RSS

Category Archives: ilukirjandus

Vahur Afanasjev. Serafima ja Bogdan

Ilmunud: Vemsa, 2017, 2018

 

Eestlane olla on uhke ja hää…

Ilmselt aga ei saa me uhkust tunda iga eestlase või eesti kirjanduses iga raamatu eestlasest (anti)kangelase üle. Ja vähmasti üks selline tegelane on sattunud Vahur Afanasjevi raamatusse „Serafima ja Bogdan”. Aga kes nimelt?

See on põnev-pinev lugu, läbi aastakümnete kestva tegevusega. Armastuse ja vihkamisega.

 

Raamatu tegevus algab 1944. aasta talvel, detsembrikuus:

„Sellise külmaga on oodata, et vastu hommikut hakkavad väravapostid praksuma. Pärast sooja sõjasuve on lumi sel aastal vara maha tulnud. Siiski on inimesed jõudnud valget vaipa oodates juba rahutuks muutuda. Mida paksem lumi, seda rohkem on põhjust toast, pimehoovist ja laudast nina mitte välja pista, ehk lausa tare tänavapoolsed aknad luukidega sulgeda ja suletuks jätta. Aruta isekeskis või naabritega, selge on ainult see, et head ei ole tulemas. Sõda on veerenud üle maa vääramatult nagu kevadine susisev ja praksuv rüsijää, mis liigutab paigast mitmetonniseid rändrahne, kisub teinekord kaldaäärseid puid juurtega üles ning võib kõrkjastiku siledaks liivarannaks äestada või ei tea kust tulnud kiviklibuga täita. Need, kelle sõda ellu jättis, on jälle koos, kuid paljud kirjutamata ühendused inimeste vahel on pöördumatult puruks rebitud. Nende vahele on külvatud kurbuse ja vihkamise mõrud seemned.“ (lk 10)

 

Raamat jaguneb neljaks osaks (raamatuks) – Pulmade raamat, Ellujäämise raamat, Kasvamise raamat, Maailma lõpp ning lõpetuseks on Epiloog. Kõik need raamatud/osad koosnevad seitsmest peatükist, mis on täpselt ja iseloomulikult peakirjastatud. Iga peatükk on saanud motoks vägagi õige ja seda avava kirjakoha (tsitaadi) Vanast Testamendist.

Enamus tegevusest toimub Peipsiveerel, vanausuliste kogukonnas. See on huvitav, sibulakasvatajate-kauplejate kodukant. Ja ka autori enda üks kodukantidest, mida ta ka päriselus avastab ja tundma õpib.

Autor on oma 2017. aastal Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel esikoha pälvinud raamatu kohta öelnud:

„Serafima ja Bogdan“ on lugu inimestest, kes lükkavad vastutuse enda elu eest kellegi teise õlule. Jumala või kolhoosi kraesse. Ja sellega loobuvad õigustest. Miks nad nõnda teevad?”

Kättemaks… see on läbiv teema, paraku. Ja tulekahju raamatu alguses ning põlemine raamatu lõpus on kui raamistik.

Raamatu Epiloogis oleme jõudnud Tartu kirjanike majja, on mingi aeg üheksakümnendate keskel. Ja ka Peipsiveeres on alanud uued ajad ning vihkamine ja armastus, need hajuvad olematusse koos nendega, kes neid on südames andnud.

 

Peeter Allik on teinud raamatu väga uhked illustratsioonid, 38 linoollõiget.

Ja autor on andnud sellise väga huvitava intervjuu

Ja veel ühe

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Loe e-raamatukogust ELLU: https://ellu.keskraamatukogu.ee/book/9789949884131/serafima-ja-bogdan

 

 

Ester Liinak
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 4. aug. 2018 in eesti autor, ilukirjandus

 

F. Scott Fitzgerald. Sume on öö

Ilmunud: Hea Lugu, 2015
Tõlkinud Enn Soosaar

„Sume on öö“ on imeline ja sügav romaan, millele mõned kriitikud on andnud kõrgema hinde kui sama autori teisele tuntud teosele „Suur Gatsby“. Autor ise on raamatut nimetanud oma lemmikuks.

Tegemist on autobiograafilise teosega, kus Fitzgerald kirjutab enda ilusast ja jõukast elust abikaasa Zeldaga. Kaunist ameerika unistusest saab aga tragöödia. Romaanis kujutab Fitzgerald end noore ja eduka arstina, kes võitleb oma deemontitega ja aitab Zelda tegelaskujul võidelda tema haigusega.

„Sume on öö“ on romaan, mis ei jäta kedagi külmaks ja sobib lugemiseks nii noortele kui ka täiskasvanutele.

 

Vaata leidmust e-kataloogist ESTER (Hea Lugu, 2015)
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER (Pegasus, 2007)
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER (Eesti Raamat, 1976)

Loe e-raamatukogust ELLU

 

Olga Smõkova
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 7. juuli 2018 in ilukirjandus

 

Maarja Kangro. Klaaslaps

Ilmunud: Nähtamatu Ahv, 2016

Ilukirjandus ei ole alati ilus. Mõni raamat on pigem kole…
Oma debüütromaani nimetab autor ise: kole dokumentaalromaan.

Mida hakkab peale naine, kes looduse poolt seatud ja loomulikuks peetud viisil last ei saa, aga tahaks ju. Väga. Üks võimalus on meditsiiniline protseduur IVF, mis on nagu üsna lootusetu loterii, kus võiduni jõudmine (terve lapse sünd) on suur IME…

Maarja Kangro kirjeldab oma läbielamisi seoses sellega, et ta pidi laskma eemaldada loote, kes oli nii suure arenguhälbega, et temast poleks saanud elule kõlbulikku inimest. Jah, see laps oli alguses väga oodatud, autorit nimetati juba tulevaseks emaks. Jah, ta käis enne aborti läbi geneetikute juurest, tegi teste, küsis tuttavate ja lähedaste käest nõu. Kas olukord on ikka nii tõsine? Kas on ikka lootust? Kahjuks selles loos lootust ei olnud.

„Klaaslaps“ on väga pihtimuslik ja samas väga sügavalt läbi töötatud isiklik trauma või isegi traumad. Need asjad, mis Maarja Kangroga juhtusid – emakaväline rasedus ja abort loote väärarengu tõttu –, on üsna värsked. Ta kindlasti tunnetas seda, et kui ta ei saa endaga toimunut ära kirjutada, jääb see teda painama. Ta pidi selle ära tegema.

Valu. Hingevalu ja füüsiline valu.

Need on kindlasti raamatu kõige raputavamad kohad:

„Valud hakkasid tugevnema, muutusid tegelikumaks. Püüdsin neid mõttes koost lahti võtta, saada aru, mis need on: valud. Miks üldse mitmuses? Sest nad olid korraga justkui mitmes kohas? Või ei olnud?
/…/
Kui erinev on maailm valudes ja valudeta: kitsas maailm ja lai maailm. Suletud maailm ja avatud maailm. Banaalne öelda, aga vaat kogeda ei ole banaalne. Ühe hetkega kadunud, ühe hetkega, milline veider ümberlülitumine adekvaatsusele. Valudes on maailm ebaadekvaatne, valudeta adekvaatne. Väga eriline kogemus, ümberjutustatult tundub banaalne, aga tegelikult.“ (lk 133 & 146)

„Klaaslaps“ on sõna otseses mõttes vapustav raamat.

See on kui teraapia autorile endale oma väga valusa valu ja kratsivate tunnetega. Oma valust ja iseendale kirjutatud raamat:

„Sündimata lapse ja väga vara surnud lapse surm on kummaline, arusaamatu asi. Sa ei leina paljalt oma kujutlust, vaid päris inimest, kes on tõesti olemas olnud. Aga kes ta oli? Ta ei rääkinud, ta ei väljendanud oma mõtteid ja iseloomu, sina mõtlesid need talle välja. See on sinu kujutlus, sinu oletus, keda sa leinad, aga ei ole ka, sest ta oli ju füüsiliselt olemas, ja kalduvused teatud tüüpi mõtteid mõelda ja väljendada olid temas samuti juba olemas. Sa leinad olemata jäänud tulevikku. Ühe olendi teostamata jäänud tulevikku, ja su enda oma, sinu enda teistsugust aega, mis jäi ära. Üks olend maailmas vähem – tähendab, terve hulk aega vähem. Võib-olla isegi sada aastat vähem.“ (lk 171)

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Ester Liinak
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik

 

Sarah Winman. Imeliste sündmuste aasta

Ilmunud: Varrak, 2017
Tõlkinud Kristina Uluots

Väga hea ja väga vaikne-rahulik raamat, mida loed pisut hinge kinni pidades, sest… kohati on ilus-valus ja kohati on kõik kuidagi liiga lõplik. Ja raamat lubab end rahulikult lugeda ja ei pane üldse pahaks kui minusugune rööprähkleja vahepeal veel mitut raamatut loeb ja muudki teeb. See raamat ootab rahulikult ja võtab mind kui lugejat taas hellasti käekõrvale, oma peategelase imeliste… imede juurde.

Poeetiline raamat justkui sunnib või inspireerib ka raamatu tutvustust tavapärasest luulelisemalt kirja panema. Kui vaid suudaks, muidugi…

Ja raamatu kaanekujundus (sh sisekaas ja tiitelleht) on kaunis ja vägagi asjakohane. See on sarnane originaaliga, kuid ikkagi täiesti oma moodi. Imeline…

Raamatu peategelane on üks väga vana naine: Marvellous Ways.
Ja raamatu ingliskeelne pealkiri on: The Year of Marvellous Ways.
Juhus? Vast mitte…

Marvellous’i kohta on öeldud, et ta oskab imehästi oodata heade asjade saabumist oma ellu. Tema kohta on veel öeldud, et ta isa oleks pidanud talle nimeks panema Patience (Kannatlikkus).

Ja ta oskab imehästi rääkida oma pikast elust, mis on olnud imeline… kohati imeliselt raske ja ka imeliselt kannatlikkust nõudev. Need elule tagasi vaatamised nõuavad ka lugejalt kannatlikkust ja hoolikat järje pidamist. Ja aru saamist, et mis on parajasti see ajalooline taust, mis Marvellous’i meenutustega haakub. Ja kuhu paigutuvad kõik need saladused, mis järjest avanevad…

See on kõigega hüvasti jätmise raamat, mille lõpp on eriti ilus:

Marvellous jättis kõigega hüvasti. See võttis aega, sest ta tundis metsa ja jõge nagu oma taskut ega tahtnud midagi vahele jätta. See olnuks ebaviisakas. Ta oli alustanud noortest pajudest. Marvellous tänas oma elu eest ning iga lille, puu ja põõsa eest, mis olid näidanud tema noorust, keskiga, igatsust, keha kahetsust, naeru, plaane, väsimust ja kogu tema saatust. /…/

Naine istub veel viimast korda sildumiskivile. Tal napib hingeõhku. Aeg on otsa saamas. /…/ Marvellous teab, et sellest hetkes on kõik koos, sest see on ta viimane eluhetk, viimane küllusehetk – ja ta teab, et see hetk ongi armastus (lk 315-316)

 

Kirjastus tutvustab seda raamatut, lubab pisut sisse piiluda ja on kokku korjanud erinevad raamatublogide sissekanded.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Loe e-raamatukogust ELLU

 

Ester Liinak
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 5. juuli 2018 in ilukirjandus

 

Gail Honeyman. Eleanor Oliphandil on kõik väga hästi

Ilmunud: Ersen, 2018
Tõlkinud Aile Meedo

Mind köitis selle raamatu juures alguses eelkõige kaanepilt ja pealkiri ning kusagil ajusopis oli teadmine, et ma oleks nagu kusagilt lugenud, et tegu on hea raamatuga. Nii ta siis kätte võetud saigi.

Alguses ma ei saanud aru, mis selle raamatu teema on. Eleanor Oliphant elab pealtnäha tavalist elu. Tema elu on suhteliselt hästi planeeritud, ta käib tööl ning peale seda läheb koju. Mis on tema eluviisi juures ebaharilikku on see, et ta ei käi praktiliselt üldse teiste inimestega oma vabal ajal läbi. Tal ei ole sõpru ega sugulasi, ammugi mitte kallimat. Oma nädalavahetused veedab ta viina juues. Ometi ei ole ta seejuures joodik.

Ta on oma eluga üldiselt rahul, kui ühel hetkel lööb üks sündmus kõik tema planeeritud elukorralduse segamini. Nimelt satub ta koos töökaaslasega abistama kukkunud vanemat härrat. Sealt edasi pole miski enam endine.

Ma ei osanud alguses üldse peategelasse suhtuda. Suhtlemises oli ta kohmakas. Selles mõttes, et ta oli äärmuslikult aus. Kõik mida mõtles, selle ka välja ütles. Eleanor ei tajunud seda, et mõnikord on targem mitte kõike välja öelda. Peenetundelisusega ta ei hiilga. Raamatu alguses mulle tundus, et ta ei tajunud teiste inimeste tundeid, aga edasi lugedes, sai selgeks, et päris nii see siiski pole. Lugedes vasardas peas kogu aeg küsimus, mis Eleanoriga juhtus. Tal olid väga omapärased mõtted. Näiteks räägib ta surmast ja sellest, mida teha kehaga pärast surma.

Ma ei ole kindel, et mulle meeldiks põletatud saada.Ma arvan, et mulle meeldiks, kui mind söödetaks loomaaialoomadele. Oleksin sellega keskkonnasõbralik ja suurepärane maiuspala suurematele karnivooridele. (lk 200)

 

Ja samas on ta nii kaua üksi olnud, et see on lausa kurb.

„Inimestel on terve rida vajadusi, mis peavad olema kaetud, Eleanor, et olla õnnelik ja terve. Sa kirjeldasid siin just, kuidas su peamised füüsilised vajadused – soojus, toit, peavari – olid rahuldatud. Aga emotsionaalsed?“

Olin täiesti rabatud.

„Aga mul ei ole mingeid emotsionaalseid vajadusi.“ (lk 261)

Raamat oli kohati koomiline, aga samas ka kurb. Mõtlemapanev. Tegemist ei ole just lihtsa meelelahutusega. Tekst on tihe ning nõuab kaasamõtlemist, muidu võib järg kaduda. Soovitan lugeda ning kaasa mõelda!

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Triinu Rannaäär
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 4. juuli 2018 in ilukirjandus

 

Anna Day. Fänkond

Ilmunud: Pegasus, 2018
Tõlkinud Martin Kirotar

Fänkond on oluline kajastus sellest, mis toimub raamatute, filmide ja muusikamaailmade taga. Ja ma ei räägi sellest, mida artist teeb lava taha minnes, vaid inimestest, tänu kellele kirjanikud saavad elatuda raamatute kirjutamisest, filmimeistrid filmidest jne – ehk siis fännidest! On oluline rõhutada et fännid ei ole kuskil arvuti ekraani taga fännatavale laike viskavad nähtamatud indiviidid. Fännid moodustavad hiiglaslikud kogukonnad, millel on äärmiselt suur mõjuvõim.

Just sellisele kogukonnale on pööranud Anna Day oma tähelepanu. Fännikirjandus, book-conid, vaidlused ja võitlused lemmik tegelaste nimel – kõik see ühendab peategelasi Violetti ja ta sõpru, kes on parasjagu  kohtumas oma lemmiku raamatu järgi tehtud filmis näidelnud staaridega, kui toimub suur maavärin.

Teadvusele tulevad tegelased mitte aga haiglavoodis vaid hoopis „Võllatantsu“ esimeses peatükis.
Kuna nende sekkumise tõttu hukkub raamatu tegelik peategelane, peab tema rolli lõpuni mängima Violet. Lootuses, et raamatu lõpp saadab nad tagasi päris maailma. Kuigi eelteadmised raamatust on suured ei kulge lugu sootuks ootuspäraselt. Raamat on täis seiklusi, ootamatusi, reetmisi ning muidugi ka armastust ja sõprust.

Kuigi raamatu kirjastiil on üsna nõrk ja algeline, tõmbab lugu iseenesest siiski kaasa ning lausa sunnib lehekülgi keerama, et teada saada, mis juhtub edasi.

Soovitan raamatut düstoopia ja noortekirjanduse fännidele.

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Mirjam Kaun
Eesti keelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 
 

Madli Lippur. June. Julien

Ilmunud: Tänapäev, 2016

See on üks väga hea ja ilus raamat ning nagu ikka, armastuslugu teeb haiget.

Madli Lippuri debüütromaan sai kirjastuse Tänapäev 2016. aasta romaanivõistlusel kõrgeima tunnustuse. 2017. aasta lõpus valiti see raamat Betti Alveri kirjandusauhinna laureaadiks.

2017 veebruari algul oli raamatu autor ETV-s Kirjandusministeeriumi külaline ja tutvustas oma raamatut. See tekitas isu & huvi, kuid päriselt raamatu lugemine on ikka midagi täiesti muud.

 

See on lugu tabust, keelatud armastusest, mis küsib: aga kumb on valusam – kas elada armastuseta või armastada valet inimest?

Raamatu tegevus toimub Prantsusmaal ja peamised tegelased on poolvend-poolõde – Julien ja June –, kellel on sama ema ja suur vanusevahe. Nad olid elanud tükk aega eraldi, võõrastena ja teineteisest teadmata. Ja kui toimus kohtumine, siis…

June kirjutab: „Sõnu pole. Me oleme öelnud ja kirjutanud teineteisele palju sõnu, aga neid päris õigeid sõnu pole ikkagi olemas. Pole olemas sõnu, mis kirjeldaks meie maailma, seda olukorda, millesse sattusime. Sõnu ei ole. On ainult verekohin soontes, merekohin rannakarbis, ja kõik muu on seal sees, aga ainult selle jaoks, kes kuulata oskab. Selle jaoks, kes ei karda kõike seda, mida on võimalik kuulda…“ (lk 288)

 

Raamat on žanrilt kiriromaan. Autori eesmärgiks on puhas kahe inimese vaheline intiimne suhe ja suhtlus, ilma igasuguste kõrvaltegelaste ja selgitajate-jutustajateta. Esimene kiri selles raamatus on aastast 2001 ja viimased (juba teiste poolt kirjutatud) kirjad aastast 2027. Viimastes kirjades suhtlesid omavahel June’i (aga mitte Julieni) tütar Bérénice ja Julieni poeg Théo.

On üks väga komplitseeritud asi – intsest. Selle kohta on kirjutatud:

„Õde-vend intsestijuhtude puhul on esialgseks tõukeks sageli emotsionaalse ja füüsilise läheduse puudus. Kui vanematevahelised suhted on halvad ja perekonnas puudub emotsionaalne lähedus, võivad lapsed omavahelist seksuaalset läbikäimist tajuda püüdena hoida perekonda koos. Seksuaalsuhete tekkimist soosib ka ruumiline kitsikus.“

Õnneks selles raamatus kirjeldatud armastuse lugu päris nii räme-räige-ränk ei olnud (vist?). Julien oli teadlik, et seaduse (ja Jumala) silmis on see, mida nad teevad…

 

See on üks väga hea, võluv ja ilus raamat, esteetilise ja kauni keelekasutusega.

Keelatud, romantiline ja valus armastuslugu.

 

Kirjastus lubab lahkesti pisut raamatusse piiluda.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Loe e-raamatukogust ELLU

 

Ester Liinak
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 22. juuni 2018 in armastusromaan, eesti autor, ilukirjandus