RSS

Category Archives: Eesti

Kuidas minust sai HAPKOMAH. Ja lisaks kõik lood NIHILIST FM-ist

Ilmunud: ZA/UM, 2016

Raamat jutustab ühe eesti noormehe narkomaaniks olemise loo, mis on avaldatud täiesti muutmata kujul.

„Ma ei muutnud midagi. Ühtki sõna. Ühtegi tähte, ühtegi koma. See on toores, see on tänav, see on tõde. Nagu ütleb Nassim Taleb: idioodid loevad õigekirja, targad aga mõtet. See on dokument sellest, mis valitseb Tallinna tänavaid viimased 15 aastat. Ilusamaks see ei lähe. Kaugemale küll.“

Parema aja suvest veetis raamatu autor statsionaarses rehabilitatsiooni keskuses. Ajukeemia paigas ja suured sihid silme ees. Ühel ilusal suve viimastest päevadest jättis noormees keskuse töötajatega hüvasti ning astus Tallinna bussi peale, olles ise äärmiselt õnnelik, et on suutnud narkomaania seljatada. Möödub tund, kaks ja buss jõuab Tallinnasse ning kohe bussist maha astudes käib mehe peas mingi klõks ja fentanüüliahv hakkas vaikselt mööda teksasäärt pidi üles ronima. Peale seda läks kõik taas allamäge.

Antud raamat ja selles olevad lood on aknad tõelisesse Tallinnasse, millest suur osa meist kuulnudki pole. „[—] tänapäeval on palju high-functioning fentanüülisõltlasi. [—] Nad ei ole veel kodutud. Nad ei röövi. Nad ei varasta. Nad hoolitsevad oma tervise eest. Nad käivad tööl. Nad maksavad makse. Nad töötavad mõnes su lemmikkohvikus. Nad on müüjad mõnes su lemmikpoes. Neid on rohkem, kui sa arvad.“

Kirjateos annab toore ülevaate fentanüüliorjuses vaevlevate inimeste eludest, sõltlaste võõrutusnähtudest ja narkoärist üleüldiselt.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Laura Viliko
Tallinna Keskraamatukogu praktikant

 

Avo Kull. Must klaasmaja

Ilmunud: Pilgrim, 2016

Endise ettevõtja ja praeguse rahvakirjaniku Avo Kulli raamat „Must klaasmaja“ pakub huvi lugejale, kes soovib kiigata linnapildis kõrguvate uhkete klaasmajade -pankade- sisemusse, millega meil on võimalik kokku puutuda vaid nettides kostüümides  telleripiigade ja reserveeritud olekuga investeerimisnõustajate  vahendusel. Nendes majades on „raha lõhna“, millega iga inimene oma elu jooksul peab mingil viisil suhestuma, sest raha hoiustades või tulevaseks pensionipõlveks  kogudes on kodanikust automaatselt saanud investor, rääkimata väärtpaberite soetamisest. Aegade jooksul on Eestis panku tekkinud, ühinenud ja kadunud. Praegugi loeme ajalehest uute pankade ja varahaldusfirmade tekkest. Raha pööritamine on popp ja kuulda on väljavalitute müstilisest rikastumisest kapitaliturgudel. Mis toimub musta klaasmaja sees? Millised on inimesed, kes seal töötavad? Kuidas käib raha pööritamine?

Sellest saab ettekujutuse, kui saate tuttavaks noore, perspektiivika eesti varahalduri Mark Sepperi looga. Lõpetanud prestiižika Chicago ülikooli rahanduse alal, suundub noormees Eestisse karjääri tegema. Noor talent satub tööle varahaldusfirma  Pirita Asset Managementi  analüütikuna, kust ta peagi portfellihalduri ametipostile edutatakse. Oma argipäevas puutub ta kokku Eesti rahamaailma tegelastega, vahel üsna koloriitsete tüüpidega, mis paneb teda nende edu tagamaid analüüsima ja sarnast tähelendu ihalema. Ta näeb rikaste ja ilusate elu lähemalt (Rotary-klubi üritused) ja tal tekib tuline soov ise selles osaleda. Oma töös on tal ligipääs infoagentuuride andmebaasidele, mida tavainimesel ei ole. Ühel öösel avastab ta kinnist andmebaasi külastades salapärase koodikaardi, mida seal ei tohiks olla. Kuna Mark on keskmisest nutikam haldur, avastab ta koodide taga info, mille järgi saab lugeda järgmise päeva börsiuudiseid. Teisisõnu, ta saab enne uut börsipäeva kätte info, mida on võimalik enda kasuks pöörata. Nüüd ongi tal võimalus oma jõukaks saamise kauge unistus teostada. Kuidas pärast salainfo kättesaadavuse avastamist Marki elu kulgema hakkab ja millega tema afäär päädib, saab juba raamatust lugeda. Peadpööritav investeerimisedu saab kahjuks teise lahenduse, kui Mark seda endale ette on kujutanud. Imelikul kombel tekkis kuritegelikule teele läinud noormehe vastu isegi kaastunne. On ju kurb lugeda, kui kellegi ilus roosa unistus väga proosaliselt puruneb. Lisaks börsiafäärile saame jälgida ka Marki suhtedraamasid Ameerikas ja Eestis. Kuigi  rikastumismängu Mark Sepper ei võitnud, on loo lõpp lohutav ja armas. Naine, kelle Mark oma võidujoovastuses eemale tõukas, pakub talle oma abikäe, kui mehe elu on lõplikult purustatud ning mingit lootuskiirt enam näha ei ole.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Vaata leidumust e-raamatukogust ELLU

 

Avo Kulli raamatute leidumus e-kataloogis ESTER

Haigla (Tänapäev, 2010)
Kaubamaja (Tänapäev, 2011)
Vabrik (Tänapäev, 2012)
Reporter (Tänapäev, 2013)
Ausammas (Tänapäev, 2014)

või loe e-raamatukogust ELLU:

Haigla
Vabrik
Reporter
Ausammas

 

Viivi Suursaar
Torupilli raamatukogu raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 13. veebr. 2018 in Eesti, ilukirjandus

 

Eestid, mida ei olnud: alternatiivajaloo antoloogia. Koostanud Indrek Hargla

Ilmunud: Raudhammas, 2017

Ulmeantoloogia „Eestid, mida ei olnud“ on koostanud Indrek Hargla ja see koosneb 13 autori poolt kirjutatud kaheteistkümnest loost. Autoriteks on Jaagup Mahkra, Indrek Hargla, Meelis Friedenthal, Mairi Laurik, Heinrich Weinberg, Maniakkide Tänav, Mihkel Seeder, Veiko Belials ja J.J. Metsavana, Mann Loper, Mart Sander, Siim Veskimees ja Krafinna.

Akternatiivajaloo kogumik „Eestid, mida ei olnud“ algas telekommunikatsiooniettevõtte Elisa Eesti e-raamatu projektina. Seitsme esimesena mainitud autori 6 lugu ilmusid algselt 2017. aasta kevadel Elisa Raamatu äpis. Esimene lugu ilmus aprilli keskel ja seejärel järgmised lood nädalase vahega. Paberraamatu, kuhu lisandusid ka 6 järgmist lugu, ilmumine oligi plaanitud alles 2017. a. sügisesse.

Eestis on ulmet juba päris palju kirjutatud ja nüüd prooviti koostada sellist kogumikku, kus kõik lood oleks seotud Eestiga. Igale kirjanikule anti ülesandeks kirjutada lugu mingist kindlast sajandist ja kõigile tuntud sündmus(t)est, kuid muuta veidi nende sündmuste käiku ja püüda leida teisi võimalikke reaalsusi. Kirjanikud alustavad kogumikus ajaga, mil esimesed läänemeresoome hõimud siiakanti jõudsid ja järgmised autorid liiguvad oma lugudega tänapäevani ning viimases loos ka lähitulevikuni välja.

Seega on selles kirjanduslikus eksperimendis kokku pandud Eesti ulmekirjanike fantaasiad selle kohta, milliseks oleks võinud Eesti ajalugu kujuneda, kui mõned minevikusündmused oleks toimunud teisiti. Kui lahingutel ja sõdadel oleks olnud teised võitjad. Kui ajaloolisi sündmusi oleks lihtsurelike kõrval mõjutanud ka sortsid, nõiad, libahundid ja vampiirid. Kui ühest algselt ehk ebaolulisena tundunud, kuid teisiti läinud sündmusest oleks kogu järgnev ajalugu leidnud hoopis teise suuna.

Kuna autoreid oli palju, on lood omanäolised. Osa autoreid kirjutab oma lugu, nagu ajaloolist jutustust (nt. J. Mahkra „Tarvaste tulek“, „Ernst Meele Eesti“, M. Seeder),  teine osa toob mängu jumalad, libahundid, deemonid ja vampiirid ning käib ajalooga väga vabalt ümber. Nii et mõni lugu annab pigem õudusloo mõõdu välja (nt M. Friedenthali „Kasuksepp“ või M. Sanderi „Saatan Robert“).

Paar lugu ei haaranud mind kahjuks kaasa, aga teised seevastu meeldisid jälle väga. Ehk jäi mul puudu ka ajaloolistest teadmistest, et looga paremini suhestuda. Aga põnevaid ideid alternatiivse ajaloo kohta oli kõigis tekstides. Hindasin lugudes ka mõnusat (musta) huumorit, värvikaid tegelasi ja ootamatuid lõpplahendusi.

Kolmeteistkümne kirjutaja hulgas oli nii neid autoreid, kelle raamatuid olin varem lugenud kui ka neid, kellelt see tekst oli minu jaoks esimene. Seega oli see hea võimalus uute kirjanikega tutvuda. Arvan, et ka need, kes pole eesti ulmekirjandust siiani lugenud, võiksid alustada just sellest raamatust. Eesti ja eestlaste teema puudutab ju meid kõiki. Et raamatu lõpus on lühikesed ülevaated autorite kohta, saab sealt vihjeid, mida meeldinud autoritelt võiks veel lugeda.

Ka „Eesti 100“ juubeliaasta lugemiseks võiks see raamat hästi sobida. Mis siis, kui kõik oleks läinud teisiti ja me ei tähistakski praegu sellist tähtpäeva. Mis siis, kui Eesti oleks saanud vabaks 1984. aastal nagu loos „Ernst Meele Eesti“. Mis siis, kui oleks läinud nii, nagu loos „Kolmanda Reichi triumf“ ja eesti IT-mehed kirjutavad koodi hoopis sakslaste sunnitöölaagris Udu, mitte meie e-riigis. Mis siis, kui Eestit kui eraldi riiki ei olegi, vaid on üks suur Põhjamaa, koos teiste Skandinaavia riikidega, kus räägitakse eesfi ja skandika keelt, nagu loos „Valendab üksik prooton“. Mis siis kui…

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Jandra Peegel
Nõmme raamatukogu raamatukoguhoidja

 
 

Maire Suitsu. Eks elati ju ennegi: sotsialismiaja söögimälestusi

Ilmunud: Hea Lugu, 2017

Ajaloost ja sõdadest on kirjutatud tohutud mäed raamatuid, samas kui toitumisest ja tavalisest elu-olust kõnelevatest raamatutest saaks heal juhul kokku kuhjakese.
Kõne all olev raamat on Eesti kuhja uusim osake.

Parema tausta saamiseks, kuhu uus ja meelde tuletatud info paigutada, on antud ka ajalooline taust ja tähtsamad sündmused, mis mõjutasid tugevalt igapäevast elu. Sotsialistlik partei kontrollis kõike ja see tähendas, et kontroll oli ka taldrikul oleva üle ja selle üle, kui palju selle eest maksma peab.

Lisatud on ka nimekirjad toidupoodidest ja toidukohtadest ning natuke taustainfot nende kohta. Tallinna ajaloohuvilistele jälle üks teistmoodi vaatenurk. Lisaks on nostalgialaks garanteeritud. Paljude poodide ja kohvikute majugi pole alles ning mis silmist, see meelest. Kuid lugedes toredatest kohtadest, võivad elustuda ammu ajatolmu alla mattunud mälestused.

Kümnendite kaupa jaotatult annab raamat sissejuhatusliku ülevaate ja maitse suhu. Nimelt on igas alajaotuse juures antud ka kümnendi lemmikretseptid, millest väga kindlasti nii mõnedki tulevad tuttavad ette ka neile, kes sündinud 90-ndatel ja hiljem. Hiljem sündinutele võivad natuke raputavalt mõjuda kirjeldused toidu hankimise ja muretsemise kohta. Ja siinkohal ei ole muretsemine üldse ülekantud ja kõnekeelelises tähenduses. See paneb mõtte liikuma teemal, miks Eesti inimesed kõike muretsevad. Inimeste mälust võivad asjad kaduda, kuid keeles elavad edasi. Nii me muudkui muretsemegi ikka veel toitu, kuigi mure ise on kadunud.

Raamatu koostamisel on tehtud tohutut tööd, sellest annavad tunnistust arvukad viited blogile https://ekselatijuennegi.blogspot.com.ee/ ja veebilehtedele, kus huvilised saavad lisalugemist.

Ainus, mida ma raamatule ette heita oskan, on mõnes kohas sama info korrutamine ja seda lausa samade sõnadega. Aga see viga on ikka päris pisike selle suure ja asjaliku töö kõrval, mille Maire Suitsu teinud on.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Svea Nuoranen
Väike-Õismäe raamatukogu juhataja

 

Heiki Pärdi. Eesti argielu: teekond moodsasse maailma

Ilmunud: Tänapäev, 2017

Ega me eriti ei mõtle igapäevaste asjade tähenduse üle. Või selle peale, kuidas meile nii argiseid ja iseenesestmõistetavaid toimetusi tehti (või siis ei tehtud) umbes sada aastat tagasi.  See, mis on tänapäeval paljudele esmatähtis, ei olnud tollal üldse oluline. Võib tunduda kummaline, et kunagi on antud välja reeglid lauakommete kohta, kus on kirjas, et lauas ei tohtinud röhitseda, sülitada, oksendada ega nina kuuehõlma sisse või käega nuusata.

Raamatus on juttu eestlaste argielust ja hügieenist ning kuidas me viimase 150 aastaga keskaegsetest talupoegadest moodsateks eurooplasteks oleme muutunud. Autor on kasutanud väga põnevat sanitaartopograafilist andmestikku aastaist 1922-1927, mida tehti Eesti Vabariigi algusaastatel. Leiti, et on vaja teada saada, milline on meie rahva, riigi ja maa olukord meditsiinilisest või arstiteaduslikust seisukohast.

 

Väljavõte sanitaartopograafiliste andmete kogust:

Eluruum on kuni 3 m kõrge (vilja, rehe kuivatamiseks). Rehealune kõrvuti eluruumiga. Rehe all loomad. Sõnniku tasapind rehe all palju kõrgem kui eluruumides põrand: selle tagajärjel tekivad tuppa läbi lagunend vaheseina virtsa ojad. Toa põrandal alalised haisevad virtsa ojad. Õhk mürgitud igasugusest roppusest, sõnnikust, toidujäänustest söögilaual. (Nähtavasti  koristatakse toidu lauda äärmisel ruumipuudusel ainult). See vana 100- aastane talu, oli kõige mustem, ropem, haisevam ja kitsam terves vallas – mispärast?

 

Lisaks on kirja pandud paljude inimeste isiklikke ja värvikaid mälestusi:

Naabrinaine pesi ennast üleni ainult kaks korda aastas: jaanipäevaks ja jõuludeks. Vanaks elas, isegi väga vanaks, kaugelt üle 90 aasta. Muidugi siis, kui ta 88-selt vanadekodusse viidi, hakkas ta normaalselt „vett ja vilet“ saama, aga enne – sa taevas, kui mustad olid ta käed! Aga muidu oli ta tore vanainimene, toredam kui mitu puhast kokku.

 

Lugedes saab teada, kuidas muutus arusaam avalikust ja privaatsest, kuidas seoses sellega muutusid üksikisiku suhted nii kodus pere keskel kui avalikus ruumis. Seoses isiksuse individualiseerimisega toimusid suured muutused ka suhtumises lastesse ja lastekasvatusse.

Autor on ühes intervjuus täheldanud, et eestlased ei ole kellegagi võrreldes räpasemad, puhtamad või teistsugused. Kõikjal oli täpselt seesama, võib-olla väikese ajalise nihkega siia- või sinnapoole.

Väga põnev ja silmiavardav lugemine. Eriti kui proovida ennast mõttes elama panna sellesse aega, kui kombed ja harjumused olid sootuks teistsugused.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Jana Must
Nurmenuku raamatukogu raamatukoguhoidja

 

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 2. dets. 2017 in ajalugu, Eesti, kultuur

 

Risto Järv (koostaja). Metsavaimu heategu: sada eesti muinasjuttu metsast ja meist

Ilmunud: Varrak, 2016

Vana Risti poeg läind talve eel metsa kuuske tooma. Teel kohtas ta mõisahärrat, kes kohe küsima, kuhu Risti poeg teel on. Risti poeg oli eelmine nädal kuulnud, kuidas mõisahärra Mägra Jaani kuusevarguse eest piitsutas, nii et ta ei julenud öelda, et tuli ise ka kuuske võtma. Nii et ta ütles mõisnikule:  „Ma lähen metsa jõuludeks lugusid koguma.“

Mõisnik imestama: „Kus need lood siis ette satu?“

Risti pojal oli aga juba tuhat lugu varuks ja ütles enesekindlalt: „Oi, metsas juhtub palju asju. Võid kohata rebast, kes aitab karu püüda, ja koju läed nii karu kui rebase nahaga. Või heites heinamaal lambaid karjatates pikku võid ärgata hiiglase sammude peale, kes sulle otse silma kaeb ja keelab niidul söömist. Või näed, kuidas jänes karu lapsi hoiab (ja neid tegelikult ükshaaval hundile maha müüb).

Igast sulelisi ja karvaseid võid kohata metsateil. Olen kuulnud mehest, kes päästis lindude kuninga elu ja sai uhke lossi seepeale. Jalg võib käia ka õnnetumalt ja võid kohata metsavaimu, kes alul tühjenda su pauna ja siis limpsa keelt sul endale, või siis eksida koopasse, kus kolme päevaga elad kolm aastat. Võid kohata isegi vanapaganat ennast ja kaubelda endale kümme aastat rikkust; kui sa aga välja ei mõtle, kuidas oma veretilku ta raamatust kustutada, siis viibki sind põrgu ja paneb puid tassima või sakste padade all tuld hoidma; võib teha sind hobusekski, kel pea seal, kus teistel tagumik.“

Mõisnikule see jutt sakstest potis eriti ei meeldinud, kuid uhke loss ja suur rikkus ajasid tal kõrva kikki, nii et ta käskis Risti pojal homsepäevaks tulla mõisa ühe nende heade võõrastega, kes rikkust ja õnne toovad.

Risti poeg läks mõõda teed õnnetult edasi. Tee peal tuli talle vastu üks vanamees. See küsis Risti poja õnnetust nähes, et mis tal südamel on. Risti poeg küll mõtles „mida see kerjus ka oskab teha“, kuid siiski rääkis talle terve loo ja kurvastas, et kust ta küll sellise inimese leiab. Vanamees ütles selle peale: „Mine rahus edasi, võta üks kuusk, vii koju ja ehi ära. Õhtu jooksul tuleb sul kolm kummalist olendit külla. Paku neile kõigile head ja paremat ja luba neil kuuselt midagi kaasa võtta. Vastutasuks räägib igaüks neist sulle ühe hea loo. Homme lähed mõisniku juurde ja ta pahandab, et sa võõrast ei toonud, kuid enne kui ta jõuab sulle piitsa anda, rahusta teda ja ütle, et tõi talle selle asemel kolm lugu, mis toovad talle suurt õnne.“

Risti poeg nii tegigi nagu võõras oli öelnud. Läks metsa ja võttis kuuse maha ning viis koju ja ehtis ära.  Õhtu jooksul tulid järjest kolm erinevat selli sööma, igaüks neist mingi looma ja inimese segu. Härginimene jutustas talle ühe põneva loo. Karuinimene jutustas talle ühe kurva loo. Rebasinimene jutustas talle ühe lõbusa loo. Hommikul läks ta mõisniku ette. Mõisnik oli teda võõrata nähes pahane ja saatis juba kupja ja piitsa järele, kuid Risti poeg rahustas teda, et tal on hoopiski mitu suurepärast lugu. Mõisnik mõtles natuke ja ütles, et kui Risti poeg suudab ta tütre naerma panna, jääb piitsutamata. Aga kui tütar, kes aastaid naernud pole, jääb tõsiseks, saab piitsa ja lõpuks lüüakse pea ka maha.

Risti poeg asus jutustama. Esimene muinasjutt oli põnev ja tüdruk oli kuulates istme äärel, kuid ei naernud. Teine oli verine ja kurb ja tütre silmast tuli pisar. Mõisnik juba viipas kupja järele, kuid Risti poiss ei heitnud meelt ja rääkis kolmandana loo kuningast, kes karjapoisi petmiseks läheb tema juurde kaupmehe riideis ja proovib kaubelda talt jänest, kellest sõltub karjapoisi elu, kuid karjapoiss tunneb kuninga ära ning nõustub vahetama jänest vaid kui kuningas sööb seda, mis ta hobune on välja heitnud. Kuningas pahandab, kuid teeb seda, ja järgmine päev rõõmustab, et saab nüüd karjapoisi ära tappa, kuid karjapoiss palub, et tal lubatakse rahvale enne veel paar sõna öelda, ning enne kui ta jõuab loo eelmisest päevast lõpetada, segab kuningas vahele ja annab talle vabaduse. Selle peale hakkas mõisniku tütar valju häälega naerma.

Mõisnik kinkis Risti pojale vastumeelselt elu ja käskis tal kaduda kus seda ja teist. Tütar aga isa manguma, et see lubaks neil abielluda, sest kuigi teda olid häirinud lugude kohatine seksistlikus  (liigagi tihti oli naine tulehark või lihtsalt auhind mehele, liigagi tihti oli õigeks viisiks naist kohelda ta „õpetuse“ mõttes läbi nüpeldada, ning kui mõne halva omadusega mees võis siiski olla kangelaseks, ei naisele halbu omadusi tavaliselt andestatud), olid tütrele lood üldiselt siiski meeldinud.

Mõisnik keeldus, kuid andis järele, kui tütar ähvardas enam mitte kunagi naeratada, ning juba järgmisel päeval peeti Risti poja ja mõisniku tütre pulmad. Pärast pulmi viis tüdruk poisi oma kambrisse ja näitas talle vanu halle rõivaid ning võltshabet, millega ta oli metsas poisile vanameest etendanud. Risti poeg oli kohe palju õnnelikum ja hakkas naist palju armustama ning nad elasid hästi koos. Risti poeg oli tubli ja mõisnik õppis ka teda armastama, nii et kui mõisnik ära suri, sai Risti poeg tema maade valitsejaks. Rohkem tõmbas teda aga ikka koguma neidsamu lugusid, mis olid ta elu põnevamaks ja paremaks teinud, nii et kui ta just surnud ei ole, kogub ta neid õnnelikult siiamaani.

 

Ehk kokkuvõttes – kui harjuda (Eesti) muinasjuttudele omase stiiliga (mis suudab olla korraga nii halastamatu kui kerglane, kaasates isegi tualetihuumorit – nagu näha ülevalgi toodud näidetest) ja aktsepteerida neis rahvajuttudes kahjuks levinud soolist ebavõrdsust, on Varrak andnud välja hästi koostatud ja atmosfäärikate illustratsioonidega raamatu, ning Risto Järve kogutud lood ja tema enda kommentaarid on meelt lahutavad ja huvitavad, tihtilugu humoorikad, kord-paar isegi hirmutavad, ning hea pilguheit ühe rahva sisemusse.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Lauri Heinsalu
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 15. nov. 2017 in Eesti, jutukogu, kultuur

 

Valve Raudnask. Juunilumi

Ilmunud: Tammerraamat, 2016

Valve Raudnask kirjutab elust ja Eestist.

Ta on vanem daam, veetnud suure osa elust nõukogude ajal, kuid sündinud esimese Eesti ajal ja loodab surra teise Eesti ajal. Ta naudib palju, mis on Eestiga seotud – selle keel ja murded, aja- ja tavakirjandus, köök ja looduspaigad, kohalikud kombed ja inimesed, ja rohkem kui oleks mõtekas reastada. Talle meeldib käia teatris mitte vaid tüki pärast, vaid ka nägemaks erinevaid Eesti paiku.

Ta on olnud nii ajakirjanik kui poliitik, istunud Riigikoguski, ning kirjutanud arvamusartikleid, millest käesolevgi raamat koosneb. Ta on hästi kursis Eestis toimuvaga ning oskab teksti kaasata sobivaid nimesid, tsitaate ja luulejuppe (millest nii mõnigi leidis tee omaenda tsitaadikogusse). Tema jaoks pole ükski hobi või huvi liiga väike, vaid inimene, kes end millelegi pühendab, on väärt kiitu ja märkimist. Seejuures võib ta nii nõuda kõrgemaid standardeid ajakirjanikelt kui kiita ühe kollase ajalehe mingit head külge.

Ta paistab olevat mõneti konservatiivne, kaldudes tihtilugu mõtteviisi „pole ikka päris õige see, kuidas me eestlased nüüd seda asja teeme; nagu eestlastel varem kombeks oli, on ikka parem“, kuid ta on valmis tõdema ka mõne uue asja kasu (või paratamatust), ja nii mõnigi ta nõuanne on hea. Lisaks sellele saadab ta kirjeldusi inimlik toon, mis ei lase ka temaga mitte nõustudes pahandada, vaid paneb lehte keerama, nägemaks, mida tal veel öelda on.

Ta paistab uskuvat kristliku jumalasse ja olevat religioosne, kuid ateistina ei muutunud see ebameeldivaks ka kui puudutas elu ja surma küsimusi (isegi kui suhtun pessimistlikult autori soovitusele igal matusel vaimulikku kaasata – liiga selgelt mäletan oma viha vanaema matustel, kuulates, kuidas võõras jutlustaja muutis mulle lähedase inimese elu paariks korrutatud teemapunktiks, mis talle enne oli kätte antud).

Küüditamine jättis autori lapsepõlve traumeeriva märgi, ning see ilmneb mitmes kohas. Ka teised teda tabanud traumad on jätnud tugeva märgi, kuid ta õppis nendega elama, jagades nüüd meiega nii oma valu kui lohutust.

Ta ei paista kedagi kartvat ja pahandab nii mõnegi asja peale, kuid ka kurjustades ei lähe liiga kurjaks, piirdudes otsekui arhetüübile sobiva „nii nüüd küll ilus pole“ manitsusega. Oma kiitustes on ta jällegi väga lahke. Näiteks kirjeldades endise koolikaaslase matmist, rääkis ta kõlavalt matusele tellitud viiuldajast, kes kohale jõudes avastas tühja augu, urni ja kümme vanemat daami, ning mängis neile kordamööda viiulimängijat ja hauakaevajat. Mulle meeldis see seik eriti, sest autori kirjeldus tõi rambivalgusele lihtinimliku kangelaslikuse, ning nagu esitas autor viiuldajale kiituse, teen seda ka mina – hästi tehtud, Igor Besstšotnov.

Kõige tugevamalt mõjusidki mulle autori kirjeldused oma elust. Olgu selleks siis lühikirjeldused surnud sõpradele, kellest igaühe suutis ta poole  lehekülje jooksul paari lausega ellu äratada ja teha lugeja südame kurvakski, et ei omanud võimalust neid tunda, või meenutused lapsepõlvest, kus põgenedes emaga küüditajate eest üle sulase niidu pidi hirmutama ära oma kalli koera, et see neid ära ei annaks.

Raudnaskil  on hea sulejooks ja väga meeldiv oli lihtsalt „kuulata“ ta lugusid. Ta kirjeldab täpselt ja ilustamata, suutes lühikese ajaga manada silme ette inimese või situatsiooni ja tutvustada lugeja südamesse rõõmu või kurbust. Kurbusest tuleb ta aga tavaliselt välja taasleitud optimismi ja mõne ilusa mõttega (mis on vast kasulik oskus meil kõigil omada).

Kohati, kus ettekirjutused läksid eriti suureks, tekkis siiski naljakas tunne nagu oleks tegemist eestimeelse etiketiraamatuga. Näiteks 16 lehekülje pikkune „Mälestustes pole vahet“ võiks omada alapealkirjana „Ehk kuidas matuseid korralikult läbi viia“ (kuigi ka selle peatüki lõpp tegi pealkirjale au; ning siin leidusid ka mulle südamesse läinud kirjeldused sõpradest).

Siiski ei paista autor olevat alati täiesti kodus sellega, millest räägib. Näiteks immigrantidest rääkides tõi ta välja populaarseima kriitika „vaid mehed – miks ei jäänud kodu kaitsma?“, lisades, et vaesed või väikeste lastega inimesed ei saaks sellist reisi ju endale lubada, ning ma ei taha käesolevalt minna poliitiliseks või hakata vaidlema, kuid mulle näitas selline vaade vähest kohapealse olukorra tundmist ning ka väheseid teadmisi käesolevast migratsioonist enesest (näiteks pole autor vist kiiganud paatide sisse, kus äärtes on tõesti palju mehi, kuid paadi keskosa võib olla täis erinevates vanustes naisi ja väikseid lapsi; ning kui vaene pere kogubki piisavalt raha saatmaks endi seast vaid üht, kellele nad ennemini panustaks?). Kuid kiituseks olgu öeldud, et ka rääkides sellisel tundlikul teemal ei mandu raamat rünnakuks ega unusta võõraste inimlikust või kohalike võimalikku rolli.

Peatükis „Mälestustes pole vahet“ märkasin ka esimest kord tunnet nagu loeksin blogi. On ju blogid kohad, kus inimesed ühel või teisel põhjusel avaldavad oma arvamust sellest ja teisest, kord lühemalt, kord pikemalt. Kardan aga, et kui ma oleks tõesti sattunud raamatu asemel blogile, poleks ma seal pikemalt peatunud. Liiga palju on internetis muud võitlemas mu tähelepanu nimel, ja sellest paljugi lähemal mu maitsele. Vast mõjus raamatu kompaktsus julgustavalt võrreldes blogi lõpmatusena, või on füüsilist raamatut lihtsalt kergem lugeda.

Kokkuvõttes oleneb huvi ja nauding raamatust paljugi sellest, mida lugeja arvab Valve Raudnaskist ja tema mõtetest ja lugudest. Proovisin ülalolevalt sellest aimu anda (ja loodan, et autorile kurja ei teinud), kergendamaks otsust „kas lugeda või mitte?“ Ma ei usu, et oleksin raamatule sattunud ilma Tallinna Keskraamatukogu „Raamatuga kevadesse“ üritust, kuid olen tänulik, et sattusin – huvitav oli vaadata me elule siin läbi Valve Raudnaski rahuliku ja huvitatud vaate, kohati heameelselt suunurka kergitades ta pahurusele, tihti lehti keerates järgmise loo ootuses. Soovin talle pikka iga ja veel pikemat sulejooksu.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Lauri Heinsalu
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 8. nov. 2017 in Eesti, eesti autor, mõtisklused