RSS

Category Archives: kultuur

Maire Suitsu. Eks elati ju ennegi: sotsialismiaja söögimälestusi

Ilmunud: Hea Lugu, 2017

Ajaloost ja sõdadest on kirjutatud tohutud mäed raamatuid, samas kui toitumisest ja tavalisest elu-olust kõnelevatest raamatutest saaks heal juhul kokku kuhjakese.
Kõne all olev raamat on Eesti kuhja uusim osake.

Parema tausta saamiseks, kuhu uus ja meelde tuletatud info paigutada, on antud ka ajalooline taust ja tähtsamad sündmused, mis mõjutasid tugevalt igapäevast elu. Sotsialistlik partei kontrollis kõike ja see tähendas, et kontroll oli ka taldrikul oleva üle ja selle üle, kui palju selle eest maksma peab.

Lisatud on ka nimekirjad toidupoodidest ja toidukohtadest ning natuke taustainfot nende kohta. Tallinna ajaloohuvilistele jälle üks teistmoodi vaatenurk. Lisaks on nostalgialaks garanteeritud. Paljude poodide ja kohvikute majugi pole alles ning mis silmist, see meelest. Kuid lugedes toredatest kohtadest, võivad elustuda ammu ajatolmu alla mattunud mälestused.

Kümnendite kaupa jaotatult annab raamat sissejuhatusliku ülevaate ja maitse suhu. Nimelt on igas alajaotuse juures antud ka kümnendi lemmikretseptid, millest väga kindlasti nii mõnedki tulevad tuttavad ette ka neile, kes sündinud 90-ndatel ja hiljem. Hiljem sündinutele võivad natuke raputavalt mõjuda kirjeldused toidu hankimise ja muretsemise kohta. Ja siinkohal ei ole muretsemine üldse ülekantud ja kõnekeelelises tähenduses. See paneb mõtte liikuma teemal, miks Eesti inimesed kõike muretsevad. Inimeste mälust võivad asjad kaduda, kuid keeles elavad edasi. Nii me muudkui muretsemegi ikka veel toitu, kuigi mure ise on kadunud.

Raamatu koostamisel on tehtud tohutut tööd, sellest annavad tunnistust arvukad viited blogile https://ekselatijuennegi.blogspot.com.ee/ ja veebilehtedele, kus huvilised saavad lisalugemist.

Ainus, mida ma raamatule ette heita oskan, on mõnes kohas sama info korrutamine ja seda lausa samade sõnadega. Aga see viga on ikka päris pisike selle suure ja asjaliku töö kõrval, mille Maire Suitsu teinud on.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Svea Nuoranen
Väike-Õismäe raamatukogu juhataja

Advertisements
 

Heiki Pärdi. Eesti argielu: teekond moodsasse maailma

Ilmunud: Tänapäev, 2017

Ega me eriti ei mõtle igapäevaste asjade tähenduse üle. Või selle peale, kuidas meile nii argiseid ja iseenesestmõistetavaid toimetusi tehti (või siis ei tehtud) umbes sada aastat tagasi.  See, mis on tänapäeval paljudele esmatähtis, ei olnud tollal üldse oluline. Võib tunduda kummaline, et kunagi on antud välja reeglid lauakommete kohta, kus on kirjas, et lauas ei tohtinud röhitseda, sülitada, oksendada ega nina kuuehõlma sisse või käega nuusata.

Raamatus on juttu eestlaste argielust ja hügieenist ning kuidas me viimase 150 aastaga keskaegsetest talupoegadest moodsateks eurooplasteks oleme muutunud. Autor on kasutanud väga põnevat sanitaartopograafilist andmestikku aastaist 1922-1927, mida tehti Eesti Vabariigi algusaastatel. Leiti, et on vaja teada saada, milline on meie rahva, riigi ja maa olukord meditsiinilisest või arstiteaduslikust seisukohast.

 

Väljavõte sanitaartopograafiliste andmete kogust:

Eluruum on kuni 3 m kõrge (vilja, rehe kuivatamiseks). Rehealune kõrvuti eluruumiga. Rehe all loomad. Sõnniku tasapind rehe all palju kõrgem kui eluruumides põrand: selle tagajärjel tekivad tuppa läbi lagunend vaheseina virtsa ojad. Toa põrandal alalised haisevad virtsa ojad. Õhk mürgitud igasugusest roppusest, sõnnikust, toidujäänustest söögilaual. (Nähtavasti  koristatakse toidu lauda äärmisel ruumipuudusel ainult). See vana 100- aastane talu, oli kõige mustem, ropem, haisevam ja kitsam terves vallas – mispärast?

 

Lisaks on kirja pandud paljude inimeste isiklikke ja värvikaid mälestusi:

Naabrinaine pesi ennast üleni ainult kaks korda aastas: jaanipäevaks ja jõuludeks. Vanaks elas, isegi väga vanaks, kaugelt üle 90 aasta. Muidugi siis, kui ta 88-selt vanadekodusse viidi, hakkas ta normaalselt „vett ja vilet“ saama, aga enne – sa taevas, kui mustad olid ta käed! Aga muidu oli ta tore vanainimene, toredam kui mitu puhast kokku.

 

Lugedes saab teada, kuidas muutus arusaam avalikust ja privaatsest, kuidas seoses sellega muutusid üksikisiku suhted nii kodus pere keskel kui avalikus ruumis. Seoses isiksuse individualiseerimisega toimusid suured muutused ka suhtumises lastesse ja lastekasvatusse.

Autor on ühes intervjuus täheldanud, et eestlased ei ole kellegagi võrreldes räpasemad, puhtamad või teistsugused. Kõikjal oli täpselt seesama, võib-olla väikese ajalise nihkega siia- või sinnapoole.

Väga põnev ja silmiavardav lugemine. Eriti kui proovida ennast mõttes elama panna sellesse aega, kui kombed ja harjumused olid sootuks teistsugused.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Jana Must
Nurmenuku raamatukogu raamatukoguhoidja

 

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 2. dets. 2017 in ajalugu, Eesti, kultuur

 

Risto Järv (koostaja). Metsavaimu heategu: sada eesti muinasjuttu metsast ja meist

Ilmunud: Varrak, 2016

Vana Risti poeg läind talve eel metsa kuuske tooma. Teel kohtas ta mõisahärrat, kes kohe küsima, kuhu Risti poeg teel on. Risti poeg oli eelmine nädal kuulnud, kuidas mõisahärra Mägra Jaani kuusevarguse eest piitsutas, nii et ta ei julenud öelda, et tuli ise ka kuuske võtma. Nii et ta ütles mõisnikule:  „Ma lähen metsa jõuludeks lugusid koguma.“

Mõisnik imestama: „Kus need lood siis ette satu?“

Risti pojal oli aga juba tuhat lugu varuks ja ütles enesekindlalt: „Oi, metsas juhtub palju asju. Võid kohata rebast, kes aitab karu püüda, ja koju läed nii karu kui rebase nahaga. Või heites heinamaal lambaid karjatates pikku võid ärgata hiiglase sammude peale, kes sulle otse silma kaeb ja keelab niidul söömist. Või näed, kuidas jänes karu lapsi hoiab (ja neid tegelikult ükshaaval hundile maha müüb).

Igast sulelisi ja karvaseid võid kohata metsateil. Olen kuulnud mehest, kes päästis lindude kuninga elu ja sai uhke lossi seepeale. Jalg võib käia ka õnnetumalt ja võid kohata metsavaimu, kes alul tühjenda su pauna ja siis limpsa keelt sul endale, või siis eksida koopasse, kus kolme päevaga elad kolm aastat. Võid kohata isegi vanapaganat ennast ja kaubelda endale kümme aastat rikkust; kui sa aga välja ei mõtle, kuidas oma veretilku ta raamatust kustutada, siis viibki sind põrgu ja paneb puid tassima või sakste padade all tuld hoidma; võib teha sind hobusekski, kel pea seal, kus teistel tagumik.“

Mõisnikule see jutt sakstest potis eriti ei meeldinud, kuid uhke loss ja suur rikkus ajasid tal kõrva kikki, nii et ta käskis Risti pojal homsepäevaks tulla mõisa ühe nende heade võõrastega, kes rikkust ja õnne toovad.

Risti poeg läks mõõda teed õnnetult edasi. Tee peal tuli talle vastu üks vanamees. See küsis Risti poja õnnetust nähes, et mis tal südamel on. Risti poeg küll mõtles „mida see kerjus ka oskab teha“, kuid siiski rääkis talle terve loo ja kurvastas, et kust ta küll sellise inimese leiab. Vanamees ütles selle peale: „Mine rahus edasi, võta üks kuusk, vii koju ja ehi ära. Õhtu jooksul tuleb sul kolm kummalist olendit külla. Paku neile kõigile head ja paremat ja luba neil kuuselt midagi kaasa võtta. Vastutasuks räägib igaüks neist sulle ühe hea loo. Homme lähed mõisniku juurde ja ta pahandab, et sa võõrast ei toonud, kuid enne kui ta jõuab sulle piitsa anda, rahusta teda ja ütle, et tõi talle selle asemel kolm lugu, mis toovad talle suurt õnne.“

Risti poeg nii tegigi nagu võõras oli öelnud. Läks metsa ja võttis kuuse maha ning viis koju ja ehtis ära.  Õhtu jooksul tulid järjest kolm erinevat selli sööma, igaüks neist mingi looma ja inimese segu. Härginimene jutustas talle ühe põneva loo. Karuinimene jutustas talle ühe kurva loo. Rebasinimene jutustas talle ühe lõbusa loo. Hommikul läks ta mõisniku ette. Mõisnik oli teda võõrata nähes pahane ja saatis juba kupja ja piitsa järele, kuid Risti poeg rahustas teda, et tal on hoopiski mitu suurepärast lugu. Mõisnik mõtles natuke ja ütles, et kui Risti poeg suudab ta tütre naerma panna, jääb piitsutamata. Aga kui tütar, kes aastaid naernud pole, jääb tõsiseks, saab piitsa ja lõpuks lüüakse pea ka maha.

Risti poeg asus jutustama. Esimene muinasjutt oli põnev ja tüdruk oli kuulates istme äärel, kuid ei naernud. Teine oli verine ja kurb ja tütre silmast tuli pisar. Mõisnik juba viipas kupja järele, kuid Risti poiss ei heitnud meelt ja rääkis kolmandana loo kuningast, kes karjapoisi petmiseks läheb tema juurde kaupmehe riideis ja proovib kaubelda talt jänest, kellest sõltub karjapoisi elu, kuid karjapoiss tunneb kuninga ära ning nõustub vahetama jänest vaid kui kuningas sööb seda, mis ta hobune on välja heitnud. Kuningas pahandab, kuid teeb seda, ja järgmine päev rõõmustab, et saab nüüd karjapoisi ära tappa, kuid karjapoiss palub, et tal lubatakse rahvale enne veel paar sõna öelda, ning enne kui ta jõuab loo eelmisest päevast lõpetada, segab kuningas vahele ja annab talle vabaduse. Selle peale hakkas mõisniku tütar valju häälega naerma.

Mõisnik kinkis Risti pojale vastumeelselt elu ja käskis tal kaduda kus seda ja teist. Tütar aga isa manguma, et see lubaks neil abielluda, sest kuigi teda olid häirinud lugude kohatine seksistlikus  (liigagi tihti oli naine tulehark või lihtsalt auhind mehele, liigagi tihti oli õigeks viisiks naist kohelda ta „õpetuse“ mõttes läbi nüpeldada, ning kui mõne halva omadusega mees võis siiski olla kangelaseks, ei naisele halbu omadusi tavaliselt andestatud), olid tütrele lood üldiselt siiski meeldinud.

Mõisnik keeldus, kuid andis järele, kui tütar ähvardas enam mitte kunagi naeratada, ning juba järgmisel päeval peeti Risti poja ja mõisniku tütre pulmad. Pärast pulmi viis tüdruk poisi oma kambrisse ja näitas talle vanu halle rõivaid ning võltshabet, millega ta oli metsas poisile vanameest etendanud. Risti poeg oli kohe palju õnnelikum ja hakkas naist palju armustama ning nad elasid hästi koos. Risti poeg oli tubli ja mõisnik õppis ka teda armastama, nii et kui mõisnik ära suri, sai Risti poeg tema maade valitsejaks. Rohkem tõmbas teda aga ikka koguma neidsamu lugusid, mis olid ta elu põnevamaks ja paremaks teinud, nii et kui ta just surnud ei ole, kogub ta neid õnnelikult siiamaani.

 

Ehk kokkuvõttes – kui harjuda (Eesti) muinasjuttudele omase stiiliga (mis suudab olla korraga nii halastamatu kui kerglane, kaasates isegi tualetihuumorit – nagu näha ülevalgi toodud näidetest) ja aktsepteerida neis rahvajuttudes kahjuks levinud soolist ebavõrdsust, on Varrak andnud välja hästi koostatud ja atmosfäärikate illustratsioonidega raamatu, ning Risto Järve kogutud lood ja tema enda kommentaarid on meelt lahutavad ja huvitavad, tihtilugu humoorikad, kord-paar isegi hirmutavad, ning hea pilguheit ühe rahva sisemusse.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Lauri Heinsalu
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 15. nov. 2017 in Eesti, jutukogu, kultuur

 

Florian Illies. 1913. Sajandi suvi

Ilmunud: Tänapäev, 2017
Tõlkinud Heli Mägar

Florian Illiesi raamat „1913. Sajandi suvi“ viib meid ajarännule 1913. aastasse. Saame pilgu heita kultuuriinimeste, valitsejate (ka tulevaste) ja teadlaste tegudele, mõtetele ja arutlustele sel sajandil. Raamatu kirjutamisel on autor uurinud palju kultuuriajaloolisi materjale, biograafiaid ja kirjavahetusi. Raamatut lugedes tasub käepärast hoida nutitelefon või arvuti, sest raamatu sisu paremaks mõistmiseks on hea guugeldada ja nimetatud kunstiteostele ja ajaloolistele isikutele pilk peale heita ning mälu värskendada. Õigupoolest tekibki raamatut lugedes tunne, et oleme koos autoriga uurimisretkel. Nauditav on raamatu autori omapoolne hoiak ja väikesed kommentaarid.

Aasta 1913 on jaotatud omakorda kaheteistkümneks kuuks, igal kuul jälgime üheaegselt paljude tegelaste toimetamisi nii-öelda reaalajas. Iga uue kuu juures on ära toodud väike sisukokkuvõte saabuvast osast. Lähenemine on meeldivalt humoorikas, kuigi sündmused on aeg-ajalt vägagi tõsised ja traagilised.

Franz Kafka, Sigmund Freud, Franz Marc, Marcel Duchamp, Heinrich ja Thomas Mann, Oskar Kokoschka, Austria troonipärija ertshertsog Franz Ferdinand, Robert Musil, Camille Claudel, Rainer Maria Rilke, Albert Einstein, Georg Trakl, Picasso, lisaks Lenin, Stalin ja Hitler ning palju teisi – nemad on tegelased, kelle elu, armastust, õnne, loomingut ja traagilisi hetki 1913. aastal raamatus kajastatakse.

Lisaks saame teada, et Vene piloot Pjotr Nikolajevitš Nesterov sooritas oma lahingulennukiga esimese surmasõlme, Austria iluuisutaja Alois Lutz sooritas pöördhüppe, mis kannab tänaseni nime Lutz, sünteesiti uimasti ecstasy, Charles Fabryl õnnestub avastada osoonikiht, Karl Valentin väntab  tummfilmid „Lõbusad hulkurid“, „Uus kirjutuslaud“, „Karl Valentini pulm“, keiser Wilhelm II osavõtul õnnistatakse sisse 1916. aasta olümpiamängudeks ehitatud Saksa staadion, Fordi autotehases Detroidis võetakse kasutusele lintkonveier, Charlie Chaplin kirjutab alla esimesele filmilepingule Keystone`i stuudioga, sünnib Albert Camus, asutatakse firma Prada ja mis kõige toredam, tagastatakse kahe aasta eest Louvre`st varastatud Leonardo da Vinci maal „Mona Lisa“.

 

Soovitan kõigil kultuurihuvilistel võtta ette ajarännak koos raamatu autori Florian Illiesiga, rebida end hetkeks välja 2017. aasta argipäevast ja seigelda aastas 1913.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Hele Tunnel
Männiku raamatukogu raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 11. okt. 2017 in kultuur, kunst, sari "Punane raamat"

 

Ülle Ulla. Ma armastasin Estoniat

ulle-ullaIlmunud: Kirjastus SE&JS, 2016

 

Estonia teatrist on kirjutatud päris palju raamatuid.  Iga teos on  oma autori nägu. Selles raamatus on Ülle Ulla lugu läbi Estonia teatri.

Kuna lapsepõlv jätab iga inimese kujunemisse suure jälje, siis natuke ka sellest. Ülle Ulla ema oli nooruses kokku puutunud Hommikuteatriga, mis tegutses küll lühikest aega, aga igatsus teatri järele pani need lootused tütre peale. Esimene etendus, kus üheksaaastane tüdruk kaasa mängis, oli lastelavastus „Pöialpoiss” Draamateatris, järgnes  „Kaval Ants ja Vanapagan”.

„Nii algas minu „karjäär” teatris. Hingasin esmakordselt sisse tõelist lavatagust teatrihõngu. Hingasin seda sisse ja enam teisiti ei osanud ega tahtnudki. Olin nagu sügavas unes viibiv laps muinasjutumaal”.

9.märtsil 1944. aastal Tallinna pommitamise ajal sai Estonia teater täistabamuse, järele jäid vaid varemed. Veel ennelõunal oli Ülle Ulla mänginud Draamateatris lasteetenduses ja õhtul enam Estonia teatrit polnud. Samuti hävis pommirünnakus nende kodu. Kadusid kõik majad Tartu maanteest Sakala keskuseni.

„Hiljem „hariti” meid väärteadmisega, et sakslased pommitasid ja venelased tulid Eestimaad päästma”.

Paljud heliloojad, dirigendid, solistid ja tantsijad olid põgenenud välismaale.

Teatri ajutiseks koduks sai kino Gloria Palace. Alustati ka Estonia teatri taastamisega. Siberis maapaos olnud Anna Ekstoni tagasitulekuga sai taas  hoo sisse ballett. 1.septembril 1945 algas õppetöö balletikoolis, mille esimese lennu Ülle Ulla 1953. aastal lõpetas.

Tänu sellele, et autor tegi ülestähendusi 3.septembrist 1953, mil ta asus Estonias elukutselise balletitantsijana tööle, kuni 3.septembrini 1987 sai ta meenutada oma tööd teatris pisimate nüanssideni.

Äärmiselt huvitav oli lugeda tolleaegsetest ballettmeistritest, dirigentidest ja lavastajatest. Eriti südamlikult oli meenutatud   Udo Väljaotsa.

Raamatus on ära toodud ka Ülle Ulla intervjuu Urmas Otile saates „Carte blanche” ja Hedi Rosma usutlus Ita Everiga pärast Ülle Ulla lahkumist. Eraldi peatükid  on pühendatud Viru varietee aegadele, Tallinnfilmi õppestuudios õppimisele ja rollidele teleteatris, millest „Leedi Windermere´ lehvik” on just meelde jäänud Ülle Ulla omapärase hääle tõttu.

Raamat on  kirjutatud äärmiselt taktitundeliselt, kedagi pole hukka mõistetud. Paljude siin nimetatud teatritegelaste suhtes tekkis huvi neist veel rohkem teada saada.

„Inimesed, keda oma raamatus olen loetlenud, on unustamatud. Tahtsin jutustada väga lihtsas vormis teatrist  ja neist inimestest, kes kandsid oma õlul iga toimuvat etendust. Ajalukku tagasi mvaadates on minust saanud  peaaegu et kroonik, mis polnud sugugi mitte mu eesmärk. Ma olen kirjutamisest väsinud, sest see pole minu ala – hingelt olen kunagine tantsijanna”.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Merle Pobul
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 

 

 

 

 

 

 

 

 
 

Anne Girard. Madame Picasso

prantsIlmunud: Kunst, 2016
Tõlkinud Mirt Väli

„Madame Picasso“ on tõsielul põhinev romaan, milles on lugu Eva Gouel`ist, noorest naisest, kes soovist tuua ellu põnevust, otsustab põgeneda vanematekodust Pariisi, teadmata, et linnas ootab teda saatuslik kohtumine juba kuulsa kunstniku Pablo Picassoga. Ekstsentrilise kunstniku ja sarmika noore naise vahel lahvatab kirglik armuafäär. Evast saab Picasso muusa paljudele tema kubistlikele šedöövritele.

Tegu on kaasahaarava, ladusalt kirjutatud looga, milles on palju kirge, kaotusi, armukadedust, afääre, sõprust ja reetmist. Teos annab ülevaate 20. sajandi alguse Pariisist, sellistest kuulsatest kultuuriviljejatest nagu Henri Matisse, Max Jacob, Guillaume Apollinaire, Kees van Dongen, George Braque, André Derain, Fernande Olivier, Mistinguett, Gertrude Stein, Alice Toklas jpt.. Teoses on kirjeldatud selliseid ajalooliselt olulisi sündmusi nagu maailma suurima ja võimsama laeva Titanicu hukk, kuulsa „Mona Lisa“ kadumine, lisaks sellele on põnevalt kirjeldatud ka  I maailmasõja eelset Pariisi .

Raamat pakub kindlasti huvi mitte ainult ilukirjandust armastavaltele inimestele vaid ka tuntud inimese eluloofaktidele põhineva kirjanduse austajatele, kuna selles on palju reaalsuses aset leidnud sündmusi, palju tuntud kultuuritegelasi. Teose kirjutamisel on autor suurt rõhku pannud sellele, et kirjeldatud sündmused oleksid reaalsuses aset leidnuga vastavuses. Vaid mõni üksik kõrvaline süzeeliin, tegelane oli välja mõeldud. Lugu aitas edasi anda Picasso arvukad tööd, Eva, Gertrude Steini ja Alice Toklase kirjavahetuse uurimine ning paljud teised Picassole ja tema kunstile pühendatud teosed.

Tegu oli väga huvitava ja kaasahaarava looga, mida oli raske käest panna. Teoses mainitud paljud tuntud nimed, sündmused, maalikirjeldused ja näitused tekitasid kohest huvi ja soovi uurida, otsida rohkem informatsiooni, vaadata pilte, lugeda raamatuid, näiteks  I maailmasõja eelse Pariisi kultuurielu kohta. Autor oli suurepärast eeluuringut teinud, mis jättis väga tõetruu mulje ning paneb lootma, et kõik oligi nii. Soovitan kõigile!

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Diana Taukul
Pelguranna raamatukogu vabatahtlik

 

Bee Wilson. Kahvliga või kahvlita: köögileiutiste ajalugu

kahvliga-või-kahvlitaIlmunud: Äripäev, 2013
Tõlkinud Tiina Randus

 

Väärt ja põnev avastusretk köögitarvikute ajalukku. Ühtlasi on see toidu ja toitumise ajalugu; kultuuri ja tehnoloogia lugu.

Köögileiutised muutsid ja muudavad toiduvalmistamis- ja söömisviise. Neil on eelised, samuti ohud. Autor ütleb tabavalt, et köögitehnoloogia on endiselt elu ja surma küsimus. Toiduvalmistamise kaks peamist mehhanismi, lõikumine ja kuumutamine, on äärmiselt ohtlikud. Ent ilma noa ja tuleta köögis ei saa.

Raamatu 8. peatükis keskendutakse olulistele leiutistele ja tehnoloogiatele. Näiteks potid ja pannid, noad, lusikad, kahvlid jt söögiriistad. Põhjalikult kirjeldatakse tule ja jää mõju toidukultuurile ning mõõtmist ja peenestamist köögis. Raamatu läbivaks teemaks on muidugi söömine ja köök.

Tule taltsutamine, inimese füüsiline areng, uued tehnikad toiduvalmistamises ja revolutsioonid köögis, märkimisväärsed tagajärjed sotsiaalses plaanis – see kõik on seotud köögileiutistega.

Missugune pöördeline mõju oli 17. sajandil kahvlil noale kui söögivalmistaja vanimale tööriistale? Kuidas jäid noad ilma nende kunagisest maagilisusest ja lauanoad teravusest ehk võimust?

Miks on lusikad universaalsed? Kas revolutsioon lauakommetes avaldas otsest mõju hammastele?

Kuidas ja miks natsid ühepajatoidu ideoloogiavankri ette rakendasid ja miks kokaraamatud kiiruga ümber kirjutati?

 

Vaimutoitu sisaldav, terav, põletav ja huumoriga vürtsitatud lugemine. Head isu!

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Helen Kena
Eestikeelse kirjanduse osakonna
raamatukoguhoidja