RSS

Category Archives: kunst

Enno Tammer. Ilon Wikland. Elu pildid

Ilmunud: Tammerraamat, 2017

 

Kes vähegi on lugenud Astrid Lindgreni raamatuid on kindlasti tähele pannud ka nende raamatute illustratsioone. Need lood ja pildid on kuulunud meie ja meie laste lapsepõlve. Ja väga soe ja omamoodi uhke tunne on teada, et just meie rahvuskaaslane Ilon Wikland on paljudele Astrid Lindgreni raamatutele isikupärased ja kaunid illustratsioonid joonistanud.

Hiljuti eesti keeles ilmunud Astrid Lindgreni elulooraamatus (autor: Jens Andersen) on küll ainult kaks viidet Ilon Wiklandile, kuid neist esimene on vägagi kõnekas.

Illustratsioon raamatust „Mio, mu Mio“. Pildi all selgitav jutt:

„Kato mustad, hirmsad, nägudeta piilurid on Mio ja Jum-Jumi sisse piiranud. Pildi autor, noor Ilon Wikland, pöördus 1953. aasta talvel Astrid Lindgreni poole lootusega veidi tööd leida. Nii sai alguse üle kolmekümne aasta kestnud viljakas koostöö. Oslo Nasjonalgallerietis 1986. aastal toimunud Wiklandi loomingu näituse kataloogis tunnistab kirjanik, kui palju ta oma illustraatorile võlgneb: „Oma piltidega oled sa aidanud minu raamatutel lugejateni jõuda. Paljud lapsed jäävad terveks eluks sinu loodud pilte mäletama. Neist saab unustamatu osa nende lapsepõlvest.““ (lk 257)

 

Ilon Wiklandi elulooraamat on kui omapärane pildigalerii: Tartu pildid, Tallinna pildid, Haapsalu pildid, Põgenemise pildid… Pildid Astridiga, Eraelu pildid, Oma raamatute pildid… Skandaali pildid… Pildid joonistamisest…

Ilon Wikland on öelnud, et ta mäletab oma elu piltidena. Sestap kasutab raamatu koostaja Enno Tammer raamatu ülesehitusliku vormivõttena just nimelt pilte, tekstipilte.

 

Minu jaoks on olulisim osa sellest raamatust „Pildid Astridiga“ (lk 161-187).

„Astrid Lindgren kirjutas end maailmakuulsaks.

Maailmakuulsust koguva Lindgreniga noore naisena koostööd alustanud Ilon joonistas end iga raamatuga üha enam välja Lindgreni suurest varjust, Ilon ei jäänud maailmakuulsa kirjaniku tühiseks illustreerijast satelliidiks.

Elustades ande, töökuse ja kunstilise enesekindlusega piltidena märkimisväärse osa Lindgreni tekstilisest loomingust tõestas Ilon, et lasteraamatute joonistamine on omaette peen kunst ning et tema valdab seda kunsti täiuslikult. Ilon joonistas end maailmakuulsale kirjanikule võrdväärseks partneriks, saades ise märkamatult samuti maailmakuulsaks.

Paljusid Lindgreni raamatuid ei kujutaks praegu ettegi ilma Iloni piltideta.“ (lk 187)

 

Eriti lustakas vahejuhtum selles pildi-peatükis on see osa, mis jutustab-joonistab meile, kuidas Ilon Wikland leidis Karlssoni… ta leidis Pariisi turult selle ilusa, ülitarga ja parajalt paksu mehe oma parimais aastais. Aasta siis oli 1954 ning Ilon oli sel ajal noor ja kena lapseootel ümara kõhukesega naine:

„Karlsson peab olema väga eriline. Ta ei ole ju mitte laps. Ta ei ole mitte ka täiskasvanu. Kes ta siis on?! Ta on Väikevenna fantaasia. Oskab kõike teha ja kogu aeg teebki midagi ning samas ei oska ka kõike, aga ikka teeb.“ (lk 166-167)

 

Muide, oluline on meelde jätta, et Ilon Wikland ei joonistanud Pipit. Siis, selle raamatu kirjutamise-avaldamise ajal ta veel Astrid Lindgrenit ei tundnud.

 

Raamatu tagakaanel räägib Ilon Wikland oma elust ja piltidest seoses sellega:

„Elu meenub piltidena, mida oskaksin ja saaksin joonistada. Ka praegu. Mulle meeldib minu töö, mulle meeldib joonistada. Nii on see olnud terve elu. Kui juhtub midagi halba, pean töötama, ja mul hakkab parem. Kui on hästi, siis ka töötan, ja seda siis veel parema meelega, sest kõik on hästi. Joonistamine on mul veres ja ma ei suuda ette kujutada oma elu ilma joonistamata.“

 

Kirjastus tutvustab raamatut nii ja lubab ka pisut sisse piiluda.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Ester Liinak
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 19. juuni 2018 in biograafiad-memuaarid, Eesti, kunst

 

Anne-Marie O’Connor. Daam kullas: Gustav Klimti meistriteose, Adele Bloch-Baueri portree erakordne lugu

Ilmunud: Varrak, 2016
Tõlkinud Aldo Randmaa

Lugu kunstnikust, tema modellist, kuulsast maalist ja räigest ajaloo-perioodist…

Raamatu esimene osa, esimesed ca 100 lehekülge tekitasid emotsiooni, et see on üks väga ilus raamat. Ajakirjanik Eda Post kirjutas rohkem kui 10 aastat tagasi artikli selle maali loost ning kirjutas muuhulgas ka nii:

„Olid viimased kuldsed aastad paljurahvuselise impeeriumi pealinnas, kuigi vaevalt seal seda tollal aimati. Viin oli üks maailma kultuurikeskusi: ooper, teater, ülikool, kirjanduskohvikud. Seal töötasid teiste seas heliloojad Gustav Mahler ja Arnold Schönberg, filosoof Ludwig Wittgenstein, psühholoog Sigmund Freud. Euroopa kujutavas kunstis võidutses art nouveau ehk juugendstiil. Viinis esindas ühe tähtsamana uut voolu 1862. aastal sündinud ja karjääri teatrikunstnikuna alustanud Gustav Klimt, kelle töid jõukad pered vaimustatult tellisid.“

Esimene osa lõpetas ka selle raamatu väga ilusa osa…

1918. aastal suri Klimt 55-aastaselt infarkti ja temast jäi maha hulgaliselt pooleli töid. 1925. aastal suri 43-aastaselt meningiiti ka Adele Bloch-Bauer, kellest jäi maha kunsti- ja kirjanduskogu. Aastal 1923 koostatud testamendi järgi päris Adele vara abikaasa Ferdinand, aga naine soovis, et pärast Ferdinandi surma kingitaks Klimti tööd Austria riiklikule galeriile.

 

Raamatu teine osa on vastik-vastik-vastik… See räägib ajast, mil Austrias võimutsesid natsid ning nende üheks eesmärgiks oli juutide alandamine ja hävitamine, juutide varanduse (sh kunstiväärtuste) varastamine. Kõige rohkem tegi mulle haiget see, kuidas vaeste juutide linnaosas elavaid eakaid juuditare sunniti pesema tänavaid käsitsi ning pesuveele lisati hapet… Ja naisi peeti üldse sõjasaagiks ning nende teotamise (vägistamise) puhul võidi ka rassilise puhtuse doktriini eirata.

Kunstiväärtused osalt säilisid ja neid püüti hoida turvaliselt, aga osalt need paraku ka hävisid.

 

Raamatu kolmandas osas, pärast sõda, tuli kõigil oma elu riismed uuesti kokku koguda:

„Meeleparandust polnud palju leida. Austria uppus enesehaletsusse. Viin oli varemeis. Liitlasvägede pommirünnakud olid sajanditevanuse arhitektuuri rusuhunnikuteks muutnud. /…/ Tänavatel lonkasid amputeeritud jäsemetega inimesed. Sada tuhat Viini naist varjas oma vägistamise traumat. Inimesed müüsid toidu ostmiseks väärisesemeid või oma ihu.

Mõrvatud oli üle 65000 Austria juudi. Hinnanguliselt 5500 juuti oli Austrias ellu jäänud. Umbes 130 000 Austria juuti oli põgenenud ja paljud ellujäänud olid rännanud välismaale. /…/

Juudid, kes sel troostitul sõjajärgsel perioodil Austriasse tagasi tulid, olid väsinud ja kurvad. Nende sugulased ja omaksed olid mõrvatud…

Vähesed juudid pöördusid koju tagasi.“

 

Ja kunstiteoste tagasisaamine oli peaaegu võimatu:

„Enamiku eakaid juudi pagulasi, kes tulid oma kunstiteoseid tagasi tahtma, saatsid Austria ametnikud tagasi, nõudes, et pagulased tõendaksid maalide kunagist neile kuulumist. Paljud ellujäänud olid kaotanud igasugused tõendid siis, kui nende kodud üle võeti, või siis kinnitati neile, et nende pere oli teosed ära kinkinud. /…/ Austria Galerii Klimti-kollektsioon oli saavutanud maailmaklassi taseme juudi kodanikelt sõja ajal röövitud maalide omandamise teel…“

 

Kunstiteoste tagastamisest ja kohtuveskite jahvatamisest kirjutab ka Eda Post:

 

„Kes oleks võinud arvata, et Viini ajalugu hakkavad jutustama tema maalid?

Adele ei olnud enam kaunis saladus. Viiniltki oli võetud tema salapära, sest Adele ja teised röövitud Klimti naised muutsid linna suhet oma minevikuga.“

 

Selline aega- ja süvenemist nõudev raamat.

Raamatu kiituseks tuleb veel mainida, et sellel on korralik ja ülevaatlik sisukord, korralikult tehtud märkused, kasutatud allikad, isikunimede register, illustratsioonide nimekiri jmt. Jah, illustratsioonid võiksid ju olla värvilised, aga see oleks teinud raamatu ilmselt liiga kalliks.

 

Raamatu tutvustus kirjastuse lehel.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Loe e-raamatukogust ELLU

 

Ester Liinak
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 12. juuni 2018 in ajalugu, kunst

 

Florian Illies. 1913. Sajandi suvi

Ilmunud: Tänapäev, 2017
Tõlkinud Heli Mägar

Florian Illiesi raamat „1913. Sajandi suvi“ viib meid ajarännule 1913. aastasse. Saame pilgu heita kultuuriinimeste, valitsejate (ka tulevaste) ja teadlaste tegudele, mõtetele ja arutlustele sel sajandil. Raamatu kirjutamisel on autor uurinud palju kultuuriajaloolisi materjale, biograafiaid ja kirjavahetusi. Raamatut lugedes tasub käepärast hoida nutitelefon või arvuti, sest raamatu sisu paremaks mõistmiseks on hea guugeldada ja nimetatud kunstiteostele ja ajaloolistele isikutele pilk peale heita ning mälu värskendada. Õigupoolest tekibki raamatut lugedes tunne, et oleme koos autoriga uurimisretkel. Nauditav on raamatu autori omapoolne hoiak ja väikesed kommentaarid.

Aasta 1913 on jaotatud omakorda kaheteistkümneks kuuks, igal kuul jälgime üheaegselt paljude tegelaste toimetamisi nii-öelda reaalajas. Iga uue kuu juures on ära toodud väike sisukokkuvõte saabuvast osast. Lähenemine on meeldivalt humoorikas, kuigi sündmused on aeg-ajalt vägagi tõsised ja traagilised.

Franz Kafka, Sigmund Freud, Franz Marc, Marcel Duchamp, Heinrich ja Thomas Mann, Oskar Kokoschka, Austria troonipärija ertshertsog Franz Ferdinand, Robert Musil, Camille Claudel, Rainer Maria Rilke, Albert Einstein, Georg Trakl, Picasso, lisaks Lenin, Stalin ja Hitler ning palju teisi – nemad on tegelased, kelle elu, armastust, õnne, loomingut ja traagilisi hetki 1913. aastal raamatus kajastatakse.

Lisaks saame teada, et Vene piloot Pjotr Nikolajevitš Nesterov sooritas oma lahingulennukiga esimese surmasõlme, Austria iluuisutaja Alois Lutz sooritas pöördhüppe, mis kannab tänaseni nime Lutz, sünteesiti uimasti ecstasy, Charles Fabryl õnnestub avastada osoonikiht, Karl Valentin väntab  tummfilmid „Lõbusad hulkurid“, „Uus kirjutuslaud“, „Karl Valentini pulm“, keiser Wilhelm II osavõtul õnnistatakse sisse 1916. aasta olümpiamängudeks ehitatud Saksa staadion, Fordi autotehases Detroidis võetakse kasutusele lintkonveier, Charlie Chaplin kirjutab alla esimesele filmilepingule Keystone`i stuudioga, sünnib Albert Camus, asutatakse firma Prada ja mis kõige toredam, tagastatakse kahe aasta eest Louvre`st varastatud Leonardo da Vinci maal „Mona Lisa“.

 

Soovitan kõigil kultuurihuvilistel võtta ette ajarännak koos raamatu autori Florian Illiesiga, rebida end hetkeks välja 2017. aasta argipäevast ja seigelda aastas 1913.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Hele Tunnel
Männiku raamatukogu raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 11. okt. 2017 in kultuur, kunst, sari "Punane raamat"

 

Marjane Satrapi. Persepolis

Ilmunud: Kirjastuskeskus, 2008
Tõlkinud: Meelis Rohtla

Seekord tahaksin kirjutada blogipostituse ühest väga põnevast, aga teenimatult vähest kajastust leidnud žanrist kirjandusmaastikul, nimelt graafilisest romaanist. Graafilist romaani mõiste on küll pisut laialivalguv, kuid seda võib vaadelda kui koomiksi tehnikaid kasutav raamatuformaadis tervikteos, millel on läbiv ning arenev tegelaskond. Meie emakeeles pole graafilisi romaane kahjuks palju ilmunud, sageli suhtutakse neisse ka tillukese eelarvamusega ja pannakse ühte patta koomiksitega, mida jällegi seostatakse lihtsate ning peamiselt lastele suunatud piltlugudega.

Teose puhul on siis tegu autori graafilise elulooga, mis algab tema varajasest lapsepõlvest ning kannab meid kaasa tema noorusikka. Raamatu sündmustik algabki kümneaastase Marjane jutustusega Iraanist, Teheranist 1980. aastal. Tegu on pöördelise islamirevolutsiooni järgse aastaga, mil sai kohustuslikuks pearäti kandmine ja sooline eraldatus koolides, tänavatel toimusid meeleavaldused pearäti kandmise poolt ja vastu. Marjanele, kes on kasvanud modernsete ja uuemeelste eluvaadetega peres, on uue režiimi ja selle piirangutega kohanemine raske. Raamatu algust kajastab lapsjutustaja, seetõttu on reaalsus põimitud paeluva fantaasiamaailmaga, viies meid lapselikku võlumaailma, mis kajastab elu ja ajalugu harjumatust vaatevinklist. Peategelase nooruspõlv viib meid eemale lapsepõlvekodust, täiesti erinevasse Euroopa kultuuriruumi, kus valitseb küll usuline vabadus, kuid ka näiteks liigsest vabadusest tulenevad ahvatlused erinevate meelemürkide näol.

Raamatut läbivateks teemadeks on Iraani-Iraagi sõda, ühiskonnakorralduse muutused, kohanemine võõras kultuuriruumis, kasvuraskused, eneseleidmine, naiste õigused, Iraani ajalugu. See teos suudab avada valulisi teemasid läbi koomiksikunsti võlumaailma, muutes need nii pisut kergemini omastatavaks.

Raamat kuulus ka meie “Raamatuga kevadesse” programmi. Kuigi mõni osaleja asus võib-olla teost lugema tugevate eelarvamustega koomiksi suhtes, tõid nad tagasisidet andes välja vaid positiivseid elamusi. Sellest ka loo moraal, et kirjandusteoseid valides tuleks heita kõrvale eelarvamused ja anda võimalusi uutele elamustele/žanritele 😉

Tegu on igatahes väga väärt teosega, mis võiks kindlasti kuuluda ka koolide kohustusliku lugemisvara hulka, sest annaks õpetajatele võimaluse lõimida ajaloo ning kirjanduse tunnid ja laseks õpilaste tutvuda veidi teistmoodi kirjanduse ning ajalookäsitlusega. Mina igatahes soovitan teost soojalt, ühe lühikese lugemise kohta kutsus see minus esile palju erinevaid emotsioone. Raamatu illustratsioonid on lihtsad must-valged pildid, kuid hoolimata oma lihtsuses on need vägagi mõjusad ning moodustavad tekstiga koos nauditava terviku.

Suurima valiku koomikseid ja graafilisi romaane leiate laenutamiseks Paepealse raamatukogust. Kindlasti soovitan tutvuda ka raamatu põhjal valminud animafilmiga, vaata autori tutvustust.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER.

 

Berit Berg
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 

 

Marko Mäetamm. Juubeliaasta

juubeliaastaIlmunud: Paranoia Publishing Group, 2016

Marko Mäetamm on tuntud ja hinnatud Eesti kunstnik, kes ei vajagi väga palju tutvustamist. 2015. aastal täitus Mäetammel 50. eluaasta ning kunstnik otsustas oma juubeliaasta tegevused, mõtted ja seigad panna ilusate väikeste roosade kaante vahele dokumentaalse jutustuse vormis.

„Juubeliaasta“ on täpselt selline raamat, mida vahelduseks paksudele romaanidele on hea kerge lugeda. Raamatus on arvukalt ka kunstniku enda poolt loodud väikseid illustratsioone, mis kannavad edasi humoristliku väärtust.

Kindlasti ei ole raamat pikk ja igav kirjeldus igapäevastest tegevustest, vaid lugejal on võimalus piiluda kunstniku elu telgitagustesse, lugeda kuidas valmivad teosed ja näitused ning osa saada tema muudest põnevatest ettevõtmistest. Näiteks on võimalik täpsemalt raamatust lugeda Mäetamme rollist OPi saatejuhina, sellest kuidas valmisid kujundus 2015. aasta Eesti Vabariigi aastapäeva vastuvõtuks Jõhvi kontserdimajas ja tema suurejooneline isikunäitus KUMUs. Ja seda kõike on kirjutatud väga ausalt.

Mäetamme kirjutamisstiil on humoorikas ja eneseirooniline ning pakub lugejale mitmeid äratundmismomente erinevate mõtete ja tunnete näol. Raamatut lugedes on muietest ja itsitustest raske kõrvale hoiduda.

„Niisugust pornot, nagu ma kunagi 90ndate keskpaigas oma ämmma ja äia (olgu muld neile kerge) korteris tegin, ma ka enam korrata ei kavatse. Nimelt liimisin ma seal oma vanade teksade pinnalaotuse PVA liimiga köögi seinale, kõrvaldades niimoodi terve hulga auke, pragusid ja ebatasasusi…

Loomulikult – kes oskas vaadata, see võis pikemal silmitsemisel üht-teist aimata, sest tegelikult paistis see pükste pinnalaotus värvi alt ikka välja küll. Aga et tavaliselt niimoodi remonti ei tehta, siis ei osanud keegi ka midagi nii imelikku kahtlustada ega neid pükse sealt nii kangesti ka otsida.“

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Anu Vahtramäe
Praktikant

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 28. veebr. 2017 in biograafiad-memuaarid, kunst

 

Anne Girard. Madame Picasso

prantsIlmunud: Kunst, 2016
Tõlkinud Mirt Väli

„Madame Picasso“ on tõsielul põhinev romaan, milles on lugu Eva Gouel`ist, noorest naisest, kes soovist tuua ellu põnevust, otsustab põgeneda vanematekodust Pariisi, teadmata, et linnas ootab teda saatuslik kohtumine juba kuulsa kunstniku Pablo Picassoga. Ekstsentrilise kunstniku ja sarmika noore naise vahel lahvatab kirglik armuafäär. Evast saab Picasso muusa paljudele tema kubistlikele šedöövritele.

Tegu on kaasahaarava, ladusalt kirjutatud looga, milles on palju kirge, kaotusi, armukadedust, afääre, sõprust ja reetmist. Teos annab ülevaate 20. sajandi alguse Pariisist, sellistest kuulsatest kultuuriviljejatest nagu Henri Matisse, Max Jacob, Guillaume Apollinaire, Kees van Dongen, George Braque, André Derain, Fernande Olivier, Mistinguett, Gertrude Stein, Alice Toklas jpt.. Teoses on kirjeldatud selliseid ajalooliselt olulisi sündmusi nagu maailma suurima ja võimsama laeva Titanicu hukk, kuulsa „Mona Lisa“ kadumine, lisaks sellele on põnevalt kirjeldatud ka  I maailmasõja eelset Pariisi .

Raamat pakub kindlasti huvi mitte ainult ilukirjandust armastavaltele inimestele vaid ka tuntud inimese eluloofaktidele põhineva kirjanduse austajatele, kuna selles on palju reaalsuses aset leidnud sündmusi, palju tuntud kultuuritegelasi. Teose kirjutamisel on autor suurt rõhku pannud sellele, et kirjeldatud sündmused oleksid reaalsuses aset leidnuga vastavuses. Vaid mõni üksik kõrvaline süzeeliin, tegelane oli välja mõeldud. Lugu aitas edasi anda Picasso arvukad tööd, Eva, Gertrude Steini ja Alice Toklase kirjavahetuse uurimine ning paljud teised Picassole ja tema kunstile pühendatud teosed.

Tegu oli väga huvitava ja kaasahaarava looga, mida oli raske käest panna. Teoses mainitud paljud tuntud nimed, sündmused, maalikirjeldused ja näitused tekitasid kohest huvi ja soovi uurida, otsida rohkem informatsiooni, vaadata pilte, lugeda raamatuid, näiteks  I maailmasõja eelse Pariisi kultuurielu kohta. Autor oli suurepärast eeluuringut teinud, mis jättis väga tõetruu mulje ning paneb lootma, et kõik oligi nii. Soovitan kõigile!

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Diana Taukul
Pelguranna raamatukogu vabatahtlik

 

Elena Poniatowska. Kallis Diego, Sind embab Quiela

kallis-diego-sind-embab-quielaToledo kirjastus, 2014

Tõlkinud Mari Laan

See kiriromaan koosneb kaheteistkümnest Diego Rivera esimese naise Angelina Belova vastamata kirjast Diegole Mehhikosse. Kirjad on saadetud ajavahemikul 19. oktoober 1921 kuni 22. juuli 1922.

Loo taustaks on esimese ilmasõja järgne Pariis, vaesus, külmad talved, toidunappus, aga ka terve galerii Pariisi kunstielu tuntud inimesi.

Aastatel 1909-1910 on kunsti rahvusvaheliseks pealinnaks Pariis ja selle keskmeks Montparnasse.

1909. aastal võtab Diego Rivera, juba siis jõuline ja omanäoline Mehhiko maalikunstnik, ette esimese Euroopa reisi, et midagi juurde õppida ja ennast suurte kunstimeistritega võrrelda.

Vaatamata rahalisele kitsikusele üürib Diego seal ateljee ja jääb Pariisi neljateistkümneks aastaks.

Ühel reisil Brüsselisse tutvub ta Angelina Belovaga, Peterburis sündinud ja Pariisis õppinud maalikunstnikuga. Angelina on Diegost lummatud, ta armastab meeletult seda mehhiko hiiglast ja imetleb tema geniaalsust. Temast saab Diego Rivera seaduslik naine, jagades kõiki Pariisi elu rõõme ja raskusi.

„Loomulikul viisil, tõotuseta, kaasavarata, rahaliste lepeteta, paberita, lepinguta saime üheks. /…/ Üheskoos seisime eluga silmitsi ja nii möödusid kümme aastat, parimad aastad mu elus. Kui mulle antaks võimalus uuesti sündida, valiksin uuesti need kümme aastat täis valu ja õnne, mis ma veetsin koos Sinuga, Diego.“ (lk 76)

Kui algab sõda, tuleb neil elada mitte millestki oma kütmata ateljees. Sureb nende väike poeg ja vaatamata Angelina armastusele, mõistab Diego, et tal tuleb lahkuda. Ta jätab kõik ja sõidab sünnimaale, et maalida ja ennast uuesti leida, mõtlemata kordagi Angelinale.

„Valus on mõtelda, et SA ei vaja mind enam sugugi, Sina, kes ikka hüüdsid: „Quiela!“ nagu uppuja, kes anub, et talle päästerõngas heidetaks. /…/Tulutu on paluda, et SA mulle kirjutaksid, kuid siiski peaksid Sa seda tegema.“ (lk 81)

1932. aastal asus Angelina sõprade kutsel elama Mehhikosse, kus ta töötas kunstiõpetajana ja teatrikunstnikuna. Seal tuntakse teda nimekujuga Angelina Beloff, kuid Euroopas on Belova jäänud kunstnikuna peaaegu tundmatuks.

 

Elena Poniatowska (1932) on Mehhiko kirjanik ja ajakirjanik, kes sai 2013. aastal ka hispaaniakeelse kirjandusilma tähtsaima auhinna — Cervantese preemia.

Pariisis sündinud Poniatowska põlvneb isa poolt poola-prantsuse aadlisoost ja mehhiklannast emast, kelle pere põgenes Teise maailmasõja eest Mehhikosse. Elena Poniatowska on avaldanud üle 40 raamatu, romaane, lühiproosat, esseesid, elulugusid, teda on tõlgitud kahekümnesse keelde.

Lisaks võib eesti keeles lugeda J.M.G. Le Clezio raamatut „Diego ja Frida“ ja Elena Poniatowskast on kirjutanud Ruth Sepp „Kuulamise kunst. Cervantes 2013 Elena Poniatowskale“ ajakirjas Looming 1/2014

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Malle Järv
Laagna raamatukogu juhataja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 8. aug. 2014 in ilukirjandus, kiriromaan, kunst