RSS

Category Archives: kultuur

Florian Illies. 1913. Sajandi suvi

Ilmunud: Tänapäev, 2017
Tõlkinud Heli Mägar

Florian Illiesi raamat „1913. Sajandi suvi“ viib meid ajarännule 1913. aastasse. Saame pilgu heita kultuuriinimeste, valitsejate (ka tulevaste) ja teadlaste tegudele, mõtetele ja arutlustele sel sajandil. Raamatu kirjutamisel on autor uurinud palju kultuuriajaloolisi materjale, biograafiaid ja kirjavahetusi. Raamatut lugedes tasub käepärast hoida nutitelefon või arvuti, sest raamatu sisu paremaks mõistmiseks on hea guugeldada ja nimetatud kunstiteostele ja ajaloolistele isikutele pilk peale heita ning mälu värskendada. Õigupoolest tekibki raamatut lugedes tunne, et oleme koos autoriga uurimisretkel. Nauditav on raamatu autori omapoolne hoiak ja väikesed kommentaarid.

Aasta 1913 on jaotatud omakorda kaheteistkümneks kuuks, igal kuul jälgime üheaegselt paljude tegelaste toimetamisi nii-öelda reaalajas. Iga uue kuu juures on ära toodud väike sisukokkuvõte saabuvast osast. Lähenemine on meeldivalt humoorikas, kuigi sündmused on aeg-ajalt vägagi tõsised ja traagilised.

Franz Kafka, Sigmund Freud, Franz Marc, Marcel Duchamp, Heinrich ja Thomas Mann, Oskar Kokoschka, Austria troonipärija ertshertsog Franz Ferdinand, Robert Musil, Camille Claudel, Rainer Maria Rilke, Albert Einstein, Georg Trakl, Picasso, lisaks Lenin, Stalin ja Hitler ning palju teisi – nemad on tegelased, kelle elu, armastust, õnne, loomingut ja traagilisi hetki 1913. aastal raamatus kajastatakse.

Lisaks saame teada, et Vene piloot Pjotr Nikolajevitš Nesterov sooritas oma lahingulennukiga esimese surmasõlme, Austria iluuisutaja Alois Lutz sooritas pöördhüppe, mis kannab tänaseni nime Lutz, sünteesiti uimasti ecstasy, Charles Fabryl õnnestub avastada osoonikiht, Karl Valentin väntab  tummfilmid „Lõbusad hulkurid“, „Uus kirjutuslaud“, „Karl Valentini pulm“, keiser Wilhelm II osavõtul õnnistatakse sisse 1916. aasta olümpiamängudeks ehitatud Saksa staadion, Fordi autotehases Detroidis võetakse kasutusele lintkonveier, Charlie Chaplin kirjutab alla esimesele filmilepingule Keystone`i stuudioga, sünnib Albert Camus, asutatakse firma Prada ja mis kõige toredam, tagastatakse kahe aasta eest Louvre`st varastatud Leonardo da Vinci maal „Mona Lisa“.

 

Soovitan kõigil kultuurihuvilistel võtta ette ajarännak koos raamatu autori Florian Illiesiga, rebida end hetkeks välja 2017. aasta argipäevast ja seigelda aastas 1913.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Hele Tunnel
Männiku raamatukogu raamatukoguhoidja

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 11. okt. 2017 in kultuur, kunst, sari "Punane raamat"

 

Ülle Ulla. Ma armastasin Estoniat

ulle-ullaIlmunud: Kirjastus SE&JS, 2016

 

Estonia teatrist on kirjutatud päris palju raamatuid.  Iga teos on  oma autori nägu. Selles raamatus on Ülle Ulla lugu läbi Estonia teatri.

Kuna lapsepõlv jätab iga inimese kujunemisse suure jälje, siis natuke ka sellest. Ülle Ulla ema oli nooruses kokku puutunud Hommikuteatriga, mis tegutses küll lühikest aega, aga igatsus teatri järele pani need lootused tütre peale. Esimene etendus, kus üheksaaastane tüdruk kaasa mängis, oli lastelavastus „Pöialpoiss” Draamateatris, järgnes  „Kaval Ants ja Vanapagan”.

„Nii algas minu „karjäär” teatris. Hingasin esmakordselt sisse tõelist lavatagust teatrihõngu. Hingasin seda sisse ja enam teisiti ei osanud ega tahtnudki. Olin nagu sügavas unes viibiv laps muinasjutumaal”.

9.märtsil 1944. aastal Tallinna pommitamise ajal sai Estonia teater täistabamuse, järele jäid vaid varemed. Veel ennelõunal oli Ülle Ulla mänginud Draamateatris lasteetenduses ja õhtul enam Estonia teatrit polnud. Samuti hävis pommirünnakus nende kodu. Kadusid kõik majad Tartu maanteest Sakala keskuseni.

„Hiljem „hariti” meid väärteadmisega, et sakslased pommitasid ja venelased tulid Eestimaad päästma”.

Paljud heliloojad, dirigendid, solistid ja tantsijad olid põgenenud välismaale.

Teatri ajutiseks koduks sai kino Gloria Palace. Alustati ka Estonia teatri taastamisega. Siberis maapaos olnud Anna Ekstoni tagasitulekuga sai taas  hoo sisse ballett. 1.septembril 1945 algas õppetöö balletikoolis, mille esimese lennu Ülle Ulla 1953. aastal lõpetas.

Tänu sellele, et autor tegi ülestähendusi 3.septembrist 1953, mil ta asus Estonias elukutselise balletitantsijana tööle, kuni 3.septembrini 1987 sai ta meenutada oma tööd teatris pisimate nüanssideni.

Äärmiselt huvitav oli lugeda tolleaegsetest ballettmeistritest, dirigentidest ja lavastajatest. Eriti südamlikult oli meenutatud   Udo Väljaotsa.

Raamatus on ära toodud ka Ülle Ulla intervjuu Urmas Otile saates „Carte blanche” ja Hedi Rosma usutlus Ita Everiga pärast Ülle Ulla lahkumist. Eraldi peatükid  on pühendatud Viru varietee aegadele, Tallinnfilmi õppestuudios õppimisele ja rollidele teleteatris, millest „Leedi Windermere´ lehvik” on just meelde jäänud Ülle Ulla omapärase hääle tõttu.

Raamat on  kirjutatud äärmiselt taktitundeliselt, kedagi pole hukka mõistetud. Paljude siin nimetatud teatritegelaste suhtes tekkis huvi neist veel rohkem teada saada.

„Inimesed, keda oma raamatus olen loetlenud, on unustamatud. Tahtsin jutustada väga lihtsas vormis teatrist  ja neist inimestest, kes kandsid oma õlul iga toimuvat etendust. Ajalukku tagasi mvaadates on minust saanud  peaaegu et kroonik, mis polnud sugugi mitte mu eesmärk. Ma olen kirjutamisest väsinud, sest see pole minu ala – hingelt olen kunagine tantsijanna”.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Merle Pobul
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 

 

 

 

 

 

 

 

 
 

Anne Girard. Madame Picasso

prantsIlmunud: Kunst, 2016
Tõlkinud Mirt Väli

„Madame Picasso“ on tõsielul põhinev romaan, milles on lugu Eva Gouel`ist, noorest naisest, kes soovist tuua ellu põnevust, otsustab põgeneda vanematekodust Pariisi, teadmata, et linnas ootab teda saatuslik kohtumine juba kuulsa kunstniku Pablo Picassoga. Ekstsentrilise kunstniku ja sarmika noore naise vahel lahvatab kirglik armuafäär. Evast saab Picasso muusa paljudele tema kubistlikele šedöövritele.

Tegu on kaasahaarava, ladusalt kirjutatud looga, milles on palju kirge, kaotusi, armukadedust, afääre, sõprust ja reetmist. Teos annab ülevaate 20. sajandi alguse Pariisist, sellistest kuulsatest kultuuriviljejatest nagu Henri Matisse, Max Jacob, Guillaume Apollinaire, Kees van Dongen, George Braque, André Derain, Fernande Olivier, Mistinguett, Gertrude Stein, Alice Toklas jpt.. Teoses on kirjeldatud selliseid ajalooliselt olulisi sündmusi nagu maailma suurima ja võimsama laeva Titanicu hukk, kuulsa „Mona Lisa“ kadumine, lisaks sellele on põnevalt kirjeldatud ka  I maailmasõja eelset Pariisi .

Raamat pakub kindlasti huvi mitte ainult ilukirjandust armastavaltele inimestele vaid ka tuntud inimese eluloofaktidele põhineva kirjanduse austajatele, kuna selles on palju reaalsuses aset leidnud sündmusi, palju tuntud kultuuritegelasi. Teose kirjutamisel on autor suurt rõhku pannud sellele, et kirjeldatud sündmused oleksid reaalsuses aset leidnuga vastavuses. Vaid mõni üksik kõrvaline süzeeliin, tegelane oli välja mõeldud. Lugu aitas edasi anda Picasso arvukad tööd, Eva, Gertrude Steini ja Alice Toklase kirjavahetuse uurimine ning paljud teised Picassole ja tema kunstile pühendatud teosed.

Tegu oli väga huvitava ja kaasahaarava looga, mida oli raske käest panna. Teoses mainitud paljud tuntud nimed, sündmused, maalikirjeldused ja näitused tekitasid kohest huvi ja soovi uurida, otsida rohkem informatsiooni, vaadata pilte, lugeda raamatuid, näiteks  I maailmasõja eelse Pariisi kultuurielu kohta. Autor oli suurepärast eeluuringut teinud, mis jättis väga tõetruu mulje ning paneb lootma, et kõik oligi nii. Soovitan kõigile!

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Diana Taukul
Pelguranna raamatukogu vabatahtlik

 

Bee Wilson. Kahvliga või kahvlita: köögileiutiste ajalugu

kahvliga-või-kahvlitaIlmunud: Äripäev, 2013
Tõlkinud Tiina Randus

 

Väärt ja põnev avastusretk köögitarvikute ajalukku. Ühtlasi on see toidu ja toitumise ajalugu; kultuuri ja tehnoloogia lugu.

Köögileiutised muutsid ja muudavad toiduvalmistamis- ja söömisviise. Neil on eelised, samuti ohud. Autor ütleb tabavalt, et köögitehnoloogia on endiselt elu ja surma küsimus. Toiduvalmistamise kaks peamist mehhanismi, lõikumine ja kuumutamine, on äärmiselt ohtlikud. Ent ilma noa ja tuleta köögis ei saa.

Raamatu 8. peatükis keskendutakse olulistele leiutistele ja tehnoloogiatele. Näiteks potid ja pannid, noad, lusikad, kahvlid jt söögiriistad. Põhjalikult kirjeldatakse tule ja jää mõju toidukultuurile ning mõõtmist ja peenestamist köögis. Raamatu läbivaks teemaks on muidugi söömine ja köök.

Tule taltsutamine, inimese füüsiline areng, uued tehnikad toiduvalmistamises ja revolutsioonid köögis, märkimisväärsed tagajärjed sotsiaalses plaanis – see kõik on seotud köögileiutistega.

Missugune pöördeline mõju oli 17. sajandil kahvlil noale kui söögivalmistaja vanimale tööriistale? Kuidas jäid noad ilma nende kunagisest maagilisusest ja lauanoad teravusest ehk võimust?

Miks on lusikad universaalsed? Kas revolutsioon lauakommetes avaldas otsest mõju hammastele?

Kuidas ja miks natsid ühepajatoidu ideoloogiavankri ette rakendasid ja miks kokaraamatud kiiruga ümber kirjutati?

 

Vaimutoitu sisaldav, terav, põletav ja huumoriga vürtsitatud lugemine. Head isu!

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Helen Kena
Eestikeelse kirjanduse osakonna
raamatukoguhoidja

 
 

Vladimir Lapin. Peterburi lõhnad ja helid

peterburi-lõhnad-ja-helidIlmunud: Norberg & Co, 2015

Peterburi on kõige põhjapoolsem suurlinn. Selle omaaegse Venemaa pealinnaga on seotud hulk Eesti ajaloolisi suurkujusid. Muljetavaldav on seegi, et enne Esimest maailmasõda elas Peterburis ligikaudu viiskümmend tuhat eestlast (umbes Pärnu linn praegu). Peterburi oma kolmesaja aastase ajalooga (asut 1703) on eestimaalastele olnud alati lähedane linn.

Kui tavapäraselt on ajaloo kirjutamise aluseks majanduslik-poliitiline elu ning teljeks sõjad, siis Vladimir Lapini raamat avab Peterburi ajaloo hoopis läbi eripärase vaatenurga. Aluseks on helid ja lõhnad. Nende meeletajude tekitajate tagatausta kaudu on kirja pandud kogu Peterburi ajalugu. Selline lähenemisviis võimaldab ajalugu avada palju laiapõhjalisemalt: näitab, kuidas tavainimesed oma igapäevast elu elasid.

Kui alustada Peterburi helidest ja lõhnadest, siis alustuseks asukohast – Soome laht ja Neeva jõgi. Vesi ja tuul. Neeva jõe ääres ei puutunud inimene kokku mitte põllulillede ja puude kohinaga, vaid vee loksumise ja mühinaga. Ka kahuripaugud kuulusid linna igapäevasesse fooni. Nendega anti linnarahvale teada vee tasemest ja üleujutuste seisust. Kahuripaugud olid linnavõimu suhtlusvahendiks rahvaga, tolleaegne infosüsteem.

Peterburi kui keskvõimu sümbolit on alati iseloomustanud sõjaline dominant. Tsaarid olid ka ise elukutselised sõjaväelased. Paraad sulandus linna ellu juba Peeter I aegadest. Igasugused sõjaväelised helid olid Peterburile läbi ajaloo väga omased.

Neevaäärne linn on alati olnud tööstuslinn oma tööstuslinnale omaste lõhnade ja kõladega. Majandusliku arenguga need muutusid. Uusi lõhnu ja akustilisi helisid tõi kaasa ka transpordi eri liikide arenemine. Suures linnas, kus elas paljurahvuseline elanikkond, oli ka helikõla ja lõhnabukett multikultuurne, andes erilise linnaaura.

Linna lõhnad ja helid olid ka hooajalised, moodustades omamoodi linna aastakalendri. Oli talvepühade lõhn ja kõla, paastuaja ja vastlapäeva lõhnad ja helid, argipäeva lõhnad jne.

Ja kes tahab teada, kuidas lõhnas 18. sajandi Pariis, siis lugege Patrick Süskindi raamatut „Parfüüm“.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

 

Virve Edro
Nõmme raamatukogu raamatukoguhoidja

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 29. dets. 2015 in ajalugu, kultuur

 

Juune Holvandus. Punasest merest Jordani jõeni

punasest merest Jordani jõeniIlmunud: Johannes Esto Ühing, 2015

Seda raamatut iseloomustavad järgmised märksõnad: Iisrael ja Palestiina – nende riikide ajalugu, usundid, kultuur, elulaad.

Tegemist on põneva reisiraamatuga, mis annab põhjaliku ülevaate nimetatud piirkonna kaugest minevikust ning kaasaja probleemidest.

Senisest enam suhtutakse siin kriitiliselt juudiriigi ja araablaste suhetesse, nähes ka vigu Iisraeli riigi poliitilistes sammudes.

Raamatu huvitavama osa moodustab nö ekskursioon minevikku. Tuuakse välja ajaloo käigus erinevate religioonide põimumine inimühiskonna kujunemise hälli aladel. Peamiselt vaadeldakse judaismi, islamit ja kristlust. Teatud aegadel on nad omavahel hästi läbi saanud, teatud aegadel mitte. Põhjuseid tuleks otsida sotsiaalsetest suhetest. Äärmine vaesus tekitab alati ja kõikjal vaenu.

Muljetavaldavad on raamatus looduskirjeldused, eriti meeldejäävalt on kirjeldatud kõike, mis seondub surnumerega – selle ajalugu ja olukord tänapäeval. Surnumeri on ju meie planeedi üks unikaalsematest nähtustest. Eduard Bornhöhe on öelnud:” See on kõige sügavam lõhe, mida maakoore sees tuntakse.” See on paik, mida pärast nägemist mäletatakse kaua ja võidakse jäädagi taga igatsema.

Raamatu lugemine on hea vahepala praeguses inforohkes, keerulises ning kurjas maailmas. See on vaade Lähis-Ida loodusesse ja pikaaegsesse ajaloosse ning inimkonna tarkusesse, kus läbi aegade on leitud lahendus ka kõige raskematele probleemidele.

Selle raamatu lugemine pakub igaühele tahet mõista elu ning vaadata kainelt tulevikku.

Muide, raamat jagab ka reisihuvilistele õpetusi, kuidas selles ühiskonnas erinevates olukordades toime tulla, et lõpuks õnnelikuna ning tervena koju tagasi jõuda.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

 

Eve Lausma
eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 22. dets. 2015 in ajalugu, kultuur, reisikiri, usundid

 

Marcia Moody. Harry: elulugu

harry eluluguIlmunud: Kunst, 2015

 

31- aastase mehe elulugu? Jah, sest vähesed on selle aja jooksul teinud/näinud nii palju kui laupäeval, 15. septembril 1984. aastal kell 16.20 sündinud prints Henry Charles Albert David. Maailmale tuntud kui prints Harry.

Printsi elu erineb vägagi lihtsureliku elust. Näiteks võib tuua elamine eraldi lastetiivas, erakoolid, täiskasvanuna heategevus ja kuninganna esindamine erinevate sündmuste puhul ja erinevates riikides. Teosest tuleb selgelt välja, et vanemate abieluprobleeme suudeti tänu kasvatajatele ja turvameestele, kes printsid vajadusel eemale viisid, poiste eest väga pikalt saladuses hoida. Samas on selge ka see, et nii ema kui isa armastasid poisse tohutult.

Kuni prints George sünnini oli prints Harry troonipärimisjärjekorras isa ja vanema venna järel kolmandal kohal, kuid tsiteerides 6-aastast Harryt vennale ütlemas: „Sina saad kuningaks, mina mitte, nii et võin teha, mida ise tahan!“ (lk.57), võib öelda, et seda on ta läbi aastate ka teinud. Prints Harry on käinud nii põhja- kui ka lõunapoolusel ja teeninud kaks korda tegevteenistuses Afganistanis. Samas on ta sattunud ka mitmetesse skandaalidesse, millest raamatus veidi ka räägitakse, kuid kõlama jääb pigem positiivne kui negatiivne.

Positiivset kuvandit pole raske saavutada, kui uskuda temaga seotud heategevusorganisatsioonide juhtide juttu. Prints Harryl on harjumus kõigele võimalikult vara käsi külge panna; eirata etteantud kava, et kõigi lastekodu lastega juttu ajada; külastada abivajajaid nende igapäeva keskkonnas (et olukorrast reaalne pilt saada) ootamatult ja meediata jms. Rääkimata siinkohal veel temaga koos sõjaväes teeninud meeste mälestustest. Prints Harry soovis juba lapsena sõduriks saada ning kui tegevteenistuse võimalus talle avanes, soovis ta olla koheldud täpselt samamoodi nagu iga teine sõdur.

Üks, mis teosest korduvalt läbi käib on ema ja tema pärandi olulisus printsi jaoks. Ta külastab samu kohti, mida ema kunagi kas külastas või plaanis enne oma enneaegset surma külastada. Harry ise on öelnud: Ma tahan ema pärandit nii hästi edasi kanda, kui vaid suudan. Ma ei taha teda asendada, sest seda ei suuda ma iialgi…Kuid soovin tema alustatut jätkata…Paljude jaoks on tema surmast juba kaua aega möödas, kuid mitte minu jaoks. /lk.123

Printsess Diana võttis poegi varakult varjupaikade, haiglate jm asutuste külastamisel kaasa, et printsid näeksid ja õpiksid ümbritsevat maailma tundma. Teosest selgub, et vähemalt prints Harry puhul edukalt. Eriti tugev side paistab printsil olevat lastega, kellega ta alati ühise keele suudab leida.

Prints Harry sündis Walesi prints Charlesi ja printsess Diana teise pojana kindlate traditsioonidega suguvõssa, mida matrooniks olev kuninganna Elizabeth II kindlalt järgib. Raamat on küll printsi elulugu, kuid aitab mõista ka neid tänapäeva inimesele kohati väga kummalisena tunduvaid traditsioone. Vastuse leiavad mitmedki küsimused – miks ei langetatud printsess Diana surma järel Buckinghami palee lippu poolde vardasse, miks oli kuninganna pöördumine rahva poole pärast antud tragöödiat niivõrd erakordne või miks ei osalenud ta oma poja ja Camilla laulatusel.

Autor ütleb eessõnas, et prints Harry armastab nii oma ema, isa kui kasuema ning antud raamat on seda teades ja arvestades kirjutatud. Raamatu kirjutamise käigus on kasutatud paljude printsiga kokku puutunud inimeste mälestusi.

Soovitan raamatut kõigile, keda huvitab kuningakoja liikme elu tänapäeval, koos kogu hea ja halvaga, mis sellega kaasneb. Teos annab senitundmatu sissevaate prints Harry ellu.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Stiina Sild
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 17. okt. 2015 in ajalugu, kultuur