RSS

Category Archives: eesti autor

Jaak Urmet. Linn linnas: minu raamat Lasnamäest. Aastad 1980-2001

Ilmunud: J&U, 2017

Nagu pealkirigi juba reedab, on tegemist raamatuga Lasnamäest. Aga mitte ainult. Päris põhjalikult on edasi antud ka autori enda kujunemislugu kirjanikuks. Jaak Urmet on ise pikalt Lasnamäel elanud, sealt ilmselt pärineb ka raamatu idee. Raske oli minul seda lugeda, sest tekst on äärmiselt sisutihe. Mul oli seda raamatut lugedes tunne, et autor tahab kõik südame pealt ära rääkida ja seda juttu on palju. Võib-olla sellest tingitult tundub raamat kohati hüplik ja pinnapealne. Sellest hoolimata ei ole raamat halb. Äratundmisrõõmu ikka leiab. Mis siis, et ma ei ole Lasnamäel sündinud. Me oleme enam-vähem ühel ajal sündinud ning tänu sellele ma seostasin end ka mõnede asjadega, millest ta siin kirjutab. Mind tabas äratundmine, et jaa, meil oli ka nii või me tegime ka sedasi.

Raamatu esimene pool keskendub rohkem Lasnamäele ja autori lapsepõlvele ning kooliaja algusele. Mulle meeldiski see osa raamatust kõige rohkem. Ma ei ole põline lasnamäelane, aga olen siin elanud vist juba seitse aastat vähemalt. Lasnamäe kujunemisest saab siit päris hea ülevaate. Erinevatest tänavatest ja piirkondadest. Näiteks mis nime nad vanasti kandsid ja milliste bussidega sõita sai.

Paljud arvavad siiamaani, et Lasnamäe on mingi õudne ja kole urgas, et normaalsed inimesed seal ei ela. Autor selgitab enda elukogemuse kaudu, et tema midagi sellist ei näinud. Eks loomulikult ole ka Lasnamäel koledaid asju (narkomaanid, pätid), aga neid leidub ka teistes linnaosades. Jaak Urmet püüabki raamatuga öelda, et Lasnamäge ei tasu karta. Siin on täiesti rahulik elada ja rohelist loodust on ka piisavalt.

Mulle meeldis ka see, kuidas autor kirjeldab oma lapsepõlve ja koolitee algust. Sellise mõnusa ja muheda stiiliga. Eks tuli endagi kooliajast nii mõndagi tuttavat ette. Näiteks erinevate asjade kogumine ning teistega vahetamine, kui tulid telekasse uued huvitavad seriaalid ning pärast nende üle arutamine ja loomulikult erinevate laulusõnade vihikusse ümberkirjutamine. Nostalgia tuli peale seda lugedes.

Edasi tuleb palju juttu klassikaaslastest ja muusikast. Loetletakse üles kellega ta suhtles ja mis bände kuulas. See osa oli minu jaoks paraku natuke tüütu. Bändidest paljud olid mulle võõrad ning need nimed ei öelnud mulle suurt midagi. Autorile olid nad selle eest üliolulised.

Loomulikult ei saa üle ega ümber kirjandusest. Autor annab ülevaate millised kirjanikud on Lasnamäel elanud ja kajastab põhjalikult enda kirjandustee algust. Samuti väidab ta, et eesti luule algas Lasnamäelt.

Raamatu kaaneümbris on kaunilt kujundatud ja selle siseküljelt leiab Lasnamäe kaardi. Lisaks on raamatu keskel fotod Lasnamäest, kust leidsin jällegi äratundmisrõõmu. Eriti põnev oli vaadata vanu fotosid ja näha, millised need kohad vanasti olid. Täna juhtusin jalutama autori kodumaja eest läbi ning kasutasin Lindakivi puiesteed, mida autor mitmel korral mainib ning kustkaudu kulges tema koolitee.

Soovitan raamatut silmaringi avardamiseks lugeda. Eriti, kui olete Lasnamäe huviline ja teid huvitab ajalugu ning kirjandus. Lõppkokkuvõttes võib öelda, et raamat on Lasnamäest aga samas ka autobiograafiline ning kirjeldab ka autori põlvkonna elu 1980-ndatel ja 1990-ndatel.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Triinu Rannaäär
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

Advertisements
 
1 kommentaar

Posted by &emdash; 20. sept. 2017 in biograafiad-memuaarid, eesti autor

 

Armin Kõomägi. Minu erootika saladus

Ilmunud: Sebastian Loeb, 2017

Kahtlemata on Kõomäe novellid erootilised, tekitades lugemismõnu ja soovi raamatut mitte käest panna. Tõsi küll, vahepeal katkestatakse põnevate lugude jada novelliga, kus autor tahab ainult oma kirjutamisest rääkida, mis on loomulikult igav, kuid vahest ehk tasubki teha mõnust pausi, et seedida eelnevaid kirjutisi ja mõtiskleda provokatiivse pealkirja või miks mitte ka kaanekujunduse üle. Viimane lausa naelutab silmad enda külge nagu peaks sealt selguma oluline tõde.

Kogumik on küllaltki eripalgeline, kus on nii kaasaega kõnetavaid, kui ka tulevikku kiikavaid novelle. Stiililt meenutavad osa lugusid vene klassikute loomingut, kuid sealtsamast üllatab mõni novell hoopis teise nurga alt. Vene autorite vaimus on kirjutatud müstiline lugu „Goglomov“, kus nimitegelane hullutab oma georges-clooney’like silmadega linnakeses N elavaid naisi. Novellis „Jaani päev“ hakkab aga silma dovlatovlik huumor, kus malemängust arendatud petureegleid rakendatakse absurdsel moel igapäevaelus. Kogumiku viimased novellid „Getteri evangeelium“ ja „Punamütsike“ seostuvad sootuks briti telesarja „Black Mirroriga“, milles on groteski ja satiiri kaudu kujutatud tulevikku, jättes iga osa lõpus kõhtu õõnsa tunde. Kummagi loo tulevikustsenaariumis hoitakse ühiskonda soojätkamise surve all ning „Punamütsikeses“ on viljatutel võimalik tehnika arengu hõlpsal toel sooritada muinasjutulist eutanaasiat.

Igal novellil on eessõna, kus on kirjas teksti sünnilugu ning mõneti just selline eelnev seletus aitab looga ühte sulanduda. Huvitav on siiski autori pidev kohalolu ja endast märku andmine, mis on pisut harjumatu novelli kui teadmatust või müstilisust taotleva žanri puhul. Samas ei lõhu see kuidagi tekstide salapära, vaid tekitab lugemisel omamoodi soojuse- või hubasusetunde. Justkui Kõomägi kutsuks lugejat aukülalisena tutvuma oma lugudekollektsiooniga. Siiski jääb mõistatuseks ja ehk on see autorile endalegi peadmurdvaks ülesandeks, kes on see mina raamatu pealkirjas ja lugude jutustamisel. Novelli „Mees, kes vaatas naisi“ proloogist saab ehk vastuseks, et mina on kõikvõimalikele tõlgendustele avatud:

See on tüüpiline näide sellest, mis saab, kui pista mikserisse süütud lapsepõlvemälestused ja lisada sinna ports keskealise kahtlasi fantaasiaid. Kui tulemus kokteiliklaasi valada ja seda peenest kõrrest imeda võib saada keskmise astme kirjandusliku joobe. Minuga nii juhtuski. Pea hakkas ringi käima ja ma kaotasin sideme minajutustajaga. Äkki ma tahtsin hoopis ise olla see müstiline vanamees. Või siis see muhe meestreener, kes range blondiini ära ajab. Jah, meie naistreener meeldis mulle, ja mitte vähe. (lk 81)

 

Loe lisaks:

Ülo Russaku intervjuu Kõomäega „Erootikakirjanik Armin Kõomägi: mõneski loos on osake mind“ 
Silvia Urgas „16 mehepilguga poplugu“

 

Loe samalt autorilt ka:

„Nägu, mis jäi üle“. Pegasus, 2006
„Pagejad“. Jumalikud Ilmutused, 2009
„Amatöör“. Pegasus, 2011
„Hea firma“. Jumalikud Ilmutused, 2011
„Minu Mustamäe“. Tuum, 2013
„Lui Vutoon“. Tuum, 2015

Loe samalt autorilt e-raamatukogust ELLU:

„Pagejad“
„Amatöör“
„Hea firma“
„Minu Mustamäe“
„Lui Vutoon“

Ainult e-raamatutena ilmunud:

„Novellid I. Anonüümsed logistikud. Kevin ja bidee. Katastroof“. 2012
„Novellid II. Vabadus. Armastus. Viha“. 2012
„Novellid III. Teist põlve kaevur. Viis minutit normaalne. Mälukas“. 2012

 

Siret Saava
Männi raamatukogu raamatukoguhoidja

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 15. sept. 2017 in eesti autor, ilukirjandus

 

Ester Bardone, Anu Kannike, Inna Põltsam-Jürjo, Ulrike Plath. 101 Eesti toitu ja toiduainet

Ilmunud: Varrak, 2016

Kõnealuses raamatus on juttu Eesti toidukultuuri olulisel määral kujundanud toitudest ja toiduainetest. Saame teada, millal mingit toitu-toiduainet kasutama hakati ja mil viisil seda edaspidi tehtud on. Eraldi on vaadeldud toitumiskombeid baltisakslaste köögis ja Eesti maarahva hulgas. Ajaperioodidena on enamasti käsitletud 19. sajandit, Eesti Vabariigi aega, Nõukogude aega ja tänapäeva, vajadusel muidugi ka  keskaega, varauusaega ja muinasaegagi. Ajastutruu pildi loomisel on raamatu autorid toetunud mitmekesistele materjalidele: kroonikad, kokaraamatud, muuseumite materjalid, ajakirjandus, mälestused, maalid jm. Kiiduväärt on illustratsioonide rohkus: ajaloolised fotod, vanad maalid, omaaegsed pakendid ja reklaamid.

Lisaksin siia mõned teemakohased isiklikumat laadi seigad.

Kunagi möödunud sajandi kahekümnendate aastate lõpus (või kolmekümnendate alguses) läks minu vanaisa Velise alevikku laadale ja tuli sealt tagasi uutmoodi asjaga, millel tomat nimeks. Ilus punane, aga süüa ei sündinud. Keegi perest ei tahtnud seda, ka lapsed mitte. Aga ei sobi ju kallist kraami ära visata, ja seepärast päästis vanaema olukorra ja sõi uut moodi köögivilja ära. Suhkru abil muutis maitse enne enda jaoks meelepärasemaks.

Teine sarnane lugu juhtus möödunud sajandi kuuekümnendate aastate alguses minu onu ja onunaisega. Nad olid maalt Paide linna ringi käima tulnud  ja seal pikas sabas hinnalise kraami järgi seisnud – banaane müüdi. Kumbki polnud neid enne proovinud. Hakkasid siis kohe linna vahel banaani mekkima, aga selgus, et sugugi ei maitse. Banaanid visati ära. Uuega harjumine võttis veel aega.

Seda raamatut lugedes meenus mulle, et minu lemmikjook lapsena oli kasemahl, Tartu konservitehase oma. Nähtavasti oleks praegugi, kui seda veel toodetaks. Minu sõbranna jaoks on aga kaljade etalon see kunagine suurtest kollastest mahutitest müüdud rüübe. Oli tõesti suurepärane.

Raamat peaks huvi pakkuma nii toidu- kui ka ajaloohuvilistele lugejatele ja võib olla äratama ellu mõne vana mälestuse.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 
Täiendavaks lugemiseks:

Inna Põltsam-Jürjo. Pidusöögist näljahädani: söömine-joomine keskaja Tallinnas (2013)

Raili Mikk. Söögimosaiik : retsepte ja toidumälestusi 1970.-80. aastatest (2012)

Aliise Moora. Eesti talurahva vanem toit (2007)

 

 

Anneli Limberg
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 9. mai 2017 in Eesti, eesti autor, toitumine

 

Rein Raud. Vend

Ilmunud: Tuum, 2008

Kogemata sattus raamatukappe koristades kätte juba mõnda aega tagasi ilmunud väike raamatukene – Rein Raua „Vend“. Algul lihtsalt sirvides ei suutnudki teist käest ära panna enne, kui sai läbi.

Stiilne ja vanamoodne ning eesti kirjanduse kohta üsna omapärane  ajatu ja ruumitu ühe õhtu muinasjutt, milles on mõistatuslikkust ja saladusi ning mis annab ehk mitmeks järgnevaks õhtuks mõtlemisainet. Filosoofiline vestern, alateadlik kummardus Clint Eastwoodile, kus linna saabub tundmatu võõras, kes seab jalule õigluse ja korra,  külvab väl­ja­ku­ju­ne­nud võimust­ruk­tuu­ri­des se­ga­dust ja õiglast karistust ning lahkub öhe. Kõik nagu toimiks tegelikult toimimata. Kui üks peategelane eelistab elust läbi minna maailma jälge jätmata, siis teise mittemidagitegemine  on sisuliselt kõikvõimas ja elu muutev.

Stiilselt väljajoonistuvad tegelased, kohatine koomika – kõik toimib. Kuri pöördub kurja vastu, ebaõiglus kukub kokku oma raskuse all ning headus leiab vabaduse ja jõu eneseteostuseks. Autori sõnade järgi üritab ta oma raamatuis lisaks elamusele pakkuda ka tuge. See on raamat isikliku vabaduse tagasivõitmisest.

Raamat räägib suurtest küsimustest ning on täis ajatuid aforisme.

2009.a. pälvis lühiromaan Eduard Vilde nimelise kirjandusauhinna.

 

Maimu Johannson
Paepealse raamatukogu raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 18. apr. 2017 in eesti autor, ilukirjandus

 

Tiia Toomet. Vanaduse võlud

vanaduse-voludIlmunud: Tammerraamat, 2017

Vaimukas ja äratundmisrõõmu pakkuv mõttekogumik Tiia Toometilt.

Autor oleks kui mõtetelugeja. Ka ise ei oskaks paremini oma mõtteid sõnastada. Ilmselt enamus üle kuldse keskea naisi võivad niiviisi mõelda, kuigi pole veel nö „soovitusliku vanuseni“ – 70 –  jõudnud. Aga nagu autor tiitellehel saatesõnas ütleb – raamat on ka „… neile, kes kavatsevad kunagi tulevikus nii vanaks saada“.

Soe tagasivaade elule, kus lapsed on pesast välja lennanud, kõik on muutunud justkui lihtsamaks, mitmes mõttes mugavamaks  ja tasakaalukamaks. Tegelikult ongi elu põhitõed väga lihtsad.  Kuigi endale veel ei tunnista,  et oled vana, hing on ju veel piisavalt särtsu täis ja tegus.

Aga probleemid on meie  põlvkonnal sarnased. Kuigi kõigega ma ei samastu, on siiski ühesuguseid eluseiku, mälupilte, analoogseid meenutusi vanemate ja vanavanemate juttudest „ilusast eesti ajast“, kildhaaval kogutud teadmisi meie ajaloost, kommetest. Näiteks kuidas sai nõukogude ajal peetud jõule ja kuidas manitseti lapsi, et kodujutte koolis ei räägita, aga omavahel ja pärast tunde ikka arutati. Nii sai meie põlvkond kaasa teistmoodi teadmised, mis muutsid meid nõukogude propaganda suhtes immuunseteks. Samas õpetas see keskkond meid lugema olulisi sõnumeid ridade vahelt.

Ka meie hirmud olid sarnased, nagu nüüd me küsimusedki. Mida teha ühe või teise meile olulise asjaga, mis meie järeltulijate jaoks ei oma tähendust? Minu asjad on minu elu. Korraga on tekkinud tunne, et kõike me ümber on saanud liiga palju. Autori sõnadega: „… Tahaks ühekorraga pühkida puhtaks nii toa kui meele …“ Kasvõi  hulk raamatuid, mis endale kunagi olid tähtsad, noori ei huvita, aga elamise muudavad kitsaks. Ja mitte ainult raamatud. Sama on reisipiltidega, mis toovad mõtteisse lõhnad, maitsed, meeleolud, inimesed… Aga need on ju vaid minu elamused. Noored kolivad pigem virtuaalmaailma ja nende elu, teadmised ja elamused ongi enamasti nutiseadmetes.

Vahel tundub mullegi, et maailm on hulluks läinud ja mina koos temaga. Lõputu tarbimine, infomüra ja tohutu tempo. Samas igatsen taga lapsepõlve videvikuõhtuid, kui vanaema ei võtnud tuld üles ja jutustas elust isatalus, oma õdedest-vendadest või noorusajast Keila-Joa mõisas. Igatsen tema sooja kätt ja ärgast pilku, tema suurt elutarkust ja vahedat huumorit.

Lapsi jälgides tabad end jällegi mõtlemast samadele asjadele. Kui erinevad võivad olla ühe ema-isa lapsed. Või kuidas  mina lapsena armastasin lopsakat suve ja nautisin sooja vihma, nüüd aga armastan üle kõige tärkavat helerohelist kevadet.

Ja kõiki meid valdavad eksistentsialistlikud mõtted, kuigi meie kultuuriruumis on teatud teemad, millest ei ole kombeks kõnelda. Olen nõus autoriga, et elada tuleb seni, kuniks elu, mitte surra juba enne surma. Ning vähemalt elu lõpusirgel leppida oma eluga ära, sest me ei tea oma inimlikus piiratuses, kas ja kuidas maailm võiks jätkuda, kas me võiks oma kogemustepagasiga uuesti parematena alustada. Ilmaruum on nii keeruline ning etteaimamatu ja kõik võib olla võimalik. Ning elad oma igapäevast raamistatud, kuid kordumatut elu end vabaks lastes edasi. Õpid enda rõõmuks uusi asju, vajamata selleks mingit ratsionaalset väljundit.

Ehk seda raamatut lugedes õpiksid ka nooremad inimesed mõistma oma vanemaid,  vanavanemaid ja nägema maailma laiemalt, mitte ainult oma nutiseadme mätta otsast.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Maimu Johannson
Paepealse raamatukogu raamatukoguhoidja

 

 

 

 

Heli Künnapas. Jõuluks koju

Jouluks_koju_kaas.inddIlmunud: Heli Kirjastus, 2016

“Jõuluks koju” on Heli Künnapase sarja “Mõni õhtu romantikat” esimene romantiline jutustus, mis ilmus 2016. aasta lõpus. Teoses on käsitletud mitmeid aktuaalseid teemasid, nagu näiteks töötamine Soomes, koolikiusamine ning rahapuudus.

Raamat räägib Anne-Marist, kes saab neljandat last oodates teada, et tema ja ta lapsed polegi oma mehele ainus perekond. Selle tõttu jääb ta ilma oma senisest elust, kodust ja turvatundest. Kas selline lugu saab kuidagi positiivselt lõppeda? Naine üritab aga siiski oma laste nimel eluga edasi minna, otsustades rajada uue kodu ning üllatuseks eneselegi kohtub ta seejuures armastusväärse mehega.

Minu meelest on see raamat lausa vaimustav. See on mõnus, kiiresti kulgev ja samas ka ladus ning südamlik jutustus, mis on kirjutatud nii, et lausa kisub kaasa elama. “Jõuluks koju” on elulisel teemal kirjutatud teos, mis sobib väga hästi kergeks vahepalaks teiste raamatute vahele, olgugi, et käsitletud teemad on küllaltki keerulised. Ainsaks etteheiteks oleks see, et mõned kohad raamatus on liiga etteaimatavad.

Teost lugedes tekkisid aga mitmed küsimused. Kuidas on võimalik nii südametu olla ja lihtsalt ajada oma naine ja kolm last kodust minema? Kui palju on selliseid mehi? Miks otsustas mees üldse luua uue perekonna, kui kodus juba ootas teda tore pere? Lisaks hämmastas mind kooli suhtumine Anne-Mari lastesse ning neid kiusavatesse koolikaaslastesse, mis omakorda tekitas küsimuse, kui palju on selliseid koolidirektoreid, kes üritavad tegelikke probleeme ignoreerida?

“Jõuluks koju” on ilmunud ka Delfi Naisteka järjejutuna. Lisaks on just-just ilmunud sarja teine romantiline jutustus “Mu koju tood sa”.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Mai-Brit Mere
Praktikant

 

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 25. veebr. 2017 in eesti autor, ilukirjandus

 

Katrin Pauts. Politseiniku tütar                          Katrin Pauts.Tulekandja

politseiniku-tutarIlmunud: Varrak, 2016

Eesti ühe hetkel põnevama kirjutaja arvates võiks Saaremaast saada meie oma Midsomer. Koht sobiks ju kenasti: eraldatud ja piisavalt müstiline. Raamatute tegelaskujude puhul ei tasu otsida mingeid prototüüpe või kindlaid kohti ning sündmusi. Kõige rohkem ehk on autor peategelase puhul kirjutanud maha enda pealt. Ka tema ise on olnud Õhtulehe uudiste- ja meelelahutustoimetuse ajakirjanik.

Autori sõnul olla raamatu esimene versioon valminud juba paar aastat tagasi. Kirjastuse Varrak toimetaja on iseloomustanud autorit kui tugevat, lennuka ja kõhedust tekitava kujutlusvõimega, aga praktilise ja jalad maas hoiakuga kirjutajat. Omalt poolt võin lisada, et ta on tõesti hea jutustamisoskusega ja keelt haldav sõnaseadja, kes suudab su haarata enesega kaasa kuni loo „võiduka lõpuni“.

Politseiniku tütre“ peategelane, suhetes ja töös pettunud ajakirjanik Eva Niimand naaseb Saaremaale Tuulegi rannakülla, isatallu.  Eesmärgiks on ta seadnud saada selgust oma kummalises ning kurvas  perekonnaloos ja vast taas kokku tuua ka oma vennad. Järgnevad  sündmused aga hakkavad üha rohkem tunduma olevat seotud vanade lugudega – kahtlaste ja salapäraste noorte tüdrukute kadumistega ning külarahva pelgusega tema isakodu suhtes. Mida rohkem Eva püüab saladusi uurida ja selgust saada, seda pöörasemaks ja ohtlikumaks muutub elu, seda rohkem hakkab ilmuma lihast ja luust nii mineviku- kui olevikutonte.  Langevad maskid ja nii mõnigi külaelanik peab maksma kõrget hinda oma vanade pattude eest. Eks ole tõsi, et lõpuks saab elu meid ikka kätte – kuskile ta eest ei põgene.  Ja raamatu lõpplahendus üsna raamatu lõpus on ootamatu ning vägagi üllatav.

Äärmiselt põnev, hoogne ja kaasahaarav lugemisvara, soovitatav kõigile krimilugude fännidele. Ei pea pettuma.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Loe e-raamatukogust ELLU

 

*

tulekandja

Ilmunud: Varrak, 2016

Mis puutub Katrin Pautsi teise raamatusse „Tulekandja“, siis ei jää ka see põnevuses esimesele alla. Autor toimetab jällegi endale tuttavas ajakirjandusmaailmas. Krimiteemale lisaks on siin ka varasemast tuttava peategelase – uudistereporteri Eva eneseotsingute liin.

Kui oma esimese teose puhul vältis autor tegevuse toomist oma kodusaarele Muhusse kartusest, et kohalikud hakkavad otsima prototüüpe ja seoseid päriselu sündmustega, siis teisel juhul on romaani tegevus tihedalt kodusaarega seotud.

Vahepeal taas linna ajalehe juurde tagasi läinud, kuid elust ja linnamelust tüdinud ja väsinud Eva otsustab tagasi pöörduda Tuulegile.

Ellujäämiseks sumbunud õhustikuga väikelinnas keraamikaga tegelev, kuid mitte rahuldustleidev ning rahalises kitsikuses elav Eva hakkab taas igatsema Tallinna sipelga-pessa. Pakkumine asuda vahelduseks kohaliku lehe toimetuses tööle toob siiski ajutist lohutust, võimalust majanduslikult kuidagi järjele saada ja muidugi ka kuhjaga põnevust ning ohtusidki naise ellu.

Raamat räägib esmapilgul lihtsalt traagilistest liiklusõnnetustest, kus hukkuvad noored punapäised naised. Kuid teatud kummalised mustrid ja õnnetuspaikadesse ilmuv nägu varjav salapärane küünlapanija, samuti ka kummaline „tabamatu“ ajakirjanik Inselman tekitavad ühes Eva kolleegis Reinus kahtlusi. Õnnetusi uuriva mehe  jäljetu kadumine tõstatab omakorda küsimusi kolleegides. Eva ning ta töökaaslane Gabriel otsustavad sündmustesse selgust tuua. Niidiotsad viivad koledaid saladusi varjavasse Muhu tillukesse külla. Mis aga edasi juhtuma hakkab ja milliseid seoseid see Eva mälus esile kutsub – see on lugejale avastamiseks.

Kohati tundub siiski autori teine raamat liiga „kirjuks“ aetuna, natuke üle võlli müstilisena või mõne tegelase pisut kaheldava „ümbersünni“ või olemuse avaldumise tõttu ebausutavana, mõned seosed kuidagi otsituina. Kindlasti on aga raamat  põnev ja loetav. Seda otsustab iga lugeja muidugi ise.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

 

Autorile aga edu ja ladusat sulejooksu järgmisteks teosteks! Eestil on veel palju suuremaid ja väiksemaid saari ning hulga müstilisi ja ajalooliselt põnevaid kohti, kuhu mahub hulgi tegelasi toimetama.

 

 

Maimu Johannson
Paepealse raamatukogu raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 18. jaan. 2017 in eesti autor, ilukirjandus