RSS

Category Archives: ilukirjandus

Naomi Novik. Välja juuritud

Ilmunud: Tänapäev, 2016
Tõlkinud Epp Aareleid

“Välja juuritud” räägib loo neiust nimega Agnieszka, kes elab väikses külas oma puuraidurist isa, ema ja vendadega. Ta on sündinud lohe aastal ja peab sellepärast minema teiste samal aastal sündinud tüdrukutega võlur Lohe ette. Kuna küla asub kurja nõiutud Metsa lähedal, siis iga kümne aasta tagant tuleb Lohe ja võtab ühe tüdruku enda juurde torni elama. Tavaliselt valitakse keegi, kes on mingil moel andekas või väga ilus ja Agnieszka ei oska kartagi, et teda võidaks valida.

Lugu on nagu muinasjutt erinevatest seiklustest ja maagiast. Teoses on nii hästi kirjeldatud võluväe kasutamist, et see tundub täiesti loogiline ja arusaadav. „Välja juuritud“ meenutab oma olemuselt näiteks Kivirähu „Ussisõnu“ ja ka Ursula K. Le Guin’i „Meremaa“ raamatuid.

Tunnustatud fantaasiakirjaniku Naomi Noviku „Välja juuritud“ võitis 2016. aastal parima romaani kategoorias nii Nebula kui ka Locuse auhinna, samuti Mythopoeic Awardi täiskasvanute kirjanduse kategoorias. Lisaks kandideerib raamat ka parima romaani kategoorias prestiižikale Hugo auhinnale.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Loe e-raamatukogust ELLU

 

 

Kristina Tammaru
Kännukuke raamatukogu raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 25. apr. 2017 in fantaasiaromaan, ilukirjandus

 

Rein Raud. Vend

Ilmunud: Tuum, 2008

Kogemata sattus raamatukappe koristades kätte juba mõnda aega tagasi ilmunud väike raamatukene – Rein Raua „Vend“. Algul lihtsalt sirvides ei suutnudki teist käest ära panna enne, kui sai läbi.

Stiilne ja vanamoodne ning eesti kirjanduse kohta üsna omapärane  ajatu ja ruumitu ühe õhtu muinasjutt, milles on mõistatuslikkust ja saladusi ning mis annab ehk mitmeks järgnevaks õhtuks mõtlemisainet. Filosoofiline vestern, alateadlik kummardus Clint Eastwoodile, kus linna saabub tundmatu võõras, kes seab jalule õigluse ja korra,  külvab väl­ja­ku­ju­ne­nud võimust­ruk­tuu­ri­des se­ga­dust ja õiglast karistust ning lahkub öhe. Kõik nagu toimiks tegelikult toimimata. Kui üks peategelane eelistab elust läbi minna maailma jälge jätmata, siis teise mittemidagitegemine  on sisuliselt kõikvõimas ja elu muutev.

Stiilselt väljajoonistuvad tegelased, kohatine koomika – kõik toimib. Kuri pöördub kurja vastu, ebaõiglus kukub kokku oma raskuse all ning headus leiab vabaduse ja jõu eneseteostuseks. Autori sõnade järgi üritab ta oma raamatuis lisaks elamusele pakkuda ka tuge. See on raamat isikliku vabaduse tagasivõitmisest.

Raamat räägib suurtest küsimustest ning on täis ajatuid aforisme.

2009.a. pälvis lühiromaan Eduard Vilde nimelise kirjandusauhinna.

 

Maimu Johannson
Paepealse raamatukogu raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 18. apr. 2017 in eesti autor, ilukirjandus

 

Charles Bukowski. Sink leiva vahel

Ilmunud: Hotger, 2016
Tõlkinud Peeter Sauter

Charles Bukowski oli USA poeet ja proosakirjanik. Ta on kirjutanud hulga romaane ja jutte –
Postkontor” (1971, eesti keeles 2001),
kogumik “Tavalised ogarused” (1972, eesti keeles 2005),
kogumik “Põhjatuse piiril” (1973, eesti keeles 2001),
Faktootum” (1975, eesti keeles 2016),
Naised” (1978, eesti keeles 2001),
Sink leiva vahel” (1982, eesti keeles 2016),
Hollywood” (1989, eesti keeles 2007),
Pulp” (1994, eesti keeles 2003) –
aga paljud peavad “Sink leiva vahel” tema parimaks. Kes pole varem Bukowski proosaloominguga tutvunud, siis see on raamat, millest soovitan ka alustada. “Sink leiva vahel” annab hea sissejuhatuse, et mõista Henry Chinaski olemust.

Henry Chinaski on Bukowski romaanide peategelane ja tema alter-ego. “Sink leiva vahel” on autobiograafiline romaan, mis jutustab Chinaski raskest ja nukrast poisipõlvest ning mille tegevus toimub Los Angeleses Suure Depressiooni ajal. Bukowski kirjeldab oma kodulinna ausalt, aga pöörab peamise tähelepanu sealsetele inimestele ja natuuridele. Bukowskile omaselt ei hellita ta lugejat ja on algusest lõpuni aus, irooniline ja toores.

Romaan algab Henry Chinaski varaseima mälestusega Saksamaal, kus nad oma perega elasid.

Esimene asi, mida mäletan – ma olin millegi all. Laua all. Mäletan lauajalga, inimeste jalgu ja laudlina serva. Laua all oli hämar ja mulle meeldis. Küllap oli see Saksamaal. Ma pidin siis olema alla kahe aasta vana, ühe ja kahe vahel. Aastal 1922. Laua all oli hea. Ja keegi ei teinud välja, et ma seal olin. Päikeselaigud põrandavaibal, inimeste jalgadel … Päike oli mõnus. Mulle läksid rohkem korda laudlina, lauajalg ja päike, inimeste jalad ei huvitanud mind.

Loo edenedes näeme tema elu kulgu läbi kooliaastate varasesse täiskasvanuikka.

Algkoolis on Henry fookus spordil, tüdrukutel ja vägivallal. Sport ei ole tema tugev külg, aga ta üritab selles siiski paremaks saada. Ometi ei taheta teda mängu valida ja samal ajal halvenevad tema suhted teiste koolikaaslastega, mis kisuvad ka vägivaldseks.

Põhikoolis avastab ta enda jaoks alkoholi ja masturbeerimise. Tema isa jääb töötuks ja muutub ajaga aina vihasemaks, olles ka poja vastu vägivaldne. Henry omakorda leiab, et alkohol on imeline viis väärkohtlemise unustamiseks. Kogu selle vulgaarsuse kõrval on tore üks kõrvalepõige, kuidas Henry avastab ühe raamatukogu ja satub peale D. H. Lawrence’i proosale, mis erinevalt koolitundidest tema vaimu toidab. See moment aitab lugejal mitte unustada, et kõige toimuva juures on ta siiski ainult laps.

Keskkoolis sunnib isa Henryt minema erakooli, kus rikaste ja ärahellitatud kuttide ning nende sportautode ja tüdrukute hulka sulandumine on temasugusel võimatu. Kogu olukorra teeb veel hullemaks Henry akne, mis on nii põletikuline ja hull, et ta peab läbi tegema elektrinõela protseduure, mille kirjeldused on kohati väga võikad. Nagu nime järgi võib arvata, on need protseduurid tohutult valusad ja enamjaolt ka tulemusteta.

Kuna Henry ei suuda peale keskkooli püsivat tööd leida, pannakse ta Los Angelese linnakolledžisse. Õppimise asemel tegeleb Henry aga peamiselt töö otsimise, joomise ja võitlemisega. Ja nii kuni raamatu lõpuni.

Tulevik oli tume. Ei vihanud ma otseselt ei naisi ega inimkonda, aga parem oli istuda üksi. Sitsid omaette, kitid jooki ja paned pläru, nii on kõige parem. Iseendaga sain ma hästi hakkama.

Bukowski iga romaan on justkui sissevaade mingisse perioodi, moodustades koos terviku. Romaani “Sink leiva vahel” peamisteks liinideks on suhted koolikaaslastega ja isaga, ümbritsev keskkond, eneseleidmine või siis sellest loobumine, mis kõik koos loob läbi narratiivi aina korduva mustri. Raamatu läbivaks tooniks on loobumine. Mingi hetk Chinaski lihtsalt kaotab ootused elule ja tulevikule, tundes – parem on lihtsalt eksisteerida.

Olles ise varasemalt Bukowski loominguga tuttav, siis pean ka mina seda romaani tema parimaks. See tekitas minus kõvasti rohkem emotsioone kui eelmised, mida lugenud olen. Mulle tundub, et see on tema loomingu puhul ka peamine – emotsioon. Sest olgu kui tahes vulgaarne, toores või isegi räige, aga see ei jäta lugejat külmaks.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Eili Lepik
Pirita raamatukogu raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 1. apr. 2017 in ilukirjandus

 

Michel Bussi. Mustad vesiroosid

mustad-vesiroosidIlmunud: Varrak, 2017
Tõlkinud Madis Jürviste

Romaan on „Leidlaps lumetormist“ autori Michel Bussi teine eesti keeles ilmunud romaan. Michel Bussi on praegu üks enammüüdud kriminaalromaanide autoreid Prantsusmaal. Ta on sündinud Normandias, kus toimub ka mitmete tema romaanide tegevus.

Hommik väikeses maalilises  Prantsuse külas Givernys. Micel Bussi on kirjeldanud võimalikult täpselt nii külakest, kuhu Monet` rajas oma kuulsa aia, Chenneviers´i veskit, Giverny kooli, kirikut ja surnuaeda. Lugeja saab põhjaliku ülevaate Monet` roosast majast ja muidugi vesirooside tiigist.

Monet`puhul ei näe me tegelikku maailma,
kuid me tabame selle näilikkust.

F.Robert-Kempf, „L`Aurore“, 1908

Selles külas elas kolm naist. Üks oli vana ja peaaegu lesk. Teine oli kolmekümne kuue aastane kaunitar ja ta polnud oma abikaat kunagi petnud. Kolmas oli peagi üheteistkümneaastaseks saamas ja ta oskas väga hästi maalida.Nad kõik arvasid, et küla on vangla ja nad soovisid sealt lahkuda, kuid see osutus silmapetteks, nagu maal, mille raamidest ei saa välja astuda.
See lugu toimus kolmeteist päeva jooksul, mil nad arvasid, et neil õnnestub pääseda, aga tegelikult olid need päevad  ainult kõrvalpõige, mis sai alguse ühe mõrvaga esimesel päeval ja lõppes teise mõrvaga viimasel päeval.

Lugu algab tuntud silmakirurgi Jerome Morvali jõhkra tapmisega, kelle surnukeha leitakse ojast, mis voolab läbi Monet` aia.Laiba taskust leitakse lihtne postkaart Monet´ vesiroosidega, milliseid müüakse maailmas miljonite kaupa. Kaardi tagaküljel on trükitähtedega tekst: ÜKSTEIST AASTAT. PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS. Kaardile on veel kinnitatud kusagilt välja lõigatud viis sõna: Kuulutagem unistused kuriteoks, ma nõustun.

Kuritegu uurivad politseinikud on segaduses – kas on tegemist kiremõrvaga või on see kuidagi seotud mõne lapsega, kes on saanud üheteist aastaseks?

Kogu lugu on läbi põimitud naissoost tegelaste , külaelanike ja ammu toimunud vana mõrva saladustega. See on nagu suur mosaiikmõistatus, kus erinevaid seisukohti avades leiad uusi aspekte loo tõlgendamiseks. Samm-sammult juhatab autor meid lõpplahenduse poole, mis osutub aga täiesti äraarvamatuks.

Soovitan seda raamatut nendele, kes armastavad mitmekihilisi ja psühholoogiliselt huvitavalt üles ehitatud kriminaalromaane.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Malle Järv
Pirita raamatukogu raamatukoguhoidja

 

 

Heli Künnapas. Jõuluks koju

Jouluks_koju_kaas.inddIlmunud: Heli Kirjastus, 2016

“Jõuluks koju” on Heli Künnapase sarja “Mõni õhtu romantikat” esimene romantiline jutustus, mis ilmus 2016. aasta lõpus. Teoses on käsitletud mitmeid aktuaalseid teemasid, nagu näiteks töötamine Soomes, koolikiusamine ning rahapuudus.

Raamat räägib Anne-Marist, kes saab neljandat last oodates teada, et tema ja ta lapsed polegi oma mehele ainus perekond. Selle tõttu jääb ta ilma oma senisest elust, kodust ja turvatundest. Kas selline lugu saab kuidagi positiivselt lõppeda? Naine üritab aga siiski oma laste nimel eluga edasi minna, otsustades rajada uue kodu ning üllatuseks eneselegi kohtub ta seejuures armastusväärse mehega.

Minu meelest on see raamat lausa vaimustav. See on mõnus, kiiresti kulgev ja samas ka ladus ning südamlik jutustus, mis on kirjutatud nii, et lausa kisub kaasa elama. “Jõuluks koju” on elulisel teemal kirjutatud teos, mis sobib väga hästi kergeks vahepalaks teiste raamatute vahele, olgugi, et käsitletud teemad on küllaltki keerulised. Ainsaks etteheiteks oleks see, et mõned kohad raamatus on liiga etteaimatavad.

Teost lugedes tekkisid aga mitmed küsimused. Kuidas on võimalik nii südametu olla ja lihtsalt ajada oma naine ja kolm last kodust minema? Kui palju on selliseid mehi? Miks otsustas mees üldse luua uue perekonna, kui kodus juba ootas teda tore pere? Lisaks hämmastas mind kooli suhtumine Anne-Mari lastesse ning neid kiusavatesse koolikaaslastesse, mis omakorda tekitas küsimuse, kui palju on selliseid koolidirektoreid, kes üritavad tegelikke probleeme ignoreerida?

“Jõuluks koju” on ilmunud ka Delfi Naisteka järjejutuna. Lisaks on just-just ilmunud sarja teine romantiline jutustus “Mu koju tood sa”.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Mai-Brit Mere
Praktikant

 

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 25. veebr. 2017 in eesti autor, ilukirjandus

 

Andrea Chapin. Koduõpetaja: romaan William Shakespeare’ist

koduopetajaIlmunud: Eesti Raamat, 2016
Tõlkinud Malle Klaassen

William Shakespeare sündis suhteliselt vaesesse, kuigi emapoolse suguvõsa poolt lugupeetud katoliiklikusse köösneri-perekonda. Nagu raamatuski on korduvalt vihjatud, tema isa olla olnud kindategija, kuid mitte ainult. Raamatu Shakespeare´i sõnadega tema isa „… on olnud kes vaid ja mitte keegi… ei ole kunagi olnud kuningas …“.  Tema sünnikodu järgi otsustades rikkusega see pere ei hiilanud. Kuid juba tuntud kirjanikuna 1597.aastal ostetud nn Anne Hathaway´s Cottage  oli tolle aja kohta kirjaniku sünnilinnas Stratford-upon-Avonis üks suuremaid, kauni aiaga ning ilmselgelt kuulus jõukal järjel olevale pererahvale. Shakespeare ise elas selles majas vaid oma viimased kolm eluaastat.

Üsna noorelt, ajavahemikust 1585-1592  Londonis küllalt edukat näitleja- ja kirjanikukarjääri  alustanud, korjas ta ilmselt piisava varanduse, lubamaks endale hilisemat  mõnusat elu (või siis sai pere seda endale lubada kirjaniku seltskondliku abikaasa Anne Hathaway kaasavara toel).  Kuna aga täpsemad andmed Shakespeare’i elu, tegevuse ja usuliste veendumuste kohta tollest perioodist puuduvad, siis on sellest tingituna levinud mitmeid legende ja jutte. Teada on vaid, et selleks ajaks oli ta juba abielus 8 aastat vanema Anne´iga ja 3 lapse isa, mida ta ka raamatus tunnistab. Ja kas tema seikluslik vaim sundis meest jätma naise, lapsed ja kodu või hoopis viskas naine eneseimetlejast poeedi kodunt välja, eelistades lapsi ning iseendaks jäämist?

Tõenäoselt tänu sellele teadmatusele on saanud tõeks ka käesolev  suurepärane reljeefsete karakteritega aega ja olusid väga ilmekalt iseloomustav meelelahutuslik teos Shakespeare´ist kui häbematust flirtijast, isiklikku vabadust ja ruumi vajavast, usaldamatust, kuid  andekast poeedist ja taiplikust õpetajast. Peale oma  näitetrupi laialiminekut Londonist lahkunud näitleja ja näitekirjanik Shakespeare satub väiksesse maakohta asendama äsja mõrvatud katoliiklasest koduõpetajat.

Raamat  räägib kirjanduse ja elu seostest läbi peategelase, onu peres kasvanud orvu, nüüdseks lesestunud Katharine L´Isle´i  saatuse. Haritud ning intelligentne naine elab taas keerulisel ajal oma pere hüljanud onu Lufanwal Hall´i mõisas hulga sugulaste keskel.  Olles algul pelglik ning umbusklik uue vaheda vaimu ja sõnaosava ning väledaima keelega õpetaja suhtes, kuid hiljem hukutavalt armunud nii noorde bardi kui tema  luulesse. Mõistmata, kas näitlejast-poeedist koduõpetaja mängib iga kord mingit rolli või on ta jutt tõsi, kaheldes, kas too üldse teab kuidas armastada,  lükkab naine kõrvale inimese, kes püüab võita Katharine südant. Kas lõplikult?

Katharine´iga hingesugulust aduv ja naise haritust hindav  või teda lihtsalt ära kasutav poeet tunnistab korra, et on meeletult kade kõikide noorte poeetide peale, keda avaldatakse ja kantakse seltskondades ette. Eks ikka põhjusel, et noored pole häbelikud ega kõhelnud avaldamast oma töid.  Samas on Katharine veennud Shakespeare´i oma seni kirjutatud sonette lõpetama. Ka raamatus on justkui üks peategelane sündiv poeem „Venus ja Adonis“, mis tegelikkuses ilmuski elegantses köites aastal 1593. Katharine on poeedi inspiratsiooni-allikas, kirjanduslik nõuandja ja ka esimene kriitik.  Koostöö poeediga on pannud ka Katharine´i soontes voolama luule.  Eks võta kinni, kuidas tegelikkuses asjad olla võisid, küll on aga teada, et Shakespeare on kirjutanud 154 ranges vormis sonetti ja hulga poeeme ning luuletusi ja 36 näidendit, millede originaalkäsikirju pole kahjuks meie aega säilinud.

Antud raamatu näol on tegu väga sugestiivse, pilte silme ette maaliva nii isikute- kui kostüümidraamaga, samuti suurepäraste ruumikirjelduste ja emotsioone ning mõtteid edasiandva ajaloolise taustaga jutustusega.

Romaani tegevus toimub 1590. aastal, kui Shakespeare oli tuntud vähemalt Londonis  nii näitleja kui kirjanikuna, ning Inglismaal on alanud verine protestantlik reformatsioon, kus kiusatakse taga ikka veel katoliku usust kinnihoidjaid.

Põnevat lugemist!

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Maimu Johannson
Paepealse raamatukogu raamatukoguhoidja

 

 
 

John Harding. Florence ja Giles

florenceIlmunud: Ersen, 2016
Tõlkinud Liis Väljaots

Tegemist on gooti põnevikuga, mille peategelane on 12-aastane tüdruk Florence. Ta elab 19. sajandi lõpus Uus-Inglismaa üksildases ja lagunevas häärberis, mille kohta räägitakse, et seal kummitab.

Florence on orb, oma eestkostjast onu pole ta kunagi näinud. Üle kõige maailmas armastab ta oma väikevenda Gilesi ja raamatute lugemist. Hariduse ja lugemisoskuse on onu aga tüdrukule kategooriliselt ära keelanud. Florence on ise omal käel tähestiku selgeks õppinud ning veedab päevi lemmikautorite William Shakespeare`i ja Edgar Allan Poe teoste seltsis.

Florence on tegelane, kellega on lihtne samastuda kõigil raamatusõpradel. Ta on tark, elava kujutlusvõimega laps, kes mõtleb välja oma salakeele. Ta loob muhelema ajavaid seoseid oma mõtete, tunnete ja ümbritseva vahel.

Rahulikku ellu aga hakkavad järjest tungima ebatavalised asjaolud. Kõigepealt kuuleb Florence kummalisi vihjeid enda ja Gilesi vanemate kohta. Siis sureb ootamatult nende guvernant paadiõnnetuses ning uus guvernant preili Taylor, kes varjab oma nägu võõraste eest looriga, tundub Florence`ile kahtlaselt tuttavlik. Seejärel hakkavad juhtuma juba õige hirmutavad asjad…

Kui raamatu esimene pool kulgeb rahulikus tempos, siis teises pooles tegevus hoogustub, lisandub õõvastavat pinget.

Väikesest peale on tüdrukut painanud unenägu, kus üks naine kummardub magava Gilesi kohale ja soovib väikevennale halba teha. Florence teab, kes on see naine. Kuid kes teda usuks? Nii jääbki tal üle vaid loota oma tarkusele ja leidlikkusele. Kasvavat ängi ja ahastust trotsides proovib ta järjekindlalt väikevenda päästa. Hingekriipiva visadusega võitleb Florence venna eest…

Lugedes tabasin end tihti arutlemast, kas kummalistele sündmustele on loogiline seletus nagu kriminullides või on tegu tõesti üleloomulike jõududega. Kumb on tegelikult hirmutavam, kas üleloomulikkus, fantastika, või näiliselt tavaliste, normaalsete inimeste teod?

Kui algul tundub, et tegu on tüüpilise, ent vägagi nauditava looga noorest kangelasest, keda ei usuta ja kes peab iseseisvalt müsteeriumi lahendama ning kurjadele jõududele vastu hakkama, siis pole see nii. See autor oskab üllatada ning vastuolulisi tundeid tekitada.

Lõpp on sisikonda sõlme keeravalt painajalik ja paneb eelnevat ümber hindama, nagu heale õudusromaanile kohane. On see lõpp õnnelik, jääb igaühe enda otsustada, kuid edgar-allan-poe`lik õhustik jääb veel mõnekski ajaks kummitama.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Merike Väljaots
Kadrioru raamatukogu raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 7. veebr. 2017 in ilukirjandus, põnevusromaan