RSS

Category Archives: jutukogu

Doris Lessing. Kassid

Ilmunud: Varrak, 2006
Tõlkinud Krista Kaer

Hoopis omamoodi kassiraamat. Lummav, veetlev, aus, kurb…

Raamatu algus on muidugi jube: liiga palju kasse kuskil Rodeesia farmis, keda tuli ära hävitada. Ja kõik. Aga raamatus saab ka lehte keerata ja need kolekohad vahele jätta. Ja mõista, et kõik see, mida raamatu autor oma lapseeas nägi, see on tulnud temaga kaasa täiskasvanuellu ja mõjutanud omal moel tema suhtumist kassidesse ja kassipidamisse.

Raamatus on fantastilised tähelepanekud kasside kohta, kassi käitumise mõtestamine, kirjeldamine. Selleks on vaja (kvaliteet)aega, et oma lemmikutega kaasa kulgeda ja hoolivat meelt, et see kõik kirja panna.

Ühe kassi saabumisest oma koju kirjutab DL nii:

„Kass oli poolteist kuud vana. Ta oli armas, habras muinasjutukass, kelle siiami geenid ilmutasid end näo, kõrvade ja saba kujus ning keha peentes joontes. Tema selg oli vöödiline, ülalt või selja tagant oli ta kena halli- ja kreemivöödiline kassipoeg. Tema rinnaesine ja kõht olid aga tuhmkuldsed, siiami moodi kreemikad, ja kaelal olid poolikud mustad triibud. Tema näol olid mustad kriipsud – peened mustad ringid silmade ümber, peened tumedad jooned põskedel, tilluke kreemikas ja roosa otsaga nina, mida rõhutas samuti must piirjoon. Kui ta istus, saledad käpad sirgelt koos, oli ta eestpoolt vaadates eksootiliselt ilus loom. See tilluke olevus istus keset kollast vaipa viie austaja keskel ja ei kartnud meid põrmugi. Siis kõndis ta maja teisel korrusel ringi, uurides sellest iga tolli, ronis mu voodisse, ronis linavoldi alla ja oligi kodus.“ (lk 35)

Teisel kassil, mustal kassil, kes DL juurde üsna peagi saabus, ei läinud sugugi nii lihtsalt:

„Must kass aga teadis omalt poolt, et hakkab siin elama, ja ei lasknud end minema ajada. Ta ei kakelnud: hall kass oli suurem ja tugevam. Ta puges tooli nurka, sein kaitsmas seljatagust, ning ei pööranud hallilt kassilt pilku. /…/

Musta kassi iseloom oli hoopis teistsugune kui hallil kassil. Ta on järjekindel, kangekaelne ja tagasihoidlik loomake. Enne halli kassiga kohtumist ei olnud tal koketeriist aimugi, ta ei poseerinud, flirtinud, püherdanud, jooksnud ega uhkeldanud.

Ta teadis, et ta polnud majas esimene kass – hall kass oli peremees. Aga ka teise kassina olid tal omad õigused ja ta nõudis neid. /…/

Ta on elegantne. Tal on kaarjas suursugune profiil nagu hauakambri kassipildil. Kui ta istub sirgelt, käpad kõrvuti ja vahib või kükitab, silmad poolsuletud, siis on ta liikumatu, kauge, kuhugi kaugele iseendasse tõmbunud. Sellistel hetkedel on ta sünge ja äratab aukartust. Ja ta on must, must, must. Mustad läikivad vurrud, mustad ripsmed, mitte kusagil ainsatki valget karva. Kui halli kassi looja oli pooltoonide meister, armastas detaile, siis musta kassi looja ütles: „Ma loon musta kassi, musta kassi kvintessentsi, Allilmast pärit kassi.““ (lk 57-58)

 

Millega kassid tegelesid. Näiteks:

„Ma istusin väljas kiviaial, kui ma nägin, kuidas hall kass jahti pidas.

Sel päeval liikusid taevas kiiresti hõredad pilved, nii et päikesevalgus ja hämarus pagesid üle nurmede, maja ja puude ning hall kass oli vari keset teisi varje sirelipõõsa all. Ta püsis väga liikumatu, aga kui hoolikalt vaadata, siis oli näha, kuidas ta vurrud ja kõrvad kergelt liikusid, nii et ta polnud liikumatum, kui oli loomulik paigas, kus lehed ja rohi kerges tuules võbisesid. Ta vaatas, pilk liikumas, mõne jala kaugusel asuvat kõrretüügastikku. Kui ma teda jälgisin, liikus ta kiiresti madalalt küürutades edasi, nagu liigub vari õõtsuva oksaharu all. Keset kuivanud rohtu ronisid kolm väikest hiirt…“ (lk 93)

 

Doris Lessingi „Kassid“ on tore lugemine nendele, kes on ka ise kassi omanud või pidanud. Nemad saavad sellest raamatust aru ning tunnevad ära kõikvõimalikke sarnaseid elamusi ja kogemusi. Aga isiklikud kassid ei ole selle raamatu lugemiseks ja loetu nautimiseks kohustuslikud.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Ester Liinak
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 30. mai 2018 in ilukirjandus, jutukogu

 

Eestid, mida ei olnud: alternatiivajaloo antoloogia. Koostanud Indrek Hargla

Ilmunud: Raudhammas, 2017

Ulmeantoloogia „Eestid, mida ei olnud“ on koostanud Indrek Hargla ja see koosneb 13 autori poolt kirjutatud kaheteistkümnest loost. Autoriteks on Jaagup Mahkra, Indrek Hargla, Meelis Friedenthal, Mairi Laurik, Heinrich Weinberg, Maniakkide Tänav, Mihkel Seeder, Veiko Belials ja J.J. Metsavana, Mann Loper, Mart Sander, Siim Veskimees ja Krafinna.

Akternatiivajaloo kogumik „Eestid, mida ei olnud“ algas telekommunikatsiooniettevõtte Elisa Eesti e-raamatu projektina. Seitsme esimesena mainitud autori 6 lugu ilmusid algselt 2017. aasta kevadel Elisa Raamatu äpis. Esimene lugu ilmus aprilli keskel ja seejärel järgmised lood nädalase vahega. Paberraamatu, kuhu lisandusid ka 6 järgmist lugu, ilmumine oligi plaanitud alles 2017. a. sügisesse.

Eestis on ulmet juba päris palju kirjutatud ja nüüd prooviti koostada sellist kogumikku, kus kõik lood oleks seotud Eestiga. Igale kirjanikule anti ülesandeks kirjutada lugu mingist kindlast sajandist ja kõigile tuntud sündmus(t)est, kuid muuta veidi nende sündmuste käiku ja püüda leida teisi võimalikke reaalsusi. Kirjanikud alustavad kogumikus ajaga, mil esimesed läänemeresoome hõimud siiakanti jõudsid ja järgmised autorid liiguvad oma lugudega tänapäevani ning viimases loos ka lähitulevikuni välja.

Seega on selles kirjanduslikus eksperimendis kokku pandud Eesti ulmekirjanike fantaasiad selle kohta, milliseks oleks võinud Eesti ajalugu kujuneda, kui mõned minevikusündmused oleks toimunud teisiti. Kui lahingutel ja sõdadel oleks olnud teised võitjad. Kui ajaloolisi sündmusi oleks lihtsurelike kõrval mõjutanud ka sortsid, nõiad, libahundid ja vampiirid. Kui ühest algselt ehk ebaolulisena tundunud, kuid teisiti läinud sündmusest oleks kogu järgnev ajalugu leidnud hoopis teise suuna.

Kuna autoreid oli palju, on lood omanäolised. Osa autoreid kirjutab oma lugu, nagu ajaloolist jutustust (nt. J. Mahkra „Tarvaste tulek“, „Ernst Meele Eesti“, M. Seeder),  teine osa toob mängu jumalad, libahundid, deemonid ja vampiirid ning käib ajalooga väga vabalt ümber. Nii et mõni lugu annab pigem õudusloo mõõdu välja (nt M. Friedenthali „Kasuksepp“ või M. Sanderi „Saatan Robert“).

Paar lugu ei haaranud mind kahjuks kaasa, aga teised seevastu meeldisid jälle väga. Ehk jäi mul puudu ka ajaloolistest teadmistest, et looga paremini suhestuda. Aga põnevaid ideid alternatiivse ajaloo kohta oli kõigis tekstides. Hindasin lugudes ka mõnusat (musta) huumorit, värvikaid tegelasi ja ootamatuid lõpplahendusi.

Kolmeteistkümne kirjutaja hulgas oli nii neid autoreid, kelle raamatuid olin varem lugenud kui ka neid, kellelt see tekst oli minu jaoks esimene. Seega oli see hea võimalus uute kirjanikega tutvuda. Arvan, et ka need, kes pole eesti ulmekirjandust siiani lugenud, võiksid alustada just sellest raamatust. Eesti ja eestlaste teema puudutab ju meid kõiki. Et raamatu lõpus on lühikesed ülevaated autorite kohta, saab sealt vihjeid, mida meeldinud autoritelt võiks veel lugeda.

Ka „Eesti 100“ juubeliaasta lugemiseks võiks see raamat hästi sobida. Mis siis, kui kõik oleks läinud teisiti ja me ei tähistakski praegu sellist tähtpäeva. Mis siis, kui Eesti oleks saanud vabaks 1984. aastal nagu loos „Ernst Meele Eesti“. Mis siis, kui oleks läinud nii, nagu loos „Kolmanda Reichi triumf“ ja eesti IT-mehed kirjutavad koodi hoopis sakslaste sunnitöölaagris Udu, mitte meie e-riigis. Mis siis, kui Eestit kui eraldi riiki ei olegi, vaid on üks suur Põhjamaa, koos teiste Skandinaavia riikidega, kus räägitakse eesfi ja skandika keelt, nagu loos „Valendab üksik prooton“. Mis siis kui…

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Jandra Peegel
Nõmme raamatukogu raamatukoguhoidja

 
 

Risto Järv (koostaja). Metsavaimu heategu: sada eesti muinasjuttu metsast ja meist

Ilmunud: Varrak, 2016

Vana Risti poeg läind talve eel metsa kuuske tooma. Teel kohtas ta mõisahärrat, kes kohe küsima, kuhu Risti poeg teel on. Risti poeg oli eelmine nädal kuulnud, kuidas mõisahärra Mägra Jaani kuusevarguse eest piitsutas, nii et ta ei julenud öelda, et tuli ise ka kuuske võtma. Nii et ta ütles mõisnikule:  „Ma lähen metsa jõuludeks lugusid koguma.“

Mõisnik imestama: „Kus need lood siis ette satu?“

Risti pojal oli aga juba tuhat lugu varuks ja ütles enesekindlalt: „Oi, metsas juhtub palju asju. Võid kohata rebast, kes aitab karu püüda, ja koju läed nii karu kui rebase nahaga. Või heites heinamaal lambaid karjatates pikku võid ärgata hiiglase sammude peale, kes sulle otse silma kaeb ja keelab niidul söömist. Või näed, kuidas jänes karu lapsi hoiab (ja neid tegelikult ükshaaval hundile maha müüb).

Igast sulelisi ja karvaseid võid kohata metsateil. Olen kuulnud mehest, kes päästis lindude kuninga elu ja sai uhke lossi seepeale. Jalg võib käia ka õnnetumalt ja võid kohata metsavaimu, kes alul tühjenda su pauna ja siis limpsa keelt sul endale, või siis eksida koopasse, kus kolme päevaga elad kolm aastat. Võid kohata isegi vanapaganat ennast ja kaubelda endale kümme aastat rikkust; kui sa aga välja ei mõtle, kuidas oma veretilku ta raamatust kustutada, siis viibki sind põrgu ja paneb puid tassima või sakste padade all tuld hoidma; võib teha sind hobusekski, kel pea seal, kus teistel tagumik.“

Mõisnikule see jutt sakstest potis eriti ei meeldinud, kuid uhke loss ja suur rikkus ajasid tal kõrva kikki, nii et ta käskis Risti pojal homsepäevaks tulla mõisa ühe nende heade võõrastega, kes rikkust ja õnne toovad.

Risti poeg läks mõõda teed õnnetult edasi. Tee peal tuli talle vastu üks vanamees. See küsis Risti poja õnnetust nähes, et mis tal südamel on. Risti poeg küll mõtles „mida see kerjus ka oskab teha“, kuid siiski rääkis talle terve loo ja kurvastas, et kust ta küll sellise inimese leiab. Vanamees ütles selle peale: „Mine rahus edasi, võta üks kuusk, vii koju ja ehi ära. Õhtu jooksul tuleb sul kolm kummalist olendit külla. Paku neile kõigile head ja paremat ja luba neil kuuselt midagi kaasa võtta. Vastutasuks räägib igaüks neist sulle ühe hea loo. Homme lähed mõisniku juurde ja ta pahandab, et sa võõrast ei toonud, kuid enne kui ta jõuab sulle piitsa anda, rahusta teda ja ütle, et tõi talle selle asemel kolm lugu, mis toovad talle suurt õnne.“

Risti poeg nii tegigi nagu võõras oli öelnud. Läks metsa ja võttis kuuse maha ning viis koju ja ehtis ära.  Õhtu jooksul tulid järjest kolm erinevat selli sööma, igaüks neist mingi looma ja inimese segu. Härginimene jutustas talle ühe põneva loo. Karuinimene jutustas talle ühe kurva loo. Rebasinimene jutustas talle ühe lõbusa loo. Hommikul läks ta mõisniku ette. Mõisnik oli teda võõrata nähes pahane ja saatis juba kupja ja piitsa järele, kuid Risti poeg rahustas teda, et tal on hoopiski mitu suurepärast lugu. Mõisnik mõtles natuke ja ütles, et kui Risti poeg suudab ta tütre naerma panna, jääb piitsutamata. Aga kui tütar, kes aastaid naernud pole, jääb tõsiseks, saab piitsa ja lõpuks lüüakse pea ka maha.

Risti poeg asus jutustama. Esimene muinasjutt oli põnev ja tüdruk oli kuulates istme äärel, kuid ei naernud. Teine oli verine ja kurb ja tütre silmast tuli pisar. Mõisnik juba viipas kupja järele, kuid Risti poiss ei heitnud meelt ja rääkis kolmandana loo kuningast, kes karjapoisi petmiseks läheb tema juurde kaupmehe riideis ja proovib kaubelda talt jänest, kellest sõltub karjapoisi elu, kuid karjapoiss tunneb kuninga ära ning nõustub vahetama jänest vaid kui kuningas sööb seda, mis ta hobune on välja heitnud. Kuningas pahandab, kuid teeb seda, ja järgmine päev rõõmustab, et saab nüüd karjapoisi ära tappa, kuid karjapoiss palub, et tal lubatakse rahvale enne veel paar sõna öelda, ning enne kui ta jõuab loo eelmisest päevast lõpetada, segab kuningas vahele ja annab talle vabaduse. Selle peale hakkas mõisniku tütar valju häälega naerma.

Mõisnik kinkis Risti pojale vastumeelselt elu ja käskis tal kaduda kus seda ja teist. Tütar aga isa manguma, et see lubaks neil abielluda, sest kuigi teda olid häirinud lugude kohatine seksistlikus  (liigagi tihti oli naine tulehark või lihtsalt auhind mehele, liigagi tihti oli õigeks viisiks naist kohelda ta „õpetuse“ mõttes läbi nüpeldada, ning kui mõne halva omadusega mees võis siiski olla kangelaseks, ei naisele halbu omadusi tavaliselt andestatud), olid tütrele lood üldiselt siiski meeldinud.

Mõisnik keeldus, kuid andis järele, kui tütar ähvardas enam mitte kunagi naeratada, ning juba järgmisel päeval peeti Risti poja ja mõisniku tütre pulmad. Pärast pulmi viis tüdruk poisi oma kambrisse ja näitas talle vanu halle rõivaid ning võltshabet, millega ta oli metsas poisile vanameest etendanud. Risti poeg oli kohe palju õnnelikum ja hakkas naist palju armustama ning nad elasid hästi koos. Risti poeg oli tubli ja mõisnik õppis ka teda armastama, nii et kui mõisnik ära suri, sai Risti poeg tema maade valitsejaks. Rohkem tõmbas teda aga ikka koguma neidsamu lugusid, mis olid ta elu põnevamaks ja paremaks teinud, nii et kui ta just surnud ei ole, kogub ta neid õnnelikult siiamaani.

 

Ehk kokkuvõttes – kui harjuda (Eesti) muinasjuttudele omase stiiliga (mis suudab olla korraga nii halastamatu kui kerglane, kaasates isegi tualetihuumorit – nagu näha ülevalgi toodud näidetest) ja aktsepteerida neis rahvajuttudes kahjuks levinud soolist ebavõrdsust, on Varrak andnud välja hästi koostatud ja atmosfäärikate illustratsioonidega raamatu, ning Risto Järve kogutud lood ja tema enda kommentaarid on meelt lahutavad ja huvitavad, tihtilugu humoorikad, kord-paar isegi hirmutavad, ning hea pilguheit ühe rahva sisemusse.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Lauri Heinsalu
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 15. nov. 2017 in Eesti, jutukogu, kultuur