RSS

Category Archives: mõtisklused

Valve Raudnask. Juunilumi

Ilmunud: Tammerraamat, 2016

Valve Raudnask kirjutab elust ja Eestist.

Ta on vanem daam, veetnud suure osa elust nõukogude ajal, kuid sündinud esimese Eesti ajal ja loodab surra teise Eesti ajal. Ta naudib palju, mis on Eestiga seotud – selle keel ja murded, aja- ja tavakirjandus, köök ja looduspaigad, kohalikud kombed ja inimesed, ja rohkem kui oleks mõtekas reastada. Talle meeldib käia teatris mitte vaid tüki pärast, vaid ka nägemaks erinevaid Eesti paiku.

Ta on olnud nii ajakirjanik kui poliitik, istunud Riigikoguski, ning kirjutanud arvamusartikleid, millest käesolevgi raamat koosneb. Ta on hästi kursis Eestis toimuvaga ning oskab teksti kaasata sobivaid nimesid, tsitaate ja luulejuppe (millest nii mõnigi leidis tee omaenda tsitaadikogusse). Tema jaoks pole ükski hobi või huvi liiga väike, vaid inimene, kes end millelegi pühendab, on väärt kiitu ja märkimist. Seejuures võib ta nii nõuda kõrgemaid standardeid ajakirjanikelt kui kiita ühe kollase ajalehe mingit head külge.

Ta paistab olevat mõneti konservatiivne, kaldudes tihtilugu mõtteviisi „pole ikka päris õige see, kuidas me eestlased nüüd seda asja teeme; nagu eestlastel varem kombeks oli, on ikka parem“, kuid ta on valmis tõdema ka mõne uue asja kasu (või paratamatust), ja nii mõnigi ta nõuanne on hea. Lisaks sellele saadab ta kirjeldusi inimlik toon, mis ei lase ka temaga mitte nõustudes pahandada, vaid paneb lehte keerama, nägemaks, mida tal veel öelda on.

Ta paistab uskuvat kristliku jumalasse ja olevat religioosne, kuid ateistina ei muutunud see ebameeldivaks ka kui puudutas elu ja surma küsimusi (isegi kui suhtun pessimistlikult autori soovitusele igal matusel vaimulikku kaasata – liiga selgelt mäletan oma viha vanaema matustel, kuulates, kuidas võõras jutlustaja muutis mulle lähedase inimese elu paariks korrutatud teemapunktiks, mis talle enne oli kätte antud).

Küüditamine jättis autori lapsepõlve traumeeriva märgi, ning see ilmneb mitmes kohas. Ka teised teda tabanud traumad on jätnud tugeva märgi, kuid ta õppis nendega elama, jagades nüüd meiega nii oma valu kui lohutust.

Ta ei paista kedagi kartvat ja pahandab nii mõnegi asja peale, kuid ka kurjustades ei lähe liiga kurjaks, piirdudes otsekui arhetüübile sobiva „nii nüüd küll ilus pole“ manitsusega. Oma kiitustes on ta jällegi väga lahke. Näiteks kirjeldades endise koolikaaslase matmist, rääkis ta kõlavalt matusele tellitud viiuldajast, kes kohale jõudes avastas tühja augu, urni ja kümme vanemat daami, ning mängis neile kordamööda viiulimängijat ja hauakaevajat. Mulle meeldis see seik eriti, sest autori kirjeldus tõi rambivalgusele lihtinimliku kangelaslikuse, ning nagu esitas autor viiuldajale kiituse, teen seda ka mina – hästi tehtud, Igor Besstšotnov.

Kõige tugevamalt mõjusidki mulle autori kirjeldused oma elust. Olgu selleks siis lühikirjeldused surnud sõpradele, kellest igaühe suutis ta poole  lehekülje jooksul paari lausega ellu äratada ja teha lugeja südame kurvakski, et ei omanud võimalust neid tunda, või meenutused lapsepõlvest, kus põgenedes emaga küüditajate eest üle sulase niidu pidi hirmutama ära oma kalli koera, et see neid ära ei annaks.

Raudnaskil  on hea sulejooks ja väga meeldiv oli lihtsalt „kuulata“ ta lugusid. Ta kirjeldab täpselt ja ilustamata, suutes lühikese ajaga manada silme ette inimese või situatsiooni ja tutvustada lugeja südamesse rõõmu või kurbust. Kurbusest tuleb ta aga tavaliselt välja taasleitud optimismi ja mõne ilusa mõttega (mis on vast kasulik oskus meil kõigil omada).

Kohati, kus ettekirjutused läksid eriti suureks, tekkis siiski naljakas tunne nagu oleks tegemist eestimeelse etiketiraamatuga. Näiteks 16 lehekülje pikkune „Mälestustes pole vahet“ võiks omada alapealkirjana „Ehk kuidas matuseid korralikult läbi viia“ (kuigi ka selle peatüki lõpp tegi pealkirjale au; ning siin leidusid ka mulle südamesse läinud kirjeldused sõpradest).

Siiski ei paista autor olevat alati täiesti kodus sellega, millest räägib. Näiteks immigrantidest rääkides tõi ta välja populaarseima kriitika „vaid mehed – miks ei jäänud kodu kaitsma?“, lisades, et vaesed või väikeste lastega inimesed ei saaks sellist reisi ju endale lubada, ning ma ei taha käesolevalt minna poliitiliseks või hakata vaidlema, kuid mulle näitas selline vaade vähest kohapealse olukorra tundmist ning ka väheseid teadmisi käesolevast migratsioonist enesest (näiteks pole autor vist kiiganud paatide sisse, kus äärtes on tõesti palju mehi, kuid paadi keskosa võib olla täis erinevates vanustes naisi ja väikseid lapsi; ning kui vaene pere kogubki piisavalt raha saatmaks endi seast vaid üht, kellele nad ennemini panustaks?). Kuid kiituseks olgu öeldud, et ka rääkides sellisel tundlikul teemal ei mandu raamat rünnakuks ega unusta võõraste inimlikust või kohalike võimalikku rolli.

Peatükis „Mälestustes pole vahet“ märkasin ka esimest kord tunnet nagu loeksin blogi. On ju blogid kohad, kus inimesed ühel või teisel põhjusel avaldavad oma arvamust sellest ja teisest, kord lühemalt, kord pikemalt. Kardan aga, et kui ma oleks tõesti sattunud raamatu asemel blogile, poleks ma seal pikemalt peatunud. Liiga palju on internetis muud võitlemas mu tähelepanu nimel, ja sellest paljugi lähemal mu maitsele. Vast mõjus raamatu kompaktsus julgustavalt võrreldes blogi lõpmatusena, või on füüsilist raamatut lihtsalt kergem lugeda.

Kokkuvõttes oleneb huvi ja nauding raamatust paljugi sellest, mida lugeja arvab Valve Raudnaskist ja tema mõtetest ja lugudest. Proovisin ülalolevalt sellest aimu anda (ja loodan, et autorile kurja ei teinud), kergendamaks otsust „kas lugeda või mitte?“ Ma ei usu, et oleksin raamatule sattunud ilma Tallinna Keskraamatukogu „Raamatuga kevadesse“ üritust, kuid olen tänulik, et sattusin – huvitav oli vaadata me elule siin läbi Valve Raudnaski rahuliku ja huvitatud vaate, kohati heameelselt suunurka kergitades ta pahurusele, tihti lehti keerates järgmise loo ootuses. Soovin talle pikka iga ja veel pikemat sulejooksu.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Lauri Heinsalu
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 8. nov. 2017 in Eesti, eesti autor, mõtisklused

 

Tiia Toomet. Vanaduse võlud

vanaduse-voludIlmunud: Tammerraamat, 2017

Vaimukas ja äratundmisrõõmu pakkuv mõttekogumik Tiia Toometilt.

Autor oleks kui mõtetelugeja. Ka ise ei oskaks paremini oma mõtteid sõnastada. Ilmselt enamus üle kuldse keskea naisi võivad niiviisi mõelda, kuigi pole veel nö „soovitusliku vanuseni“ – 70 –  jõudnud. Aga nagu autor tiitellehel saatesõnas ütleb – raamat on ka „… neile, kes kavatsevad kunagi tulevikus nii vanaks saada“.

Soe tagasivaade elule, kus lapsed on pesast välja lennanud, kõik on muutunud justkui lihtsamaks, mitmes mõttes mugavamaks  ja tasakaalukamaks. Tegelikult ongi elu põhitõed väga lihtsad.  Kuigi endale veel ei tunnista,  et oled vana, hing on ju veel piisavalt särtsu täis ja tegus.

Aga probleemid on meie  põlvkonnal sarnased. Kuigi kõigega ma ei samastu, on siiski ühesuguseid eluseiku, mälupilte, analoogseid meenutusi vanemate ja vanavanemate juttudest „ilusast eesti ajast“, kildhaaval kogutud teadmisi meie ajaloost, kommetest. Näiteks kuidas sai nõukogude ajal peetud jõule ja kuidas manitseti lapsi, et kodujutte koolis ei räägita, aga omavahel ja pärast tunde ikka arutati. Nii sai meie põlvkond kaasa teistmoodi teadmised, mis muutsid meid nõukogude propaganda suhtes immuunseteks. Samas õpetas see keskkond meid lugema olulisi sõnumeid ridade vahelt.

Ka meie hirmud olid sarnased, nagu nüüd me küsimusedki. Mida teha ühe või teise meile olulise asjaga, mis meie järeltulijate jaoks ei oma tähendust? Minu asjad on minu elu. Korraga on tekkinud tunne, et kõike me ümber on saanud liiga palju. Autori sõnadega: „… Tahaks ühekorraga pühkida puhtaks nii toa kui meele …“ Kasvõi  hulk raamatuid, mis endale kunagi olid tähtsad, noori ei huvita, aga elamise muudavad kitsaks. Ja mitte ainult raamatud. Sama on reisipiltidega, mis toovad mõtteisse lõhnad, maitsed, meeleolud, inimesed… Aga need on ju vaid minu elamused. Noored kolivad pigem virtuaalmaailma ja nende elu, teadmised ja elamused ongi enamasti nutiseadmetes.

Vahel tundub mullegi, et maailm on hulluks läinud ja mina koos temaga. Lõputu tarbimine, infomüra ja tohutu tempo. Samas igatsen taga lapsepõlve videvikuõhtuid, kui vanaema ei võtnud tuld üles ja jutustas elust isatalus, oma õdedest-vendadest või noorusajast Keila-Joa mõisas. Igatsen tema sooja kätt ja ärgast pilku, tema suurt elutarkust ja vahedat huumorit.

Lapsi jälgides tabad end jällegi mõtlemast samadele asjadele. Kui erinevad võivad olla ühe ema-isa lapsed. Või kuidas  mina lapsena armastasin lopsakat suve ja nautisin sooja vihma, nüüd aga armastan üle kõige tärkavat helerohelist kevadet.

Ja kõiki meid valdavad eksistentsialistlikud mõtted, kuigi meie kultuuriruumis on teatud teemad, millest ei ole kombeks kõnelda. Olen nõus autoriga, et elada tuleb seni, kuniks elu, mitte surra juba enne surma. Ning vähemalt elu lõpusirgel leppida oma eluga ära, sest me ei tea oma inimlikus piiratuses, kas ja kuidas maailm võiks jätkuda, kas me võiks oma kogemustepagasiga uuesti parematena alustada. Ilmaruum on nii keeruline ning etteaimamatu ja kõik võib olla võimalik. Ning elad oma igapäevast raamistatud, kuid kordumatut elu end vabaks lastes edasi. Õpid enda rõõmuks uusi asju, vajamata selleks mingit ratsionaalset väljundit.

Ehk seda raamatut lugedes õpiksid ka nooremad inimesed mõistma oma vanemaid,  vanavanemaid ja nägema maailma laiemalt, mitte ainult oma nutiseadme mätta otsast.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Maimu Johannson
Paepealse raamatukogu raamatukoguhoidja