud: Varrak, 2016

On aasta 1946. Endiste sõjaliitlaste Nõukogude Liidu ja Suurbritannia suhted on jahenenud. Väike iseseisev Eesti on jäänud Vene mõjutsooni. Estonia teatri ooperisolisti Johanna ja BBC raadiouudiste diktori Alani vahele langeb raudne eesriie. Nende ainsaks ühendussillaks on jäänud raadio. Johanna kuulab mehe häält BBC kanalil ja Alan saadab naisele teateid eetris kõlavate heliplaatide kaudu. Reaalsuse kiuste hakkavad nad planeerima kohtumist Moskvas. Johanna õde varjab samal ajal oma meest – endist iseseisvuse eest võitlejat – juba teist aastat tagatoas suletud kardinate taga. Tänaval mängib vaid nende kuueaastane poeg, keda köidab uhiuus auto Pobeda ja selle juht – salapärane onu, kes laseb tal autorooli keerata. Sõprus onu ja poisi vahel mõjutab kõigi pereliikmete saatust. Poisi õlgadele langeb raske saladuste koorem ja kannab ta süütust lapsepõlvest ohtlikku sõjajärgsesse reaalsusesse.

Taska kirjutab raskest ja koledast ajast, süsteemist, mis sõitis üle kõigest ja kõigist, kes sellele ette jäid, olgu nad siis „vaenlased“ või „omad“. Samas kirjutab ta inimestest. Eestlastest, kes üritasid elada enda elu koledas sõjajärgses ühiskonnas, muutunud maailmas, kus ei saanud kedagi usaldada ning puudus kindlus homses päevas.

Autor justkui ei võta hoiakut ning kirjutab neutraalsest vaatenurgast, mis annab lugejale võimaluse anda ise hinnanguid või võtta pooli – või siis seda mitte teha. Iga tšekist ei pruugigi olla klassikaline tundetu kurikael, iga eestlane ei pruugigi hoolida iseseisvusest ja nii edasi ja nii edasi. Tegu on siiski üksikisikutega, kellest igaühel on oma soovid, hirmud, motivatsioonid, oma uskumused. Mingis mõttes on kõik selles supis koos, olgu siis ühel või teisel pool nähtamatut rindejoont. See ei vähenda õõva ja masendust, mida tekitab tolle aja koleduste ja julma, kohati ka absurdse ja täiesti loogikavaba aja kirjelduste lugemine, kuid see aitab paremini sisse elada, teeb kõik lugeja jaoks palju reaalsemaks, ehk paneb ka mõtlema.

Eluaegse filmimehena on Taska kirjutanud romaani, mis rullub lahti nagu film, tempo on võrdlemisi kiire, ometi ei ole tegevust raske jälgida. Raamat on kaasahaarav ja seda on tõepoolest raske käest panna, tahes-tahtmata hakkab lugeja tegelastele kaasa elama, kandub ise 1946.aastasse, tõttab mööda pommitatud Tallinna tänavaid, põikab kõrvale kotipoiste ja kahtlaste mantlis meeste eest, kuulab kinni tõmmatud kardinate taga (kõrv vastu ragisevat raadiot surutud) BBC uudiseid, kardab, muretseb, rõõmustab ja kahtleb koos tegelastega. Selline mõju tähendabki minu arvates, et tegu on tõesti hea teosega ning autor oma tööd hästi teinud.

Ilmar Taska on tunnustust leidnud nii filmi, teatri, televisiooni kui ka kirjanduse valdkonnas. Osavalt komponeeritud ja kaasahaarav „Pobeda 1946“ on Taska debüütromaan ja põhineb 2014. aastal Loomingu preemia pälvinud jutustusel.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Loe ka Ilmar Taska jutukogumikku “Parem kui elu ja teisi lühijutte”. Hea Lugu, 2011*
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER või loe e-raamatukogust ELLU

 

Anna Kaare
Laagna raamatukogu juhataja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 10. mai 2016 in eesti autor, ilukirjandus