RSS

Category Archives: noorsooromaan

Maria Turtschaninoff. Maresi: Punase kloostri kroonikad

Ilmunud: Varrak, 2017
Tõlkinud Marja Aaloe

Sündmused toimuvad ühel üksikul saarel asuvas kloostris, mis on pelgupaigaks naistele ja tüdrukutele, kes sinna ühel või teisel põhjusel on pagenud.

Raamatu peategelane, neli aastat tagasi kloostris oma uut elu alustanud 13-aastane Maresi on end  sisse seadnud ja tunneb elust ning  uute teadmiste omandamisest rõõmu. Tema ja ka teiste rahuliku elu  pöörab aga pea peale ühe uue tüdruku, Jai, saabumine. Jaid otsib taga tema isa, kelle eest on vaja kloostrielanikel nii teda kui ka ennast kaitsma hakata. Siinkohal olgu öeldud, et selleks kasutatakse eelkõige iideid salateadmisi ja naiselikku väge.

Raamat on kergesti loetav ilma liigse ja lohisevat tekstita, millest tahaks lugedes üle libiseda.  Kui alguses tundub, et tegu on lihtsalt tüdrukute elu kirjeldamisega tavalises kloostris, siis loo edenedes selgub, et raamatus peitub ka palju müstitsismi. Kuuldavasti plaanitakse teose põhjal vändata ka film.

Kui sulle meeldis Maresi, siis soovitan sul lugeda ka raamatut  „Vivaldi neitsid“  (B. Quick).

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Helen Reiser-Liim
Nõmme raamatukogu juhataja

 

Neal Shusterman. Challengeri sügavik

prantsIlmunud: Tänapäev, 2016
Tõlkinud Ragne Kepler

 

Kell heliseb. Sööstan klassist välja. Ma ei sedagi, mis tund see oli. Õpetaja rääkis täna klounide keeles. Helid ja hääled on täna nii summutatud, et võiksin selgest hirmust lämbuda – ja keegi ei saa teadagi, kui ma põhjatusse sügavikku kaon.”

 

Challengeri sügavik asub Vaikse ookeani põhjas ja on maailmamere sügavaim koht. Auhinnatud Ameerika kirjaniku Neal Shustermani samanimelises noorteromaanis on tema skisofreeniat põdeva poja lugu.
Raamatu peategelane Caden Bosch on viieteistkümneaastane poiss, kes elab koos ema, isa ja noorema õega, saab koolis hästi hakkama ja tegeleb koos sõpradega arvutimängu loomisega. Poisi igapäevaeluga koos avaneb lugejale Cadeni tundlik meel, mis peatükk peatüki järel liigub skaalal tähelepanelik ‒paranoiline üha kiiremas tempos viimase poole. Ohtlikud on kodu vallutavad termiidid, koolikoridoris mööduv laps, vanemad, kes tahavad oma pojale halba …
Aga see on ainult pool lugu. Pere- ja koolieluga paralleelselt viib Challengeri sügavik lugeja esimestelt lehekülgedelt tutvust tegema ühe unenäolise ja sünge laeva ning tema salapärase ja hirmuäratava meeskonnaga.

Cadeni olek maises päriselus ja ettekujutuste merel vaheldub terve raamatu vältel. Laeval toimuva eesmärk, seosed Cadeni päriseluga ning kummaliste meeskonnaliikmete olemus ja motiivid hakkavad lugeja jaoks arusaadavamaid kontuure moodustama pärast seda, kui Cadeni vanemad on sunnitud viima poja alaealiste vaimuhaiglasse.

Elu haiglas koosneb ravimitest ja teraapiast, psühhiaatrist ja õdedest, teistest haigetest lastest, teravate otsteta joonistamisvahenditest, murest murtud vanemate külaskäikudest ja vaevarikkast aeglaseset ravist. Cadenil tekib mitu lähedast sõpra, lapsed haakuvad oma katsumustes. Cadeni ravi läheb hästi ja ta saab koju, kuigi sügaval Challengeri sügaviku põhjas käib ta ära. Vaikselt jääb sügavik teda kutsuma ka edaspidi.

 

Raamatu teeb väärtuslikuks, et autor püüab skisofreeniat edasi anda kogu oma olemuses. Challengeri sügavikus on mitu võimast kirjeldust sellest, kui erksalt, ülevoolavalt, kaunilt ja kõikehõlmavalt Caden võib ümbritsevat maailma tunnetada. Raamat sisaldab sõnumit, et elavat fantaasiat on võimalik edukalt päriselus rakendada, oma nõrkustega tuleb lihtsalt elama õppida.

Challengeri sügavik on südamlik aga ka ilustamata ja valulik lugu skisofreeniast ja teistestki vaimse tervise haigustest. Raamatu mitmehäälne ülesehitus teda kõige lihtsamaks lugemiseks ei tee, kuid avardav ja kaasakiskuv lugemiselamus ennast kaua oodata ei lase.

 

Raamatu esi- ja tagakaanel on autori poja poolt vaimuhaiglas tehtud joonistused.
Raamatul on inglisekeelne treiler.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

 

Evelin Aavik
Pirita raamatukogu juhataja

 

 

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 14. dets. 2016 in fantaasiaromaan, noorsooromaan

 

E. Lockhart. Me olime valetajad

me-olime-valetajadIlmunud: Pegasus, 2015
Tõlkinud Pille Kruus

 

Fantastiline.
Mõtlemapanev.
Erutav.
Rõõmus.
Kurb.
Päris.

Need sõnad sobivad kõik tolle raamatu kohta, raamatu, mis paelub lugejat juba esimesest leheküljest peale ning mis kummitab peas ka nädal aega peale lugemist.

Lugu räägib Sinclairide perekonnast, kes on üle maailma tuntud kui jõukad, heledapäised ja nurgeliste lõugadega tõelised ameeriklased. Suviti elavad Sinclairid oma erasaarel, Beechwoodil. Perepea on vanaisa Harris, kes on Sinclairide pere(äri) üles ehitanud. Koos naise Tipperiga on neil kolm tütart: Penny, Carrie ja Bess, kes kõik uhkusega oma nime kannavad, rikka perekonna tütred ikkagi. Ka neil on omal lapsed, kes on ka raamatu peamised tegelased – Carrie´i poeg Johnny, Bessi tütar Mirren ja Penny tütar Cadence.

Kuid kes on need valetajad? Kolmega Te just tutvusite, kuid üks on veel.

Gat. Ta ei ole pärit Sinclairide perest, vaid on tõmmum, teistsugusem. Tuli saarele kaheksandal suvel koos Johnny perega. Vanaisa Harrisele Gat ei meeldi, ta pole Sinclair, ta pole keegi. Cadence armub aga kohe, juba kaheksandal suvel. Gat on teistsuguste maailmavaadetega, teda pole kogu elu hellitatud mõttetute asjade ja ilustatud eluga. Cadence kirjeldab Gati kui “ambitsioon ja kange kohv”. Nendevaheline armastus lööb õide, igal suvel aina rohkem, kuni viieteistkümnendal suvel toimub pööre…

Kuueteistkümnendal suvel Cadence Beechwoodile ei jõua – tema isa, kes neid jättis, kui Cadence oli kaheksane, kutsub tütre endaga kaasa Euroopa ringreisile. Cadence igatseb meeletult Beechwoodi ja oma valetajaid.

Õnneks õnnestub tal seitsmeteistkümnendal suvel ennast neljaks nädalaks Beechwoodile saada, kuigi ta ema seda tema nõrga tervise tõttu ei poolda. Seitsmeteistkümnes suvi aga on Beechwoodil teistsugune. Laste emad, kes alati on vara üle kakelnud, on lähedasemad kui kunagi varem. Valetajad on muidu üsna samasugused, kuid valetavad veidi rohkem. Cadence saab sellest aga liiga hilja aru.

 

Raamat lõppeb puändiga, mida teile reeta ei saa, kuid peale seda loksub kogu pilt paika.

Võin lubada, et sellist lõppu Te ei oodanud.

 

“Me olime valetajad” õpetab palju: kui oluline on ühe inimese elus pere, kes on tõelised sõbrad, keda saab usaldada, kuidas pisike lüke võib kogu pildi peapeale keerata ja kuidas tulla toime tagajärgedega, mis mõnda tegu korda saates võivad tekkida.

Isiklikult minu maailmapilti muutis see raamat väga. Ma hakkasin rohkem väärtustama ja hindama inimesi enda ümber ja teadvustasin endale, keda ma sellel lühikesel eluteel enda kõrvale tegelikult tahan.

See oli E. Lockharti “Me olime valetajad”.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Eglyd Marion Hirv
Pirita raamatukogu vabatahtlik

 

 

 
 

Kadri Aadma. Täht teises taevas

täht-teises-taevasIlmunud: Tänapäev, 2015

Kadri Aadma romaan „Täht teises taevas“ on tõeline „noortekas“. Debüütromaan paneb meid kaasa elama kahekümne aastasele neiule, Samantale. Ühel hetkel ärgates tabab teda kohutav avastus, et peale meeletu peavalu polegi ta elus muud. Õnnetuse käigus saadud trauma tõttu on mälust kadunud kogu senine elu. Edasi elada tuleb teadmisega, et hukkunud on tema ema, isa ja elukaaslane. Õnneks on siiski olemas isa vend, onu Karl, keda tüdruk küll ei mäleta, kuid kes tundub Samantast siiski hoolivat. Koos tehakse jõupingutusi mälu taastamiseks, aga miski ei tundu aitavat. Tänu onu äriasjadele sõidetakse hallist Eestimaa sügisest paariks nädalaks puhkama pisikesele Korfu saarele. Sellel lummavalt kaunil saarel kohtub Samanta samas puhkava meeldiva noormehega. Loomulikult tärkab kahe noore ja ilusa inimese vahel armastus. Aga elu ei ole ju kunagi liiga lihtne. Armastus toob Samanta ellu palju segadust – kõhklusi, kahtlusi, kurbust ja õnne.

Raamatut on hea lugeda. Tekst jookseb paraja tempoga, sujuvalt, kirjakeel on mõnusalt suupärane. Tuleb kiita kirjaniku huvitava süžee eest. Vast on romaan mõnevõrra naiivne, eriti just lõpupoole – aga kas peab siis kõik nii realistlik olema.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Eike Lille
Tondi raamatukogu juhataja

 
1 kommentaar

Posted by &emdash; 31. okt. 2015 in eesti autor, noorsooromaan

 

Abigail Gibbs. Pimeduse kangelanna: Õhtusöök vampiiriga

Pimeduse kangelannaIlmunud: Sinisukk, 2014

Abigail Gibbsi esikromaan “Õhtusöök vampiiriga” jutustab Violet Leest, teismelisest Londoni tüdrukust, kes ühel ööl kella ühe ajal ootab Trafalgari väljakul oma sõpru. Seal on ta tunnistajaks koletule veretööle, mille järel mõrvarid ta kui ainsa tunnistaja endaga kaasa viivad.

“Olin just olnud tunnistajaks kolmekümne mehe mõrvale Londoni südames. Mind röövisid kuus kiiret ja tugevat teismelist, kes ei paistnud tahtvat mind tappa – veel. Mul polnud halli aimugi, kuhu ma teel olin, kes need inimesed olid, mis hakkab juhtuma või kui kaua läheb aega, et keegi märkaks mu kadumist….. Ma teadsin, mille olin selja taha jätnud. Küsimus oli: mis ootab mind ees?” (lk. 27-28)

Õige pea selgub, et röövijateks on vampiiride kroonprints Kaspar Varn koos oma sõpradega. Noormees (kui saja üheksakümne seitsme aastast saab nii kutsuda) paneb ta valiku ette – kas muutuda nendesuguseks või jääda igaveseks vampiiride juurde vangi. Tegemist ei ole S. Meyeri Videviku saagaga ehk Violet ei haara pakutud surematuse võimalusest kahe käega kinni.

Violet Lee on mõjuka poliitiku tütar, mis muutub kiiresti tema jaoks peaaegu et elukindlustuseks. Vampiiride nõukogu (eesotsas kuningaga) ei soovi sõda inimestega, mille Violeti vägivaldne muutumine/tapmine kaasa tooks. Tüdruk harjub tasapisi eluga vampiirikuningriigis. Tal tekib kauni ja tujuka kroonprintsi Kaspariga isegi suhe. Siis selgub, et tema ja Kaspari kohtumise taga oli Saatus, et täide läheks ettekuulutus:

Ta saatus raiutud on kivisse,

peab istuma ta teisel troonil.

Ta sugu reetma sunnib saatus, ta elab oma eilses patus

musta roosi veres.

Ei sündi, ei aega, ei valikut.

Kaks märtrit süüta peavad surema,

et neiu jõus võiks tõusta üheksa. (lk. 462).

Violet peab otsustama, kas astub oma saatusele vastu või põgeneb.

“Õhtusöök vampiiriga” on Pimeduse kangelannade romaanisarja esimene osa, mis vaatamata oma lehekülgede suurele arvule edeneb välgukiirusel ning tekitab (vähemalt siinkirjutajal) soovi lugeda ka järgesid nii kiiresti kui võimalik. Sarja teine romaan “Autumn Rose” ilmus 2014. aastal. Järgmisel aastal on oodata kolmanda, praegu veel pealkirjata, romaani ilmumist.

Abigail Gibbs alustas “Õhtusöögi vampiiriga” kirjutamist 15 aastaselt, kui asus Canse12 nime alla avaldama peatükke keskkonnas Wattpad. Kolm aastat hiljem, 2012. aastal, sai teos kirjastaja ning avaldati. Praegu õpib Abigail Gibbs Oxfordi ülikoolis ning kirjutab.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Vaata lisaks:

Abigail Gibbsi kodulehekülg

Abigail Gibbsi Wattpadi lehekülg

 

 

Stiina Sild
Eestikeelse kirjanduse osakonna
raamatukoguhoidja

 

Ned Vizzini. It’s kind of a funny story

It’s kind of a funny storyIlmunud: New York: Hyperion, 2007

 

“Shhhhhh! Healing in progress.”

Claig Gilner suffers from depression. Not because of loneliness, bullying, having a broken heart, having abusive parents or the lack of friends. He does not stay holed up at his place, drowning in alcohol and drugs and blaming the world for all his problems. No, Craig is only fifteen and he is afraid to “fail in life”. He completely abandoned his social life for a year to prepare for an entrance exam to a special high school – the school where graduates enter Yale and Harvard and then head right to Wall Street. If one does not get into a prestigious university, one cannot get a good job and get paid well. Without the money one cannot pay for the apartment and the bed where one sleeps and thus will be tossed out onto the street to become homeless and therefore have one’s life become completely worthless.

This is how Craig think. All these thoughts, combined with excessive school workload made him afraid of becoming a failure, “afraid not to die, but to live.” And one night, when the inability to eat and sleep becomes utterly unbearable, Craig decides to jump from the Brooklyn bridge. Being the levelheaded person that he is, he ends up in an adult psychiatric ward, instead of a river, with a rather colorful set of individuals all dysfunctional in their own way.

Drawing from his personal experience, the author tells the story of a struggle to be normal. However, it is not told from the point of view a psychotic person who is angry at the world. Not at all, it is an authentic story about the process of understanding oneself and those around him. It’s about talking to doctors, taking prescribed drugs and feeling better or as low as it can possibly get. Craig’s ‘lament’ is full of teenage antics, overall humor and search for love and happiness. The book gives a positive outlook on depression: it is okay to be that way, “everybody is on medication, anyway”, it is okay to visit physiatrists. Day by day, chapter by chapter, the readers witness the process of healing described in a bit of a quirky way, but the funny story still entails the depth of a philosophical novel.

So now live for real. Live. Live. Live. Live. Live.

 

Check e-catalogue ESTER

 

Olga Ivaškevitš
Väike-Õismäe branch library

 

Michael Morpurgo. Private Peaceful

Private_PeacefulLondon : HarperCollins Children’s Books, 2004

 

This book is a novel of contrasts: the young and the old; the weak and the fast; the meek and the prideful; the poor and the high class; the countryside with its vast meadows and forests and the dead no man’s land scourged by bombshells; the clean creeks and the trenches with muddy ice cold water; the innocence of childhood and the harsh reality of adulthood; the carefree life during peaceful times and the mind-wrecking experiences of war.

The concept of contrasts goes as far as actually having not one, but two Privates Peaceful as main characters. They are two brothers, Charlie and Thomas, usually called Tommo. Both were born and raised in the British countryside in the beginning of the 20th century. The brothers were born only two years apart, but those two years become an unbridgeable gap for Tommo, the younger of the two, who cannot become as tall, as fast and as strong in spirit as Charlie. He ultimately looses the girl he loves to his older brother. But Tommo does not carry any resentment: “Being his brother I could feel I live in his shadow, but I never have and do not now. I live in his glow.”

Even if Charlie is the one to be considered the lead character because of his charisma, the author had chosen Tommo as the narrator of the brothers’ adventures, accompanied by their elder, mentally challenged brother Big Joe and Molly, the girl who stole both brothers’ hearts. The novel is comprised from Tommo’s recollections, written in the dead of the night, since it is the night that will change his life forever.

The novel is written for young adult readers, but it does not follow the usual action packed sequence that is associated with war novels for younger audience. It can be considered rather slow paced, especially in the beginning. The value of the tale lies in the highly detailed descriptions of country life from more than hundred years ago with words of the English language consistent with those times, the words and idioms that are not widely known anymore, especially to those who are not British. The first person point of view gives the reader an opportunity to see a first-hand experience of the tribulations of adolescence, reminisce about being bullied by older kids and arrogant teachers.

The apotheosis of the narration is, of course, the descriptions of the life in the training camp and later at the front lines in France. For Tommo, everything he sees out there is “only hell [he] was living in, a hell on earth, and it was man-made, not God-made”.

Without the gore and endless violence the war action usually portrayed with, the author perfectly delivers the emotional strain of seventeen year old boys during the First World War. The form in which the novel is written gives the reader the impression of getting a glimpse of a journal of a person who really existed because the situations and the language used to describe them are so natural.

We have to be silent now. Not a whisper, not a word. If the German machine gunners or mortars spot us, and there are places they can, then we’re done for. So we stifle our courses as we slither and slide in the mud, holding onto one another to stop ourselves falling. A line of soldiers passes us coming the other way, dark-eyed men, sullen and weary. No need for questions. No need for answers. The haunted, hunted look in their eyes tells it all.

Another heartfelt story from the author of “War Horse” for those who wish to get a glimpse of the world long forgotten, the world you will never read about in textbooks.

Check e-catalogue ESTER

Olga Ivaškevitš
Väike-Õismäe branch library