RSS

Category Archives: sari “Punane raamat”

Florian Illies. 1913. Sajandi suvi

Ilmunud: Tänapäev, 2017
Tõlkinud Heli Mägar

Florian Illiesi raamat „1913. Sajandi suvi“ viib meid ajarännule 1913. aastasse. Saame pilgu heita kultuuriinimeste, valitsejate (ka tulevaste) ja teadlaste tegudele, mõtetele ja arutlustele sel sajandil. Raamatu kirjutamisel on autor uurinud palju kultuuriajaloolisi materjale, biograafiaid ja kirjavahetusi. Raamatut lugedes tasub käepärast hoida nutitelefon või arvuti, sest raamatu sisu paremaks mõistmiseks on hea guugeldada ja nimetatud kunstiteostele ja ajaloolistele isikutele pilk peale heita ning mälu värskendada. Õigupoolest tekibki raamatut lugedes tunne, et oleme koos autoriga uurimisretkel. Nauditav on raamatu autori omapoolne hoiak ja väikesed kommentaarid.

Aasta 1913 on jaotatud omakorda kaheteistkümneks kuuks, igal kuul jälgime üheaegselt paljude tegelaste toimetamisi nii-öelda reaalajas. Iga uue kuu juures on ära toodud väike sisukokkuvõte saabuvast osast. Lähenemine on meeldivalt humoorikas, kuigi sündmused on aeg-ajalt vägagi tõsised ja traagilised.

Franz Kafka, Sigmund Freud, Franz Marc, Marcel Duchamp, Heinrich ja Thomas Mann, Oskar Kokoschka, Austria troonipärija ertshertsog Franz Ferdinand, Robert Musil, Camille Claudel, Rainer Maria Rilke, Albert Einstein, Georg Trakl, Picasso, lisaks Lenin, Stalin ja Hitler ning palju teisi – nemad on tegelased, kelle elu, armastust, õnne, loomingut ja traagilisi hetki 1913. aastal raamatus kajastatakse.

Lisaks saame teada, et Vene piloot Pjotr Nikolajevitš Nesterov sooritas oma lahingulennukiga esimese surmasõlme, Austria iluuisutaja Alois Lutz sooritas pöördhüppe, mis kannab tänaseni nime Lutz, sünteesiti uimasti ecstasy, Charles Fabryl õnnestub avastada osoonikiht, Karl Valentin väntab  tummfilmid „Lõbusad hulkurid“, „Uus kirjutuslaud“, „Karl Valentini pulm“, keiser Wilhelm II osavõtul õnnistatakse sisse 1916. aasta olümpiamängudeks ehitatud Saksa staadion, Fordi autotehases Detroidis võetakse kasutusele lintkonveier, Charlie Chaplin kirjutab alla esimesele filmilepingule Keystone`i stuudioga, sünnib Albert Camus, asutatakse firma Prada ja mis kõige toredam, tagastatakse kahe aasta eest Louvre`st varastatud Leonardo da Vinci maal „Mona Lisa“.

 

Soovitan kõigil kultuurihuvilistel võtta ette ajarännak koos raamatu autori Florian Illiesiga, rebida end hetkeks välja 2017. aasta argipäevast ja seigelda aastas 1913.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Hele Tunnel
Männiku raamatukogu raamatukoguhoidja

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 11. okt. 2017 in kultuur, kunst, sari "Punane raamat"

 

Zuleihha avab silmad. Guzel Jahhina

Ilmunud: Tänapäev, 2017
Tõlkinud Jüri Ojamaa
 

Talunaine Zuleihha Valijeva elab ühes Tatari külas. Ta on Murtaza abikaasa; nad abiellusid, kui Zuleihha oli 15-aastane. Nad on matnud neli tütart, kes üks teise järel sündisid ja surid enne romaanis kajastatavaid sündmusi. Zuleihha on töökas ja jumalakartlik naine, kuigi kogu aeg kahtleb selles. Hoolitseb majapidamise ja põllu eest, ohverdab andamit külavaimudele. Üritab kõigest väest olla tubli ja abiks oma rangele mehele.

Zuleihha haaras kaltsu ja roomas vett pühkides põlvili põrandal. Tonksas pealaega vastu mehe kõvu, otsekui raudseid jalgu. Kogus lapiga sulavett nende ümbert, julgemata pead tõsta. Tema paremale käele astus suur torkiv vilt. Zuleihha tahtis käe selle alt ära tõmmata, kuid vilt surus sõrmedele nagu kivi. (lk 40)

Ühesõnaga Zuleihha elab tavalise naise tavalist elu, siis kui “naiste õigusi” veel ei olnud.

Aga ühel päeval tapab punane komissar Murtaza ning Zuleihha kui kulaku naine saadetakse kodukülast ära. Kuhu? Küsi Allahhi käest.

Sellest, mida Zuleihha ja tema saatusekaaslased pidid üle elama, on kirjutatud palju dokumentaalromaane ja mälestusi, tehtud filme. Ent alati paneb imestama, et inimene elaski üle, jäi ellu. Vähe sellest – suutis säilitada väärikuse, muutus vaimselt tugevamaks.

“Ja lisaks veel üks asjakohane vanasõna”, ütles Isabella. “Partir, c´est mourir un peu. Ära sõita on nagu natuke surra.”

Juzuf teadis juba palju prantsuse vanasõnu, lõbusaid ja täpseid – armastuse, sõja, kuningate ja meremeeste, lammaste ja munapudru kohta. Aga see tundus olevat kurb, poleks nagu üldse prantslaste oma.

“Kas ei ole mõnda teist, lõbusamat?”

“Anna andeks, ma tahtsingi öelda midagi muud. Siin on teine vanasõna. Pour atteindre son but il ne faut qu´aller. Et sihini jõuda, pole inimesel vaja teha muud kui minna.” (lk 358-359)

Ja võib-olla on tõesti nii, et inimene suudab paljusid asju üle elada ja hakkama saada ilma paljude asjadeta, kui tal on kuhu või Kelle juurde minna.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Aleksandra Gontšarova
Pääsküla raamatukogu raamatukoguhoidja

 
 

Pavel Sanajev. Matke mind põrandaliistu taha

matke-mind-põrandaliistu-tahaIlmunud: Kirjastus Tänapäev, 2014

 

Pavel Sanajevi legendaarne raamat „Matke mind põrandaliistu taha” on Venemaal tekitanud väga suurt poleemikat ja vastakaid tundeid. Kirjanik oli siis vaid 26 aastane, aga raamatus peituv must huumor ja 1980-ndate tõetruu kujutamine viitavad pigem küpsele ja elukogenud inimesele.

Tegu ei ole elulooraamatuga, aga Pavel Sanajevi perekonnalugu aitab raamatus toimuvat paremini mõista.
Kirjanik on kuulsa näitleja Vsevolod Sanajevi lapselaps ja tema kasuisaks oli näitleja Rolan Bõkov. Ka ema Jelena Sanajeva oli omal ajal Venemaal väga kuulus näitleja ja vanaema Elena Sanajeva puhul oli tegemist tuntud dokumentalistiga.
Paratamatult hakati otsima ja leitigi Sanajevite pereeluga paralleele ja kokkulangevusi.

Raamatu peategelaseks on haige ja vanemate poolt hüljatud Saša, kes elab Moskvas koos värvika ja kibestunud vanaema ning iseloomutu vanaisaga. Vanaema kasvatusmeetodite arsenali kuuluvad sadistlikud protseduurid ja tema „suur armastus” sarnaneb pigem vihkamisega:

„Needku sind taevas, jumal, maa, linnud, kalad, inimesed, mered, õhk!“ See oli vanaema lemmiksajatus. „Et sinu kaela sajaksid puha õnnetused! Et sa ei näeks midagi peale kättemaksu!“ Edasi tuli kombinatsioon mitmest sõnast, mille tähendusest sain ma sotti, kui tutvusin viiendas klassis käiva Dima Tšugunoviga.
„Roni välja, närakas!“
Taas kombinatsioon.
„Ole sa neetud …“
Armastatuim needus.
„Et sa lõpetaksid oma elu vanglas …“
Kombinatsioon.
„Et sa mädaneksid elusalt haiglas! Et sul kuivaks ära maks, neerud, aju, süda! Et sind pistaks nahka kuldne stafülokokk!“ (lk.12-13)

„Ennastsalgav” hoolitsus ja „armastus” lapselapse vastu lasevad elus pettunud ja vananeval naisel end ikka veel vajalikuna tunda. Ta näeb Sašas kuulekat ja isetut nukku, kelle eest saab hoolt kanda, keda on võimalik ravida ja soovi korral karistada.

Saša püüab vanaemale meele järele olla, varjates hoolega, et igatseb vaid emaga kohtumist. Poiss loob endale isikliku väikese maailma, kus ei puudu ka unistused, väikesed üleannetused ja lapselikud kavalused, aga kõige rohkem mõtleb ta surmast. Saša suurimaks unistuseks on saada maetud ema põrandaliistu taha, sest seal ei ole ussikesi, ei ole vanaema, ei ole pimedust. Seal ei oleks tal nii suur hirm, kui külmas ja pimedas hauas.

 

Raamat on ilmunud sarjas „Punane raamat“.
Samanimeline film oli 2010. aastal 14. Tallinna Pimedate Ööde Filmifestivali kavas.

Luban, et kordumatu lugemiselamus on garanteeritud!

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Ebe Otto
Pelguranna raamatukogu juhataja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 17. märts 2015 in ilukirjandus, sari "Punane raamat"

 

Francesc Miralles. Armastus pisiasjadest

Armastus pisiasjadestIlmunud: Tänapäev, 2014

Mitmeid menukaid teoseid kirjutanud hispaania kirjaniku, esseisti, tõlkija ja ka muusiku Francesc Miralles’i romaan „Armastus pisiasjadest“ on pälvinud tähelepanu ning nii mõnegi kirjanduspreemia.

Üksiku meesõppejõu, keda ümbritsevad laisad ja rumalad tudengid ning alatasa rahulolematu ja kaeblev õde, eluargipäeva rutiini murrab 1. jaanuari hommikul sisse kummaline kutsumata külaline. Noore kodutu Mishima ilmumine viib Samueli teekonnale, kus ta avastab, kuidas igapäevased pisiasjad võivad tekitada orkaani ja äratada aastaid uinunud südame.

Armastus algab pisiasjadest, selles ongi iva, sest kõik on kõigega seotud nähtamatute niitidega. Võtad ühe ära ja kogu süsteem liigub paigast. Meie tulevik sõltub niivõrd tühistest pisiasjadest. Karta on, et miski meie elus pole juhuslik. Kui keegi teeb midagi head, vallandab see pisiasjade ahela, mis viib näiteks armastuseni. Kui tahad naasta aga alguspunkti, on see ahel kaotanud tee tagasi.

Ja kunagi ei maksa alahinnata tundeid ja tundmusi, sest need on ainsad kindlad asjad. On oluline teha vahet sellel, mida võtta või mida jätta ning mitte tegelda ebaolulisega. Sest inimese elu on tegelikult tee iseenda juurde. Kuhu ma siin maailmas kuulun? Milline on parim viis oma elu elada? Maailma vaimsed traditsioonid on ehitatud üles inimlikule soovile neile küsimustele vastuseid otsida.

Miski pole lihtsalt ja kohe saavutatav, tähtis on kannatlikkus, oskus vastu võtta armastust ning seda jagada. Nagu ütleb autor – ühestainsast küünlast võib süüdata tuhandeid ja küünla eluiga ei vähene sellest mitte. Jagatud rõõm ei kahane eal. Küll ei saa jagada kogemust, sest see on igaühel erinev. Vaid teatud tunnet võib jagada, seega illusiooni. Pealegi tõeliselt olulist ei saa sõnadega väljendada. Ning olgem tänulikud igale õppetunnile, mis meile elus antakse. Buddha õpetus läbi autori suu on: otsida viise õppimiseks ja oma dharma järgimiseks ei tähenda pimedat usku jumalasse või mõnda kindlasse doktriini; see on pigem teadmine, et õige eluviis viib iga elusolendi valgustuseni, kinnitus, et igal inimesel on ainulaadne võimalus avastada põhitõde. Kultuur on kui taustamüra, mis ei luba maailma tajuda sellisena nagu ta on.

Ja vahel on kõige õigem teha asju vastupidi keha soovile, sest sellest võib sündida imesid.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Maimu Johannson
Paepealse raamatukogu
raamatukoguhoidja

 
2 kommentaari

Posted by &emdash; 7. aug. 2014 in ilukirjandus, sari "Punane raamat"

 

Agnès Martin-Lugand. Õnnelikud inimesed loevad raamatuid ja joovad kohvi

Õnnelikud inimesed loevad raamatuid ja joovad kohviIlmunud: Tänapäev, 2014

Kliinilise psühholoogina töötanud Agnès Martin-Lugandi (sündinud 1979.a.) esimene raamat „Õnnelikud inimesed loevad raamatuid ja joovad kohvi“, mille ta esmalt avaldas üldse e-raamatuna ja alles seejärel paberil, on saanud Prantsusmaal menukiks ning on nüüdseks avaldatud juba mitmekümnes riigis.

Raamat on valus-helge jutustus noorest naisest Dianest, kes kaotab autoõnnetuses armastatud abikaasa ja tütre. Ka aasta hiljem ei suuda ta sellest traagilisest sündmusest üle saada, võitleb leinaga, mis matab tema jaoks kogu ümbritseva maailma. Autor ütleb , et ta süda lööb, aga ta ei ela. Ta ei käi väljas, ta on hüljanud oma töö, mida armastas, kulgeb koduseinte vahel täielikult allaandnuna vaid mälestustes ega otsigi väljapääsu. Teda ümbritsevad mehe asjad ja lapse mänguasjad. Sellest letargiast ei suuda teda välja rebida ei ülihoolitsev sõber ega muretsevad vanemad.

Siis meenub naisele surnud abikaasa unistus ja see teeb haiget, kuna tema kapriiside tõttu jäi see mehel teostamata. Lõpuks võtab ta end kokku, pääsemaks valusatest mälestustest, tema elu korraldada soovivatest vanematest ja liiga abivalmis sõbra peale-tükkivusest otsustab teostada oma mehe unistuse. Ta pageb Pariisist, et asuda uut algust otsima Iirimaa rannakülas. Kuidas see peale rasket võitlust iseenda ja mühakast naabriga sõbralike külaelanike toel ka õnnestub, kas naine leiab oma tee tagasi maailma, on mõtlemapanev lugemine. Kas need valikud meile meeldivad ja kas alati peab hoolima teiste tunnetest ja oma hinge maha salgama … Aga täielikult mõista sellist valu ja masendust ning võitlust uue alguse nimel suudab vist vaid see, kes on läbi elanud midagi taolist või seisnud lapse surmale väga lähedal.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Maimu Johannson
Paepealse raamatukogu
raamatukoguhoidja

 
 

Amélie Nothomb. Sinihabe

SinihabeIlmunud: Tänapäev, 2013

Amélie Nothomb (s 1967) on üks tänapäeva loetumaid Belgia kirjanikke. Tema perekond kuulub Belgia aristokraatide hulka ja kuna Amélie Nothombi isa, parun Patrick Nothomb, oli suursaadik, elas Amélie noorusest peale väga erinevais maailma paigus: Jaapanis, Hiinas, Laoses, Bangladešis, Birmas ja Ameerika Ühendriikides. Belgiasse asus ta elama alles 17 -aastaselt. Ta õppis Brüsseli ülikoolis filoloogiat.

Nothombi esimene romaan ilmus 1992. aastal ja alates sellest ajast on ta avaldanud ühe raamatu aastas ehk ühtekokku 20 teost, mida on tõlgitud 37 keelde.

„Sinihabe” on meie aega toodud tõlgendus Charles Perrault’ tuntud muinasloost, rikkaliku dialoogiga barokne romaan, kirjaniku isikupärase stiili üks ehedamaid näiteid.

Raamatu peategelane, noor Louvre`i kunstikooliõpetajanna Saturnine, otsustab kolida kahtlaselt odavasse üürituppa rikka hispaania aristokraadi Pariisi-villas. Selgub, et üüritoa eelmised kaheksa elanikku on teadmata kadunud, kuid vaatamata villa omaniku äärmiselt kummalisele käitumisele, on ta lummatud luksuslikust korterist.

Nagu igaüks, kes on kuude viisi ajutistel asemetel maganud, teadis temagi kohe, et ei suudaks enam mugavusteta leppida“  (Lk.23)

Villas asub pimik, kuhu sisenemine ei lõpe hästi – vähemasti väidab nii mitte kunagi kodunt lahkuv veider ja salapärane majaisand. Kuid vaatamata rangele keelule või just vastupidi, ei suutnud eelnevad allüürnikud  sellele keelule vastu panna.

Samm-sammult jõuab Saturnie lähemale süngele saladusele, aga vastu oma tahet, tunneb ta tõmmet mõrvarist majaomaniku poole. Mees tundub talle isegi kena olevat.

„Armumine on maailma kõige müstilisem nähtus. Need, kes armuvad esimesest silmapilgust, kogevad selle ime kõige seletamatumat versiooni: varem ei armastanud nad üksnes sellepärast, et polnud teise olemasolust teadlikud. Viivitusega südame kaotamine on tervele mõistusele kõige suurem väljakutse.“ (Lk.63.)

Keelatud ruumi motiiv on levinud teisteski muinasjuttudes, põhiline on üldteada: Sinihabe annab kodust lahkudes oma noorele naisele võtmekimbu ja lubab käia kõigis lossi ruumides, välja arvatud ühes, kuhu pääseb väikese kullast võtme abil . Keeld tekitab vastupandamatu soovi teada saada, mis asub selles ruumis. Muidugi  järgneb üleastumisele karistus, sest võti on maagiline, veri ei kao sellelt ning oma süüd pole võimalik tühistada või varjata.

Charles Perrault’ muinasjutt on inspireerinud väga paljusid, Sinihabeme lool on lugematuid variatsioone. Mõned näited siin:

Sarjas „Punane raamat“ välja antud Kurt Vonneguti romaan „Sinihabe“  on fiktiivse Armeenia päritolu Ameerika kunstniku elulugu, mille jutustamise käigus vaadeldakse kunsti- ja loominguprobleeme, aga ka inimeste eraelu ja elu kui sellist kõige üldisemas mõttes.

Catherine Breillat film „Sinihabe“. Feministlike  ideede poolest tuntuks saanud Catherine Breillat on kõigis oma filmides analüüsinud naiste identiteeti ja seksuaalsust. „Sinihabe“ on tema adaptsioon Charles Perrault’ muinasjutust, mis räägib mõrvamaiast rikkurist ja tema uudishimulikest kaasadest.

1911. aastal keskaegse legendi alusel loodud Béla Bartóki ühevaatuseline ooper “Hertsog Sinihabeme loss” on Bartóki visiooni hertsog Sinihabemest.

Nothombi romaani võib lugeda ka nagu põnevikku või hoopis arutelu värvide olemusest ja väikestest naudingutest. Eriti praegu, pikkadel ja pimedatel sügisõhtutel, tass kohvi ja kommikarp kõrval pehmes tugitoolis.

Head nautlemist!

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Veel Amélie Nothombi teoseid eesti keeles:
Jumala lapsepõlv. Varrak, 2004
Jahmatus ja värinad. Varrak, 2006
Armastuse sõda. Varrak, 2009

 

Inga Köster
Tondi raamatukogu
raamatukoguhoidja

 
2 kommentaari

Posted by &emdash; 6. nov. 2013 in ilukirjandus, sari "Punane raamat"