RSS

Category Archives: ilukirjandus

Francesc Miralles. Armastus pisiasjadest

Ilmunud: Tänapäev, 2014
Tõlkinud Mai Tõnisoo

Raamatu minategelane Samuel elab rahulikku, et mitte öelda igavat elu. Tema päevade sisuks on töö germaani filoloogia õppejõuna, lugemine, klassikalise muusika kuulamine ja uudiste vaatamine. Rutiini põnevaim osa on vahetevahel poes käimine. Kui kirjandusloengud välja arvata, tal suuremat sotsiaalset suhtlust polegi.

„”Olen jõudnud uude aastasse, aga ees ei oota midagi uut.” Ja ma uinusin, teadmata, kui väga eksisin.” (lk 11)

Uus elu saab alguse 1. jaanuari hommikul, kui mehe ukse taha ilmub võõras kass. Kuigi Samuel tahab isepäisest kassist kiirelt vabaneda, hakkab temaga juhtuma asju, mis mehe meelt muudavad. Kass viib ta kokku vanamehega ülakorruselt ja hargnema hakkab sündmuste jada. Tema teele satuvad uued inimesed ja olukorrad, olles kui vihjed või teetähised elu edasisteks käikudeks.

Samuel näeb, et ka kassilt on nii mõndagi õppida.

“Õppetund oli selge: ka mina pidin nüüdsest silmad lahti ringi käima. Kujutlesin vaimusilmas eelseisvat nädalat ja mõistsin, et kõike võib juhtuda. Saladus peitus pärani avatud silmades ja söakas hüppamises, kui hetk on küps.” (lk 101)

Muhe lugemine kassisõpradele, kuid mitte ainult.

Raamatu autor Francesc Miralles (sündinud 1968) on rohkelt pärjatud katalaani kirjanik, esseist, tõlkija ja muusik. Lisaks raamatule „Armastus pisiasjadest“ on temalt eesti keeles ilmunud Héctor Garcíaga koos kirjutatud „Ikigai. Jaapanlaste pika ja täisväärtusliku elu saladused” (Pegasus, 2016).

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Loe lisaks:

Carrie Tuhy artikkel „Putting the cat in a catalan love story“

Kirjastuse Tänapäev sarja „Punane raamat“ teosed e-kataloogis ESTER

 

 

Piret Heinsaar
Sääse raamatukogu juhataja

 

 

 

 

 

 

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 30. sept. 2017 in ilukirjandus

 

Armin Kõomägi. Minu erootika saladus

Ilmunud: Sebastian Loeb, 2017

Kahtlemata on Kõomäe novellid erootilised, tekitades lugemismõnu ja soovi raamatut mitte käest panna. Tõsi küll, vahepeal katkestatakse põnevate lugude jada novelliga, kus autor tahab ainult oma kirjutamisest rääkida, mis on loomulikult igav, kuid vahest ehk tasubki teha mõnust pausi, et seedida eelnevaid kirjutisi ja mõtiskleda provokatiivse pealkirja või miks mitte ka kaanekujunduse üle. Viimane lausa naelutab silmad enda külge nagu peaks sealt selguma oluline tõde.

Kogumik on küllaltki eripalgeline, kus on nii kaasaega kõnetavaid, kui ka tulevikku kiikavaid novelle. Stiililt meenutavad osa lugusid vene klassikute loomingut, kuid sealtsamast üllatab mõni novell hoopis teise nurga alt. Vene autorite vaimus on kirjutatud müstiline lugu „Goglomov“, kus nimitegelane hullutab oma georges-clooney’like silmadega linnakeses N elavaid naisi. Novellis „Jaani päev“ hakkab aga silma dovlatovlik huumor, kus malemängust arendatud petureegleid rakendatakse absurdsel moel igapäevaelus. Kogumiku viimased novellid „Getteri evangeelium“ ja „Punamütsike“ seostuvad sootuks briti telesarja „Black Mirroriga“, milles on groteski ja satiiri kaudu kujutatud tulevikku, jättes iga osa lõpus kõhtu õõnsa tunde. Kummagi loo tulevikustsenaariumis hoitakse ühiskonda soojätkamise surve all ning „Punamütsikeses“ on viljatutel võimalik tehnika arengu hõlpsal toel sooritada muinasjutulist eutanaasiat.

Igal novellil on eessõna, kus on kirjas teksti sünnilugu ning mõneti just selline eelnev seletus aitab looga ühte sulanduda. Huvitav on siiski autori pidev kohalolu ja endast märku andmine, mis on pisut harjumatu novelli kui teadmatust või müstilisust taotleva žanri puhul. Samas ei lõhu see kuidagi tekstide salapära, vaid tekitab lugemisel omamoodi soojuse- või hubasusetunde. Justkui Kõomägi kutsuks lugejat aukülalisena tutvuma oma lugudekollektsiooniga. Siiski jääb mõistatuseks ja ehk on see autorile endalegi peadmurdvaks ülesandeks, kes on see mina raamatu pealkirjas ja lugude jutustamisel. Novelli „Mees, kes vaatas naisi“ proloogist saab ehk vastuseks, et mina on kõikvõimalikele tõlgendustele avatud:

See on tüüpiline näide sellest, mis saab, kui pista mikserisse süütud lapsepõlvemälestused ja lisada sinna ports keskealise kahtlasi fantaasiaid. Kui tulemus kokteiliklaasi valada ja seda peenest kõrrest imeda võib saada keskmise astme kirjandusliku joobe. Minuga nii juhtuski. Pea hakkas ringi käima ja ma kaotasin sideme minajutustajaga. Äkki ma tahtsin hoopis ise olla see müstiline vanamees. Või siis see muhe meestreener, kes range blondiini ära ajab. Jah, meie naistreener meeldis mulle, ja mitte vähe. (lk 81)

 

Loe lisaks:

Ülo Russaku intervjuu Kõomäega „Erootikakirjanik Armin Kõomägi: mõneski loos on osake mind“ 
Silvia Urgas „16 mehepilguga poplugu“

 

Loe samalt autorilt ka:

„Nägu, mis jäi üle“. Pegasus, 2006
„Pagejad“. Jumalikud Ilmutused, 2009
„Amatöör“. Pegasus, 2011
„Hea firma“. Jumalikud Ilmutused, 2011
„Minu Mustamäe“. Tuum, 2013
„Lui Vutoon“. Tuum, 2015

Loe samalt autorilt e-raamatukogust ELLU:

„Pagejad“
„Amatöör“
„Hea firma“
„Minu Mustamäe“
„Lui Vutoon“

Ainult e-raamatutena ilmunud:

„Novellid I. Anonüümsed logistikud. Kevin ja bidee. Katastroof“. 2012
„Novellid II. Vabadus. Armastus. Viha“. 2012
„Novellid III. Teist põlve kaevur. Viis minutit normaalne. Mälukas“. 2012

 

Siret Saava
Männi raamatukogu raamatukoguhoidja

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 15. sept. 2017 in eesti autor, ilukirjandus

 

Terry Pratchett. Mort

Ilmunud: Varrak, 1999, 2001
Tõlkinud Allan Eichenbaum

Selles reaalsuses asub elu lamedal Kettamaailmal, mis asub nelja hiiglasliku elevandi seljas, mis omakorda seisavad tähekilpkonna Suure A’Tuini kilbil. Tegevus on meie mõistes keskaegne –  poissi, kes loeb ja tunneb maailma käigu vastu huvi, peetakse seal igal juhul imelikuks. Isa on Morti pärast mures, et temast ei saagi nende mõistes asja. Onu soovitab tal kellegi õpipoisiks hakata. Nii nad lähevadki turule, kus Mort vaatab kõigile ametimeestele sügavalt silma ja hirmutab nad ära… Viimaks jääb ta päris üksi turu keskele – kõik teised poisid on värvatud, tema üksi vaid on järel. Lõpuks, südaööl saabub Surm ja võtab ta enda õpipoisiks.

Surma kojas, mis asub kosmoses ja kuhu saab sõita valge hobuse Täpi seljas, on liivakellade kamber, kus Surm võtab igal hommikul välja need, millel liiv hakkab lõppema. Liivakellad tähistavad Kettamaailma inimeste eluiga. Seal on ka raamatukogu, kus on kõigi elulood kirjas – need raamatud kirjutavad ennast ise muudkui edasi. Seal meeldibki Mortile kõige enam viibida kui ta just parasjagu Surmaga ringkäigul kaasas pole. Ringkäigul käies näevad neid vaid võlurid ja kassid.  Kui inimene sureb, siis tõmbab Surm tema kaela juurest õhkõrna vikati läbi ja nad saavad temaga peale surma rääkida. Lõpuks muutub hing pallikeseks ja Surm kogub selle kokku.

Surm saab ilmselt Mortist inspiratsiooni, sest ühel õhtul otsustas ta minna inimlikke asju õppima ja jättis töö täies ulatuses Morti hoolde. Mort, kes on surelik ja vaatab asjadele tahes-tahtmata ehk pisut teisiti kui Surm, suudab selle olukorra ikka päris keeruliseks ajada. Tekib kaks reaalsust – üks tõeline ja teine Morti kujundatud.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER: 1999 aasta trükk, kordustrükk 2001

 

Kadri Kuurberg
Vabatahtlik

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 5. aug. 2017 in ilukirjandus, fantaasiaromaan

 

Alex Lepajõe. Põgenemine. I osa.

 

Ilmunud: Jõe & Laan, 2017

“Põgenemine” on endise tuntud teleajakirjaniku Alex Lepajõe tõsielulistel sündmustel põhinev raamat 1984. aastal aset leidnud  põgenemisest Nõukogude Eestist välismaale. Autor jutustab avameelse loo põgenemise üksikasjadest, esimestest kuudest võõras kultuuriruumis ja püüdlustest uue keskkonnaga kohaneda. Seda kõike teadmises, et tagasiteed Nõukogude Eestisse enam ei ole.

Kuna tegemist on tõsielulise raamatuga ning Alex Lepajõed ei saa kindlasti pidada klassikaliseks kirjanikuks, vajab mõtestamist tema kuvand tänapäeva Eestist. Lepajõe on tuntud inimene ja kahtlemata mõjutab see arvamusi tema raamatu kohta. Seetõttu on võimalik, et raamatu  kohta kujundakse arvamus isegi juba enne selle lugemist. Nõukogude ajal elanud inimestele sai Alex Lepajõe tuntuks põgenemisega Nõukogude Liidust välismaale. Minule, kui hiljem sündinule meenub Lepajõe eelkõige üle 10 aasta tagusest telesaatest “Täna õhtul Alex Lepajõe”, kus ta peamiselt seltskonnaajakirjandusest tuntud inimestele otsesaates julgeid küsimusi esitas ning nii mõnigi kord selle eest ajakirjaduse vahendusel hiljem saatekülaliste poolt teravat kriitikat pälvis. Kuid saade oli põnev ja selle vaadatavus kõrge. Seetõttu seostub Lepajõe paljudele inimestele meelelahutusega.

ETV saates “Hommik Anuga” tunnistas Alex Lepajõe, et raamatu kirjutamine polnud tema jaoks kerge. Aprillis ilmus ajalehes Kes-Kus arvustus, kus Lepajõed peeti rumalaks ja kaheldi tema oskuses raamatut kirjutada. Kuid raamatut lugedes selgus juba esimestel lehekülgedel, et Lepajõe on kirjutanud väga tugeva teksti ning Kes-Kus´is ilmunud arvustuse autor polnud suure tõenäosusega leidnud aega raamatu lugemiseks. Tegemist on keeleliselt väga heal tasemel oleva  tekstiga, mille sündmustik on põnev. Ehkki on teada, et Lepajõe on tänapäeval heal majanduslikul järjel olev keskealine pereisa, tekib raamatut lugedes pidevalt mõte, mis saab edasi ja kuidas ta raskest olukorrast välja tuleb. Tegemist on intelligentse tekstiga, mis kirjeldab Nõukogude ja lääne ühiskonna toimist ning nende erinevusi, kirjeldab rootslaste suhtumist pagulastesse ning selgitab, kuidas mõtles ta toonasest sündmustest 23 aastaselt ning kuidas vaatab ta neile tagasi tänapäeval, 55 aastasena. Minule, kui Nõukogude aega mittemäletavale noorele inimesele oli väga põnev lugeda, mida Lepajõe arvab toonases Eestis levinud suhtumisest töötamisse ja poliitikasse. Raamatus jutustab Lepajõe ka oma naissuhetest, kuid seda igati väärikalt ja ilma ebavajalike liialdusteta. Kuid need inimesed, kes raamatust kergemat meelelahutust otsivad, ei pea lõpuni pettuma. Vahel on autor oma tõsiseid mõtteid teinud huumoriga värvikamaks.

Teos sobib lugemiseks kõigile ajaloo- ja kultuurihuvilistele.

 

Vaata leidumist e-kataloogis ESTER

 

Aimur-Jaan Keskel
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 

 
1 kommentaar

Posted by &emdash; 13. juuni 2017 in biograafiad-memuaarid, ilukirjandus

 

Tuomas Kyrö. Kõike head, toriseja!

Ilmunud: Varrak, 2017
Tõlkinud Kadri Jaanits

 

Muheda huumoriga raamatu peategelane on üks torssis vanamees, kes on otsustanud kõike enda elus juhtida kuni lõpuni välja. Niisiis mööduvad tema päevad nii oma naise poputamisega hooldekodus kui ka kodus iseendale järelhüüde koostamise, kirstu ja hauapuu meisterdamisega…

Ühel päeval jäi ta aga peale kirstu „proovimist“ sinna sisse magama. Ärgates hõigete peale, üritas ta küll sealt kähku välja saada (no, saadetaks ju ilmselt hullumajja kui leitaks vanamees kirstus magamast!), kuid tegi hoopis kogu kirstuga „eskimopöörde“ …

Teos on täis heietusi ning mõtisklusi läbi huumori. Peategelane mõtleb kogu oma elu üle järele, nendib oma vigu ning lõppkokkuvõttes jõuab nii endas kui elus selgusele. Samuti paneb ta paika ka oma poja elu.

Eesti keeles on ilmunud varem samalt autorilt „Kerjus ja jänes“ (Tänapäev, 2012), mida tasub samuti lugeda.

Head lugemist ja muhelemist!

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Helen Reiser-Liim
Nõmme raamatukogu juhataja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 6. juuni 2017 in ilukirjandus

 

Margit Sarapik. Õhku joonistatud naeratus

Ilmunud: Tänapäev, 2017

„Õhku joonistatud naeratus“  on Kirjastus Tänapäev 2015. aasta noorteromaani äramärgitud töö.

Peategelane, noor kõrgushüppajast tulevikutalent, Britt leiab end ühel hetkel haiglavoodist teadmata, kuidas ta on sinna sattunud. Tervise paranedes taastub ka järk-järgult mälu, mis on kui reis ajas kuni käesoleva ajani.  Kuigi füüsiline paranemine läheb omasoodu, siis hinge osas on vaja ise vaeva näha ja sealjuures mängib suurt rolli tema palatikaaslane Jasmin. Tüdrukutest saavad väga head sõbrannad ja Britt saab viimaks elus edasi liikuda oma valitud rajal ja just sellise kiirusega nagu talle sobib. Viimaks saab ta olla vaba ja tavaline noor tütarlaps nagu ta seda oli soovinud.

Ent kõik ei lõppe kahjuks hästi … Aga seda saate juba raamatust ise lugeda.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Helen Reiser-Liim
Nõmme raamatukogu juhataja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 31. mai 2017 in ilukirjandus, noorsooromaan

 

Eduardo Mendoza. Gurbilt teateid ei ole

Ilmunud: Toledo Kirjastus, 2017
Tõlkinud Maarja Paesalu

„Gurbilt teateid ei ole“ on üks väga omamoodi raamat. Kirja on see pandud nagu logiraamat. Selle stiil ja keel on väga lakooniline. Kirjeldatakse tegelase mõtteid ja sündmuseid, mis temaga juhtuvad. Need sündmused on kohati ikka väga absurdsed ja haledalt lollakad, aga samas need mõjuvad naljakalt. Nii et seda raamatut lugedes saab päris palju naerda.

14.00   Mu keha ei pea enam vastu. Toetan põlved maha, kõverdan vasaku jala taha, parema jala ette, ja puhkan. Märgates mind sellises asendis, annab üks proua mulle kahekümne viie peseetase mündi, mille ma viisakusest kohe alla neelan. Temperatuur 20, kraadi, suhteline õhuniiskus 64 protsenti, nõrk lõunatuul, meri peegelsile. (lk 12)

Tegevus toimub Barcelonas enne 1992. aasta olümpiamänge, kui maanduvad kaks tulnukat. Ühe nimi on Gurb, teise nime me teada ei saagi, sest tema jutustab lugu ja oma nime ta ei maini. Nad on tulnud tutvuma planeediga Maa ning siinse eluoluga. Nende eesmärk on sulanduda inimeste hulka ja mitte tähelepanu äratada. Õnnetuseks antakse Gurbile blondi poplauljanna kuju. Gurb kaob õige pea Barcelonasse ära.

Otseselt siin mingit seoselist lugu pole, vaid lihtsalt kajastatakse teise tulnuka Gurbi otsinguid. Selleks kasutab ta mitmeid erinevaid inimkehastusi. Need otsingud viivad teda erinevatesse paikadesse Barcelonas – restoranidesse, baaridesse, tänavatele, kraavidesse ja paar korda ka vanglasse. Nagu öeldud oli tema eesmärgiks mitte tähelepanu äratada ja massi sulanduda. See ei taha aga üldse õnnestuda, sest need tema juhtumised on lihtsalt nii omapärased. Näiteks satub ta asendama baaripidajaid:

07.19   Teen baaris ringkäigu ja kontrollin seadmeid. Usun, et saan need kõik käima, välja arvatud ühe väga keerulise masina, mida nimetatakse kraaniks.(lk 65-66)

08.05   Ma ei leia kusagilt õlleklaase. Joon, surudes huuled vastu õllevaadi kraani. Mu kõik poorid ajavad vahtu välja. Näen välja nagu lammas.(lk 66)

08.35   Serveerin esimesele kliendile piimakohvi. Suurest ärevusest loksutan poole maha. Elektrijuhe ripub mul ikka ninast välja ja taipan (liiga hilja), et panin kohvi sisse piima asemel Raidi. Temperatuur 21 kraadi, suhteline õhuniiskus 50 protsenti, nõrk kirdetuul, merel kerge värelus. (lk 67)

Autor ise on oma raamatu kohta öelnud, et see on kõige veidram raamat, mille ta kirjutanud on. Ma nõustun tema arvamusega, kuigi pole tema teisi teoseid lugenud. Veider raamat tõesti. Seda sellepärast, et tegu ei ole tervikliku teosega ja see pole sellisena mõeldudki. Eduardo Mendoza kirjutas selle loo ajalehes avaldamiseks, ühtseks raamatuks muudeti see alles hiljem. Selle raamatu veidrus teebki teose eriliseks, nii et soovitan lugeda. Lugemine edeneb kiirelt ja hea tuju on garanteeritud. Kes soovivad tujutõstmist, siis see raamat sobib ideaalselt.

Eduardo Mendoza ise ütleb oma raamatu kohta järgmist:

Kahtlen, kas kaasaegses kirjandusloos leidub kergemini loetavamat teost, ja seda eelkõige järgmisel lihtsal põhjusel, et raamat on kirjutatud kõnekeeles, selle sisu pole raske ja peatükid, millest see koosneb, pole pikale veninud. Peale selle on see raamat sama lootusrikas, nagu oli keskkond, kus selle kirjutasin  – tookord oli paljulubav kevad. Erinevalt teistest minu kirjutatud humoristlikest lugudest pole selles teoses kübetki kurvameelsust. See on hämmeldunud pilguheit maailmale, kohmetu vaatenurk, milles pole sellegipoolest midagi traagilist ega kammitsetut. (lk 158-159).

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Triinu Rannaäär
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 24. mai 2017 in huumor, ilukirjandus, ulme