RSS

Category Archives: kunst

Florian Illies. 1913. Sajandi suvi

Ilmunud: Tänapäev, 2017
Tõlkinud Heli Mägar

Florian Illiesi raamat „1913. Sajandi suvi“ viib meid ajarännule 1913. aastasse. Saame pilgu heita kultuuriinimeste, valitsejate (ka tulevaste) ja teadlaste tegudele, mõtetele ja arutlustele sel sajandil. Raamatu kirjutamisel on autor uurinud palju kultuuriajaloolisi materjale, biograafiaid ja kirjavahetusi. Raamatut lugedes tasub käepärast hoida nutitelefon või arvuti, sest raamatu sisu paremaks mõistmiseks on hea guugeldada ja nimetatud kunstiteostele ja ajaloolistele isikutele pilk peale heita ning mälu värskendada. Õigupoolest tekibki raamatut lugedes tunne, et oleme koos autoriga uurimisretkel. Nauditav on raamatu autori omapoolne hoiak ja väikesed kommentaarid.

Aasta 1913 on jaotatud omakorda kaheteistkümneks kuuks, igal kuul jälgime üheaegselt paljude tegelaste toimetamisi nii-öelda reaalajas. Iga uue kuu juures on ära toodud väike sisukokkuvõte saabuvast osast. Lähenemine on meeldivalt humoorikas, kuigi sündmused on aeg-ajalt vägagi tõsised ja traagilised.

Franz Kafka, Sigmund Freud, Franz Marc, Marcel Duchamp, Heinrich ja Thomas Mann, Oskar Kokoschka, Austria troonipärija ertshertsog Franz Ferdinand, Robert Musil, Camille Claudel, Rainer Maria Rilke, Albert Einstein, Georg Trakl, Picasso, lisaks Lenin, Stalin ja Hitler ning palju teisi – nemad on tegelased, kelle elu, armastust, õnne, loomingut ja traagilisi hetki 1913. aastal raamatus kajastatakse.

Lisaks saame teada, et Vene piloot Pjotr Nikolajevitš Nesterov sooritas oma lahingulennukiga esimese surmasõlme, Austria iluuisutaja Alois Lutz sooritas pöördhüppe, mis kannab tänaseni nime Lutz, sünteesiti uimasti ecstasy, Charles Fabryl õnnestub avastada osoonikiht, Karl Valentin väntab  tummfilmid „Lõbusad hulkurid“, „Uus kirjutuslaud“, „Karl Valentini pulm“, keiser Wilhelm II osavõtul õnnistatakse sisse 1916. aasta olümpiamängudeks ehitatud Saksa staadion, Fordi autotehases Detroidis võetakse kasutusele lintkonveier, Charlie Chaplin kirjutab alla esimesele filmilepingule Keystone`i stuudioga, sünnib Albert Camus, asutatakse firma Prada ja mis kõige toredam, tagastatakse kahe aasta eest Louvre`st varastatud Leonardo da Vinci maal „Mona Lisa“.

 

Soovitan kõigil kultuurihuvilistel võtta ette ajarännak koos raamatu autori Florian Illiesiga, rebida end hetkeks välja 2017. aasta argipäevast ja seigelda aastas 1913.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Hele Tunnel
Männiku raamatukogu raamatukoguhoidja

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 11. okt. 2017 in kultuur, kunst, sari "Punane raamat"

 

Marjane Satrapi. Persepolis

Ilmunud: Kirjastuskeskus, 2008
Tõlkinud: Meelis Rohtla

Seekord tahaksin kirjutada blogipostituse ühest väga põnevast, aga teenimatult vähest kajastust leidnud žanrist kirjandusmaastikul, nimelt graafilisest romaanist. Graafilist romaani mõiste on küll pisut laialivalguv, kuid seda võib vaadelda kui koomiksi tehnikaid kasutav raamatuformaadis tervikteos, millel on läbiv ning arenev tegelaskond. Meie emakeeles pole graafilisi romaane kahjuks palju ilmunud, sageli suhtutakse neisse ka tillukese eelarvamusega ja pannakse ühte patta koomiksitega, mida jällegi seostatakse lihtsate ning peamiselt lastele suunatud piltlugudega.

Teose puhul on siis tegu autori graafilise elulooga, mis algab tema varajasest lapsepõlvest ning kannab meid kaasa tema noorusikka. Raamatu sündmustik algabki kümneaastase Marjane jutustusega Iraanist, Teheranist 1980. aastal. Tegu on pöördelise islamirevolutsiooni järgse aastaga, mil sai kohustuslikuks pearäti kandmine ja sooline eraldatus koolides, tänavatel toimusid meeleavaldused pearäti kandmise poolt ja vastu. Marjanele, kes on kasvanud modernsete ja uuemeelste eluvaadetega peres, on uue režiimi ja selle piirangutega kohanemine raske. Raamatu algust kajastab lapsjutustaja, seetõttu on reaalsus põimitud paeluva fantaasiamaailmaga, viies meid lapselikku võlumaailma, mis kajastab elu ja ajalugu harjumatust vaatevinklist. Peategelase nooruspõlv viib meid eemale lapsepõlvekodust, täiesti erinevasse Euroopa kultuuriruumi, kus valitseb küll usuline vabadus, kuid ka näiteks liigsest vabadusest tulenevad ahvatlused erinevate meelemürkide näol.

Raamatut läbivateks teemadeks on Iraani-Iraagi sõda, ühiskonnakorralduse muutused, kohanemine võõras kultuuriruumis, kasvuraskused, eneseleidmine, naiste õigused, Iraani ajalugu. See teos suudab avada valulisi teemasid läbi koomiksikunsti võlumaailma, muutes need nii pisut kergemini omastatavaks.

Raamat kuulus ka meie “Raamatuga kevadesse” programmi. Kuigi mõni osaleja asus võib-olla teost lugema tugevate eelarvamustega koomiksi suhtes, tõid nad tagasisidet andes välja vaid positiivseid elamusi. Sellest ka loo moraal, et kirjandusteoseid valides tuleks heita kõrvale eelarvamused ja anda võimalusi uutele elamustele/žanritele 😉

Tegu on igatahes väga väärt teosega, mis võiks kindlasti kuuluda ka koolide kohustusliku lugemisvara hulka, sest annaks õpetajatele võimaluse lõimida ajaloo ning kirjanduse tunnid ja laseks õpilaste tutvuda veidi teistmoodi kirjanduse ning ajalookäsitlusega. Mina igatahes soovitan teost soojalt, ühe lühikese lugemise kohta kutsus see minus esile palju erinevaid emotsioone. Raamatu illustratsioonid on lihtsad must-valged pildid, kuid hoolimata oma lihtsuses on need vägagi mõjusad ning moodustavad tekstiga koos nauditava terviku.

Suurima valiku koomikseid ja graafilisi romaane leiate laenutamiseks Paepealse raamatukogust. Kindlasti soovitan tutvuda ka raamatu põhjal valminud animafilmiga, vaata autori tutvustust.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER.

 

Berit Berg
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 

 

Marko Mäetamm. Juubeliaasta

juubeliaastaIlmunud: Paranoia Publishing Group, 2016

Marko Mäetamm on tuntud ja hinnatud Eesti kunstnik, kes ei vajagi väga palju tutvustamist. 2015. aastal täitus Mäetammel 50. eluaasta ning kunstnik otsustas oma juubeliaasta tegevused, mõtted ja seigad panna ilusate väikeste roosade kaante vahele dokumentaalse jutustuse vormis.

„Juubeliaasta“ on täpselt selline raamat, mida vahelduseks paksudele romaanidele on hea kerge lugeda. Raamatus on arvukalt ka kunstniku enda poolt loodud väikseid illustratsioone, mis kannavad edasi humoristliku väärtust.

Kindlasti ei ole raamat pikk ja igav kirjeldus igapäevastest tegevustest, vaid lugejal on võimalus piiluda kunstniku elu telgitagustesse, lugeda kuidas valmivad teosed ja näitused ning osa saada tema muudest põnevatest ettevõtmistest. Näiteks on võimalik täpsemalt raamatust lugeda Mäetamme rollist OPi saatejuhina, sellest kuidas valmisid kujundus 2015. aasta Eesti Vabariigi aastapäeva vastuvõtuks Jõhvi kontserdimajas ja tema suurejooneline isikunäitus KUMUs. Ja seda kõike on kirjutatud väga ausalt.

Mäetamme kirjutamisstiil on humoorikas ja eneseirooniline ning pakub lugejale mitmeid äratundmismomente erinevate mõtete ja tunnete näol. Raamatut lugedes on muietest ja itsitustest raske kõrvale hoiduda.

„Niisugust pornot, nagu ma kunagi 90ndate keskpaigas oma ämmma ja äia (olgu muld neile kerge) korteris tegin, ma ka enam korrata ei kavatse. Nimelt liimisin ma seal oma vanade teksade pinnalaotuse PVA liimiga köögi seinale, kõrvaldades niimoodi terve hulga auke, pragusid ja ebatasasusi…

Loomulikult – kes oskas vaadata, see võis pikemal silmitsemisel üht-teist aimata, sest tegelikult paistis see pükste pinnalaotus värvi alt ikka välja küll. Aga et tavaliselt niimoodi remonti ei tehta, siis ei osanud keegi ka midagi nii imelikku kahtlustada ega neid pükse sealt nii kangesti ka otsida.“

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Anu Vahtramäe
Praktikant

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 28. veebr. 2017 in biograafiad-memuaarid, kunst

 

Anne Girard. Madame Picasso

prantsIlmunud: Kunst, 2016
Tõlkinud Mirt Väli

„Madame Picasso“ on tõsielul põhinev romaan, milles on lugu Eva Gouel`ist, noorest naisest, kes soovist tuua ellu põnevust, otsustab põgeneda vanematekodust Pariisi, teadmata, et linnas ootab teda saatuslik kohtumine juba kuulsa kunstniku Pablo Picassoga. Ekstsentrilise kunstniku ja sarmika noore naise vahel lahvatab kirglik armuafäär. Evast saab Picasso muusa paljudele tema kubistlikele šedöövritele.

Tegu on kaasahaarava, ladusalt kirjutatud looga, milles on palju kirge, kaotusi, armukadedust, afääre, sõprust ja reetmist. Teos annab ülevaate 20. sajandi alguse Pariisist, sellistest kuulsatest kultuuriviljejatest nagu Henri Matisse, Max Jacob, Guillaume Apollinaire, Kees van Dongen, George Braque, André Derain, Fernande Olivier, Mistinguett, Gertrude Stein, Alice Toklas jpt.. Teoses on kirjeldatud selliseid ajalooliselt olulisi sündmusi nagu maailma suurima ja võimsama laeva Titanicu hukk, kuulsa „Mona Lisa“ kadumine, lisaks sellele on põnevalt kirjeldatud ka  I maailmasõja eelset Pariisi .

Raamat pakub kindlasti huvi mitte ainult ilukirjandust armastavaltele inimestele vaid ka tuntud inimese eluloofaktidele põhineva kirjanduse austajatele, kuna selles on palju reaalsuses aset leidnud sündmusi, palju tuntud kultuuritegelasi. Teose kirjutamisel on autor suurt rõhku pannud sellele, et kirjeldatud sündmused oleksid reaalsuses aset leidnuga vastavuses. Vaid mõni üksik kõrvaline süzeeliin, tegelane oli välja mõeldud. Lugu aitas edasi anda Picasso arvukad tööd, Eva, Gertrude Steini ja Alice Toklase kirjavahetuse uurimine ning paljud teised Picassole ja tema kunstile pühendatud teosed.

Tegu oli väga huvitava ja kaasahaarava looga, mida oli raske käest panna. Teoses mainitud paljud tuntud nimed, sündmused, maalikirjeldused ja näitused tekitasid kohest huvi ja soovi uurida, otsida rohkem informatsiooni, vaadata pilte, lugeda raamatuid, näiteks  I maailmasõja eelse Pariisi kultuurielu kohta. Autor oli suurepärast eeluuringut teinud, mis jättis väga tõetruu mulje ning paneb lootma, et kõik oligi nii. Soovitan kõigile!

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Diana Taukul
Pelguranna raamatukogu vabatahtlik

 

Elena Poniatowska. Kallis Diego, Sind embab Quiela

kallis-diego-sind-embab-quielaToledo kirjastus, 2014

Tõlkinud Mari Laan

See kiriromaan koosneb kaheteistkümnest Diego Rivera esimese naise Angelina Belova vastamata kirjast Diegole Mehhikosse. Kirjad on saadetud ajavahemikul 19. oktoober 1921 kuni 22. juuli 1922.

Loo taustaks on esimese ilmasõja järgne Pariis, vaesus, külmad talved, toidunappus, aga ka terve galerii Pariisi kunstielu tuntud inimesi.

Aastatel 1909-1910 on kunsti rahvusvaheliseks pealinnaks Pariis ja selle keskmeks Montparnasse.

1909. aastal võtab Diego Rivera, juba siis jõuline ja omanäoline Mehhiko maalikunstnik, ette esimese Euroopa reisi, et midagi juurde õppida ja ennast suurte kunstimeistritega võrrelda.

Vaatamata rahalisele kitsikusele üürib Diego seal ateljee ja jääb Pariisi neljateistkümneks aastaks.

Ühel reisil Brüsselisse tutvub ta Angelina Belovaga, Peterburis sündinud ja Pariisis õppinud maalikunstnikuga. Angelina on Diegost lummatud, ta armastab meeletult seda mehhiko hiiglast ja imetleb tema geniaalsust. Temast saab Diego Rivera seaduslik naine, jagades kõiki Pariisi elu rõõme ja raskusi.

„Loomulikul viisil, tõotuseta, kaasavarata, rahaliste lepeteta, paberita, lepinguta saime üheks. /…/ Üheskoos seisime eluga silmitsi ja nii möödusid kümme aastat, parimad aastad mu elus. Kui mulle antaks võimalus uuesti sündida, valiksin uuesti need kümme aastat täis valu ja õnne, mis ma veetsin koos Sinuga, Diego.“ (lk 76)

Kui algab sõda, tuleb neil elada mitte millestki oma kütmata ateljees. Sureb nende väike poeg ja vaatamata Angelina armastusele, mõistab Diego, et tal tuleb lahkuda. Ta jätab kõik ja sõidab sünnimaale, et maalida ja ennast uuesti leida, mõtlemata kordagi Angelinale.

„Valus on mõtelda, et SA ei vaja mind enam sugugi, Sina, kes ikka hüüdsid: „Quiela!“ nagu uppuja, kes anub, et talle päästerõngas heidetaks. /…/Tulutu on paluda, et SA mulle kirjutaksid, kuid siiski peaksid Sa seda tegema.“ (lk 81)

1932. aastal asus Angelina sõprade kutsel elama Mehhikosse, kus ta töötas kunstiõpetajana ja teatrikunstnikuna. Seal tuntakse teda nimekujuga Angelina Beloff, kuid Euroopas on Belova jäänud kunstnikuna peaaegu tundmatuks.

 

Elena Poniatowska (1932) on Mehhiko kirjanik ja ajakirjanik, kes sai 2013. aastal ka hispaaniakeelse kirjandusilma tähtsaima auhinna — Cervantese preemia.

Pariisis sündinud Poniatowska põlvneb isa poolt poola-prantsuse aadlisoost ja mehhiklannast emast, kelle pere põgenes Teise maailmasõja eest Mehhikosse. Elena Poniatowska on avaldanud üle 40 raamatu, romaane, lühiproosat, esseesid, elulugusid, teda on tõlgitud kahekümnesse keelde.

Lisaks võib eesti keeles lugeda J.M.G. Le Clezio raamatut „Diego ja Frida“ ja Elena Poniatowskast on kirjutanud Ruth Sepp „Kuulamise kunst. Cervantes 2013 Elena Poniatowskale“ ajakirjas Looming 1/2014

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Malle Järv
Laagna raamatukogu juhataja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 8. aug. 2014 in ilukirjandus, kiriromaan, kunst

 

Irena Wiley. Kahekümne aastaga ümber maailma: kunstisaadik diplomaatia maailmas

Kahekümne aastaga ümber maailmaIlmunud: Varrak, 2013

 

Irena Baruch Wiley (1906–1972) mälestusteraamat diplomaatilisest elust algab abiellumisega USA diplomaadi John Cooper Wileyga (1893–1967), 1934. aastal Touloni raekojas. Neli aastat varem tutvusid nad Varssavis, kuhu Irena oli tulnud Lódźi linnast, et õppida maalikunsti ja skulptuuri, ning kus 13 aastat vanem John oli USA Varssavi-saatkonnas nõunikuks. Raamat lõppeb 1954. aastal nende lahkumisega Panamast ja Johni erruminekuga välisteenistusest. Sinna vahele jääb 20 aastat elu ja tööd erinevates kultuurides ja poliitilistes režiimides – Stalini-aegsel Venemaal, Anschlussi-eelses ja aegses Austrias, Lätis ja Eestis saatuslikel aastatel 1938-1940, Salazari-aegses Portugalis, Colombias, okupatsioonist vabanenud Iraanis enne islamipööret ja viimaks Panamas.

Esimesed lähetused, kuhu Wileyd suunati, juhtusid olema kohad, kus ilus idüll asendus peagi teadmatusega, tuues kaasa puuduse ja hirmu. Nendel Euroopa jaoks keerulistel aegadel aitasid Wileyd paljudel inimestel, keda Euroopas oleksid ees oodanud vaid tagakiusamine ja sunnitöö, halvemal juhul surm, Ameerikasse pageda. Kuid soov aidata neid ajaloohammasrataste vahele jäänuid, jäi kahjuks paljudel juhtudel jõuetuks meeleheitlikuks sooviks, mil ei olnud abi ka nende diplomaatilisest võimust. Seda ängi on tunda ka ridades, mis Irena Wiley on kirja pannud viimasest külaskäigust Laidoneride juurde sisuliselt juba okupeeritud Eestis.

Kõigi ootamatute viperuste, takistuste ja kogetud koledustega, millest raamatus otseselt juttu ei ole, on Irena Wileyl aidanud hakkama saada suur kunstiarmastus, särav mõistus ja huumorimeel. Ka raamatusse jagub rohkelt humoorikaid lähenemis uskumatult armetutele elutingimustele erinevates USA saatkonnahoonetes ja ametikorterites, lõbusaid juhtumisi bankettidel ja õhtusöökidel ning keelebariäärist ja kultuuride erinevusest alguse saanud lugusid saatkonna abipersonaliga.

Seda raamatut kirjutama asudes oli Irena Wiley üheks eesmärgiks anda juhatust tulevastele noortele diplomaatide naistele, kuid nüüdseks on see omandanud suurema väärtuse just memuaarteosena, andes võimaluse piiluda, kujutluses vaid vastuvõttude ja pidudega täidetud, diplomaatilise korpuse elu argipäeva.

Lisaks sellele raamatule soovitan kätte võtta ka Eesti diplomaatide abikaasade poolt kirjutatud raamatud „Varjuteater“ (Viivi Luik) ja „Vene veri“ (Kai Aareleid, olemas ka e-raamatukogus ELLU), mis pakuvad huvitavat võrdlust Irena Wiley poolt jutustatuga.

Viivi Luige suurepärased kirjeldused Igavesest Linnast, kus saadikul tuleb lisaks kõigele muule lahendada saatkonnaruumide ja korteriküsimusi, saades hakkama nende väheste summadega, mis eraldatud riigi vägagi õhukesest rahakotist. Lisaks lihtsaid, kuid Viivi Luigele omase võrratu tunnetuse ja stiiliga kirjutatud igapäevaseid lugusid, mis võrdlevad itaallaste, eestlaste ja ka sakslaste meelelaadi.

Kai Aareleidi hetked Põhjamaade Veneetsiast vaheldumisi suguvõsa mälestustega oma eestlasest vanaisa Friedrichi ja venelannast vanaema Aleksandra tutvumisloost ning kolimisest kaugest Simbirskist Eestisse Palamusele, näitavad kui vähe või palju on muutunud elu Venemaal kolmveerand sajandi jooksul.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Loe e-raamatukogust ELLU

 

 

Liina Haas
Eestikeelse kirjanduse osakonna
raamatukoguhoidja

 
 

Aavo Kokk, Andres Eilart “Pintsliga tõmmatud linnad”

pintsliga-tommatud“Pintsliga tõmmatud linnad” on järg “Pintsliga tõmmatud Eesti” (2011) autoritelt.

Raamat pakub huvi nii ülevaatliku kunstialbumina kui ka omalaadse reisijuhina.

Autorid on raamatu koostamisel keskendunud 150 nii Eesti kui välismaa linnale, mis on praegu või ajaloos olnud eestlastele tähtsad keskused.

Teosed on erakogudest, galeriidest ja muuseumidest, mõned tööd on maalitud spetsiaalselt selle raamatu tarvis. Raamatus on teoseid, mis kajastavad võimalikult hästi maalitud linna meeleolu. Lisaks majavaadetele on ka töid, mis näitavad inimeste toimetamisi linnas. Iga linnavaadet täiendab kultuurilooline vürtsikas autoritekst ja asukohakaart.

Siin on nii kuulsate meistrite töid, mille olemasolust teadsid vähesed ja üllatavaid fakte kodusest Eestist, kui ka vapustavaid lugusid eestlastest, kes on vabatahtlikult või sunnitult asunud elama kaugele kodumaast.

/1945-1947 maalis Haamer mõnelgi korral Göteborgi sadamat või selle töölisi. Need olid väikesed masoniidile maalitud tööd, mille rasketes toonides värvikihi alt kumab koduigatsust./ lk 38.

Raamatu ülesehitus lähtub tähestikulisse järjekorda seatud kohanimedest. Teoste valik on mitmekülgne. Üllatav ja samas meeldiv on tänapäeva kunstnike seadmine tuntud klassikute kõrvale.

Lood tööde juures on emotsionaalsed, iga pildi juures on selgitus kunstniku seotusest paigaga. Maale saatvatesse tekstidesse on püütud mahutada palju huvitavat – kultuurilugu, kunstniku eluloolisi üksikasju, maali iseloomustust. Raamatu kaante vahel on nii äratundmisrõõmu kui ka põnevaid üllatusi. Mulle pakkus avastamisrõõmu Elmar Kitse maal “Narva panoraam kosega” ja Lauri Eltermaa “Moskva – 400″.

Ühes raamatuga “Pintsliga tõmmatud Eesti” loodud veebiküljelt www.maastikumaal.ee leiab Eesti kaardi, millele klikates avanevad konkreetsetes paikades maalitud pildid.

 

Tiina Saar
Nurmenuku raamatukogu
raamatukoguhoidja

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 15. mai 2013 in kunst