RSS

Category Archives: ilukirjandus

Alex Lepajõe. Põgenemine. I osa.

 

Ilmunud: Jõe & Laan, 2017

“Põgenemine” on endise tuntud teleajakirjaniku Alex Lepajõe tõsielulistel sündmustel põhinev raamat 1984. aastal aset leidnud  põgenemisest Nõukogude Eestist välismaale. Autor jutustab avameelse loo põgenemise üksikasjadest, esimestest kuudest võõras kultuuriruumis ja püüdlustest uue keskkonnaga kohaneda. Seda kõike teadmises, et tagasiteed Nõukogude Eestisse enam ei ole.

Kuna tegemist on tõsielulise raamatuga ning Alex Lepeajõed ei saa kindasti pidada klassikaliseks kirjanikuks, vajab mõtestamist tema kuvand tänapäeva Eestis. Lepajõe on tuntud inimene ja kahtlemata mõjutab see arvamusi tema raamatu kohta. Seetõttu on võimalik, et raamatu  kohta kujundakse arvamus isegi juba enne selle lugemist. Nõukogude ajal elanud inimestele sai Alex Lepajõe tuntuks põgenemisega Nõukogude Liidust välismaale. Minule, kui hiljem sündinule meenub Lepajõe eelkõige üle 10 aasta tagusest telesaatest “Täna õhtul Alex Lepajõe”, kus ta peamiselt seltskonnaajakirjandusest tuntud inimestele otsesaates julgeid küsimusi esitas ning nii mõnigi kord selle eest ajakirjaduse vahendusel hiljem saatekülaliste poolt teravat kriitikat pälvis. Kuid saade oli põnev ja selle vaadatavus kõrge. Seetõttu seostub Lepajõe paljudele inimestele meelelahutusega.

ETV saates “Hommik Anuga” tunnistasAlex Lepajõe, et raamatu kirjutamine polnud tema jaoks kerge. Aprillis ilmus ajalehes Kes-Kus arvustus, kus Lepajõed peeti rumalaks ja kaheldi tema oskuses raamatut kirjutada. Kuid raamatut lugedes selgus juba esimestel lehekülgedel, et Lepajõe on kirjutanud väga tugeva teksti ning Kes-Kus´is ilmunud arvustuse autor polnud suure tõenäosusega leidnud aega raamatu lugemiseks. Tegemist on keeleliselt väga heal tasemel oleva  tekstiga, mille sündmustik on põnev. Ehhki on teada, et Lepajõe on tänapäeval heal majanduslikul järjel olev keskealine pereisa, tekib raamatut lugedes pidevalt mõte, mis saab edasi ja kuidas ta raskest olukorrast välja tuleb. Tegemist on intelligentse tekstiga, mis kirjeldab Nõukogude ja lääne ühiskonna toimist ning nende erinevusi, kirjeldab rootslaste suhtumist pagulastesse ning selgitab, kuidas mõtles ta toonasest sündmustest 23 aastaselt ning kuidas vaatab ta neile tagasi tänapäeval, 55 aastasena. Minule, kui Nõukogude aega mittemäletavale noorele inimesele oli väga põnev lugeda, mida Lepajõe arvab toonases Eestis levinud suhtumisest töötamisse ja poliitikasse. Raamatus jutustab Lepajõe ka oma naissuhetest, kuid seda igati väärikalt ja ilma ebavajalike liialdusteta. Kuid need inimesed, kes raamatust kergemat meelelahutust otsivad, ei pea lõpuni pettuma. Vahel on autor oma tõsiseid mõtteid teinud huumoriga värvikamaks.

Teos sobib lugemiseks kõigile ajaloo- ja kultuurihuvilistele.

 

Vaata leidumist e-kataloogis ESTER

 

Aimur-Jaan Keskel
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 

 
1 kommentaar

Posted by &emdash; 13. juuni 2017 in biograafiad-memuaarid, ilukirjandus

 

Tuomas Kyrö. Kõike head, toriseja!

Ilmunud: Varrak, 2017
Tõlkinud Kadri Jaanits

 

Muheda huumoriga raamatu peategelane on üks torssis vanamees, kes on otsustanud kõike enda elus juhtida kuni lõpuni välja. Niisiis mööduvad tema päevad nii oma naise poputamisega hooldekodus kui ka kodus iseendale järelhüüde koostamise, kirstu ja hauapuu meisterdamisega…

Ühel päeval jäi ta aga peale kirstu „proovimist“ sinna sisse magama. Ärgates hõigete peale, üritas ta küll sealt kähku välja saada (no, saadetaks ju ilmselt hullumajja kui leitaks vanamees kirstus magamast!), kuid tegi hoopis kogu kirstuga „eskimopöörde“ …

Teos on täis heietusi ning mõtisklusi läbi huumori. Peategelane mõtleb kogu oma elu üle järele, nendib oma vigu ning lõppkokkuvõttes jõuab nii endas kui elus selgusele. Samuti paneb ta paika ka oma poja elu.

Eesti keeles on ilmunud varem samalt autorilt „Kerjus ja jänes“ (Tänapäev, 2012), mida tasub samuti lugeda.

Head lugemist ja muhelemist!

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Helen Reiser-Liim
Nõmme raamatukogu juhataja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 6. juuni 2017 in ilukirjandus

 

Margit Sarapik. Õhku joonistatud naeratus

Ilmunud: Tänapäev, 2017

„Õhku joonistatud naeratus“  on Kirjastus Tänapäev 2015. aasta noorteromaani äramärgitud töö.

Peategelane, noor kõrgushüppajast tulevikutalent, Britt leiab end ühel hetkel haiglavoodist teadmata, kuidas ta on sinna sattunud. Tervise paranedes taastub ka järk-järgult mälu, mis on kui reis ajas kuni käesoleva ajani.  Kuigi füüsiline paranemine läheb omasoodu, siis hinge osas on vaja ise vaeva näha ja sealjuures mängib suurt rolli tema palatikaaslane Jasmin. Tüdrukutest saavad väga head sõbrannad ja Britt saab viimaks elus edasi liikuda oma valitud rajal ja just sellise kiirusega nagu talle sobib. Viimaks saab ta olla vaba ja tavaline noor tütarlaps nagu ta seda oli soovinud.

Ent kõik ei lõppe kahjuks hästi … Aga seda saate juba raamatust ise lugeda.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Helen Reiser-Liim
Nõmme raamatukogu juhataja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 31. mai 2017 in ilukirjandus, noorsooromaan

 

Eduardo Mendoza. Gurbilt teateid ei ole

Ilmunud: Toledo Kirjastus, 2017
Tõlkinud Maarja Paesalu

„Gurbilt teateid ei ole“ on üks väga omamoodi raamat. Kirja on see pandud nagu logiraamat. Selle stiil ja keel on väga lakooniline. Kirjeldatakse tegelase mõtteid ja sündmuseid, mis temaga juhtuvad. Need sündmused on kohati ikka väga absurdsed ja haledalt lollakad, aga samas need mõjuvad naljakalt. Nii et seda raamatut lugedes saab päris palju naerda.

14.00   Mu keha ei pea enam vastu. Toetan põlved maha, kõverdan vasaku jala taha, parema jala ette, ja puhkan. Märgates mind sellises asendis, annab üks proua mulle kahekümne viie peseetase mündi, mille ma viisakusest kohe alla neelan. Temperatuur 20, kraadi, suhteline õhuniiskus 64 protsenti, nõrk lõunatuul, meri peegelsile. (lk 12)

Tegevus toimub Barcelonas enne 1992. aasta olümpiamänge, kui maanduvad kaks tulnukat. Ühe nimi on Gurb, teise nime me teada ei saagi, sest tema jutustab lugu ja oma nime ta ei maini. Nad on tulnud tutvuma planeediga Maa ning siinse eluoluga. Nende eesmärk on sulanduda inimeste hulka ja mitte tähelepanu äratada. Õnnetuseks antakse Gurbile blondi poplauljanna kuju. Gurb kaob õige pea Barcelonasse ära.

Otseselt siin mingit seoselist lugu pole, vaid lihtsalt kajastatakse teise tulnuka Gurbi otsinguid. Selleks kasutab ta mitmeid erinevaid inimkehastusi. Need otsingud viivad teda erinevatesse paikadesse Barcelonas – restoranidesse, baaridesse, tänavatele, kraavidesse ja paar korda ka vanglasse. Nagu öeldud oli tema eesmärgiks mitte tähelepanu äratada ja massi sulanduda. See ei taha aga üldse õnnestuda, sest need tema juhtumised on lihtsalt nii omapärased. Näiteks satub ta asendama baaripidajaid:

07.19   Teen baaris ringkäigu ja kontrollin seadmeid. Usun, et saan need kõik käima, välja arvatud ühe väga keerulise masina, mida nimetatakse kraaniks.(lk 65-66)

08.05   Ma ei leia kusagilt õlleklaase. Joon, surudes huuled vastu õllevaadi kraani. Mu kõik poorid ajavad vahtu välja. Näen välja nagu lammas.(lk 66)

08.35   Serveerin esimesele kliendile piimakohvi. Suurest ärevusest loksutan poole maha. Elektrijuhe ripub mul ikka ninast välja ja taipan (liiga hilja), et panin kohvi sisse piima asemel Raidi. Temperatuur 21 kraadi, suhteline õhuniiskus 50 protsenti, nõrk kirdetuul, merel kerge värelus. (lk 67)

Autor ise on oma raamatu kohta öelnud, et see on kõige veidram raamat, mille ta kirjutanud on. Ma nõustun tema arvamusega, kuigi pole tema teisi teoseid lugenud. Veider raamat tõesti. Seda sellepärast, et tegu ei ole tervikliku teosega ja see pole sellisena mõeldudki. Eduardo Mendoza kirjutas selle loo ajalehes avaldamiseks, ühtseks raamatuks muudeti see alles hiljem. Selle raamatu veidrus teebki teose eriliseks, nii et soovitan lugeda. Lugemine edeneb kiirelt ja hea tuju on garanteeritud. Kes soovivad tujutõstmist, siis see raamat sobib ideaalselt.

Eduardo Mendoza ise ütleb oma raamatu kohta järgmist:

Kahtlen, kas kaasaegses kirjandusloos leidub kergemini loetavamat teost, ja seda eelkõige järgmisel lihtsal põhjusel, et raamat on kirjutatud kõnekeeles, selle sisu pole raske ja peatükid, millest see koosneb, pole pikale veninud. Peale selle on see raamat sama lootusrikas, nagu oli keskkond, kus selle kirjutasin  – tookord oli paljulubav kevad. Erinevalt teistest minu kirjutatud humoristlikest lugudest pole selles teoses kübetki kurvameelsust. See on hämmeldunud pilguheit maailmale, kohmetu vaatenurk, milles pole sellegipoolest midagi traagilist ega kammitsetut. (lk 158-159).

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Triinu Rannaäär
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 24. mai 2017 in huumor, ilukirjandus, ulme

 

Stephen King. Mis hundi suus, see hundi oma

Ilmunud: Ajakirjade Kirjastus, 2016
Tõlkinud Silver Sära

Originaalpealkirjaga „Finders Keepers“ on kaasahaarav põnevik, mille alguses on peaaegu võimatu aru saada, kuidas asjad edasi lähevad või kes täpselt peategelane on. Paralleelseid sündmusi on palju, kuid vanameister S. King on need oskuslikult omavahel kokku põiminud ning ühel hetkel hakkavad kõik „klotsid oma kohale sobituma.“

Kuulus kirjanik John Rothstein on peitnud end avalikkuse eest aastaid ning elab eraklikku elu peale mitmeid menukaid teoseid. Üheks selliseks on „Põgeneja“ triloogia, mille peategelelaseks on Jimmy Gold. Antud peategelasega end samastav Morris Bellamy tungib kirjaniku koju, tapab ta ning tühjendab seifi nii rahast kui ka seniavaldamata käsikirjadest, mille hulgas on tema suurimaks rõõmuks ka järg kuulsale triloogiale. Tema õnn jääb üürikeseks, kui selgub, et hinnalisi teoseid ei ole võimalik niipea müüa. Peitnud nii raha kui ka märkmikud, läheb ta välja meelt lahutama, kuid lõpetab kinnipidamisasutuses. Ta saab pika vanglakaristuse, aga seda hoopiski teise kuriteo eest. John Rothsteini mõrv jääb võimudel lahendamata.

Aastaid hiljem leiab koolipoiss Pete Saubers kohvri. Poisi isa sai vigastada City Centeri veresaunas ning peale seda on peres probleeme nii raha kui ka omavaheliste suhetega. Kohvri sisu aitab küll pere madalseisust välja, kuid mitte täielikult. Lõppude lõpuks on olemas ka selle kohvri omanik – keegi, kes selle sinna peitis…  ja ta tahab selle sisu tagasi saada, mis tahes moel, mis tahes hinnaga… ning ta vabanes just vanglast.

Mis edasi saab ja kuidas S. King suudab lisada põneviku lõppu ka ulme sugemeid – sellest kõigest saab lugeda raamatust „Mis hundi suus, see hundi oma.“

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Loe ka triloogia esimest raamatut „Härra Mercedes

Triloogia kolmas raamat on „Valve lõpp

 

Helen Reiser-Liim
Nõmme raamatukogu juhataja

 

 

 

 
 

Grégoire Delacourt. Minu soovide nimekiri

Ilmunud: Eesti Raamat, 2017
Tõlkinud Margot Endjärv

 

Jocelyne on 47-aastane ja ta peab pisikest pudupoodi. Samuti on tal paljusid oma linna naisi inspireeriv käsitööblogi, mis on tähelepanu äratanud ja küsimusi tekitanud ka noores ajakirjanikus, kelle ema on saanud tänu sellele nö uue hingamise. Aga Jocelyne´l ei ole vastuseid ajakirjaniku küsimustele. Ta lihtsalt elab oma väikest turvalist elu.

Pärast laste sündi pisut ülekaaluline, kuid oma eluga toimetulev ning rahul muretu väike naine, kelle lapsed on oma elu peal. Tema abikaasa on täiesti tavaline paremast ametipositsioonist ning uhkemast elust unistav tehasetööline ning tema parimad sõbrannad on naabruses ilusalongi pidavad kaksikõed.

Jocelyne on jõudnud punkti, kus ta hindab oma elu ja võrdleb seda oma teismeliseea unistustega, mis aga purunesid koos ema ootamatu surma ning isa invaliidistumisega. Rasked aastad on selja taga, halb on ununenud. Valudel, mis on olnud liiga rasked, on lastud minna. On ta õnnetu? Vist mitte, sest tal on ta töö, mees, kes teeb parimaid võileibu, toredad sõbrannad Daniele ja Francoise ning tema väikesed naudingud.

Siis ostab ta kaksikutest sõbrannade pealekäimisel lotopileti. Ja võidab 18 miljonit. Ta ei räägi sellest kellelegi, veel mitte… Ta kõhkleb tšekki rahaks vahetamast ning asub koostama oma soovide vs hulluste üha uusi nimekirju. Kuid kas need on ikka vaid tema soovide nimekirjad … ? Ta võiks muuta oma elu täielikult, aga mida ta tegelikult tahab? Teiste unistuste elluviimine tähendab ohtu need kõik hävitada. Kui üks asi saab teha head, siis saab see teha ka halba …

Kuid ühel päeval variseb kõik kokku. Kuigi  vaistlikult ette aimates krahhi, saabub see sind lolliks tehes ikka ootamatult. Kuid alati on nii, et kui sulgub üks uks, siis avaneb teine. Ole julge, jäta halb selja taha, mine edasi. Mis sellest, et keegi on su vajaduste ja soovide nimekirjad puruks rebinud, läbi kriipsutanud, varastanud ilusa tuleviku.

Ja reetur? Uskus ta andestust? Lootis ta leida mõistmist, tagasipöördumisvõimalust või seda, et mõistetakse asju, mida ei selgitata? Leidis ta asjades oma väikese ja tühise õnne? Või jäi üksi oma asju täis tühja ellu igatsema taga mineviku soojust, anuma andestust.

Hea raamat täis psühholoogilisi mõtisklusi ja häid väljendeid, mis manavad silme ette selgeid pilte hingeseisundeist, olukordadest. Põnevust ei maksa sellest otsida, aga pinget on piisavalt. Sündmusi hakkad aimama ehk poole pealt, kuid lõpp tabab sind ikka ootamatult.

Kas just kõige tugevam lõpp? Jäägu see iga lugeja enda otsustada.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Maimu Johannson
Paepealse raamatukogu raamatukoguhoidja

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 19. mai 2017 in ilukirjandus

 

Barbara Quick. Vivaldi Neitsid

Ilmunud: Eesti Raamat, 2009
Tõlkinud Victoria Traat

 

Barbara Quick on loonud suurepärase romaani ajaloolistel ainetel.

Raamat kirjeldab noore naise (võiks öelda tegelikult lapse) Anna Maria dal Violin´i  elu Ospedale della Pieta´ kloostrimüüride vahel, kuhu ta vastsündinuna oli jäetud nagu kõik teised selle kloostri kasvandikud (tegemist oli orbudekoduga). Kloostri ja peategelasega oli tihedalt seotud ka Vivaldi, kes tegutses Pieta´ kloostris maestro ja komponistina.

Loo keskseks teemaks on Anna Maria püüdlused teada saada, kust ta pärit on. Selle teema ümber on põimitud elu kloostris, Figlie di coro liikmete igapäevaelu sündmused ja intriigid ning loomulikult Anna Maria ja tema coro sõbrannade vahelised suhted ja seiklused (mida tõlgendatakse kloostris kui reeglitest üleastumist ning millle ilmsikstulekul Anna Maria pidevalt karistada saab).

Raamatu lõpus on väljatoodud autori märkused selle kohta, kui palju oli raamatus ajaloolist tõde ning mis oli kirjaniku fantaasia vili.

Mis mind väga meeldivalt üllatas oli see, et raamatu lõppu oli pandud ka muusikateoste pealkirjad ja stseenid raamatus, kus neid oli kirjeldatud. Fantast!

Soovitan lugeda kõigil, kellele meeldivad armastusromaanid.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Helen Reiser-Liim
Nõmme raamatukogu juhataja

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 16. mai 2017 in ajalooline romaan, ilukirjandus