RSS

Category Archives: fantaasiaromaan

Kazuo Ishiguro. Maetud hiiglane

Ilmunud: Varrak, 2017
Tõlkinud Krista Kaer

Ishiguro raamatu juures tabab lugejat esimesena selle toon. Karakterite vestlustes ja autori kirjeldustes on tuntav tugev melanhoolsus (mis on mu kogemusest autorile omane) ja võimetus teha valikuid, mis lähevad vastuoksa nende valitud või päritud saatusega.  Samas räägivad karakterid mõtlikult ja avatult oma emotsioonidest ja motivatsioonidest, ka kui motivaator juhib neid teele, mis saab lõppeda vaid halvaga. Kohati võib see tunduda kummalisena, et emotsionaalne inimene suudab säilitada piisavalt rahu oma mõttemaailma ausaks kirjeldamiseks, kuid seegi aitab kaasa raamatu omanäolisele atmosfäärile. „Maetud hiiglase“ karakterid võivad teada, mida nad teevad, ja ikka seda teha, klammerdudes või vabandades ennast kohustuse ja lootusega.

Loo näol on tegemist Arthuri legendidest mõjutatud fantaasiaga, kus kaduva mäluga vanapaar lahkub oma külast ja kodunt, leidmaks poega, kes olevad ka kunagi lahkunud ja läinud teise külla, kus nad nüüd kujutavad talle ette uhket elu. Vanapaari ei hoia oma kodus palju, elades koobaste süsteemi ühes toas, kus neil on pastori poolt keelatud küünaltki (ja seeläbi valgust) omada, ning teekond saab looks neist, maailmast, mälust, ja lahkumisest.

Toogem näiteks ühe stseeni varasest peatükist, kus vanapaar peitub vihma eest lagunenud majja. Sealt leiavad nad eest noorema mehe ja vana naise, ning ilmneb, et mees on paadimees, kes viib inimesi üle mere müstilisele saarele, ning vana naine süüdistab teda tema ja ta mehe petmises – et ta viis enne üle mehe ja jättis naise üksinda siia maailma. Nüüd, kättemaksuks, pilastab vana naine paadimehe kunagist kodu kanade verega samas kui heasüdamliku käitumisega paadimees vaatab abitult pealt. Vanapaar on loost kohutatud ning kiirustab asuma teele, saamaks sellest eemale, proovides unustada kuuldut ja kustutada muret.

Teekond on jutustatud ennemini Axli, mehe, vaatepilgu läbi, ning mulle valmistas see lugejana isegi pettumust, sest tundus, et Beatrice, naine, võtab seeläbi teise koha ning et me tutvume tema ja maailmaga ennekõike läbi Axli ja tema arvamuste. Niimoodi üldjoontes lähebki – ka kui vanapaari teekonnal kohatud asjad lükkavad nende kaduvalt mälult udu kõrvale ja toovad tagasi mälestusi nende endi minevikust, on keskseks ikka Axli mälu värskenemine ning tema enda rolli selginemine käesolevates tagajärgedes.  Kuid raske on hoida seda romaani vastu, nähes, millise õrnusega Axl ja Beatrice üksteist hoiavad ja üksteisega suhtlevad, ka konfliktides, ning kuidas teekonna käigus ilmneb nende vaheline tugev side. Ning seda enam tekitab valu, et nii meie kui nemad on teadlikud, et elulõnga lõpu paratamatu lähenemisega ei saa nende kooselu enam kaua kesta. Nende vanus ja lähedus muudavad iga komistuse sedavõrd muret tekitavamaks.

Nende looga põimub ka teine lugu, kus otsitakse lahendust maad vaevale mälukaotusele ning milles seikleb mõni klassikalisemgi seiklus-fantaasia karakter, kuid ka nende meeleolu on nakatanud Ishiguro melanhoolia ning just neis ilmnebki kõige tugevamalt saatuse käe kangekaelne järgimine. See, ning musta ja valge moraali puudumine ning kahe loo omavaheline põimumine ning karakterite rõhutatud inimlikus, on, mis muudab romaani seiklusliku osa värskeks ja huvitavaks.

Kazuo Ishiguro ise on Jaapani päritolu britt, keda pärjati tänavu Nobeli kirjandusauhinnaga ning keda Rootsi Akadeemia kirjeldas selle puhul kui kirjanikku, kes „läbi tugeva emotsionaalse jõuga romaanide paljastab sügaviku, mis asub meie illusoorse ühendustunde all maailmaga.“ Ka käesolevas romaanis on tuntav selle emotsionaalne jõud ning sügavik, mis paljastub karakterite eeldatud ühenduste all. Oma ülejäänud kokkupuutest Ishiguroga mõistan hästi, miks teda valiti kirjeldada just nõnda.

Olgu mainitud, et käesolevat romaani lugesin ise inglise keeles, nii et on võimalik, et tõlge tekitab natuke teistsuguse atmosfääri, kuid arvestades Ishiguro loo emotsionaalset võimsust ja tõlkija võimekust, olen kindel, et käesolevalt kirjeldatu vastab ka eesti keelsele versioonile.

Kokkuvõtteks soovitan Ishiguro „Maetud hiiglast“ lugeda. See võib olla nii kurb kui põnev, kuid ennekõike on see inimlik ning virgutav vaade saatusele ja elukaarele. Omal moel on see ka armastuslugu, selline kurblik, kuid soe, mis võib panna sind hetkeks pöörduma raamatult või monitorilt ja vaatama oma kaaslasele ja tundma tugevamalt seda sidet, mida omate, ja võib-olla ka seda rohkem hindama, olles teadlik sügavikust.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Lauri Heinsalu
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik

Advertisements
 

Terry Pratchett. Mort

Ilmunud: Varrak, 1999, 2001
Tõlkinud Allan Eichenbaum

Selles reaalsuses asub elu lamedal Kettamaailmal, mis asub nelja hiiglasliku elevandi seljas, mis omakorda seisavad tähekilpkonna Suure A’Tuini kilbil. Tegevus on meie mõistes keskaegne –  poissi, kes loeb ja tunneb maailma käigu vastu huvi, peetakse seal igal juhul imelikuks. Isa on Morti pärast mures, et temast ei saagi nende mõistes asja. Onu soovitab tal kellegi õpipoisiks hakata. Nii nad lähevadki turule, kus Mort vaatab kõigile ametimeestele sügavalt silma ja hirmutab nad ära… Viimaks jääb ta päris üksi turu keskele – kõik teised poisid on värvatud, tema üksi vaid on järel. Lõpuks, südaööl saabub Surm ja võtab ta enda õpipoisiks.

Surma kojas, mis asub kosmoses ja kuhu saab sõita valge hobuse Täpi seljas, on liivakellade kamber, kus Surm võtab igal hommikul välja need, millel liiv hakkab lõppema. Liivakellad tähistavad Kettamaailma inimeste eluiga. Seal on ka raamatukogu, kus on kõigi elulood kirjas – need raamatud kirjutavad ennast ise muudkui edasi. Seal meeldibki Mortile kõige enam viibida kui ta just parasjagu Surmaga ringkäigul kaasas pole. Ringkäigul käies näevad neid vaid võlurid ja kassid.  Kui inimene sureb, siis tõmbab Surm tema kaela juurest õhkõrna vikati läbi ja nad saavad temaga peale surma rääkida. Lõpuks muutub hing pallikeseks ja Surm kogub selle kokku.

Surm saab ilmselt Mortist inspiratsiooni, sest ühel õhtul otsustas ta minna inimlikke asju õppima ja jättis töö täies ulatuses Morti hoolde. Mort, kes on surelik ja vaatab asjadele tahes-tahtmata ehk pisut teisiti kui Surm, suudab selle olukorra ikka päris keeruliseks ajada. Tekib kaks reaalsust – üks tõeline ja teine Morti kujundatud.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER: 1999 aasta trükk, kordustrükk 2001

 

Kadri Kuurberg
Vabatahtlik

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 5. aug. 2017 in fantaasiaromaan, ilukirjandus

 

Kiersten White. The Chaos of Stars

New York : HarperTeen, 2014

 
Sixteen-year-old Isadora is the daughter of Egyptian gods Isis and Osiris. While a child she adored her beautiful mom and mysterious father and believed that she was immortal like them. Until the day she realized that she’s not going to stay in this world eternally like her parents, instead she’s going to die and her parents don’t do anything to stop it. For Isadora it means only one thing: her parents don’t love her enough to keep her forever.

Feeling hurt and unloved, Isadora is planning to leave Egypt, if she only knows how. When she gets the opportunity to move to San Diego, to live with her older and favourite brother for a while, Isadora jumps on it without hesitation. She starts working in the museum, finds new (or can I say, her first) friends and eats too much sugar. And then there comes a boy. The gorgeous boy with most breathtakingly blue eyes who understands her and is there for her if she needs him. After it turns out that everything is not as well as it seemed and the danger is lurking in the shadows, Isadora needs help more than before.
Isadora is very angry, stubborn and selfish girl who thinks that her parents doesn’t understand her. Some may say that she is annoying, but I think that she seems real, she is sixteen after all. We all have been there in our teenage years, when we were angry at the whole world and thought that our opinion was always right. Thus, even if I don’t agree with everything Isadora says and does, I understand her very well. I think that the author have captured teenage spirit well indeed.

And what is more important, the book has great character development. Over the novel you can see Isadora growing and becoming more understanding and reasonable. She starts admitting her mistakes and realizes that her mother was right. Thus, for me, the novel is mostly the story about becoming an adult.

Mythology part is rather secondary, just background for the mother-daughter relation story. If you are searching serious Egyptian mythology book, then I don’t recommend it. But if you want some quick and light reading with some bits of magic, then give it a go.

 

There are two extra points I want to give to the book:

  • One for the beautiful cover that was the cause I picked up this book from library shelf altogether.
  • Second for the romance plot. Even if it was quite cliché, at least there was NO love triangle. Finding young adult literature without love triangle can be quite challenging.

 

Check e-catalogue ESTER

 

Hanna Laasberg
Department of Estonian Literature

 

Maria Turtschaninoff. Maresi: Punase kloostri kroonikad

Ilmunud: Varrak, 2017
Tõlkinud Marja Aaloe

Sündmused toimuvad ühel üksikul saarel asuvas kloostris, mis on pelgupaigaks naistele ja tüdrukutele, kes sinna ühel või teisel põhjusel on pagenud.

Raamatu peategelane, neli aastat tagasi kloostris oma uut elu alustanud 13-aastane Maresi on end  sisse seadnud ja tunneb elust ning  uute teadmiste omandamisest rõõmu. Tema ja ka teiste rahuliku elu  pöörab aga pea peale ühe uue tüdruku, Jai, saabumine. Jaid otsib taga tema isa, kelle eest on vaja kloostrielanikel nii teda kui ka ennast kaitsma hakata. Siinkohal olgu öeldud, et selleks kasutatakse eelkõige iideid salateadmisi ja naiselikku väge.

Raamat on kergesti loetav ilma liigse ja lohisevat tekstita, millest tahaks lugedes üle libiseda.  Kui alguses tundub, et tegu on lihtsalt tüdrukute elu kirjeldamisega tavalises kloostris, siis loo edenedes selgub, et raamatus peitub ka palju müstitsismi. Kuuldavasti plaanitakse teose põhjal vändata ka film.

Kui sulle meeldis Maresi, siis soovitan sul lugeda ka raamatut  „Vivaldi neitsid“  (B. Quick).

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Helen Reiser-Liim
Nõmme raamatukogu juhataja

 

Naomi Novik. Välja juuritud

Ilmunud: Tänapäev, 2016
Tõlkinud Epp Aareleid

“Välja juuritud” räägib loo neiust nimega Agnieszka, kes elab väikses külas oma puuraidurist isa, ema ja vendadega. Ta on sündinud lohe aastal ja peab sellepärast minema teiste samal aastal sündinud tüdrukutega võlur Lohe ette. Kuna küla asub kurja nõiutud Metsa lähedal, siis iga kümne aasta tagant tuleb Lohe ja võtab ühe tüdruku enda juurde torni elama. Tavaliselt valitakse keegi, kes on mingil moel andekas või väga ilus ja Agnieszka ei oska kartagi, et teda võidaks valida.

Lugu on nagu muinasjutt erinevatest seiklustest ja maagiast. Teoses on nii hästi kirjeldatud võluväe kasutamist, et see tundub täiesti loogiline ja arusaadav. „Välja juuritud“ meenutab oma olemuselt näiteks Kivirähu „Ussisõnu“ ja ka Ursula K. Le Guin’i „Meremaa“ raamatuid.

Tunnustatud fantaasiakirjaniku Naomi Noviku „Välja juuritud“ võitis 2016. aastal parima romaani kategoorias nii Nebula kui ka Locuse auhinna, samuti Mythopoeic Awardi täiskasvanute kirjanduse kategoorias. Lisaks kandideerib raamat ka parima romaani kategoorias prestiižikale Hugo auhinnale.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Loe e-raamatukogust ELLU

 

 

Kristina Tammaru
Kännukuke raamatukogu raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 25. apr. 2017 in fantaasiaromaan, ilukirjandus

 

Patrick Rothfuss. Tuule nimi. Kuningatapja kroonika I osa 1. raamat

politseiniku-tutarIlmunud: Varrak, 2008
Tõlkinud Juhan Habicht

Fantaasiaromaan „Tuule nimi“ on juba ligi kümme aastat meie raamaturiiulitel lebanud ja olnud lugejatele kättesaadav. Ja kuigi tegemist on üle maailma hinnatud teosega, olen siiski juhtunud rääkima mitmete fantaasialugusid hindavate inimestega, kes pole seda kunagi lugenud või sellest mitte midagi isegi kuulnud. Seega arvan, et natuke lisatutvustust kulub alati ära.

„Tuule nimi“ on esimene raamat Kuningatapja kroonika sarjast, mille kolmas (ja kuulduste järgi ka viimane) osa pole veel ilmavalgustki näinud. Originaalkeeles üle 600 lehekülge paks teos on Eesti tõlkes jagatud kaheks. Kas seda on tehtud rahalistel kaalutlustel või selleks, et lugejal oleks raamatut kergem kotis kanda, ei oska mina kahjuks öelda.

Peategelane Kvothe on kuulus muusik ja arkanist, kelle kangelastegudest räägitakse legende. Tal on palju hüüdnimesid, mille seast väärib kindlasti ära märkimist Kuningatapja Kvothe – nimi, mille järgi triloogia oma nime on saanud. Nimed on selles sarjas üleüldse tähtsad, mida laseb aimata juba esimese osa pealkiri: “Tuule nimi”. Kvothe maailmas on kõikidel elusatel ja elututel asjadel oma päris nimi, mille teadmine annab isikule nende üle võimu.

Kuid millegipärast on seesama kuulus Kvothe avalikkuse eest kadunud ja peitunud tagasihoidliku kõrtsmiku rolli kusagil kaugel maailma ääres. Seda seniks, kuni üks kroonik ta leiab ja ära tunneb ning palub oma elulugu rääkida. Ja siinkohal algabki Kvothe enda sõnadega jutustatud lugu oma seiklustest ja sellest, kuidas temast sai see Kvothe, kellest kõiki neid legende räägitakse. Me rändame koos Kvothega läbi tema elu: õnnelik lapsepõlv rändteatritrupis koos armastavate vanematega, esmased kokkupuuted maagiaga esimese õpetaja käe all, kuidas ta hetkega kaotab kõik oma lähedased, pärast mida ta eksleb kolm aastat kerjusena linnatänavatel ning kuidas ta ühest jutuvestja loost innustust saades otsustab minna ülikooli. Kuigi peategelane on raamatu lõpus ikka alles 15-aastane, kannatamatu ja mõnikord mõtlematult käituv poisike, võib tema eluraskuste ja läbielatud kogemuste tõttu öelda, et “Tuule nime” esimene raamat on Kvothe teekond lapsest täiskasvanuks.

„Lapsena mõtleme me harva tulevikule. Selline süütus laseb meil elust rõõmu tunda moel, mida valdavad vaid vähesed täiskasvanud. Päev, mil me muretseme tuleviku pärast, on päev, mil me jätame lapsepõlve seljataha.“

Kuigi teos kuulub fantaasiakirjanduse alla ning raamatust vilksatavad läbi nii deemonid kui ka maagia, on minu jaoks selle suurim väärtus viis, kuidas lugu on jutustatud, kuidas sa lugejana hakkad ennast märkamatult tundma üha lähemalt seotud peategelasega, kuidas elad kaasa tema õnnestumistele ja ebaõnnestumistele, kuidas nutad ja naerad temaga koos. Rothfussil on suurepärane oskus lugeja kaasa tõmmata, panna ta tundma nagu tegelased oleksid osa tema enda elust.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Loe ka järgesid:

Tuule nimi (2.raamat)
Targa mehe hirm (1.raamat)
Targa mehe hirm (2.raamat)

 

 

Hanna Laasberg
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 19. jaan. 2017 in fantaasiaromaan, ilukirjandus

 

Neal Shusterman. Challengeri sügavik

prantsIlmunud: Tänapäev, 2016
Tõlkinud Ragne Kepler

 

Kell heliseb. Sööstan klassist välja. Ma ei sedagi, mis tund see oli. Õpetaja rääkis täna klounide keeles. Helid ja hääled on täna nii summutatud, et võiksin selgest hirmust lämbuda – ja keegi ei saa teadagi, kui ma põhjatusse sügavikku kaon.”

 

Challengeri sügavik asub Vaikse ookeani põhjas ja on maailmamere sügavaim koht. Auhinnatud Ameerika kirjaniku Neal Shustermani samanimelises noorteromaanis on tema skisofreeniat põdeva poja lugu.
Raamatu peategelane Caden Bosch on viieteistkümneaastane poiss, kes elab koos ema, isa ja noorema õega, saab koolis hästi hakkama ja tegeleb koos sõpradega arvutimängu loomisega. Poisi igapäevaeluga koos avaneb lugejale Cadeni tundlik meel, mis peatükk peatüki järel liigub skaalal tähelepanelik ‒paranoiline üha kiiremas tempos viimase poole. Ohtlikud on kodu vallutavad termiidid, koolikoridoris mööduv laps, vanemad, kes tahavad oma pojale halba …
Aga see on ainult pool lugu. Pere- ja koolieluga paralleelselt viib Challengeri sügavik lugeja esimestelt lehekülgedelt tutvust tegema ühe unenäolise ja sünge laeva ning tema salapärase ja hirmuäratava meeskonnaga.

Cadeni olek maises päriselus ja ettekujutuste merel vaheldub terve raamatu vältel. Laeval toimuva eesmärk, seosed Cadeni päriseluga ning kummaliste meeskonnaliikmete olemus ja motiivid hakkavad lugeja jaoks arusaadavamaid kontuure moodustama pärast seda, kui Cadeni vanemad on sunnitud viima poja alaealiste vaimuhaiglasse.

Elu haiglas koosneb ravimitest ja teraapiast, psühhiaatrist ja õdedest, teistest haigetest lastest, teravate otsteta joonistamisvahenditest, murest murtud vanemate külaskäikudest ja vaevarikkast aeglaseset ravist. Cadenil tekib mitu lähedast sõpra, lapsed haakuvad oma katsumustes. Cadeni ravi läheb hästi ja ta saab koju, kuigi sügaval Challengeri sügaviku põhjas käib ta ära. Vaikselt jääb sügavik teda kutsuma ka edaspidi.

 

Raamatu teeb väärtuslikuks, et autor püüab skisofreeniat edasi anda kogu oma olemuses. Challengeri sügavikus on mitu võimast kirjeldust sellest, kui erksalt, ülevoolavalt, kaunilt ja kõikehõlmavalt Caden võib ümbritsevat maailma tunnetada. Raamat sisaldab sõnumit, et elavat fantaasiat on võimalik edukalt päriselus rakendada, oma nõrkustega tuleb lihtsalt elama õppida.

Challengeri sügavik on südamlik aga ka ilustamata ja valulik lugu skisofreeniast ja teistestki vaimse tervise haigustest. Raamatu mitmehäälne ülesehitus teda kõige lihtsamaks lugemiseks ei tee, kuid avardav ja kaasakiskuv lugemiselamus ennast kaua oodata ei lase.

 

Raamatu esi- ja tagakaanel on autori poja poolt vaimuhaiglas tehtud joonistused.
Raamatul on inglisekeelne treiler.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

 

Evelin Aavik
Pirita raamatukogu juhataja

 

 

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 14. dets. 2016 in fantaasiaromaan, noorsooromaan