RSS

Category Archives: põnevusromaan

B.A. Paris. Murdumine: [see öö, need kõned ja painav süütunne]

Ilmunud: Pegasus, 2017
Tõlkinud Raili Puskar 

“Murdumine” on kiire ja tempokas psühholoogiline põnevusromaan, mis köidab kohe esimestest lehekülgedest peale.

Peategelane Cass sõidab ühel tormisel hilisõhtul koju mööda pimedat ja käänulist metsateed, hoolimata oma abikaasale antud lubadusest seda mitte teha. Ta näeb tee ääres peatunud autot, kus istub keegi naisterahvas. Cass mõtleb peatuda ja küsida, kas on abi vaja, ent sõidab siiski edasi. Järgmisel päeval kuuleb ta uudistest, et sellelt metsateelõigult leiti autost julmalt mõrvatud naine. Cass tunneb ennast kohutavalt süüdi, kuna usub, et peatumise ja abipakkumise korral võinuks naine jääda ellu. Nagu süütundest üksi veel vähe oleks, kisub kogu tema elu järsku kummaliselt kiiva: ühtäkki ei suuda ta enam ühtegi asja meeles pidada ning naisele näib, et ta hakkab lõplikult aru kaotama.

Minu jaoks kindlasti üks viimase aja parimaid lugemiselamusi. Autor oskab üllatada ja pinget ülal hoida, lõpplahendus on loogiline, samas mitte liiga kergesti etteaimatav. Prantsuse-iiri taustaga B.A.Pariselt soovitaks ka tema debüütromaani “Suletud uste taga”, mis ilmus 2016. aastal.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Ketlin Priilinn
kirjanik ja Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 4. apr. 2018 in ilukirjandus, põnevusromaan

 

Mick Herron. Äraaetud hobused

Ilmunud: Varrak, 2017
Tõlkinud Tarmo Vaarpuu

Luureteenistuse karjääriredelil  kukkunud River Cartwright suunatakse sinna, kuhu saadetakse kõik tema ametivennad  ja –õed, kes on mingi käki kokku keeranud – Slough House´i. Neid nimetatakse „äraaetud hobusteks“, kes lükatakse ametiahela lõppu rutiinseid ja tihtipeale ka mõttetuna tunduvaid ülesandeid lahendama. Aeg tiksub selles hoones justkui omas taktis, muust maailmast eraldatuna, kuni internetti  ilmub video röövitud tõmmust noormehest, kellel röövijad lubavad kahe päeva pärast otse-eetris pea maha võtta.  Nüüd näeb osa „äraaaetud hobuseid“ selles võimalust enda hea nimi taastada. Kas aga kõik on nii nagu see näib? Miks ei ole rühmitus esitanud ühtegi nõudmist? Mida lähemale jõuab avaliku hukkamise aeg, seda keerulisemaks asjad lähevad, kuniks selgub röövitu identiteet ja röövi eesmärk, mis vallandab luureteenistuses aga veelgi suurema kaose. Algab kinnimätsimine, milles ei tunta mingeid piire.

Huvitav põnevik, mida sobib hästi ka krimkasõbral lugeda!

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Loe e-raamatukogust ELLU

 

Helen Reiser-Liim
Kalamaja raamatukogu juhataja

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 9. märts 2018 in ilukirjandus, põnevusromaan

 

Sherri Smith. Leia mind üles

Ilmunud: Päikese Kirjastus, 2017
Tõlkinud Raili Puskar

 

Tegemist on psühholoogilise romaaniga, kus (nagu viimasel ajal tavaks) on peategelaseks noor katkise hingega naine Mia. Ühel päeval saab ta kõne väikelinna politseinikult, et tema kaksikvend Lucas on kadunud. Politseinik ei soostu telefonis ütlema, milles asi on ning Mia peab  sõitma tagasi kodulinna, kust ta kunagi minema läks.

Selgub, et tapetud on 16-aastane koolitüdruk Joanna, kelle tapmises kahtlustatakse Lucast. Kõik näib viitavat sellele, et neil oli suhe. Asja teeb hullemaks see, et Lucas oli tüdruku õpetaja. Politsei ei usu Miat, et ta ei tea, kus ta vend on. Samuti ei vaevu nad eriti põhjalikult kaaluma teisi variante, sest kõik tõendid viitavad Lucasele. Ja nüüd on Lucas kadunud nagu tina tuhka. Korteris on kõik tema asjad alles, välja arvatud tema pangakaart.

Mia ei usu, et tema vend oleks mõrvaks võimeline ning asub ise asja uurima, kuigi politsei soovitab tal eemale hoida ning hoopis Lucas oma peidukohast välja tuua. Mia usub vankumatult Lucase süütusesse, aga samas ei saa ta peast välja mõtet, et miks ta siis põgenes ja laseb ennast niimoodi laimata. Hakkavad juhtuma kummalised asjad. Mia peatub Lucase korteris ning talle tundub, et keegi käib seal. Lisaks kaovad järsku mõned Lucase asjad. Kummaline on see, et mõne päeva pärast on enamus asju tagasi.

Minu jaoks oli raamat natuke segane ning lugemist alustades meenutas raamatut „Hattie Hoffmani viimane vaatus“. Segane vist sellepärast, et Mia ise oli kohati segane oma sõltuvuse pärast ning ei teadnud, kas ta suudab ennast usaldada. Lisaks Lucase süütuse tõestamisele on tal vaja tegeleda ka enda probleemide ja minevikuteemadega. Sellest hoolimata oli lugu põnev ja kaasahaarav ning oleks tahtnud ühe jutiga läbi lugeda, aga kahjuks segas muu elu vahele. Kui pidin raamatust eemal olema, siis mõtlesin pidevalt nendele tegelastele. Lõpp oli küll nii ootamatu, et selle peale poleks kohe tulnudki.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Triinu Rannaäär
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 

Stephen King. Mis hundi suus, see hundi oma

Ilmunud: Ajakirjade Kirjastus, 2016
Tõlkinud Silver Sära

Originaalpealkirjaga „Finders Keepers“ on kaasahaarav põnevik, mille alguses on peaaegu võimatu aru saada, kuidas asjad edasi lähevad või kes täpselt peategelane on. Paralleelseid sündmusi on palju, kuid vanameister S. King on need oskuslikult omavahel kokku põiminud ning ühel hetkel hakkavad kõik „klotsid oma kohale sobituma.“

Kuulus kirjanik John Rothstein on peitnud end avalikkuse eest aastaid ning elab eraklikku elu peale mitmeid menukaid teoseid. Üheks selliseks on „Põgeneja“ triloogia, mille peategelelaseks on Jimmy Gold. Antud peategelasega end samastav Morris Bellamy tungib kirjaniku koju, tapab ta ning tühjendab seifi nii rahast kui ka seniavaldamata käsikirjadest, mille hulgas on tema suurimaks rõõmuks ka järg kuulsale triloogiale. Tema õnn jääb üürikeseks, kui selgub, et hinnalisi teoseid ei ole võimalik niipea müüa. Peitnud nii raha kui ka märkmikud, läheb ta välja meelt lahutama, kuid lõpetab kinnipidamisasutuses. Ta saab pika vanglakaristuse, aga seda hoopiski teise kuriteo eest. John Rothsteini mõrv jääb võimudel lahendamata.

Aastaid hiljem leiab koolipoiss Pete Saubers kohvri. Poisi isa sai vigastada City Centeri veresaunas ning peale seda on peres probleeme nii raha kui ka omavaheliste suhetega. Kohvri sisu aitab küll pere madalseisust välja, kuid mitte täielikult. Lõppude lõpuks on olemas ka selle kohvri omanik – keegi, kes selle sinna peitis…  ja ta tahab selle sisu tagasi saada, mis tahes moel, mis tahes hinnaga… ning ta vabanes just vanglast.

Mis edasi saab ja kuidas S. King suudab lisada põneviku lõppu ka ulme sugemeid – sellest kõigest saab lugeda raamatust „Mis hundi suus, see hundi oma.“

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Loe ka triloogia esimest raamatut „Härra Mercedes

Triloogia kolmas raamat on „Valve lõpp

 

Helen Reiser-Liim
Nõmme raamatukogu juhataja

 

 

 

 
 

John Harding. Florence ja Giles

florenceIlmunud: Ersen, 2016
Tõlkinud Liis Väljaots

Tegemist on gooti põnevikuga, mille peategelane on 12-aastane tüdruk Florence. Ta elab 19. sajandi lõpus Uus-Inglismaa üksildases ja lagunevas häärberis, mille kohta räägitakse, et seal kummitab.

Florence on orb, oma eestkostjast onu pole ta kunagi näinud. Üle kõige maailmas armastab ta oma väikevenda Gilesi ja raamatute lugemist. Hariduse ja lugemisoskuse on onu aga tüdrukule kategooriliselt ära keelanud. Florence on ise omal käel tähestiku selgeks õppinud ning veedab päevi lemmikautorite William Shakespeare`i ja Edgar Allan Poe teoste seltsis.

Florence on tegelane, kellega on lihtne samastuda kõigil raamatusõpradel. Ta on tark, elava kujutlusvõimega laps, kes mõtleb välja oma salakeele. Ta loob muhelema ajavaid seoseid oma mõtete, tunnete ja ümbritseva vahel.

Rahulikku ellu aga hakkavad järjest tungima ebatavalised asjaolud. Kõigepealt kuuleb Florence kummalisi vihjeid enda ja Gilesi vanemate kohta. Siis sureb ootamatult nende guvernant paadiõnnetuses ning uus guvernant preili Taylor, kes varjab oma nägu võõraste eest looriga, tundub Florence`ile kahtlaselt tuttavlik. Seejärel hakkavad juhtuma juba õige hirmutavad asjad…

Kui raamatu esimene pool kulgeb rahulikus tempos, siis teises pooles tegevus hoogustub, lisandub õõvastavat pinget.

Väikesest peale on tüdrukut painanud unenägu, kus üks naine kummardub magava Gilesi kohale ja soovib väikevennale halba teha. Florence teab, kes on see naine. Kuid kes teda usuks? Nii jääbki tal üle vaid loota oma tarkusele ja leidlikkusele. Kasvavat ängi ja ahastust trotsides proovib ta järjekindlalt väikevenda päästa. Hingekriipiva visadusega võitleb Florence venna eest…

Lugedes tabasin end tihti arutlemast, kas kummalistele sündmustele on loogiline seletus nagu kriminullides või on tegu tõesti üleloomulike jõududega. Kumb on tegelikult hirmutavam, kas üleloomulikkus, fantastika, või näiliselt tavaliste, normaalsete inimeste teod?

Kui algul tundub, et tegu on tüüpilise, ent vägagi nauditava looga noorest kangelasest, keda ei usuta ja kes peab iseseisvalt müsteeriumi lahendama ning kurjadele jõududele vastu hakkama, siis pole see nii. See autor oskab üllatada ning vastuolulisi tundeid tekitada.

Lõpp on sisikonda sõlme keeravalt painajalik ja paneb eelnevat ümber hindama, nagu heale õudusromaanile kohane. On see lõpp õnnelik, jääb igaühe enda otsustada, kuid edgar-allan-poe`lik õhustik jääb veel mõnekski ajaks kummitama.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Merike Väljaots
Kadrioru raamatukogu raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 7. veebr. 2017 in ilukirjandus, põnevusromaan

 

E. Lockhart. Me olime valetajad

me-olime-valetajadIlmunud: Pegasus, 2015
Tõlkinud Pille Kruus

 

Fantastiline.
Mõtlemapanev.
Erutav.
Rõõmus.
Kurb.
Päris.

Need sõnad sobivad kõik tolle raamatu kohta, raamatu, mis paelub lugejat juba esimesest leheküljest peale ning mis kummitab peas ka nädal aega peale lugemist.

Lugu räägib Sinclairide perekonnast, kes on üle maailma tuntud kui jõukad, heledapäised ja nurgeliste lõugadega tõelised ameeriklased. Suviti elavad Sinclairid oma erasaarel, Beechwoodil. Perepea on vanaisa Harris, kes on Sinclairide pere(äri) üles ehitanud. Koos naise Tipperiga on neil kolm tütart: Penny, Carrie ja Bess, kes kõik uhkusega oma nime kannavad, rikka perekonna tütred ikkagi. Ka neil on omal lapsed, kes on ka raamatu peamised tegelased – Carrie´i poeg Johnny, Bessi tütar Mirren ja Penny tütar Cadence.

Kuid kes on need valetajad? Kolmega Te just tutvusite, kuid üks on veel.

Gat. Ta ei ole pärit Sinclairide perest, vaid on tõmmum, teistsugusem. Tuli saarele kaheksandal suvel koos Johnny perega. Vanaisa Harrisele Gat ei meeldi, ta pole Sinclair, ta pole keegi. Cadence armub aga kohe, juba kaheksandal suvel. Gat on teistsuguste maailmavaadetega, teda pole kogu elu hellitatud mõttetute asjade ja ilustatud eluga. Cadence kirjeldab Gati kui “ambitsioon ja kange kohv”. Nendevaheline armastus lööb õide, igal suvel aina rohkem, kuni viieteistkümnendal suvel toimub pööre…

Kuueteistkümnendal suvel Cadence Beechwoodile ei jõua – tema isa, kes neid jättis, kui Cadence oli kaheksane, kutsub tütre endaga kaasa Euroopa ringreisile. Cadence igatseb meeletult Beechwoodi ja oma valetajaid.

Õnneks õnnestub tal seitsmeteistkümnendal suvel ennast neljaks nädalaks Beechwoodile saada, kuigi ta ema seda tema nõrga tervise tõttu ei poolda. Seitsmeteistkümnes suvi aga on Beechwoodil teistsugune. Laste emad, kes alati on vara üle kakelnud, on lähedasemad kui kunagi varem. Valetajad on muidu üsna samasugused, kuid valetavad veidi rohkem. Cadence saab sellest aga liiga hilja aru.

 

Raamat lõppeb puändiga, mida teile reeta ei saa, kuid peale seda loksub kogu pilt paika.

Võin lubada, et sellist lõppu Te ei oodanud.

 

“Me olime valetajad” õpetab palju: kui oluline on ühe inimese elus pere, kes on tõelised sõbrad, keda saab usaldada, kuidas pisike lüke võib kogu pildi peapeale keerata ja kuidas tulla toime tagajärgedega, mis mõnda tegu korda saates võivad tekkida.

Isiklikult minu maailmapilti muutis see raamat väga. Ma hakkasin rohkem väärtustama ja hindama inimesi enda ümber ja teadvustasin endale, keda ma sellel lühikesel eluteel enda kõrvale tegelikult tahan.

See oli E. Lockharti “Me olime valetajad”.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Eglyd Marion Hirv
Pirita raamatukogu vabatahtlik

 

 

 
 

Marek Kahro. Seal, kus näkid laulavad

seal kus näkidIlmunud: Pilgrim 2016

Romaan võitis kirjanduskonkursil Bestseller 2015 esikoha. See on psühholoogiline põnevik, mis haarab jäägitult endasse. Raamat hoiab pinget ja põnevust viimaste lehekülgedeni. See kirjeldab hirmu mõju nii inimesele kui ka kogu ühiskonnale.

 
Raamat on väikeses alevikus õpetajana töötavast naisest, kes on üksik ja kasvatab oma erksaloomulist teismelist tütart. Ta on alati nautinud meeste tähelepanu, kuid püsivat armastust pole leidnud. Kõik on rahulik kuni tema klassi tuleb uus õpilane – noormees nimega Artur. Poiss tuletab Maiale meelde nooruses läbielatud tragöödiat, millest räägitakse õõvastavaid legende. Tegemist oli tema peigmehe uppumisega lähedal asuvasse järve, millega oli seotud veel neli noort inimest. Kõigi nende saatus oli hiljem lõppemud vägivaldse mõrvaga. Nüüd tunneb Maia, et järjekord on jõudnud temani. Tema arvates on selle taga just Artur. Õnnetuseks on Artur hakanud tihedalt läbi käima Maia tütrega, mis teeb teda eriti ärevaks. Lugu hakkab uurima Maia kunagine koolivend ja praegune uurija.

 
Romaan on väga hästi üles ehitatud, selle arenedes tekib kahtlusaluseid järjest juurde ja sündmused võtavad pidevalt uusi pöördeid. Väga huvitav on ka romaani psühholoogiline pool. Loo lõpp on aga üsna jahmatav ja etteaimamatu.

 
Autor on ka varem kirjutanud psühholoogilise kallakuga romaane.
Romaan on meeldiv üllatus ja õigustab oma esikohta.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Veel samalt autorilt:

Kaljud ja kameeleonid. Tänapäev, 2011
Päikseta paradiis. Tänapäev, 2012
Viisteist naeratust. Tänapäev, 2014

 

Loe ka e-raamatukogust ELLU:

Kaljud ja kameeleonid, 2011
Päikseta paradiis, 2012

 

Siiri Alvela
Torupilli raamatukogu juhataja