RSS

Category Archives: luule

Madli Puhvel. Lydia Koidula elu ja aeg

Ilmunud: Ajakirjade Kirjastus, 2016

Raamat on kirjutatud tõetruult ja huvitavalt, lausa teaduslikult on põhjendatud meie kõigi aegade ühe suurima, kui mitte öelda kõige mainekama luuletaja elulugu.

Meeldivalt usalduslikuks muudab kirjutatu autori ausameelne ja inimlikult mõistev kirjutamismaneer. Inimlikke nõrkusi ei mõisteta hukka, vaid nenditakse – keegi pole neist prii.

Huvipakkuv on ajastu kirjeldus, milles saksakeelne ja eestimeelne luuletaja elas. Sidemete katkemine õe ja vendadega sellelt pinnalt – olla eestlane või sakslane – oli luuletajannale eriti valus.  Kreutzwaldi poolt Koidulaks ristitud eesti luule suurkuju uskus siiralt oma rahva – eestlaste tulevikku.

Nukra refräänina saadab kirjapandut süstemaatiline meeldetuletus tema saabuvast surmast.

Tegemist on suurepärase raamatuga kirjanduse ja ajaloo huvilisele.

Raamat on hästi kirjutatud eesti rahva ühest suurkujust tema ajastul!

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Eve Lausma
Laagna raamatukogu raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 4. juuli 2017 in kirjandusteadus, luule

 

Jürgen Rooste. Vana hiire laulud

vana hiireIlmunud: Jumalikud Ilmutused, 2015

 

Jürgen Rooste on eesti luuletaja. Ta sündis 31. juulil 1979. aastal Tallinnas. Ta lõpetas 1997. aastal Tallinna Reaalkooli ja õppis Tallinna Pedagoogikaülikoolis 1997–2004 eesti filoloogiat.

Minu esimene kokkupuude Jürgen Rooste isiku ja loominguga oli Pääsküla raamatukogus, kus ta käis koos Andra Teedega oma loomingut tutvustamas Tallinna Keskraamatukogu töötajatele.

Jürgen Roostet iseloomustab kartmatus teisiti arvata, uljus ja mässumeelsus. Rooste on ise öelnud, et luule pole töö, luule on ilmutus. Tema kõnepruuk oli mulle algul küll võõras ja veidike ka vastuvõetamatu aga eks inimene harjub kõigega.

Tema luulekogumikus „Vana hiire laulud“ on palju isiklikku, nt. Intro: Superpoeet. Superpahalane. The beginning. Läbivaks jooneks selles luuletuses on halvad mälestused seoses koolikiusamisega, mis on jätnud sügava armi tema hinge ja millega ta pole suutnud leppida minu meelest siiani.

„ma olin ideaalne ohver siuke
imelik poiss aga ikkagi suurt kasvu
oma vanuse kohta (see juhtus põhikooli ajal
korvpallipoisid polnud must
veel mööda kasvand)
aga kuidagi kohmakas ja kartlik
neid poisse oli rohkem
neid peksjaid- mõnitajaid“

Luulekogus on puudutatud mitmeid tahke nagu seks, ühiskonna sotsiaalsed probleemid ja praegu päevakorral olevat pagulasteematikat. Tema mõnedes luuletustes paneb sõnade, riimide mäng pea ringi käima. Et sellest segadusest aru saada, peab mõnda luuletust lausa mitu korda lugema. Riimidriimid!

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Aivi Kiviloo
Tondi raamatukogu
raamatukoguhoidja

 

“Jürgenit iseloomustab lärmakus, uljus, kartmatus teisiti arvata, innukus vaielda, tund võidelda ja mässata. Tema loomus ongi suuresti iseloomustatav sõnaga “käratsev”. Rahutu, püsimatu. Suured tunded süttivad temas lõginal ja põlevad terava leegiga.

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 3. mai 2016 in eesti autor, luule

 

Martin Vabat. Maahingamispäev

maahingamispäevIlmunud: Elusamus, 2016

Kevadiseks luuleraamatuks sobib ideaalselt Martin Vabati “Maahingamispäev”. Vabati vabavärsist õhkub kohati midagi iseäranis vabastavat ja rahulolumuiet tekitavat. Selle näiteks tooksin read ühe luuletuse lõpust, kust ühtlasi pärineb ka teose pealkiri:

“/…/

Mõtlen juba, kas maa üldse tänavu ärkabki,

kuni ühel päeval väljade vahel

tõmban kopsudesse esimese kevadõhu

ja tunnen, et on tõesti

maahingamispäev.”

 

Luuletustes leidub lisaks loodus- ja ajaloopiltidele ning stseenidele inimestest (olgu need siis seotud noorpõlvearmastuse või sugulastega) ka religioosset temaatikat, mis omas kontekstis on igati õigel ajal õiges kohas. Päris mitmed autori kirjutatud tekstid kannavad sügavat ideed, mis jääb pikemaks ajaks mõttes kajama. Näiteks lugege luuletust, mis algab sõnadega “Jään seisma tühjal taluasemel, vanaisa sünnikohal…”.

 

Minimalistlikult must-valget raamatut ehivad peamiselt pildid inimestest nende naturaalses olekus, kuid seda nii diskreetses tehnikas, et seda alastust pigem kujutad ette kui näed.

Kokkuvõtteks on tegu ühe igati kauni teosega nii sisult kui välimuselt.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER.

 

Samalt autorilt varem ilmunud:

Mina olengi kirjandusklassik. Eesti Kirjanduse Selts, 2006
Naerutaltsutaja. Allikaäärne, 2009
Hargumine. Allikaäärne, 2014

 

Madle Uibo
Nurmenuku raamatukogu raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 6. apr. 2016 in eesti autor, luule

 

Tõnu Õnnepalu. Klaasveranda

klaasverandaIlmunud: Varrak, 2016

Tõnu Õnnepalu poeem-fantaasia „Klaasveranda“ on katse elustada Esna mõisa, selle kunagisi elanikke. Tegemist on autori sõnul väljamõeldud fiktsiooniga, vaid Lisi Schillingi nimi ja sünnidaatumid Schillingite kalmistukabelist Kuksema mõisas vastavad tõele.

Loo tegevus algab 1910. aastast ning kestab läbi kogu sajandi. Ajast, mil kõik on alles nii, nagu ikka on olnud, kõik uus on alles õhus. Kõik loodavad muutuseid, eriti noored. Nende elu peab tulema teistsugune, kui oli nende vanematel. Tulebki – ainult et kui teistsugune ja milliseid katsumusi täis, ei osata veel ette kujuta.

Kogu poeemist õhkub nostalgilisust, melanhoolsust. Vaatamata raskustele, millega tuleb silmitsi seista, puudub kogu loos rõhuv raskus.

Olustikku aitavad kaasa minna fotod Esna mõisast, 20. sajandi alguse Tallinnast. Kaasas on lisana ka CD Tõnu Õnnepalu poolt 2011. aastal sisseloetud poeemiga.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Anu Sepp
Sõle raamatukogu juhataja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 10. märts 2016 in Eesti, ilukirjandus, luule

 

Andy Willoughby & Bob Beagrie. Sampo: Teel kaugemale põhja

SampoKirjastus: Luul, 2015

Tõlkinud: Kersti Unt

Oma raamatu eessõnas põhjendavad Andy Willoughby ja Bob Beagrie oma huvi soome rahvusmütoloogia vastu järgmiselt: „Võib tunduda imelik, et kaks praegusaja Inglismaa põhjaosa luuletajat tahavad tegelda soome rahvusmüüditsükliga „Kalevala“. Kuid olles osalenud kümme aastat ühises etendamise, tõlkimise ja publitseerimise projektis soome luuletajatega, kaasa arvatud mõned hullumeelsed seiklused sel teel, oleme leidnud, et avastades järkhaaval soome mütoloogia mitmesuguseid arhetüüpe, on see meis mitmel viisil tekitanud tugeva vastukaja, samuti nagu tänapäevane soome luule ja võrratud soome luuletajad“.

Selle projekti tulemusena sündis kahe luuletaja poolt ühiselt kirjutatud raamat „Sampo: Teel kaugemale põhja“.

Raamat tugineb „Kalevala“ esimesele kümnele runole, esitades küsimuse, mida tähendab olla kunstnik, kuidas leppida elu ja armastuse kaotamisega. Tsüklis on vaheldumisi esitatud müütide sündmused tänapäevasest küljest ja eeposest lähtuvalt.

„Müüt Sampost võimaldas meil uurida ka mõtet retkest, leidmaks tervendavat võluvahendit, mis põimub ka Briti müüdikildudesse Pühast Graalist.“

Sapmpo on soome mütoloogias väärtuslik õnnetoov ese. Elias Lönnroti tõlgenduse järgi eeposes „Kalevala“ oli Sampo ürgsepp Ilmarise poolt Pohjola emandale Louhile pruudilunaks taotud imeveski, mis jahvatas eimillestki jahu, soola ja raha.
Sampot on tõlgendatud ka kui maailmapuud, tootemisammast, aardekirstu, rahavermismasinat ja algelist kellavärki.

Tsükli esimesed osad kirjeldavad loomist, sündi ja triivimist ilmameres. Ürgne šamaan Väinamöinen sündis ilmale pärast seitset emaüsas veedetud aastat ja triivis veel kolmkümmend aastat meres, enne kui maale jõudis.

Olen sündinud selle mõistatuse jaoks,
mõtlematu hõljum
eimillegi ja millegi vahel,
mis pole tõesti midagi jäävat.
Oma ema tundsin vaid seespoolt
kui häält, mis hoidis mind seal.
Nii umbes minut aega,
üheksa kuud, miljon aastat,
kestis laine loksumine vastu kaljut,
amniootilises meres üsaseinte vahel
igavese südame kontrapunktina,
mille kumedad löögid jõuvad minuni ikka veel
poolunes või kuulates laulu,
mis tulvab mu triivivast vaikusest,
kui tunnen end olevat lahutumise veerel
efemeersetest tahketest vormidest mu ümber.
See üsarütm pillub ja kannab
mu sõnad kohtuma asjade lätetega,
mistõttu võin seda
luua ikka ja jälle mis tahes hinnaga
ja nii sünnivad kõik hääled, kõik asjad
igatsusest ema järele,
kelle nägu jääb tundmatuks
teadvale minale,
kes on lõpetanud triivimise.

 

Teistes osades võluri kosjad, kauni Aino surm, armastuse ja kaotuse teemad on põimitud tänapäevaga. Haavade parandamine ja laul lätetest, raua päritoluga ka mõtisklused inimeste kalduvustest sõdu pidada ja ennast hävitada. Sampo sepistamine on kõigile kasu tõotava eseme otsimine ja loomine, analoogia tasakaaluga loova kunstniku instinktide ja raske töö ning eluliste oskuste vahel, mis on vajalikud kunsti sünniks.

Raamat köidab ja haarab enda võimusesse nagu šamaani loits, tekitab lugejas unenäolise hõljumise tunde. Kirjandusfestivalil Prima Vista 2015 esitasid autorid katkendeid originaalist koos soome muusiku Masi Hukari muusikalise saatega.

 

Autoritest:

Bob Beagrie ja Andy Willoughby on Põhja-Inglismaal elavad luuletajad. Bob Beagrielt on ilmunud kuus luulekogu ja mitmeid pamflette, Ta on teinud koostööd nii muusikute visuaalkunstnike kui ka teatriga. Beagrie luulet on tõlgitud urdu, hollandi, soome, vene, hispaanis ja rootsi keelde.

Andy Willoughby on esitanud oma luuleloomingut ja osalenud muusikalistes projektides nii kodumaal kui ka mujal alates1996. aastast. Tema luuletused on ilmunud paljudes antoloogiates ning tõlgitud jaapani, soome, itaalia, rootsi, karjala, vene, hollandi ja nüüd ka eesti keelde.

 

Soovitan seda raamatut kõigile, ka neile, kes nii väga luulet ei armasta.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Malle Järv
Laagna raamatukogu juhataja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 11. aug. 2015 in ilukirjandus, luule

 

Siim Pauklin. Aheldatud Jõgeva

Aheldatud JõgevaIlmunud: Jumalikud Ilmutused, 2011

Väärt haikuraamatuid ilmub eesti keeles vähem kui võiks. Üks viimaste aastate säravamaid komeete Eesti haikutaevas on Siim Pauklini palju tähelepanu pälvinud mõistatusliku pealkirjaga „Aheldatud Jõgeva“, mis on ilmunud Jumalikud Ilmutused kirjastuse alt trükituna print-on-demand tehnoloogiat kasutades ökopaberile. Üldiselt nii keskkonnasõbralik lähenemine kui ühe paberraamatu puhul võimalik, mis ühtlasi tähendab suhteliselt ilmetut välimust ja väheütlevat, anonüümset kujundust, mis raamatupoe riiulitel pilku just ei püüa. Raamatu puhul on küll sisu olulisem kui välimus ja „Aheldatud Jõgeva“ juures sisu selgelt domineerib vormi üle, mis pole JI sarja puhul üldsegi mitte midagi erakordsest, vaid pigem norm enamike selles sarjas ilmunud vaimustavate ja vahel veidi kummaliste luuleraamatute puhul.

Kuigi isegi raamatu alapealkiri on „Haikud“, ei pruugi „Aheldatud Jõgeva“ puristide jaoks haikuluuleks klassifitseeruda, kuna Pauklin ennast haiku reeglite järgimisega ei vaeva. Silpide loendamisse on Pauklin suhtunud vabalt ja loominguliselt, ta ei kasuta alati traditsioonilist 5-7-5 kuju ja üldse mitte kolme kiilaka Künnapi/Rooste/Sinijärve mõttevälgatusest sündinud eesti haiku 4-6-4 kuju, küll aga igasuguseid muid variante, näiteks 5-5-7, 6-5-5, isegi 3-3-3 jne. Aga kes see ikka luuleraamatut lugedes tahab silpe kokku arvutada, tähtsam on mida nende silpidega öeldakse. Ja see on Pauklini tugevaim külg. Ka sisu poolest on Pauklin traditsioonidest üpris kaugele triivinud, ta ei kujuta inimese ja looduse vahekorda, vaid pigem manab esile pildikesi Eesti inimeste elu-olust, mis küll vastab päris hästi eesti haiku ideele.

„Aheldatud Jõgevas“ on haikud jaotatud peatükkidesse koha või tegevuse järgi, näiteks „tööl“, „arsti juures“ või „söömas“. Üks haiku lehekülje kohta, kokku 102 luuletust. Nagu öeldud, loodusluulet eriti ja aastaaegu üldse siit ei leia, küll aga inimest kaasaegses linnakeskkonnas. Mis on ka mõistetav, viibivad ju inimesed tänapäeval märksa vähem looduses kui 17. sajandi Jaapanis ja linn on muutunud loomulikuks keskkonnaks ka kunagise maarahwa jaoks. Raamatus on kujutatud igapäevaseid situatsioone Eesti elust, mis toob kaasa palju äratundmisrõõmu (või kurbust). Pauklini haikud on lakoonilised, väga täpsed ja tabavad (kuigi omaette küsimus on, kas on üldsegi võimalik kirjutada 17 silbiga ja mitte-lakooniliselt), ta suudab visandada mõne napi sõnaga üllatavalt laiahaardelise pildi. Kohati tekitab lausa hämmastust, kuidas saab nii väheste silpidega nii palju öelda. Üks haiku paneb sügavamalt mõtlema tänapäeva ühiskonna ja selle erinevate tahkude üle kui neljaleheküljeline ühiskonnakriitiline essee Sirbis. Pauklin ei anna otseselt hinnangut (sellele seab mõistagi teatavad piirangud juba haiku vorm kui selline), pigem näitab, mis toimub, ja seisukoha võib lugeja ise võtta. Ja kuigi Pauklini haikud on selgelt omased Eesti elule, siis kindlasti on need suure üldistusjõuga ja kehtivad globaliseerunud maailmas laiemalt. Kas ma seda juba mainisin, et need on väga tabavad? Samas jätab Pauklin ruumi lugeja kujutlusvõimele, mitmeid haikusid võib erinevalt mõista ja tõlgendada, olenevalt lugejapoolsest rõhuasetusest.

Ehkki mõned teemad Siim Pauklini esimeses ja seni ainukeses ilmunud raamatus on kurvemapoolsed või mõtlema ärgitavad, ei ole tegemist luulevormis ühiskonnakriitikaga või maailmaparandamise sooviga, vaid lõbusa lugemisega, eeskätt mustema huumori sõpradele. Tuleb vaid nautida autori sõnaosavust ja raamat tervikuna tekitabki hea tuju ja veab suu vägisi naerule.

Mõned näited. Pauklin kirjeldab tabavalt tänapäevaseid tendentse

esimene lause

lapse suus tere

kallid vaatajad

 

puudutab sotsiaalselt tundlikke teemasid

abordikliinik

umbrohi lillepeenral

hoolsalt kitkutud

 

või lihtsalt argiseid juhtumeid

pungil täis parkla

viisakusavaldusteks

ei jätku ruumi

 

siit võib leida eneseirooniat

riidepoe müüja

astub mind nähes

odava kauba juurde

 

ja lihtsalt vaimukat sõnademängu

rannas peesitab

nagu suur ja paks hüljes

suur ja paks hüljes

 

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Andrus Heintalu
Pirita raamatukogu juhataja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 28. juuni 2014 in eesti autor, luule

 

Heljo Mänd. Päikesepiim

PäikesepiimIlmunud: TEA Kirjastus, 2014

Olgugi, et Heljo Mänd on kirjutanud mitmeid raamatuid ka täiskasvanutele, seostub tema looming mulle eelkõige ikka aabitsa-karu, Leelo Leevikese, Uhku-Siili ja paljude muude värvikate ning vahvate lastele loodud tegelaskujudega. Heljo Männi täiskasvanutele mõeldud „Päikesepiima“ luulekogu lugedes tekkisid mul paratamatult seosed tema lastele kirjutatud juttude ja luulega (minu lapsepõlve üks lemmikutest on näiteks tema muinasjuttude kogumik „Roosa muinasjutt“ 1990). Heljo Männi lastemaailmale on iseloomulik, et seal toimetavad lastele tuttavad loomad, linnud, lilled, marjad, putukad-mutukad – lihtsad kangelased lihtsas ümbruses. „Päikesepiima“ luulekogus jäi mulle samuti silma Heljo Männi looduslähedus. Kuigi värsid on lühikesed, riim selge ja lihtne nagu tema lastele mõeldud luuleski, siis näilise lihtsuse taga peitub sügav enese ja ümbruse tunnetus. Sise- ja väliskaemuse ilu ja valu antakse edasi läbi lihtsate loodussümbolite – puud, linnud, pilved, kivid, vesi, õied, päike. Ilmekas element on ka unenäoline kergus, hinge lendlev ja hõljuv olemine. Selle luulekoguga kangastub mulle looduse, elu ja inimese järjepidevus, vana ja uue vaheldumine, puhastumine ja andestus. „Päikesepiim“ lummab oma võluvas lihtsuses ja ehedas loodustunnetuses.

        Ladusin valesid riita
nagu kasehalge.
Must kadus kaugele,
olen jälle valge.

         Must on möödunud
elulugu.
Valge on mu
õige sugu.

          Kask annab valget tohtu,
valgelt õielt saan sõõri,
lõoke pillab mulle
oma valge liiri-lõõri.

          Kõikjal on valge,
pole ainsatki valet.
Maailmal on äkki
minu enese pale.

 

                                       Luulekogust „Päikesepiim“ 2014

 

Luulekogu „Päikesepiim“ pealkirjaga seostuvad mulle veel mõned Heljo Männi teosed, mille pealkirjad on samuti ühenduses loodusainesega. Ilmekalt sarnane „Päikesepiimaga“ on tema varasem lasteluulekogumik „Rohupäike“ (1986). 2011 aastal ilmus Heljo Männil täiskasvanutele mõeldud luulekogu „Vihmavõti“. Raamatus „Elu roheline hääl“ (2007) jutustab Heljo Mänd enda ja oma suguvõsa lugu. Kolm osa kirjanduslikke memuaare kannavad pealkirju: „Nõgesed ja nartsissid“ (2011), „Kassikäpp“ (2012), „Kurereha“ (2013). Samasse ritta võiks veel lisada Heljo Männi esimese lasteluulekogu   „Oakene“ (1957, 2007), siis „Metsalilled“ (1958, 2006), „Emamaa ja isajõgi“ (2006), „Laps tahab koduks päikesekoda“ (2006) ning Juhan Smuuli-nimelise preemia võitnud lasteraamatu „Väikesed võililled“ (1983, 2008). Pealkirjades jäävad kõlama looduse rohelus, päike, lilled, maa, vihm.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Triinu Klaus
Pirita raamatukogu
raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 21. juuni 2014 in eesti autor, luule