RSS

Category Archives: põnevusromaan

Stephen King. Mis hundi suus, see hundi oma

Ilmunud: Ajakirjade Kirjastus, 2016
Tõlkinud Silver Sära

Originaalpealkirjaga „Finders Keepers“ on kaasahaarav põnevik, mille alguses on peaaegu võimatu aru saada, kuidas asjad edasi lähevad või kes täpselt peategelane on. Paralleelseid sündmusi on palju, kuid vanameister S. King on need oskuslikult omavahel kokku põiminud ning ühel hetkel hakkavad kõik „klotsid oma kohale sobituma.“

Kuulus kirjanik John Rothstein on peitnud end avalikkuse eest aastaid ning elab eraklikku elu peale mitmeid menukaid teoseid. Üheks selliseks on „Põgeneja“ triloogia, mille peategelelaseks on Jimmy Gold. Antud peategelasega end samastav Morris Bellamy tungib kirjaniku koju, tapab ta ning tühjendab seifi nii rahast kui ka seniavaldamata käsikirjadest, mille hulgas on tema suurimaks rõõmuks ka järg kuulsale triloogiale. Tema õnn jääb üürikeseks, kui selgub, et hinnalisi teoseid ei ole võimalik niipea müüa. Peitnud nii raha kui ka märkmikud, läheb ta välja meelt lahutama, kuid lõpetab kinnipidamisasutuses. Ta saab pika vanglakaristuse, aga seda hoopiski teise kuriteo eest. John Rothsteini mõrv jääb võimudel lahendamata.

Aastaid hiljem leiab koolipoiss Pete Saubers kohvri. Poisi isa sai vigastada City Centeri veresaunas ning peale seda on peres probleeme nii raha kui ka omavaheliste suhetega. Kohvri sisu aitab küll pere madalseisust välja, kuid mitte täielikult. Lõppude lõpuks on olemas ka selle kohvri omanik – keegi, kes selle sinna peitis…  ja ta tahab selle sisu tagasi saada, mis tahes moel, mis tahes hinnaga… ning ta vabanes just vanglast.

Mis edasi saab ja kuidas S. King suudab lisada põneviku lõppu ka ulme sugemeid – sellest kõigest saab lugeda raamatust „Mis hundi suus, see hundi oma.“

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Loe ka triloogia esimest raamatut „Härra Mercedes

Triloogia kolmas raamat on „Valve lõpp

 

Helen Reiser-Liim
Nõmme raamatukogu juhataja

 

 

 

Advertisements
 
 

John Harding. Florence ja Giles

florenceIlmunud: Ersen, 2016
Tõlkinud Liis Väljaots

Tegemist on gooti põnevikuga, mille peategelane on 12-aastane tüdruk Florence. Ta elab 19. sajandi lõpus Uus-Inglismaa üksildases ja lagunevas häärberis, mille kohta räägitakse, et seal kummitab.

Florence on orb, oma eestkostjast onu pole ta kunagi näinud. Üle kõige maailmas armastab ta oma väikevenda Gilesi ja raamatute lugemist. Hariduse ja lugemisoskuse on onu aga tüdrukule kategooriliselt ära keelanud. Florence on ise omal käel tähestiku selgeks õppinud ning veedab päevi lemmikautorite William Shakespeare`i ja Edgar Allan Poe teoste seltsis.

Florence on tegelane, kellega on lihtne samastuda kõigil raamatusõpradel. Ta on tark, elava kujutlusvõimega laps, kes mõtleb välja oma salakeele. Ta loob muhelema ajavaid seoseid oma mõtete, tunnete ja ümbritseva vahel.

Rahulikku ellu aga hakkavad järjest tungima ebatavalised asjaolud. Kõigepealt kuuleb Florence kummalisi vihjeid enda ja Gilesi vanemate kohta. Siis sureb ootamatult nende guvernant paadiõnnetuses ning uus guvernant preili Taylor, kes varjab oma nägu võõraste eest looriga, tundub Florence`ile kahtlaselt tuttavlik. Seejärel hakkavad juhtuma juba õige hirmutavad asjad…

Kui raamatu esimene pool kulgeb rahulikus tempos, siis teises pooles tegevus hoogustub, lisandub õõvastavat pinget.

Väikesest peale on tüdrukut painanud unenägu, kus üks naine kummardub magava Gilesi kohale ja soovib väikevennale halba teha. Florence teab, kes on see naine. Kuid kes teda usuks? Nii jääbki tal üle vaid loota oma tarkusele ja leidlikkusele. Kasvavat ängi ja ahastust trotsides proovib ta järjekindlalt väikevenda päästa. Hingekriipiva visadusega võitleb Florence venna eest…

Lugedes tabasin end tihti arutlemast, kas kummalistele sündmustele on loogiline seletus nagu kriminullides või on tegu tõesti üleloomulike jõududega. Kumb on tegelikult hirmutavam, kas üleloomulikkus, fantastika, või näiliselt tavaliste, normaalsete inimeste teod?

Kui algul tundub, et tegu on tüüpilise, ent vägagi nauditava looga noorest kangelasest, keda ei usuta ja kes peab iseseisvalt müsteeriumi lahendama ning kurjadele jõududele vastu hakkama, siis pole see nii. See autor oskab üllatada ning vastuolulisi tundeid tekitada.

Lõpp on sisikonda sõlme keeravalt painajalik ja paneb eelnevat ümber hindama, nagu heale õudusromaanile kohane. On see lõpp õnnelik, jääb igaühe enda otsustada, kuid edgar-allan-poe`lik õhustik jääb veel mõnekski ajaks kummitama.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Merike Väljaots
Kadrioru raamatukogu raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 7. veebr. 2017 in ilukirjandus, põnevusromaan

 

E. Lockhart. Me olime valetajad

me-olime-valetajadIlmunud: Pegasus, 2015
Tõlkinud Pille Kruus

 

Fantastiline.
Mõtlemapanev.
Erutav.
Rõõmus.
Kurb.
Päris.

Need sõnad sobivad kõik tolle raamatu kohta, raamatu, mis paelub lugejat juba esimesest leheküljest peale ning mis kummitab peas ka nädal aega peale lugemist.

Lugu räägib Sinclairide perekonnast, kes on üle maailma tuntud kui jõukad, heledapäised ja nurgeliste lõugadega tõelised ameeriklased. Suviti elavad Sinclairid oma erasaarel, Beechwoodil. Perepea on vanaisa Harris, kes on Sinclairide pere(äri) üles ehitanud. Koos naise Tipperiga on neil kolm tütart: Penny, Carrie ja Bess, kes kõik uhkusega oma nime kannavad, rikka perekonna tütred ikkagi. Ka neil on omal lapsed, kes on ka raamatu peamised tegelased – Carrie´i poeg Johnny, Bessi tütar Mirren ja Penny tütar Cadence.

Kuid kes on need valetajad? Kolmega Te just tutvusite, kuid üks on veel.

Gat. Ta ei ole pärit Sinclairide perest, vaid on tõmmum, teistsugusem. Tuli saarele kaheksandal suvel koos Johnny perega. Vanaisa Harrisele Gat ei meeldi, ta pole Sinclair, ta pole keegi. Cadence armub aga kohe, juba kaheksandal suvel. Gat on teistsuguste maailmavaadetega, teda pole kogu elu hellitatud mõttetute asjade ja ilustatud eluga. Cadence kirjeldab Gati kui “ambitsioon ja kange kohv”. Nendevaheline armastus lööb õide, igal suvel aina rohkem, kuni viieteistkümnendal suvel toimub pööre…

Kuueteistkümnendal suvel Cadence Beechwoodile ei jõua – tema isa, kes neid jättis, kui Cadence oli kaheksane, kutsub tütre endaga kaasa Euroopa ringreisile. Cadence igatseb meeletult Beechwoodi ja oma valetajaid.

Õnneks õnnestub tal seitsmeteistkümnendal suvel ennast neljaks nädalaks Beechwoodile saada, kuigi ta ema seda tema nõrga tervise tõttu ei poolda. Seitsmeteistkümnes suvi aga on Beechwoodil teistsugune. Laste emad, kes alati on vara üle kakelnud, on lähedasemad kui kunagi varem. Valetajad on muidu üsna samasugused, kuid valetavad veidi rohkem. Cadence saab sellest aga liiga hilja aru.

 

Raamat lõppeb puändiga, mida teile reeta ei saa, kuid peale seda loksub kogu pilt paika.

Võin lubada, et sellist lõppu Te ei oodanud.

 

“Me olime valetajad” õpetab palju: kui oluline on ühe inimese elus pere, kes on tõelised sõbrad, keda saab usaldada, kuidas pisike lüke võib kogu pildi peapeale keerata ja kuidas tulla toime tagajärgedega, mis mõnda tegu korda saates võivad tekkida.

Isiklikult minu maailmapilti muutis see raamat väga. Ma hakkasin rohkem väärtustama ja hindama inimesi enda ümber ja teadvustasin endale, keda ma sellel lühikesel eluteel enda kõrvale tegelikult tahan.

See oli E. Lockharti “Me olime valetajad”.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Eglyd Marion Hirv
Pirita raamatukogu vabatahtlik

 

 

 
 

Marek Kahro. Seal, kus näkid laulavad

seal kus näkidIlmunud: Pilgrim 2016

Romaan võitis kirjanduskonkursil Bestseller 2015 esikoha. See on psühholoogiline põnevik, mis haarab jäägitult endasse. Raamat hoiab pinget ja põnevust viimaste lehekülgedeni. See kirjeldab hirmu mõju nii inimesele kui ka kogu ühiskonnale.

 
Raamat on väikeses alevikus õpetajana töötavast naisest, kes on üksik ja kasvatab oma erksaloomulist teismelist tütart. Ta on alati nautinud meeste tähelepanu, kuid püsivat armastust pole leidnud. Kõik on rahulik kuni tema klassi tuleb uus õpilane – noormees nimega Artur. Poiss tuletab Maiale meelde nooruses läbielatud tragöödiat, millest räägitakse õõvastavaid legende. Tegemist oli tema peigmehe uppumisega lähedal asuvasse järve, millega oli seotud veel neli noort inimest. Kõigi nende saatus oli hiljem lõppemud vägivaldse mõrvaga. Nüüd tunneb Maia, et järjekord on jõudnud temani. Tema arvates on selle taga just Artur. Õnnetuseks on Artur hakanud tihedalt läbi käima Maia tütrega, mis teeb teda eriti ärevaks. Lugu hakkab uurima Maia kunagine koolivend ja praegune uurija.

 
Romaan on väga hästi üles ehitatud, selle arenedes tekib kahtlusaluseid järjest juurde ja sündmused võtavad pidevalt uusi pöördeid. Väga huvitav on ka romaani psühholoogiline pool. Loo lõpp on aga üsna jahmatav ja etteaimamatu.

 
Autor on ka varem kirjutanud psühholoogilise kallakuga romaane.
Romaan on meeldiv üllatus ja õigustab oma esikohta.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Veel samalt autorilt:

Kaljud ja kameeleonid. Tänapäev, 2011
Päikseta paradiis. Tänapäev, 2012
Viisteist naeratust. Tänapäev, 2014

 

Loe ka e-raamatukogust ELLU:

Kaljud ja kameeleonid, 2011
Päikseta paradiis, 2012

 

Siiri Alvela
Torupilli raamatukogu juhataja

 
 

Calia Read. Haruta mind lahti

Haruta mind lahtiIlmunud: Kunst, 2015

 

„Haruta mind lahti“ on psühholoogiline põnevik, mida on raske käest ära panna. See haarab endasse ja ajataju võib kaduda. Lehekülg lippab lehekülje järel ja juba tahaks teada, kuidas pärast lehekülje keeramist lugu edasi läheb. Peatükki niisama naljalt pooleli ei jäta. Pausi on parem teha siis, kui üks peatükk on lõpuni loetud. Ma pole ammu raamatut nii lühikese aja jooksul läbi lugenud!

Lugu räägib kahekümne aastasest Naomist, kes on sattunud psühhiaatriahaiglasse. Ta on olnud seal juba kaks kuud ning ei saa aru, kuidas või miks ta sinna sattus. Tal on raskusi magama jäämisega ja ta on väsinud ja tüdinenud seal viibimisest. Talle on toeks üks haigla õde, kes toob talle ravimeid ja saadab teda igal sammul. Vahel nad ka vestlevad. Tüdruku psühhiaater vahetub – eelmise kogenud meesterahva asemele tuleb noor naisterahvas, kes on huvitatud tüdruku loost ja tema aitamisest. Ta veenab tüdrukut rääkima oma lugu. Alguses see ei õnnestu, kuid lõpuks tüdruk otsustab end avada ja järgnevad mitmed pikad kohtumised, mille käigus püüavad nad lahti harutada juhtunut ja selle tagamaad ning jõuda lahenduseni.

Tüdrukut käib vaatamas tema kauaaegne sõber Lachlan. Naomi jutustab ka oma vanematest ja parimast sõbrannast. Vürtsi lisab Naomi suvel alanud uus suhe Maxiga, mis kütab kirgi järjest kuumemaks. Suvi on aeg, mis toob kaasa suure muudatuse – vaja on koguda infot ja tulla välja oma mugavustsoonist. Naomi tunneb, et peab ennast lahti harutama ja olema toeks oma kõige lähedasematele sõpradele. Et teda vajatakse nii kodus, kui ka uute eraelu tuulte puhangutes….

Kas kõik on ikka nii nagu esmapilgul näib? Milline pööre ootab järgmisel leheküljel? Jätan piisavalt avastamisrõõmu jaoks ruumi ja soovitan seda raamatut lugemiseks kõigile, kes ootavad tõeliselt head elamust. Seega haara raamat ja soovin põnevaid hetki!

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Virge Rebane
Kadrioru raamatukogu raamatukoguhoidja

 

Wayward Pines. I osa. Blake Crouch

wayward-pinesIlmunud: Helios, 2013

 

The owls are not what they seem. (Twin Peaks)

Wayward Pines, Idaho, ei ole tavaline koht. Miski on mäda selles väikeses linnakeses. Sellest saab agent Ethan Burke üsna varsti aru. Mees leiab end jõe äärest. Haavatud, läbipekstud, ta ei mäleta, kuidas ta satus sellisesse olukorda ega mis asi viis ta sellisesse unisesse kolkasse nagu on Wayward Pines.

Oma järelsõnas kirjutab Blake Crouch, et ta on telesarja Twin Peaks kauaaegne fänn ning, et romaan Wayward Pines oli katse luua midagi, mis tekitaks temas samasuguse tunde nagu Twin Peaks. See oligi põhjus, miks ma seda raamatut lugema asusin. Kuna ma ise olen menuka telesarja suur fänn, siis võimalus läbi elada midagi Twin Peaksi-sarnast oli ahvatlev. Kas autoril on õnnestunud luua seda omapärast Twin Peaksi hõngu, on igaühe enda otsustada. Aga tõepoolest kiindunud Twin Peaksi austaja võib leida Crouchi raamatust mitmeid viiteid sarjale.

Samas ei maksa oodata mingit Twin Peaksi järge, nagu ma salaja lootsin, lugedes autori järelsõna. Wayward Pines on omaette lugu. Kuigi romaani algus meenutab telesarja väga. Salateenistuse agent Ethan Burke’i satub väikesesse provintsilinna, kuhu kadusid kaks inimest ja kus kõik pole selline, nagu see paistab olevat. Romaan algab nagu krimka, jätkub nagu põnevik ja lõpeb hoopis teises võtmes, isegi teises žanris. Ühesõnaga: the owls are not what they seem.

Romaan Wayward Pines ei õigusta teie ootusi. See pakub midagi enamat, kui oodata võib.

 

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER ja e-raamatukogust ELLU

Loe ka raamatu teist osa!

 

Aleksandra Gontšarova
Pääsküla raamatukogu
raamatukoguhoidja

 

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 6. mai 2014 in ilukirjandus, põnevusromaan

 

Jo Nesbø “Lumememm”

lumememmJo Nesbø oma tuntud headuses – võiks olla lühikokkuvõte antud raamatust. Järjekordne teos Harry Hole’i sarjast on veelgi kaasahaaravam ja verisem, aga sama põnev esimestest lehe­külgedest kuni lõpuni välja, nagu eelmisedki. Ja põnevust jätkub tõenäoliselt ka autori järgmisesse raamatusse, sest minu jaoks jäigi üks küsimus õhku rippuma, millele ei tulnud vastust ka käesoleva raamatu viimastelt lehekülgedelt.

Seekordse raamatu põhitegelasteks on lumememmed, kuid sugugi mitte sellised toredad tegelased, keda lastele tahaks näidata, vaid hoopis suhteliselt verejanulised, kes oma halbade kavatsustega liiguvad seekord inspektori elule liigagi lähedale.

Jo Nesbø on Norra kirjanik ja muusik, kes sündis Oslos ja kasvas üles Moldes. Ta on töötanud vabakutselise ajakirjaniku ja börsimaaklerina. Tuntuse saavutas Nesbø kriminaalromaanidega, mille pea­tegelaseks on politseiuurija Harry Hole, kuid tema sulest on ilmunud ka lasteraamatute sari, mis on nüüd kättesaadaval ka eesti keeles.

Triin Soom
Tallinna Keskraamatukogu
vabatahtlik

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Samalt autorilt:

 

 
1 kommentaar

Posted by &emdash; 27. sept. 2013 in kriminaalromaan, põnevusromaan