RSS

Category Archives: huumor

Eduardo Mendoza. Gurbilt teateid ei ole

Ilmunud: Toledo Kirjastus, 2017
Tõlkinud Maarja Paesalu

„Gurbilt teateid ei ole“ on üks väga omamoodi raamat. Kirja on see pandud nagu logiraamat. Selle stiil ja keel on väga lakooniline. Kirjeldatakse tegelase mõtteid ja sündmuseid, mis temaga juhtuvad. Need sündmused on kohati ikka väga absurdsed ja haledalt lollakad, aga samas need mõjuvad naljakalt. Nii et seda raamatut lugedes saab päris palju naerda.

14.00   Mu keha ei pea enam vastu. Toetan põlved maha, kõverdan vasaku jala taha, parema jala ette, ja puhkan. Märgates mind sellises asendis, annab üks proua mulle kahekümne viie peseetase mündi, mille ma viisakusest kohe alla neelan. Temperatuur 20, kraadi, suhteline õhuniiskus 64 protsenti, nõrk lõunatuul, meri peegelsile. (lk 12)

Tegevus toimub Barcelonas enne 1992. aasta olümpiamänge, kui maanduvad kaks tulnukat. Ühe nimi on Gurb, teise nime me teada ei saagi, sest tema jutustab lugu ja oma nime ta ei maini. Nad on tulnud tutvuma planeediga Maa ning siinse eluoluga. Nende eesmärk on sulanduda inimeste hulka ja mitte tähelepanu äratada. Õnnetuseks antakse Gurbile blondi poplauljanna kuju. Gurb kaob õige pea Barcelonasse ära.

Otseselt siin mingit seoselist lugu pole, vaid lihtsalt kajastatakse teise tulnuka Gurbi otsinguid. Selleks kasutab ta mitmeid erinevaid inimkehastusi. Need otsingud viivad teda erinevatesse paikadesse Barcelonas – restoranidesse, baaridesse, tänavatele, kraavidesse ja paar korda ka vanglasse. Nagu öeldud oli tema eesmärgiks mitte tähelepanu äratada ja massi sulanduda. See ei taha aga üldse õnnestuda, sest need tema juhtumised on lihtsalt nii omapärased. Näiteks satub ta asendama baaripidajaid:

07.19   Teen baaris ringkäigu ja kontrollin seadmeid. Usun, et saan need kõik käima, välja arvatud ühe väga keerulise masina, mida nimetatakse kraaniks.(lk 65-66)

08.05   Ma ei leia kusagilt õlleklaase. Joon, surudes huuled vastu õllevaadi kraani. Mu kõik poorid ajavad vahtu välja. Näen välja nagu lammas.(lk 66)

08.35   Serveerin esimesele kliendile piimakohvi. Suurest ärevusest loksutan poole maha. Elektrijuhe ripub mul ikka ninast välja ja taipan (liiga hilja), et panin kohvi sisse piima asemel Raidi. Temperatuur 21 kraadi, suhteline õhuniiskus 50 protsenti, nõrk kirdetuul, merel kerge värelus. (lk 67)

Autor ise on oma raamatu kohta öelnud, et see on kõige veidram raamat, mille ta kirjutanud on. Ma nõustun tema arvamusega, kuigi pole tema teisi teoseid lugenud. Veider raamat tõesti. Seda sellepärast, et tegu ei ole tervikliku teosega ja see pole sellisena mõeldudki. Eduardo Mendoza kirjutas selle loo ajalehes avaldamiseks, ühtseks raamatuks muudeti see alles hiljem. Selle raamatu veidrus teebki teose eriliseks, nii et soovitan lugeda. Lugemine edeneb kiirelt ja hea tuju on garanteeritud. Kes soovivad tujutõstmist, siis see raamat sobib ideaalselt.

Eduardo Mendoza ise ütleb oma raamatu kohta järgmist:

Kahtlen, kas kaasaegses kirjandusloos leidub kergemini loetavamat teost, ja seda eelkõige järgmisel lihtsal põhjusel, et raamat on kirjutatud kõnekeeles, selle sisu pole raske ja peatükid, millest see koosneb, pole pikale veninud. Peale selle on see raamat sama lootusrikas, nagu oli keskkond, kus selle kirjutasin  – tookord oli paljulubav kevad. Erinevalt teistest minu kirjutatud humoristlikest lugudest pole selles teoses kübetki kurvameelsust. See on hämmeldunud pilguheit maailmale, kohmetu vaatenurk, milles pole sellegipoolest midagi traagilist ega kammitsetut. (lk 158-159).

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Triinu Rannaäär
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 24. mai 2017 in huumor, ilukirjandus, ulme

 

Kairi Kuuri ja Fausto Gobbi. Maailm paksude mätta otsast

paksud_kaas.inddIlmunud: Menu Meedia, 2016
Illustratsioonid Alar Pikkorainen

Raamat, mis näitab maailma paksude mätta otsast! Nagu raamatu lühitutvustuses on öeldud:

„… kaks paksu autorit, kahe ülikooliharidusega Kairi Kuur ja advokaadist sumomaadleja Fausto Gobbi, sooritavad kehakaalu teemal teravmeelse mõttelennu ümber gloobuse, näidates halastamatu aususega, kui väiklased ja ennastkahjustavad me tihti oleme.“

Raamat kutsub tegelikult kõiki, ka suuri inimesi elama täisväärtuslikku elu ning seisma enam eneste eest.

Ehk on aeg meid kõiki panna mõtlema asjadele, mille peale igapäevaelus ei tulda. Loogiliselt võttes on ju nii, et peame üksteisest lugu pidama ning võrdselt koheldud saama. Kuid tihti tundub, et millegipärast väärtustab ühiskond ühtesid rohkem kui teisi. Kasvõi näiteks: võtku paks enne kaalust alla, kui pildile võiks astuda. Et võimalikku traagikat vähendada, siis on välja mõeldud erinevaid sõnu: täidlane, ümmargune, tüse, täissale vms. Seadustega oleks justkui tagatud inimeste võrdne kohtlemine, võrdsed õigused, kohustused ja vastutus. Ei tohi diskrimineerida inimest rassi, soo, seksuaalse orientatsiooni või puude järgi. Aga keegi ei kaitse ülekaalulist inimest, teda võib mõnitada, sõimata ja alandada ilma vastutust kandmata,  tausta või põhjusi uurimata, tema võimeid ja suutlikkust eirates. Miks peab  paks end tundma alaväärsena? Kus on kehtestatud normid või kes on paika pannud standardid?  Ärgu tulgu õpetama need, kes pole ise kogenud seda, mida tunneb teine inimene. Maailm on orienteeritud saledatele, mis on kummaline. Ja miks peaksid peenikesed otsustama paksuse üle. Kas ei peaks hoopis paksuse asemel rääkima tervislikust eluviisist. Reaalselt.

Väga humoorikas lugemine. On hingekosutava optimismiga ning kompleksivabalt kirjutatud. Soovitaksin selle raamatu läbi lugeda kõigil missimõõtu naisinimestel või supersaledaid suurerinnalisi naisi tagaajavatel isastel. Kas vahel ei tundu mõnele täiuse tagaajajale, et see „täiuslik liblikas“ lendab paksema kauka peale. Äkki naabrimees on hoopis õnnelikum oma pärmitaignana paisuva kaasa kaisus. Maailm on mitmekesine, inimese väärtus ei avaldu ainult välimuses. Vaadake vahel ka inimesele silma, tundke huvi ka sisemise poole vastu. Paks pole ainult pekk. Ja ei maksa arvata, et see probleem puudutaks vaid suuri naisi. Ka XL või suuremates mõõtudes inimene võib olla tegus, aktiivne ja optimist, vähemalt seni, kuni teda maha ei tambita. Muidugi on kõik kinni ka mõtleja-ütleja kahe kõrva vahel. Vahel on pigem parem olla paks kui loll.  Ärge alandage kaaskodanikke, maailm on selletagi kahjuks täis lollust. Ja teist solvates te käitute ise ebaväärikalt.  Ning suurtel tolerantidel soovitaks vahel vaadata peeglisse ning selgeks teha, kas sealt ikka vaatab vastu tegelikult tolerantne inimene.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Maimu Johannson
Paepealse raamatukogu raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 1. veebr. 2017 in huumor, sallivus, tervis, toitumine

 

Mart Juur. Kole sõbranna

Kole sõbrannaIlmunud: Tammerraamat, 2014

Kole sõbranna koondab Mart Juure viimaste aastate loomingu paremikku, sisaldades ca 50 absurdimaigulist lühijutukest.

Raamatus on nii Eesti kui mõningate teiste riikide elu-olu kirjeldatud ja lahatud Juure sarkastilis-iroonilises võtmes. Autor oskab tähelepanu pöörata detailidele, mis paljudele meist muidu jääksid tundmata ning avardab kindlasti meie maailmapilti. Näiteks – kas te teadsite, miks Kalle annetas Reformierakonnale oma aastapalga või kes on see raamatu kaanel ilutsev kole sõbranna, teise nimega Nuustik?

Raamatu lehekülgedel tegutsevad teiste seas agarad väidetavalt vox populi’t esindavad raadiokuulajad, Anna-Maria Galojan, Siim Kallas ja tippsuusataja Kevin Uljaste. Lisaks on Juur oma käe järgi ümber teinud Tuljaku sõnad (Terve vald oli kokku aetud, tõmbekeskusega liidetud) ning esitab väga veenva Majandusministri polka. Mart Juure kogemused perearstidega ning 81 ideed lõõgastumiseks annavad mõtteainet ka iga lugeja enda elu lahtimõtestamise tarbeks.

Seda raamatut ei tasu kindlasti võtta liialt tõsiselt. Pigem võiks see panna meid mõtlema, et igapäevaste skandaalide ja skandaalikeste taga peidab end tõenäoliselt midagi hoopis muud kui see, mis avalikkusele välja paistab.

Vaata leidumust e-kataloogis ESTER

 

Samalt autorilt:

Lollipop. Tänapäev, 1999

Rahva oma kaitse. Tänapäev, 2000

Arkaadi A. Tänapäev, 2001

Wremja: Timur ja tema meeskond. Tänapäev, 2004 (Mart Juur, Andrus Kivirähk)

Wremja: Zorro märk. Tänapäev, 2004 (Mart Juur, Andrus Kivirähk)

Pane Eesti peale tagasi: valitud luulet. Jutulind, 2008

Huumori kool. Tammerraamat, 2008

101 Eesti popmuusika albumit. Varrak, 2010

Naeruklubi. Tammerraamat, 2010

Teie kallis peaminister: valitsuse salakirjad 2007-2011. Tammerraamat, 2011

101 Eesti kuulsust. Tammerraamat, 2012

Jooks ümber Pühajärve. Menu Kirjastus, 2013

 

 

Brigitta Kivisaar
Eestikeelse kirjanduse osakond
Infoteeninduse pearaamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 30. apr. 2014 in eesti autor, huumor, ilukirjandus, luule