RSS

Category Archives: varia

Margit Peterson. Vana-Rääma uulitsal

Ilmunud: Hea Tegu, 2017

 

“Vana Rääma uulitsal” on staažika luuletaja ja kirjaniku Margit Petersoni kuues luulekogu. Raamatu luuletused on kirjutatud inspireerituna Pärnus asuvast Vana-Rääma tänavast, kuhu teose autor oma perega kolis. Ülejõe linnaosa koos sealsete tänavatega on olnud talle kodune lapsest saati. Seega on raamatus rohkelt nostalgiahõngulisi luuletusi, kuid luulekogus sisaldub ka olevikku puudutavat luulet. Luuletuste peamised teemad ongi nostalgia, tunded ja ühiskonnakriitika.

Kindlasti tuleb ära märkida Petersoni aktiivset loometegevust. Ainuüksi 2017. aastal andis ta välja kaks luuleraamatut, lisaks veel kaks juturaamatut. Margit Peterson on öelnud, et luule on tema jaoks nagu lumelaviin, mis talle peale langeb.

Käesolevas luulekogus sisaldub nii riimluulet kui vabavärssi ja selgelt on näha, et autor katsetab erinevate stiilidega. Nostalgia kirjeldamine tuleb luuletajal väga hästi välja. Luuletus “Sünnivaludes” on põnev kirjeldus minevikus toimunud sündmustest. Peterson kirjutab ka head ühiskonnakriitilist luulet, näiteks lk 17 olev luuletus, millel kahjuks pealkirja pole. Pealkirjade puudumine osadel luuletustel on raamatus negatiivne, sest huvitav pealkiri kutsub lugema ja muudab luuletuse tõsiseltvõetavamaks. Näiteks lk 68 on  hea ühiskonnakriitiline luuletus, mis räägib inimese ühiskondlikest ootustest, kuid pealkirja sellel ei ole. Kusjuures  näited, mida  hea pealkiri luuletusega teeb, asuvad siinsamas raamatus: ”Sonett kodutule kassile” ja “Öö katab maad” – tekitavad lugemishuvi. Luuletust “Öö katab maad” kutsub lugema ka selle pühendus. Minu arusaama kohaselt räägib see lahkunud lähedasest.  Aga miks ma üldse luuletuse pealkirjast räägin? Minu meelest on see oluline, kuna raamatupoes luulekogu sirvides võtab lugeja selle suure tõenäosusega lahti suvalisest kohast ja annab oma esialgse hinnangu selle põhjal, mida esimesena näeb. Kui pealkiri puudub, võib tekitada see lugejas tunde, et raamat on kirjutatud niiöelda põlveotsas. Veel emotsioonidest rääkides – mulle meeldis luuletus “Eluring”, milles sisaldub ka ridade vahele peidetud sõnum. Samas mõnes teises luuletus võiks olla emotsioone oluliselt rohkem, näiteks “Pimedate silmadega naine”.

Kui raamatusse süveneda, on minu meelest tegemist kindlasti rohkem kui keskpärase teosega. Kuid luulekogu esimesed poeemid võiksid olla kutsuvamad ning pealkirjastatud. Lisaks ootaks ma natuke  rohkem erinevate tunnete esiletoomist. Kohati on luuletused  liiga sarnased nii ülesehituse kui sõnumi poolest. Võibolla on see minu probleem, et ma olen liiga nõudlik lugeja ja ootan igalt autorilt selgelteristuvat omanäolisust. Antud luulekogu lugedes tekkis mul aga tunne, et olen tema loomingut juba lugenud, ehkki ma pole. Kuid sama tunne tekib mul ka lugedes ajakirjas “Looming” olevad luuletusi. Loen seda regulaarselt ja ühel päeval lugesin raamatukogus huvi pärast 1984. aastal välja antud ajakirja numbrit. Esimene ettejuhtuv luuletus oli  Tiit Merinäkilt, kes kirjutas nostalgiast ja loodusest, tehes seda samamoodi nagu paljud peale teda on kirjutanud. See oli üle 30 aastat tagasi.

Mina loen kindlasti ka Margit Petersoni järgmisi luuleraamatuid. Lugedes  tema kirjadusblogi, kus ta kaasahaaravaid arvustusi kirjutab, näen ma temas kahtlemata potentsiaali. Soovitan lugeda käesolevat ja järgmisi luuleraamatuid ka teistel, kes kvaliteetsest eesti luulest lugu peavad.

 

Vaata leidumust e-kataloogis ESTER

 

Aimur-Jaan Keskel
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 19. jaan. 2018 in varia

 

Caroline Eriksson. Kadunud


Ilmunud: Pegasus, 2017
Tõlkinud Tiia Johansson

Rootsi sotsiaalpsühholoogist kirjaniku raamat on kindlasti huvitav neile, kes armastavad psühholoogilisi põnevikke.

Tegevus toimub asustamata järvesaarel, kus on kaduma läinud isa ja tema nelja-aastane tütar. Ema ja abikaasa Greta, kes paati jäi, asub neid palavikuliselt otsima, mis viib aga segaduse ja kaose labürinti.

Kas Gretal on üldse abikaasa ja tütar, miks Greta nii imelikult käitub, mis tegelikult juhtus isa ja tütrega? Pinge on õhus romaani lõpuni. Sisse on põimitud Greta minevik, salapärane juhtum tema isaga ja suhted oma emaga. Mis toimub Greta peas? Jooksvalt tulevad välja uued nüansid ja faktid.

Tegevus on pidevalt reaalsuse ja pettekujutuse piiril. Kas inimesed, kellega Greta kohtub saarel on päriselt olemas ja millisena tema neid näeb?

Kogu lugu pole algusest peale nii nagu tegelikult paistab.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Siiri Alvela
Torupilli raamatukogu juhataja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 5. sept. 2017 in varia

 

Endō Shūsaku. Vaikus

politseiniku-tutarIlmunud: Kirjastus Gallus, 2016
Tõlkinud Margit Juurikas

Endo Shusaku teos “Vaikus” on otse jaapani keelest tõlgitud eesti keelde. Tõlkijaks oli Jaapanis õppinud ning hetkel Tallinna Ülikoolis õppejõu ametit pidav Margit Juurikas. Õpilasena õppis ta Jaapani teatrit ja kirjandust ning õppejõuna õpetab jaapani keelt. Seega on tõlge eesti keelde asjatundja poolt. See võimaldab tõlkida ka mõningaid kultuurilisi iseärasusi eestlastele arusaadaval moel, mis teeb raamatu lugemise ladusaks.

“Vaikust” peetakse Endo Shusaku üheks parimaks teoseks. Eestikeelse trüki eessõna on Martin Scorsese poolt kirjutatud (tõlkinud Tiiu Tälli). Seda seetõttu, et aastal 2016 ilmus raamatu põhjal tehtud film. Filmirežissöör oli raamatust niivõrd lummatud, et 20 aastat peale esmakordselt raamatu lugemist, otsustas ta teha sellest filmi. Filmi ennast ma veel vaadanud pole, küll aga kiikasin treilerit. Selle põhjal tõotab film tulla sama suursugune ja tundmusküllane kui raamat.

Tegevustik leiab aset 17.sajandil Jaapanis. Peategelasteks pole aga üldse mitte jaapanlased, vaid hoopiski Portugali kristlikud preestrid. 17.sajandil oli kristlus Jaapanis keelatud ning nii kristlikke võõramaalasi kui kohalikke sunniti usust loobuma läbi piinamise. Piinamise tagajärjel loobusidki mitmed inimesed oma usust. Seda tegi ka Portugali misjönär Christovao Ferreira. Portugalis kuuldi seda ning ei usutud, kuna ta oli sügavalt usklik ning poleks eales oma usku jätnud. Seega läksid asja uurima kolm preestrit, nende seas peategelane Sebastion Rodrigues. Jaapanisse jõudes avastatakse aga, et Ferreirat polegi nii lihtne leida. Otsinguil satub Rodrigues ka ise piinamise ohvriks.

See raamat pani mind mõtlema inimeste prioriteetidest elus. Raamatus oli juttu inimestest, kelle usk oli tugevam ja ei allunud piinamisele. Teised loobusid usust oma elu nimel. Kas inimesele, kelle jaoks tema usk on olulisem kui ta elu, saab midagi veel olulisemat olla? Aga näiteks – kui antakse valida usk või pereliige? Kas millegi oma elust kõrgemale panemine on ülim ja oma elu valimine on isekas? Selliseid mõtteid tekitas see raamat minus. Parimad lood ongi need, mis panevad inimese peale viimasele lehele jõudmist veel pikalt mõtlema. Küsimusi tekkis mul veel, aga kõigi nende kirjapanekuks kuluks veel kolm lehekülge…

Soovitan siiralt raamatut lugeda, isegi kui pole otseselt huvitatud ei Jaapanist ega kristlusest. Võimaluse korral vaadake ka filmi ja võrrelge kahe andeka inimese loomingut.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

 

Pille Aas
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 26. jaan. 2017 in ilukirjandus, varia

 

Kato Lomb. Kuidas ma keeli õpin ehk Kuutteist keelt oskava tõlgi märkmed

Kuidas ma keeli õpinIlmunud: Verb, 2016

Tõlkinud Sander Liivak

See on tore ja kasulik lugemisvara kõigile neile, kel on soov läbida rõõmu pakkuv teekond õppida keeli, aga ka keeleõpetajatele ja miks mitte ka tõlkidele – raamatu autorit on tagakaane tutvustuses nimetatud kui maailma üht esimesi sünkroontõlke spetsialisti ja tunnustatud mitmete keelte õpetajat. Autori väitel on kasulik keeli osata isegi pigem halvasti kui üldse mitte, et vältida isolatsiooni jäämist.

Ungarlanna Kató Lomb (1909-2003) on omal käel õppinud-õpetanud enda väitel praktilistel põhjustel 16 keelt. Nii sõnas kui kõnekeeles tõlkimist alustades tutvub ta selle keelega, mõnel juhul tuginedes keelte analoogiale, tuletab meelde juba õpitut. Tema suhe õpikute ja sõnaraamatutega pole just kõige sõbralikum, kuna need on väidetavalt eluvõõrad ja tuimad. Pigem on vahel abiks seletavad sõnaraamatud. Parimateks õpetajateks peab ta ilukirjandust (näiteks hiina keele puhul) või erialatekste (jaapani keelde süüvides), seega suhet elava ja huvitava keelega. Taganttõukajaks on aga kindlasti motivatsioon. Autor mainib ka seda, et igas keeles ilukirjandust lugedes ei ole algajal võimalik siiski kõiki nüansse selgeks saada.

Raamat räägib üllatavalt kaasaegseist keeleõppe meetoditest. Mitmete õpperaamatute koostamisel lähtub autor aga pigem vajadusest ning ei põe kogenematusest tehtud vigade pärast.

Autor kasutab oma raamatukeses erinevate keelte puhul väga huvitavaid võrdlusi näiteks arhitektuuriga. Samas jagab ta kasulikke nõuandeid keele omandamiseks, millest ja kuidas alustada õppimist või soovitusi vältimaks komistamist ebaolulisele. Võrdleb eri keeltes üht ja sama mõtet kandvaid väljendeid. Tema väitel pole mõtet kunagi alustada grammatika või üksikute sõnade pähetuupimisest. Ikka fraaside ja tuttavate sõnade väljakirjutamisest ning konteksti mõista püüdmisest, lugedes ilukirjandust. Ja nagu vanasõna ütleb, et kordamine on tarkuse ema, on ta ka keeleõppe seisukohalt väga oluline oskuste kinnistamiseks. Täiuslikkuseni aga vallata keelt ei suuda isegi parimad. Omalt poolt võin kogemuse põhjal väita, et keele õppimine on lapsena ja viibides elavas keelekeskkonnas oluliselt kergem kui täiskasvanuna.

Igati sümpaatne, teravmeelne ning õppimist ja kindlasti selles ka enesehinnangut toetav kasulik raamatuke. Tsiteerides veel tõlkijat: „Aga kui materjal hakkab ikkagi vastu ja tuju langeb, kiru parem õpikuid (õigusega, sest täiuslikke õpikuid pole olemas!) ja sõnaraamatuid (ka see on tõsi, sest ammendavaid sõnaraamatuid pole olemas), äärmisel juhul õpitavat keelt (sest kõik keeled on rasked, aga kõige raskem on sinu emakeel) või käesolevat raamatukest, kuid mitte iseennast.“ (lk. 106) Samas on igaühele aga väga magus eduelamus. Kannustagu see siis omandama keelt, kuigi kõnes tekivad probleemid hääldusega, mis on seotud aga kuulmisega. Hädast aitavad üle siis vajalike keele häälduse reeglite äraõppimine.

Raamatu lõpus tutvustab kirjutaja erinevate tõlkide (gruppe ja delegatsioone saatvate, läbirääkimis- ja konverentsitõlkide, järel- ja sünkroontõlkide) kutseerinevusi ja tõlkimist erinevaid keeli analüüsides.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

 

Maimu Johannson
Paepealse raamatukogu raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 6. sept. 2016 in varia

 

M. Krogerus, R. Tschäppeler. Väike raamat suurtest muutustest

väike-raamat-suurtest-muutustestIlmunud: VR Pension, 2014

„Väike raamat suurtest muutustest“ on noore vabakutselise ajakirjaniku ja autori Mikael Krogeruse neljas raamat. Kui tema eelmised kirjutised on keskendunud eelkõige karjääri edendamisele ja isikliku elu õnnestumistele, siis seekord on kaasautor Roman Tschäppeleriga võetud laiem kurss.

Autorite endi sõnul on tegu „visuaalse reisijuhiga tänapäevases maailmas, mis hõlmab praktilisi mudeleid, konkreetseid teooriaid ning julgeid mõtteeksperimente meie maailma seletamiseks“.

Kokku on raamatus esile tõstetud 48 teooriat, mis katavad teemasid alates majandusest ja turundusest kuni popkultuuri, geneetika ja isegi maailma lõpuni välja. Nagu selgub ka teose pealkirjast, seob mitmekülgse temaatika märksõnad tervikuks ühisnimetaja: muutused meie sees ja ümber. Muutuse kategooriaid on kokku neli: suure maailma selgitamine, oma maailma selgitamine, oma maailma muutmine ning suure maailma muutmine. Kuna inimene on sotsiaalne olend ja seega osa suuremast süsteemist, siis lähtuvalt eeltoodud jaotusest käsitletakse erinevaid nähtusi nii globaalsel kui ka indiviidi tasandil.

Räägitakse seega suurtest, kogu inimkonda mõjutavatest muutustest, aga ka väikestest, peaaegu märkamatutest muutustest. Näiteks võib lugeja leida raamatust kaasahaaravaid teooriaid võimalikest tulevikustsenaariumitest ja spekulatsioone kodanikupalgast või tarbimiskultuurist, aga ka praktilisi juhiseid ja skeeme isikliku elu otsuste tegemiseks ja enda hindamiseks kõrvaltvaataja pilgu läbi.

Kuna tavaliselt on hõlpsam uut informatsiooni üldistatud kujunditena hoomata, siis on autorid koostöös Norra disaineri Dag Grødaliga loonud graafilised mudelid – kõikvõimalikud mõttekaardid, teljed, diagrammid ja tabelid – , seletamaks lahti raamatus tutvustatud ideid ja kontseptsioone. Lugejale antakse kätte lihtsad visualiseerivad instrumendid suure ja keerulise maailma mõtestamiseks, ent samaaegselt kutsutakse üles kriitilisele suhtumisele käibetõdede suhtes, sealhulgas käesoleva raamatu sisu.

Kuna raamat ise on vaid 175 lehekülge pikk, ent vaadeldavad teemad võrdlemisi mahukad ja igaüks eraldi köidet väärt, hakkab lugedes kahtlemata silma liigne põgusus, millega asjadest üle on hüpatud. Mõne mudeli juures oleks ehk tarvis põhjalikumaid seletusi, kuid samas ei teeniks siis raamat võib-olla enam oma eesmärki viia lugeja võimalikult väheste vahenditega kurssi võimalikult suure hulga infoga.

Üldjoontes on „Väike raamat suurtest muutustest“ kerge ja kaasahaarav ajaviitelugemine kõigile uudishimulikele, kes on avatud uutele vaatepunktidele ning soovivad avastada maailma eri tahke.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Samalt autorilt ka:
50 edumudelit : väike strateegiliste otsuste käsiraamat. Äripäev, 2014

 

Eva-Maria Piir
Tallinna Keskraamatukogu
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 6. märts 2015 in juhtimine, varia

 

Maailma tähtpäevad. Koostanud Allan Espenberg

maailma-tähtpäevadIlmunud: Tammerraamat, 2014

Ilmunud on väljaanne maailma tähtpäevade kohta. Raamatusse on kogutud peaaegu kõik laiemalt tähistatavad rahvusvahelised päevad, välja on jäetud suurem osa usupühadest.

Hämmastav, kui palju täiesti eripalgelisi tähtpäevi on olemas. Peaaegu iga päeva  peale satub mõni, või siis isegi mitmeid. Kui nõukogude Eestis domineerisid ametialased tähtpäevad (kalurite-, geoloogide, keemikute, energeetikute jt. päev), siis siin on valik hoopis mitmepalgelisem.

Valdav osa käsitletud tähtpäevadest on ametlikud, kehtestatud rahvusvaheliste organisatsioonide (UNESCO, ÜRO jt.) poolt. On ka spontaalselt tekkinud mitteametlikke tähtpäevi.  Oma päevad on mitmetel toiduainetel, loomadel, haigustel, aga ka ülikonnal, blondiinidel ja tänulikkusel.

Raamatu ülesehitus sarnaneb kalendrile, alates 1. jaanuariga.  Eraldi on iga kuu lõpus vaadeldud vastava kuu liikuvaid tähtpäevi. Tähtpäeva kirjeldus sisaldab tema tekkeloo, eesmärgi ja sobilikud tegevused selle päeva jooksul. Mõned väljavõtted raamatust:

Uitamise päeva eesmärk on meelde tuletada, et aeg-ajalt võib vabalt võtta, nuusutada lillelõhna, nautida elu, jälgida ümbritsevat maailma ning mitte kiirustada ja rabeleda. Sel päeval on keelatud sörkida, traavida, karelda, kepsakalt liikuda ja joosta.

Rahvusvahelist internetivaba päeva on väga lihtne ja odav tähistada: arvuti tuleb välja lülitada ja terve päeva jooksul ei tohi seda rohkem puutuda. Ka on asjakohane vabaks jäänud aega kasutada jalutamiseks, sportimiseks, inimestega kohtumiseks, sugulaste-sõprade külastamiseks, matkamiseks, teatrietenduste ja näituste nautimiseks jms.

Kõnealusest raamatust võib rakenduslikku abi saada temaatiliste ürituste ja näituste tegemisel.

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Anneli Limberg
Eestikeelse kirjanduse osakonna
raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 14. veebr. 2014 in tähtpäevad, varia

 

Viktoria Ladõnskaja, Ženja Volohhonskaja “Emadepäev: Vastse ema vested”

emadepaevKallid emmed, see raamat on kirjutatud teist ja teile.

Ei, issid, ärge minge ära, see raamat on ka teie jaoks. Kuidas te muidu teada saaksite, miks teie armas abikaasa on lakanud hindamast, armastamast ja austamast ainult teid?
Oh, muidugi ei, ei lakanud, praegu on lihtsalt raske kuid imetlusväärne, ainulaadne ja meeltliigutav eluperiood. Osalege ka selles!

VIKA SMS

„Mida sa pojale laulad? Lihtsalt huvitab. Mina „tra-ta-ta,  мы везём с собой кота, чижика, собаку, кошку-забияку…“.  Meie eesti isa kuulas kolm kuud ja siis ütles (sõna-sõnalt): „Ma saan kõigist aru, keda sa vead, aga kes on see чижик?“

*

ŽENJA SMS

„Äkki sulle meeldib: „Meie ema karjub „appi“, kodus pole puhta täppi. Tasa, kallikene ema – teistel on seesama teema!“

Raamatu kirjutasid Viktoria Ladõnskaja ja Ženja Volohhonskaja.

Viktoria on ajakirjanik ja saatejuht. Ta on kaks aastat on töötanud saatejuhina ETV2 otse-eetri projektis „Vandekohus.“

Ženja on  teleajakirjanik, toimetaja ja hiljem peatoimetaja projektis „Vandekohus.“

Mõlemale lõppes see projekt lapsepuhkusega. Algas uus elu, milles ei olnud kohta kõrgetel kontsadel, sigarettidel, õigusel volilt magada ja süüa. Neil vedas – koos uude ellu minnes võisid nad jagada teineteisega omi mõtteid, muresid ja rõõme. Nii sündis väga tõepärane, elav ja huumoririkas raamat.

*

VIKA

„Miks suured onud ja tädid endale lapsi muretsevad?“ Seda küsimust  kuulsin liivakastis. Vastust samuti: „Täiskasvanud tahavad lihtsalt ka  mängida … aga häbenevad. Kui sul on laps, võid mänguasjadega kas või  terve päeva mängida!“

*

ŽENJA

 „Mitte asjata ei öelda, et vastsündinud tite ema – see on nagu sõjaväes salaaga, aastavanuse lapse ema dembel, aga kolmeaastase jõmpsika ema juba  spetsnaz.“

*

ŽENJA SMS

 „Paistab, et meie tibukesel on alanud varane esimese aasta kriis. See on, kui vaim on valmis, aga liha nõder. Karjub vanemate peale, puudub veel, et ropendaks.“

*

VIKA

“Kodus me püüame lapsega rääkida kahes keeles, otsustasime hakata asju nimetama kohe kahes keeles. Näiteks “See on karu. Karu nimi on Мишка”. Siis aga rikkus kõik ära isa, kes nimetas plüüsist lehma Свинья (siga). Lehm ei saa  ju  nii paks olla.”

Selline huvitav elu! Raamat lõpeb lapse esimese sünnipäevaga. Lapse sünnipäev – see on ju ema pidu, kõige  tähtsam emadepäev.

Head lugemist!

Marina Ivanova
Pelguranna raamatukogu
raamatukoguhoidja

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 22. dets. 2012 in varia