RSS

Category Archives: ilukirjandus

Tamsyn Murray . Teise ringi süda

Ilmunud: Ajakirjade Kirjastus, 2017
Tõlkinud Piret Orav

 

Rääkides taaskasutusest ja teise ringi asjadest mõeldakse tavaliselt riideid või mööblit. Küll aga liigub palju inimesi ringi taaskasutatud organitega. „Teise ringi süda“ annab lugejale pilguheite organidoonorluse maailma helgemale poolele.

Jonny ei ole tavaline teismeline.
Iga päev ärkab ta haiglas, aheldatud masina külge, mis teda elus hoiab.
Iga päev loodab ta, et just täna leitakse talle doonorsüda.
Iga päev juurdleb ta, kas see jääb viimaseks tema elus.

Iga päev peab Niamh sõda oma venna Leoga.
Igal viimasel kui päeval Leo võidab.
Iga päev unistab Niamh elust ilma Leota.
Kuid kõik muutub päeval, mil juhtub õnnetus.

Tamsyn Murray näitab organidoonorluse kahte poolt. Ühel pool on Jonny, kelle südamepuudulikus on nii tugev, et ta on elus vaid tänu masinale, mis asendab tema südame tööd. Ta veedab kõik oma päevad haiglavoodis olles. Tema lootus saada uut südant on väike noore ea ja haruldase veregrupi tõttu.

Teisel pool on Niamh, kelle kaksikvenna Leoga juhtub õnnetus, mis paneb kogu pere karmi valiku ette. Kas lasta oma armastatud pereliige tükkideks võtta? Selleks, et keegi teine, võõras, saaks elada? Või hoida ta ühes tükis Leo soovide kiuste, sest lahti lasta on raske?

Mis saab edasi? Mis juhtub siis kui sinu sees on võõras süda? Süda, mis lõi enne kellegi teise sees. Kellegi, kes oli hoopis teistsugune. Kellegi, kes nüüd on surnud. Ning mis juhtub siis kui mängu tuleb armastus?

See on lugu tulevikule vastu astumisest, ükskõik kui hirmutav see ka poleks.
See on lugu murtud südame parandamisest, ükskõik kui valus see ka poleks.

Kuigi surmad ja südamehaiged tunduvad olevat märksõnad väga tõsisele ja kurvameelsele raamatule, siis siin nii ei ole. Jutt kandub edasi sujuvalt ning õhuliselt.  Peatükid lõppevad nii ruttu, et lausa peab vaatama, mis järgmises peatükis juhtub. Seda viimast eriti selletõttu, et peatükke jutustavad vaheldumisi Jonny ja Niamh.
Lugu iseenesest on informeeriv ning aitab mõista doonorite lähedasi ning doonorluse saajaid. See on lõbus, romantiline ning mõtlema panev.

Soovitan raamatut John Greeni fännidele ning raamatute „Minu süda ja teised mustad augud“, „Sina minu kõrval, maailm meie vahel“ ja „Üks“ austajatele.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Mirjam Kaun
Laste- ja noorteteeninduse raamatukoguhoidja

Advertisements
 
1 kommentaar

Posted by &emdash; 22. dets. 2017 in ilukirjandus, noorsooromaan

 

Martha Hall Kelly. Sirelitüdrukud

Ilmunud: Päikese Kirjastus, 2017
Tõlkinud Leena Suits

Raamat jutustab kolme naise loo Teise maailmasõja ajal ja pärast sõja lõppu. Raamat on ilukirjanduslik, aga põhineb tegelikel sündmustel ning kaks peamist tegelast on ka reaalselt elanud.

Raamatul on kolm peategelast. Nendeks on Caroline Ferriday, Kasia Kuzmerik ja Herta Oberheuser. Caroline on New Yorgi seltskonnadaam, kes töötab Prantsuse konsulaadis ning tegeleb heategevusega. Ta on just kohtunud mehega, kellesse ta hakkab armuma, kui puhkeb Teine maailmasõda.

Kasia on Teise maailmasõja puhkedes noor tüdruk, kes astub vastupanuliikumisse, et kullerina tegutseda. Ühel päeval võetakse Kasia koos oma sõprade, õe ja emaga kinni ning viiakse Ravensbrücki koonduslaagrisse. See laager on mõeldud ainult naistele.

Herta Oberheuser on noor ja ambitsioonikas saksa arst, kelle perekond vireleb vaesuses. Kui ta näeb kuulutust, kus otsitakse valitsuse teenistusse arsti, siis ta ei kahtle, et see on hea võimalus. Lõpuks nende kolme tegelase elud hakkavad üksteisele lähenema.

Caroline Ferriday ja Herta Oberheuser on ka reaalselt elanud. Samuti nende vanemad ja veel mõned tegelased. Kasia ja tema õde Zusanna ei ole küll reaalselt elanud, aga nad on kirjutatud mitme inimese põhjal kokku kaheks tegelaseks.

Autor on teinud antud teemal väga põhjaliku uurimuse ning sellest kirjutanud suurepärase ja üdini emotsionaalse raamatu. Kes ei taha lugeda Teise maailmasõja koledustest ning leinast, siis nendele ei soovita, sest see, mis toimus Ravensbrücki koonduslaagris, mis nende naistega seal tehti, see on lihtsalt võigas ja julm.

Mulle meeldib lugeda Teise maailmasõja kohta. See on minu jaoks ääretult huvitav, mis siis, et tegemist on raske teemaga. Väga meeldis ka käesolev raamat, sest see on lihtsalt nii hästi ja kaasahaaravalt kirjutatud, et lugesin paari päevaga läbi. See raputas mu maailmapilti ning neid tegelasi ei ole pärast raamatu lõpetamist lihtne peast välja saada. Soovitan soojalt see raamat kätte võtta ning läbi lugeda ning ärge laske ennast raamatu mahukusest hirmutada. Raamat on põnev ning edeneb kiiresti. Õhtuti oli raskusi selle käest panemisega. Head lugemist!

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Triinu Rannaäär
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 
1 kommentaar

Posted by &emdash; 20. dets. 2017 in ajalooline romaan, ilukirjandus

 

Dmitri Gluhhovski. Metro 2035

Ilmunud:Tänapäev, 2017
Tõlkinud Erle Nõmm

Tegemist on järjega raamatule “Metro 2033”, mille tegevus toimus kaks aastat varem. Olemas on ka raamat “Metro 2034”, kuid eesti keelde seda tõlgitud pole.

Maailm pärast suurt sõda. Alles jäänud killuke vene rahvast on uue „kodumaa“ leidnud ja asustanud Moskva metroos, kus iga jaamavahe eksisteerib linnana, kus majanduslik seis, kuid ka riigikord võib olla täiesti teine võrreldes naaberjaamavahedega.
Umbes 50 000-pealine inimmass elab ja usub, et nad on ainsad ellujääjad kogu maailmas. Kogu maapealne osa on elamiskõlbmatu. Vähemalt nii räägitakse. Üleval käivad ainult stalkerid, nii ka peategelane Artjom. Artjomi siht on leida teised ellujäänud päris linnades. Kuskil peab ju elu veel olema. Nüri järjekindlusega püüab ta raadiosaatjaga „elulaineid“ püüda. Kui tema kõrvu kuuldub jutt mehest, kel see olevat õnnestunud, algabki jaht mehele ja infole läbi jaamade. Ja see retk ei ole kergete killast, pea igas peatükis satub ta surmaga silmitsi ja ühest jamast pääsemine tähendab kohe kindlasti veel hullema sisse sattumist. Punased, fašistid, hansa, kõik maailmakorrad on esindatud nii oma heas kui ka inimvihkajalikumas pooles.
Kui selgub, et väljaspool metroomaailma siiski on elu, alles siis õiged probleemid hakkavad.
Kas tundmatu hea on ikka parem, kui olemasolev halb?
Kas mitte inimesed ise ei loo veriseid diktatuure?
Kas keegi tahab üldse neid lõpetada või tahetakse olla lihtsalt otsustaja rollis?
Kas inimesed vajavad tõde või hoopis kangelasi?
Apokalüptiliste huvidega lugejale igati sobilik.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Svea Nuoranen
Väike-Õismäe raamatukogu juhataja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 15. dets. 2017 in ilukirjandus, ulme

 

Roberta Rich. Veneetsia ämmaemand

Ilmunud: Petrone Print, 2016
Tõlkinud Kadri Metsma

On kaks head asja – reisimine ja raamatud, mis  omavahel annavad erilise sümbioosi. Kindlasti on teile tuttav reisijärgne kahjutunne selle lõppemisest. Suurepäraseks reisi pikenduseks on raamatud, ja just ilukirjandus, mis annab külastatud paigale hoopis teistsuguse sügavama mõõtme.

Järgnev on pühendatud Veneetsiale. 118 saarele ehitatud müstiline linn on andnud ainet paljudele autoritele. Järgnevalt Veneetsia raamatureisi kolmene valik sellest.

 

“Veneetsia ämmaemanda” autoriks on 1946. aastal sündinud kanada kirjanik. Romaani sündmustik on täpselt dateeritud aastaga 1575. Raamat on täis põnevust, ajaloolist ja sotsiaalset infot, värvikaid erinevate seisuste karaktereid. Loetu teeb eriti huvitavaks juudi ja kristliku religiooni erinevuse meisterlik kujutamine renessansiaegses Veneetsias.

Peategelaseks on noor juudi ämmaemand, kes on leiutanud tõhusa abivahendi raskete sünnituste puhuks – sünnitustangid. On inkvisitsiooniaeg ja taolised abivahendid võivad kaasa tuua nõidumissüüdistuse. Põnev tegevustik leiab aset nii Veneetsia juudi getos ja ülikute palazzodes, kui ka hoopis erineva elu-oluga Maltal, kus noore ämmaemanda mees on vangi langenud ja ootab lunaraha eest vabastamist. Nutikas naine ei kohku tagasi mingitestki avantüürides, et vajalik raha kokku saada.

Kuid 1575. aasta Veneetsias on vaid üks peategelane – katk.  Must surm valitseb kõiki elusaatusi: ole rikas või vaene, rumal või tark, juut või kristlane – katku ees on kõik võrdses seisus.

Raamatule on inglise keeles  ilmunud ka järg  „The Harem Midwife“.  Küllap varsti ka eesti keeles.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Virve Edro
Nõmme raamatukogu raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 8. dets. 2017 in ilukirjandus

 

Robert Girardi. Vaporetto 13

Ilmunud: Kultuurileht, 2005 (Loomingu Raamatukogu)
Tõlkinud Karin Suursalu.

Ameerika kirjaniku Robert Girardi (s. 1961) salapäraselt kaunis Veneetsia romaanis  saame aimu, mis tunne on elada Suure kanali ääres asuvas palazzos, kus seinad on kaetud 400 aasta vanuste maalidega.

Veneetsial on lugematuid nägusid ja linna ilu imetlema tulnud päevaturistid näevad neist vaid väheseid. Linnal on ka oma kummituslik pool, mis avaneb alles pimeduse varjus.  Kui teile maailma müstiline taju ei ole võõras, siis see raamat on just teile.

See on kummituslugu tänapäevases Veneetsias, mis on ühtlasi ka vana Veneetsia lugu. Öises tänavate labürindis kohtuvad ameerika valuutamaakler ja eeterlik naine, sajanditetagune vaim. Mööda öiseid tänavaid hulkudes ja vanades palazzodes  öistel koosviibimistel osaledes, avaneb müstiline ajalooline linna atmosfäär. Raamatus on ka teine – päevane, töine Veneetsia pool, kus on tabavalt antud linna tänapäevane elustiil, kohalikud tavad ja harjumused.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Virve Edro
Nõmme raamatukogu raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 8. dets. 2017 in ilukirjandus

 

John Berendt. Langevate inglite linn

Ilmunud: Pegasus, 2008
Tõlkinud Victoria Traat

Ameerika ajakirjaniku ja kirjaniku John Berendti (s. 1939)  romaan viib meid alustuseks 1996. aasta 29. jaanuari õhtusse, mil kuulus Fenice ooperiteater põleb peaaegu maani maha. Kolm päeva pärast tulekahju Veneetsiasse saabunud raamatu autorist saab otsekui kriminalist, kes siseneb selle salapäraselt tabamatu linna olemusse  ja avab meile samm-sammult tulekahju tagamaid ja teatriülesehitamise kaleidoskoopilist lugu.

Nii Veneetsia ise, kui ka kõik , mis selles linnas aset leiab, on täis salapära. Miski pole üheselt selge, kõik on mitmeti tõlgendatav. Ja sündmuste otsad suubuvadki lõpuks ikka vette. Veneetslased iseütlevad selle kohta, et miski pole tõene, sest tõde on muutuv ja et see ongi Veneetsia efekt. Autor nagu tõeline veneetslane ei annagi millegi ega kellegi kohta otsest hinnangut. Tema hea vaatlusoskus, olude tundmine ja empaatia annavad lugejale ise võimaluse oma arvamus kujundada.

Uue teatrihoone avamine leiab aset 2003. aasta detsembris. Kaheksa aasta jooksul toimunud teatri taastamise ja tulekahju uurimise taustal avab Berendt meile terve galerii omanäolisi tegelasi, kelle kaudu avaneb omakorda erakordne linna ajalugu. Nende värvikate tegelaste üksiklugudest kujuneb välja suurejooneline Veneetsia atmosfäär oma maagias ja salapäras.

Kuna kõik raamatus olevad tegelased kannavad oma tõelisi nimesid, siis võib kirjutatut nimetada ka dokumentaalromaaniks.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Virve Edro
Nõmme raamatukogu raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 8. dets. 2017 in ilukirjandus

 

Sherri Smith. Leia mind üles

Ilmunud: Päikese Kirjastus, 2017
Tõlkinud Raili Puskar

 

Tegemist on psühholoogilise romaaniga, kus (nagu viimasel ajal tavaks) on peategelaseks noor katkise hingega naine Mia. Ühel päeval saab ta kõne väikelinna politseinikult, et tema kaksikvend Lucas on kadunud. Politseinik ei soostu telefonis ütlema, milles asi on ning Mia peab  sõitma tagasi kodulinna, kust ta kunagi minema läks.

Selgub, et tapetud on 16-aastane koolitüdruk Joanna, kelle tapmises kahtlustatakse Lucast. Kõik näib viitavat sellele, et neil oli suhe. Asja teeb hullemaks see, et Lucas oli tüdruku õpetaja. Politsei ei usu Miat, et ta ei tea, kus ta vend on. Samuti ei vaevu nad eriti põhjalikult kaaluma teisi variante, sest kõik tõendid viitavad Lucasele. Ja nüüd on Lucas kadunud nagu tina tuhka. Korteris on kõik tema asjad alles, välja arvatud tema pangakaart.

Mia ei usu, et tema vend oleks mõrvaks võimeline ning asub ise asja uurima, kuigi politsei soovitab tal eemale hoida ning hoopis Lucas oma peidukohast välja tuua. Mia usub vankumatult Lucase süütusesse, aga samas ei saa ta peast välja mõtet, et miks ta siis põgenes ja laseb ennast niimoodi laimata. Hakkavad juhtuma kummalised asjad. Mia peatub Lucase korteris ning talle tundub, et keegi käib seal. Lisaks kaovad järsku mõned Lucase asjad. Kummaline on see, et mõne päeva pärast on enamus asju tagasi.

Minu jaoks oli raamat natuke segane ning lugemist alustades meenutas raamatut „Hattie Hoffmani viimane vaatus“. Segane vist sellepärast, et Mia ise oli kohati segane oma sõltuvuse pärast ning ei teadnud, kas ta suudab ennast usaldada. Lisaks Lucase süütuse tõestamisele on tal vaja tegeleda ka enda probleemide ja minevikuteemadega. Sellest hoolimata oli lugu põnev ja kaasahaarav ning oleks tahtnud ühe jutiga läbi lugeda, aga kahjuks segas muu elu vahele. Kui pidin raamatust eemal olema, siis mõtlesin pidevalt nendele tegelastele. Lõpp oli küll nii ootamatu, et selle peale poleks kohe tulnudki.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Triinu Rannaäär
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja