RSS

Category Archives: kunst

Marjane Satrapi. Persepolis

Ilmunud: Kirjastuskeskus, 2008
Tõlkinud: Meelis Rohtla

Seekord tahaksin kirjutada blogipostituse ühest väga põnevast, aga teenimatult vähest kajastust leidnud žanrist kirjandusmaastikul, nimelt graafilisest romaanist. Graafilist romaani mõiste on küll pisut laialivalguv, kuid seda võib vaadelda kui koomiksi tehnikaid kasutav raamatuformaadis tervikteos, millel on läbiv ning arenev tegelaskond. Meie emakeeles pole graafilisi romaane kahjuks palju ilmunud, sageli suhtutakse neisse ka tillukese eelarvamusega ja pannakse ühte patta koomiksitega, mida jällegi seostatakse lihtsate ning peamiselt lastele suunatud piltlugudega.

Teose puhul on siis tegu autori graafilise elulooga, mis algab tema varajasest lapsepõlvest ning kannab meid kaasa tema noorusikka. Raamatu sündmustik algabki kümneaastase Marjane jutustusega Iraanist, Teheranist 1980. aastal. Tegu on pöördelise islamirevolutsiooni järgse aastaga, mil sai kohustuslikuks pearäti kandmine ja sooline eraldatus koolides, tänavatel toimusid meeleavaldused pearäti kandmise poolt ja vastu. Marjanele, kes on kasvanud modernsete ja uuemeelste eluvaadetega peres, on uue režiimi ja selle piirangutega kohanemine raske. Raamatu algust kajastab lapsjutustaja, seetõttu on reaalsus põimitud paeluva fantaasiamaailmaga, viies meid lapselikku võlumaailma, mis kajastab elu ja ajalugu harjumatust vaatevinklist. Peategelase nooruspõlv viib meid eemale lapsepõlvekodust, täiesti erinevasse Euroopa kultuuriruumi, kus valitseb küll usuline vabadus, kuid ka näiteks liigsest vabadusest tulenevad ahvatlused erinevate meelemürkide näol.

Raamatut läbivateks teemadeks on Iraani-Iraagi sõda, ühiskonnakorralduse muutused, kohanemine võõras kultuuriruumis, kasvuraskused, eneseleidmine, naiste õigused, Iraani ajalugu. See teos suudab avada valulisi teemasid läbi koomiksikunsti võlumaailma, muutes need nii pisut kergemini omastatavaks.

Raamat kuulub ühtlasi ka meie selleaastasesse “Raamatuga kevadesse” programmi. Kuigi mõni osaleja on asunud teost lugema tugevate eelarvamustega koomiksi suhtes, on nad tagasisidet andes toonud välja vaid positiivseid elamusi. Sellest ka loo moraal, et kirjandusteoseid valides tuleks heita kõrvale eelarvamused ja anda võimalusi uutele elamustele/žanritele ;).

Tegu on igatahes väga väärt teosega, mis võiks kindlasti kuuluda ka koolide kohustusliku lugemisvara hulka, sest annaks õpetajatele võimaluse lõimida ajaloo ning kirjanduse tunnid ja laseks õpilaste tutvuda veidi teistmoodi kirjanduse ning ajalookäsitlusega. Mina igatahes soovitan teost soojalt, ühe lühikese lugemise kohta kutsus see minus esile palju erinevaid emotsioone. Raamatu illustratsioonid on lihtsad must-valged pildid, kuid hoolimata oma lihtsuses on need vägagi mõjusad ning moodustavad tekstiga koos nauditava terviku.

Suurima valiku koomikseid ja graafilisi romaane leiate laenutamiseks Paepealse raamatukogust. Kindlasti soovitan tutvuda ka raamatu põhjal valminud animafilmiga, vaata autori tutvustust.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER.

 

Berit Berg
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 

 

Marko Mäetamm. Juubeliaasta

juubeliaastaIlmunud: Paranoia Publishing Group, 2016

Marko Mäetamm on tuntud ja hinnatud Eesti kunstnik, kes ei vajagi väga palju tutvustamist. 2015. aastal täitus Mäetammel 50. eluaasta ning kunstnik otsustas oma juubeliaasta tegevused, mõtted ja seigad panna ilusate väikeste roosade kaante vahele dokumentaalse jutustuse vormis.

„Juubeliaasta“ on täpselt selline raamat, mida vahelduseks paksudele romaanidele on hea kerge lugeda. Raamatus on arvukalt ka kunstniku enda poolt loodud väikseid illustratsioone, mis kannavad edasi humoristliku väärtust.

Kindlasti ei ole raamat pikk ja igav kirjeldus igapäevastest tegevustest, vaid lugejal on võimalus piiluda kunstniku elu telgitagustesse, lugeda kuidas valmivad teosed ja näitused ning osa saada tema muudest põnevatest ettevõtmistest. Näiteks on võimalik täpsemalt raamatust lugeda Mäetamme rollist OPi saatejuhina, sellest kuidas valmisid kujundus 2015. aasta Eesti Vabariigi aastapäeva vastuvõtuks Jõhvi kontserdimajas ja tema suurejooneline isikunäitus KUMUs. Ja seda kõike on kirjutatud väga ausalt.

Mäetamme kirjutamisstiil on humoorikas ja eneseirooniline ning pakub lugejale mitmeid äratundmismomente erinevate mõtete ja tunnete näol. Raamatut lugedes on muietest ja itsitustest raske kõrvale hoiduda.

„Niisugust pornot, nagu ma kunagi 90ndate keskpaigas oma ämmma ja äia (olgu muld neile kerge) korteris tegin, ma ka enam korrata ei kavatse. Nimelt liimisin ma seal oma vanade teksade pinnalaotuse PVA liimiga köögi seinale, kõrvaldades niimoodi terve hulga auke, pragusid ja ebatasasusi…

Loomulikult – kes oskas vaadata, see võis pikemal silmitsemisel üht-teist aimata, sest tegelikult paistis see pükste pinnalaotus värvi alt ikka välja küll. Aga et tavaliselt niimoodi remonti ei tehta, siis ei osanud keegi ka midagi nii imelikku kahtlustada ega neid pükse sealt nii kangesti ka otsida.“

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Anu Vahtramäe
Praktikant

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 28. veebr. 2017 in biograafiad-memuaarid, kunst

 

Anne Girard. Madame Picasso

prantsIlmunud: Kunst, 2016
Tõlkinud Mirt Väli

„Madame Picasso“ on tõsielul põhinev romaan, milles on lugu Eva Gouel`ist, noorest naisest, kes soovist tuua ellu põnevust, otsustab põgeneda vanematekodust Pariisi, teadmata, et linnas ootab teda saatuslik kohtumine juba kuulsa kunstniku Pablo Picassoga. Ekstsentrilise kunstniku ja sarmika noore naise vahel lahvatab kirglik armuafäär. Evast saab Picasso muusa paljudele tema kubistlikele šedöövritele.

Tegu on kaasahaarava, ladusalt kirjutatud looga, milles on palju kirge, kaotusi, armukadedust, afääre, sõprust ja reetmist. Teos annab ülevaate 20. sajandi alguse Pariisist, sellistest kuulsatest kultuuriviljejatest nagu Henri Matisse, Max Jacob, Guillaume Apollinaire, Kees van Dongen, George Braque, André Derain, Fernande Olivier, Mistinguett, Gertrude Stein, Alice Toklas jpt.. Teoses on kirjeldatud selliseid ajalooliselt olulisi sündmusi nagu maailma suurima ja võimsama laeva Titanicu hukk, kuulsa „Mona Lisa“ kadumine, lisaks sellele on põnevalt kirjeldatud ka  I maailmasõja eelset Pariisi .

Raamat pakub kindlasti huvi mitte ainult ilukirjandust armastavaltele inimestele vaid ka tuntud inimese eluloofaktidele põhineva kirjanduse austajatele, kuna selles on palju reaalsuses aset leidnud sündmusi, palju tuntud kultuuritegelasi. Teose kirjutamisel on autor suurt rõhku pannud sellele, et kirjeldatud sündmused oleksid reaalsuses aset leidnuga vastavuses. Vaid mõni üksik kõrvaline süzeeliin, tegelane oli välja mõeldud. Lugu aitas edasi anda Picasso arvukad tööd, Eva, Gertrude Steini ja Alice Toklase kirjavahetuse uurimine ning paljud teised Picassole ja tema kunstile pühendatud teosed.

Tegu oli väga huvitava ja kaasahaarava looga, mida oli raske käest panna. Teoses mainitud paljud tuntud nimed, sündmused, maalikirjeldused ja näitused tekitasid kohest huvi ja soovi uurida, otsida rohkem informatsiooni, vaadata pilte, lugeda raamatuid, näiteks  I maailmasõja eelse Pariisi kultuurielu kohta. Autor oli suurepärast eeluuringut teinud, mis jättis väga tõetruu mulje ning paneb lootma, et kõik oligi nii. Soovitan kõigile!

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Diana Taukul
Pelguranna raamatukogu vabatahtlik

 

Elena Poniatowska. Kallis Diego, Sind embab Quiela

kallis-diego-sind-embab-quielaToledo kirjastus, 2014

Tõlkinud Mari Laan

See kiriromaan koosneb kaheteistkümnest Diego Rivera esimese naise Angelina Belova vastamata kirjast Diegole Mehhikosse. Kirjad on saadetud ajavahemikul 19. oktoober 1921 kuni 22. juuli 1922.

Loo taustaks on esimese ilmasõja järgne Pariis, vaesus, külmad talved, toidunappus, aga ka terve galerii Pariisi kunstielu tuntud inimesi.

Aastatel 1909-1910 on kunsti rahvusvaheliseks pealinnaks Pariis ja selle keskmeks Montparnasse.

1909. aastal võtab Diego Rivera, juba siis jõuline ja omanäoline Mehhiko maalikunstnik, ette esimese Euroopa reisi, et midagi juurde õppida ja ennast suurte kunstimeistritega võrrelda.

Vaatamata rahalisele kitsikusele üürib Diego seal ateljee ja jääb Pariisi neljateistkümneks aastaks.

Ühel reisil Brüsselisse tutvub ta Angelina Belovaga, Peterburis sündinud ja Pariisis õppinud maalikunstnikuga. Angelina on Diegost lummatud, ta armastab meeletult seda mehhiko hiiglast ja imetleb tema geniaalsust. Temast saab Diego Rivera seaduslik naine, jagades kõiki Pariisi elu rõõme ja raskusi.

„Loomulikul viisil, tõotuseta, kaasavarata, rahaliste lepeteta, paberita, lepinguta saime üheks. /…/ Üheskoos seisime eluga silmitsi ja nii möödusid kümme aastat, parimad aastad mu elus. Kui mulle antaks võimalus uuesti sündida, valiksin uuesti need kümme aastat täis valu ja õnne, mis ma veetsin koos Sinuga, Diego.“ (lk 76)

Kui algab sõda, tuleb neil elada mitte millestki oma kütmata ateljees. Sureb nende väike poeg ja vaatamata Angelina armastusele, mõistab Diego, et tal tuleb lahkuda. Ta jätab kõik ja sõidab sünnimaale, et maalida ja ennast uuesti leida, mõtlemata kordagi Angelinale.

„Valus on mõtelda, et SA ei vaja mind enam sugugi, Sina, kes ikka hüüdsid: „Quiela!“ nagu uppuja, kes anub, et talle päästerõngas heidetaks. /…/Tulutu on paluda, et SA mulle kirjutaksid, kuid siiski peaksid Sa seda tegema.“ (lk 81)

1932. aastal asus Angelina sõprade kutsel elama Mehhikosse, kus ta töötas kunstiõpetajana ja teatrikunstnikuna. Seal tuntakse teda nimekujuga Angelina Beloff, kuid Euroopas on Belova jäänud kunstnikuna peaaegu tundmatuks.

 

Elena Poniatowska (1932) on Mehhiko kirjanik ja ajakirjanik, kes sai 2013. aastal ka hispaaniakeelse kirjandusilma tähtsaima auhinna — Cervantese preemia.

Pariisis sündinud Poniatowska põlvneb isa poolt poola-prantsuse aadlisoost ja mehhiklannast emast, kelle pere põgenes Teise maailmasõja eest Mehhikosse. Elena Poniatowska on avaldanud üle 40 raamatu, romaane, lühiproosat, esseesid, elulugusid, teda on tõlgitud kahekümnesse keelde.

Lisaks võib eesti keeles lugeda J.M.G. Le Clezio raamatut „Diego ja Frida“ ja Elena Poniatowskast on kirjutanud Ruth Sepp „Kuulamise kunst. Cervantes 2013 Elena Poniatowskale“ ajakirjas Looming 1/2014

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Malle Järv
Laagna raamatukogu juhataja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 8. aug. 2014 in ilukirjandus, kiriromaan, kunst

 

Irena Wiley. Kahekümne aastaga ümber maailma: kunstisaadik diplomaatia maailmas

Kahekümne aastaga ümber maailmaIlmunud: Varrak, 2013

 

Irena Baruch Wiley (1906–1972) mälestusteraamat diplomaatilisest elust algab abiellumisega USA diplomaadi John Cooper Wileyga (1893–1967), 1934. aastal Touloni raekojas. Neli aastat varem tutvusid nad Varssavis, kuhu Irena oli tulnud Lódźi linnast, et õppida maalikunsti ja skulptuuri, ning kus 13 aastat vanem John oli USA Varssavi-saatkonnas nõunikuks. Raamat lõppeb 1954. aastal nende lahkumisega Panamast ja Johni erruminekuga välisteenistusest. Sinna vahele jääb 20 aastat elu ja tööd erinevates kultuurides ja poliitilistes režiimides – Stalini-aegsel Venemaal, Anschlussi-eelses ja aegses Austrias, Lätis ja Eestis saatuslikel aastatel 1938-1940, Salazari-aegses Portugalis, Colombias, okupatsioonist vabanenud Iraanis enne islamipööret ja viimaks Panamas.

Esimesed lähetused, kuhu Wileyd suunati, juhtusid olema kohad, kus ilus idüll asendus peagi teadmatusega, tuues kaasa puuduse ja hirmu. Nendel Euroopa jaoks keerulistel aegadel aitasid Wileyd paljudel inimestel, keda Euroopas oleksid ees oodanud vaid tagakiusamine ja sunnitöö, halvemal juhul surm, Ameerikasse pageda. Kuid soov aidata neid ajaloohammasrataste vahele jäänuid, jäi kahjuks paljudel juhtudel jõuetuks meeleheitlikuks sooviks, mil ei olnud abi ka nende diplomaatilisest võimust. Seda ängi on tunda ka ridades, mis Irena Wiley on kirja pannud viimasest külaskäigust Laidoneride juurde sisuliselt juba okupeeritud Eestis.

Kõigi ootamatute viperuste, takistuste ja kogetud koledustega, millest raamatus otseselt juttu ei ole, on Irena Wileyl aidanud hakkama saada suur kunstiarmastus, särav mõistus ja huumorimeel. Ka raamatusse jagub rohkelt humoorikaid lähenemis uskumatult armetutele elutingimustele erinevates USA saatkonnahoonetes ja ametikorterites, lõbusaid juhtumisi bankettidel ja õhtusöökidel ning keelebariäärist ja kultuuride erinevusest alguse saanud lugusid saatkonna abipersonaliga.

Seda raamatut kirjutama asudes oli Irena Wiley üheks eesmärgiks anda juhatust tulevastele noortele diplomaatide naistele, kuid nüüdseks on see omandanud suurema väärtuse just memuaarteosena, andes võimaluse piiluda, kujutluses vaid vastuvõttude ja pidudega täidetud, diplomaatilise korpuse elu argipäeva.

Lisaks sellele raamatule soovitan kätte võtta ka Eesti diplomaatide abikaasade poolt kirjutatud raamatud „Varjuteater“ (Viivi Luik) ja „Vene veri“ (Kai Aareleid, olemas ka e-raamatukogus ELLU), mis pakuvad huvitavat võrdlust Irena Wiley poolt jutustatuga.

Viivi Luige suurepärased kirjeldused Igavesest Linnast, kus saadikul tuleb lisaks kõigele muule lahendada saatkonnaruumide ja korteriküsimusi, saades hakkama nende väheste summadega, mis eraldatud riigi vägagi õhukesest rahakotist. Lisaks lihtsaid, kuid Viivi Luigele omase võrratu tunnetuse ja stiiliga kirjutatud igapäevaseid lugusid, mis võrdlevad itaallaste, eestlaste ja ka sakslaste meelelaadi.

Kai Aareleidi hetked Põhjamaade Veneetsiast vaheldumisi suguvõsa mälestustega oma eestlasest vanaisa Friedrichi ja venelannast vanaema Aleksandra tutvumisloost ning kolimisest kaugest Simbirskist Eestisse Palamusele, näitavad kui vähe või palju on muutunud elu Venemaal kolmveerand sajandi jooksul.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Loe e-raamatukogust ELLU

 

 

Liina Haas
Eestikeelse kirjanduse osakonna
raamatukoguhoidja

 
 

Aavo Kokk, Andres Eilart “Pintsliga tõmmatud linnad”

pintsliga-tommatud“Pintsliga tõmmatud linnad” on järg “Pintsliga tõmmatud Eesti” (2011) autoritelt.

Raamat pakub huvi nii ülevaatliku kunstialbumina kui ka omalaadse reisijuhina.

Autorid on raamatu koostamisel keskendunud 150 nii Eesti kui välismaa linnale, mis on praegu või ajaloos olnud eestlastele tähtsad keskused.

Teosed on erakogudest, galeriidest ja muuseumidest, mõned tööd on maalitud spetsiaalselt selle raamatu tarvis. Raamatus on teoseid, mis kajastavad võimalikult hästi maalitud linna meeleolu. Lisaks majavaadetele on ka töid, mis näitavad inimeste toimetamisi linnas. Iga linnavaadet täiendab kultuurilooline vürtsikas autoritekst ja asukohakaart.

Siin on nii kuulsate meistrite töid, mille olemasolust teadsid vähesed ja üllatavaid fakte kodusest Eestist, kui ka vapustavaid lugusid eestlastest, kes on vabatahtlikult või sunnitult asunud elama kaugele kodumaast.

/1945-1947 maalis Haamer mõnelgi korral Göteborgi sadamat või selle töölisi. Need olid väikesed masoniidile maalitud tööd, mille rasketes toonides värvikihi alt kumab koduigatsust./ lk 38.

Raamatu ülesehitus lähtub tähestikulisse järjekorda seatud kohanimedest. Teoste valik on mitmekülgne. Üllatav ja samas meeldiv on tänapäeva kunstnike seadmine tuntud klassikute kõrvale.

Lood tööde juures on emotsionaalsed, iga pildi juures on selgitus kunstniku seotusest paigaga. Maale saatvatesse tekstidesse on püütud mahutada palju huvitavat – kultuurilugu, kunstniku eluloolisi üksikasju, maali iseloomustust. Raamatu kaante vahel on nii äratundmisrõõmu kui ka põnevaid üllatusi. Mulle pakkus avastamisrõõmu Elmar Kitse maal “Narva panoraam kosega” ja Lauri Eltermaa “Moskva – 400″.

Ühes raamatuga “Pintsliga tõmmatud Eesti” loodud veebiküljelt www.maastikumaal.ee leiab Eesti kaardi, millele klikates avanevad konkreetsetes paikades maalitud pildid.

 

Tiina Saar
Nurmenuku raamatukogu
raamatukoguhoidja

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 15. mai 2013 in kunst

 

Marina Picasso “Vanaisa”

vanaisaÄärmiselt masendav ja nukker lugu ühest perekonnast ja samuti selle perekonnapeast ja hävitajast, 20. sajandi ühest suurimast ja edukamast kunstnikust – Pablo Picassost.

Marina ja tema venna Pablito elust ja lapsepõlvest kirjutatud raamat jutustab lugejatele nende majanduslikult raskest, alandavast ja hävitavast lapsepõlvest, kust puudus armastus ja stabiilsus. Marina ja Pablito sündisid Émilienne Lotte ja Paulo Picasso perre, viimane oli Pablo Picasso ja ukraina-vene baleriini Olga Khoklova poeg. Emilienne ja Paulo lahutasid oma abielu varsti pärast Marina sündi ja peale seda olid lapsed tihti omapead jäetud. Ema jõi sageli ja hullas endast märksa nooremate meestega, isa külastas neid harva ja siis ainult selleks, et viia neid oma kuulsat vanaisa vaatama, et temalt raha küsida. Külaskäigud La Californie villasse olid piinarikkad, tihtipeale ei lastud neid välisuksest sissegi, sest kuulus kunstnik tegi tööd, magas vm. Peamiseks külaliste ära saatjaks oli Picasso viimane naine Jaqueline Rogue, kes tahtis oma Päiksekest ja Kõigevägevamat ainult enda päralt hoida. Juhul kui poeg ja lapselapsed siiski audientsi osaliseks said, siis mõnitas ta oma poega ja oli lapselaste vastu suhteliselt ükskõikne. Pojale jagas ta sandikopikaid, nii et lapsed elasid koos emaga täielikus vaesuses. Vahel sekkusid sotsiaaltöötajad, kuid olukord ei paranenud eriti.

9-aastaselt jäi Marina tuberkuloosi ja pidi pikka aega haiglas viibima. Tema arst kirjutas Picassole ja nõudis raha, et saata tüdruk ravile. Lõpuks Picasso nõustus sellega, kuid tõenäoliselt ainult sellepärast, et näidata maailmale milline lahke vanaisa ta on. Pablito saadeti ravikeskusesse koos Marinaga, sest nende omavaheline side oli nii tugev, et nad ei saanud teineteiseta olla ja elada. Kuid 24-aastaselt sai Pablito elutahe otsa kui Jaqueline ei lasknud teda ja Marinat oma vanaisa surnukeha juurde ega matustele. Pablito neelas kloori ja suri 3 kuud hiljem hirmsates vaevades. Paulo, harjunud elama oma isa varjus, suri 2 aastat hiljem.

Marina päris La Californie ja tema omanduses on kollektsioon 400-st Picasso maalist ja üle 7000 sketši, joonistuse ja skulptuuri. 1982, peale palju aastaid kestnud paanikahäireid, läks Marina psühhoanalüütiku juurde, kus ta käis kokku 14 aastat, enne kui ta suutis oma mineviku ja kuulsa nimega leppida. Elamine Picassode perekonnas mõjutas tugevalt ka tema täiskasvanuea suhteid.

Marina Picassol on kaks last, poeg Gael ja tütar Flore ning kolm Vietnamist adopteeritud last: Florian, May ja Dimitri. Alates 1990. aastast on Marina loodud Marina Picasso Fond aidanud hüljatud ja koduta lapsi Vietnamis. Tema algatusel on loodud Ho Chi Minhi linna lastehaiglad, koolid ja endistesse sõjaväebaasidesse korralikud Thu Duc orbudekodud ning Vietnamisse saadetakse lastele regulaarselt piima.

Kurb ja mõtlemapanev ühe perekonna tegelik lugu, mis näitab selgelt, et kõik ei ole kuld, mis hiilgab ja et ei maksa arvustada inimesi, kelle tegelikku „lastetuba“ ja „tausta“ ei teata ja ei tunta.

Triin Soom
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER