RSS

Category Archives: ilukirjandus

Jaan Keskel. Viirastus ja viis naist

kaaned naidis

Ilmunud: Hea Tegu, 2018

„Viirastus ja viis naist“ on noore luuletaja Jaan Keskeli esikteos, mis räägib sellest, kuidas üks noor mees endale elukaaslast otsib. Naise otsingud viivad ta nii ööklubidesse, baaridesse kui ka  noorte seas populaarsesse tutvumisportaali Tinder. Kuid kas ta lõpuks naise ka leiab, seda lugege juba ise.

Teos hõlmab 15 luuletust, millest igale eelneb tõestisündinud lühijutt. Autor nimetab neid eellugudeks luuletustele, mina aga pigem ütleks, et selles raamatus on vastupidi – luuletused on järellugudeks lühijuttudele. Ehk siis mitte luuleraamatut ei ole täiendatud lühijuttudega, vaid proosateksti on täiendatud luuletustega.

Tunnistan, et olin enne lugemise alustamist pisut skeptiline, sest arvasin, et raamat, mis räägib ühe noormehe suhteotsingutest, ei ole päris minu „cup of tea”. Aga pean möönma, et raamat ületas mu ootused. Juba esimesest leheküljest alates on teksti pikitud mõnusat huumorit, mis läbib tervet raamatut. Samas ei ole tegemist läbinisti naljaraamatuga, vaid see peidab endas ka tõsisemaid lugusid, minemata siiski liialt melanhoolseks.

Kuigi esialgu võib tunduda, et raamat on mõeldud pigem noortele meestele lugemiseks, siis tegelikult saavad sellega ennast vähem või rohkem samastada kõik, kes kunagi vallalise elu elanud on. Veidrad kohtingud, kummalised lähenemiskatsed, kokkusaamisele ilmumajätmine ja oma elu (ning eriti suhtestaatuse) kohta valetamine on ainult vähesed asjad, millega vallalised (ja suuremal või vähemal määral ka suhtes olevad inimesed) kokku puutuvad.

Jaani auks võib öelda, et kuigi ta kirjutab muuhulgas üsna kummalistest juhtumitest ja inimestest, kes ei käitu just kõige mõistlikumalt, jääb ta kuni lõpuni viisakaks ja ei ürita kedagi häbimärgistada. Tänapäeval, kui paljud inimesed kasutavad autobiograafiaid oma musta pesu pesemiseks, on selline viisakus väga tänuväärt nähtus.

Mulle meeldib, et esimestel lühijuttudel on kirja panemise kuupäevad juures, mis tekitab tunde, nagu loeks kellegi päevikut ja muudab seeläbi suhte autoriga veelgi isiklikumaks. Nii lühikese raamatu puhul on tähtis, et side autoriga tekiks võimalikult kiiresti, muidu saab raamat lihtsalt enne, kui see juhtub, läbi.

Kuigi mulle üldiselt luuletused selles raamatus meeldivad, eriti esimesed kolm, siis pean kahjuks tõdema, et mõned neist on natuke kohmakad. Olen mitut raamatus esinevat luuletust Jaani blogist  varem lugenud ja panin tähele, et need on raamatus muutmata kujul, välja arvatud mõned parandatud kirjavahemärgid jms. Kuigi blogis on tore lugeda algkujul luuletusi ja seeläbi näha autori arengut, siis ma arvan, et luuletust ei pea võtma nagu valmis kirjutatud asja, mida kindlasti hiljem muuta ei tohi. Autor oleks võinud need enne trükki saatmist üle vaadata ja neid natuke kohendada (see on ka koht, kus peaks mängu tulema toimetaja käsi). Samas on raamatut lugedes tunda, et autoril on potentsiaali kirjutada väga häid luuletusi. Nõustun ühe teise arvustajaga, et autor võiks kaaluda vabavärsi proovimist.

Kuna aga tegemist on ikkagi kirjaniku esimese teosega, siis nende kohtade pealt võib julgelt silma kinni pigistada ja seda lihtsalt nautida.

 

Jaan Keskel töötab lisaks luuletamisele Tallinna Keskraamatukogus, ehk kui keegi soovib autogrammiga raamatut, siis teate, kust teda leida. 😉

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Hanna Laasberg
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 8. juuni 2018 in eesti autor, ilukirjandus, luule

 

Eet Tuule. Eraku eksitus

Ilmunud: E. Tuule, 2018

Eet Tuule nimi ilmub Eesti kirjandusmaastikule aastal 2015 rõõmsatest lapsepõlve-meenutustest kantud raamatuga  „Poisike rukkis“. Kirjanik ise aga jääb salapäraseks. Keegi ei tea sellenimelist autorit, kes tunneb hästi Laimjala ja eriti Saareküla kanti. Vikipeedia aga tutvustab teda kui staažikat amatöörornitoloogi ja aastaringset linnuvaatlejat ja -loendajat, Ornitoloogia Seltsi auliiget.  Teadaolevalt on hobikirjanik pensionärist mustamäelane, mida võiks ka tema „Eraku eksituse“ (2018) põhjal järeldada, kus ta vihjab ka raamatusündmuste põhjal oma saare juurtele. Väidetavalt tema raamatu sündmused pärinevad enamasti tema enda elust.  Alates 2014. aastast tegutseb vabakutselise kirjanikuna, kui valmis „Trompetid udus“ (2014). Tema sulest on ilmunud nii noorteraamat („Sundsuvitaja”, 2016), lasteraamat „Tagalaane valitsejad” (2015) kui katäiskasvanutele mõelduid: „Poisike rukkis“ (2015),, „Juured ja võrsed“ (2017) ja „Keset ilu ja valu“ (2017).

Linnaelust väsinud raamatutegelane Raul, ostnud oma isa sünnikodu, siirdub suveks perega Saaremaale leidmaks vaikust ja rahu. Seal kohtub ta värvikate kohalike elanikega ja salapärased juhtumised ümbruskonnas kisuvad kogu pere sündmustekeerisesse. Pere kaasatakse kohalikku ellu ja kogukonna toimetustesse.  Eriti head suhted tekivad Raulil ja tolle kaasal Ailil ning ka nooremal pojal Lehol erakust naabri Pihla Veidaga, keda kohalikud tunnevad kui ravitsejat ja teadma-meest, kuid kellel on ka palju tumedam pool, millest ei räägita, aga mida võib vihjetest aimata. Lõpuks küll segased lood metsades uitavate kahtlaste võõraste ja laidudelt kaduvate lammastega lahenevad, aga lagedale tuleb  midagi sootuks süngemat ja kõigile ootamatumat …  Igal juhul lõpplahendus on äärmiselt ootamatu ja šokeeriv ka lugejale.

Kriminaalsetele juhtumistele vahelduseks pakub autor kauneid looduselamusi, hea looduse tundjana elamuslikke kohtumisi saarel ja laidudel elutsevate lindude ja neljajalgsetega, imelisi looduspilte merelt ja  kadakastelt rannamaastikelt, looduse stiihiast ja seiku pereelust ja keerulistest suhetest.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Maimu Johannson
Paepealse raamatukogu raamatukoguhoidja

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 6. juuni 2018 in eesti autor, ilukirjandus

 

Doris Lessing. Kassid

Ilmunud: Varrak, 2006
Tõlkinud Krista Kaer

Hoopis omamoodi kassiraamat. Lummav, veetlev, aus, kurb…

Raamatu algus on muidugi jube: liiga palju kasse kuskil Rodeesia farmis, keda tuli ära hävitada. Ja kõik. Aga raamatus saab ka lehte keerata ja need kolekohad vahele jätta. Ja mõista, et kõik see, mida raamatu autor oma lapseeas nägi, see on tulnud temaga kaasa täiskasvanuellu ja mõjutanud omal moel tema suhtumist kassidesse ja kassipidamisse.

Raamatus on fantastilised tähelepanekud kasside kohta, kassi käitumise mõtestamine, kirjeldamine. Selleks on vaja (kvaliteet)aega, et oma lemmikutega kaasa kulgeda ja hoolivat meelt, et see kõik kirja panna.

Ühe kassi saabumisest oma koju kirjutab DL nii:

„Kass oli poolteist kuud vana. Ta oli armas, habras muinasjutukass, kelle siiami geenid ilmutasid end näo, kõrvade ja saba kujus ning keha peentes joontes. Tema selg oli vöödiline, ülalt või selja tagant oli ta kena halli- ja kreemivöödiline kassipoeg. Tema rinnaesine ja kõht olid aga tuhmkuldsed, siiami moodi kreemikad, ja kaelal olid poolikud mustad triibud. Tema näol olid mustad kriipsud – peened mustad ringid silmade ümber, peened tumedad jooned põskedel, tilluke kreemikas ja roosa otsaga nina, mida rõhutas samuti must piirjoon. Kui ta istus, saledad käpad sirgelt koos, oli ta eestpoolt vaadates eksootiliselt ilus loom. See tilluke olevus istus keset kollast vaipa viie austaja keskel ja ei kartnud meid põrmugi. Siis kõndis ta maja teisel korrusel ringi, uurides sellest iga tolli, ronis mu voodisse, ronis linavoldi alla ja oligi kodus.“ (lk 35)

Teisel kassil, mustal kassil, kes DL juurde üsna peagi saabus, ei läinud sugugi nii lihtsalt:

„Must kass aga teadis omalt poolt, et hakkab siin elama, ja ei lasknud end minema ajada. Ta ei kakelnud: hall kass oli suurem ja tugevam. Ta puges tooli nurka, sein kaitsmas seljatagust, ning ei pööranud hallilt kassilt pilku. /…/

Musta kassi iseloom oli hoopis teistsugune kui hallil kassil. Ta on järjekindel, kangekaelne ja tagasihoidlik loomake. Enne halli kassiga kohtumist ei olnud tal koketeriist aimugi, ta ei poseerinud, flirtinud, püherdanud, jooksnud ega uhkeldanud.

Ta teadis, et ta polnud majas esimene kass – hall kass oli peremees. Aga ka teise kassina olid tal omad õigused ja ta nõudis neid. /…/

Ta on elegantne. Tal on kaarjas suursugune profiil nagu hauakambri kassipildil. Kui ta istub sirgelt, käpad kõrvuti ja vahib või kükitab, silmad poolsuletud, siis on ta liikumatu, kauge, kuhugi kaugele iseendasse tõmbunud. Sellistel hetkedel on ta sünge ja äratab aukartust. Ja ta on must, must, must. Mustad läikivad vurrud, mustad ripsmed, mitte kusagil ainsatki valget karva. Kui halli kassi looja oli pooltoonide meister, armastas detaile, siis musta kassi looja ütles: „Ma loon musta kassi, musta kassi kvintessentsi, Allilmast pärit kassi.““ (lk 57-58)

 

Millega kassid tegelesid. Näiteks:

„Ma istusin väljas kiviaial, kui ma nägin, kuidas hall kass jahti pidas.

Sel päeval liikusid taevas kiiresti hõredad pilved, nii et päikesevalgus ja hämarus pagesid üle nurmede, maja ja puude ning hall kass oli vari keset teisi varje sirelipõõsa all. Ta püsis väga liikumatu, aga kui hoolikalt vaadata, siis oli näha, kuidas ta vurrud ja kõrvad kergelt liikusid, nii et ta polnud liikumatum, kui oli loomulik paigas, kus lehed ja rohi kerges tuules võbisesid. Ta vaatas, pilk liikumas, mõne jala kaugusel asuvat kõrretüügastikku. Kui ma teda jälgisin, liikus ta kiiresti madalalt küürutades edasi, nagu liigub vari õõtsuva oksaharu all. Keset kuivanud rohtu ronisid kolm väikest hiirt…“ (lk 93)

 

Doris Lessingi „Kassid“ on tore lugemine nendele, kes on ka ise kassi omanud või pidanud. Nemad saavad sellest raamatust aru ning tunnevad ära kõikvõimalikke sarnaseid elamusi ja kogemusi. Aga isiklikud kassid ei ole selle raamatu lugemiseks ja loetu nautimiseks kohustuslikud.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Ester Liinak
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 30. mai 2018 in ilukirjandus, jutukogu

 

Claudia Gray. Sinu tuhat palet

Ilmunud: Päikese Kirjastus, 2018
Tõlkinud Iiri Sirk

„Sinu tuhat palet“ on noorteraamat, aga sobib väga hästi lugemiseks ka teistele. Alguses ei suutnud raamat mind eriti kaasa tõmmata. Mind häiris, et tegevus oli edasi antud mina-jutustaja kaudu ning jutt oli kohati nii tiinekatele omane. Kõik need suhtedraamad ja kangelanna ei suuda otsustada, millist noormeest ta ikka tahab. Kui edasi lugesin, siis läks ka raamat huvitavamaks ja lõpp oli täis ootamatuseid. Muidugi suhtedraamat oli ka kuni lõpuni välja.

Marguerite Caine’i vanemad on tuntud füüsikud, kes on leiutanud Tulilinnu, mis võimaldab inimestel rännata erinevatesse dimensioonidesse. Leiutis on küll algusjärgus, aga juba käib sellele tõeline jaht. Selle leiutise pärast tapetakse Marguerite’i isa. Kõik tõendid näivad viitavat nende assistendile Paul Markovile, sest peale kuritegu on ta hävitanud kõik nende uurimistöö andmed ning põgenenud teise dimensiooni.

Marguerite aga ei lepi sellega ning saades teiselt assistendilt Theolt ühe Tulilinnu prototüübi, asuvad nad koos Theoga Pauli ühest dimensioonist teise jälitama. Seda tehes satuvad nad kõrgtehnoloogilisse Londonisse, Tsaari-Venemaale, siis ülemaailmse üleujutuse tõttu loodud ookeanijaama.

Tegemist on omamoodi raamatuga. Mulle meeldisid need erinevad dimensioonid. Inimesed on praktiliselt samad, aga päris ei ole ka. Midagi on natuke teistmoodi. Tegelikult oleks ka põnev niimoodi rännata teise aega ja kohta, kus inimesed on samad, aga on tehtud mingi teine valik ja selle tõttu on elu teises dimensioonis natuke erinev. Seda on keeruline kirjeldada, nii et soovitan kõigil parem raamatut lugeda.

Sellistes tingimustes on kummaline armuda, kus sa veedad natuke aega ühes dimensioonis ning kui liigud järgmisesse, siis see inimene ei ole enam päris sama. Kumba inimest sa siis tegelikult armastad? Sellised mõtted vaevad Marguerite’i pead, lisaks tagaajamistele ja enda ohutuse tagamisele.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Triinu Rannaäär
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 

A.J. Finn. Naine aknal

Ilmunud: Tänapäev, 2018
Tõlkinud Eve Rütel 

“Naine aknal” on põnev psühholoogiline thriller, mis algab pisut aeglaselt, kuid siis võtab põnevus üha enam tuure üles ja naljalt enne lõppu jõudmist raamatut käest ei pane. Sellele aitab kaasa ka asjaolu, et kuigi raamatus on 469 lehekülge, on paljud leheküljed tühjad ning peatükid ise lühikesed. Teistsuguse vormistamise korral võinuks raamat olla tublisti õhem.

Raamatu peategelane on nooremapoolne naisterahvas nimega Anna, kes kannatab traumajärgselt ränga agorafoobia all ning viimased kümme kuud ei ole ta oma majast väljunud. Ta suhtleb internetis teiste omasugustega ja annab neile nõu, joob veini, vaatab vanu klassikalisi filme ning tunneb suurt huvi oma naabrite vastu, kelle igapäevaelu ta aknast armastab jälgida. Ühel päeval märkab ta midagi kohutavat ning sealt edasi läheb käima sündmuste jada, kus Anna ise ka enam aru ei saa, mis on juhtunud päriselt ja mis mitte.

Seda raamatut hakkasin lugema suuresti tänu reklaamile ja paljudele ülipositiivsetele arvustustele meedias. Ka tekst raamatu enda tagakaanel kõlab põnevalt ja paljutõotavalt: ““Naine aknal” on üks 2018. aasta oodatumaid raamatuid – selle tõlkeõigused müüdi juba enne ilmumist maailmarekordiliselt 38 keelde ning Fox valmistab ette filmi.”

Päris alguses, lugema hakates, olin tõtt-öelda natuke pettunud. Põnevust ei paistnud kusagilt ja mõned asjad tundusid pisut arusaamatud. Uskusin aga sellesse, et küll lugedes kõik peagi selgineb, ja nii juhtuski. Mida lehekülg edasi, seda kiiremini lugemine edenes ja seda põnevamaks läks. Lõpp oli nii ja naa. Kui tavaliselt ei suuda mina pea üheski krimkas “pahalast” ära aimata, siis selle raamatu puhul siiski tekkis pisuke kahtlus, mis hiljem ka tõeks osutus. Sellele vaatamata oli loos ka üks väga huvitav pööre, mida poleks küll esiotsa kuidagi aimata osanud. Hiljem, juba teades, tundus see aga päris loogiline.

Tekst on üsna ladus ja voolav, lihtne lugeda ning väga huvitavad on vahele pikitud kirjeldused ja dialoogid vanadest filmidest, mida Anna vaadata armastab. See hobi lisab karakterile värvi ja usutavust ning teeb teda minu meelest ka sümpaatsemaks.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Ketlin Priilinn
kirjanik ja Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik

 

Birk Rohelend. Sa pead suudlema Silvat

Ilmunud: Helios, 2016

Intrigeeriva nimega psühholoogilise kriminaalromaani peategelaseks on ajakirjanik Silva Stökel, kes tunneb, et on oma eluga ummikusse jooksnud. Tema väikesel pojal on käitumishäired, mis ei lase emal magada, mehega aga on suhted jahenenud. Asja krooniks on see, kui Silva ühel õhtul koju sõites teeb magamatusest äärepealt avarii. Teda jääb painama tunne, et naine, kellele ta peaaegu otsa oleks sõitnud, on tema lapsepõlvesõbranna, ilus Helena (!), kes kadus kakskümmend aastat tagasi jäljetult. Asjas selgusele jõudmiseks sõidab Silva lapsepõlvekoju, idüllilisse väikelinna Omaverre, kus sõbranna jälgi ajades ilmuvad päevavalgele õõvastavad ja verised saladused.

Raamatu süžee kõlab kindlasti paljudele tuttavalt: väikeasulast pärit naine, kes on kolinud pealinna ja jätnud mineviku seljataha, läheb tagasi lapsepõlvekoju mõrvamüsteeriumi lahendama. Loomulikult maadleb peategelane isikliku elu probleemidega ja puutumata pole ka tema vaimne tervis. Kuid kui jätta kõrvale tunne, et sedalaadi juttu on varem juba (kordi) loetud, võiks siiski tegemist olla suurepärase ja originaalse teosega, kui vaid autor poleks surunud ühte 272 lehekülge kõhna raamatusse mitme romaani jagu materjali. Kohati läheb raamat seetõttu täiesti absurdseks ja ebausutavaks ning mitmeid olulisi teemasid käsitletakse väga pealiskaudselt. Lisaks on lugu jutustatud mitme tegelase vaatenurgast, mis paratamatult tähendab, et nii õhukese raamatu puhul on igale tegelasele pühendatud aeg üsna lühike ning seetõttu ei jõua lugeja neid tundma õppida. Et raamatukangelaste mured ja saatus korda läheks, on aga tarvis teatud sidet nendega.

Vale oleks aga väita, et ma raamatut üldse ei nautinud ja vägisi sundisin ennast lõpuni lugema. Vastupidi, „Sa pead suudlema Silvat“ on üks neist raamatutest, mille tegevus on piisavalt põnev ja mitmekülgne, et haarata lugeja endaga kaasa ja mitte enne lahti lasta, kui viimane lehekülg on keeratud. Samuti kiidan ma autori keelekasutust, mis oli paiguti väga ilus ja nüansirohke. Eesti imeilusa looduse kirjeldused tõid silmade ette pildid kohisevatest metsadest ja kuldsetest viljapõldudest ning sageli tundus nagu oleksin ka ise seal, kauges Omaveres, ning tunnen, kuidas suvine tuul puhub minuni väikese maakoha lõhnu ja hääli.

„Päike kuldab viljateri, mis voogavad õrna tuule käes nagu üüratu kollane meri. Rähn toksib puu otsas, männikoor kleepub sõrmede all. Pruunikas vaik immitseb aeglaselt välja pisikesest august puutüves. (lk. 23)“

 „Silva vaatab uurivalt ringi. Metsast hoovab iseäralikku aroomi, milles on segunenud puulehtede ja tüvede hõng, mullaste juurte ning lindude ja loomade lõhn. Ta tajub metsast immitsevat jahedust, seal on hämaram ja rõskem kui maanteel. Äkitselt valdab naist arusaamatu hirmulaine. Tal on tunne, et keegi jookseb tema poole. Keegi, keda ta ei näe. (lk. 44)“

 

* Lisapunkti annaksin ka leidlikult valitud kohanime Omavere eest, mis oma lihtsuse ja kõla poolest sobib ideaalselt väikese ja eraldatud Eesti maakoha iseloomustamiseks.

 

Vaata leidumust e-kataloogis ESTER

 

Hanna Laasberg
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 
 

B.A. Paris. Murdumine: [see öö, need kõned ja painav süütunne]

Ilmunud: Pegasus, 2017
Tõlkinud Raili Puskar 

“Murdumine” on kiire ja tempokas psühholoogiline põnevusromaan, mis köidab kohe esimestest lehekülgedest peale.

Peategelane Cass sõidab ühel tormisel hilisõhtul koju mööda pimedat ja käänulist metsateed, hoolimata oma abikaasale antud lubadusest seda mitte teha. Ta näeb tee ääres peatunud autot, kus istub keegi naisterahvas. Cass mõtleb peatuda ja küsida, kas on abi vaja, ent sõidab siiski edasi. Järgmisel päeval kuuleb ta uudistest, et sellelt metsateelõigult leiti autost julmalt mõrvatud naine. Cass tunneb ennast kohutavalt süüdi, kuna usub, et peatumise ja abipakkumise korral võinuks naine jääda ellu. Nagu süütundest üksi veel vähe oleks, kisub kogu tema elu järsku kummaliselt kiiva: ühtäkki ei suuda ta enam ühtegi asja meeles pidada ning naisele näib, et ta hakkab lõplikult aru kaotama.

Minu jaoks kindlasti üks viimase aja parimaid lugemiselamusi. Autor oskab üllatada ja pinget ülal hoida, lõpplahendus on loogiline, samas mitte liiga kergesti etteaimatav. Prantsuse-iiri taustaga B.A.Pariselt soovitaks ka tema debüütromaani “Suletud uste taga”, mis ilmus 2016. aastal.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Ketlin Priilinn
kirjanik ja Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 4. apr. 2018 in ilukirjandus, põnevusromaan