RSS

Category Archives: kriminaalromaan

Christoffer Carlsson. Oktoober on kõige külmem kuu

Ilmunud: Tammerraamat, 2017
Tõlkinud Allar Sooneste

See on nordic noir või scandic noir – noortekas ja krimka.

Ja ootamatult hea. Või siiski – täiesti oodatult ja õigustatult suurepärane.

Oleks huvitav teada, kas meie noored on seda raamatut lugenud ja mida nemad sellest arvavad?

Väikeses maakohas Varvetis juhtub miskit. Kuna tegemist on üsna „suletud-piiratud ruumiga“, siis keegi just selle sama väikese kogukonna asukatest tegi kellelegi teisele midagi väga paha…

Raamatu minategelane on 16-aastane Vega, kelle seksuaalsest, emotsionaalsest ja intellektuaalsest arengust on mitmel moel raamatus juttu. Justnagu omamoodi „tütarlapsest sirgub naine“ –lugu. Ei oskagi hetkel määratleda, mis on raamatus olulisem – kas Vega lugu või krimilugu, millesse on kõik väikese kogukonna liikmed kuidagi mässitud. Ja taustaks on vihmane, külm, sünge oktoobrikuu (mets ja soo). Kas tõesti on see Rootsis kõige külmem kuu?

Vega on see tegelane raamatus, kellesse autor suhtub suure empaatia ja kaasaelamisega. Jah, juhtub… õnneks mitte lõplikult pahasti ja… tütarlaps leiab ennast selles karmis külmas maailmas küpsema ja targemana. Ta ON, kõige paremas mõttes.

Raamatu lõpulõik on omamoodi helge ja lootusrikas:

„Olin end kaua tundnud üksildasena, aga kummalisel kombel oli see tunne nüüd kadunud. Õues kõrge taeva alla vihma käes seistes adusin, nagu liiguks väli minu hingamise taktis, justkui ei tuleks silmapiiril terendav valgustriip maast, vaid minu sisemusest, ja küllap alles sel hetkel mõistsin, et viimaste päevade kestel oli juhtunud midagi tähtsat.

Minu nimi oli sama ja välimus samuti, kuid sisimas tundsin end kellegi teisena. Juhtunu oli mult midagi röövinud, aga ka midagi selgeks teinud. Sellega, mille eest ei saa põgeneda, tuleb õppida elama.

Minu nimi on Vega Gillberg ja siin on minu koht, kuhu ma kuulun.“

 

Raamatu autor on noor rootsi kriminoloogiadoktorist krimikirjanik, kelle Leo Junkeri sarja 3 esimest raamatut on kirjastus Tammerraamat juba tõlkinud ja avaldanud. (Sarja neljas raamat on olemas, kuid veel eesti keelde tõlkimata.)

Muide, Rootsi krimikirjanike akadeemia on selle külma oktoobrikuu raamatu septembris 2016 leidnud olevat parima noortele kirjutatud krimka.

Kirjastus teab raamatust üht-teist ja lubab pisut ka sisse piiluda

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Ester Liinak
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 28. juuni 2018 in kriminaalromaan, noorsooromaan

 

A.J. Finn. Naine aknal

Ilmunud: Tänapäev, 2018
Tõlkinud Eve Rütel 

“Naine aknal” on põnev psühholoogiline thriller, mis algab pisut aeglaselt, kuid siis võtab põnevus üha enam tuure üles ja naljalt enne lõppu jõudmist raamatut käest ei pane. Sellele aitab kaasa ka asjaolu, et kuigi raamatus on 469 lehekülge, on paljud leheküljed tühjad ning peatükid ise lühikesed. Teistsuguse vormistamise korral võinuks raamat olla tublisti õhem.

Raamatu peategelane on nooremapoolne naisterahvas nimega Anna, kes kannatab traumajärgselt ränga agorafoobia all ning viimased kümme kuud ei ole ta oma majast väljunud. Ta suhtleb internetis teiste omasugustega ja annab neile nõu, joob veini, vaatab vanu klassikalisi filme ning tunneb suurt huvi oma naabrite vastu, kelle igapäevaelu ta aknast armastab jälgida. Ühel päeval märkab ta midagi kohutavat ning sealt edasi läheb käima sündmuste jada, kus Anna ise ka enam aru ei saa, mis on juhtunud päriselt ja mis mitte.

Seda raamatut hakkasin lugema suuresti tänu reklaamile ja paljudele ülipositiivsetele arvustustele meedias. Ka tekst raamatu enda tagakaanel kõlab põnevalt ja paljutõotavalt: ““Naine aknal” on üks 2018. aasta oodatumaid raamatuid – selle tõlkeõigused müüdi juba enne ilmumist maailmarekordiliselt 38 keelde ning Fox valmistab ette filmi.”

Päris alguses, lugema hakates, olin tõtt-öelda natuke pettunud. Põnevust ei paistnud kusagilt ja mõned asjad tundusid pisut arusaamatud. Uskusin aga sellesse, et küll lugedes kõik peagi selgineb, ja nii juhtuski. Mida lehekülg edasi, seda kiiremini lugemine edenes ja seda põnevamaks läks. Lõpp oli nii ja naa. Kui tavaliselt ei suuda mina pea üheski krimkas “pahalast” ära aimata, siis selle raamatu puhul siiski tekkis pisuke kahtlus, mis hiljem ka tõeks osutus. Sellele vaatamata oli loos ka üks väga huvitav pööre, mida poleks küll esiotsa kuidagi aimata osanud. Hiljem, juba teades, tundus see aga päris loogiline.

Tekst on üsna ladus ja voolav, lihtne lugeda ning väga huvitavad on vahele pikitud kirjeldused ja dialoogid vanadest filmidest, mida Anna vaadata armastab. See hobi lisab karakterile värvi ja usutavust ning teeb teda minu meelest ka sümpaatsemaks.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Ketlin Priilinn
kirjanik ja Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik

 

Birk Rohelend. Sa pead suudlema Silvat

Ilmunud: Helios, 2016

Intrigeeriva nimega psühholoogilise kriminaalromaani peategelaseks on ajakirjanik Silva Stökel, kes tunneb, et on oma eluga ummikusse jooksnud. Tema väikesel pojal on käitumishäired, mis ei lase emal magada, mehega aga on suhted jahenenud. Asja krooniks on see, kui Silva ühel õhtul koju sõites teeb magamatusest äärepealt avarii. Teda jääb painama tunne, et naine, kellele ta peaaegu otsa oleks sõitnud, on tema lapsepõlvesõbranna, ilus Helena (!), kes kadus kakskümmend aastat tagasi jäljetult. Asjas selgusele jõudmiseks sõidab Silva lapsepõlvekoju, idüllilisse väikelinna Omaverre, kus sõbranna jälgi ajades ilmuvad päevavalgele õõvastavad ja verised saladused.

Raamatu süžee kõlab kindlasti paljudele tuttavalt: väikeasulast pärit naine, kes on kolinud pealinna ja jätnud mineviku seljataha, läheb tagasi lapsepõlvekoju mõrvamüsteeriumi lahendama. Loomulikult maadleb peategelane isikliku elu probleemidega ja puutumata pole ka tema vaimne tervis. Kuid kui jätta kõrvale tunne, et sedalaadi juttu on varem juba (kordi) loetud, võiks siiski tegemist olla suurepärase ja originaalse teosega, kui vaid autor poleks surunud ühte 272 lehekülge kõhna raamatusse mitme romaani jagu materjali. Kohati läheb raamat seetõttu täiesti absurdseks ja ebausutavaks ning mitmeid olulisi teemasid käsitletakse väga pealiskaudselt. Lisaks on lugu jutustatud mitme tegelase vaatenurgast, mis paratamatult tähendab, et nii õhukese raamatu puhul on igale tegelasele pühendatud aeg üsna lühike ning seetõttu ei jõua lugeja neid tundma õppida. Et raamatukangelaste mured ja saatus korda läheks, on aga tarvis teatud sidet nendega.

Vale oleks aga väita, et ma raamatut üldse ei nautinud ja vägisi sundisin ennast lõpuni lugema. Vastupidi, „Sa pead suudlema Silvat“ on üks neist raamatutest, mille tegevus on piisavalt põnev ja mitmekülgne, et haarata lugeja endaga kaasa ja mitte enne lahti lasta, kui viimane lehekülg on keeratud. Samuti kiidan ma autori keelekasutust, mis oli paiguti väga ilus ja nüansirohke. Eesti imeilusa looduse kirjeldused tõid silmade ette pildid kohisevatest metsadest ja kuldsetest viljapõldudest ning sageli tundus nagu oleksin ka ise seal, kauges Omaveres, ning tunnen, kuidas suvine tuul puhub minuni väikese maakoha lõhnu ja hääli.

„Päike kuldab viljateri, mis voogavad õrna tuule käes nagu üüratu kollane meri. Rähn toksib puu otsas, männikoor kleepub sõrmede all. Pruunikas vaik immitseb aeglaselt välja pisikesest august puutüves. (lk. 23)“

 „Silva vaatab uurivalt ringi. Metsast hoovab iseäralikku aroomi, milles on segunenud puulehtede ja tüvede hõng, mullaste juurte ning lindude ja loomade lõhn. Ta tajub metsast immitsevat jahedust, seal on hämaram ja rõskem kui maanteel. Äkitselt valdab naist arusaamatu hirmulaine. Tal on tunne, et keegi jookseb tema poole. Keegi, keda ta ei näe. (lk. 44)“

 

* Lisapunkti annaksin ka leidlikult valitud kohanime Omavere eest, mis oma lihtsuse ja kõla poolest sobib ideaalselt väikese ja eraldatud Eesti maakoha iseloomustamiseks.

 

Vaata leidumust e-kataloogis ESTER

 

Hanna Laasberg
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 
 

Michel Bussi. Mustad vesiroosid

mustad-vesiroosidIlmunud: Varrak, 2017
Tõlkinud Madis Jürviste

Romaan on „Leidlaps lumetormist“ autori Michel Bussi teine eesti keeles ilmunud romaan. Michel Bussi on praegu üks enammüüdud kriminaalromaanide autoreid Prantsusmaal. Ta on sündinud Normandias, kus toimub ka mitmete tema romaanide tegevus.

Hommik väikeses maalilises  Prantsuse külas Givernys. Micel Bussi on kirjeldanud võimalikult täpselt nii külakest, kuhu Monet` rajas oma kuulsa aia, Chenneviers´i veskit, Giverny kooli, kirikut ja surnuaeda. Lugeja saab põhjaliku ülevaate Monet` roosast majast ja muidugi vesirooside tiigist.

Monet`puhul ei näe me tegelikku maailma,
kuid me tabame selle näilikkust.

F.Robert-Kempf, „L`Aurore“, 1908

Selles külas elas kolm naist. Üks oli vana ja peaaegu lesk. Teine oli kolmekümne kuue aastane kaunitar ja ta polnud oma abikaat kunagi petnud. Kolmas oli peagi üheteistkümneaastaseks saamas ja ta oskas väga hästi maalida.Nad kõik arvasid, et küla on vangla ja nad soovisid sealt lahkuda, kuid see osutus silmapetteks, nagu maal, mille raamidest ei saa välja astuda.
See lugu toimus kolmeteist päeva jooksul, mil nad arvasid, et neil õnnestub pääseda, aga tegelikult olid need päevad  ainult kõrvalpõige, mis sai alguse ühe mõrvaga esimesel päeval ja lõppes teise mõrvaga viimasel päeval.

Lugu algab tuntud silmakirurgi Jerome Morvali jõhkra tapmisega, kelle surnukeha leitakse ojast, mis voolab läbi Monet` aia.Laiba taskust leitakse lihtne postkaart Monet´ vesiroosidega, milliseid müüakse maailmas miljonite kaupa. Kaardi tagaküljel on trükitähtedega tekst: ÜKSTEIST AASTAT. PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS. Kaardile on veel kinnitatud kusagilt välja lõigatud viis sõna: Kuulutagem unistused kuriteoks, ma nõustun.

Kuritegu uurivad politseinikud on segaduses – kas on tegemist kiremõrvaga või on see kuidagi seotud mõne lapsega, kes on saanud üheteist aastaseks?

Kogu lugu on läbi põimitud naissoost tegelaste , külaelanike ja ammu toimunud vana mõrva saladustega. See on nagu suur mosaiikmõistatus, kus erinevaid seisukohti avades leiad uusi aspekte loo tõlgendamiseks. Samm-sammult juhatab autor meid lõpplahenduse poole, mis osutub aga täiesti äraarvamatuks.

Soovitan seda raamatut nendele, kes armastavad mitmekihilisi ja psühholoogiliselt huvitavalt üles ehitatud kriminaalromaane.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Malle Järv
Pirita raamatukogu raamatukoguhoidja

 

 

Nele Neuhaus. Kes külvab tuult

kes-kulvabIlmunud: Tänapäev, 2016
Tõlkinud Eve Sooneste

Võtsin raamatu kätte siiski tugeva eelarvamusega. Eelarvamusega, et sellest tuleb… … …hea lugemine! Vähemalt lubas sellist arvamust kujundada autori eelmine eesti keelde mugandatud teos “Lumivalgeke peab surema” .

Pealkiri äratab uudishimu. Kes siis ikkagi tuult külvab? Raamatukaanel näksivad tuulepargi (roheline energia) tuuleveskite all rammusad lehmad rohelist rohtu, taamal udulooris uinumas  lopsakad laaned ja vaikimas toekad mäed.

Alateadvus sosistab, et siin valitseb rahu, vaikus, rikkus, rasvarikas piim, tervis, taastuv energia, stabiilne (elektri) valgus. Vanema, jõukama Euroopa rutiinne idüll.

Mis küll toimub sellise uinutava pealispinna all?

Raamatu  peamised tegevused toimivad mitmekihiliselt nagu paralleelmaailmades. Muidugi leidub nö politseiromaani tunnustega pealiin, peategelasteks puhkuselt naasnud naiskriminalist ja tema keerulise eraeluga otsene meesülemus ;  teised osakonnatöötajad pigem tagaplaanil. Kogu teos on aga nii põnevalt kaasakiskuv, sadade sündmuste ja tosinate kõrvalliinidega, et autoril puudub vajadus kasutada kaasajal põnevuse ülalhoidmiseks nii trendikat võtet nagu ägedaloomulised vaidlused ja inetud intriigid uurijate meeskonna siseselt. Samuti pole uurijatel aega end isegi vabal ajal neljakäpakile juua,  milline tegevus samuti standardvalikus keskpärases kriminaalromaanis kirjeldamaks uurijate vabaaja veetmise kombeid.

Politseiromaani narratiivile pakuvad tugeva konkurentsi armusuhted kõikvõimalikes ilmingutes. Alustades tavalisest kohustustega abielust, pimestavatest armumistest kuni himurate (pealtnägijatega) kõrvalehüpeteni.  Vahepeale küllaldaselt kostüümidraamat, näputäis meelelisi meenutusi ja annus küsitavaid suhteilminguid, nt vinnilise ja raske lapsepõlvega nooruki ning küpse kaunitari vahel.

Tähtsa koha on selles suurepärases kirjatöös endale leidnud keskkonna- ja sotsiaalprobleemid.

Taastuvenergia suurfirma tahab rajada rohelise energia lipulaeva: tuuleparki, looduslikult kaunisse kohta Lõuna-Saksamaal ehk mägede nõlvadele,  otsapidi õitsvatele aasadele. Kohta, kus tuult  napib… Tuulepargi rajamise vastu tegutsevad käsikäes keskkonnaaktivistid, loomakaitsjad ja mine tea, kes kõik veel. Mis või kes on aga motivatsiooniks?

Autori peamine tugevus ladusa jutustamisoskuste ja vaimukate vestluste kõrval on kindlasti hea inimeste tundmine ja eriti kriitiline vaatlusoskus. Tema jaoks ei ole iga keskkonna aktivist ülivõrdes tegija ega  iga loomakaitsja loomult suhkrutükk, vaid kõik me oleme  lihast ja luust tegelased oma plusside ja miinustega. Häid ja halbu inimesi võib leiduda nii looduskaitsjate kui ka ärimeeste hulgas.

Kohati on jäänud tunne, et kirjanik on dokumenteerinud sündmusi võimalikult tuima objektiivsusega, lisades ainult värve. Lugejal on võimalik teha endal valik hea ja halva vahel oma äranägemise järgi.

Põnev lugemisvara meelitab meid ajugümnastikat tegema, nt püüd iseseisvalt kurjam tuvastada. Toetavaks tegevuseks võib autor puistata vihjeid, neid, mis võiksid aidata äraarvamisel, või neid, mis võivad ka päriselus kasulikuks osutuda.  Käesolevasse trükisesse on  autor mitmesuguseid vihjeid lausa laia kaarega külvanud.

Pähe kargavad mitmesugused küsimused. Ka ülemaailmse kliimasoojenemise kohta. Ka taastuvenergia kohta. Kellele on  pidev hirmutamine kasulik? Kellele on taastuvenergia tootmine ja müümine kasulik? Kes maksab selle (pealesunnitud) kasutamise kinni? Soovitan alustada näiteks oma viimase elektriarve tähelepanelikumast uurimisest. (Oh, kui Tesla veel elaks!)

Ärgem kaldugem põhiteemast kõrvale, milleks on raamatututvustus. Antud juhul rohkem lugemissoovitus.

Kes siis ikkagi tuult külvab? Raamatust kandub jõuliselt kohale mõte, et kes tuult külvab  – peab olema valmis ka tormi tagajärgedega tegelema.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Loe ka sama autori raamatut “Lumivalgeke peab surema”
vaata leidumust e-kataloogist ESTER
loe e-raamatukogust ELLU

 

 

Paul Pajos
Tallinna Keskraamatukogu raamatukogubussi juht-raamatukoguhoidja abi

 

 

 

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 31. jaan. 2017 in ilukirjandus, kriminaalromaan

 

Ruth Ware. Pimedas, pimedas metsas

prantsIlmunud: Helios, 2016
Tõlkinud Pilleke Laarmann

Ma haarasin selle raamatu alguses huvitava pealkirja ja kujunduse pärast. Siis jäi mu pilk pidama kleepsule, mis lubas samasugust elamust, nagu hiljuti populaarsust kogunud raamat ja film „Tüdruk rongis“. Käisin ka nimetatud filmi vaatamas ja see oli mõnusalt kõhe ning rullus aeglaselt ja loogiliselt lahti.

Enne lugema asumist uurisin raamatut veel korra. Intrigeerivaks sai, et „keegi abiellub“ ja „keegi kaotab elu“. Ma tegelikult ei ole suur mõrvamüsteeriumide lugeja, aga aeg-ajalt satub kätte.

Raamatu peategelaseks on kriminullide kirjanik Leonora, kes elab tillukeses Londoni korteris oma igapäevast elu. Ühel päeval potsatab ta postkasti kutse tüdrukute õhtule. Kummaline on see, et kutsujaga pole ta juba kümme aastat suhelnud.

Lugu on kergesti loetav, sekka mõned kirjavead ja tähe puudumised. Teos on ladus, võib-olla kohati liiga pinnapealne. Tegelased on tüüp-karakterid, keda on lihtne vaadelda. „Pimedas, pimedas metsas“ püüab luua sünget õhustikku, kuid kukub selles rängalt läbi. Mingist hetkest on lõpp ettearvatav ja raamatu lõppu tuleb end läbi närida. Ma arvan, et võrdlus raamatuga „Tüdruk rongis“ on kohatu, kuna jääb nimetatud raamatu sügavusele alla. Lootsin lugeda keerukate karakteritega ja sündmuste rikast teost, kuid sain midagi vastupidist.

Küll oli põnev kirjutamise stiil laadis: minevik-tulevik-minevik.

Lugesin raamatu ühe päevaga läbi ja soovitan seda lugeda, kui ootused ei ole liiga lakke keritud.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Kristina Tammaru
Kännukuke raamatukogu raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 19. nov. 2016 in ilukirjandus, kriminaalromaan

 

Indrek Hargla. Raudrästiku aeg: Muinas-Eesti kriminaalromaan

raudrästikuIlmunud: Raudhammas, 2016

Me ei tea, kuidas täpselt me kauged esivanemad elasid ja toimetasid. Meie teadmised on pigem oletuslikud või tuletatud, põhinedes enamasti arheoloogial ja põlvest põlve edasi kantud pärimustel ning rahvakalendril. Võime vaid oletada, et meie maa- ja taevausulised sugukõlvatud orjapidajatest esiisad ja –emad Muinas-Eestis just nii võisid käituda nagu seda kirjeldab Indrek Hargla oma uues ja pisut ulmelises alternatiivajaloolises krimiromaanis. Tegevus toimub umbes aastal 1000 Kuningavalla nimelises riigis, täpsemalt Veelindes ehk tänases Viljandis, mida valitseb noor Soehara Röörisugu suurkuningas Uljas. Paeluvalt kirjutatud krimilugu, mis ehk toetudes nii „Liivimaa Hendriku kroonikale“ kui Lennart Meri „Hõbevalgele“ avab pisut Eestimaa ajalugu. Kuid see pole üksnes kriminaalromaan, vaid ka laiemalt tollast poliitikat, usuküsimusi ja õigussüsteemi lahtiharutav neljast osast koosnev teos. Kas just kõik võis toimuda nii, kuidas kirjeldab autor – aga miks mitte uskuda.

Tegelaste seltskond on suur ja kirju, romaani peategelane aga on kuninga taretark ehk nõunik Koiola Aotõiv, kelle vaist ning nutikus aitavad lahendada mitmeid mõrvu. Taretarga teed viivad teda ka Saaremaale ning Rävalasse, kus rivaalitsevad omavahel Härjapää (Tallinna) ja Hirvelinde (Iru) linnused.

Ei hakkaks sündmustikku ümber jutustama, sest siis võiks lahtuda lugejal huvi ise teos läbi lugeda ja kaoks ka see põnevus, mis paneb järgmist lehekülge pöörama. Aga põnev ja hoogne on raamat tõesti.

See on tuhande aasta tagune aeg, mil usuti olevat Põhjalas Jumalate koda, kus kuningaid nõustasid taretargad ja ravisid toone-eided ning kus ohverdati jumalaile meteoriidi- ehk kalirauda, kirjutati ruunikirjas ja loeti „Manaruno“, mis romaanis misjonärist munk Folkmarile tundub väga sarnase olema „Piibli“ viimase peatükiga. Sõjakad naabrid idast ja läänest ohustavad Kuningavalda, mis sunnib kohalikke kuningaid otsima liitu ja sõlmima nii abielusid kui lepinguid ehk sõjakihlu. Käib pidev võitlus võimu, vara ja vereliini jätkumise ja puhtuse pärast, mille nimel ollakse valmis reetma ja tapma. Ei ole midagi uut siin Päikese all.

Kirjaniku loodud maailm tundub huvitav ja ei pane lugejat isegi kahtlema selle tõepärasuses. Kui midagi romaanile ette heita, siis viimasest osast ehk neljandast peatükist oleks võinud kirjutada eraldi raamatu. See pöörane sündmustik on nii kokkusurutud ja hoogne, mis võib tekitada segadust ja mõistmiseks on vaja lugeda peatükk ehk isegi üle. Andku kirjanik andeks, aga tekib tunne, et teda hakkas vaevama tüdimus ning soov ruttu asjaga ühele poole saada. Aga stiil on nauditav ja põhjustab ootusi uutele ajaloolistele teostele. Seda enam, et ajalugu on ammendamatu pakkumaks selleks võimalusi.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Maimu Johannson
Paepealse raamatukogu raamatukoguhoidja