RSS

Category Archives: filosoofia

Einar Laigna. In manibus portabunt = Kätel kantud : Einar Laigna lugu

Ilmunud: Üksühene, 2017
Intervjueerinud Indrek Oper

Einar Laigna – lektor, ajaloofilosoof, vaimulik ja käsitöömeister on eriline isiksus Eesti kultuuriruumis. Niisama eriline on ka tema elukäik, mis võetud köitvalt kokku intervjuude põhjal ja koostatud jutuvormi läbi paljude peatükkide. Nende kaudu rullub lahti mitmekülgselt andeka, erudeeritud härrasmehe lugu, kus paras annus müstikat, eneseotsingut, arenguid ja tagasilööke. Juba peategelase ilmaletulek ja esimesed teadlikud kogemused sellest ilmast on niivõrd paeluvad, et kutsuvad lugejat edasi minema mööda tema elutee sirgeid ja käänakuid. Neil värvikatel radadel näeme härra Laignat haridust omandamas, talupoisi tööd tegemas, linnas töömeheelu elamas, reisimas, Jumalat teenimas ja elu müsteeriumi saladusi vaagimas. Saame osa avatud vaimuga, tohutu lugemusega ja teadmiste järgi januneva teelise pingutustest, saavutustest ja tagasilibisemistest, sest kõrge mäe tippu püüdes tuleb ette komistamisi.

Püüdlemistel alati austatud absoluudi poole avab tagasivaataja mälupilte kohtumistest erakordsete isikutega, intriigidest era- ja tööelus, trotsist ebaõigluse ja nõmeduse vastu. Muuhulgas kirjeldavad kõnekad read, kuidas kristlasest koolitatud preester sai õnnistuse otse Rooma paavstilt endalt ning kuidas ta on meditatiivselt kätelnud Euroopa uhkeimate pühakodade atmosfääris kõrgeima kosmilise jõuga ja kuulnud süvavaikuses “muusikat” iseendas.

Läbi kogu mälestusteraamatu leiame siit-sealt ridade vahelt murelikke tähelepanekuid ja hoiatusi tänapäevase ühiskonnamudeli vigadest ja ohtudest ning üleskutseid väärtustada taas elu, kui universumi korra järgi toimivat süsteemi. Auväärt Einar Laigna annab oma meenutustes kuhjaga mõtteainet, millest üks sügavamaid on:

“Kas ei peaks inimlikkus olema üle seaduste ja kas ei ole armastus ise kõrgeim seadus?”

Mina lugejana arvan, et me peaksime iga päev mõtisklema selle küsimuse üle. Elujõuline ja vitaalne, kolmandas nooruses teoloogist ajaloofilosoof, kelle mõttekäigud ei jäta siinkirjutajat külmaks, soovitab soojalt mõelda, kuidas kasutame meile antud elu hinge arenguks.

Mõjuv ja mõtlemapanev elulooraamat sobib kindlasti kõigile, kes tajuvad meie maailma ümber mõõtmatult suuremat kõiksust ja meie sõltuvust sellest. Tasub lugeda ja kuulata eakat tarka meest, keda tema enda sõnul on läbi elu absoluudi poolt kätel kantud ja kantakse siit edasi veel…

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Andre Tamm
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik

 

Frédéric Gros. Kõndimise filosoofia

Ilmunud: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2016
sari: Bibliotheca Controversiarum
Tõlkinud Mari Tarand

 

Prantsuse filosoofi Frédéric Gros` tuntuim teos tegeleb millegi väga igapäevase ja argisega – me teeme seda, ei mõtle seeüle eriti sügavalt või kui mõtleme, siis pigem sellele, kuidas turvaliselt jalga jala ette tõsta. Ja enamasti ei vaja me kõndimiseks ja kõndimise ajal erilist lisainfot.

Aga raamatut lugedes on lisainfot vaja juba seetõttu, et raamatust kõnnivad-jalutavad-flaneerivad-jne läbi igasugused nimekad tegelased, kes ei pruugi väga tuttavad olla. Vähemasti minusuguse matsiplika jaoks kõik ei olnud: Nietzsche, Rimbaud, Rousseau, Kant, Gandhi etc.

Olen nõus, et seda raamatut lugedes tuleb kõndida… ja praegune aastaaeg on vägagi kõndimis-jalutamis-sõbralik. Lugesin seda parajate portsudena. Eriliselt põnev-seikluslik süžee ju puudus ning nii saingi väga rahulikult lugeda ja mõtiskella, pausi pidada ja edasi lugeda…

Ja edasi tuleb see kraam, mis lugemise käigus mu näppude vahelt läbi libisedes arvutisse jõudis. Loodetavasti ma sellega kellegi tulevast lugemiselamust ära ei riku:

 

Aeglaselt liikumiseks pole leitud midagi paremat kui kõndimine. Selleks on alustuseks vaja kahte jalga. Ülejäänu on tarbetu. Tahate kiiremini liikuda? Ärge siis kõndige, tehke midagi muud: sõitke autoga, liuelge, lennake, aga ärge kõndige. Kõndimisel loeb vaid üks etendus: taeva intensiivsus ja maastike kirkus… (lk 8)

———————————

Elust pole midagi õpitud, liiga palju on unustatud. Ja peagi näeme end kõndimas, püsime täpselt enda taga, mõned meetrid eemal, ja järgneme iseendale. Pöörame paremale, vasakule, ainult selleks, et kõndimist jätkata. Maailmalõpp pole siis, kui kõik peatub, vaid siis, kui kõik lõplikult jätkub – külmade kuude paistel pole teha muud kui tõsta üht jalga teise ette. (lk 219)

———————————

Kõndides ei tehta peale kõndimise midagi muud. Aga see, kui peale kõndimise midagi teha polegi, annab võimaluse taasleida olemise puhas tunne, taasavastada eksisteerimise lihtne rõõm – sellest ju koosnebki kogu lapsepõlv. Meid liigsest vabastades, tegemise kinnisideest lahti päästes lasebki kõndimine meil uuesti selle lapseliku igavikuga kohtuda… (lk 86)

———————————

Pikad jalutuskäigud ja palju üksiolemist – need on kaks abinõud tuikava valu vastu. Põgeneda ärevuse, maailma nõudmiste ja melu eest, mille eest tuleb iga kord maksta tunde kestva kannatusega. Ja kõndida, kõndida kaua, et hajutada, tuimestada, unustada haamrilöögid oma oimukohtadel. (lk 20)

 

TLÜ Kirjastus tutvustab seda raamatut täitsa toredasti ja lubab sellesse ka pisut sisse piiluda

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Ester Liinak
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 9. juuni 2018 in filosoofia

 

Linda Hogan. Elu ase

Ilmunud: Allikaäärne, 2017
Tõlkinud Mathura

Linda Hogan on tšikaso indiaanirahva hulgast pärit Pullitzeri preemia 1991. aasta  nominendist kirjanik, kes on avaldanud nii luulet, proosat kui mõtisklusi. „Elu ase“ on tema esimene eesti keeles ilmunud mõtisklusraamat.

Indiaani naise mõtisklused inimesest, oma rollist maailmas, loodusest ja tema ilust ning karmusest, milliseid väärtusi me tulevikku edasi anname, seostest ja vastutusest, suhtest eluga vastastikusel ja tasakaalustatud viisil ja mis seob kahte maailmanägemust – põlismaist maailmapilti ning tänapäeva inimese oma.

Ta on loonud meiega kõnelemiseks  oma sugestiivse stiili. Raamatus kirjapandud lookesi nimetab autor maalt saadud õppetundideks. Südamlikud ja läbitunnetatud lood  loodusest, mis on põimitud indiaani müütide kui loomise lätete ja pärimustega, kõige alguse olemuse mõtestamise ja mõistapüüdmisega.

„Maailma hääled kõlavad vastu igas me teos, samamoodi nagu päritud DNA kulgeb alati me veres – need hääled toovad meid me eneste juurde tagasi, näitavad meile suunda edasiste lahendusteni. Vahel raputavad nad meid kogu inimeseks olemise põhjani…“ Tahame olla erilised ja erinevad, aga äkki oleme hoopis inimestena oma uskumustega läbi kukkunud. Oleme jäänud kaugeks kõigi rahvaste pärandi tarkusest.

„On olemas rahupaik, lünk maailmade vahel, millest hõimutarkused aastatuhandete vältel kõnelnud. „

Kummaliselt kõlab arusaam, et kogukondade lagunemises on süüdi kirjalik haridus, lugemine, sest need ei ole osa indiaani traditsioonist, kuid kõik on tänapäeval läbipõimunud, nii ühiskonna hüved kui pahed, vanad kombed ja ajaloomälu . Ainult kaasaegne inimene on muutunud pealiskaudseks ja kasuahneks, mõistmata, et loodus on midagi suuremat ja olulisemat, vaimsemat  kui lihtsalt tuluallikas. Seal kehtivad hoopis teised seadused kui inimeste maailmas ja neid tuleks austada ja püüda mõista. Milline saab olema  kord oma toitvatest juurtest võõrandumise hind? Oleme mingil põhjusel  omaks võtnud hävingumüüdid, arvanud tõeseks hävimise ennustuse,  oleme kaotanud kujutluse kõige jätkumisest, järelikult vastutuse selle tuleviku suhtes, mis jääb meist järeltulijatele.

Kas kunagi jõuab aeg, kui mõistame, et see, mis on kadunud, on sama tähtis kui see, mis jäänud. On see tingitud meie piiratusest mõistmaks maailma, loomise lugu ja vahest ennastki. Peaksime suhtuma kõigesse elavasse lugupidamise ja vastutustundega.

„Meie ümber on maailm, kus loodusjõude tuleb märgata, tuleb tähele panna kõigi elementide koostööd, kuulata, mis veres kõneleb.“ … sest oleme osake sellest suurest Maailmast. Seda raamatut võiks isegi võtta kui hoiatust maast võõrandumise eest.

Aga tagasijõudmises on palju lootust. „Tagasijõudmine on see, millele panustame, kui püüamne taastada, mis haihtunud …“

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Maimu Johannson
Paepealse raamatukogu raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 14. veebr. 2018 in biograafiad-memuaarid, filosoofia, loodus