RSS

Category Archives: Eesti

Jaak Juske. Sada põnevat lugu Eesti Vabariigist

Ilmunud: Pegasus, 2017

Eesti riigi suurjuubeliks projekti raames kogutud aja vältel talletunud lookesi Eesti Vabariigi 100-aastasest ajaloos. Juhtumisi ja seiku, mida on kuuldud lapsepõlves vanematelt ja vanavanematelt nagu suurõnnetus Kilingi-Nõmmel, Männiku laskemoonaladude plahvatus või meie laululava ehitus, mis tulevad tuttavad ette ja mõni, mis puudutas ehk ennastki – muusikali „Pipi“ esimene lavastus või meie kangelaste Paul Kerese ja Georg Otsa lahkumine – mäletan neid tohutuid leinajate masse ümber Estonia kontserdi- ja teatrimaja, kes soovisid suurkujudega  hüvasti jätta. Tšernobõli katastroofi ja Estonia huku valus puudutus. Tänastele noortele  teadmata ja tundmata sündmused, mis ei tohiks unustusse vajuda.

Härra Juske lihtsad ja selged  artiklid. Tõele au andes, ei leia ilmselt ajaloolane sealt midagi uut, kuid tavalugejale on nii mõnigi teadmine uus, huvitav ja isegi ehk põnev. Kasvõi seegi, et meie seas on veel elus inimesi, kes viibinud meie riigi sünni juures, küll lapsena, aga uhke tunne võib neil ikka olla.

Autori sõnul ei olnud valikute tegemine kerge. Ärgu autor  pööraku tähelepanu mõne inimese süüdistusele blogipostituste või artiklite kaaperdamises, ja seda enam, et ka Juske ise tunnistab, et ei pidanud autoritega läbirääkimisi ning ei viidanud korralikult, aga ajalugu peaks kuuluma kõigile ja usun, et ka autor on tänulik iga uue killu eest, mis toob valgust meie ühisele minevikule.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Maimu Johannson
Paepealse raamatukogu raamatukoguhoidja

 
1 kommentaar

Posted by &emdash; 2. märts 2018 in ajalugu, Eesti

 

Kuidas minust sai HAPKOMAH. Ja lisaks kõik lood NIHILIST FM-ist

Ilmunud: ZA/UM, 2016

Raamat jutustab ühe eesti noormehe narkomaaniks olemise loo, mis on avaldatud täiesti muutmata kujul.

„Ma ei muutnud midagi. Ühtki sõna. Ühtegi tähte, ühtegi koma. See on toores, see on tänav, see on tõde. Nagu ütleb Nassim Taleb: idioodid loevad õigekirja, targad aga mõtet. See on dokument sellest, mis valitseb Tallinna tänavaid viimased 15 aastat. Ilusamaks see ei lähe. Kaugemale küll.“

Parema aja suvest veetis raamatu autor statsionaarses rehabilitatsiooni keskuses. Ajukeemia paigas ja suured sihid silme ees. Ühel ilusal suve viimastest päevadest jättis noormees keskuse töötajatega hüvasti ning astus Tallinna bussi peale, olles ise äärmiselt õnnelik, et on suutnud narkomaania seljatada. Möödub tund, kaks ja buss jõuab Tallinnasse ning kohe bussist maha astudes käib mehe peas mingi klõks ja fentanüüliahv hakkas vaikselt mööda teksasäärt pidi üles ronima. Peale seda läks kõik taas allamäge.

Antud raamat ja selles olevad lood on aknad tõelisesse Tallinnasse, millest suur osa meist kuulnudki pole. „[—] tänapäeval on palju high-functioning fentanüülisõltlasi. [—] Nad ei ole veel kodutud. Nad ei röövi. Nad ei varasta. Nad hoolitsevad oma tervise eest. Nad käivad tööl. Nad maksavad makse. Nad töötavad mõnes su lemmikkohvikus. Nad on müüjad mõnes su lemmikpoes. Neid on rohkem, kui sa arvad.“

Kirjateos annab toore ülevaate fentanüüliorjuses vaevlevate inimeste eludest, sõltlaste võõrutusnähtudest ja narkoärist üleüldiselt.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Laura Viliko
Tallinna Keskraamatukogu praktikant

 

Avo Kull. Must klaasmaja

Ilmunud: Pilgrim, 2016

Endise ettevõtja ja praeguse rahvakirjaniku Avo Kulli raamat „Must klaasmaja“ pakub huvi lugejale, kes soovib kiigata linnapildis kõrguvate uhkete klaasmajade -pankade- sisemusse, millega meil on võimalik kokku puutuda vaid nettides kostüümides  telleripiigade ja reserveeritud olekuga investeerimisnõustajate  vahendusel. Nendes majades on „raha lõhna“, millega iga inimene oma elu jooksul peab mingil viisil suhestuma, sest raha hoiustades või tulevaseks pensionipõlveks  kogudes on kodanikust automaatselt saanud investor, rääkimata väärtpaberite soetamisest. Aegade jooksul on Eestis panku tekkinud, ühinenud ja kadunud. Praegugi loeme ajalehest uute pankade ja varahaldusfirmade tekkest. Raha pööritamine on popp ja kuulda on väljavalitute müstilisest rikastumisest kapitaliturgudel. Mis toimub musta klaasmaja sees? Millised on inimesed, kes seal töötavad? Kuidas käib raha pööritamine?

Sellest saab ettekujutuse, kui saate tuttavaks noore, perspektiivika eesti varahalduri Mark Sepperi looga. Lõpetanud prestiižika Chicago ülikooli rahanduse alal, suundub noormees Eestisse karjääri tegema. Noor talent satub tööle varahaldusfirma  Pirita Asset Managementi  analüütikuna, kust ta peagi portfellihalduri ametipostile edutatakse. Oma argipäevas puutub ta kokku Eesti rahamaailma tegelastega, vahel üsna koloriitsete tüüpidega, mis paneb teda nende edu tagamaid analüüsima ja sarnast tähelendu ihalema. Ta näeb rikaste ja ilusate elu lähemalt (Rotary-klubi üritused) ja tal tekib tuline soov ise selles osaleda. Oma töös on tal ligipääs infoagentuuride andmebaasidele, mida tavainimesel ei ole. Ühel öösel avastab ta kinnist andmebaasi külastades salapärase koodikaardi, mida seal ei tohiks olla. Kuna Mark on keskmisest nutikam haldur, avastab ta koodide taga info, mille järgi saab lugeda järgmise päeva börsiuudiseid. Teisisõnu, ta saab enne uut börsipäeva kätte info, mida on võimalik enda kasuks pöörata. Nüüd ongi tal võimalus oma jõukaks saamise kauge unistus teostada. Kuidas pärast salainfo kättesaadavuse avastamist Marki elu kulgema hakkab ja millega tema afäär päädib, saab juba raamatust lugeda. Peadpööritav investeerimisedu saab kahjuks teise lahenduse, kui Mark seda endale ette on kujutanud. Imelikul kombel tekkis kuritegelikule teele läinud noormehe vastu isegi kaastunne. On ju kurb lugeda, kui kellegi ilus roosa unistus väga proosaliselt puruneb. Lisaks börsiafäärile saame jälgida ka Marki suhtedraamasid Ameerikas ja Eestis. Kuigi  rikastumismängu Mark Sepper ei võitnud, on loo lõpp lohutav ja armas. Naine, kelle Mark oma võidujoovastuses eemale tõukas, pakub talle oma abikäe, kui mehe elu on lõplikult purustatud ning mingit lootuskiirt enam näha ei ole.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Vaata leidumust e-raamatukogust ELLU

 

Avo Kulli raamatute leidumus e-kataloogis ESTER

Haigla (Tänapäev, 2010)
Kaubamaja (Tänapäev, 2011)
Vabrik (Tänapäev, 2012)
Reporter (Tänapäev, 2013)
Ausammas (Tänapäev, 2014)

või loe e-raamatukogust ELLU:

Haigla
Vabrik
Reporter
Ausammas

 

Viivi Suursaar
Torupilli raamatukogu raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 13. veebr. 2018 in Eesti, ilukirjandus

 

Eestid, mida ei olnud: alternatiivajaloo antoloogia. Koostanud Indrek Hargla

Ilmunud: Raudhammas, 2017

Ulmeantoloogia „Eestid, mida ei olnud“ on koostanud Indrek Hargla ja see koosneb 13 autori poolt kirjutatud kaheteistkümnest loost. Autoriteks on Jaagup Mahkra, Indrek Hargla, Meelis Friedenthal, Mairi Laurik, Heinrich Weinberg, Maniakkide Tänav, Mihkel Seeder, Veiko Belials ja J.J. Metsavana, Mann Loper, Mart Sander, Siim Veskimees ja Krafinna.

Akternatiivajaloo kogumik „Eestid, mida ei olnud“ algas telekommunikatsiooniettevõtte Elisa Eesti e-raamatu projektina. Seitsme esimesena mainitud autori 6 lugu ilmusid algselt 2017. aasta kevadel Elisa Raamatu äpis. Esimene lugu ilmus aprilli keskel ja seejärel järgmised lood nädalase vahega. Paberraamatu, kuhu lisandusid ka 6 järgmist lugu, ilmumine oligi plaanitud alles 2017. a. sügisesse.

Eestis on ulmet juba päris palju kirjutatud ja nüüd prooviti koostada sellist kogumikku, kus kõik lood oleks seotud Eestiga. Igale kirjanikule anti ülesandeks kirjutada lugu mingist kindlast sajandist ja kõigile tuntud sündmus(t)est, kuid muuta veidi nende sündmuste käiku ja püüda leida teisi võimalikke reaalsusi. Kirjanikud alustavad kogumikus ajaga, mil esimesed läänemeresoome hõimud siiakanti jõudsid ja järgmised autorid liiguvad oma lugudega tänapäevani ning viimases loos ka lähitulevikuni välja.

Seega on selles kirjanduslikus eksperimendis kokku pandud Eesti ulmekirjanike fantaasiad selle kohta, milliseks oleks võinud Eesti ajalugu kujuneda, kui mõned minevikusündmused oleks toimunud teisiti. Kui lahingutel ja sõdadel oleks olnud teised võitjad. Kui ajaloolisi sündmusi oleks lihtsurelike kõrval mõjutanud ka sortsid, nõiad, libahundid ja vampiirid. Kui ühest algselt ehk ebaolulisena tundunud, kuid teisiti läinud sündmusest oleks kogu järgnev ajalugu leidnud hoopis teise suuna.

Kuna autoreid oli palju, on lood omanäolised. Osa autoreid kirjutab oma lugu, nagu ajaloolist jutustust (nt. J. Mahkra „Tarvaste tulek“, „Ernst Meele Eesti“, M. Seeder),  teine osa toob mängu jumalad, libahundid, deemonid ja vampiirid ning käib ajalooga väga vabalt ümber. Nii et mõni lugu annab pigem õudusloo mõõdu välja (nt M. Friedenthali „Kasuksepp“ või M. Sanderi „Saatan Robert“).

Paar lugu ei haaranud mind kahjuks kaasa, aga teised seevastu meeldisid jälle väga. Ehk jäi mul puudu ka ajaloolistest teadmistest, et looga paremini suhestuda. Aga põnevaid ideid alternatiivse ajaloo kohta oli kõigis tekstides. Hindasin lugudes ka mõnusat (musta) huumorit, värvikaid tegelasi ja ootamatuid lõpplahendusi.

Kolmeteistkümne kirjutaja hulgas oli nii neid autoreid, kelle raamatuid olin varem lugenud kui ka neid, kellelt see tekst oli minu jaoks esimene. Seega oli see hea võimalus uute kirjanikega tutvuda. Arvan, et ka need, kes pole eesti ulmekirjandust siiani lugenud, võiksid alustada just sellest raamatust. Eesti ja eestlaste teema puudutab ju meid kõiki. Et raamatu lõpus on lühikesed ülevaated autorite kohta, saab sealt vihjeid, mida meeldinud autoritelt võiks veel lugeda.

Ka „Eesti 100“ juubeliaasta lugemiseks võiks see raamat hästi sobida. Mis siis, kui kõik oleks läinud teisiti ja me ei tähistakski praegu sellist tähtpäeva. Mis siis, kui Eesti oleks saanud vabaks 1984. aastal nagu loos „Ernst Meele Eesti“. Mis siis, kui oleks läinud nii, nagu loos „Kolmanda Reichi triumf“ ja eesti IT-mehed kirjutavad koodi hoopis sakslaste sunnitöölaagris Udu, mitte meie e-riigis. Mis siis, kui Eestit kui eraldi riiki ei olegi, vaid on üks suur Põhjamaa, koos teiste Skandinaavia riikidega, kus räägitakse eesfi ja skandika keelt, nagu loos „Valendab üksik prooton“. Mis siis kui…

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Jandra Peegel
Nõmme raamatukogu raamatukoguhoidja

 
 

Maire Suitsu. Eks elati ju ennegi: sotsialismiaja söögimälestusi

Ilmunud: Hea Lugu, 2017

Ajaloost ja sõdadest on kirjutatud tohutud mäed raamatuid, samas kui toitumisest ja tavalisest elu-olust kõnelevatest raamatutest saaks heal juhul kokku kuhjakese.
Kõne all olev raamat on Eesti kuhja uusim osake.

Parema tausta saamiseks, kuhu uus ja meelde tuletatud info paigutada, on antud ka ajalooline taust ja tähtsamad sündmused, mis mõjutasid tugevalt igapäevast elu. Sotsialistlik partei kontrollis kõike ja see tähendas, et kontroll oli ka taldrikul oleva üle ja selle üle, kui palju selle eest maksma peab.

Lisatud on ka nimekirjad toidupoodidest ja toidukohtadest ning natuke taustainfot nende kohta. Tallinna ajaloohuvilistele jälle üks teistmoodi vaatenurk. Lisaks on nostalgialaks garanteeritud. Paljude poodide ja kohvikute majugi pole alles ning mis silmist, see meelest. Kuid lugedes toredatest kohtadest, võivad elustuda ammu ajatolmu alla mattunud mälestused.

Kümnendite kaupa jaotatult annab raamat sissejuhatusliku ülevaate ja maitse suhu. Nimelt on igas alajaotuse juures antud ka kümnendi lemmikretseptid, millest väga kindlasti nii mõnedki tulevad tuttavad ette ka neile, kes sündinud 90-ndatel ja hiljem. Hiljem sündinutele võivad natuke raputavalt mõjuda kirjeldused toidu hankimise ja muretsemise kohta. Ja siinkohal ei ole muretsemine üldse ülekantud ja kõnekeelelises tähenduses. See paneb mõtte liikuma teemal, miks Eesti inimesed kõike muretsevad. Inimeste mälust võivad asjad kaduda, kuid keeles elavad edasi. Nii me muudkui muretsemegi ikka veel toitu, kuigi mure ise on kadunud.

Raamatu koostamisel on tehtud tohutut tööd, sellest annavad tunnistust arvukad viited blogile https://ekselatijuennegi.blogspot.com.ee/ ja veebilehtedele, kus huvilised saavad lisalugemist.

Ainus, mida ma raamatule ette heita oskan, on mõnes kohas sama info korrutamine ja seda lausa samade sõnadega. Aga see viga on ikka päris pisike selle suure ja asjaliku töö kõrval, mille Maire Suitsu teinud on.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Svea Nuoranen
Väike-Õismäe raamatukogu juhataja

 

Heiki Pärdi. Eesti argielu: teekond moodsasse maailma

Ilmunud: Tänapäev, 2017

Ega me eriti ei mõtle igapäevaste asjade tähenduse üle. Või selle peale, kuidas meile nii argiseid ja iseenesestmõistetavaid toimetusi tehti (või siis ei tehtud) umbes sada aastat tagasi.  See, mis on tänapäeval paljudele esmatähtis, ei olnud tollal üldse oluline. Võib tunduda kummaline, et kunagi on antud välja reeglid lauakommete kohta, kus on kirjas, et lauas ei tohtinud röhitseda, sülitada, oksendada ega nina kuuehõlma sisse või käega nuusata.

Raamatus on juttu eestlaste argielust ja hügieenist ning kuidas me viimase 150 aastaga keskaegsetest talupoegadest moodsateks eurooplasteks oleme muutunud. Autor on kasutanud väga põnevat sanitaartopograafilist andmestikku aastaist 1922-1927, mida tehti Eesti Vabariigi algusaastatel. Leiti, et on vaja teada saada, milline on meie rahva, riigi ja maa olukord meditsiinilisest või arstiteaduslikust seisukohast.

 

Väljavõte sanitaartopograafiliste andmete kogust:

Eluruum on kuni 3 m kõrge (vilja, rehe kuivatamiseks). Rehealune kõrvuti eluruumiga. Rehe all loomad. Sõnniku tasapind rehe all palju kõrgem kui eluruumides põrand: selle tagajärjel tekivad tuppa läbi lagunend vaheseina virtsa ojad. Toa põrandal alalised haisevad virtsa ojad. Õhk mürgitud igasugusest roppusest, sõnnikust, toidujäänustest söögilaual. (Nähtavasti  koristatakse toidu lauda äärmisel ruumipuudusel ainult). See vana 100- aastane talu, oli kõige mustem, ropem, haisevam ja kitsam terves vallas – mispärast?

 

Lisaks on kirja pandud paljude inimeste isiklikke ja värvikaid mälestusi:

Naabrinaine pesi ennast üleni ainult kaks korda aastas: jaanipäevaks ja jõuludeks. Vanaks elas, isegi väga vanaks, kaugelt üle 90 aasta. Muidugi siis, kui ta 88-selt vanadekodusse viidi, hakkas ta normaalselt „vett ja vilet“ saama, aga enne – sa taevas, kui mustad olid ta käed! Aga muidu oli ta tore vanainimene, toredam kui mitu puhast kokku.

 

Lugedes saab teada, kuidas muutus arusaam avalikust ja privaatsest, kuidas seoses sellega muutusid üksikisiku suhted nii kodus pere keskel kui avalikus ruumis. Seoses isiksuse individualiseerimisega toimusid suured muutused ka suhtumises lastesse ja lastekasvatusse.

Autor on ühes intervjuus täheldanud, et eestlased ei ole kellegagi võrreldes räpasemad, puhtamad või teistsugused. Kõikjal oli täpselt seesama, võib-olla väikese ajalise nihkega siia- või sinnapoole.

Väga põnev ja silmiavardav lugemine. Eriti kui proovida ennast mõttes elama panna sellesse aega, kui kombed ja harjumused olid sootuks teistsugused.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Jana Must
Nurmenuku raamatukogu raamatukoguhoidja

 

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 2. dets. 2017 in ajalugu, Eesti, kultuur

 

Risto Järv (koostaja). Metsavaimu heategu: sada eesti muinasjuttu metsast ja meist

Ilmunud: Varrak, 2016

Vana Risti poeg läind talve eel metsa kuuske tooma. Teel kohtas ta mõisahärrat, kes kohe küsima, kuhu Risti poeg teel on. Risti poeg oli eelmine nädal kuulnud, kuidas mõisahärra Mägra Jaani kuusevarguse eest piitsutas, nii et ta ei julenud öelda, et tuli ise ka kuuske võtma. Nii et ta ütles mõisnikule:  „Ma lähen metsa jõuludeks lugusid koguma.“

Mõisnik imestama: „Kus need lood siis ette satu?“

Risti pojal oli aga juba tuhat lugu varuks ja ütles enesekindlalt: „Oi, metsas juhtub palju asju. Võid kohata rebast, kes aitab karu püüda, ja koju läed nii karu kui rebase nahaga. Või heites heinamaal lambaid karjatates pikku võid ärgata hiiglase sammude peale, kes sulle otse silma kaeb ja keelab niidul söömist. Või näed, kuidas jänes karu lapsi hoiab (ja neid tegelikult ükshaaval hundile maha müüb).

Igast sulelisi ja karvaseid võid kohata metsateil. Olen kuulnud mehest, kes päästis lindude kuninga elu ja sai uhke lossi seepeale. Jalg võib käia ka õnnetumalt ja võid kohata metsavaimu, kes alul tühjenda su pauna ja siis limpsa keelt sul endale, või siis eksida koopasse, kus kolme päevaga elad kolm aastat. Võid kohata isegi vanapaganat ennast ja kaubelda endale kümme aastat rikkust; kui sa aga välja ei mõtle, kuidas oma veretilku ta raamatust kustutada, siis viibki sind põrgu ja paneb puid tassima või sakste padade all tuld hoidma; võib teha sind hobusekski, kel pea seal, kus teistel tagumik.“

Mõisnikule see jutt sakstest potis eriti ei meeldinud, kuid uhke loss ja suur rikkus ajasid tal kõrva kikki, nii et ta käskis Risti pojal homsepäevaks tulla mõisa ühe nende heade võõrastega, kes rikkust ja õnne toovad.

Risti poeg läks mõõda teed õnnetult edasi. Tee peal tuli talle vastu üks vanamees. See küsis Risti poja õnnetust nähes, et mis tal südamel on. Risti poeg küll mõtles „mida see kerjus ka oskab teha“, kuid siiski rääkis talle terve loo ja kurvastas, et kust ta küll sellise inimese leiab. Vanamees ütles selle peale: „Mine rahus edasi, võta üks kuusk, vii koju ja ehi ära. Õhtu jooksul tuleb sul kolm kummalist olendit külla. Paku neile kõigile head ja paremat ja luba neil kuuselt midagi kaasa võtta. Vastutasuks räägib igaüks neist sulle ühe hea loo. Homme lähed mõisniku juurde ja ta pahandab, et sa võõrast ei toonud, kuid enne kui ta jõuab sulle piitsa anda, rahusta teda ja ütle, et tõi talle selle asemel kolm lugu, mis toovad talle suurt õnne.“

Risti poeg nii tegigi nagu võõras oli öelnud. Läks metsa ja võttis kuuse maha ning viis koju ja ehtis ära.  Õhtu jooksul tulid järjest kolm erinevat selli sööma, igaüks neist mingi looma ja inimese segu. Härginimene jutustas talle ühe põneva loo. Karuinimene jutustas talle ühe kurva loo. Rebasinimene jutustas talle ühe lõbusa loo. Hommikul läks ta mõisniku ette. Mõisnik oli teda võõrata nähes pahane ja saatis juba kupja ja piitsa järele, kuid Risti poeg rahustas teda, et tal on hoopiski mitu suurepärast lugu. Mõisnik mõtles natuke ja ütles, et kui Risti poeg suudab ta tütre naerma panna, jääb piitsutamata. Aga kui tütar, kes aastaid naernud pole, jääb tõsiseks, saab piitsa ja lõpuks lüüakse pea ka maha.

Risti poeg asus jutustama. Esimene muinasjutt oli põnev ja tüdruk oli kuulates istme äärel, kuid ei naernud. Teine oli verine ja kurb ja tütre silmast tuli pisar. Mõisnik juba viipas kupja järele, kuid Risti poiss ei heitnud meelt ja rääkis kolmandana loo kuningast, kes karjapoisi petmiseks läheb tema juurde kaupmehe riideis ja proovib kaubelda talt jänest, kellest sõltub karjapoisi elu, kuid karjapoiss tunneb kuninga ära ning nõustub vahetama jänest vaid kui kuningas sööb seda, mis ta hobune on välja heitnud. Kuningas pahandab, kuid teeb seda, ja järgmine päev rõõmustab, et saab nüüd karjapoisi ära tappa, kuid karjapoiss palub, et tal lubatakse rahvale enne veel paar sõna öelda, ning enne kui ta jõuab loo eelmisest päevast lõpetada, segab kuningas vahele ja annab talle vabaduse. Selle peale hakkas mõisniku tütar valju häälega naerma.

Mõisnik kinkis Risti pojale vastumeelselt elu ja käskis tal kaduda kus seda ja teist. Tütar aga isa manguma, et see lubaks neil abielluda, sest kuigi teda olid häirinud lugude kohatine seksistlikus  (liigagi tihti oli naine tulehark või lihtsalt auhind mehele, liigagi tihti oli õigeks viisiks naist kohelda ta „õpetuse“ mõttes läbi nüpeldada, ning kui mõne halva omadusega mees võis siiski olla kangelaseks, ei naisele halbu omadusi tavaliselt andestatud), olid tütrele lood üldiselt siiski meeldinud.

Mõisnik keeldus, kuid andis järele, kui tütar ähvardas enam mitte kunagi naeratada, ning juba järgmisel päeval peeti Risti poja ja mõisniku tütre pulmad. Pärast pulmi viis tüdruk poisi oma kambrisse ja näitas talle vanu halle rõivaid ning võltshabet, millega ta oli metsas poisile vanameest etendanud. Risti poeg oli kohe palju õnnelikum ja hakkas naist palju armustama ning nad elasid hästi koos. Risti poeg oli tubli ja mõisnik õppis ka teda armastama, nii et kui mõisnik ära suri, sai Risti poeg tema maade valitsejaks. Rohkem tõmbas teda aga ikka koguma neidsamu lugusid, mis olid ta elu põnevamaks ja paremaks teinud, nii et kui ta just surnud ei ole, kogub ta neid õnnelikult siiamaani.

 

Ehk kokkuvõttes – kui harjuda (Eesti) muinasjuttudele omase stiiliga (mis suudab olla korraga nii halastamatu kui kerglane, kaasates isegi tualetihuumorit – nagu näha ülevalgi toodud näidetest) ja aktsepteerida neis rahvajuttudes kahjuks levinud soolist ebavõrdsust, on Varrak andnud välja hästi koostatud ja atmosfäärikate illustratsioonidega raamatu, ning Risto Järve kogutud lood ja tema enda kommentaarid on meelt lahutavad ja huvitavad, tihtilugu humoorikad, kord-paar isegi hirmutavad, ning hea pilguheit ühe rahva sisemusse.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Lauri Heinsalu
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 15. nov. 2017 in Eesti, jutukogu, kultuur