RSS

Category Archives: ulme

Eduardo Mendoza. Gurbilt teateid ei ole

Ilmunud: Toledo Kirjastus, 2017
Tõlkinud Maarja Paesalu

„Gurbilt teateid ei ole“ on üks väga omamoodi raamat. Kirja on see pandud nagu logiraamat. Selle stiil ja keel on väga lakooniline. Kirjeldatakse tegelase mõtteid ja sündmuseid, mis temaga juhtuvad. Need sündmused on kohati ikka väga absurdsed ja haledalt lollakad, aga samas need mõjuvad naljakalt. Nii et seda raamatut lugedes saab päris palju naerda.

14.00   Mu keha ei pea enam vastu. Toetan põlved maha, kõverdan vasaku jala taha, parema jala ette, ja puhkan. Märgates mind sellises asendis, annab üks proua mulle kahekümne viie peseetase mündi, mille ma viisakusest kohe alla neelan. Temperatuur 20, kraadi, suhteline õhuniiskus 64 protsenti, nõrk lõunatuul, meri peegelsile. (lk 12)

Tegevus toimub Barcelonas enne 1992. aasta olümpiamänge, kui maanduvad kaks tulnukat. Ühe nimi on Gurb, teise nime me teada ei saagi, sest tema jutustab lugu ja oma nime ta ei maini. Nad on tulnud tutvuma planeediga Maa ning siinse eluoluga. Nende eesmärk on sulanduda inimeste hulka ja mitte tähelepanu äratada. Õnnetuseks antakse Gurbile blondi poplauljanna kuju. Gurb kaob õige pea Barcelonasse ära.

Otseselt siin mingit seoselist lugu pole, vaid lihtsalt kajastatakse teise tulnuka Gurbi otsinguid. Selleks kasutab ta mitmeid erinevaid inimkehastusi. Need otsingud viivad teda erinevatesse paikadesse Barcelonas – restoranidesse, baaridesse, tänavatele, kraavidesse ja paar korda ka vanglasse. Nagu öeldud oli tema eesmärgiks mitte tähelepanu äratada ja massi sulanduda. See ei taha aga üldse õnnestuda, sest need tema juhtumised on lihtsalt nii omapärased. Näiteks satub ta asendama baaripidajaid:

07.19   Teen baaris ringkäigu ja kontrollin seadmeid. Usun, et saan need kõik käima, välja arvatud ühe väga keerulise masina, mida nimetatakse kraaniks.(lk 65-66)

08.05   Ma ei leia kusagilt õlleklaase. Joon, surudes huuled vastu õllevaadi kraani. Mu kõik poorid ajavad vahtu välja. Näen välja nagu lammas.(lk 66)

08.35   Serveerin esimesele kliendile piimakohvi. Suurest ärevusest loksutan poole maha. Elektrijuhe ripub mul ikka ninast välja ja taipan (liiga hilja), et panin kohvi sisse piima asemel Raidi. Temperatuur 21 kraadi, suhteline õhuniiskus 50 protsenti, nõrk kirdetuul, merel kerge värelus. (lk 67)

Autor ise on oma raamatu kohta öelnud, et see on kõige veidram raamat, mille ta kirjutanud on. Ma nõustun tema arvamusega, kuigi pole tema teisi teoseid lugenud. Veider raamat tõesti. Seda sellepärast, et tegu ei ole tervikliku teosega ja see pole sellisena mõeldudki. Eduardo Mendoza kirjutas selle loo ajalehes avaldamiseks, ühtseks raamatuks muudeti see alles hiljem. Selle raamatu veidrus teebki teose eriliseks, nii et soovitan lugeda. Lugemine edeneb kiirelt ja hea tuju on garanteeritud. Kes soovivad tujutõstmist, siis see raamat sobib ideaalselt.

Eduardo Mendoza ise ütleb oma raamatu kohta järgmist:

Kahtlen, kas kaasaegses kirjandusloos leidub kergemini loetavamat teost, ja seda eelkõige järgmisel lihtsal põhjusel, et raamat on kirjutatud kõnekeeles, selle sisu pole raske ja peatükid, millest see koosneb, pole pikale veninud. Peale selle on see raamat sama lootusrikas, nagu oli keskkond, kus selle kirjutasin  – tookord oli paljulubav kevad. Erinevalt teistest minu kirjutatud humoristlikest lugudest pole selles teoses kübetki kurvameelsust. See on hämmeldunud pilguheit maailmale, kohmetu vaatenurk, milles pole sellegipoolest midagi traagilist ega kammitsetut. (lk 158-159).

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Triinu Rannaäär
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 24. mai 2017 in huumor, ilukirjandus, ulme

 

Andy Weir. Marslane

marslaneIlmunud: Tänapäev, 2015

 

Andy Weir on ameerika kirjanik, kes on saanud tuntuks oma ulmeromaaniga „Marslane”. Andy kasvas üles lugedes klassikalisi ulmeraamatuid autoritelt Arthur C. Clarke ja Isaac Asimov. Juba viieteist aastaselt alustas ta tööd programmeerijana. Kirjutades teost „Marslane” tahtis autor olla võimalikult tõetruu ja teaduslikult täpne. Kirjutamise käigus uuris Andy Weir põhjalikult taevakehade orbiite ja orbitaalmehaanikat, tingimusi Marsil, mehitatud kosmoselendude ajalugu ja ka botaanikat.

Kuna algselt ei õnnestunud autoril kirjastustega lepingut saada, siis avaldas ta oma teose internetis tasuta. Fännide soovil avaldas Weir seejärel teose e-raamatuna. Sealt jõudis teos Kindle’i ulmeraamatute bestsellerite nimekirja, müües kolme kuu jooksul 35 000 eksemplari. Lõpuks märkasid teost ka kirjastajad, ning see avaldati ka raamatuna aastal 2014. Ameerika Ühendriikide päevaleht The Wall Street Journal on teost nimetanud „üheks parimaks ulmeromaaniks viimase aastate jooksul”.

Romaani peategelaseks on ameerika astronaut Mark Watney, kes õnnetute sündmuste tagajärjel jääb üksinda Marsile lõksu ja peab improviseerima, et ellu jääda. Mark hakkab üksi Marsile jäädes logipäevikut pidama. Ta loodab, et kui see kunagi leitakse, siis saadakse teada mis tegelikult juhtus.

Ma ei tea isegi, kes seda siin lugeda võiks. Oletan, et keegi leiab selle lõpuks. Võib-olla saja aasta pärast.

Teadmiseks – ma ei surnud 6. solil. Ilmselt ülejäänud meeskond arvas seda ja ma ei saa neid selles süüdistada. Võib-olla peetakse minu surma tõttu üleriigilist leinapäeva ja mu Wikipedia leheküljel on kirjas: „Mark Watney on ainus inimene, kes on surnud Marsil.”
Ja see oleks tõenäoliselt õige. Sest suren siin kahtlemata. Aga mitte 6.solil, nagu kõik arvavad.(lk 9)

Juba teose algusest on pinge üles kruvitud ja peategelane võidab lugejate südamed oma südikuse ja huumorimeelega. Olenemata sellest, et olukord tundub võimatu, ei kaota Mark lootust ja võitleb ellujäämise nimel. Esilekerkivad probleemid on massiivsed ja paistavad kohati ületamatud, kuid Mark Watney nutikust ja tarmukust ei tasu alahinnata. Ja kui jälle tundub, et asjad hakkavad laabuma, siis annab halastamatu ja karm Mars peategelasele järgmise hoobi. Kas Mark leiab pääsetee?

Selline siis ongi minu olukord. Olen Marsil lõksus. Mul ei ole kuidagi võimalik Hermese ega Maaga ühendust võtta. Kõik arvavad, et olen surnud. Olen Marsi-majas, mis on mõeldud vastu pidama kolmkümmend üks päeva.

Kui oksügenaator läheb katki, siis lämbun. Kui vee taaskasutussüsteem katki läheb, siis suren janusse. Kui Marsi-majja tekib leke, siis ma lihtsalt justkui plahvatan. Kui ükski neist asjadest ei juhtu, siis saab mul lõpuks toit otsa ja ma suren nälga.

Mnjah. Olen omadega perses. (lk 15)

Teos oli haarav ja sai läbi loetud vaid üksikute päevadega. Usutavalt kirjutatud romaan, mis on vürsitatud piisava annuse huumoriga, et olukorra tõsidus päris meelt heitma ei paneks. Kui varasemalt pole ulmeromaanidest huvitunud, siis see on suurepärane leid, mis võib lugeja kiirelt ulmeaustajaks muuta.

Tänavu sai romaanist ka linateos, kus peaosades mängisid kuulsad näitlejad nagu Matt Damon ja Jessica Chastain. Filmi režissööriks oli Ridley Scott, kelle käe all on valminud ka filmid „Tulnukas” (1979), „Blade Runner”, „Gladiaator” (2000), „Hannibal” (2001), „Allatulistatud Black Hawk” (2001) ja „Amerika gangster” (2007).

Hetkel töötab Weir oma teise romaani kallal, mida ta ise kirjeldab kui traditsioonilisemat ulmeromaani, kus leidub nii tulnukaid kui ka telepaatiat.

 

Huvilistel on võimalik tutvuda lühikese inglisekeelse intervjuuga romaani autori Andy Weiriga. Kui raamat juba loetud ja film vaadatud on kindlasti põnev vaadata (inglisekeelset) videot NASA teadlaste arvamusest teoses toimunud sündmuste kohta.

 

Vaata eestikeelse või inglisekeelse tõlke leidumust e-kataloogist ESTER.

 

Maria Õunamägi
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 1. dets. 2015 in ilukirjandus, ulme

 

Hugh Howey. Silmapete

SilmapeteIlmunud: Ersen, 2015

Howey on Ameerika kirjanik. Eesti keeles pole tema teoseid varem ilmunud, küll aga tasub fantaasiasõpradel tema raamatute lugemisega algust teha. Loodame, et järjed ei lase end kaua oodata.

Futuristlik lugu algab sellega, et õhk maal pole enam inimeste jaoks hingatav ning viimased ellujäänud on kogunenud elama hiiglaslikku maa-alusesse punkrisse. Tegu pole lihtsalt ulmeraamatuga, kus väljamõeldud olendid inimesi notivad, vaid peategelased on lihast ja luust inimesed oma igapäevaste tunnete ja soovidega. Punkris kehtivad aga kindlad reeglid, mida kõigil tuleb järgida.

Punker ise on samuti paras müstika. Korruseid on nii palju, et kulub mitu päeva kõndimist (lifti kahjuks pole) enne kui ülakorruselt alumisele pääseda (või vastupidi). Teine kummastav eripära on, et arvutid on olemas, aga kuna elekter väidetavalt nii kallis, siis kirju veavad laiali siiski inimesed (mitu päeva mõistagi!). Samas – kas asi on ikka elektris või pigem kellegi võimuniidid üritavad piirata informatsiooni liikumist.

Nagu ühiskonnas ikka, leidub ka punkris inimesi, kes küsimusi ei esita ning alluvad kehtivale korrale. Aga alati on ka neid, kes otsivad vastuseid ning ei kohku tagasi isegi surmaohus. Mõistagi on veel need, kes teavad, mis päriselt toimub ja hoolitsevad selle eest, et see jääks saladuseks.

Raamat meenutab veidi “Wayward Pines” teost, tõsi – erinevalt viimasest ei ole seal üleloomulikke olendeid, kuid raamatu keskel hakkab vaikselt tekkima tunne, et see, mis justkui näikse olevat reaalsus, pole seda mitte. Igal juhul triloogia esimene osa annab piisavalt huvitavaid vihjeid, millest veel läbi ei näri ja meelsasti jätkaks vastuste otsingut järgmisest osast.

 
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Helena Kostenok
Sääse raamatukogu juhataja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 9. sept. 2015 in ilukirjandus, ulme

 

Westerfeld, Scott. Leviathan trilogy

Leviathan

  1. Leviathan. New York : Simon Pulse, 2010 Check e-catalogue ESTER
  2. Behemoth. New York : Simon Pulse, 2011 Check e-catalogue ESTER
  3. Goliath. New York : Simon Pulse, 2012 Check e-catalogue ESTER

On the 28th of June 1914 Archduke Franz Ferdinand of Austria, heir presumtive to  the Austro-Hungarian  throne, and his wife, Sophie, Duchess of Hohenberg, were poisoned in Sarajevo.  This assassination led to the beginning of the First World War with Clankers – Austria-Hungary, Germany and the Ottoman Empire – going against the Darwinist alliance – Russia, United Kingdom, Japan, France and later USA.

The son of Austrian archduke, Aleksander had to flee to Switzerland to prevent being killed by the terrorists who were allegedly hired not by the Bosnian government, but by Austria so that the long-awaited war could begin…

Anyone who is familiar with the world history and specifically World War I will be confused by the aforementioned description. Who are Clankers and do Darwinists have any connection to Charles Darwin? Scott Westerfeld’s novels are written as an alternative history and depict the Europe of his imagination in the beginning of the twentieth century. Two powers, two diametrically different lifestyles, face off in one of the most infamous conflicts in the world history. On one side there are the Clankers, who believe in the power of the machine. They use motor engines and create machines for all possible human needs. Their military equipment is mainly comprised of gigantic walker robots. On the other side are the Darwinists, who support nature and see “no point in creating a new system when you could borrow one already fine-tuned by evolution”. They “fabricate” beasts, changing the already existing animals to fit their purposes.

The two main characters of the trilogy also come from the opposite ends of the spectrum. His Serene Highness Prince Aleksander of Hohenberg travels incognito with his entourage to escape the Austrian walkers. Or as incognito as he manages, since a born and bred prince cannot become a commoner overnight. By fate he finds himself on the board of a British air…hmm, let’s refer to him as an air beast, “Leviathan” that was fabricated from a sperm whale with dozens of other beasties ‘on board’. Also on board is midshipman Dylan Sharp, who in reality is Deryn, a girl whose love for aeronautics makes her forgo the generally accepted conventions of the time.

Throughout the trilogy the Leviathan takes our heroes above and beyond Switzerland, the Mediterranean sea, Constantinople, Siberia, Mexico and New York. Each of the locations is given in vivid and detailed descriptions of their landscapes and cultures during the beginning of the twentieth century, which significantly differ from the modern ones, while some aspects are left very recognizable. Westerfeld interweaves fantasy and reality in a very original way, bringing out real facts that are not generally known, but also giving cameo appearance opportunities to such historic ‘celebrities’ like Winston Churchill, Charles Darwin, Nikola Tesla, Henry Ford, Thomas Edison and other researchers and inventors whose creations we use today.

Despite the books being mostly for light reading, there are also deep philosophical topics hidden between the lines. One of them concerns personal identity crises. Both Alek and Deryn are in their teens, only starting out, not entirely sure what their place in life is. But the circumstances make them become somebody else. Their struggle to maintain their assumed identities is beautifully written. The narration alternates between the two, so their personality traits are brought out with even more clarity.

The trilogy is written for young adults, but can be read by anyone who likes fiction in the steampunk genre with action-packed military operations’ sequences, quirky secondary characters, revolutions, political intrigue and romance that borders on the impossible. And that is not all. In addition to the thrilling adventure, the books have a rare feature – stylish black and white illustrations of all characters, beasts and machines.

 

Olga Ivaškevitš
Väike-Õismäe branch library

 
 

Christopher Priest. The islanders

The IslandersLondon : Gollancz, 2012.

This novel, oh excuse me, collection of short stories… no, actually it’s a tourist guide, the A and O of the Dream Archipelago. Or maybe not…

The editor calls it ‘a gazetteer’. It lists the known islands of the Dream Archipelago in alphabetical order. The foreword is written by one of the prominent islanders whose name is frequently mentioned throughout the gazetteer. In the foreword an overview is given of the world the reader is about to stumble upon.

The Dream Archipelago consists of thousands of islands. Some of them named, some not. Some have several names due to the different patois’ used. The archipelago does not have an official map. Because of a strong magnetic field, neither satellites nor planes can fly high enough to get full images of the islands. The gazetteer makes up for the unknown on the global level by describing in great detail the landscapes, climate conditions and tourist attractions available on each island or island group. In between the gazetteer’s official entries appear pages from diaries, documents and life stories that span decades. The latter is important because the past, present and future of the islands is shaped by the people who live there.

Christopher Priest’s work falls under the genre of science fiction, but having a description of an imaginary world does not take it far away from ours. The similarities are quite uncanny at times. Despite of the unusual format, there is actually a plot: there is a murder mystery, an epic love story and other touches upon people lives that become intertwined in the most unexpected ways.

The text is multilayered, if not multidimensional. Every installment of the gazetteer opens up another microcosm, that is different, but yet similar to the previous ones. The point of the book is hidden somewhere: on the ferry ride between the islands, or on tips of the mountain ranges, or inside the mysterious ancient columns around the archipelago. Did the author simply want to create a world of his own or is the Dream Archipelago a metaphor of the modern society? Or are islands and islanders one and the same, as they fail to maintain meaningful relationships and shelter themselves from the outside world because of fears and prejudices?

So what was the point of writing this book? That’s for the reader to decide.

 

Check e-catalogue ESTER

 

Olga Ivaškevitš
Väike-Õismäe branch library

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 6. nov. 2014 in ilukirjandus, ulme