RSS

Category Archives: luule

Sada hetke eesti luules (valinud, koostanud ja kommenteerinud Rein Veidemann)

Ilmunud: Eesti Keele Sihtasutus, 2016

Rein Veidemann on kenade kõvade kaante vahele noppinud mitu peotäit kaunist eestikeelset luulet, luulepärle … See luuleniit on pikk, esimene luuletus on aastast 1637, viimase luuletaja sünniaasta on 1990 ja tema luuletus on aastast 2014. Seega: 377 aastat luulehetki. Avastamist ja meenutamist kui vaid leiaks neid hetki hetkedesse süvenemiseks…

Kui 2016. aasta lõpus küsis Postimees kultuuriinimestelt soovitusi ja muljeid ilmunud lemmikraamatute kohta, siis Rein Veidemanni üheks esiletõstetud raamatuks oli…

„Üks eriline luuleantoloogia, mis koondab sadat autorit, igaühelt ühte luuletust, eesti luuleloo algusest kuni tänaseni. Ühel leheküljel luuletus ja kõrvalleheküljel selle esitlus. Ühelt leheküljelt leiad meeleolu, kujundi ning sõnumi, teiselt selle seletuse. Olen ise selle valinud, koostanud ja kommenteerinud ja soovitan, nagu soovitas Teele Tootsile naiseks kõigepealt iseennast.“

Valimi aluseks on luuletusse sadestunud hetk, mis avaldub seoses mingi sündmuse, meeleseisundi, ruumi või looduse ilminguga. Teadaolevalt on niisugune ühele hetkele keskenduv antoloogia esmakordne ja selle lisaväärtuseks on luuletusi saatev Rein Veidemanni kirjutatud kommentaar.

Ja tegelikult on selles raamatus 101 luulehetke.

 

Post scriptum on raamatu koostajalt:

Palve

Sind palun: ole veel mu langevari,

mis leevendaks mu allaheidetust,

looks selgust seal, kus valgusest saab vari

ning avaks silmadele peidetust.

/…/

Mu ainus soov, et hetk, kui langevari

pea kohal avaneb – siis jääbki nii,

et püsiv on vaid langus ja su vari

ja maanduda ei jõuaks iialgi.

 

Kiita tahaks ka Piia Ruberi kujundust ning seda, et iga luuletuse ja kommentaari juurde on lisatud luuletaja pilt.

 

„Sirp“ avaldas 2017. aasta veebruarikuus Arno Oja arvustuse kahe 2016. aastal ilmunud Rein Veidemanni raamatu kohta, tasub lugeda kui huvi on:

 

Jah, selle maa, meie maa keel suudab lauluna (luulena) ilusat igavikku omale otsida.

 

Raamatu motoks on tsitaat Albert Camus’lt:

„Ilu on igavik, mis

kestab hetke.“

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Ester Liinak
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 30. juuli 2018 in Eesti, luule

 

Jaan Keskel. Viirastus ja viis naist

kaaned naidis

Ilmunud: Hea Tegu, 2018

„Viirastus ja viis naist“ on noore luuletaja Jaan Keskeli esikteos, mis räägib sellest, kuidas üks noor mees endale elukaaslast otsib. Naise otsingud viivad ta nii ööklubidesse, baaridesse kui ka  noorte seas populaarsesse tutvumisportaali Tinder. Kuid kas ta lõpuks naise ka leiab, seda lugege juba ise.

Teos hõlmab 15 luuletust, millest igale eelneb tõestisündinud lühijutt. Autor nimetab neid eellugudeks luuletustele, mina aga pigem ütleks, et selles raamatus on vastupidi – luuletused on järellugudeks lühijuttudele. Ehk siis mitte luuleraamatut ei ole täiendatud lühijuttudega, vaid proosateksti on täiendatud luuletustega.

Tunnistan, et olin enne lugemise alustamist pisut skeptiline, sest arvasin, et raamat, mis räägib ühe noormehe suhteotsingutest, ei ole päris minu „cup of tea”. Aga pean möönma, et raamat ületas mu ootused. Juba esimesest leheküljest alates on teksti pikitud mõnusat huumorit, mis läbib tervet raamatut. Samas ei ole tegemist läbinisti naljaraamatuga, vaid see peidab endas ka tõsisemaid lugusid, minemata siiski liialt melanhoolseks.

Kuigi esialgu võib tunduda, et raamat on mõeldud pigem noortele meestele lugemiseks, siis tegelikult saavad sellega ennast vähem või rohkem samastada kõik, kes kunagi vallalise elu elanud on. Veidrad kohtingud, kummalised lähenemiskatsed, kokkusaamisele ilmumajätmine ja oma elu (ning eriti suhtestaatuse) kohta valetamine on ainult vähesed asjad, millega vallalised (ja suuremal või vähemal määral ka suhtes olevad inimesed) kokku puutuvad.

Jaani auks võib öelda, et kuigi ta kirjutab muuhulgas üsna kummalistest juhtumitest ja inimestest, kes ei käitu just kõige mõistlikumalt, jääb ta kuni lõpuni viisakaks ja ei ürita kedagi häbimärgistada. Tänapäeval, kui paljud inimesed kasutavad autobiograafiaid oma musta pesu pesemiseks, on selline viisakus väga tänuväärt nähtus.

Mulle meeldib, et esimestel lühijuttudel on kirja panemise kuupäevad juures, mis tekitab tunde, nagu loeks kellegi päevikut ja muudab seeläbi suhte autoriga veelgi isiklikumaks. Nii lühikese raamatu puhul on tähtis, et side autoriga tekiks võimalikult kiiresti, muidu saab raamat lihtsalt enne, kui see juhtub, läbi.

Kuigi mulle üldiselt luuletused selles raamatus meeldivad, eriti esimesed kolm, siis pean kahjuks tõdema, et mõned neist on natuke kohmakad. Olen mitut raamatus esinevat luuletust Jaani blogist  varem lugenud ja panin tähele, et need on raamatus muutmata kujul, välja arvatud mõned parandatud kirjavahemärgid jms. Kuigi blogis on tore lugeda algkujul luuletusi ja seeläbi näha autori arengut, siis ma arvan, et luuletust ei pea võtma nagu valmis kirjutatud asja, mida kindlasti hiljem muuta ei tohi. Autor oleks võinud need enne trükki saatmist üle vaadata ja neid natuke kohendada (see on ka koht, kus peaks mängu tulema toimetaja käsi). Samas on raamatut lugedes tunda, et autoril on potentsiaali kirjutada väga häid luuletusi. Nõustun ühe teise arvustajaga, et autor võiks kaaluda vabavärsi proovimist.

Kuna aga tegemist on ikkagi kirjaniku esimese teosega, siis nende kohtade pealt võib julgelt silma kinni pigistada ja seda lihtsalt nautida.

 

Jaan Keskel töötab lisaks luuletamisele Tallinna Keskraamatukogus, ehk kui keegi soovib autogrammiga raamatut, siis teate, kust teda leida. 😉

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Hanna Laasberg
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 8. juuni 2018 in eesti autor, ilukirjandus, luule

 

Mart Kangur. Liivini lahti

Ilmunud: Kirimiri 2017

Kanguri uuemas luulekogus on palju häid sõnamängulisi luuletusi. Mõni koht meenutab hiljuti loetud Keiti Vilmsi humoorikaid lühivorme. Näiteks: „olen südi!/ kaksasin/ ühe ü ära“ (lk 11), „kellele riimid/ kellele rimi/ kellele rimini“ (lk 17) või „saatuse sõrm/ saatuse varvas/ saatuse kukal/ saatuse ranne“ (lk 35). Kanguril ei ole aga keelemäng põhiline, vaid luuletustest leiab ka teravat ühiskonnakriitkat ja filosoofilisi mõtisklusi. Üheks peamiseks teemaks on eestlaste võõrahirm, mis valdavalt on seotud Süüria pagulastega. Niimitmeski tekstis mängib Kangur sõnadega „must“ ja „valge“ või „puhas“: „isolatsioon:/ kõik selles tünnis on valged/ need oad on mustad/ need oad ei tule sellesse tünni“ (lk 11) või „teile kes te seisate/ eesti kultuuri/ puhtuse eest/ mina olen/ eesti kultuur/ ja ma olen/ must“ (15). Luulekogu salapärane pealkiri on samuti ühes luuletuses seotud rahvusluseteemaga: „tahaks eesti liivini lahti võtta/ ära puhastada/ uuesti kokku panna/ kogu sellest räpasest/ puhtuse-retoorikast“ (13). Miks just Liivini lahti võtta, jääb arusaamatuks. Leo Luks pakub üheks versiooniks, et juttu on hoopis kadunud Liivimaast, sest siis ei olnud veel romantilist rahvusluse ideed (764, Looming 2017, nr 5).

Õige sarkastiline on aga raamatukaas, kus steriilselt valgel taustal on kujutatud Juhan Liivi näoga anatoomilist keha.  Kes siis eestlase üle paremini naerab, kui teine eestlane? Küllap ei ole siiski võõrahirm ainult seotud kartusega rahvuse hääbumise pärast nagu seda mõned poliitilised jõud püüavad näida lasta, vaid ärevus on hoopis argisem. Kangur kirjutabki sellest omas humoorikas vormis: „ikka vaatad ju õli hinda/ nasdaq on nagu võru keel/ ikka vaatad ju/ seisu süüria sõjarindel/ pangakontot/ ja postkasti/“ (lk 86).

Kanguri luulekogust paistab üldse vähe kurvameelsust. Isegi filosoofilist laadi luuletused on huumoriga põimitud ning seetõttu absurdimaigulised. Raskust lisavad tekstidele hoopis tõsised teemad ning niimõnigi naerutav luuletus võib järelemõeldes tekitada õudustäratavaid seoseid:

üks elu, ripakil
rannas maas.
väike laul, lauldud
peaaegu.
natuke veel aega.
natuke jõudu.
mitte palju.
kõike vähe
ilus ta ei ole.
nagu adruvall,
haiseb. üks
elu, ripakil.

(lk 53)

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Loe lisaks: Leo Luks. „Sõnavaht“

 

Siret Saava
Männi raamatukogu raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 24. apr. 2018 in eesti autor, luule

 

Madli Puhvel. Lydia Koidula elu ja aeg

Ilmunud: Ajakirjade Kirjastus, 2016

Raamat on kirjutatud tõetruult ja huvitavalt, lausa teaduslikult on põhjendatud meie kõigi aegade ühe suurima, kui mitte öelda kõige mainekama luuletaja elulugu.

Meeldivalt usalduslikuks muudab kirjutatu autori ausameelne ja inimlikult mõistev kirjutamismaneer. Inimlikke nõrkusi ei mõisteta hukka, vaid nenditakse – keegi pole neist prii.

Huvipakkuv on ajastu kirjeldus, milles saksakeelne ja eestimeelne luuletaja elas. Sidemete katkemine õe ja vendadega sellelt pinnalt – olla eestlane või sakslane – oli luuletajannale eriti valus.  Kreutzwaldi poolt Koidulaks ristitud eesti luule suurkuju uskus siiralt oma rahva – eestlaste tulevikku.

Nukra refräänina saadab kirjapandut süstemaatiline meeldetuletus tema saabuvast surmast.

Tegemist on suurepärase raamatuga kirjanduse ja ajaloo huvilisele.

Raamat on hästi kirjutatud eesti rahva ühest suurkujust tema ajastul!

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Eve Lausma
Laagna raamatukogu raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 4. juuli 2017 in kirjandusteadus, luule

 

Jürgen Rooste. Vana hiire laulud

vana hiireIlmunud: Jumalikud Ilmutused, 2015

 

Jürgen Rooste on eesti luuletaja. Ta sündis 31. juulil 1979. aastal Tallinnas. Ta lõpetas 1997. aastal Tallinna Reaalkooli ja õppis Tallinna Pedagoogikaülikoolis 1997–2004 eesti filoloogiat.

Minu esimene kokkupuude Jürgen Rooste isiku ja loominguga oli Pääsküla raamatukogus, kus ta käis koos Andra Teedega oma loomingut tutvustamas Tallinna Keskraamatukogu töötajatele.

Jürgen Roostet iseloomustab kartmatus teisiti arvata, uljus ja mässumeelsus. Rooste on ise öelnud, et luule pole töö, luule on ilmutus. Tema kõnepruuk oli mulle algul küll võõras ja veidike ka vastuvõetamatu aga eks inimene harjub kõigega.

Tema luulekogumikus „Vana hiire laulud“ on palju isiklikku, nt. Intro: Superpoeet. Superpahalane. The beginning. Läbivaks jooneks selles luuletuses on halvad mälestused seoses koolikiusamisega, mis on jätnud sügava armi tema hinge ja millega ta pole suutnud leppida minu meelest siiani.

„ma olin ideaalne ohver siuke
imelik poiss aga ikkagi suurt kasvu
oma vanuse kohta (see juhtus põhikooli ajal
korvpallipoisid polnud must
veel mööda kasvand)
aga kuidagi kohmakas ja kartlik
neid poisse oli rohkem
neid peksjaid- mõnitajaid“

Luulekogus on puudutatud mitmeid tahke nagu seks, ühiskonna sotsiaalsed probleemid ja praegu päevakorral olevat pagulasteematikat. Tema mõnedes luuletustes paneb sõnade, riimide mäng pea ringi käima. Et sellest segadusest aru saada, peab mõnda luuletust lausa mitu korda lugema. Riimidriimid!

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Aivi Kiviloo
Tondi raamatukogu
raamatukoguhoidja

 

“Jürgenit iseloomustab lärmakus, uljus, kartmatus teisiti arvata, innukus vaielda, tund võidelda ja mässata. Tema loomus ongi suuresti iseloomustatav sõnaga “käratsev”. Rahutu, püsimatu. Suured tunded süttivad temas lõginal ja põlevad terava leegiga.

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 3. mai 2016 in eesti autor, luule

 

Martin Vabat. Maahingamispäev

maahingamispäevIlmunud: Elusamus, 2016

Kevadiseks luuleraamatuks sobib ideaalselt Martin Vabati “Maahingamispäev”. Vabati vabavärsist õhkub kohati midagi iseäranis vabastavat ja rahulolumuiet tekitavat. Selle näiteks tooksin read ühe luuletuse lõpust, kust ühtlasi pärineb ka teose pealkiri:

“/…/

Mõtlen juba, kas maa üldse tänavu ärkabki,

kuni ühel päeval väljade vahel

tõmban kopsudesse esimese kevadõhu

ja tunnen, et on tõesti

maahingamispäev.”

 

Luuletustes leidub lisaks loodus- ja ajaloopiltidele ning stseenidele inimestest (olgu need siis seotud noorpõlvearmastuse või sugulastega) ka religioosset temaatikat, mis omas kontekstis on igati õigel ajal õiges kohas. Päris mitmed autori kirjutatud tekstid kannavad sügavat ideed, mis jääb pikemaks ajaks mõttes kajama. Näiteks lugege luuletust, mis algab sõnadega “Jään seisma tühjal taluasemel, vanaisa sünnikohal…”.

 

Minimalistlikult must-valget raamatut ehivad peamiselt pildid inimestest nende naturaalses olekus, kuid seda nii diskreetses tehnikas, et seda alastust pigem kujutad ette kui näed.

Kokkuvõtteks on tegu ühe igati kauni teosega nii sisult kui välimuselt.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER.

 

Samalt autorilt varem ilmunud:

Mina olengi kirjandusklassik. Eesti Kirjanduse Selts, 2006
Naerutaltsutaja. Allikaäärne, 2009
Hargumine. Allikaäärne, 2014

 

Madle Uibo
Nurmenuku raamatukogu raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 6. apr. 2016 in eesti autor, luule

 

Tõnu Õnnepalu. Klaasveranda

klaasverandaIlmunud: Varrak, 2016

Tõnu Õnnepalu poeem-fantaasia „Klaasveranda“ on katse elustada Esna mõisa, selle kunagisi elanikke. Tegemist on autori sõnul väljamõeldud fiktsiooniga, vaid Lisi Schillingi nimi ja sünnidaatumid Schillingite kalmistukabelist Kuksema mõisas vastavad tõele.

Loo tegevus algab 1910. aastast ning kestab läbi kogu sajandi. Ajast, mil kõik on alles nii, nagu ikka on olnud, kõik uus on alles õhus. Kõik loodavad muutuseid, eriti noored. Nende elu peab tulema teistsugune, kui oli nende vanematel. Tulebki – ainult et kui teistsugune ja milliseid katsumusi täis, ei osata veel ette kujuta.

Kogu poeemist õhkub nostalgilisust, melanhoolsust. Vaatamata raskustele, millega tuleb silmitsi seista, puudub kogu loos rõhuv raskus.

Olustikku aitavad kaasa minna fotod Esna mõisast, 20. sajandi alguse Tallinnast. Kaasas on lisana ka CD Tõnu Õnnepalu poolt 2011. aastal sisseloetud poeemiga.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Anu Sepp
Sõle raamatukogu juhataja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 10. märts 2016 in Eesti, ilukirjandus, luule