RSS

Category Archives: psühholoogiline romaan

Sherri Smith. Leia mind üles

Ilmunud: Päikese Kirjastus, 2017
Tõlkinud Raili Puskar

 

Tegemist on psühholoogilise romaaniga, kus (nagu viimasel ajal tavaks) on peategelaseks noor katkise hingega naine Mia. Ühel päeval saab ta kõne väikelinna politseinikult, et tema kaksikvend Lucas on kadunud. Politseinik ei soostu telefonis ütlema, milles asi on ning Mia peab  sõitma tagasi kodulinna, kust ta kunagi minema läks.

Selgub, et tapetud on 16-aastane koolitüdruk Joanna, kelle tapmises kahtlustatakse Lucast. Kõik näib viitavat sellele, et neil oli suhe. Asja teeb hullemaks see, et Lucas oli tüdruku õpetaja. Politsei ei usu Miat, et ta ei tea, kus ta vend on. Samuti ei vaevu nad eriti põhjalikult kaaluma teisi variante, sest kõik tõendid viitavad Lucasele. Ja nüüd on Lucas kadunud nagu tina tuhka. Korteris on kõik tema asjad alles, välja arvatud tema pangakaart.

Mia ei usu, et tema vend oleks mõrvaks võimeline ning asub ise asja uurima, kuigi politsei soovitab tal eemale hoida ning hoopis Lucas oma peidukohast välja tuua. Mia usub vankumatult Lucase süütusesse, aga samas ei saa ta peast välja mõtet, et miks ta siis põgenes ja laseb ennast niimoodi laimata. Hakkavad juhtuma kummalised asjad. Mia peatub Lucase korteris ning talle tundub, et keegi käib seal. Lisaks kaovad järsku mõned Lucase asjad. Kummaline on see, et mõne päeva pärast on enamus asju tagasi.

Minu jaoks oli raamat natuke segane ning lugemist alustades meenutas raamatut „Hattie Hoffmani viimane vaatus“. Segane vist sellepärast, et Mia ise oli kohati segane oma sõltuvuse pärast ning ei teadnud, kas ta suudab ennast usaldada. Lisaks Lucase süütuse tõestamisele on tal vaja tegeleda ka enda probleemide ja minevikuteemadega. Sellest hoolimata oli lugu põnev ja kaasahaarav ning oleks tahtnud ühe jutiga läbi lugeda, aga kahjuks segas muu elu vahele. Kui pidin raamatust eemal olema, siis mõtlesin pidevalt nendele tegelastele. Lõpp oli küll nii ootamatu, et selle peale poleks kohe tulnudki.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Triinu Rannaäär
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

Advertisements
 

Paula Hawkins. Vete sügavusse

Ilmunud: Helios Kirjastus, 2017
Tõlkinud Triin Peek

Raamatuga „Tüdruk rongis“ ülemaailmse kuulsuse saavutanud kirjanik ei vea  ka selle teosega  oma fänne alt.

Tegemist on taaskord põnevalt kirjutatud teosega, kus seekord on tegelasi ja võtmekujusid esmapilgul ehk liigagi palju. Samas ei sega see ülemäära loo jälgimist ning raamatu lõpus selguv tõde on endiselt üllatav.

Jules Abbot ei ole aastaid oma õega suhelnud. Viimasel ajal on aga Nel´i kõned sagenenud ning ta kõlab hirmunult, nõuab kokkusaamist. Jules ei vasta tema jäetud sõnumitele ning ühel hetkel on selleks juba liiga hilja… saabub teade, et ta õde on sooritanud enesetapu. Ta peab naasma kodulinna, et kanda hoolt teismelise õetütre eest ning korraldada matused. Peagi aga hakkavad naisele meenuma minevikusündmused, mida ta on üritanud matta sügavale endasse. Lisaks tekitab nii talle kui ka paljudele teistele küsimusi Nel Abbott´i surm.  Kas see oli ikkagi enesetapp? Läbi linna ajaloo on ühes ja samas kohas jätnud paljud naised oma eluga hüvasti, kadudes vete sügavusse. Kas kõik need naised ja tütarlapsed, kes uppusid Drowning pool´is  võtsid endalt elu või on see  koht tegelikult tülikatest naisterahvastest vabanemiseks?

Sellest kõigest raamatus „Vete sügavusse“. Põnevat lugemist!

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Helen Reiser-Liim
Kalamaja raamatukogu juhataja

 
 

Michel Bussi. Mustad vesiroosid

mustad-vesiroosidIlmunud: Varrak, 2017
Tõlkinud Madis Jürviste

Romaan on „Leidlaps lumetormist“ autori Michel Bussi teine eesti keeles ilmunud romaan. Michel Bussi on praegu üks enammüüdud kriminaalromaanide autoreid Prantsusmaal. Ta on sündinud Normandias, kus toimub ka mitmete tema romaanide tegevus.

Hommik väikeses maalilises  Prantsuse külas Givernys. Micel Bussi on kirjeldanud võimalikult täpselt nii külakest, kuhu Monet` rajas oma kuulsa aia, Chenneviers´i veskit, Giverny kooli, kirikut ja surnuaeda. Lugeja saab põhjaliku ülevaate Monet` roosast majast ja muidugi vesirooside tiigist.

Monet`puhul ei näe me tegelikku maailma,
kuid me tabame selle näilikkust.

F.Robert-Kempf, „L`Aurore“, 1908

Selles külas elas kolm naist. Üks oli vana ja peaaegu lesk. Teine oli kolmekümne kuue aastane kaunitar ja ta polnud oma abikaat kunagi petnud. Kolmas oli peagi üheteistkümneaastaseks saamas ja ta oskas väga hästi maalida.Nad kõik arvasid, et küla on vangla ja nad soovisid sealt lahkuda, kuid see osutus silmapetteks, nagu maal, mille raamidest ei saa välja astuda.
See lugu toimus kolmeteist päeva jooksul, mil nad arvasid, et neil õnnestub pääseda, aga tegelikult olid need päevad  ainult kõrvalpõige, mis sai alguse ühe mõrvaga esimesel päeval ja lõppes teise mõrvaga viimasel päeval.

Lugu algab tuntud silmakirurgi Jerome Morvali jõhkra tapmisega, kelle surnukeha leitakse ojast, mis voolab läbi Monet` aia.Laiba taskust leitakse lihtne postkaart Monet´ vesiroosidega, milliseid müüakse maailmas miljonite kaupa. Kaardi tagaküljel on trükitähtedega tekst: ÜKSTEIST AASTAT. PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS. Kaardile on veel kinnitatud kusagilt välja lõigatud viis sõna: Kuulutagem unistused kuriteoks, ma nõustun.

Kuritegu uurivad politseinikud on segaduses – kas on tegemist kiremõrvaga või on see kuidagi seotud mõne lapsega, kes on saanud üheteist aastaseks?

Kogu lugu on läbi põimitud naissoost tegelaste , külaelanike ja ammu toimunud vana mõrva saladustega. See on nagu suur mosaiikmõistatus, kus erinevaid seisukohti avades leiad uusi aspekte loo tõlgendamiseks. Samm-sammult juhatab autor meid lõpplahenduse poole, mis osutub aga täiesti äraarvamatuks.

Soovitan seda raamatut nendele, kes armastavad mitmekihilisi ja psühholoogiliselt huvitavalt üles ehitatud kriminaalromaane.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Malle Järv
Pirita raamatukogu raamatukoguhoidja

 

 

Calia Read. Haruta mind lahti

Haruta mind lahtiIlmunud: Kunst, 2015

 

„Haruta mind lahti“ on psühholoogiline põnevik, mida on raske käest ära panna. See haarab endasse ja ajataju võib kaduda. Lehekülg lippab lehekülje järel ja juba tahaks teada, kuidas pärast lehekülje keeramist lugu edasi läheb. Peatükki niisama naljalt pooleli ei jäta. Pausi on parem teha siis, kui üks peatükk on lõpuni loetud. Ma pole ammu raamatut nii lühikese aja jooksul läbi lugenud!

Lugu räägib kahekümne aastasest Naomist, kes on sattunud psühhiaatriahaiglasse. Ta on olnud seal juba kaks kuud ning ei saa aru, kuidas või miks ta sinna sattus. Tal on raskusi magama jäämisega ja ta on väsinud ja tüdinenud seal viibimisest. Talle on toeks üks haigla õde, kes toob talle ravimeid ja saadab teda igal sammul. Vahel nad ka vestlevad. Tüdruku psühhiaater vahetub – eelmise kogenud meesterahva asemele tuleb noor naisterahvas, kes on huvitatud tüdruku loost ja tema aitamisest. Ta veenab tüdrukut rääkima oma lugu. Alguses see ei õnnestu, kuid lõpuks tüdruk otsustab end avada ja järgnevad mitmed pikad kohtumised, mille käigus püüavad nad lahti harutada juhtunut ja selle tagamaad ning jõuda lahenduseni.

Tüdrukut käib vaatamas tema kauaaegne sõber Lachlan. Naomi jutustab ka oma vanematest ja parimast sõbrannast. Vürtsi lisab Naomi suvel alanud uus suhe Maxiga, mis kütab kirgi järjest kuumemaks. Suvi on aeg, mis toob kaasa suure muudatuse – vaja on koguda infot ja tulla välja oma mugavustsoonist. Naomi tunneb, et peab ennast lahti harutama ja olema toeks oma kõige lähedasematele sõpradele. Et teda vajatakse nii kodus, kui ka uute eraelu tuulte puhangutes….

Kas kõik on ikka nii nagu esmapilgul näib? Milline pööre ootab järgmisel leheküljel? Jätan piisavalt avastamisrõõmu jaoks ruumi ja soovitan seda raamatut lugemiseks kõigile, kes ootavad tõeliselt head elamust. Seega haara raamat ja soovin põnevaid hetki!

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Virge Rebane
Kadrioru raamatukogu raamatukoguhoidja

 

Scott Hutchins “Toimiv armastuse teooria”

toimivScott Hutchins on Ameerika kirjanik, sündinud Arkansases 4. märtsil 1974.

Oma debüütromaanis püüab autor vastata Turingi testi küsimusele, kas arvuti suudab mõelda.

Turingi testi standartse tõlgenduse järgi suhtleb inimene (kohtunik) ühe inimese ja ühe arvutiga. Kohtunik püüab küsimuste teel välja selgitada, kumb osalejatest on arvuti. Kui ta seda ettenähtud aja jooksul ei suuda, siis on arvuti testi läbinud.

Testi kirjeldatakse Alan Turingi artiklis „Arvutusmasinad ja intellekt“, Akadeemia 12/ 2005.

Romaan räägib San Franciscos elavast vallalisest noormehest Neill Bassetist, pöördudes korduvalt minevikku ja esitades küsimusi tuleviku kohta. See on  jutustus kunstlikust intellektist, meeste ja naiste vahelisest külgetõmbest, vajadust olla kellegi jaoks vajalik.

/Käin õhtupoolikul pikalt jooksmas, läbi kesklinna ja üle jalgrattasilla Palo Altosse. Ilm on kuum ja kuiv ning ma sörgin parasjagu kaubanduskeskuse kõrval. Olen vallaline, lahutatud, nooremapoolne, täiesti tipp-topp. Üks mees jookseb minust mööda, pealaest jalatallani elastaani riietatud, ja saan kohe aru, et ta on vägagi palju minu moodi. Meis, kolmekümnendates eluaastates meestes, kes naudivad veel viimaseid nooruspäevi, pole midagi erilist./ lk.150.

Neill Bassetti abielu osutus lühikeseks. Keerulised olid ka suhted isaga, kes lõpetas oma elu enesetapuga, kui Neill oli kolledžis. Neill ei tundnud isa surma järel kaotusvalu, kuid teda jäid piinama paljud vastuseta küsimused. Neilli isast jäi maha tuhandeid lehekülgi päevikulaadset materjali, mida hakati sisestama arvutisse, et saada inimest matkiv arvutiprogramm.

Neilli enda isiklikus elus ei ole kindlustunnet, ta on kahtlev armastuses ja püsisuhete loomisel. Milline on toimiv armastuse teooria, kas armastus on eneseteostus või armastus on külgetõmme?

/Elu ajahetkedel on oma geograafia. Olen seigelnud Arkansasest Californiasse, leidnud Erini, rännanud Hispaaniasse, jõudnud perioodi, kus pole ühtki teeviita ja kus vilets noortehostel või Amiante Systems või Fairfaxi poodide vaateaknad tunduvad kõik küllaltki tõenäolised kohad, kust võin end leida…

Ent siin see ongi, armastus, omaette territoorium. Täis plahvatuslikke kelmustükke, ootamatuid ümberhindamisi, muutuvaid piire./ lk.363.

 

Inga Köster
Tondi raamatukogu
raamatukoguhoidja

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 
 

Tom Wood “Palgamõrvar” ja “Vaenlane”

palgamorvarVictor. Perekonnanimi puudub. Samuti minevik. Ta on palgamõrvar. Ja süngem veel kui teised temasugused.

Tom Woodi triloogia esimene osa „Palgamõrvar“ on psühholoogiline triller, milles autoril õnnestub panna lugeja kaasa tundma mehele, kes ei tunne elu vastu mitte mingit austust– mõrvamine on tema töö. Spetsialistina on talle auasi ülesanne perfektselt täita – tappa jälgi jätmata.

Victor on palgamõrvar, kes ei usalda kedagi, ei lase endale kedagi lähedale ja kohtleb kõiki uusi inimesi potentsiaalse ohuallikana. Ta eelistab elada endassetõmbununa ja üksildasena. Paraku on saatusel kombeks kõige kummalisematel aegadel lihtsalt suunda muuta ja nii juhtub ka Victoriga, kellel peale paljusid edukaid aastaid selles ametis läheb Pariisi töömissioonil kõik valesti ja ta leiab end jooksmas oma elu eest läbi erinevate riikide, muuseas satub ta ka Eestisse. Ühel hetkel on rollid vahetunud ja jahtijast on saanud jahitav. Ning selle kõige taga on märksa võimsamad vaenlased kui ta alguses arvatagi oskaks.vaenlane

Esimene osa triloogiast oli olenemata oma mahukuselt väga kiiresti läbitav ja peale selle lugemist jäin huviga ootama teist osa, sest teatud tegevusliinid jäid esimese osa lõpus lahtiseks. Teist osa pealkirjaga „Vaenlane“ oli ausalt öeldes juba natuke vaevalisem lugeda. Jäi mulje, et peale esimese osaga lõpetamist rauges autori jõud ja teine osa tuli välja juba suhteliselt kesisem, selline keskpärane põnevuslugu. Kuid hoolimata sellest ootan siiski ka kolmandat raamatut, sest esimese põnevus, täiuslikkus ja haaravus on veel liiga selgelt meeles. See on tempokas ja elav teos, kus kaasa ei saa tunda ohvritele, kes suuremas osas on oma karistuse ära teeninud, vaid tuleb kaasa elada palga­mõrvari põnevale ja uskumatule elule.

Triin Soom
Tallinna Keskraamatukogu
vabatahtlik 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER “Palgamõrvar” ja “Vaenlane”

 
 

Daniel Glattauer “Igavesti sinu”

igavesti„Hea põhjatuule vastu“ ja „Kõik seitse lainet“ autorilt Daniel Galttauerilt on ilmunud uus suhteromaan, mille kirjutamise idee on tõenäoselt pärit tema kohtureporterina töötamise ajast. Erinevalt vaheda sõnaga ja soojast huumorist kantud   positiivse lõpuga kiriromaanidest on „Igavesti sinu“ põnev armastus-, pigem sõltuvusromaan või psühhotriller. Raamat juhuslikult alguse saanud suhtest, mis  täidab lõpuks kogu elu, unenäod,  kuid muutub ajapikku ahistav-lämmatavaks ning viib ootamatu lõpplahenduseni. See on lugu omamisest, kontrollimisest, samas soovimatusest kuuluda kellegi omandusse, olla kellegi universumi keskpunkt. Palavast, kõiki piinavast armastusest ei piisa vastuarmastuse tekitamiseks, pigem teeb see kõik enda ümber haigeks.  Sümboliks olevad lambid ja kristall-lühtri ripatsite kõlin ning mingil põhjusel kogu aeg meenuv dialoogikatke toob peategelase hirmutava selgusega hämarolekust välja, varjud kaovad, valgus saabub hämmastaval moel, kuid jääb küsimus „miks?“

Maimu Johannson
Paepealse raamatukogu
raamatukoguhoidja

Raamatu leiab e-kataloogist ESTER

Daniel Glattaueri romaane e-raamatukogus ELLU:
Hea põhjatuule vastu
Kõik seitse lainet

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 13. veebr. 2013 in ilukirjandus, psühholoogiline romaan