RSS

Category Archives: fantaasiaromaan

Anna Day. Fänkond

Ilmunud: Pegasus, 2018
Tõlkinud Martin Kirotar

Fänkond on oluline kajastus sellest, mis toimub raamatute, filmide ja muusikamaailmade taga. Ja ma ei räägi sellest, mida artist teeb lava taha minnes, vaid inimestest, tänu kellele kirjanikud saavad elatuda raamatute kirjutamisest, filmimeistrid filmidest jne – ehk siis fännidest! On oluline rõhutada et fännid ei ole kuskil arvuti ekraani taga fännatavale laike viskavad nähtamatud indiviidid. Fännid moodustavad hiiglaslikud kogukonnad, millel on äärmiselt suur mõjuvõim.

Just sellisele kogukonnale on pööranud Anna Day oma tähelepanu. Fännikirjandus, book-conid, vaidlused ja võitlused lemmik tegelaste nimel – kõik see ühendab peategelasi Violetti ja ta sõpru, kes on parasjagu  kohtumas oma lemmiku raamatu järgi tehtud filmis näidelnud staaridega, kui toimub suur maavärin.

Teadvusele tulevad tegelased mitte aga haiglavoodis vaid hoopis „Võllatantsu“ esimeses peatükis.
Kuna nende sekkumise tõttu hukkub raamatu tegelik peategelane, peab tema rolli lõpuni mängima Violet. Lootuses, et raamatu lõpp saadab nad tagasi päris maailma. Kuigi eelteadmised raamatust on suured ei kulge lugu sootuks ootuspäraselt. Raamat on täis seiklusi, ootamatusi, reetmisi ning muidugi ka armastust ja sõprust.

Kuigi raamatu kirjastiil on üsna nõrk ja algeline, tõmbab lugu iseenesest siiski kaasa ning lausa sunnib lehekülgi keerama, et teada saada, mis juhtub edasi.

Soovitan raamatut düstoopia ja noortekirjanduse fännidele.

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Mirjam Kaun
Eesti keelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 
 

Claudia Gray. Sinu tuhat palet

Ilmunud: Päikese Kirjastus, 2018
Tõlkinud Iiri Sirk

„Sinu tuhat palet“ on noorteraamat, aga sobib väga hästi lugemiseks ka teistele. Alguses ei suutnud raamat mind eriti kaasa tõmmata. Mind häiris, et tegevus oli edasi antud mina-jutustaja kaudu ning jutt oli kohati nii tiinekatele omane. Kõik need suhtedraamad ja kangelanna ei suuda otsustada, millist noormeest ta ikka tahab. Kui edasi lugesin, siis läks ka raamat huvitavamaks ja lõpp oli täis ootamatuseid. Muidugi suhtedraamat oli ka kuni lõpuni välja.

Marguerite Caine’i vanemad on tuntud füüsikud, kes on leiutanud Tulilinnu, mis võimaldab inimestel rännata erinevatesse dimensioonidesse. Leiutis on küll algusjärgus, aga juba käib sellele tõeline jaht. Selle leiutise pärast tapetakse Marguerite’i isa. Kõik tõendid näivad viitavat nende assistendile Paul Markovile, sest peale kuritegu on ta hävitanud kõik nende uurimistöö andmed ning põgenenud teise dimensiooni.

Marguerite aga ei lepi sellega ning saades teiselt assistendilt Theolt ühe Tulilinnu prototüübi, asuvad nad koos Theoga Pauli ühest dimensioonist teise jälitama. Seda tehes satuvad nad kõrgtehnoloogilisse Londonisse, Tsaari-Venemaale, siis ülemaailmse üleujutuse tõttu loodud ookeanijaama.

Tegemist on omamoodi raamatuga. Mulle meeldisid need erinevad dimensioonid. Inimesed on praktiliselt samad, aga päris ei ole ka. Midagi on natuke teistmoodi. Tegelikult oleks ka põnev niimoodi rännata teise aega ja kohta, kus inimesed on samad, aga on tehtud mingi teine valik ja selle tõttu on elu teises dimensioonis natuke erinev. Seda on keeruline kirjeldada, nii et soovitan kõigil parem raamatut lugeda.

Sellistes tingimustes on kummaline armuda, kus sa veedad natuke aega ühes dimensioonis ning kui liigud järgmisesse, siis see inimene ei ole enam päris sama. Kumba inimest sa siis tegelikult armastad? Sellised mõtted vaevad Marguerite’i pead, lisaks tagaajamistele ja enda ohutuse tagamisele.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Triinu Rannaäär
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 

Kerstin Gier. Silber: esimene unenägude raamat

Ilmunud: Pegasus, 2017
Tõlkinud Katri Soe-Surén

Kummalise pealkirjaga mõistatuslik raamat lennutab lugejad unenägude mõistatuslikku maailma.
Kerstin Gier näitab ehedalt ära, et lihtne ja lõbus armastusromaan ning põnev fantaasia ei pea olema kaks eraldiseisvat žanri, mis teineteist välistavad.

Palju rännanud Liv Silber maandub lennukiga taas uues kohas, mis peaks tema koduks saama. Suur on aga pettumus, kui pisikese linnaäärse Oxfordi majakese asemel ootab ees kellegi teise uhke korter, ning ema uus mees ja perekond, kellega tuleb õige pea kokku kolida. Ja siis veel segab uus kasuvend koos oma sõpradega tema unenägusid ka.

Imelikuks läheb asi siis, kui igal ööl on konkreetsed unenäod, mida Liv detailsuseni mäletab. Aga ei, mitte see pole selle asja juures kõige kummalisem. Neid unenägusi mäletavad detailidena ka teised unenäo osalised. Kui Liv kuuleb pealt, kuidas teised räägivad unenägudest, kus nad kõik on olnud, satub ta deemonliku salapakti osaks.

Vereannetused, pentagrammid, kummalised olendid, unenägude võimas maailm – Kerstin Gier ei jäta ühtki kivi ümber pööramata selles pöörases fantaasiaraamatus, kus mitte kõik ei ole nii nagu näib ning see, mis näib, ei ole kõik.

Kuigi fantaasiaraamatud on tavaliselt tõsimeelsed ning süvenemist nõudvad, siis Silberi puhul on võetud nišši noortekirjanduse lihtsamatest paladest. Absoluutselt kõik poisid on maailma kõige ilusamad (no välja arvatud üks, kellel olid vinnid, aga ju see oli lihtsalt vajalik loo arendamiseks), elu koolis keerleb kleitide ja poiste ümber ja muidugi üks eriti nunnu armumine. Aga ärge sekundikski kartke, et selle all kannatab raamatu sisu ja looliin. Autori loodud unenäomaailm oma reeglitega saadab iga lugeja mõttelisi filosoofia radu tallama.

Soovitan lugejatele, kellele on meeldinud Ari Marmelli „Varga Pakt“, Alyson Noëli „Igavesti“, Jennifer L. Armentrouti „Obsidian
 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Mirjam Kaun
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 20. veebr. 2018 in fantaasiaromaan, noorsooromaan

 

Kazuo Ishiguro. Maetud hiiglane

Ilmunud: Varrak, 2017
Tõlkinud Krista Kaer

Ishiguro raamatu juures tabab lugejat esimesena selle toon. Karakterite vestlustes ja autori kirjeldustes on tuntav tugev melanhoolsus (mis on mu kogemusest autorile omane) ja võimetus teha valikuid, mis lähevad vastuoksa nende valitud või päritud saatusega.  Samas räägivad karakterid mõtlikult ja avatult oma emotsioonidest ja motivatsioonidest, ka kui motivaator juhib neid teele, mis saab lõppeda vaid halvaga. Kohati võib see tunduda kummalisena, et emotsionaalne inimene suudab säilitada piisavalt rahu oma mõttemaailma ausaks kirjeldamiseks, kuid seegi aitab kaasa raamatu omanäolisele atmosfäärile. „Maetud hiiglase“ karakterid võivad teada, mida nad teevad, ja ikka seda teha, klammerdudes või vabandades ennast kohustuse ja lootusega.

Loo näol on tegemist Arthuri legendidest mõjutatud fantaasiaga, kus kaduva mäluga vanapaar lahkub oma külast ja kodunt, leidmaks poega, kes olevad ka kunagi lahkunud ja läinud teise külla, kus nad nüüd kujutavad talle ette uhket elu. Vanapaari ei hoia oma kodus palju, elades koobaste süsteemi ühes toas, kus neil on pastori poolt keelatud küünaltki (ja seeläbi valgust) omada, ning teekond saab looks neist, maailmast, mälust, ja lahkumisest.

Toogem näiteks ühe stseeni varasest peatükist, kus vanapaar peitub vihma eest lagunenud majja. Sealt leiavad nad eest noorema mehe ja vana naise, ning ilmneb, et mees on paadimees, kes viib inimesi üle mere müstilisele saarele, ning vana naine süüdistab teda tema ja ta mehe petmises – et ta viis enne üle mehe ja jättis naise üksinda siia maailma. Nüüd, kättemaksuks, pilastab vana naine paadimehe kunagist kodu kanade verega samas kui heasüdamliku käitumisega paadimees vaatab abitult pealt. Vanapaar on loost kohutatud ning kiirustab asuma teele, saamaks sellest eemale, proovides unustada kuuldut ja kustutada muret.

Teekond on jutustatud ennemini Axli, mehe, vaatepilgu läbi, ning mulle valmistas see lugejana isegi pettumust, sest tundus, et Beatrice, naine, võtab seeläbi teise koha ning et me tutvume tema ja maailmaga ennekõike läbi Axli ja tema arvamuste. Niimoodi üldjoontes lähebki – ka kui vanapaari teekonnal kohatud asjad lükkavad nende kaduvalt mälult udu kõrvale ja toovad tagasi mälestusi nende endi minevikust, on keskseks ikka Axli mälu värskenemine ning tema enda rolli selginemine käesolevates tagajärgedes.  Kuid raske on hoida seda romaani vastu, nähes, millise õrnusega Axl ja Beatrice üksteist hoiavad ja üksteisega suhtlevad, ka konfliktides, ning kuidas teekonna käigus ilmneb nende vaheline tugev side. Ning seda enam tekitab valu, et nii meie kui nemad on teadlikud, et elulõnga lõpu paratamatu lähenemisega ei saa nende kooselu enam kaua kesta. Nende vanus ja lähedus muudavad iga komistuse sedavõrd muret tekitavamaks.

Nende looga põimub ka teine lugu, kus otsitakse lahendust maad vaevale mälukaotusele ning milles seikleb mõni klassikalisemgi seiklus-fantaasia karakter, kuid ka nende meeleolu on nakatanud Ishiguro melanhoolia ning just neis ilmnebki kõige tugevamalt saatuse käe kangekaelne järgimine. See, ning musta ja valge moraali puudumine ning kahe loo omavaheline põimumine ning karakterite rõhutatud inimlikus, on, mis muudab romaani seiklusliku osa värskeks ja huvitavaks.

Kazuo Ishiguro ise on Jaapani päritolu britt, keda pärjati tänavu Nobeli kirjandusauhinnaga ning keda Rootsi Akadeemia kirjeldas selle puhul kui kirjanikku, kes „läbi tugeva emotsionaalse jõuga romaanide paljastab sügaviku, mis asub meie illusoorse ühendustunde all maailmaga.“ Ka käesolevas romaanis on tuntav selle emotsionaalne jõud ning sügavik, mis paljastub karakterite eeldatud ühenduste all. Oma ülejäänud kokkupuutest Ishiguroga mõistan hästi, miks teda valiti kirjeldada just nõnda.

Olgu mainitud, et käesolevat romaani lugesin ise inglise keeles, nii et on võimalik, et tõlge tekitab natuke teistsuguse atmosfääri, kuid arvestades Ishiguro loo emotsionaalset võimsust ja tõlkija võimekust, olen kindel, et käesolevalt kirjeldatu vastab ka eesti keelsele versioonile.

Kokkuvõtteks soovitan Ishiguro „Maetud hiiglast“ lugeda. See võib olla nii kurb kui põnev, kuid ennekõike on see inimlik ning virgutav vaade saatusele ja elukaarele. Omal moel on see ka armastuslugu, selline kurblik, kuid soe, mis võib panna sind hetkeks pöörduma raamatult või monitorilt ja vaatama oma kaaslasele ja tundma tugevamalt seda sidet, mida omate, ja võib-olla ka seda rohkem hindama, olles teadlik sügavikust.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Lauri Heinsalu
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik

 

Terry Pratchett. Mort

Ilmunud: Varrak, 1999, 2001
Tõlkinud Allan Eichenbaum

Selles reaalsuses asub elu lamedal Kettamaailmal, mis asub nelja hiiglasliku elevandi seljas, mis omakorda seisavad tähekilpkonna Suure A’Tuini kilbil. Tegevus on meie mõistes keskaegne –  poissi, kes loeb ja tunneb maailma käigu vastu huvi, peetakse seal igal juhul imelikuks. Isa on Morti pärast mures, et temast ei saagi nende mõistes asja. Onu soovitab tal kellegi õpipoisiks hakata. Nii nad lähevadki turule, kus Mort vaatab kõigile ametimeestele sügavalt silma ja hirmutab nad ära… Viimaks jääb ta päris üksi turu keskele – kõik teised poisid on värvatud, tema üksi vaid on järel. Lõpuks, südaööl saabub Surm ja võtab ta enda õpipoisiks.

Surma kojas, mis asub kosmoses ja kuhu saab sõita valge hobuse Täpi seljas, on liivakellade kamber, kus Surm võtab igal hommikul välja need, millel liiv hakkab lõppema. Liivakellad tähistavad Kettamaailma inimeste eluiga. Seal on ka raamatukogu, kus on kõigi elulood kirjas – need raamatud kirjutavad ennast ise muudkui edasi. Seal meeldibki Mortile kõige enam viibida kui ta just parasjagu Surmaga ringkäigul kaasas pole. Ringkäigul käies näevad neid vaid võlurid ja kassid.  Kui inimene sureb, siis tõmbab Surm tema kaela juurest õhkõrna vikati läbi ja nad saavad temaga peale surma rääkida. Lõpuks muutub hing pallikeseks ja Surm kogub selle kokku.

Surm saab ilmselt Mortist inspiratsiooni, sest ühel õhtul otsustas ta minna inimlikke asju õppima ja jättis töö täies ulatuses Morti hoolde. Mort, kes on surelik ja vaatab asjadele tahes-tahtmata ehk pisut teisiti kui Surm, suudab selle olukorra ikka päris keeruliseks ajada. Tekib kaks reaalsust – üks tõeline ja teine Morti kujundatud.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER: 1999 aasta trükk, kordustrükk 2001

 

Kadri Kuurberg
Vabatahtlik

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 5. aug. 2017 in fantaasiaromaan, ilukirjandus

 

Kiersten White. The Chaos of Stars

New York : HarperTeen, 2014

 
Sixteen-year-old Isadora is the daughter of Egyptian gods Isis and Osiris. While a child she adored her beautiful mom and mysterious father and believed that she was immortal like them. Until the day she realized that she’s not going to stay in this world eternally like her parents, instead she’s going to die and her parents don’t do anything to stop it. For Isadora it means only one thing: her parents don’t love her enough to keep her forever.

Feeling hurt and unloved, Isadora is planning to leave Egypt, if she only knows how. When she gets the opportunity to move to San Diego, to live with her older and favourite brother for a while, Isadora jumps on it without hesitation. She starts working in the museum, finds new (or can I say, her first) friends and eats too much sugar. And then there comes a boy. The gorgeous boy with most breathtakingly blue eyes who understands her and is there for her if she needs him. After it turns out that everything is not as well as it seemed and the danger is lurking in the shadows, Isadora needs help more than before.
Isadora is very angry, stubborn and selfish girl who thinks that her parents doesn’t understand her. Some may say that she is annoying, but I think that she seems real, she is sixteen after all. We all have been there in our teenage years, when we were angry at the whole world and thought that our opinion was always right. Thus, even if I don’t agree with everything Isadora says and does, I understand her very well. I think that the author have captured teenage spirit well indeed.

And what is more important, the book has great character development. Over the novel you can see Isadora growing and becoming more understanding and reasonable. She starts admitting her mistakes and realizes that her mother was right. Thus, for me, the novel is mostly the story about becoming an adult.

Mythology part is rather secondary, just background for the mother-daughter relation story. If you are searching serious Egyptian mythology book, then I don’t recommend it. But if you want some quick and light reading with some bits of magic, then give it a go.

 

There are two extra points I want to give to the book:

  • One for the beautiful cover that was the cause I picked up this book from library shelf altogether.
  • Second for the romance plot. Even if it was quite cliché, at least there was NO love triangle. Finding young adult literature without love triangle can be quite challenging.

 

Check e-catalogue ESTER

 

Hanna Laasberg
Department of Estonian Literature

 

Maria Turtschaninoff. Maresi: Punase kloostri kroonikad

Ilmunud: Varrak, 2017
Tõlkinud Marja Aaloe

Sündmused toimuvad ühel üksikul saarel asuvas kloostris, mis on pelgupaigaks naistele ja tüdrukutele, kes sinna ühel või teisel põhjusel on pagenud.

Raamatu peategelane, neli aastat tagasi kloostris oma uut elu alustanud 13-aastane Maresi on end  sisse seadnud ja tunneb elust ning  uute teadmiste omandamisest rõõmu. Tema ja ka teiste rahuliku elu  pöörab aga pea peale ühe uue tüdruku, Jai, saabumine. Jaid otsib taga tema isa, kelle eest on vaja kloostrielanikel nii teda kui ka ennast kaitsma hakata. Siinkohal olgu öeldud, et selleks kasutatakse eelkõige iideid salateadmisi ja naiselikku väge.

Raamat on kergesti loetav ilma liigse ja lohisevat tekstita, millest tahaks lugedes üle libiseda.  Kui alguses tundub, et tegu on lihtsalt tüdrukute elu kirjeldamisega tavalises kloostris, siis loo edenedes selgub, et raamatus peitub ka palju müstitsismi. Kuuldavasti plaanitakse teose põhjal vändata ka film.

Kui sulle meeldis Maresi, siis soovitan sul lugeda ka raamatut  „Vivaldi neitsid“  (B. Quick).

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Helen Reiser-Liim
Nõmme raamatukogu juhataja