RSS

Category Archives: Eesti

Risto Järv (koostaja). Metsavaimu heategu: sada eesti muinasjuttu metsast ja meist

Ilmunud: Varrak, 2016

Vana Risti poeg läind talve eel metsa kuuske tooma. Teel kohtas ta mõisahärrat, kes kohe küsima, kuhu Risti poeg teel on. Risti poeg oli eelmine nädal kuulnud, kuidas mõisahärra Mägra Jaani kuusevarguse eest piitsutas, nii et ta ei julenud öelda, et tuli ise ka kuuske võtma. Nii et ta ütles mõisnikule:  „Ma lähen metsa jõuludeks lugusid koguma.“

Mõisnik imestama: „Kus need lood siis ette satu?“

Risti pojal oli aga juba tuhat lugu varuks ja ütles enesekindlalt: „Oi, metsas juhtub palju asju. Võid kohata rebast, kes aitab karu püüda, ja koju läed nii karu kui rebase nahaga. Või heites heinamaal lambaid karjatates pikku võid ärgata hiiglase sammude peale, kes sulle otse silma kaeb ja keelab niidul söömist. Või näed, kuidas jänes karu lapsi hoiab (ja neid tegelikult ükshaaval hundile maha müüb).

Igast sulelisi ja karvaseid võid kohata metsateil. Olen kuulnud mehest, kes päästis lindude kuninga elu ja sai uhke lossi seepeale. Jalg võib käia ka õnnetumalt ja võid kohata metsavaimu, kes alul tühjenda su pauna ja siis limpsa keelt sul endale, või siis eksida koopasse, kus kolme päevaga elad kolm aastat. Võid kohata isegi vanapaganat ennast ja kaubelda endale kümme aastat rikkust; kui sa aga välja ei mõtle, kuidas oma veretilku ta raamatust kustutada, siis viibki sind põrgu ja paneb puid tassima või sakste padade all tuld hoidma; võib teha sind hobusekski, kel pea seal, kus teistel tagumik.“

Mõisnikule see jutt sakstest potis eriti ei meeldinud, kuid uhke loss ja suur rikkus ajasid tal kõrva kikki, nii et ta käskis Risti pojal homsepäevaks tulla mõisa ühe nende heade võõrastega, kes rikkust ja õnne toovad.

Risti poeg läks mõõda teed õnnetult edasi. Tee peal tuli talle vastu üks vanamees. See küsis Risti poja õnnetust nähes, et mis tal südamel on. Risti poeg küll mõtles „mida see kerjus ka oskab teha“, kuid siiski rääkis talle terve loo ja kurvastas, et kust ta küll sellise inimese leiab. Vanamees ütles selle peale: „Mine rahus edasi, võta üks kuusk, vii koju ja ehi ära. Õhtu jooksul tuleb sul kolm kummalist olendit külla. Paku neile kõigile head ja paremat ja luba neil kuuselt midagi kaasa võtta. Vastutasuks räägib igaüks neist sulle ühe hea loo. Homme lähed mõisniku juurde ja ta pahandab, et sa võõrast ei toonud, kuid enne kui ta jõuab sulle piitsa anda, rahusta teda ja ütle, et tõi talle selle asemel kolm lugu, mis toovad talle suurt õnne.“

Risti poeg nii tegigi nagu võõras oli öelnud. Läks metsa ja võttis kuuse maha ning viis koju ja ehtis ära.  Õhtu jooksul tulid järjest kolm erinevat selli sööma, igaüks neist mingi looma ja inimese segu. Härginimene jutustas talle ühe põneva loo. Karuinimene jutustas talle ühe kurva loo. Rebasinimene jutustas talle ühe lõbusa loo. Hommikul läks ta mõisniku ette. Mõisnik oli teda võõrata nähes pahane ja saatis juba kupja ja piitsa järele, kuid Risti poeg rahustas teda, et tal on hoopiski mitu suurepärast lugu. Mõisnik mõtles natuke ja ütles, et kui Risti poeg suudab ta tütre naerma panna, jääb piitsutamata. Aga kui tütar, kes aastaid naernud pole, jääb tõsiseks, saab piitsa ja lõpuks lüüakse pea ka maha.

Risti poeg asus jutustama. Esimene muinasjutt oli põnev ja tüdruk oli kuulates istme äärel, kuid ei naernud. Teine oli verine ja kurb ja tütre silmast tuli pisar. Mõisnik juba viipas kupja järele, kuid Risti poiss ei heitnud meelt ja rääkis kolmandana loo kuningast, kes karjapoisi petmiseks läheb tema juurde kaupmehe riideis ja proovib kaubelda talt jänest, kellest sõltub karjapoisi elu, kuid karjapoiss tunneb kuninga ära ning nõustub vahetama jänest vaid kui kuningas sööb seda, mis ta hobune on välja heitnud. Kuningas pahandab, kuid teeb seda, ja järgmine päev rõõmustab, et saab nüüd karjapoisi ära tappa, kuid karjapoiss palub, et tal lubatakse rahvale enne veel paar sõna öelda, ning enne kui ta jõuab loo eelmisest päevast lõpetada, segab kuningas vahele ja annab talle vabaduse. Selle peale hakkas mõisniku tütar valju häälega naerma.

Mõisnik kinkis Risti pojale vastumeelselt elu ja käskis tal kaduda kus seda ja teist. Tütar aga isa manguma, et see lubaks neil abielluda, sest kuigi teda olid häirinud lugude kohatine seksistlikus  (liigagi tihti oli naine tulehark või lihtsalt auhind mehele, liigagi tihti oli õigeks viisiks naist kohelda ta „õpetuse“ mõttes läbi nüpeldada, ning kui mõne halva omadusega mees võis siiski olla kangelaseks, ei naisele halbu omadusi tavaliselt andestatud), olid tütrele lood üldiselt siiski meeldinud.

Mõisnik keeldus, kuid andis järele, kui tütar ähvardas enam mitte kunagi naeratada, ning juba järgmisel päeval peeti Risti poja ja mõisniku tütre pulmad. Pärast pulmi viis tüdruk poisi oma kambrisse ja näitas talle vanu halle rõivaid ning võltshabet, millega ta oli metsas poisile vanameest etendanud. Risti poeg oli kohe palju õnnelikum ja hakkas naist palju armustama ning nad elasid hästi koos. Risti poeg oli tubli ja mõisnik õppis ka teda armastama, nii et kui mõisnik ära suri, sai Risti poeg tema maade valitsejaks. Rohkem tõmbas teda aga ikka koguma neidsamu lugusid, mis olid ta elu põnevamaks ja paremaks teinud, nii et kui ta just surnud ei ole, kogub ta neid õnnelikult siiamaani.

 

Ehk kokkuvõttes – kui harjuda (Eesti) muinasjuttudele omase stiiliga (mis suudab olla korraga nii halastamatu kui kerglane, kaasates isegi tualetihuumorit – nagu näha ülevalgi toodud näidetest) ja aktsepteerida neis rahvajuttudes kahjuks levinud soolist ebavõrdsust, on Varrak andnud välja hästi koostatud ja atmosfäärikate illustratsioonidega raamatu, ning Risto Järve kogutud lood ja tema enda kommentaarid on meelt lahutavad ja huvitavad, tihtilugu humoorikad, kord-paar isegi hirmutavad, ning hea pilguheit ühe rahva sisemusse.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Lauri Heinsalu
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik

 

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 15. nov. 2017 in Eesti, jutukogu, kultuur

 

Valve Raudnask. Juunilumi

Ilmunud: Tammerraamat, 2016

Valve Raudnask kirjutab elust ja Eestist.

Ta on vanem daam, veetnud suure osa elust nõukogude ajal, kuid sündinud esimese Eesti ajal ja loodab surra teise Eesti ajal. Ta naudib palju, mis on Eestiga seotud – selle keel ja murded, aja- ja tavakirjandus, köök ja looduspaigad, kohalikud kombed ja inimesed, ja rohkem kui oleks mõtekas reastada. Talle meeldib käia teatris mitte vaid tüki pärast, vaid ka nägemaks erinevaid Eesti paiku.

Ta on olnud nii ajakirjanik kui poliitik, istunud Riigikoguski, ning kirjutanud arvamusartikleid, millest käesolevgi raamat koosneb. Ta on hästi kursis Eestis toimuvaga ning oskab teksti kaasata sobivaid nimesid, tsitaate ja luulejuppe (millest nii mõnigi leidis tee omaenda tsitaadikogusse). Tema jaoks pole ükski hobi või huvi liiga väike, vaid inimene, kes end millelegi pühendab, on väärt kiitu ja märkimist. Seejuures võib ta nii nõuda kõrgemaid standardeid ajakirjanikelt kui kiita ühe kollase ajalehe mingit head külge.

Ta paistab olevat mõneti konservatiivne, kaldudes tihtilugu mõtteviisi „pole ikka päris õige see, kuidas me eestlased nüüd seda asja teeme; nagu eestlastel varem kombeks oli, on ikka parem“, kuid ta on valmis tõdema ka mõne uue asja kasu (või paratamatust), ja nii mõnigi ta nõuanne on hea. Lisaks sellele saadab ta kirjeldusi inimlik toon, mis ei lase ka temaga mitte nõustudes pahandada, vaid paneb lehte keerama, nägemaks, mida tal veel öelda on.

Ta paistab uskuvat kristliku jumalasse ja olevat religioosne, kuid ateistina ei muutunud see ebameeldivaks ka kui puudutas elu ja surma küsimusi (isegi kui suhtun pessimistlikult autori soovitusele igal matusel vaimulikku kaasata – liiga selgelt mäletan oma viha vanaema matustel, kuulates, kuidas võõras jutlustaja muutis mulle lähedase inimese elu paariks korrutatud teemapunktiks, mis talle enne oli kätte antud).

Küüditamine jättis autori lapsepõlve traumeeriva märgi, ning see ilmneb mitmes kohas. Ka teised teda tabanud traumad on jätnud tugeva märgi, kuid ta õppis nendega elama, jagades nüüd meiega nii oma valu kui lohutust.

Ta ei paista kedagi kartvat ja pahandab nii mõnegi asja peale, kuid ka kurjustades ei lähe liiga kurjaks, piirdudes otsekui arhetüübile sobiva „nii nüüd küll ilus pole“ manitsusega. Oma kiitustes on ta jällegi väga lahke. Näiteks kirjeldades endise koolikaaslase matmist, rääkis ta kõlavalt matusele tellitud viiuldajast, kes kohale jõudes avastas tühja augu, urni ja kümme vanemat daami, ning mängis neile kordamööda viiulimängijat ja hauakaevajat. Mulle meeldis see seik eriti, sest autori kirjeldus tõi rambivalgusele lihtinimliku kangelaslikuse, ning nagu esitas autor viiuldajale kiituse, teen seda ka mina – hästi tehtud, Igor Besstšotnov.

Kõige tugevamalt mõjusidki mulle autori kirjeldused oma elust. Olgu selleks siis lühikirjeldused surnud sõpradele, kellest igaühe suutis ta poole  lehekülje jooksul paari lausega ellu äratada ja teha lugeja südame kurvakski, et ei omanud võimalust neid tunda, või meenutused lapsepõlvest, kus põgenedes emaga küüditajate eest üle sulase niidu pidi hirmutama ära oma kalli koera, et see neid ära ei annaks.

Raudnaskil  on hea sulejooks ja väga meeldiv oli lihtsalt „kuulata“ ta lugusid. Ta kirjeldab täpselt ja ilustamata, suutes lühikese ajaga manada silme ette inimese või situatsiooni ja tutvustada lugeja südamesse rõõmu või kurbust. Kurbusest tuleb ta aga tavaliselt välja taasleitud optimismi ja mõne ilusa mõttega (mis on vast kasulik oskus meil kõigil omada).

Kohati, kus ettekirjutused läksid eriti suureks, tekkis siiski naljakas tunne nagu oleks tegemist eestimeelse etiketiraamatuga. Näiteks 16 lehekülje pikkune „Mälestustes pole vahet“ võiks omada alapealkirjana „Ehk kuidas matuseid korralikult läbi viia“ (kuigi ka selle peatüki lõpp tegi pealkirjale au; ning siin leidusid ka mulle südamesse läinud kirjeldused sõpradest).

Siiski ei paista autor olevat alati täiesti kodus sellega, millest räägib. Näiteks immigrantidest rääkides tõi ta välja populaarseima kriitika „vaid mehed – miks ei jäänud kodu kaitsma?“, lisades, et vaesed või väikeste lastega inimesed ei saaks sellist reisi ju endale lubada, ning ma ei taha käesolevalt minna poliitiliseks või hakata vaidlema, kuid mulle näitas selline vaade vähest kohapealse olukorra tundmist ning ka väheseid teadmisi käesolevast migratsioonist enesest (näiteks pole autor vist kiiganud paatide sisse, kus äärtes on tõesti palju mehi, kuid paadi keskosa võib olla täis erinevates vanustes naisi ja väikseid lapsi; ning kui vaene pere kogubki piisavalt raha saatmaks endi seast vaid üht, kellele nad ennemini panustaks?). Kuid kiituseks olgu öeldud, et ka rääkides sellisel tundlikul teemal ei mandu raamat rünnakuks ega unusta võõraste inimlikust või kohalike võimalikku rolli.

Peatükis „Mälestustes pole vahet“ märkasin ka esimest kord tunnet nagu loeksin blogi. On ju blogid kohad, kus inimesed ühel või teisel põhjusel avaldavad oma arvamust sellest ja teisest, kord lühemalt, kord pikemalt. Kardan aga, et kui ma oleks tõesti sattunud raamatu asemel blogile, poleks ma seal pikemalt peatunud. Liiga palju on internetis muud võitlemas mu tähelepanu nimel, ja sellest paljugi lähemal mu maitsele. Vast mõjus raamatu kompaktsus julgustavalt võrreldes blogi lõpmatusena, või on füüsilist raamatut lihtsalt kergem lugeda.

Kokkuvõttes oleneb huvi ja nauding raamatust paljugi sellest, mida lugeja arvab Valve Raudnaskist ja tema mõtetest ja lugudest. Proovisin ülalolevalt sellest aimu anda (ja loodan, et autorile kurja ei teinud), kergendamaks otsust „kas lugeda või mitte?“ Ma ei usu, et oleksin raamatule sattunud ilma Tallinna Keskraamatukogu „Raamatuga kevadesse“ üritust, kuid olen tänulik, et sattusin – huvitav oli vaadata me elule siin läbi Valve Raudnaski rahuliku ja huvitatud vaate, kohati heameelselt suunurka kergitades ta pahurusele, tihti lehti keerates järgmise loo ootuses. Soovin talle pikka iga ja veel pikemat sulejooksu.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Lauri Heinsalu
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 8. nov. 2017 in Eesti, eesti autor, mõtisklused

 

Ester Bardone, Anu Kannike, Inna Põltsam-Jürjo, Ulrike Plath. 101 Eesti toitu ja toiduainet

Ilmunud: Varrak, 2016

Kõnealuses raamatus on juttu Eesti toidukultuuri olulisel määral kujundanud toitudest ja toiduainetest. Saame teada, millal mingit toitu-toiduainet kasutama hakati ja mil viisil seda edaspidi tehtud on. Eraldi on vaadeldud toitumiskombeid baltisakslaste köögis ja Eesti maarahva hulgas. Ajaperioodidena on enamasti käsitletud 19. sajandit, Eesti Vabariigi aega, Nõukogude aega ja tänapäeva, vajadusel muidugi ka  keskaega, varauusaega ja muinasaegagi. Ajastutruu pildi loomisel on raamatu autorid toetunud mitmekesistele materjalidele: kroonikad, kokaraamatud, muuseumite materjalid, ajakirjandus, mälestused, maalid jm. Kiiduväärt on illustratsioonide rohkus: ajaloolised fotod, vanad maalid, omaaegsed pakendid ja reklaamid.

Lisaksin siia mõned teemakohased isiklikumat laadi seigad.

Kunagi möödunud sajandi kahekümnendate aastate lõpus (või kolmekümnendate alguses) läks minu vanaisa Velise alevikku laadale ja tuli sealt tagasi uutmoodi asjaga, millel tomat nimeks. Ilus punane, aga süüa ei sündinud. Keegi perest ei tahtnud seda, ka lapsed mitte. Aga ei sobi ju kallist kraami ära visata, ja seepärast päästis vanaema olukorra ja sõi uut moodi köögivilja ära. Suhkru abil muutis maitse enne enda jaoks meelepärasemaks.

Teine sarnane lugu juhtus möödunud sajandi kuuekümnendate aastate alguses minu onu ja onunaisega. Nad olid maalt Paide linna ringi käima tulnud  ja seal pikas sabas hinnalise kraami järgi seisnud – banaane müüdi. Kumbki polnud neid enne proovinud. Hakkasid siis kohe linna vahel banaani mekkima, aga selgus, et sugugi ei maitse. Banaanid visati ära. Uuega harjumine võttis veel aega.

Seda raamatut lugedes meenus mulle, et minu lemmikjook lapsena oli kasemahl, Tartu konservitehase oma. Nähtavasti oleks praegugi, kui seda veel toodetaks. Minu sõbranna jaoks on aga kaljade etalon see kunagine suurtest kollastest mahutitest müüdud rüübe. Oli tõesti suurepärane.

Raamat peaks huvi pakkuma nii toidu- kui ka ajaloohuvilistele lugejatele ja võib olla äratama ellu mõne vana mälestuse.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 
Täiendavaks lugemiseks:

Inna Põltsam-Jürjo. Pidusöögist näljahädani: söömine-joomine keskaja Tallinnas (2013)

Raili Mikk. Söögimosaiik : retsepte ja toidumälestusi 1970.-80. aastatest (2012)

Aliise Moora. Eesti talurahva vanem toit (2007)

 

 

Anneli Limberg
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 9. mai 2017 in Eesti, eesti autor, toitumine

 

Rein Muuluka. Abandonia: Eestimaa mahajäetud paigad

prantsIlmunud: Tänapäev, 2016

Varemed oma olekuga tõmbavad mind ligi ja samal ajal ka pelutavad. Nendes on midagi maagilist. Nad on lummavad. Vaatad neid mahajäetud ja hooletusse jäänud ehitisi ja mõtled, et kes olid inimesed, kes need hooned ja mõisad lõid, mida nad tundsid ja mõtlesid. Ja lõpuks – miks jäid need hooned hooletusse. Kahju on käest lastud ilusatest mõisatest ja kindlustest. Nõukogudeaegsed hooned mulle millegipärast nii hinge pole pugenud.

Selles raamatus on üle kahesaja pildi Eestis asuvatest ja hiljuti asunud tähelepanuväärsematest mahajäetud paikadest. Piltide all on tutvustav tekst, millega tegu, milleks hoonet kasutati ja miks maha jäeti ning mis temast tänaseks on saanud. Rõhk on 20. ja 21. sajandil kasutuseta jäänud kohtadel ja ehitistel üle Eesti. Käesoleva raamatu valmimise käigus külastas autor Eesti mõisaid, koole, kirikuid, pommivarjendeid, kolhoosi- ja sovhoosirajatisi, kaevandusi, raketibaase, kortermaju, vabrikuid ja muid inimtekkelisi paiku.

Fotod on must-valged ja ilmselt see annabki neile selle lummava efekti. Värvilistena ei oleks need pooltki nii mõjuvad.

Raamatus ei ole ainult pildid. Lisaks piltide allkirjadele on piltide vahel ka tekstilõigud, mille kaudu jutustatakse ajalugu. Natuke on mõisate kujunemisest, esimese Eesti Vabariigi ajast, nõukogude ajast kuni tänapäevani. Sissejuhatuses kirjutab autor päris pikalt varemetest filosoofilisest vaatenurgast.

Lõpus on toodud veel fotod mahajäetud hoonetest. Autor on lasknud mõned aastad mööda minna ja siis on ta neid uuesti pildistanud. Fotod annavad väga ilmekalt edasi, mis nende aastatega muutunud on.

Selle raamatu lugemine-sirvimine oleks edenenud kiiresti, aga ma võtsin teadlikult selle raamatu nautimiseks aega. Väga omapärane ja huvitav teos. Soovitan seda teilegi.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Triinu Rannaäär
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 

 
1 kommentaar

Posted by &emdash; 29. nov. 2016 in ajalugu, arhitektuur, Eesti, fotod

 

Hedvig Hanson. Kirju mandrilt

prantsIlmunud: Petrone Print, 2016

“Kirju mandrilt” räägib tuntud jazzlaulja Hedvig Hansoni mõtisklustest sõpruse, armastuse, loomingu ja ühiskonna teemadel. Autor elab juba aastaid maamajas ning tegeleb seal valdavalt loometöö ja aiandusega. Ta on lahku kolinud oma abikaasast ja veedab suurema osa oma ajast üksinda. Periooditi elavad tema juures lapsed ja teda külastavad mõned sõbrad.

Raamat on kirjutatud päeviku vormis kevadest kevadeni ühe aasta jooksul. Selles on kirjad salapärasele lähedasele sõbrale, kes elab temast kaugel asuval saarel. Raamatut lugedes jääb mulje, et mõned kirjad on siiski kirjutatud ka kellelegi teisele. Selleks võib olla tema abikaasa, sugulane või keegi muu sõber. Enamike kirjade toonist võib siiski öelda, et need on kirjutatud meessoost isikule.

Raamatut ümbritsebki algusest lõpuni suur salapära ja see jätab lugejale palju tõlgendamisruumi. Mõnda teoses sisalduvat kirja võib tõlgendada ka nii, et need on autor kirjutanud kujuteldavale inimesele või hoopis endale. Raamatu tagakaanel on kirjas, et Hedvig Hanson avab oma peidus poole. Sellega võib osaliselt nõustuda, kuid kindlasti mitte täielikult. Tegemist ei ole väga avameelse raamatuga ja vastamata jäävad mitmed küsimused. Näiteks – kes on see salapärane mees? Miks ta veedab üksilduses jõulud ja aastavahetuse? Miks ta pole oma abielu lahutanud, kui ei soovi enam paarisuhtes olla? Miks ta pole ette võtnud muutusi, et oma eluga senisest rohkem rahul olla? Samas on  raamat täis vihjeid, millest on hea tahtmise korral võimalik vastuseid välja lugeda. Üks vihje on kindlasti raamatu esimene lause. Selles mõttes on tegemist vaieldamatult intellektuaalselt huvitava raamatuga, kuna see paneb lugeja kaasa mõtlema ega anna lihtsaid vastuseid. Kõige selgemalt saab teada, et Hansonil on huvi filosoofia vastu ja ta on elukogenud ja intelligentne naine.

Mina ootasin terve raamatu lugemise ajal siiski mingit kulminatsiooni. Autor annab teose jooksul korduvalt mõista, et “tema hing ei helise”. Eelviimast peatükki lugedes jääb korraks mulje, et raamatu tipphetk ja lõpplahendus saabuvad viimases peatükis. Hanson kirjutab “Vahel peab olema julgust, et kõike uuesti alustada, et lahti lasta saavutatud näilisest turvalisusest, kui see sind enam ei innusta.” Kuid see, mis sellele järgnes, polnud kindlasti raamatu kulminatsioon.

Raamat on kõige huvitavam kindlasti varajases keskeas olevatele inimestele, kuna annab neile võimaluse samastada ennast autoriga. Kuid kohati jääb tunne, et Hedvig Hansoni vaimne vanus ületab tugevalt tema tegelikku vanust. Siiski pakub raamat kindlasti mõtlemisainet ka noortele.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Aimur-Jaan Keskel
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 18. nov. 2016 in Eesti, kirjad, muusika

 

Ene Vainik. Eesti tunded: sõnaportreed

prantsIlmunud: Eesti Keele Sihtasutus, 2016

 

Intrigeeriv on autori eessõnas avaldatud lootus, et meist ei saaks kunagi rahvast, kelle tundeelu mahub sõnadesse lavit, vatsap, okei ja pistoff taha.

Usun ja loodan, et avaldame ka tulevikus üksteisele armastust eesti keeles”.

See nii lihtne, aga samas nii soe mõte lausa kohustab raamatuga lähemat tutvust tegema.

Tunded on elu loomulikud värvid. Ometi valitseb meil oma tunnete suhtes tihti suur segadus. Me kas ei tunne neid ära või ei tunnista nende olemasolu.

Eesti Keele Instituudi vanemteadur Ene Vainik teeb eesti inimestele nende tunded nimepidi tuntumaks ja avab ka tundesõnade taga peituvat mõistete sisu ja seoste maailma.

Igatsus, kirg, häbi, kurbus, viha, mõnu, hirm, armastus, lootus.

Kõik tundesõnad on lahti kirjutatud täiesti võrdsetes oludes – portree vormis.

Raamat on kirjutatud läbinisti „kihiliselt”. Kui tahate lühidalt kõike kõige olulisemat teada saada, lugege iga sõna kohta ainult kokkuvõtvat peatükki. Paratamatult tekib huvi edasi süüvida.

Tekst on üldarusaadav ka tavalugejale. Olen kindel, et kes selle raamatu kätte võtab, kasutab kindlasti Tallinna Keskraamatukogus pakutavat võimalust laenatud raamatu tagastamistähtaega pikendada 3 korda. Ja lõpuks ikkagi ostab endale selle raamatu, et rahulikult ja mõnuga nautida, kuidas meie kauni eesti keele sõnade, mõtete ja tunnete jälgi aetakse.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Kaja Palmiste
Kalamaja raamatukogu juhataja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 11. nov. 2016 in Eesti, keel, semantika

 

Tallinna temaatiline taskuentsüklopeedia: illustreeritud ülevaade Tallinna 84 asumist

prantsIlmunud: TEA Kirjastus, 2016

Tallinna temaatiline taskuentsüklopeedia kirjeldab kokkuvõtlikult ära Tallinna linnaosad ja neis asuvad 84 asumit. Vaatluse all on asumite asukoht, tekkelugu ja huviväärsused, kirja on pandud asumite pindala ja elanike arv. Fotosid leidub nii vanemast ajast kui ka viimastel aastatel valminud objektidest. Linnaosade kirjelduste juures on lisaks olemas andmed nende asustustiheduse ja elanike rahvuskoosseisu kohta. Selgub, et kõige tihedamini on asustatud Mustamäe linnaosa (pisut ootamatu fakt minu jaoks), kõige suurem on eestlaste osakaal Nõmme linnaosas (85%), kõige väiksem aga Lasnamäe linnaosas (27%).

Ligi kolmandiku raamatu mahust võtab enda alla vanalinna asumi kultuuriloole pühendatud osa. Vanalinna käsitletakse väiksemate piirkondade kaupa (nt suur ja väike linnus, tähtsamad tänavad, linnamüür, muldkindlustuste vöönd jne). Piirkonnade kirjeldused on varustatud aerofotodega, kuhu kirjeldamisele tulevad objektid peale kantud on. Fotomaterjali on ohtrasti ja iseäranis detailsed võivad olla mõnede pühakodade kirjeldused. Huvipakkuv on peatükk vanalinna tänavanimede päritolu kohta. Soovi korral võib Tallinna vanalinna puudutavat osa kasutada analoogiliselt “Jalutaja teejuht” sarja raamatutega – raamat käes üks teadlik ringkäik teha.

Väljaandes on mitmed registrid (Tallinna linnaosad ja asumid, isikunimed, kirikud ja kloostrid, linnamüür, muuseumid).

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

TEA Kirjastuselt on sellel aastal ilmunud ka Eesti linnade, alevite ja alevike taskuentsüklopeedia

 

 

Anneli Limberg
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 2. nov. 2016 in Eesti, kodulugu