RSS

Category Archives: Eesti

Ester Bardone, Anu Kannike, Inna Põltsam-Jürjo, Ulrike Plath. 101 Eesti toitu ja toiduainet

Ilmunud: Varrak, 2016

Kõnealuses raamatus on juttu Eesti toidukultuuri olulisel määral kujundanud toitudest ja toiduainetest. Saame teada, millal mingit toitu-toiduainet kasutama hakati ja mil viisil seda edaspidi tehtud on. Eraldi on vaadeldud toitumiskombeid baltisakslaste köögis ja Eesti maarahva hulgas. Ajaperioodidena on enamasti käsitletud 19. sajandit, Eesti Vabariigi aega, Nõukogude aega ja tänapäeva, vajadusel muidugi ka  keskaega, varauusaega ja muinasaegagi. Ajastutruu pildi loomisel on raamatu autorid toetunud mitmekesistele materjalidele: kroonikad, kokaraamatud, muuseumite materjalid, ajakirjandus, mälestused, maalid jm. Kiiduväärt on illustratsioonide rohkus: ajaloolised fotod, vanad maalid, omaaegsed pakendid ja reklaamid.

Lisaksin siia mõned teemakohased isiklikumat laadi seigad.

Kunagi möödunud sajandi kahekümnendate aastate lõpus (või kolmekümnendate alguses) läks minu vanaisa Velise alevikku laadale ja tuli sealt tagasi uutmoodi asjaga, millel tomat nimeks. Ilus punane, aga süüa ei sündinud. Keegi perest ei tahtnud seda, ka lapsed mitte. Aga ei sobi ju kallist kraami ära visata, ja seepärast päästis vanaema olukorra ja sõi uut moodi köögivilja ära. Suhkru abil muutis maitse enne enda jaoks meelepärasemaks.

Teine sarnane lugu juhtus möödunud sajandi kuuekümnendate aastate alguses minu onu ja onunaisega. Nad olid maalt Paide linna ringi käima tulnud  ja seal pikas sabas hinnalise kraami järgi seisnud – banaane müüdi. Kumbki polnud neid enne proovinud. Hakkasid siis kohe linna vahel banaani mekkima, aga selgus, et sugugi ei maitse. Banaanid visati ära. Uuega harjumine võttis veel aega.

Seda raamatut lugedes meenus mulle, et minu lemmikjook lapsena oli kasemahl, Tartu konservitehase oma. Nähtavasti oleks praegugi, kui seda veel toodetaks. Minu sõbranna jaoks on aga kaljade etalon see kunagine suurtest kollastest mahutitest müüdud rüübe. Oli tõesti suurepärane.

Raamat peaks huvi pakkuma nii toidu- kui ka ajaloohuvilistele lugejatele ja võib olla äratama ellu mõne vana mälestuse.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 
Täiendavaks lugemiseks:

Inna Põltsam-Jürjo. Pidusöögist näljahädani: söömine-joomine keskaja Tallinnas (2013)

Raili Mikk. Söögimosaiik : retsepte ja toidumälestusi 1970.-80. aastatest (2012)

Aliise Moora. Eesti talurahva vanem toit (2007)

 

 

Anneli Limberg
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 9. mai 2017 in Eesti, eesti autor, toitumine

 

Rein Muuluka. Abandonia: Eestimaa mahajäetud paigad

prantsIlmunud: Tänapäev, 2016

Varemed oma olekuga tõmbavad mind ligi ja samal ajal ka pelutavad. Nendes on midagi maagilist. Nad on lummavad. Vaatad neid mahajäetud ja hooletusse jäänud ehitisi ja mõtled, et kes olid inimesed, kes need hooned ja mõisad lõid, mida nad tundsid ja mõtlesid. Ja lõpuks – miks jäid need hooned hooletusse. Kahju on käest lastud ilusatest mõisatest ja kindlustest. Nõukogudeaegsed hooned mulle millegipärast nii hinge pole pugenud.

Selles raamatus on üle kahesaja pildi Eestis asuvatest ja hiljuti asunud tähelepanuväärsematest mahajäetud paikadest. Piltide all on tutvustav tekst, millega tegu, milleks hoonet kasutati ja miks maha jäeti ning mis temast tänaseks on saanud. Rõhk on 20. ja 21. sajandil kasutuseta jäänud kohtadel ja ehitistel üle Eesti. Käesoleva raamatu valmimise käigus külastas autor Eesti mõisaid, koole, kirikuid, pommivarjendeid, kolhoosi- ja sovhoosirajatisi, kaevandusi, raketibaase, kortermaju, vabrikuid ja muid inimtekkelisi paiku.

Fotod on must-valged ja ilmselt see annabki neile selle lummava efekti. Värvilistena ei oleks need pooltki nii mõjuvad.

Raamatus ei ole ainult pildid. Lisaks piltide allkirjadele on piltide vahel ka tekstilõigud, mille kaudu jutustatakse ajalugu. Natuke on mõisate kujunemisest, esimese Eesti Vabariigi ajast, nõukogude ajast kuni tänapäevani. Sissejuhatuses kirjutab autor päris pikalt varemetest filosoofilisest vaatenurgast.

Lõpus on toodud veel fotod mahajäetud hoonetest. Autor on lasknud mõned aastad mööda minna ja siis on ta neid uuesti pildistanud. Fotod annavad väga ilmekalt edasi, mis nende aastatega muutunud on.

Selle raamatu lugemine-sirvimine oleks edenenud kiiresti, aga ma võtsin teadlikult selle raamatu nautimiseks aega. Väga omapärane ja huvitav teos. Soovitan seda teilegi.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Triinu Rannaäär
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 

 
1 kommentaar

Posted by &emdash; 29. nov. 2016 in ajalugu, arhitektuur, Eesti, fotod

 

Hedvig Hanson. Kirju mandrilt

prantsIlmunud: Petrone Print, 2016

“Kirju mandrilt” räägib tuntud jazzlaulja Hedvig Hansoni mõtisklustest sõpruse, armastuse, loomingu ja ühiskonna teemadel. Autor elab juba aastaid maamajas ning tegeleb seal valdavalt loometöö ja aiandusega. Ta on lahku kolinud oma abikaasast ja veedab suurema osa oma ajast üksinda. Periooditi elavad tema juures lapsed ja teda külastavad mõned sõbrad.

Raamat on kirjutatud päeviku vormis kevadest kevadeni ühe aasta jooksul. Selles on kirjad salapärasele lähedasele sõbrale, kes elab temast kaugel asuval saarel. Raamatut lugedes jääb mulje, et mõned kirjad on siiski kirjutatud ka kellelegi teisele. Selleks võib olla tema abikaasa, sugulane või keegi muu sõber. Enamike kirjade toonist võib siiski öelda, et need on kirjutatud meessoost isikule.

Raamatut ümbritsebki algusest lõpuni suur salapära ja see jätab lugejale palju tõlgendamisruumi. Mõnda teoses sisalduvat kirja võib tõlgendada ka nii, et need on autor kirjutanud kujuteldavale inimesele või hoopis endale. Raamatu tagakaanel on kirjas, et Hedvig Hanson avab oma peidus poole. Sellega võib osaliselt nõustuda, kuid kindlasti mitte täielikult. Tegemist ei ole väga avameelse raamatuga ja vastamata jäävad mitmed küsimused. Näiteks – kes on see salapärane mees? Miks ta veedab üksilduses jõulud ja aastavahetuse? Miks ta pole oma abielu lahutanud, kui ei soovi enam paarisuhtes olla? Miks ta pole ette võtnud muutusi, et oma eluga senisest rohkem rahul olla? Samas on  raamat täis vihjeid, millest on hea tahtmise korral võimalik vastuseid välja lugeda. Üks vihje on kindlasti raamatu esimene lause. Selles mõttes on tegemist vaieldamatult intellektuaalselt huvitava raamatuga, kuna see paneb lugeja kaasa mõtlema ega anna lihtsaid vastuseid. Kõige selgemalt saab teada, et Hansonil on huvi filosoofia vastu ja ta on elukogenud ja intelligentne naine.

Mina ootasin terve raamatu lugemise ajal siiski mingit kulminatsiooni. Autor annab teose jooksul korduvalt mõista, et “tema hing ei helise”. Eelviimast peatükki lugedes jääb korraks mulje, et raamatu tipphetk ja lõpplahendus saabuvad viimases peatükis. Hanson kirjutab “Vahel peab olema julgust, et kõike uuesti alustada, et lahti lasta saavutatud näilisest turvalisusest, kui see sind enam ei innusta.” Kuid see, mis sellele järgnes, polnud kindlasti raamatu kulminatsioon.

Raamat on kõige huvitavam kindlasti varajases keskeas olevatele inimestele, kuna annab neile võimaluse samastada ennast autoriga. Kuid kohati jääb tunne, et Hedvig Hansoni vaimne vanus ületab tugevalt tema tegelikku vanust. Siiski pakub raamat kindlasti mõtlemisainet ka noortele.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Aimur-Jaan Keskel
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 18. nov. 2016 in Eesti, kirjad, muusika

 

Ene Vainik. Eesti tunded: sõnaportreed

prantsIlmunud: Eesti Keele Sihtasutus, 2016

 

Intrigeeriv on autori eessõnas avaldatud lootus, et meist ei saaks kunagi rahvast, kelle tundeelu mahub sõnadesse lavit, vatsap, okei ja pistoff taha.

Usun ja loodan, et avaldame ka tulevikus üksteisele armastust eesti keeles”.

See nii lihtne, aga samas nii soe mõte lausa kohustab raamatuga lähemat tutvust tegema.

Tunded on elu loomulikud värvid. Ometi valitseb meil oma tunnete suhtes tihti suur segadus. Me kas ei tunne neid ära või ei tunnista nende olemasolu.

Eesti Keele Instituudi vanemteadur Ene Vainik teeb eesti inimestele nende tunded nimepidi tuntumaks ja avab ka tundesõnade taga peituvat mõistete sisu ja seoste maailma.

Igatsus, kirg, häbi, kurbus, viha, mõnu, hirm, armastus, lootus.

Kõik tundesõnad on lahti kirjutatud täiesti võrdsetes oludes – portree vormis.

Raamat on kirjutatud läbinisti „kihiliselt”. Kui tahate lühidalt kõike kõige olulisemat teada saada, lugege iga sõna kohta ainult kokkuvõtvat peatükki. Paratamatult tekib huvi edasi süüvida.

Tekst on üldarusaadav ka tavalugejale. Olen kindel, et kes selle raamatu kätte võtab, kasutab kindlasti Tallinna Keskraamatukogus pakutavat võimalust laenatud raamatu tagastamistähtaega pikendada 3 korda. Ja lõpuks ikkagi ostab endale selle raamatu, et rahulikult ja mõnuga nautida, kuidas meie kauni eesti keele sõnade, mõtete ja tunnete jälgi aetakse.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Kaja Palmiste
Kalamaja raamatukogu juhataja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 11. nov. 2016 in Eesti, keel, semantika

 

Tallinna temaatiline taskuentsüklopeedia: illustreeritud ülevaade Tallinna 84 asumist

prantsIlmunud: TEA Kirjastus, 2016

Tallinna temaatiline taskuentsüklopeedia kirjeldab kokkuvõtlikult ära Tallinna linnaosad ja neis asuvad 84 asumit. Vaatluse all on asumite asukoht, tekkelugu ja huviväärsused, kirja on pandud asumite pindala ja elanike arv. Fotosid leidub nii vanemast ajast kui ka viimastel aastatel valminud objektidest. Linnaosade kirjelduste juures on lisaks olemas andmed nende asustustiheduse ja elanike rahvuskoosseisu kohta. Selgub, et kõige tihedamini on asustatud Mustamäe linnaosa (pisut ootamatu fakt minu jaoks), kõige suurem on eestlaste osakaal Nõmme linnaosas (85%), kõige väiksem aga Lasnamäe linnaosas (27%).

Ligi kolmandiku raamatu mahust võtab enda alla vanalinna asumi kultuuriloole pühendatud osa. Vanalinna käsitletakse väiksemate piirkondade kaupa (nt suur ja väike linnus, tähtsamad tänavad, linnamüür, muldkindlustuste vöönd jne). Piirkonnade kirjeldused on varustatud aerofotodega, kuhu kirjeldamisele tulevad objektid peale kantud on. Fotomaterjali on ohtrasti ja iseäranis detailsed võivad olla mõnede pühakodade kirjeldused. Huvipakkuv on peatükk vanalinna tänavanimede päritolu kohta. Soovi korral võib Tallinna vanalinna puudutavat osa kasutada analoogiliselt “Jalutaja teejuht” sarja raamatutega – raamat käes üks teadlik ringkäik teha.

Väljaandes on mitmed registrid (Tallinna linnaosad ja asumid, isikunimed, kirikud ja kloostrid, linnamüür, muuseumid).

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

TEA Kirjastuselt on sellel aastal ilmunud ka Eesti linnade, alevite ja alevike taskuentsüklopeedia

 

 

Anneli Limberg
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 2. nov. 2016 in Eesti, kodulugu

 

Jüri Kuuskemaa. Vana Tallinna pärimused ja tõsilood

vana-tallinn_web-500x500Ilmunud: Hea lugu, 2016

Härjapea, Kolõvan, Lyndanise, Reval, Tallinn – heal lapsel mitu nime. Jüri Kuuskemaa kasutab selles raamatus meie silmadele ja kõrvadele kõige harjumuspärasemat neist – Tallinna. (Harjumuspärane siis mitte-baltisakslastele, kes kasutavad seni Revali nime). Samas jutustab ta nende kõigi nimede loo ja seletab lahti nende tausta (loomulikult nii palju kui allikatest leida on).

Raamat annab väga põhjaliku ülevaate Tallinna ajaloost nii läbi ajalooliste sündmuste kui ka arhitektuuri. Tihti on ühte peatükki kokku pandud ehitusalased faktid, legendid ja tõsilood. Vahel kuivaks muutuvate faktide hulka on Jüri Kuuskemaa puistanud viiteid ja märkusi tänapäeva kohta. Näiteks selle kohta, et üla- ja ala-linna suhted on endiselt keerulised või sellest, kuidas tema pojapojale meeldib Eesti Ajaloomuuseumis kappi peituva draakoni etendus.

Lähemalt on arhitektuuri osas peatutud sakraalehitistele ning haldjatele, pühakutele ja lohelistele meie vanalinna ehitiste juures. Oleviste kiriku ehitamisest räägib autor ära nii pärimusliku kui ka ajaloolistel allikatel põhineva loo. Loheliste peatükis kirjeldab autor kaitseolendeid-kaunistusi vanalinna majadel – lohesid, basiilikuid, greife, aspisid, lõvisid, draakoneid, kratte.

Põhjalikult on analüüsitud ka raekojas leiduvaid kaunistusi ja mööblit. Kõrvale ka mõni seik raekoja ajaloost, mis mõne kujundi ilmnemist lahti seletab.

Arhitektuurist ülevaate andmise järel keskendub Jüri Kuuskemaa algul dominiiklaste ordu tegevusele Tallinnas. Lähemalt kirjeldab ta dominiiklaste kloostri igapäeva, vaatleb koolitülisid kloostri ja rüütelkonna vahel ning lõpetab dominiiklaste hävitamisega reformatsiooni järel.

Sealt liigub autor sujuvalt 17. sajandi nõiaprotsesside juurde, kus ta jutustab juhtumitest ka Vanast Tallinnast väljaspool. Edasi seletab ta lahti käsitööliste mässu 1661. aastal ning põhjuse, miks on Huecki maja ette lubatud puid istutada. Kes Tallinna vanalinnas ringi jalutanud, on ilmselt märganud, et seal ei ole väljaspool parke puid. Hueck sai puude istutamiseks aga eriloa. Kellelt? Tuleb lugeda, et teada saada.

Viimaseks peatuseks, enne tondijutude juurde minekut, on kergemeelse hertsogi muumia lugu. Tegemist on ühe kireva elusaatusega mehe muumia leidmise, eksponeerimise ja matmise looga.

Viimase osa teosest moodustavad kummalised juhtumid ühes Lühikese jala majas.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et tegemist on väga hariva ja huvitava lugemisega. Teos annab hea ülevaate Tallinna vanalinnas toimunust läbi sajandite ning paneb nendel munakivitänavatel käies uusi asju jälgima ning tähele panema. Soovitan soojalt kõigile tallinlastele ja muidu ajaloohuvilistele.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Stiina Sild
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 11. okt. 2016 in ajalugu, arhitektuur, Eesti, legendid

 

Väino Rajangu. Kadrioru ja sadama vahelisest piirkonnast

kadrioru-ja-sadama-vahelisest-piirkonnastIlmunud: Kommertsteave, 2016

Raamatus antakse suhteliselt põhjalik ülevaade meie vabariigi pealinna mereäärse piirkonna ajaloost muistsetest aegadest tänapäevani katsetega näha linna mereäärset lähitulevikus.

Autor püüab olla üksikasjalik ja konkreetne. Sadama ja Kadrioru vahelist ala vaadeldakse ajaloolises arengus mitte ainult kui tervikut, vaid ka üksikute tänavate kaupa, tuues ära tänavate saamisloos ka põhjendused tänavate nimetustele ja seal elanud linnakodanike iseloomustuse. Veelgi enam – autor käsitleb raamatus rannapiirkonna seoseid minevikus ja tänapäeval ülejäänud linnaosadega, eriti kesklinnaga.

Raamatu teeb nauditavaks peale lugemisvara hulgaline pildimaterjal. Fotodelt peegeldub Tallinn n.ö nii maismaalt kui õhust. Linna kohal tehtud fotod ongi vast kõige huvitavamad ja visuaalselt üldistavamad vaated linnale kui tervikule.

See on trükis kodukandi ajaloost, mis võiks leiduda iga Kadrioru, Kalamaja, jm. mereäärse elaniku raamaturiiulil. Samas peaks see pakkuma huvi mitte ainult kõigile Tallinna elanikele, vaid igaühele, kes vähegi tunneb huvi Eestimaa ajaloo vastu.

Meeldiv lugemine ka rannas läbi päikeseprillide trükitähti sõnadeks seades ning sealjuures ka asjakohaseid pilte vaadeldes.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Eve Lausma
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 14. juuni 2016 in Eesti, kodulugu