RSS

Category Archives: noorsooromaan

Kerstin Gier. Silber: esimene unenägude raamat

Ilmunud: Pegasus, 2017
Tõlkinud Katri Soe-Surén

Kummalise pealkirjaga mõistatuslik raamat lennutab lugejad unenägude mõistatuslikku maailma.
Kerstin Gier näitab ehedalt ära, et lihtne ja lõbus armastusromaan ning põnev fantaasia ei pea olema kaks eraldiseisvat žanri, mis teineteist välistavad.

Palju rännanud Liv Silber maandub lennukiga taas uues kohas, mis peaks tema koduks saama. Suur on aga pettumus, kui pisikese linnaäärse Oxfordi majakese asemel ootab ees kellegi teise uhke korter, ning ema uus mees ja perekond, kellega tuleb õige pea kokku kolida. Ja siis veel segab uus kasuvend koos oma sõpradega tema unenägusid ka.

Imelikuks läheb asi siis, kui igal ööl on konkreetsed unenäod, mida Liv detailsuseni mäletab. Aga ei, mitte see pole selle asja juures kõige kummalisem. Neid unenägusi mäletavad detailidena ka teised unenäo osalised. Kui Liv kuuleb pealt, kuidas teised räägivad unenägudest, kus nad kõik on olnud, satub ta deemonliku salapakti osaks.

Vereannetused, pentagrammid, kummalised olendid, unenägude võimas maailm – Kerstin Gier ei jäta ühtki kivi ümber pööramata selles pöörases fantaasiaraamatus, kus mitte kõik ei ole nii nagu näib ning see, mis näib, ei ole kõik.

Kuigi fantaasiaraamatud on tavaliselt tõsimeelsed ning süvenemist nõudvad, siis Silberi puhul on võetud nišši noortekirjanduse lihtsamatest paladest. Absoluutselt kõik poisid on maailma kõige ilusamad (no välja arvatud üks, kellel olid vinnid, aga ju see oli lihtsalt vajalik loo arendamiseks), elu koolis keerleb kleitide ja poiste ümber ja muidugi üks eriti nunnu armumine. Aga ärge sekundikski kartke, et selle all kannatab raamatu sisu ja looliin. Autori loodud unenäomaailm oma reeglitega saadab iga lugeja mõttelisi filosoofia radu tallama.

Soovitan lugejatele, kellele on meeldinud Ari Marmelli „Varga Pakt“, Alyson Noëli „Igavesti“, Jennifer L. Armentrouti „Obsidian
 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Mirjam Kaun
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 20. veebr. 2018 in fantaasiaromaan, noorsooromaan

 

Tamsyn Murray . Teise ringi süda

Ilmunud: Ajakirjade Kirjastus, 2017
Tõlkinud Piret Orav

 

Rääkides taaskasutusest ja teise ringi asjadest mõeldakse tavaliselt riideid või mööblit. Küll aga liigub palju inimesi ringi taaskasutatud organitega. „Teise ringi süda“ annab lugejale pilguheite organidoonorluse maailma helgemale poolele.

Jonny ei ole tavaline teismeline.
Iga päev ärkab ta haiglas, aheldatud masina külge, mis teda elus hoiab.
Iga päev loodab ta, et just täna leitakse talle doonorsüda.
Iga päev juurdleb ta, kas see jääb viimaseks tema elus.

Iga päev peab Niamh sõda oma venna Leoga.
Igal viimasel kui päeval Leo võidab.
Iga päev unistab Niamh elust ilma Leota.
Kuid kõik muutub päeval, mil juhtub õnnetus.

Tamsyn Murray näitab organidoonorluse kahte poolt. Ühel pool on Jonny, kelle südamepuudulikus on nii tugev, et ta on elus vaid tänu masinale, mis asendab tema südame tööd. Ta veedab kõik oma päevad haiglavoodis olles. Tema lootus saada uut südant on väike noore ea ja haruldase veregrupi tõttu.

Teisel pool on Niamh, kelle kaksikvenna Leoga juhtub õnnetus, mis paneb kogu pere karmi valiku ette. Kas lasta oma armastatud pereliige tükkideks võtta? Selleks, et keegi teine, võõras, saaks elada? Või hoida ta ühes tükis Leo soovide kiuste, sest lahti lasta on raske?

Mis saab edasi? Mis juhtub siis kui sinu sees on võõras süda? Süda, mis lõi enne kellegi teise sees. Kellegi, kes oli hoopis teistsugune. Kellegi, kes nüüd on surnud. Ning mis juhtub siis kui mängu tuleb armastus?

See on lugu tulevikule vastu astumisest, ükskõik kui hirmutav see ka poleks.
See on lugu murtud südame parandamisest, ükskõik kui valus see ka poleks.

Kuigi surmad ja südamehaiged tunduvad olevat märksõnad väga tõsisele ja kurvameelsele raamatule, siis siin nii ei ole. Jutt kandub edasi sujuvalt ning õhuliselt.  Peatükid lõppevad nii ruttu, et lausa peab vaatama, mis järgmises peatükis juhtub. Seda viimast eriti selletõttu, et peatükke jutustavad vaheldumisi Jonny ja Niamh.
Lugu iseenesest on informeeriv ning aitab mõista doonorite lähedasi ning doonorluse saajaid. See on lõbus, romantiline ning mõtlema panev.

Soovitan raamatut John Greeni fännidele ning raamatute „Minu süda ja teised mustad augud“, „Sina minu kõrval, maailm meie vahel“ ja „Üks“ austajatele.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Mirjam Kaun
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 
1 kommentaar

Posted by &emdash; 22. dets. 2017 in ilukirjandus, noorsooromaan

 

Margit Sarapik. Õhku joonistatud naeratus

Ilmunud: Tänapäev, 2017

„Õhku joonistatud naeratus“  on Kirjastus Tänapäev 2015. aasta noorteromaani äramärgitud töö.

Peategelane, noor kõrgushüppajast tulevikutalent, Britt leiab end ühel hetkel haiglavoodist teadmata, kuidas ta on sinna sattunud. Tervise paranedes taastub ka järk-järgult mälu, mis on kui reis ajas kuni käesoleva ajani.  Kuigi füüsiline paranemine läheb omasoodu, siis hinge osas on vaja ise vaeva näha ja sealjuures mängib suurt rolli tema palatikaaslane Jasmin. Tüdrukutest saavad väga head sõbrannad ja Britt saab viimaks elus edasi liikuda oma valitud rajal ja just sellise kiirusega nagu talle sobib. Viimaks saab ta olla vaba ja tavaline noor tütarlaps nagu ta seda oli soovinud.

Ent kõik ei lõppe kahjuks hästi … Aga seda saate juba raamatust ise lugeda.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Helen Reiser-Liim
Nõmme raamatukogu juhataja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 31. mai 2017 in ilukirjandus, noorsooromaan

 

Kiersten White. The Chaos of Stars

New York : HarperTeen, 2014

 
Sixteen-year-old Isadora is the daughter of Egyptian gods Isis and Osiris. While a child she adored her beautiful mom and mysterious father and believed that she was immortal like them. Until the day she realized that she’s not going to stay in this world eternally like her parents, instead she’s going to die and her parents don’t do anything to stop it. For Isadora it means only one thing: her parents don’t love her enough to keep her forever.

Feeling hurt and unloved, Isadora is planning to leave Egypt, if she only knows how. When she gets the opportunity to move to San Diego, to live with her older and favourite brother for a while, Isadora jumps on it without hesitation. She starts working in the museum, finds new (or can I say, her first) friends and eats too much sugar. And then there comes a boy. The gorgeous boy with most breathtakingly blue eyes who understands her and is there for her if she needs him. After it turns out that everything is not as well as it seemed and the danger is lurking in the shadows, Isadora needs help more than before.
Isadora is very angry, stubborn and selfish girl who thinks that her parents doesn’t understand her. Some may say that she is annoying, but I think that she seems real, she is sixteen after all. We all have been there in our teenage years, when we were angry at the whole world and thought that our opinion was always right. Thus, even if I don’t agree with everything Isadora says and does, I understand her very well. I think that the author have captured teenage spirit well indeed.

And what is more important, the book has great character development. Over the novel you can see Isadora growing and becoming more understanding and reasonable. She starts admitting her mistakes and realizes that her mother was right. Thus, for me, the novel is mostly the story about becoming an adult.

Mythology part is rather secondary, just background for the mother-daughter relation story. If you are searching serious Egyptian mythology book, then I don’t recommend it. But if you want some quick and light reading with some bits of magic, then give it a go.

 

There are two extra points I want to give to the book:

  • One for the beautiful cover that was the cause I picked up this book from library shelf altogether.
  • Second for the romance plot. Even if it was quite cliché, at least there was NO love triangle. Finding young adult literature without love triangle can be quite challenging.

 

Check e-catalogue ESTER

 

Hanna Laasberg
Department of Estonian Literature

 

Maria Turtschaninoff. Maresi: Punase kloostri kroonikad

Ilmunud: Varrak, 2017
Tõlkinud Marja Aaloe

Sündmused toimuvad ühel üksikul saarel asuvas kloostris, mis on pelgupaigaks naistele ja tüdrukutele, kes sinna ühel või teisel põhjusel on pagenud.

Raamatu peategelane, neli aastat tagasi kloostris oma uut elu alustanud 13-aastane Maresi on end  sisse seadnud ja tunneb elust ning  uute teadmiste omandamisest rõõmu. Tema ja ka teiste rahuliku elu  pöörab aga pea peale ühe uue tüdruku, Jai, saabumine. Jaid otsib taga tema isa, kelle eest on vaja kloostrielanikel nii teda kui ka ennast kaitsma hakata. Siinkohal olgu öeldud, et selleks kasutatakse eelkõige iideid salateadmisi ja naiselikku väge.

Raamat on kergesti loetav ilma liigse ja lohisevat tekstita, millest tahaks lugedes üle libiseda.  Kui alguses tundub, et tegu on lihtsalt tüdrukute elu kirjeldamisega tavalises kloostris, siis loo edenedes selgub, et raamatus peitub ka palju müstitsismi. Kuuldavasti plaanitakse teose põhjal vändata ka film.

Kui sulle meeldis Maresi, siis soovitan sul lugeda ka raamatut  „Vivaldi neitsid“  (B. Quick).

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Helen Reiser-Liim
Nõmme raamatukogu juhataja

 

Neal Shusterman. Challengeri sügavik

prantsIlmunud: Tänapäev, 2016
Tõlkinud Ragne Kepler

 

Kell heliseb. Sööstan klassist välja. Ma ei sedagi, mis tund see oli. Õpetaja rääkis täna klounide keeles. Helid ja hääled on täna nii summutatud, et võiksin selgest hirmust lämbuda – ja keegi ei saa teadagi, kui ma põhjatusse sügavikku kaon.”

 

Challengeri sügavik asub Vaikse ookeani põhjas ja on maailmamere sügavaim koht. Auhinnatud Ameerika kirjaniku Neal Shustermani samanimelises noorteromaanis on tema skisofreeniat põdeva poja lugu.
Raamatu peategelane Caden Bosch on viieteistkümneaastane poiss, kes elab koos ema, isa ja noorema õega, saab koolis hästi hakkama ja tegeleb koos sõpradega arvutimängu loomisega. Poisi igapäevaeluga koos avaneb lugejale Cadeni tundlik meel, mis peatükk peatüki järel liigub skaalal tähelepanelik ‒paranoiline üha kiiremas tempos viimase poole. Ohtlikud on kodu vallutavad termiidid, koolikoridoris mööduv laps, vanemad, kes tahavad oma pojale halba …
Aga see on ainult pool lugu. Pere- ja koolieluga paralleelselt viib Challengeri sügavik lugeja esimestelt lehekülgedelt tutvust tegema ühe unenäolise ja sünge laeva ning tema salapärase ja hirmuäratava meeskonnaga.

Cadeni olek maises päriselus ja ettekujutuste merel vaheldub terve raamatu vältel. Laeval toimuva eesmärk, seosed Cadeni päriseluga ning kummaliste meeskonnaliikmete olemus ja motiivid hakkavad lugeja jaoks arusaadavamaid kontuure moodustama pärast seda, kui Cadeni vanemad on sunnitud viima poja alaealiste vaimuhaiglasse.

Elu haiglas koosneb ravimitest ja teraapiast, psühhiaatrist ja õdedest, teistest haigetest lastest, teravate otsteta joonistamisvahenditest, murest murtud vanemate külaskäikudest ja vaevarikkast aeglaseset ravist. Cadenil tekib mitu lähedast sõpra, lapsed haakuvad oma katsumustes. Cadeni ravi läheb hästi ja ta saab koju, kuigi sügaval Challengeri sügaviku põhjas käib ta ära. Vaikselt jääb sügavik teda kutsuma ka edaspidi.

 

Raamatu teeb väärtuslikuks, et autor püüab skisofreeniat edasi anda kogu oma olemuses. Challengeri sügavikus on mitu võimast kirjeldust sellest, kui erksalt, ülevoolavalt, kaunilt ja kõikehõlmavalt Caden võib ümbritsevat maailma tunnetada. Raamat sisaldab sõnumit, et elavat fantaasiat on võimalik edukalt päriselus rakendada, oma nõrkustega tuleb lihtsalt elama õppida.

Challengeri sügavik on südamlik aga ka ilustamata ja valulik lugu skisofreeniast ja teistestki vaimse tervise haigustest. Raamatu mitmehäälne ülesehitus teda kõige lihtsamaks lugemiseks ei tee, kuid avardav ja kaasakiskuv lugemiselamus ennast kaua oodata ei lase.

 

Raamatu esi- ja tagakaanel on autori poja poolt vaimuhaiglas tehtud joonistused.
Raamatul on inglisekeelne treiler.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

 

Evelin Aavik
Pirita raamatukogu juhataja

 

 

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 14. dets. 2016 in fantaasiaromaan, noorsooromaan

 

E. Lockhart. Me olime valetajad

me-olime-valetajadIlmunud: Pegasus, 2015
Tõlkinud Pille Kruus

 

Fantastiline.
Mõtlemapanev.
Erutav.
Rõõmus.
Kurb.
Päris.

Need sõnad sobivad kõik tolle raamatu kohta, raamatu, mis paelub lugejat juba esimesest leheküljest peale ning mis kummitab peas ka nädal aega peale lugemist.

Lugu räägib Sinclairide perekonnast, kes on üle maailma tuntud kui jõukad, heledapäised ja nurgeliste lõugadega tõelised ameeriklased. Suviti elavad Sinclairid oma erasaarel, Beechwoodil. Perepea on vanaisa Harris, kes on Sinclairide pere(äri) üles ehitanud. Koos naise Tipperiga on neil kolm tütart: Penny, Carrie ja Bess, kes kõik uhkusega oma nime kannavad, rikka perekonna tütred ikkagi. Ka neil on omal lapsed, kes on ka raamatu peamised tegelased – Carrie´i poeg Johnny, Bessi tütar Mirren ja Penny tütar Cadence.

Kuid kes on need valetajad? Kolmega Te just tutvusite, kuid üks on veel.

Gat. Ta ei ole pärit Sinclairide perest, vaid on tõmmum, teistsugusem. Tuli saarele kaheksandal suvel koos Johnny perega. Vanaisa Harrisele Gat ei meeldi, ta pole Sinclair, ta pole keegi. Cadence armub aga kohe, juba kaheksandal suvel. Gat on teistsuguste maailmavaadetega, teda pole kogu elu hellitatud mõttetute asjade ja ilustatud eluga. Cadence kirjeldab Gati kui “ambitsioon ja kange kohv”. Nendevaheline armastus lööb õide, igal suvel aina rohkem, kuni viieteistkümnendal suvel toimub pööre…

Kuueteistkümnendal suvel Cadence Beechwoodile ei jõua – tema isa, kes neid jättis, kui Cadence oli kaheksane, kutsub tütre endaga kaasa Euroopa ringreisile. Cadence igatseb meeletult Beechwoodi ja oma valetajaid.

Õnneks õnnestub tal seitsmeteistkümnendal suvel ennast neljaks nädalaks Beechwoodile saada, kuigi ta ema seda tema nõrga tervise tõttu ei poolda. Seitsmeteistkümnes suvi aga on Beechwoodil teistsugune. Laste emad, kes alati on vara üle kakelnud, on lähedasemad kui kunagi varem. Valetajad on muidu üsna samasugused, kuid valetavad veidi rohkem. Cadence saab sellest aga liiga hilja aru.

 

Raamat lõppeb puändiga, mida teile reeta ei saa, kuid peale seda loksub kogu pilt paika.

Võin lubada, et sellist lõppu Te ei oodanud.

 

“Me olime valetajad” õpetab palju: kui oluline on ühe inimese elus pere, kes on tõelised sõbrad, keda saab usaldada, kuidas pisike lüke võib kogu pildi peapeale keerata ja kuidas tulla toime tagajärgedega, mis mõnda tegu korda saates võivad tekkida.

Isiklikult minu maailmapilti muutis see raamat väga. Ma hakkasin rohkem väärtustama ja hindama inimesi enda ümber ja teadvustasin endale, keda ma sellel lühikesel eluteel enda kõrvale tegelikult tahan.

See oli E. Lockharti “Me olime valetajad”.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Eglyd Marion Hirv
Pirita raamatukogu vabatahtlik