RSS

Category Archives: kirjandusteadus

Madli Puhvel. Lydia Koidula elu ja aeg

Ilmunud: Ajakirjade Kirjastus, 2016

Raamat on kirjutatud tõetruult ja huvitavalt, lausa teaduslikult on põhjendatud meie kõigi aegade ühe suurima, kui mitte öelda kõige mainekama luuletaja elulugu.

Meeldivalt usalduslikuks muudab kirjutatu autori ausameelne ja inimlikult mõistev kirjutamismaneer. Inimlikke nõrkusi ei mõisteta hukka, vaid nenditakse – keegi pole neist prii.

Huvipakkuv on ajastu kirjeldus, milles saksakeelne ja eestimeelne luuletaja elas. Sidemete katkemine õe ja vendadega sellelt pinnalt – olla eestlane või sakslane – oli luuletajannale eriti valus.  Kreutzwaldi poolt Koidulaks ristitud eesti luule suurkuju uskus siiralt oma rahva – eestlaste tulevikku.

Nukra refräänina saadab kirjapandut süstemaatiline meeldetuletus tema saabuvast surmast.

Tegemist on suurepärase raamatuga kirjanduse ja ajaloo huvilisele.

Raamat on hästi kirjutatud eesti rahva ühest suurkujust tema ajastul!

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Eve Lausma
Laagna raamatukogu raamatukoguhoidja

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 4. juuli 2017 in kirjandusteadus, luule

 

Andrea Chapin. Koduõpetaja: romaan William Shakespeare’ist

koduopetajaIlmunud: Eesti Raamat, 2016
Tõlkinud Malle Klaassen

William Shakespeare sündis suhteliselt vaesesse, kuigi emapoolse suguvõsa poolt lugupeetud katoliiklikusse köösneri-perekonda. Nagu raamatuski on korduvalt vihjatud, tema isa olla olnud kindategija, kuid mitte ainult. Raamatu Shakespeare´i sõnadega tema isa „… on olnud kes vaid ja mitte keegi… ei ole kunagi olnud kuningas …“.  Tema sünnikodu järgi otsustades rikkusega see pere ei hiilanud. Kuid juba tuntud kirjanikuna 1597.aastal ostetud nn Anne Hathaway´s Cottage  oli tolle aja kohta kirjaniku sünnilinnas Stratford-upon-Avonis üks suuremaid, kauni aiaga ning ilmselgelt kuulus jõukal järjel olevale pererahvale. Shakespeare ise elas selles majas vaid oma viimased kolm eluaastat.

Üsna noorelt, ajavahemikust 1585-1592  Londonis küllalt edukat näitleja- ja kirjanikukarjääri  alustanud, korjas ta ilmselt piisava varanduse, lubamaks endale hilisemat  mõnusat elu (või siis sai pere seda endale lubada kirjaniku seltskondliku abikaasa Anne Hathaway kaasavara toel).  Kuna aga täpsemad andmed Shakespeare’i elu, tegevuse ja usuliste veendumuste kohta tollest perioodist puuduvad, siis on sellest tingituna levinud mitmeid legende ja jutte. Teada on vaid, et selleks ajaks oli ta juba abielus 8 aastat vanema Anne´iga ja 3 lapse isa, mida ta ka raamatus tunnistab. Ja kas tema seikluslik vaim sundis meest jätma naise, lapsed ja kodu või hoopis viskas naine eneseimetlejast poeedi kodunt välja, eelistades lapsi ning iseendaks jäämist?

Tõenäoselt tänu sellele teadmatusele on saanud tõeks ka käesolev  suurepärane reljeefsete karakteritega aega ja olusid väga ilmekalt iseloomustav meelelahutuslik teos Shakespeare´ist kui häbematust flirtijast, isiklikku vabadust ja ruumi vajavast, usaldamatust, kuid  andekast poeedist ja taiplikust õpetajast. Peale oma  näitetrupi laialiminekut Londonist lahkunud näitleja ja näitekirjanik Shakespeare satub väiksesse maakohta asendama äsja mõrvatud katoliiklasest koduõpetajat.

Raamat  räägib kirjanduse ja elu seostest läbi peategelase, onu peres kasvanud orvu, nüüdseks lesestunud Katharine L´Isle´i  saatuse. Haritud ning intelligentne naine elab taas keerulisel ajal oma pere hüljanud onu Lufanwal Hall´i mõisas hulga sugulaste keskel.  Olles algul pelglik ning umbusklik uue vaheda vaimu ja sõnaosava ning väledaima keelega õpetaja suhtes, kuid hiljem hukutavalt armunud nii noorde bardi kui tema  luulesse. Mõistmata, kas näitlejast-poeedist koduõpetaja mängib iga kord mingit rolli või on ta jutt tõsi, kaheldes, kas too üldse teab kuidas armastada,  lükkab naine kõrvale inimese, kes püüab võita Katharine südant. Kas lõplikult?

Katharine´iga hingesugulust aduv ja naise haritust hindav  või teda lihtsalt ära kasutav poeet tunnistab korra, et on meeletult kade kõikide noorte poeetide peale, keda avaldatakse ja kantakse seltskondades ette. Eks ikka põhjusel, et noored pole häbelikud ega kõhelnud avaldamast oma töid.  Samas on Katharine veennud Shakespeare´i oma seni kirjutatud sonette lõpetama. Ka raamatus on justkui üks peategelane sündiv poeem „Venus ja Adonis“, mis tegelikkuses ilmuski elegantses köites aastal 1593. Katharine on poeedi inspiratsiooni-allikas, kirjanduslik nõuandja ja ka esimene kriitik.  Koostöö poeediga on pannud ka Katharine´i soontes voolama luule.  Eks võta kinni, kuidas tegelikkuses asjad olla võisid, küll on aga teada, et Shakespeare on kirjutanud 154 ranges vormis sonetti ja hulga poeeme ning luuletusi ja 36 näidendit, millede originaalkäsikirju pole kahjuks meie aega säilinud.

Antud raamatu näol on tegu väga sugestiivse, pilte silme ette maaliva nii isikute- kui kostüümidraamaga, samuti suurepäraste ruumikirjelduste ja emotsioone ning mõtteid edasiandva ajaloolise taustaga jutustusega.

Romaani tegevus toimub 1590. aastal, kui Shakespeare oli tuntud vähemalt Londonis  nii näitleja kui kirjanikuna, ning Inglismaal on alanud verine protestantlik reformatsioon, kus kiusatakse taga ikka veel katoliku usust kinnihoidjaid.

Põnevat lugemist!

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Maimu Johannson
Paepealse raamatukogu raamatukoguhoidja

 

 
 

Rändaja Anna: Anna Haava kirjad Elise Aunale, Mari Raamotile ja Juhan Luigale

Rändaja annaIlmunud: Kirjastus SEjaJS, 2014

Raamat sündis ajendatuna suure luuletaja 150. sünniaastapäevast 15. oktoobril 2014, mille auks avas Assikvere Haridusselts luuletaja kodukohas mälestustoa. Selle tarbeks Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloolisest arhiivist välja valitud kirjad annavad põgusa sissevaate eesti suure luuletaja mõtte- ja tundemaailma ja avavad luuletaja isikut uue kandi pealt.

Anna Haava kirjad viivad mõtetele tänapäeva väärtustele, mis need üldse on või kas neid n-ö puhtal kujul üldse veel alles on? Kas näiteks sõnadel sõprus, truudus, ustavaks jäämine oma põhimõtetele, vennaarm… on ligilähedastki tähendust 21. sajandi maailmas, võrrelduna Haava aegadega.

Moodne maailm annab meile tohutult informatsiooni, aga siiski mitte kõike.

Siinne valik kirjadest ilmub trükis esimest korda ja guugeldades neid lugeda kindlasti ei saa.

Ühes oma kirjas nimetab Anna Haava ennast rändajaks. Vastupidiselt arvamusele, nagu elanuks Haava terve oma elu mingisuguses kinnises ruumis, oli Haava liikumine nooremas põlves kaunis mitmekülgne. Töökoha otsingud viisid teda Peterburgi ja Kroonlinna, Kaluuga maile sügaval Venemaal, Novgorodi, Staraja Russasse, Pihkvasse, aga ka Euroopasse.

Kõige rohkem rändas Anna Haava aga oma mõtetes, juureldes elu sügavuste ja saladuste üle.

Veidi ka kirjade adressaatidest:

Vallo Kepp on Elise Rosalie Auna (1863-1932) tutvustuses toonud ära nooreestlase Villem Ridala hinnangu: „Kõige suurem nähtus naisluuletajate seas Anna Haava järgi oli aastasaja vahetusel Elise Aun. Ta oli sel ajal eriti oma pehme idüllilise ehk härda ja hellitseva tooni tõttu tuttav ja loetud”.

Mari Raamoti (1872-1966) lühitutvustuse on kirjutanud Rutt Hindrikus. Mari Raamot oli eesti 20. sajandi esimese poole avaliku elu tegelaste hulgas üks jõulisemaid ja sisukamaid isiksusi, kelle tegevus aitas naiste koolitamise kaudu viia ühiskonda edasi.

Katri Aaslav-Tepandi avab Juhan Luiga (1873-1927) olemuse ja elutöö Jaan Tõnissoni sõnadega: „Kuigi Luiga ei ole suutnud haruldaselt palju ehk midagi ära teha, siis variseb temaga hauda ometi üks huvitavamaist kujudest meie kaasaegsete keskelt. Luiga ei mõjunud mitte nii väga selle poolest, mis tegi, vaid mis ta oli…”

See kõik oli üks sõpruskond, vaimne ühendus sajandi alguse Tartus, nad tundsid-teadsid üksteist, omavahel suheldi intensiivselt nii vesteldes kui kirjutades, käidi külas. Põnev aeg, sest just siis pandi alus Eesti riigile.

Tõeline maiuspala eesti kirjanduse gurmaanile!

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Kaja Palmiste
Kalamaja raamatukogu juhataja

 

Loe veel:
Raamot, Mari. Minu mälestused. Tallinn: Eesti Päevalehe AS, 2010
Luiga, Juhan. Mäss ja meelehaigus. Tartu: Ilmamaa, 1995

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 20. jaan. 2015 in ajalugu, Eesti, kirjandusteadus, kultuur

 

Kairi Tilga. Tossutäkuga Euroopasse: Eduard Vilde reisikirjad

Tossutäkuga euroopasseIlmunud: Go Group, 2013

Ed. Vilde Muuseumi juhataja Kairi Tilga raamat „Tossutäkuga Euroopasse“ näitab Vildet produktiivse reisikirjanikuna. Vilde elas 20 aastat oma elust välismaal. Ta viibis Soomes, Itaalias, Venemaal, Taanis, Ameerikas, Saksamaal,Türgis, Ungaris. Vilde reisimuljed on vahetud, nendes peegelduvad omaaegsed reisitingimused ja XIX sajandi alguse maailmapilt.

Vilde naudib küll kauneid loodusvaateid, kuid ta on olemuselt linnainimene, kellele sobib enam suurlinna elu ja kes jääb ka reisides alati härrasmeheks – laitmatu reisiülikonna ja lakk-kingadega – mitte kunagi seljakotiga.

Väga huvitavad on peatükid „Üle suure vee“ ja „Minu vangipõlv Ellis Islandil“, milles kirjanik jutustab oma reisist uude maailma „Saxonia“ pardal aastal 1911 ja vangistusest Ellis Islandil, süüdistatuna immigratsioonbüroo poolt ebamoraalsuses. Vangipõlve vintsutusest kirjutab Vilde tõetruult ja kohati humoorikalt.

Raamatust selgub, et Vilde ainus põhjendatud religioon on päikesekultus ja tema hing ihkab soojemate paikade poole: „Vist polnud meie ürg-esivanemate strateegiast ja välispoliitikast suurt asja – ega nad Aasiast tulles muidu poleks jäänud Läänemere rannikuile kükitama ja külmetama, kuna teised suguharud hõimkonnast sooja poole edasi rühkisid. Seda peaks uuritama ja paljastama, et võiksime südamest põlata neid põikpäid, kes jätsid meid 60. laiuskraadi alla külmetama, puskaripudel ainsaks lohutajaks nina all“.

Raamatus on kaart, mis näitab, millistes paikades meie kuulus kirjanik elanud ja töötanud on ja raamat lõpeb toredate ning vaimukate reisutarkustega.

Huvitav lugemine nii kirjandus- kui reisihuvilistele!

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Veel Eduard Vilde kohta:
Livia Viitol. Eduard Vilde. Tänapäev, 2012
Reet Lubi, Reet Sinimaa. Kirjanduslikud ekskursioonid. Koolibri, 2011
Heidi Sarapuu. Klassikule külla: F. Tuglas, E. Vilde, A.H. Tammsaare. MyNorden, 2010
Igihaljas Vilde. Eesti Kirjanduse Selts, 2009

Ingrid Aavik
Nõmme raamatukogu
raamatukoguhoidja

 

Karl Hein “Ajaloolised isikud eesti ilukirjanduses”

ajaloolised-isikudKui teile meeldib kokku saada vana sõbraga, taaskohata ammust tuttavat või sugulast ning tutvuda uute inimestega, siis tänu sellele raamatule avaneb selleks suurepärane võimalus!

Käesoleva raamatu kaudu saab kohtuda ilukirjanduslike tegelastega taaskord või esmakordselt. Tegelastega, keda on eelnevalt kohatud erinevate raamatute lehekülgedel eesti ilukirjanduses. Või nähtud filmides, mis põhinevad neil tekstidel. Aga kes olid need isikud või kes nad võisid olla?

Raamat on põnev avastusretk ilukirjandustegelaste ellu, kes elasid ka päriselt. Ajaloolised tegelased, tegelikult eksisteerinud inimesed, kes on inspireerinud kirjanikke neid üles tähendama, võimalusel ja vajadusel omamoodi kujutama.

Oma teose tegelast on autor kas oma ihusilmaga näinud, kohanud, isiklikult teadnud või tundnud. Kirjaniku kõrvu on jõudnud kuuldused värvikast kaasaegsest või on ta intrigeerivaid isikuid uurinud ajaloolistest allikatest, käinud nende jälgedes, viibinud oma tegelastega seotud paikades.

Käesolevasse raamatusse valitud isikuid on raamatu autor Karl Hein avanud nii nende isiklike ajalugude kui ka ajalooliste ja reaalsete sündmuste kaudu. Väga huvitav on ka kirjaniku teose kirjutamise protsessi kirjeldamine – kuidas kirjanik teost kirjutas, kui kiiresti, mida ta uuris, kogus, kus viibis.

See raamat ärgitab uuesti lugema eesti ilukirjanduse tuntumaid teoseid ja kutsub lugema neid raamatuid, mis on jäänud kas huvi või aja puudusel või veel mõnel muul põhjusel lugemata.

Raamat on üles ehitatud kronoloogiliselt – ilukirjanduse abil Eesti ajaloos rändamist alustatakse muistsest vabadusvõitlusest, mööduvad sajandid, välja jõutakse okupeeritud Eestisse – ja kuusteist peatükki on üksteisest sõltumatud.

See on kodulooline, isikulooline, kirjanduslooline, ajalooline uurimus, mis selgitab põhjalikumalt kahekümne teose tagamaid ja tutvustab enam kui neljakümne eesti ilukirjanduses jäädvustatud ajalooliselt eksisteerinud isiku tausta.

Uurimuslikku teksti ilmestavad katkendid raamatutest, illustratsioonid.

Armastatud, põnevad, vastuolulised, meeldejäävad isikud eesti ilukirjanduses – vanem Lembitu, Balthasar Russow, Pearu, Andres, Krõõt, härra Maurus, härra Wikman, Illimar, Toots, Teele ja veel paljud teised olulised tegelased – kes nad olid? Siit saad vastuse.

Teele prototüübiks peetud Adele Pärtelpoeg on öelnud: „Mis Teele mina ikka olen, aga kui te seda tahate, eks ma võin ju olla ka.“ Lisatud on ka foto, lk 226.

Helen Kena
Eestikeelse kirjanduse osakonna
raamatukoguhoidja

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Lugemissoovitusi:

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 29. dets. 2012 in ajalugu, kirjandusteadus