RSS

Category Archives: kriminaalromaan

Birk Rohelend. Sa pead suudlema Silvat

Ilmunud: Helios, 2016

Intrigeeriva nimega psühholoogilise kriminaalromaani peategelaseks on ajakirjanik Silva Stökel, kes tunneb, et on oma eluga ummikusse jooksnud. Tema väikesel pojal on käitumishäired, mis ei lase emal magada, mehega aga on suhted jahenenud. Asja krooniks on see, kui Silva ühel õhtul koju sõites teeb magamatusest äärepealt avarii. Teda jääb painama tunne, et naine, kellele ta peaaegu otsa oleks sõitnud, on tema lapsepõlvesõbranna, ilus Helena (!), kes kadus kakskümmend aastat tagasi jäljetult. Asjas selgusele jõudmiseks sõidab Silva lapsepõlvekoju, idüllilisse väikelinna Omaverre, kus sõbranna jälgi ajades ilmuvad päevavalgele õõvastavad ja verised saladused.

Raamatu süžee kõlab kindlasti paljudele tuttavalt: väikeasulast pärit naine, kes on kolinud pealinna ja jätnud mineviku seljataha, läheb tagasi lapsepõlvekoju mõrvamüsteeriumi lahendama. Loomulikult maadleb peategelane isikliku elu probleemidega ja puutumata pole ka tema vaimne tervis. Kuid kui jätta kõrvale tunne, et sedalaadi juttu on varem juba (kordi) loetud, võiks siiski tegemist olla suurepärase ja originaalse teosega, kui vaid autor poleks surunud ühte 272 lehekülge kõhna raamatusse mitme romaani jagu materjali. Kohati läheb raamat seetõttu täiesti absurdseks ja ebausutavaks ning mitmeid olulisi teemasid käsitletakse väga pealiskaudselt. Lisaks on lugu jutustatud mitme tegelase vaatenurgast, mis paratamatult tähendab, et nii õhukese raamatu puhul on igale tegelasele pühendatud aeg üsna lühike ning seetõttu ei jõua lugeja neid tundma õppida. Et raamatukangelaste mured ja saatus korda läheks, on aga tarvis teatud sidet nendega.

Vale oleks aga väita, et ma raamatut üldse ei nautinud ja vägisi sundisin ennast lõpuni lugema. Vastupidi, „Sa pead suudlema Silvat“ on üks neist raamatutest, mille tegevus on piisavalt põnev ja mitmekülgne, et haarata lugeja endaga kaasa ja mitte enne lahti lasta, kui viimane lehekülg on keeratud. Samuti kiidan ma autori keelekasutust, mis oli paiguti väga ilus ja nüansirohke. Eesti imeilusa looduse kirjeldused tõid silmade ette pildid kohisevatest metsadest ja kuldsetest viljapõldudest ning sageli tundus nagu oleksin ka ise seal, kauges Omaveres, ning tunnen, kuidas suvine tuul puhub minuni väikese maakoha lõhnu ja hääli.

„Päike kuldab viljateri, mis voogavad õrna tuule käes nagu üüratu kollane meri. Rähn toksib puu otsas, männikoor kleepub sõrmede all. Pruunikas vaik immitseb aeglaselt välja pisikesest august puutüves. (lk. 23)“

 „Silva vaatab uurivalt ringi. Metsast hoovab iseäralikku aroomi, milles on segunenud puulehtede ja tüvede hõng, mullaste juurte ning lindude ja loomade lõhn. Ta tajub metsast immitsevat jahedust, seal on hämaram ja rõskem kui maanteel. Äkitselt valdab naist arusaamatu hirmulaine. Tal on tunne, et keegi jookseb tema poole. Keegi, keda ta ei näe. (lk. 44)“

 

* Lisapunkti annaksin ka leidlikult valitud kohanime Omavere eest, mis oma lihtsuse ja kõla poolest sobib ideaalselt väikese ja eraldatud Eesti maakoha iseloomustamiseks.

 

Vaata leidumust e-kataloogis ESTER

 

Hanna Laasberg
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 
 

Michel Bussi. Mustad vesiroosid

mustad-vesiroosidIlmunud: Varrak, 2017
Tõlkinud Madis Jürviste

Romaan on „Leidlaps lumetormist“ autori Michel Bussi teine eesti keeles ilmunud romaan. Michel Bussi on praegu üks enammüüdud kriminaalromaanide autoreid Prantsusmaal. Ta on sündinud Normandias, kus toimub ka mitmete tema romaanide tegevus.

Hommik väikeses maalilises  Prantsuse külas Givernys. Micel Bussi on kirjeldanud võimalikult täpselt nii külakest, kuhu Monet` rajas oma kuulsa aia, Chenneviers´i veskit, Giverny kooli, kirikut ja surnuaeda. Lugeja saab põhjaliku ülevaate Monet` roosast majast ja muidugi vesirooside tiigist.

Monet`puhul ei näe me tegelikku maailma,
kuid me tabame selle näilikkust.

F.Robert-Kempf, „L`Aurore“, 1908

Selles külas elas kolm naist. Üks oli vana ja peaaegu lesk. Teine oli kolmekümne kuue aastane kaunitar ja ta polnud oma abikaat kunagi petnud. Kolmas oli peagi üheteistkümneaastaseks saamas ja ta oskas väga hästi maalida.Nad kõik arvasid, et küla on vangla ja nad soovisid sealt lahkuda, kuid see osutus silmapetteks, nagu maal, mille raamidest ei saa välja astuda.
See lugu toimus kolmeteist päeva jooksul, mil nad arvasid, et neil õnnestub pääseda, aga tegelikult olid need päevad  ainult kõrvalpõige, mis sai alguse ühe mõrvaga esimesel päeval ja lõppes teise mõrvaga viimasel päeval.

Lugu algab tuntud silmakirurgi Jerome Morvali jõhkra tapmisega, kelle surnukeha leitakse ojast, mis voolab läbi Monet` aia.Laiba taskust leitakse lihtne postkaart Monet´ vesiroosidega, milliseid müüakse maailmas miljonite kaupa. Kaardi tagaküljel on trükitähtedega tekst: ÜKSTEIST AASTAT. PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS. Kaardile on veel kinnitatud kusagilt välja lõigatud viis sõna: Kuulutagem unistused kuriteoks, ma nõustun.

Kuritegu uurivad politseinikud on segaduses – kas on tegemist kiremõrvaga või on see kuidagi seotud mõne lapsega, kes on saanud üheteist aastaseks?

Kogu lugu on läbi põimitud naissoost tegelaste , külaelanike ja ammu toimunud vana mõrva saladustega. See on nagu suur mosaiikmõistatus, kus erinevaid seisukohti avades leiad uusi aspekte loo tõlgendamiseks. Samm-sammult juhatab autor meid lõpplahenduse poole, mis osutub aga täiesti äraarvamatuks.

Soovitan seda raamatut nendele, kes armastavad mitmekihilisi ja psühholoogiliselt huvitavalt üles ehitatud kriminaalromaane.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Malle Järv
Pirita raamatukogu raamatukoguhoidja

 

 

Nele Neuhaus. Kes külvab tuult

kes-kulvabIlmunud: Tänapäev, 2016
Tõlkinud Eve Sooneste

Võtsin raamatu kätte siiski tugeva eelarvamusega. Eelarvamusega, et sellest tuleb… … …hea lugemine! Vähemalt lubas sellist arvamust kujundada autori eelmine eesti keelde mugandatud teos “Lumivalgeke peab surema” .

Pealkiri äratab uudishimu. Kes siis ikkagi tuult külvab? Raamatukaanel näksivad tuulepargi (roheline energia) tuuleveskite all rammusad lehmad rohelist rohtu, taamal udulooris uinumas  lopsakad laaned ja vaikimas toekad mäed.

Alateadvus sosistab, et siin valitseb rahu, vaikus, rikkus, rasvarikas piim, tervis, taastuv energia, stabiilne (elektri) valgus. Vanema, jõukama Euroopa rutiinne idüll.

Mis küll toimub sellise uinutava pealispinna all?

Raamatu  peamised tegevused toimivad mitmekihiliselt nagu paralleelmaailmades. Muidugi leidub nö politseiromaani tunnustega pealiin, peategelasteks puhkuselt naasnud naiskriminalist ja tema keerulise eraeluga otsene meesülemus ;  teised osakonnatöötajad pigem tagaplaanil. Kogu teos on aga nii põnevalt kaasakiskuv, sadade sündmuste ja tosinate kõrvalliinidega, et autoril puudub vajadus kasutada kaasajal põnevuse ülalhoidmiseks nii trendikat võtet nagu ägedaloomulised vaidlused ja inetud intriigid uurijate meeskonna siseselt. Samuti pole uurijatel aega end isegi vabal ajal neljakäpakile juua,  milline tegevus samuti standardvalikus keskpärases kriminaalromaanis kirjeldamaks uurijate vabaaja veetmise kombeid.

Politseiromaani narratiivile pakuvad tugeva konkurentsi armusuhted kõikvõimalikes ilmingutes. Alustades tavalisest kohustustega abielust, pimestavatest armumistest kuni himurate (pealtnägijatega) kõrvalehüpeteni.  Vahepeale küllaldaselt kostüümidraamat, näputäis meelelisi meenutusi ja annus küsitavaid suhteilminguid, nt vinnilise ja raske lapsepõlvega nooruki ning küpse kaunitari vahel.

Tähtsa koha on selles suurepärases kirjatöös endale leidnud keskkonna- ja sotsiaalprobleemid.

Taastuvenergia suurfirma tahab rajada rohelise energia lipulaeva: tuuleparki, looduslikult kaunisse kohta Lõuna-Saksamaal ehk mägede nõlvadele,  otsapidi õitsvatele aasadele. Kohta, kus tuult  napib… Tuulepargi rajamise vastu tegutsevad käsikäes keskkonnaaktivistid, loomakaitsjad ja mine tea, kes kõik veel. Mis või kes on aga motivatsiooniks?

Autori peamine tugevus ladusa jutustamisoskuste ja vaimukate vestluste kõrval on kindlasti hea inimeste tundmine ja eriti kriitiline vaatlusoskus. Tema jaoks ei ole iga keskkonna aktivist ülivõrdes tegija ega  iga loomakaitsja loomult suhkrutükk, vaid kõik me oleme  lihast ja luust tegelased oma plusside ja miinustega. Häid ja halbu inimesi võib leiduda nii looduskaitsjate kui ka ärimeeste hulgas.

Kohati on jäänud tunne, et kirjanik on dokumenteerinud sündmusi võimalikult tuima objektiivsusega, lisades ainult värve. Lugejal on võimalik teha endal valik hea ja halva vahel oma äranägemise järgi.

Põnev lugemisvara meelitab meid ajugümnastikat tegema, nt püüd iseseisvalt kurjam tuvastada. Toetavaks tegevuseks võib autor puistata vihjeid, neid, mis võiksid aidata äraarvamisel, või neid, mis võivad ka päriselus kasulikuks osutuda.  Käesolevasse trükisesse on  autor mitmesuguseid vihjeid lausa laia kaarega külvanud.

Pähe kargavad mitmesugused küsimused. Ka ülemaailmse kliimasoojenemise kohta. Ka taastuvenergia kohta. Kellele on  pidev hirmutamine kasulik? Kellele on taastuvenergia tootmine ja müümine kasulik? Kes maksab selle (pealesunnitud) kasutamise kinni? Soovitan alustada näiteks oma viimase elektriarve tähelepanelikumast uurimisest. (Oh, kui Tesla veel elaks!)

Ärgem kaldugem põhiteemast kõrvale, milleks on raamatututvustus. Antud juhul rohkem lugemissoovitus.

Kes siis ikkagi tuult külvab? Raamatust kandub jõuliselt kohale mõte, et kes tuult külvab  – peab olema valmis ka tormi tagajärgedega tegelema.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Loe ka sama autori raamatut “Lumivalgeke peab surema”
vaata leidumust e-kataloogist ESTER
loe e-raamatukogust ELLU

 

 

Paul Pajos
Tallinna Keskraamatukogu raamatukogubussi juht-raamatukoguhoidja abi

 

 

 

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 31. jaan. 2017 in ilukirjandus, kriminaalromaan

 

Ruth Ware. Pimedas, pimedas metsas

prantsIlmunud: Helios, 2016
Tõlkinud Pilleke Laarmann

Ma haarasin selle raamatu alguses huvitava pealkirja ja kujunduse pärast. Siis jäi mu pilk pidama kleepsule, mis lubas samasugust elamust, nagu hiljuti populaarsust kogunud raamat ja film „Tüdruk rongis“. Käisin ka nimetatud filmi vaatamas ja see oli mõnusalt kõhe ning rullus aeglaselt ja loogiliselt lahti.

Enne lugema asumist uurisin raamatut veel korra. Intrigeerivaks sai, et „keegi abiellub“ ja „keegi kaotab elu“. Ma tegelikult ei ole suur mõrvamüsteeriumide lugeja, aga aeg-ajalt satub kätte.

Raamatu peategelaseks on kriminullide kirjanik Leonora, kes elab tillukeses Londoni korteris oma igapäevast elu. Ühel päeval potsatab ta postkasti kutse tüdrukute õhtule. Kummaline on see, et kutsujaga pole ta juba kümme aastat suhelnud.

Lugu on kergesti loetav, sekka mõned kirjavead ja tähe puudumised. Teos on ladus, võib-olla kohati liiga pinnapealne. Tegelased on tüüp-karakterid, keda on lihtne vaadelda. „Pimedas, pimedas metsas“ püüab luua sünget õhustikku, kuid kukub selles rängalt läbi. Mingist hetkest on lõpp ettearvatav ja raamatu lõppu tuleb end läbi närida. Ma arvan, et võrdlus raamatuga „Tüdruk rongis“ on kohatu, kuna jääb nimetatud raamatu sügavusele alla. Lootsin lugeda keerukate karakteritega ja sündmuste rikast teost, kuid sain midagi vastupidist.

Küll oli põnev kirjutamise stiil laadis: minevik-tulevik-minevik.

Lugesin raamatu ühe päevaga läbi ja soovitan seda lugeda, kui ootused ei ole liiga lakke keritud.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Kristina Tammaru
Kännukuke raamatukogu raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 19. nov. 2016 in ilukirjandus, kriminaalromaan

 

Indrek Hargla. Raudrästiku aeg: Muinas-Eesti kriminaalromaan

raudrästikuIlmunud: Raudhammas, 2016

Me ei tea, kuidas täpselt me kauged esivanemad elasid ja toimetasid. Meie teadmised on pigem oletuslikud või tuletatud, põhinedes enamasti arheoloogial ja põlvest põlve edasi kantud pärimustel ning rahvakalendril. Võime vaid oletada, et meie maa- ja taevausulised sugukõlvatud orjapidajatest esiisad ja –emad Muinas-Eestis just nii võisid käituda nagu seda kirjeldab Indrek Hargla oma uues ja pisut ulmelises alternatiivajaloolises krimiromaanis. Tegevus toimub umbes aastal 1000 Kuningavalla nimelises riigis, täpsemalt Veelindes ehk tänases Viljandis, mida valitseb noor Soehara Röörisugu suurkuningas Uljas. Paeluvalt kirjutatud krimilugu, mis ehk toetudes nii „Liivimaa Hendriku kroonikale“ kui Lennart Meri „Hõbevalgele“ avab pisut Eestimaa ajalugu. Kuid see pole üksnes kriminaalromaan, vaid ka laiemalt tollast poliitikat, usuküsimusi ja õigussüsteemi lahtiharutav neljast osast koosnev teos. Kas just kõik võis toimuda nii, kuidas kirjeldab autor – aga miks mitte uskuda.

Tegelaste seltskond on suur ja kirju, romaani peategelane aga on kuninga taretark ehk nõunik Koiola Aotõiv, kelle vaist ning nutikus aitavad lahendada mitmeid mõrvu. Taretarga teed viivad teda ka Saaremaale ning Rävalasse, kus rivaalitsevad omavahel Härjapää (Tallinna) ja Hirvelinde (Iru) linnused.

Ei hakkaks sündmustikku ümber jutustama, sest siis võiks lahtuda lugejal huvi ise teos läbi lugeda ja kaoks ka see põnevus, mis paneb järgmist lehekülge pöörama. Aga põnev ja hoogne on raamat tõesti.

See on tuhande aasta tagune aeg, mil usuti olevat Põhjalas Jumalate koda, kus kuningaid nõustasid taretargad ja ravisid toone-eided ning kus ohverdati jumalaile meteoriidi- ehk kalirauda, kirjutati ruunikirjas ja loeti „Manaruno“, mis romaanis misjonärist munk Folkmarile tundub väga sarnase olema „Piibli“ viimase peatükiga. Sõjakad naabrid idast ja läänest ohustavad Kuningavalda, mis sunnib kohalikke kuningaid otsima liitu ja sõlmima nii abielusid kui lepinguid ehk sõjakihlu. Käib pidev võitlus võimu, vara ja vereliini jätkumise ja puhtuse pärast, mille nimel ollakse valmis reetma ja tapma. Ei ole midagi uut siin Päikese all.

Kirjaniku loodud maailm tundub huvitav ja ei pane lugejat isegi kahtlema selle tõepärasuses. Kui midagi romaanile ette heita, siis viimasest osast ehk neljandast peatükist oleks võinud kirjutada eraldi raamatu. See pöörane sündmustik on nii kokkusurutud ja hoogne, mis võib tekitada segadust ja mõistmiseks on vaja lugeda peatükk ehk isegi üle. Andku kirjanik andeks, aga tekib tunne, et teda hakkas vaevama tüdimus ning soov ruttu asjaga ühele poole saada. Aga stiil on nauditav ja põhjustab ootusi uutele ajaloolistele teostele. Seda enam, et ajalugu on ammendamatu pakkumaks selleks võimalusi.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Maimu Johannson
Paepealse raamatukogu raamatukoguhoidja

 

Mary Kubica. Hea tüdruk

hea-tüdrukIlmunud: Ersen, 2015

Mia Dennett on jõukast perest pärit noor naine, kes töötab koolis kunstiõpetajana. Ta on oma perest kaugenenud ja kui ühel õhtul politseinik ta vanemate juurde ilmub, et uurida Mia kadumist, ei oska ta perekond midagi arvata. Kohtunikust isa on lausa veendunud, et Mia on lihtsalt kuskil lõbutsemas. Kuid ema Eve süda aimab halba. Eve ja uurija Gabe asuvad Mia kadumist uurima.

Raamat on kirjutatud mitme inimese vaatenurgast nii minevikus kui olevikus. Oma läbielamistest jutustavad Mia ema Eve, uurija Gabe, aga ka Mia röövija Colin. Viimati nähti Miat ja Colinit baaris. Miks lahkusid nad sealt koos? Miks läks Mia temaga kaasa vabatahtlikult? Küsimusi on sadu, kuid vastuseid ei ühtegi. Asja teeb eriti keeruliseks see, et kui Mia lõpuks koju tagasi jõuab, ei mäleta ta midagi. Ta väidab end hoopis olevat Chloe.

Tasapisi hakkab lugu lugeja ees lahti hargnema ja iga järgmine lehekülg toob kaasa üllatusi ja ootamatusi. Miski pole nii, nagu see paistab. Mis ikkagi juhtus Mia ja Colini vahel? Kuidas on asjasse segatud Mia isa? Lugeja ei oska isegi aimata, mis teda raamatu viimastes peatükkides ees ootab. Lõpetuseks saab sõna ka Mia ise. Ta teab, et see, mis juhtus Coliniga, on tema süü.

Tegu on väga põneva ja sõltuvusttekitava krimiromaaniga. 360 lehekülge lugesin läbi kahe õhtuga, sest raamatut käest panna oli üsna võimatu. Iga peatükk paelus aina rohkem ning raamatu lõpplahendust poleks ma eales oodata osanud. Raamat on kirjutatud ladusalt ning seda on kerge lugeda. Lugejat pole kurnatud pikkade kirjeldustega ning lugu läheb kohe esimesest peatükist alates hoogsalt käima. Põnevat lugemist!

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Kristiin Meos
Eestikeelse kirjanduse osakond
infoteeninduse pearaamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 5. nov. 2015 in ilukirjandus, kriminaalromaan

 

David Lagercrantz. See, mis ei tapa

see mis ei tapaIlmunud: Varrak, 2015

 

Lugu Lisbeth Salanderist ja Milleniumist oli minu jaoks nii köitev, et kõik kolm paksu köidet Stieg Larssoni kirjutatud raamatut lohetätoveeringuga tüdrukust said läbi loetud ühe hingetõmbega. David Lagercrantzi järge samale teemale seevastu pidin pingutama. Õigupoolest pole raamatule “See, mis ei tapa” midagi ette heita – stoori on korralikult konstrueeritud, häkkimise, Darkneti, savant’ide ja algarvude maailmade kohta tehtud eeltöö muljetavaldav, Lisbeth teeb pahadele tuule alla endiselt elegantselt ja vaevata. Aga jah, viga võib olla minus, kuid tulemus tundub tuim.

Olen põhjamaade kriminaalromaanide suur austaja ja lugenud läbi peaaegu kõik viimastel aastatel eesti keelde tõlgitud Taani, Rootsi ja Norra autorite vastavad teosed. Vaatasin ka teleseriaale “Kuritegu” ja “Sild” (rootslaste “Lohetätoveeringuga tüdruk” oli mu meelest parem kui Holliwoodi oma) ja ilmselt olengi seda kõike liiga palju saanud, sest mulle tundub juba, et Kopenhaagen, Stockholm ja Oslo on ühed hirmsad kohad! (Nali!)

Tagasi Lagercrantzi juurde tulles, lugege raamat läbi. Lõpp on õnnelik ja uks jääb lahti ka Lisbethi ja Mikael Blomkvisti järgmisteks seiklusteks.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Stieg Larsseni Millenniumi triloogia:

Lohetätoveeringuga tüdruk. Varrak 2009, 2015
Tüdruk, kes mängis tulega. Varrak 2009, 2015
Purustatud õhuloss. Varrak 2010, 2015

 

 

Anne-Mari Vunder
Männiku raamatukogu vabatahtlik

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 24. okt. 2015 in ilukirjandus, kriminaalromaan