RSS

Category Archives: loodus

Tõnu Jürgenson. Seljakotiga looduses: matkaselli taskuraamat

Ilmunud: Ajakirjade Kirjastus, 2012

Eestlane olevat loodusrahvas. Enamus meist käib igal sügisel metsas marjul ja seenel ning on vähemalt ühe korra käinud matkamas, kas siis ühepäevasel jalutuskäigul kuskil maastikukaitseala laudteel või nädalavahetuse telkimisüritusel. Lisaks on meie hulgas ka inimesi, kelle elustiiliks ongi looduses viibimine, matkamine lähemates ja kaugemates kohtades. Pajatusi nende kogemustest ja tähelepanekutest võib kuulama jäädagi. Kõik teavad Fred Jüssit, kes oma võrratute lugudega kohtumistest loodusega on harinud mitut põlvkonda. Nii mõnestki lapsest on loodus- ja matkahuviline saanud just tänu Fred Jüssi pajatustele. Või Rein Marani filmidele. Nii minustki. Armastan looduses viibida ja telkida ning olen õnneks suutnud seda armastust süstida ka oma lastesse. Minu lugemishuvigi on viimasel ajal pöördunud just loodusteemaliste ja matkaraamatute poole, lihtsalt on ilmselt selline periood.

Üks minu viimase aja leide on Tõnu Jürgenson, mis iseenesest on täiesti ootamatu. Olen läbi lugenud enamvähem kõik matkamise ja looduses liikumisega seotud tõlkeraamatud, aga eesti oma matkagurudeni pole siiani jõudnud. Nüüd siis parandasin vea.

Tõnu Jürgensoni kirjutamismaneer sarnaneb mingis mõttes Fred Jüssiga. Sama lobedalt kirjutatud, arusaadavas, lihtsas keeles, ilma eriliste kujunditeta. Muidugi ei ole „Seljakotiga looduses“ mõeldud käsitlema looma- ja taimeriigi rikkusi, kuid juttu neist siiski tuleb ja mõnikord ka päris humoorikas võtmes. Raamat on mõeldud matkahuvilisele, kelle looduses liikumise kogemus ei pruugi olla kuigi suur. Samas ei saa öelda, et kogenud matkajale selle raamatu lugemine mõttetu oleks. Alati saab teise inimese kogemustest midagi õppida.

„Seljakotiga looduses“ on isiklikele kogemustele toetuv praktiline ja soovitusliku iseloomuga tarberaamat, mis annab väga hea ülevaate sellest, mida matkasell erinevates situatsioonides vajada võiks. Piisavalt palju aega pühendatakse erinevatel aastaaegadel matkamisele ja sellega seoses ka erinevatele vajadustele. Puust ja punaseks tehakse selgeks, millist telki mille jaoks mõistlik kasutada on, millised võiksid/peaksid olema matkariided, milline võiks olla seljakott, saapad, sokid … Algajale matkasõbrale võib olla heaks uudiseks seegi, et hääd matkavarustust riietuse näol on tänapäeval võimalik varuda ka tööriideid müüvast poest. Mitte väikese tähtsusega on riiete ostmise puhul hind ja tööriided kipuvad olema pisut odavamad kui spetsiaalsed matkarõivad spordi- ja matkatarvete poes. Samas on riiete loomiseks kasutatud materjalid sageli samad.

Ka söögitegemisele on raamatus pööratud piisavalt tähelepanu, ikka seepärast, et „tühi kott ei seisa püsti“, edasi liikumisest rääkimata. Huvilised saavad üsnagi hea ülevaate erinevatest matkapliitidest ja priimustest, tuletegemisest ning ka toidust, mida kaasa võtta.

Raamatu lõppu on autor pannud ka ülevaate RMK metsaonnidest, mida ta kasutanud on. Kogu raamat on vürtsitatud hea huumoriga ja erinevate olukordade kirjeldustega, mis teevad tavalisest käsiraamatu-laadsest väljaandest nauditava lugemise.

 

Vaata leidumust e-kataloogis ESTER

Loe ka: Tõnu Jürgenson. Matkates neljal aastaajal (AS Atlex, 2007)

 

Kristina Rood
Eesti keelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 29. mai 2018 in loodus, matkamine

 

Bill Bryson. Maakera kuklapoolel: rännud päikesest kõrbenud riigis

Ilmunud: Hea Lugu, 2017
Tõlkinud Piret Lemetti

Austraalia on minu jaoks alati tähendanud midagi kauget, teistsugust ja salapärast. Tuleb tunnistada, et seda kõike ta on. Paljud meist sooviksid kasvõi korra oma elu jooksul seda huvitavat mandrit külastada. Mina võtsin ette kirjandusliku rännaku ja sain suurepärase elamuse võrra rikkamaks. Soov päriselt reisida sellesse erakordsesse paika maakera kuklapoolel tõusis veelgi. Paljuski tänu Ameerikas sündinud, kuid peamiselt Suurbritannias elanud reisikirjaniku William McGuire Brysoni humoorikale reisikirjeldusele Austraaliast. Autor on andnud põhjaliku ülevaate sealsest loodusest, inimestest, ajaloost, poliitikast ja teinud seda huvitavalt ning kaasahaaravalt. Raamat ilmus esmakordselt juba 2000. aastal, eesti keelde tõlgiti see alles 2017. aastal.

Bill Bryson seikleb piki Austraalia rannikut, kord maailma pikimal sirgel raudteel, kord täiesti tühjal maanteel, sõites läbi kõrbe tuhandeid kilomeetreid. Bill Bryson kirjeldab olukorda rongis, kus rööbaste kõrval oli silt infoga: „Järgmise 862 kilomeetri jooksul puuduvad võimalused toidu või kütuse hankimiseks“.

Eraldi mainimist väärib Austraalia loodus. Kaheksakümmend protsenti kõigist Austraalias leiduvatest taimedest ja loomadest eksisteerivad vaid sellel kontinendil. Ainuüksi 14 maoliiki Austraalias on surmavad. Siin elab ka maailma kõige mürgisem madu, taipan. Ujuma minnes tuleb arvestada täringmeduusi olemasoluga. Tegemist on hapra ja läbipaistva õisloomaga, mis on samuti maailma mürgiseim. Väidetavalt ei ole ükski valu selle meduusi nõelamisel tekkivaga võrreldav. Ujuma minnes tuleb arvestada ka haide ja krokodillidega. Kuulsaks kohalikuks ohuallikaks on Austraalia lehterämblik, maailma kõige mürgisem putukas. Selline Austraalia juba kord on. Kubiseb kõiksugustest ohtudest, olles samal ajal huvitav. Hoolimata sellest on inimesed seal õnnelikud, rõõmsameelsed, töökad ja usaldusväärsed.

Bill Bryson tõdeb mõningase kahetsusega, et me pöörame maakera kuklapoolel olevale väga vähe tähelepanu. Samas tuleb tunnistada, et tegemist on tõepoolest stabiilse, tubli ja rahuliku riigiga. Raamatu lõpus muutub autor taas melanhoolseks: „Elu Austraalias läheb edasi ja mina ei kuule sellest midagi. Aga ühte ma teile ütlen: see on ennekõike meie endi kaotus“. Nõustun siinkohal täielikult autoriga.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Loe samalt autorilt ka:


„Kõiksuse lühiajalugu : teekond Suurest Paugust inimeseni“. Pegasus, 2006

„Ei siin ega seal : reisid Euroopas“. Tänapäev, 2011

„Ringkäik kodumajas : eraelu lühilugu“ . Pegasus, 2011

„Üks suvi : Ameerika 1927“. Hea Lugu, 2016

Ülestähendusi väikeselt saarelt : ameeriklane Suurbritannias“. Eesti Raamat, 2018

 

 

Karin Pere
Sääse raamatukogu raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 10. apr. 2018 in ajalugu, kultuur, loodus, reisikiri

 

Linda Hogan. Elu ase

Ilmunud: Allikaäärne, 2017
Tõlkinud Mathura

Linda Hogan on tšikaso indiaanirahva hulgast pärit Pullitzeri preemia 1991. aasta  nominendist kirjanik, kes on avaldanud nii luulet, proosat kui mõtisklusi. „Elu ase“ on tema esimene eesti keeles ilmunud mõtisklusraamat.

Indiaani naise mõtisklused inimesest, oma rollist maailmas, loodusest ja tema ilust ning karmusest, milliseid väärtusi me tulevikku edasi anname, seostest ja vastutusest, suhtest eluga vastastikusel ja tasakaalustatud viisil ja mis seob kahte maailmanägemust – põlismaist maailmapilti ning tänapäeva inimese oma.

Ta on loonud meiega kõnelemiseks  oma sugestiivse stiili. Raamatus kirjapandud lookesi nimetab autor maalt saadud õppetundideks. Südamlikud ja läbitunnetatud lood  loodusest, mis on põimitud indiaani müütide kui loomise lätete ja pärimustega, kõige alguse olemuse mõtestamise ja mõistapüüdmisega.

„Maailma hääled kõlavad vastu igas me teos, samamoodi nagu päritud DNA kulgeb alati me veres – need hääled toovad meid me eneste juurde tagasi, näitavad meile suunda edasiste lahendusteni. Vahel raputavad nad meid kogu inimeseks olemise põhjani…“ Tahame olla erilised ja erinevad, aga äkki oleme hoopis inimestena oma uskumustega läbi kukkunud. Oleme jäänud kaugeks kõigi rahvaste pärandi tarkusest.

„On olemas rahupaik, lünk maailmade vahel, millest hõimutarkused aastatuhandete vältel kõnelnud. „

Kummaliselt kõlab arusaam, et kogukondade lagunemises on süüdi kirjalik haridus, lugemine, sest need ei ole osa indiaani traditsioonist, kuid kõik on tänapäeval läbipõimunud, nii ühiskonna hüved kui pahed, vanad kombed ja ajaloomälu . Ainult kaasaegne inimene on muutunud pealiskaudseks ja kasuahneks, mõistmata, et loodus on midagi suuremat ja olulisemat, vaimsemat  kui lihtsalt tuluallikas. Seal kehtivad hoopis teised seadused kui inimeste maailmas ja neid tuleks austada ja püüda mõista. Milline saab olema  kord oma toitvatest juurtest võõrandumise hind? Oleme mingil põhjusel  omaks võtnud hävingumüüdid, arvanud tõeseks hävimise ennustuse,  oleme kaotanud kujutluse kõige jätkumisest, järelikult vastutuse selle tuleviku suhtes, mis jääb meist järeltulijatele.

Kas kunagi jõuab aeg, kui mõistame, et see, mis on kadunud, on sama tähtis kui see, mis jäänud. On see tingitud meie piiratusest mõistmaks maailma, loomise lugu ja vahest ennastki. Peaksime suhtuma kõigesse elavasse lugupidamise ja vastutustundega.

„Meie ümber on maailm, kus loodusjõude tuleb märgata, tuleb tähele panna kõigi elementide koostööd, kuulata, mis veres kõneleb.“ … sest oleme osake sellest suurest Maailmast. Seda raamatut võiks isegi võtta kui hoiatust maast võõrandumise eest.

Aga tagasijõudmises on palju lootust. „Tagasijõudmine on see, millele panustame, kui püüamne taastada, mis haihtunud …“

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Maimu Johannson
Paepealse raamatukogu raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 14. veebr. 2018 in biograafiad-memuaarid, filosoofia, loodus

 

Rosamund Young. Lehmade salajane elu

Ilmunud: Tänapäev, 2017
Tõlkinud Marie Kuri

See on järjekordne raamat sarjast „Looduse lood“. Pealkiri võib arvama panna, et tegemist on huumoriga kuid tegelikult on see võluvalt paeluv teos, mis paneb meid mõtlema ja imestama.

Autor on mahetalu pidaja, kus  on ka tema vanemad kasvatanud lehmi ja ka teisi koduloomi ning kanu. Raamatus kirjeldatakse lehmade käitumist ja tuleb välja, et see sarnaneb väga paljus inimeste käitumisega. Ka lehmad loovad sõprussuhteid, hoiavad üksteise lapsi, leinavad ja võivad olla nii õrnad kui agressiivsed. Lehmade ja vasikad ajavad oma igapäevaseid lehmaasju sama erineval moel nagu inimlapsed ja nende emad. Lehmad on isiksused, niisamuti ka lambad, sead ja kanad. Väga veenvalt on kirjeldatud inimese ja loomadevahelist suhet, mis on võimalik kui inimene tõesti armastab loomi ja oskab neid mõista.

Meile rumalana tunduvad loomad pole sugugi rumalad ja üllatavad oma tunnete ja käitumisega. Raamatus tutvustataks ka teisi loomi.  Kes oleks võinud arvata, et kanadele meeldib mängida, lambad tahavad televiisorit vaadata või sead võivad saada päikesepõletuse.

Lugu tundub üsna uskumatu, sest tänapäeval on loomakasvatuses suured farmid, kus on pea võimatu arvestada loomade loomuliku elukorraldusega ja lasta neil omapäi ringi uidata ja ise oma elu, küll inimese abiga, korraldada. See aga ei tähenda, et nende omapära kaoks, kuigi see ei tule ka kasuks.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Siiri Alvela
Torupilli raamatukogu juhataja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 24. nov. 2017 in loodus, loomad, psühholoogia

 

Peter Wohlleben. Puude salapärane elu: mida nad tunnevad, kuidas suhtlevad – peidulise maailma avastamine

prantsIlmunud: Tänapäev, 2016
Tõlkinud Olav Renno

 

Kas see on fantaasia või tõsiasi, et puud on sotsiaalsed ja suhtlevad omavahel? Ükskõik, missugune see nende suhtlusstiil siis ka poleks!

Lugedes seda raamatut, ilmuvad ootamatult pähe igasugused mõtted. Kes meist ei oleks käinud metsaradadel või seisnud mõne pargipuu all, imetlenud roheluses kasvavat üksikut puud! Oleks justkui üks ja seesama – liigud tänaval kaasinimeste hulgas või märkad rannakail üksikut lainete või peegelsileda veepinna imetlejat. Mis on neil ühist? Rohkem kui suudame arvata.

Saksa metsateadlase poolt kirjapandu on põnev ja hariv ekskursioon mitmekülgselt elavasse metsa, kus tegelikult toimiv elu ei tundu vähem põnevamana kui tundmatu planeedi kirjeldus.

Lugedes seda raamatut, saame teada, kes tegelikult metsas elavad ja milline nende igapäevane elu aastaringselt välja näeb.

Raamat tekitab tunde, justkui reisiksime avastusterohkesse looduse minevikku ja tulevikku, olevikugi üle annab mõtiskleda.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Eve Lausma
Laagna raamatukogu raamatukoguhoidja

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 23. dets. 2016 in loodus

 

Marko Kaldur. Avasta Ida-Virumaa                          Marko Kaldur. Avasta Soomaa

avasta ida virumaa avasta soomaa

Marko Kaldur. Avasta Ida-Virumaa
Ilmunud : Tänapäev, 2016

 

Marko Kaldur. Avasta Soomaa
Ilmunud : Tänapäev, 2016

 

Nüüd suve hakul on ilmunud kaks põnevat Eestimaad tutvustavat raamatut. Neid lugedes ja sirvides avastad palju huvitavaid kohti, mis lausa kutsuvad ennast külastama.

 

Esmalt Ida-Virumaast. Autoril on pakkuda kaks eriilmelist marsruuti: ekstreemne, mis keskendub põlevkivitööstusega seotud kohtadele ja elegantne, mis annab ülevaate kaunist loodusest ja kultuuriloolistest paikadest.

Esiteks hajutatakse mitmeid väärarusaame, et põlevkivitööstus ja keskkonnareostus pärinevad nõukogude ajast, tegelikult hakati põlevkivi kaevandama juba 1916. aastal. Teiseks – kõik tehismäed ei ole tuhamäed, selleks on ainult Püssi piiril asuvad mäed. Need Kiviõli külje all olevad kummalised püramiidi taolised hallikasvalged koonused püüavad möödujate pilke.

Autori juhatusel külastame Aidu karjääre, Kohtla Kaevandusparki, Sompa kaevandust, Sinimägesid. Teele jäävad ka kaks kummituslinna: Viivikonna ja Sirgala. Kui varem olid need rahvarohked asulad, siis nüüd on järel vaid varemed.

Elegantse Ida-Virmaa esimeseks peatuspaigaks on suursugune Kalvi mõis, mille terassilt avaneb suurepärane vaade merele. Ida-Virumaal asuvad veel Maidla, Kukruse, Mäetaguse ja Saka mõis.

Siinse piirkonna eripäraks on ka kahe kloostri olemasolu. Kuremäe klooster on paljudele õigeusklikele palverännakute sihtpunktiks ja populaarne turismiobjekt. Teine – Vasknarva klooster on pelgupaigaks tõsiusklikele, kes soovivad elada rahus.

Kindlasti tuleb läbi põigata imeilusast Toila Oru pargist, kus paiknes Konstanti Pätsi suveresidents, mis Teise maailmasõja ajal hävitati.

Loodus on väga mitmekesine, siin asub palju jugasid: Kivisilla, Saka kanjoni, Karjaoru, Aluoja, Langevoja ja muidugi Eesti kõrgeim Valaste juga.

Põnevust pakuvad mitmeid matkarajad, mis lausa kutsuvad ennast avastama.

 

Teiseks heidame pilgu Soomaale. Peaaegu Hiiumaa suurune, soodest ja rabadest koosnev Soomaa asub Pärnu- ja Viljandimaa piiril, siinne rahvuspark rajati 1993.aastal.

Suurim raba – Kuresoo – on Eesti üks suurimaid ja paremini säilinud soid, milleni inimmõju pole ulatunud. Üks levinumaid asukaid on kobras, aga ka suurulukid-karud, hundid, ilvesed, põdrad on siin elupaiga leidnud. Siin on ka haruldase lendorava pesitsuspaik.

Soomaad tuntakse muidugi eelkõige oma üleujutuste tõttu. Siia valguvad kevaditi Sakala kõrgustiku lumeveed, millele tulevad juurde rabatasandikele kogunenud hangede sulavood. Kuna vesi ei mahu ära jõesängi, siis tulemuseks ongi üleujutused.

Suviseks ettevõtmiseks pakutakse Hüpassaare Päikesetõusukontserti. Esmalt tuleb kilomeeter mööda rabateed kõndida, kuulatakse tuntud heliloojate teoseid ja pärast tullakse koos hommikuudus tagasi.

Soomaal on palju tähistatud matkaradasid, osadele neist pääseb ka ratastooliga. Neile, kes soovivad Soomaale mitmeks päevaks jääda, on rajatud laagriplatse, lõkkekohti ja matkaonne. Eriline on ööbida Oksa küünis, kus saab esivanemate kombel heintes silma looja lasta või Toonoja suitsusaunas.

Kes tahab füüsilist tööd teha, need on oodatud igal aastal talgutele, kus tehakse korda mõni vana ehitis, puhastatakse jõgesid, korrastatakse matkaradasid ja raiutakse puisniitusid võsast puhtaks.

 

Eestimaal on palju ilusaid paiku. Suvi on tulemas ja siin on kaks võimalust oma puhkust planeerida. Igatahes minul küll tekkis huvi nende kohtade vastu.

 

Vaata”Avasta Ida-Virumaa”  leidumust e-kataloogist ESTER

Vaata”Avasta Soomaa”  leidumust e-kataloogist ESTER

 

Merle Pobul
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 24. mai 2016 in Eesti, loodus

 

Daniel Chamovitz. Mida taim teab: teejuht meelte maailma

mida taim teabIlmunud: Äripäev, 2013

 

Tõepoolest – taimed teavad, näevad, haistavad ja tajuvad. Taimed teavad, milline on neid ümbritsev maailm. Mitte nii nagu loomad, sest taimedel ei ole kesknärvisüsteemi. Seetõttu on nende sõnade tähendus ja kasutamine seoses taimedega ebatraditsiooniline, provokatiivne, ent teaduslikult tõestatud.

Taimedel on ellujäämiseks välja kujunenud keerukad taju- ja kohanemissüsteemid, mis võimaldavad neil reguleerida kasvu vastavalt muutuvatele tingimustele (ilmastikuolud, pealetükkivad naabrid, ründavad kahjurid), sest oma kasvukohast paremasse keskkonda kolida nad ei saa.

Raamatus käsitletakse taime- ja inimmeeli paralleelselt. Esitatud on taimebioloogia ajaloolised ja tänapäevased seisukohad ning põnevad teaduslikud katsed ja uuringud.

Taimedel on võime talletada bioloogilist infot ja seda taasesitada, nagu kärbsepüünis saaki püüdes või puud õigel aastaajal õitsemiseks. Taimedel on meeles mineviku nakkused, vigastused, ilmastikutingimused. Taimed teavad, kui neil põua ajal tekib veepuudus.

Toitumiseks ehk valguse saamiseks peab taim toidu suunas kasvama. Kuidas taim aga teeb kindlaks, kas ta viibib valguses või pimeduses või millal on kevad, sügis?

Ülevaade antakse pimedatest mutanttaimedest ja kurtidest taimedest. Kas ja missugune mõju on Jimi Hendrixil ja Led Zeppelinil taimedele?

Mis värvi valgus mõjutab taime õitsemist vaid sekunditega? Miks on “tomatiperfüüm” nii vastupandamatu ühele parasiittaimele?

Kuidas taim teab, kuhupoole juuri ajada ja võsu kasvatada? Viimase välja selgitamiseks on taimi ka kosmosesse viidud. Ja kõik need vastused on vaid raamatu lugemise kaugusel.

 

Lõpetuseks tantsivad taimed: Professor Wilhelm Pfefferi film aastatest 1898-1900

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Helen Kena
Eestikeelse kirjanduse osakond
raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 18. aug. 2015 in loodus