RSS

Category Archives: Eesti

Marju Kõivupuu. Loomad eestlaste elus ja folklooris

Ilmunud: Tänapäev, 2017

Sari „Looduse lood“

Eesti filoloog ja folklorist Marju Kõivupuu kirjutab sellest, mida ta väga hästi teab, juba kasvõi oma isiklikest looma-omamise ja -pidamise kogemustest lähtudes. Ta kirjutab loomadest eestlase elus nii vanal ajal kui ka tänapäeval, tuues lõputult näiteid rahvapärimusest. Ja kuna loomad ei kuulu ainuüksi eestlaste ellu, siis on ta raamatusse põiminud ka teiste rahvaste ja erinevate kirjatükkide (sh Piibli) looma-teemasid.

Marju Kõivupuu toob esile ameerika psühholoogi Harold Herzogi kaks huvitavat mõtet – inimese ja loomade peamine erinevus on inimese armastus (lemmik)loomade vastu – loomadel puuduvad lemmikloomad. Lisaks ka see, miks me ühtesid loomi sööme, teisi nunnutame, aga kolmandaid tahame iga hinna eest hävitada. (lk 11)

Miks osade loomade kohta on rohkesti pärimuslikku materjali ja miks näiteks 2017. aasta loomaks valitud metskitse kohta pole kuskilt leida pärimuslikku materjali, mis peegeldaks vanade eestlaste suhtumist sellesse graatsilisse looma… Autor selgitab:

„Loomadega seotud pärimus näib peegeldavat ja/või kajastavat esmajoones inimesele olulisi, ohtlikke ja/või mingil muul põhjusel tähelepanuväärseid metsloomi. Neile loomadele, kellega inimestel on olnud neutraalne suhe, pole erilist tähelepanu pööratud.“ (lk 15)

Äsja meie rahvusloomaks valitud-nimetatud HUNT on esimene loom selles raamatus, kellest pikemalt juttu. Muuhulgas ka hundi ja üleüldse metsloomade nimedest/nimetustest:
„Maagilise mõtlemise kohaselt on usutud, et kellegi õige nimega kutsumine viib kokku selle nime kandjaga, sestap kasutati metsloomadest kõneldes rohkelt eufemisme ehk peitnimetusi.“ (lk 18)

 

Hundist veel, muistendites-müütides kirjapanduna:

„Rahvusvaheliste motiividega dualistlike tekkemuistendite kohaselt on hundi loonud kas jumal või kurat. Vastavalt loojale kujutatakse rahvajuttudes ja -muistendites hunti omakorda kas heana või halvana. Vanakuradi loodud soel on kivist või tammekännust süda, sellepärast ei tohtivat sutt kiviga visata ega tammepuust malakaga lüüa – kiviga visates ja tammemalakaga lüües saavat susi „südant“ ning väge juurde ja ründavat vastast veel ägedamalt. Susi on arvatud olevat ka vanakuradi hobune ja kui va vanasarvik ise hundi seljas ratsutab, siis ei saa hunt koduloomi murda. /…/

Jumal olevat aga hundi loonud vaeslaste pärast – kui ei oleks hunti, jäänuks vaesed lapsed nälga, sest poleks olnud tarvidust kedagi karja saata…“ (lk 22-23)

Iga loomapeatüki lõpulõik käsitleb selle looma ilmumist unenägudes. Hundi kohta arvab vanarahvas nii:

„Kui hunt ilmutas ennast unenägudes, siis oli oodata kosilasi, kuid sedagi, et tegemist võib tulla mõne halva inimese või kohtuga. Hundi unesnägemist tõlgendati ka surmaendena…“ (lk 37)

 

KODULOOMAD ja loomad üldse on aastatuhandeid olnud inimkultuuri osaks.

Talupoja elu- või koduringi moodustasid kultuurmaad – haritavad põllud, talu, taluõu ja sellel asuvad hooned. Kuid talupoja koduringi kuulusid ka kodu- ja põllumajandusloomad… Lugupidavast suhtumisest koduloomadesse annavad tunnistust arvukad ülestähendused rahvaluulekogudes, kust nähtub, et talu loomi on eriliselt meeles peetud rahvakalendri tähtpäevadel ning kõikide loomade aastaringset kohtlemist on saatnud arvukad maagilised toimingud, mis pidid tagama loomade tervise ja sigivuse… (lk 107)

Maagiliste rituaalide eesmärk oli tagada loomade hea tervis ning seegi, et kari püsiks metsakarjamaadel kenasti koos ja loomad ei satuks kiskjatele saagiks. Loomade otsaette tehti kurja peletamiseks ristimärke, samuti lasti loomadel astuda üle mõnest raudesemest, et nende jalad oleks karjatamisperioodil terved jne. Mõnel pool pandi lauda lävepaku alla või visati üle karja kanamuna – loodeti, et seegi rituaal kaitseb loomi. (lk 110)

 

KOERAST:

„Kurat valvab või kaitseb deemonliku musta koera kujul peidetud varandusi. Selline muistend on seotud näiteks Haapsalu lossiga, mille rikkalikke varandusi valvab suur must koer…“ (lk 119)

Eestis elavate vanausuliste seas on käibel kristlik pärimus, mille kohaselt oli koer see, kes juhatas tagaajajad püha perekonna jälile, ning seetõttu ei lubata koera tuppa. (lk 121)

Kui kassipoja eest on olnud kombeks anda sukanõel, et temast kasvaks terane kass, kes püüaks hästi hiiri, siis kutsika eest anti vanasti peotäis soola või tubakat, et temast kasvaks mõõdukalt ja mõistlikult kuri koer, kes hakkab oma uut peret hoidma, ei võta võõraid kergesti omaks ega oleks nendega liiga sõbralik. (lk 125)

Tarvastu kihelkonnast on pärit selline lugu kassist ja koerast:

Kass oli ennemuiste omale tare ehitanud ja kutsunud omale ka koera abiks. Aga koer ei võtnud kassi nõu kuulda, vaid ütelnud: „Mina ei hakka küll seda vaeva nägema, parem võin väljas magada. Pistan nina saba alla, siis on sooja küllalt.“ Sestsaadik on kassil hea põli. Magab alati soojas toas kuna aga koer väljas peab valvama. (lk 134)

 

KASS aga jääbki mu raamatututvustust lõpetama:

„Rahvauskumustes peetakse kassi pigem riukalikuks, salakavalaks ja isepäiseks olendiks, keda peab igaksjuhuks kartma ja kes võib tuua õnnetust. Kass, iseäranis musta karva kass, on ka kuradi üks ilmumiskujusid ning kesk- ja varauusaegses Euroopas tuntud nõialoom või nõia saatanlik abiline.“ (lk 137)

Tänapäeval usutakse sedagi, et kassid suudavad kodust halva energia eemal hoida ning näitavad pererahva suhtes vaenulikele inimestele koha kätte… (lk 139)

Öeldakse, et koer hoiab inimest, kass kodu, sestap ei pruukinud teisest perest toodud kass alati uues kohas paigale jääda. Talurahva hulgas oli paiguti tuntud uskumus, et kassi ei tohikski kolides endaga kaasa võtta, siis kaob majast õnn. Et kass hakkaks (uut) kodu hoidma, soovitati kassilt kolmest kohast karva lõigata, need palkseina sisse panna – siis ei lähe kass uuest kodust kuhugi. (lk 141)

Kes aga unes kassi näeb, võib ilmsi kohtuda mõne kiusaka inimese või kavala peigmehega. Kui kass unes küünistab, võib see tähendada riidu, vargust või haigust. (lk 144)

 

++++++++++++

 

Rahvapärimus looduse ja loomade kohta köidab inimesi ka nüüd – ja eriti nüüd –, mil moodne maailm kipub loodusest üha enam eemalduma. Just loomadega seotud pärimuse muutumine ja teisenemine on motiveerinud Marju Kõivupuud kirjutama raamatut, mis keskendub inimese ja loomade suhetele.

 

Kirjastus tutvustab raamatut nii ja lubab ka pisut sisse piiluda.

 

Ja raamatu autor teeb üsna põhjaliku kokkuvõtte raamatust

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Ester Liinak
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 3. juuli 2018 in Eesti, folkloor, loomad

 

Peeter Ernits. Viimane rüütel: Arnold Rüütli jäljed Eesti pinnal ja ajas

Ilmunud: Kunst, 2017

2017.aasta sügisel ilmus Peeter Ernitsa sulest Arnold Rüütli elulooraamat, mida ka suurelt Rahvusraamatukogus rohke publiku ees pidulikult esitleti. “Viimane rüütel. Arnold Rüütli jäljed Eesti pinnal ja ajas” on kõnekas ja sisukas ajaloohõnguline teos, mis kajastab Eesti ühe mõjukama ja armastatuma poliitiku elukäiku ülevaatlikult lapsepõlvest kuni tänaste oludeni.

Teeneka sirgeselgse rahva- ja riigimehe eluteed tutvustavatest esimestest peatükkidest leiame viiteid perekondliku tausta, perekonnanime tagamaade kohta, näeme esimesi töölõike poisiea karjasepõlves ja kasvukeskkonda tollases maakeskkonnas, külakultuuris. Kriitiliste ajalooliste hetkede keerises saame osa okupatsiooni- ja küüditamisprotsessist ning ajastu poolt pakutud karmidest valikutest noore mehe edasise elu ja arengute osas. Kirjeldatakse peategelase töömehe teed punavõimu poolt pealesunnitud majanditingimustes, sealset karjääri ja töökeskkonna iseärasusi. Sealt edasi rullub lahti Rüütli nõukaaegne poliitikukarjäär ning õpingud valitud suunal.

Eraldi teemana on laiemalt luubi all muurrangulise ajastu tegemised, visioonid ja olud perestroikast, laulvast revolutsioonist ja selle järgsest diplomaatilisest iseseisvusvõitlusest. Kohtumistest selle maailma juhtfiguuridega paljudest riikidest läbirääkimiste laua taga. Taasiseseisvumisega seotud nüansidest ja Eesti uue ajastu koidikust, koos kõigi selle juurde kuulunud võlude ja valudega, mis järgnes siiski veretult pärast närvilisi läbirääkimisi, ähvardusi, hirmutamistaktikat ja Moskvast saadud “peapesu”.

Noore demokraatiaga väikeriigi presidendi roll ja valimisvõitlused sellel konkureerival maastikul räägivad oma loo riigi juhtimisega seotud väljakutsetest ja pingetest. Paljastuvad poliitilised kemplused ja ärategemised. Lühidalt peatutakse kahetsusväärsel “Kadriorgia” skandaalil, mis osutus võikaks poliitiliseks vandenõuks ja maailma meedia vahendusel kogu riigi mainet mustanud laimukampaaniaks.

Murdumatu Rüütel jääb rüütliks igal juhul, nagu ütleb ka teose tekst. Jääb selleks oma teotahte, töövõime ja tulemustega, säilitades väärikalt oma asendamatu positsiooni Eesti lähiajaloos ja rahva südameis.

Ehe elulooraamat kõneleb loo megateenetega Eesti tipppoliitikust, kelle ametikõnedes olnud alati kompromissitult sees iga eestlase sotsiaalse heaolu motiiv. See on värvikirev pilt meie lähimineviku suurmeistrist, kelle panust taasiseseisvumisse ja ühiskonna sotsiaalse arengu moraalset toetamist ei ole võimalik unustada. See Eesti lähiajalugu vaagiv raamat ongi unustamise vastu.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Loe e-raamatukogust ELLU

 

Andre Tamm
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik

 
 

Arvo Valton. Üks päev Ivo Schenkenbergi elust

Ilmunud: Petrone Print, 2018

On aasta 1577, märtsikuu. Käib Liivi sõda. Eestlaste väesalka Tallinnat piiravate Vene vägede vastu juhib Ivo Schenkenberg, Tallinna müntmeistri poeg, kellest on kirjutanud ka oma „Liivimaa kroonikas“ Balthasar Russow.  Ja eks Pühavaimu kiriku pastorist kroonikul ole ka endal käesolevas raamatus oma koht. Noore ja vapra, kuid traagilise saatusega Ivo  eluase ei ole Tallinnas säilinud.  Kunagi asus see praeguse Kullasepa ja Niguliste tänava ristil (toona Kannuvalajate tänav), kuid sai kannatada 1944.aasta märtsirünnakus ja lammutati ülesehitustööde käigus. Tegelik Ivo Schenkenberg ei olnud mitte „Viimse reliikvia“ jõhker röövel, vaid vägagi lugupeetud linnakodanik ja vapper, oma alamate ja ka võetud vangide suhtes õiglane  sõjamees ning  väejuht.

Ivo väesalk koosnes erinevate ajalooallikate andmeil 120 kuni 400 mehest, keda kutsuti Hannibali rahvaks ja kes tegid suurt laastamistööd Vene vägede seas ning keda venelased kartsid ja vihkasid. Need olid müntmeistriselli saksa kombe kohaselt väljaõpetatud linna põgenenud vaprad talupojad, kelle oli palganud vähese raha eest Tallinna raad. Osa oma tasust said nad ka linnakodanikelt tuletõrjetegevuse eest linnas.

Paralleelselt sõjategevuse kajastamise ning Hannibali rahva röövretkede kirjeldustega areneb raamatus ka romantiline teema, Ivo ja orjusest päästetud Pääsu – Kullamaa kandist pärit  talutüdruku – armastuse liin. Samas on ka juttu igapäevasest elust ja inimestest nii linnamüüri sees kui sellest väljaspool, rasketest oludest ja õnnelikest hetkedest.

Üks huvitav seik leiab raamatus kajastamist ja  – võta nüüd kinni, on tõsi või müüt – seostub tänapäevase Eesti vapiga. Nimelt Tallinna kodanik Hans Kampferbeck olla kinkinud 2 siilu kollast siidi ja atlassi, millest Pääsu õmbles Hannibali rahvale lahingulipu ning teistest allikatest (Ivo Schenkenberg/koostanud M. Laar) tulenevalt olla sellele õmmeldud ka 3 sinist lõvi.  Lipu kandmise õigusega tunnistas Tallinna magistraat Ivo mehed ametlikuks väesalgaks.

Järjekordne Ivo lipkonna meeste väljasööst vaenlase laagrisse linnamüüri taga, et võtta vange ning hankida teavet  vaenlase sõjaplaanide kohta, mille eest ka raad maksis 50 marka vangi pealt. See oli suur raha pere majandamiseks ja mõneks ajaks kindlustas ka rahulikuma elu nii endale kui ehk kogu linnale. Elavad kirjeldused neist väljatungidest ja võitlus-stseenides, ohtudest ja õnnestumistest on üsna elavad. Igaühe enda otsustada on aga see, kui palju on neis lugudes tegelikkust ja mil määral muinasjuttu.

Mõned tegelased on sellesse raamatusse kaasa tulnud Arvo Valtoni eelmisest ajaloolisest romaanist „Märjamaa legend“, kus kajastuvad samuti Liivi sõja aegsed sündmused.

Hoolimata tegelaste ajaloolisest autentsusest on raamatu sisu siiski pigem meelelahutuslik.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Maimu Johannson
Paepealse raamatukogu raamatukoguhoidja

 
 

Enno Tammer. Ilon Wikland. Elu pildid

Ilmunud: Tammerraamat, 2017

 

Kes vähegi on lugenud Astrid Lindgreni raamatuid on kindlasti tähele pannud ka nende raamatute illustratsioone. Need lood ja pildid on kuulunud meie ja meie laste lapsepõlve. Ja väga soe ja omamoodi uhke tunne on teada, et just meie rahvuskaaslane Ilon Wikland on paljudele Astrid Lindgreni raamatutele isikupärased ja kaunid illustratsioonid joonistanud.

Hiljuti eesti keeles ilmunud Astrid Lindgreni elulooraamatus (autor: Jens Andersen) on küll ainult kaks viidet Ilon Wiklandile, kuid neist esimene on vägagi kõnekas.

Illustratsioon raamatust „Mio, mu Mio“. Pildi all selgitav jutt:

„Kato mustad, hirmsad, nägudeta piilurid on Mio ja Jum-Jumi sisse piiranud. Pildi autor, noor Ilon Wikland, pöördus 1953. aasta talvel Astrid Lindgreni poole lootusega veidi tööd leida. Nii sai alguse üle kolmekümne aasta kestnud viljakas koostöö. Oslo Nasjonalgallerietis 1986. aastal toimunud Wiklandi loomingu näituse kataloogis tunnistab kirjanik, kui palju ta oma illustraatorile võlgneb: „Oma piltidega oled sa aidanud minu raamatutel lugejateni jõuda. Paljud lapsed jäävad terveks eluks sinu loodud pilte mäletama. Neist saab unustamatu osa nende lapsepõlvest.““ (lk 257)

 

Ilon Wiklandi elulooraamat on kui omapärane pildigalerii: Tartu pildid, Tallinna pildid, Haapsalu pildid, Põgenemise pildid… Pildid Astridiga, Eraelu pildid, Oma raamatute pildid… Skandaali pildid… Pildid joonistamisest…

Ilon Wikland on öelnud, et ta mäletab oma elu piltidena. Sestap kasutab raamatu koostaja Enno Tammer raamatu ülesehitusliku vormivõttena just nimelt pilte, tekstipilte.

 

Minu jaoks on olulisim osa sellest raamatust „Pildid Astridiga“ (lk 161-187).

„Astrid Lindgren kirjutas end maailmakuulsaks.

Maailmakuulsust koguva Lindgreniga noore naisena koostööd alustanud Ilon joonistas end iga raamatuga üha enam välja Lindgreni suurest varjust, Ilon ei jäänud maailmakuulsa kirjaniku tühiseks illustreerijast satelliidiks.

Elustades ande, töökuse ja kunstilise enesekindlusega piltidena märkimisväärse osa Lindgreni tekstilisest loomingust tõestas Ilon, et lasteraamatute joonistamine on omaette peen kunst ning et tema valdab seda kunsti täiuslikult. Ilon joonistas end maailmakuulsale kirjanikule võrdväärseks partneriks, saades ise märkamatult samuti maailmakuulsaks.

Paljusid Lindgreni raamatuid ei kujutaks praegu ettegi ilma Iloni piltideta.“ (lk 187)

 

Eriti lustakas vahejuhtum selles pildi-peatükis on see osa, mis jutustab-joonistab meile, kuidas Ilon Wikland leidis Karlssoni… ta leidis Pariisi turult selle ilusa, ülitarga ja parajalt paksu mehe oma parimais aastais. Aasta siis oli 1954 ning Ilon oli sel ajal noor ja kena lapseootel ümara kõhukesega naine:

„Karlsson peab olema väga eriline. Ta ei ole ju mitte laps. Ta ei ole mitte ka täiskasvanu. Kes ta siis on?! Ta on Väikevenna fantaasia. Oskab kõike teha ja kogu aeg teebki midagi ning samas ei oska ka kõike, aga ikka teeb.“ (lk 166-167)

 

Muide, oluline on meelde jätta, et Ilon Wikland ei joonistanud Pipit. Siis, selle raamatu kirjutamise-avaldamise ajal ta veel Astrid Lindgrenit ei tundnud.

 

Raamatu tagakaanel räägib Ilon Wikland oma elust ja piltidest seoses sellega:

„Elu meenub piltidena, mida oskaksin ja saaksin joonistada. Ka praegu. Mulle meeldib minu töö, mulle meeldib joonistada. Nii on see olnud terve elu. Kui juhtub midagi halba, pean töötama, ja mul hakkab parem. Kui on hästi, siis ka töötan, ja seda siis veel parema meelega, sest kõik on hästi. Joonistamine on mul veres ja ma ei suuda ette kujutada oma elu ilma joonistamata.“

 

Kirjastus tutvustab raamatut nii ja lubab ka pisut sisse piiluda.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Ester Liinak
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 19. juuni 2018 in biograafiad-memuaarid, Eesti, kunst

 

Jaak Juske. Sada põnevat lugu Eesti Vabariigist

Ilmunud: Pegasus, 2017

Eesti riigi suurjuubeliks projekti raames kogutud aja vältel talletunud lookesi Eesti Vabariigi 100-aastasest ajaloos. Juhtumisi ja seiku, mida on kuuldud lapsepõlves vanematelt ja vanavanematelt nagu suurõnnetus Kilingi-Nõmmel, Männiku laskemoonaladude plahvatus või meie laululava ehitus, mis tulevad tuttavad ette ja mõni, mis puudutas ehk ennastki – muusikali „Pipi“ esimene lavastus või meie kangelaste Paul Kerese ja Georg Otsa lahkumine – mäletan neid tohutuid leinajate masse ümber Estonia kontserdi- ja teatrimaja, kes soovisid suurkujudega  hüvasti jätta. Tšernobõli katastroofi ja Estonia huku valus puudutus. Tänastele noortele  teadmata ja tundmata sündmused, mis ei tohiks unustusse vajuda.

Härra Juske lihtsad ja selged  artiklid. Tõele au andes, ei leia ilmselt ajaloolane sealt midagi uut, kuid tavalugejale on nii mõnigi teadmine uus, huvitav ja isegi ehk põnev. Kasvõi seegi, et meie seas on veel elus inimesi, kes viibinud meie riigi sünni juures, küll lapsena, aga uhke tunne võib neil ikka olla.

Autori sõnul ei olnud valikute tegemine kerge. Ärgu autor  pööraku tähelepanu mõne inimese süüdistusele blogipostituste või artiklite kaaperdamises, ja seda enam, et ka Juske ise tunnistab, et ei pidanud autoritega läbirääkimisi ning ei viidanud korralikult, aga ajalugu peaks kuuluma kõigile ja usun, et ka autor on tänulik iga uue killu eest, mis toob valgust meie ühisele minevikule.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Maimu Johannson
Paepealse raamatukogu raamatukoguhoidja

 
1 kommentaar

Posted by &emdash; 2. märts 2018 in ajalugu, Eesti

 

Kuidas minust sai HAPKOMAH. Ja lisaks kõik lood NIHILIST FM-ist

Ilmunud: ZA/UM, 2016

Raamat jutustab ühe eesti noormehe narkomaaniks olemise loo, mis on avaldatud täiesti muutmata kujul.

„Ma ei muutnud midagi. Ühtki sõna. Ühtegi tähte, ühtegi koma. See on toores, see on tänav, see on tõde. Nagu ütleb Nassim Taleb: idioodid loevad õigekirja, targad aga mõtet. See on dokument sellest, mis valitseb Tallinna tänavaid viimased 15 aastat. Ilusamaks see ei lähe. Kaugemale küll.“

Parema aja suvest veetis raamatu autor statsionaarses rehabilitatsiooni keskuses. Ajukeemia paigas ja suured sihid silme ees. Ühel ilusal suve viimastest päevadest jättis noormees keskuse töötajatega hüvasti ning astus Tallinna bussi peale, olles ise äärmiselt õnnelik, et on suutnud narkomaania seljatada. Möödub tund, kaks ja buss jõuab Tallinnasse ning kohe bussist maha astudes käib mehe peas mingi klõks ja fentanüüliahv hakkas vaikselt mööda teksasäärt pidi üles ronima. Peale seda läks kõik taas allamäge.

Antud raamat ja selles olevad lood on aknad tõelisesse Tallinnasse, millest suur osa meist kuulnudki pole. „[—] tänapäeval on palju high-functioning fentanüülisõltlasi. [—] Nad ei ole veel kodutud. Nad ei röövi. Nad ei varasta. Nad hoolitsevad oma tervise eest. Nad käivad tööl. Nad maksavad makse. Nad töötavad mõnes su lemmikkohvikus. Nad on müüjad mõnes su lemmikpoes. Neid on rohkem, kui sa arvad.“

Kirjateos annab toore ülevaate fentanüüliorjuses vaevlevate inimeste eludest, sõltlaste võõrutusnähtudest ja narkoärist üleüldiselt.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Laura Viliko
Tallinna Keskraamatukogu praktikant

 

Avo Kull. Must klaasmaja

Ilmunud: Pilgrim, 2016

Endise ettevõtja ja praeguse rahvakirjaniku Avo Kulli raamat „Must klaasmaja“ pakub huvi lugejale, kes soovib kiigata linnapildis kõrguvate uhkete klaasmajade -pankade- sisemusse, millega meil on võimalik kokku puutuda vaid nettides kostüümides  telleripiigade ja reserveeritud olekuga investeerimisnõustajate  vahendusel. Nendes majades on „raha lõhna“, millega iga inimene oma elu jooksul peab mingil viisil suhestuma, sest raha hoiustades või tulevaseks pensionipõlveks  kogudes on kodanikust automaatselt saanud investor, rääkimata väärtpaberite soetamisest. Aegade jooksul on Eestis panku tekkinud, ühinenud ja kadunud. Praegugi loeme ajalehest uute pankade ja varahaldusfirmade tekkest. Raha pööritamine on popp ja kuulda on väljavalitute müstilisest rikastumisest kapitaliturgudel. Mis toimub musta klaasmaja sees? Millised on inimesed, kes seal töötavad? Kuidas käib raha pööritamine?

Sellest saab ettekujutuse, kui saate tuttavaks noore, perspektiivika eesti varahalduri Mark Sepperi looga. Lõpetanud prestiižika Chicago ülikooli rahanduse alal, suundub noormees Eestisse karjääri tegema. Noor talent satub tööle varahaldusfirma  Pirita Asset Managementi  analüütikuna, kust ta peagi portfellihalduri ametipostile edutatakse. Oma argipäevas puutub ta kokku Eesti rahamaailma tegelastega, vahel üsna koloriitsete tüüpidega, mis paneb teda nende edu tagamaid analüüsima ja sarnast tähelendu ihalema. Ta näeb rikaste ja ilusate elu lähemalt (Rotary-klubi üritused) ja tal tekib tuline soov ise selles osaleda. Oma töös on tal ligipääs infoagentuuride andmebaasidele, mida tavainimesel ei ole. Ühel öösel avastab ta kinnist andmebaasi külastades salapärase koodikaardi, mida seal ei tohiks olla. Kuna Mark on keskmisest nutikam haldur, avastab ta koodide taga info, mille järgi saab lugeda järgmise päeva börsiuudiseid. Teisisõnu, ta saab enne uut börsipäeva kätte info, mida on võimalik enda kasuks pöörata. Nüüd ongi tal võimalus oma jõukaks saamise kauge unistus teostada. Kuidas pärast salainfo kättesaadavuse avastamist Marki elu kulgema hakkab ja millega tema afäär päädib, saab juba raamatust lugeda. Peadpööritav investeerimisedu saab kahjuks teise lahenduse, kui Mark seda endale ette on kujutanud. Imelikul kombel tekkis kuritegelikule teele läinud noormehe vastu isegi kaastunne. On ju kurb lugeda, kui kellegi ilus roosa unistus väga proosaliselt puruneb. Lisaks börsiafäärile saame jälgida ka Marki suhtedraamasid Ameerikas ja Eestis. Kuigi  rikastumismängu Mark Sepper ei võitnud, on loo lõpp lohutav ja armas. Naine, kelle Mark oma võidujoovastuses eemale tõukas, pakub talle oma abikäe, kui mehe elu on lõplikult purustatud ning mingit lootuskiirt enam näha ei ole.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Vaata leidumust e-raamatukogust ELLU

 

Avo Kulli raamatute leidumus e-kataloogis ESTER

Haigla (Tänapäev, 2010)
Kaubamaja (Tänapäev, 2011)
Vabrik (Tänapäev, 2012)
Reporter (Tänapäev, 2013)
Ausammas (Tänapäev, 2014)

või loe e-raamatukogust ELLU:

Haigla
Vabrik
Reporter
Ausammas

 

Viivi Suursaar
Torupilli raamatukogu raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 13. veebr. 2018 in Eesti, ilukirjandus