RSS

Category Archives: ilukirjandus

Birk Rohelend. Sa pead suudlema Silvat

Ilmunud: Helios, 2016

Intrigeeriva nimega psühholoogilise kriminaalromaani peategelaseks on ajakirjanik Silva Stökel, kes tunneb, et on oma eluga ummikusse jooksnud. Tema väikesel pojal on käitumishäired, mis ei lase emal magada, mehega aga on suhted jahenenud. Asja krooniks on see, kui Silva ühel õhtul koju sõites teeb magamatusest äärepealt avarii. Teda jääb painama tunne, et naine, kellele ta peaaegu otsa oleks sõitnud, on tema lapsepõlvesõbranna, ilus Helena (!), kes kadus kakskümmend aastat tagasi jäljetult. Asjas selgusele jõudmiseks sõidab Silva lapsepõlvekoju, idüllilisse väikelinna Omaverre, kus sõbranna jälgi ajades ilmuvad päevavalgele õõvastavad ja verised saladused.

Raamatu süžee kõlab kindlasti paljudele tuttavalt: väikeasulast pärit naine, kes on kolinud pealinna ja jätnud mineviku seljataha, läheb tagasi lapsepõlvekoju mõrvamüsteeriumi lahendama. Loomulikult maadleb peategelane isikliku elu probleemidega ja puutumata pole ka tema vaimne tervis. Kuid kui jätta kõrvale tunne, et sedalaadi juttu on varem juba (kordi) loetud, võiks siiski tegemist olla suurepärase ja originaalse teosega, kui vaid autor poleks surunud ühte 272 lehekülge kõhna raamatusse mitme romaani jagu materjali. Kohati läheb raamat seetõttu täiesti absurdseks ja ebausutavaks ning mitmeid olulisi teemasid käsitletakse väga pealiskaudselt. Lisaks on lugu jutustatud mitme tegelase vaatenurgast, mis paratamatult tähendab, et nii õhukese raamatu puhul on igale tegelasele pühendatud aeg üsna lühike ning seetõttu ei jõua lugeja neid tundma õppida. Et raamatukangelaste mured ja saatus korda läheks, on aga tarvis teatud sidet nendega.

Vale oleks aga väita, et ma raamatut üldse ei nautinud ja vägisi sundisin ennast lõpuni lugema. Vastupidi, „Sa pead suudlema Silvat“ on üks neist raamatutest, mille tegevus on piisavalt põnev ja mitmekülgne, et haarata lugeja endaga kaasa ja mitte enne lahti lasta, kui viimane lehekülg on keeratud. Samuti kiidan ma autori keelekasutust, mis oli paiguti väga ilus ja nüansirohke. Eesti imeilusa looduse kirjeldused tõid silmade ette pildid kohisevatest metsadest ja kuldsetest viljapõldudest ning sageli tundus nagu oleksin ka ise seal, kauges Omaveres, ning tunnen, kuidas suvine tuul puhub minuni väikese maakoha lõhnu ja hääli.

„Päike kuldab viljateri, mis voogavad õrna tuule käes nagu üüratu kollane meri. Rähn toksib puu otsas, männikoor kleepub sõrmede all. Pruunikas vaik immitseb aeglaselt välja pisikesest august puutüves. (lk. 23)“

 „Silva vaatab uurivalt ringi. Metsast hoovab iseäralikku aroomi, milles on segunenud puulehtede ja tüvede hõng, mullaste juurte ning lindude ja loomade lõhn. Ta tajub metsast immitsevat jahedust, seal on hämaram ja rõskem kui maanteel. Äkitselt valdab naist arusaamatu hirmulaine. Tal on tunne, et keegi jookseb tema poole. Keegi, keda ta ei näe. (lk. 44)“

 

* Lisapunkti annaksin ka leidlikult valitud kohanime Omavere eest, mis oma lihtsuse ja kõla poolest sobib ideaalselt väikese ja eraldatud Eesti maakoha iseloomustamiseks.

 

Vaata leidumust e-kataloogis ESTER

 

Hanna Laasberg
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 
 

B.A. Paris. Murdumine: [see öö, need kõned ja painav süütunne]

Ilmunud: Pegasus, 2017
Tõlkinud Raili Puskar 

“Murdumine” on kiire ja tempokas psühholoogiline põnevusromaan, mis köidab kohe esimestest lehekülgedest peale.

Peategelane Cass sõidab ühel tormisel hilisõhtul koju mööda pimedat ja käänulist metsateed, hoolimata oma abikaasale antud lubadusest seda mitte teha. Ta näeb tee ääres peatunud autot, kus istub keegi naisterahvas. Cass mõtleb peatuda ja küsida, kas on abi vaja, ent sõidab siiski edasi. Järgmisel päeval kuuleb ta uudistest, et sellelt metsateelõigult leiti autost julmalt mõrvatud naine. Cass tunneb ennast kohutavalt süüdi, kuna usub, et peatumise ja abipakkumise korral võinuks naine jääda ellu. Nagu süütundest üksi veel vähe oleks, kisub kogu tema elu järsku kummaliselt kiiva: ühtäkki ei suuda ta enam ühtegi asja meeles pidada ning naisele näib, et ta hakkab lõplikult aru kaotama.

Minu jaoks kindlasti üks viimase aja parimaid lugemiselamusi. Autor oskab üllatada ja pinget ülal hoida, lõpplahendus on loogiline, samas mitte liiga kergesti etteaimatav. Prantsuse-iiri taustaga B.A.Pariselt soovitaks ka tema debüütromaani “Suletud uste taga”, mis ilmus 2016. aastal.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Ketlin Priilinn
kirjanik ja Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 4. apr. 2018 in ilukirjandus, põnevusromaan

 

Britta Röstlund. Montmartre’i jalamil

Ilmunud: Varrak, 2017
Tõlkinud Tiina Mullamaa

Tegevuspaik Pariis. Mancebo on väikese toidupoe omanik, kes päevast päeva oma poekese ukse ees toolil istudes tänaval toimuvat jälgib. Samas majas poe kohal asub ka tema ja ta perekonna korter. Nii on olnud aastaid, igapäevane elu kulgeb rahulikult ja tavapäraselt. Kuni ühel päeval siseneb poodi proua Cat ning  pakub Mancebole kummalist ülesannet ja ka tasu selle eest. Naine palub luurata oma mehe järele, kes võib olla truudusetu. Sellest hetkest muutub Mancebo elu täielikult, ta hakkab püüdlikuks detektiiviks. Uue ülesande käigus avastab mees, et elu ta ümber pole sugugi selline, nagu ta seni on arvanud. Kõige enam tuleb saladusi ilmsiks tema enda pere ja sugulaste kohta, kellest ta midagi seesugust oodata poleks osanud.

Samal ajal istub ühes lähedalasuvas kohvikus ajakirjanik ja kirjutab artiklit. Tema juurde astub võõras mees ja küsib, ega naine juhuslikult härra Bellivier´d oota. Muidugi ei oota naine kedagi sellenimelist, kuid äkki tundub väga ahvatlev mänguga kaasa minna ja ta vastab jaatavalt. Sellele järgneb kummaline tähtajaline tööpakkumine. Naine peab iga päev istuma ühe kõrghoone tühjal korrusel asuvas kontoris ja saatma edasi kummalise sisuga e-kirju. Iga päeva lõpus ootab teda maja valvelauas kimp lilli. Ajakirjanik hakkab uurima, mis ja kes selle kõige taga võiks olla. Miks talle saadetakse lilli ja kes on salapärane härra Bellivier? Järgnev toob kaasa üllatavaid sündmusi, kohtumisi ja uusi tutvusi.

Kaks täiesti erinevat lugu, kirja pandud vaheldumisi. Esialgu näib, nagu midagi erilist ei toimukski. Kulgevad kumbki omas küllalt rahulikus tempos, teineteisest sõltumata. Tasapisi kruvib pinget. Mingil hetkel tekib iseenesestmõistetav küsimus, et mis neil lugudel ühist on. Kusagil peab ju olema kokkupuutepunkt, eeldatavasti, kui nad ühte raamatusse on pandud. Ja pole vähimatki aimu, milline võiks olla lõpplahendus.

Kerge ja kaasakiskuv lugemine. Siit leiab nii põnevust, salapära, ootamatusi, koomilisi situatsioone kui ka nauditavaid Pariisi linna ja eluolu kirjeldusi koos värvikate tegelastega. Lisaks on intrigeeriv mängida mõttega, mida mina teeksin, kui sarnase pakkumise saaksin.

 

Britta Röstlund on elanud viimased 15 aastat Pariisis, kus tegutseb vabakutselise ajakirjanikuna. Ta kirjutab paljudel teemadel, eelkõige aga Pariisi moemessidest ja poliitilisest olukorrast Prantsusmaal. „Montmartre’i jalamil” on autori debüütromaan.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Loe e-raamatukogust ELLU

 

Jana Must
Nurmenuku raamatukogu raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 3. apr. 2018 in ilukirjandus

 

Elif Shafak. Arhitekti õpipoiss

Ilmunud: Verb, 2017
Tõlkinud Mari-Liis Remmel

„Arhitekti õpipoiss“ on ilukirjanduslik raamat, mis on inspireeritud tõsielusündmustest. Siit leiab tegelasi, kes on päriselt ka elanud. Tegevus toimub 16. sajandil Istanbulis. Noor Džahan saabub koos elevandipojaga linna. Elevant on mõeldud sultanile kingituseks. Nii satub Džahan palee loomaaeda, kus ta hoolitseb elevant Chota eest.

Palees jääb ta silma arhitekt Sinanile, kes teeb temast oma õpipoisi. Sinanil on lisaks veel kolm õpipoissi. Edasipüüdlik ja auahne Davud, kartlik nikola ning tumm ja häbelik Yusuf. Džahaniga juhtub palju igasuguseid seikluseid ning ta satub mitmetesse intriigidesse, kuid tal on õnne ning ta tuleb nendest eluga välja. Nagu tollele ajale kombeks, siis kõik sõltub valitseja soosingust.

Seda raamatut oli mõnus lugeda. Siin juhtub mitmeid sündmuseid, aga ometi nagu ei juhtu ka. Raamatus on mingi rahulik kulgemine. Ka siis, kui juhtub midagi koledat. Selles raamatus on rahu, kuigi juhtumised seda pole. Raamat algab, kui Džahan on poisike ning lõpeb sellega, kui ta on üle saja aasta vana. Aeg voolab märkamatult.

Džahan on ennast pühendanud arhitektuurile ning oma südame on ta kinkinud poisikesepõlvest peale sultani tütrele Mihrimahile. Ometi mahub tema südamesse veel Chota. Siin raamatus on nii hästi tabatud inimese ja looma vahelist kiindumust. Kellel on koduloomad, need teavad seda tunnet. Lihtsalt temal on kassi või koera asemel elevant. Nii armas ja südamlik on lugeda, kuidas ta elevandi eest hoolitseb ja temaga räägib.

Tahes-tahtmata mõtles ta, et kui inimesed suudaksid elada rohkem nii nagu loomad, nii, et nad ei mõtleks minevikust ega tulevikust, ei valetaks ega petaks kogu aeg, siis oleks maailm palju rahulikum ja võib-olla ka õnnelikum paik. (lk 494-495)

See ongi üks armas ja südamlik raamat, mis lugedes tekitab helge meeleolu. Soovitan lugeda nendel, kellele meeldivad rahuliku kulgemisega raamatud ning ajaloohuvilistele (kuigi sündmuste ajaline järjestus ei ole päris autentne).

Autoril on eesti keeles veel üks romaan. See on „Armastuse nelikümmend reeglit“ (Verb, 2014).

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Triinu Rannaäär
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 29. märts 2018 in ajalooline romaan, ilukirjandus

 

Ruth Hogan . Kaotatud asjade hoidja

Ilmunud: Eesti Raamat, 2018
Tõlkinud Piret Lemetti

Ruth Hogani debüütraamat on nukralt liigutav, kuid endas siiski rohkelt helgust ja optimismi kandev. See on raamat armastusest, sõprusest, lojaalsusest. Lõputust üksildusest, kaotustest ja leidmistest, lõpututest võimalustest ja võimatutest avastustest. Rahulike ja rõõmsate inimeste elud ristuvad pahatahtlike ja õelatega, vahel lõpeb kõik hästi, vahel halvasti. Paralleelselt jooksevad kaks erinevat lugu, mis lõpuks kohtuvad. Nende lugude sees on veel palju, palju erinevaid lugusid.

Raamatu esimeses pooles on peategelaseks ülimalt sümpaatne ja soliidne vanem härrasmees Anthony Peardew. Tema elu selles ajahetkes seisneb ringi jalutamises ja inimeste poolt kaotatud asjade üles korjamises. Ta korjab ülesse uskumatult kummalist träni, lootuses leitud asjad kunagi omanikele tagastada. Ainult niimoodi tegutsedes loodab ta tagasi saada eseme, mis ta ise kunagi kaotas,  oma aarde.

Raamatu teine pool läheb kätte puhtaks naistekaks. Peale Anthony Peardewi surma saab uueks peategelaseks kena, elus pettunud nooremapoolne naine, Anthony Peardewi assistent. Tema ülesandeks saab kadunukese töö jätkamine. Seda,  isikliku elu, töö ja suhete segu, me jälgima hakkamegi.

Raamat on kirjutatud ülimalt ilusas keeles. Suhete sasipuntrad, leidmised-kaotamised, vahelduvad kaunite kirjeldustega:

“Kahvatu oktoobrikuune päikesevalgus pingutas, et pitskardina mustrisse kootud väänlevate lillede ning lehtede võre vahelt sisse pugeda; ruum oli pime ja varjusid täis. Mees tõmbas kardinad eest ning sillerdavad tolmukübemed paiskusid meteoriidisajuna üle toa laiali.
“Laseme neil asjadel õige pisut valgust näha, mis?”

„Kaotatud Asjade Hoidja“,  uue raamatusarja „Tõlkes leitud“ avaraamat , jõudis 2017. aastal ajalehe Sunday Times enammüünud raamatute esikümnesse. Raamat on tõlgitud 27 keelde.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Eike Lille
Tondi raamatukogu juhataja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 27. märts 2018 in ilukirjandus

 

Emily Barr. Flora Banksi ainus mälestus

Ilmunud: Pegasus, 2017
Tõlkinud Eda-Riin Leego

Nii nagu raamat ütleb, on Flora Banksil vaid üks mälestus.

Kujutage, et järsku te teete silmad lahti ja olete peol. Teil pole õrna aimugi kes te olete, kus te olete ning miks te peol olete. Peopessa on teil kirjutatud sõbranna nimi ning käsk mitte juua. Saate teada peo eesmärgi, tutvute inimestega, kuid siis kaovad kõik viimase 3 tunni jooksul kogetud mälestused ja te alustate jälle otsast peale. Te olete peol ja teil pole õrna aimugi kes te olete, kus te olete ning miks te peol olete. Ja niimoodi iga päev. Iga 2-3 tunni tagant.

Kõik muutub hetkel, mil Drake suudleb Florat. Mingil põhjusel see mäletust ei kao. See mälestus on alles ka mitmeid päevi hiljem. Äkki see ongi lahendus? Äkki see on ravi? Äkki Flora mälu taastub? Ta peab ainult selle poisi üles leidma ja teda veel suudlema. Aga no kuna ükski asi ei saa lihtne olla, siis just puhtjuhuslikult on Drake sõitnud ära põhjapoolusele.

Teekonnast Drake’i juurde kujuneb ootamatusi täis (sest eks kõik ole ootamatu kui su mälu koguaeg restardi teeb) seiklus, mis aitab Floral õppida palju nii enda, oma pere, sõprade kui ka teda ümbritseva maailma kohta. Tal seisab ees raske ülesanne panna kokku pusle oma elust, alustades iga paari tunni tagant üha uuesti.

„Flora Banksi ainus mälestus“ ei ole armastuslugu ega kohe kindlasti mitte ka tavapärane noorteromaan. Selles on seiklust, põnevust, kriminaalsust. See on šokeeriv, hirmutav ning valus, kuid samal ajal annab palju lootust.

Soovitan seda raamatut neile, kellele on meeldinud „Sina minu kõrval ja maailm meie vahel“, „Me olime valetajad“ ja „Mõtlesin su välja“.

 

Vaata leidumust  e-kataloogist ESTER

Mirjam Kaun
Eesti keelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 22. märts 2018 in ilukirjandus, noorsooromaan

 

Fredrik Backman. Vanema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust

Ilmunud: Varrak, 2018
Tõlkinud Ene Mäe

Raamatu peategelane, seitsmeaastane Elsa on erakordselt taiplik ning terane tüdruk. Seevastu tema vanaema, kes on seitsmekümne seitsme aastane, on oma vanuse kohta äärmiselt lapsik. Koos võetakse ette igasugu hulle tempe ning vanema on oma lapselapse jaoks välja mõelnud terve muinasjutulise kuningriigi koos erinevate tegelastega. Igal öösel seiklevad nad Peaaegu-Ärkvel-Maa kuningriigis Miamas, kus tütarlaps tunneb end koduselt ning ei pea mõtlema päriselule, mis on tema jaoks keeruline ning raske. Ühel hetkel aga suleb vanaema silmad ja jääb igaveseks Miamasesse, ilma et ta kunagi sinna lapselast enam kaasa võtaks. Elsa saab aga see-eest peagi mõistma kõike, mida vanaema rääkis hoopis teisel tasandil, kui ta alustab seiklust pärismaailmas, mille vanaema oli talle ette valmistanud vahetult enne oma surma. Muinasjutt ärkab justkui ellu ning nende peategelased ei olegi Elsale nii võõrad kui ta varem arvanud oli.

Raamatus puudutakse paljusid valupunkte lapse elus nagu näiteks vanemate lahutamine, koolikiusamine (sealjuures õpetajatepoolne silma kinnipigistamine selle osas) ning lähedase surm. Samuti puudutakse kergelt sõda ja lapse kaotust näinud inimeste hingeelu. Kõik see aga on kirja pandud läbi omapärase huumoriprisma, mis ühtaegu paneb muigama ning ka korraks raamatut käest panema ja loetu üle järele mõtlema.

Minule meeldis ja julgen soovitada ka kõigile teistele hoolimata sellest, et autor ise teose lõpus olevates tänusõnades kirjutas, et raamatut loevad ilmselt vaid need, kellel on väga kahtlane maitse.  Andke siis aga hea maitsta!

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Helen Reiser-Liim
Kalamaja raamatukogu juhataja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 21. märts 2018 in ilukirjandus