RSS

Madli Puhvel. Lydia Koidula elu ja aeg

Ilmunud: Ajakirjade Kirjastus, 2016

Raamat on kirjutatud tõetruult ja huvitavalt, lausa teaduslikult on põhjendatud meie kõigi aegade ühe suurima, kui mitte öelda kõige mainekama luuletaja elulugu.

Meeldivalt usalduslikuks muudab kirjutatu autori ausameelne ja inimlikult mõistev kirjutamismaneer. Inimlikke nõrkusi ei mõisteta hukka, vaid nenditakse – keegi pole neist prii.

Huvipakkuv on ajastu kirjeldus, milles saksakeelne ja eestimeelne luuletaja elas. Sidemete katkemine õe ja vendadega sellelt pinnalt – olla eestlane või sakslane – oli luuletajannale eriti valus.  Kreutzwaldi poolt Koidulaks ristitud eesti luule suurkuju uskus siiralt oma rahva – eestlaste tulevikku.

Nukra refräänina saadab kirjapandut süstemaatiline meeldetuletus tema saabuvast surmast.

Tegemist on suurepärase raamatuga kirjanduse ja ajaloo huvilisele.

Raamat on hästi kirjutatud eesti rahva ühest suurkujust tema ajastul!

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Eve Lausma
Laagna raamatukogu raamatukoguhoidja

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 4. juuli 2017 in kirjandusteadus, luule

 

Alex Lepajõe. Põgenemine. I osa.

 

Ilmunud: Jõe & Laan, 2017

“Põgenemine” on endise tuntud teleajakirjaniku Alex Lepajõe tõsielulistel sündmustel põhinev raamat 1984. aastal aset leidnud  põgenemisest Nõukogude Eestist välismaale. Autor jutustab avameelse loo põgenemise üksikasjadest, esimestest kuudest võõras kultuuriruumis ja püüdlustest uue keskkonnaga kohaneda. Seda kõike teadmises, et tagasiteed Nõukogude Eestisse enam ei ole.

Kuna tegemist on tõsielulise raamatuga ning Alex Lepajõed ei saa kindlasti pidada klassikaliseks kirjanikuks, vajab mõtestamist tema kuvand tänapäeva Eestist. Lepajõe on tuntud inimene ja kahtlemata mõjutab see arvamusi tema raamatu kohta. Seetõttu on võimalik, et raamatu  kohta kujundakse arvamus isegi juba enne selle lugemist. Nõukogude ajal elanud inimestele sai Alex Lepajõe tuntuks põgenemisega Nõukogude Liidust välismaale. Minule, kui hiljem sündinule meenub Lepajõe eelkõige üle 10 aasta tagusest telesaatest “Täna õhtul Alex Lepajõe”, kus ta peamiselt seltskonnaajakirjandusest tuntud inimestele otsesaates julgeid küsimusi esitas ning nii mõnigi kord selle eest ajakirjaduse vahendusel hiljem saatekülaliste poolt teravat kriitikat pälvis. Kuid saade oli põnev ja selle vaadatavus kõrge. Seetõttu seostub Lepajõe paljudele inimestele meelelahutusega.

ETV saates “Hommik Anuga” tunnistas Alex Lepajõe, et raamatu kirjutamine polnud tema jaoks kerge. Aprillis ilmus ajalehes Kes-Kus arvustus, kus Lepajõed peeti rumalaks ja kaheldi tema oskuses raamatut kirjutada. Kuid raamatut lugedes selgus juba esimestel lehekülgedel, et Lepajõe on kirjutanud väga tugeva teksti ning Kes-Kus´is ilmunud arvustuse autor polnud suure tõenäosusega leidnud aega raamatu lugemiseks. Tegemist on keeleliselt väga heal tasemel oleva  tekstiga, mille sündmustik on põnev. Ehkki on teada, et Lepajõe on tänapäeval heal majanduslikul järjel olev keskealine pereisa, tekib raamatut lugedes pidevalt mõte, mis saab edasi ja kuidas ta raskest olukorrast välja tuleb. Tegemist on intelligentse tekstiga, mis kirjeldab Nõukogude ja lääne ühiskonna toimist ning nende erinevusi, kirjeldab rootslaste suhtumist pagulastesse ning selgitab, kuidas mõtles ta toonasest sündmustest 23 aastaselt ning kuidas vaatab ta neile tagasi tänapäeval, 55 aastasena. Minule, kui Nõukogude aega mittemäletavale noorele inimesele oli väga põnev lugeda, mida Lepajõe arvab toonases Eestis levinud suhtumisest töötamisse ja poliitikasse. Raamatus jutustab Lepajõe ka oma naissuhetest, kuid seda igati väärikalt ja ilma ebavajalike liialdusteta. Kuid need inimesed, kes raamatust kergemat meelelahutust otsivad, ei pea lõpuni pettuma. Vahel on autor oma tõsiseid mõtteid teinud huumoriga värvikamaks.

Teos sobib lugemiseks kõigile ajaloo- ja kultuurihuvilistele.

 

Vaata leidumist e-kataloogis ESTER

 

Aimur-Jaan Keskel
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 

 
1 kommentaar

Posted by &emdash; 13. juuni 2017 in biograafiad-memuaarid, ilukirjandus

 

Tuomas Kyrö. Kõike head, toriseja!

Ilmunud: Varrak, 2017
Tõlkinud Kadri Jaanits

 

Muheda huumoriga raamatu peategelane on üks torssis vanamees, kes on otsustanud kõike enda elus juhtida kuni lõpuni välja. Niisiis mööduvad tema päevad nii oma naise poputamisega hooldekodus kui ka kodus iseendale järelhüüde koostamise, kirstu ja hauapuu meisterdamisega…

Ühel päeval jäi ta aga peale kirstu „proovimist“ sinna sisse magama. Ärgates hõigete peale, üritas ta küll sealt kähku välja saada (no, saadetaks ju ilmselt hullumajja kui leitaks vanamees kirstus magamast!), kuid tegi hoopis kogu kirstuga „eskimopöörde“ …

Teos on täis heietusi ning mõtisklusi läbi huumori. Peategelane mõtleb kogu oma elu üle järele, nendib oma vigu ning lõppkokkuvõttes jõuab nii endas kui elus selgusele. Samuti paneb ta paika ka oma poja elu.

Eesti keeles on ilmunud varem samalt autorilt „Kerjus ja jänes“ (Tänapäev, 2012), mida tasub samuti lugeda.

Head lugemist ja muhelemist!

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Helen Reiser-Liim
Nõmme raamatukogu juhataja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 6. juuni 2017 in ilukirjandus

 

Margit Sarapik. Õhku joonistatud naeratus

Ilmunud: Tänapäev, 2017

„Õhku joonistatud naeratus“  on Kirjastus Tänapäev 2015. aasta noorteromaani äramärgitud töö.

Peategelane, noor kõrgushüppajast tulevikutalent, Britt leiab end ühel hetkel haiglavoodist teadmata, kuidas ta on sinna sattunud. Tervise paranedes taastub ka järk-järgult mälu, mis on kui reis ajas kuni käesoleva ajani.  Kuigi füüsiline paranemine läheb omasoodu, siis hinge osas on vaja ise vaeva näha ja sealjuures mängib suurt rolli tema palatikaaslane Jasmin. Tüdrukutest saavad väga head sõbrannad ja Britt saab viimaks elus edasi liikuda oma valitud rajal ja just sellise kiirusega nagu talle sobib. Viimaks saab ta olla vaba ja tavaline noor tütarlaps nagu ta seda oli soovinud.

Ent kõik ei lõppe kahjuks hästi … Aga seda saate juba raamatust ise lugeda.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Helen Reiser-Liim
Nõmme raamatukogu juhataja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 31. mai 2017 in ilukirjandus, noorsooromaan

 

Norman Ohler. Patsient A. Uimastid Kolmandas Reichis

Ilmunud: Helios Kirjastus, 2017
Tõlkinud Elina Adamson

 

II maailmasõja käsitlusi on ilmunud erinevaid, võiks öelda, et II maailmasõda on enim uuritud periood maailma ajaloos. Sõja ühte võtmeisikut, Adolf Hitlerit on samuti uuritud erinevatest vaatepunktidest.

Sõjasündmustele ja Adolf Hitleri tegudele annab uue vaatepunkti Norman Ohler. Oma uurimuses käsitleb ta uimastite kastutamist II maailmasõjas.

Hitleri võimule tulekuga algas suur sõda uimastite ja nende kasutamise vastu Kolmandas Reichis, mis lõpeb sellega, et riigijuht, kõrgemad sõjaväelased ning lisaks sõdurid ja tavakodanikud olid sõltuvuses erinevatest kangematest ainetest.

Loetud raamat tekitas palju küsimusi.

Kas II maailmasõja algus oleks kulgenud teisiti, kui sõduritele poleks antud pervitiini? Kui palju mõjutas sõja lõppu Hitleri sõltuvus erinevatest narkootilisest ainetest? Kas kainena oleks Hitleri käsud teised olnud?

Raamat otseseid vastuseid anna, aga paneb mõtlema võimalikele teistele lahendustele.

Autor Norman Ohler on teinud põhjaliku eeltöö. Töötatud on läbi suur hulk arhiivimaterjale, mis varem kättesaadav polnud.

Raamat pole kindlasti kerge lugemine. Hea, kui on olemas ka taustteadmised II maailmasõja sündmuste kohta. Samas on tekst voolav ja kaasahaarav.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Sigrid Teppart
Sõle raamatukogu raamatukoguhoidja

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 30. mai 2017 in ajalugu

 

Kiersten White. The Chaos of Stars

New York : HarperTeen, 2014

 
Sixteen-year-old Isadora is the daughter of Egyptian gods Isis and Osiris. While a child she adored her beautiful mom and mysterious father and believed that she was immortal like them. Until the day she realized that she’s not going to stay in this world eternally like her parents, instead she’s going to die and her parents don’t do anything to stop it. For Isadora it means only one thing: her parents don’t love her enough to keep her forever.

Feeling hurt and unloved, Isadora is planning to leave Egypt, if she only knows how. When she gets the opportunity to move to San Diego, to live with her older and favourite brother for a while, Isadora jumps on it without hesitation. She starts working in the museum, finds new (or can I say, her first) friends and eats too much sugar. And then there comes a boy. The gorgeous boy with most breathtakingly blue eyes who understands her and is there for her if she needs him. After it turns out that everything is not as well as it seemed and the danger is lurking in the shadows, Isadora needs help more than before.
Isadora is very angry, stubborn and selfish girl who thinks that her parents doesn’t understand her. Some may say that she is annoying, but I think that she seems real, she is sixteen after all. We all have been there in our teenage years, when we were angry at the whole world and thought that our opinion was always right. Thus, even if I don’t agree with everything Isadora says and does, I understand her very well. I think that the author have captured teenage spirit well indeed.

And what is more important, the book has great character development. Over the novel you can see Isadora growing and becoming more understanding and reasonable. She starts admitting her mistakes and realizes that her mother was right. Thus, for me, the novel is mostly the story about becoming an adult.

Mythology part is rather secondary, just background for the mother-daughter relation story. If you are searching serious Egyptian mythology book, then I don’t recommend it. But if you want some quick and light reading with some bits of magic, then give it a go.

 

There are two extra points I want to give to the book:

  • One for the beautiful cover that was the cause I picked up this book from library shelf altogether.
  • Second for the romance plot. Even if it was quite cliché, at least there was NO love triangle. Finding young adult literature without love triangle can be quite challenging.

 

Check e-catalogue ESTER

 

Hanna Laasberg
Department of Estonian Literature

 

Eduardo Mendoza. Gurbilt teateid ei ole

Ilmunud: Toledo Kirjastus, 2017
Tõlkinud Maarja Paesalu

„Gurbilt teateid ei ole“ on üks väga omamoodi raamat. Kirja on see pandud nagu logiraamat. Selle stiil ja keel on väga lakooniline. Kirjeldatakse tegelase mõtteid ja sündmuseid, mis temaga juhtuvad. Need sündmused on kohati ikka väga absurdsed ja haledalt lollakad, aga samas need mõjuvad naljakalt. Nii et seda raamatut lugedes saab päris palju naerda.

14.00   Mu keha ei pea enam vastu. Toetan põlved maha, kõverdan vasaku jala taha, parema jala ette, ja puhkan. Märgates mind sellises asendis, annab üks proua mulle kahekümne viie peseetase mündi, mille ma viisakusest kohe alla neelan. Temperatuur 20, kraadi, suhteline õhuniiskus 64 protsenti, nõrk lõunatuul, meri peegelsile. (lk 12)

Tegevus toimub Barcelonas enne 1992. aasta olümpiamänge, kui maanduvad kaks tulnukat. Ühe nimi on Gurb, teise nime me teada ei saagi, sest tema jutustab lugu ja oma nime ta ei maini. Nad on tulnud tutvuma planeediga Maa ning siinse eluoluga. Nende eesmärk on sulanduda inimeste hulka ja mitte tähelepanu äratada. Õnnetuseks antakse Gurbile blondi poplauljanna kuju. Gurb kaob õige pea Barcelonasse ära.

Otseselt siin mingit seoselist lugu pole, vaid lihtsalt kajastatakse teise tulnuka Gurbi otsinguid. Selleks kasutab ta mitmeid erinevaid inimkehastusi. Need otsingud viivad teda erinevatesse paikadesse Barcelonas – restoranidesse, baaridesse, tänavatele, kraavidesse ja paar korda ka vanglasse. Nagu öeldud oli tema eesmärgiks mitte tähelepanu äratada ja massi sulanduda. See ei taha aga üldse õnnestuda, sest need tema juhtumised on lihtsalt nii omapärased. Näiteks satub ta asendama baaripidajaid:

07.19   Teen baaris ringkäigu ja kontrollin seadmeid. Usun, et saan need kõik käima, välja arvatud ühe väga keerulise masina, mida nimetatakse kraaniks.(lk 65-66)

08.05   Ma ei leia kusagilt õlleklaase. Joon, surudes huuled vastu õllevaadi kraani. Mu kõik poorid ajavad vahtu välja. Näen välja nagu lammas.(lk 66)

08.35   Serveerin esimesele kliendile piimakohvi. Suurest ärevusest loksutan poole maha. Elektrijuhe ripub mul ikka ninast välja ja taipan (liiga hilja), et panin kohvi sisse piima asemel Raidi. Temperatuur 21 kraadi, suhteline õhuniiskus 50 protsenti, nõrk kirdetuul, merel kerge värelus. (lk 67)

Autor ise on oma raamatu kohta öelnud, et see on kõige veidram raamat, mille ta kirjutanud on. Ma nõustun tema arvamusega, kuigi pole tema teisi teoseid lugenud. Veider raamat tõesti. Seda sellepärast, et tegu ei ole tervikliku teosega ja see pole sellisena mõeldudki. Eduardo Mendoza kirjutas selle loo ajalehes avaldamiseks, ühtseks raamatuks muudeti see alles hiljem. Selle raamatu veidrus teebki teose eriliseks, nii et soovitan lugeda. Lugemine edeneb kiirelt ja hea tuju on garanteeritud. Kes soovivad tujutõstmist, siis see raamat sobib ideaalselt.

Eduardo Mendoza ise ütleb oma raamatu kohta järgmist:

Kahtlen, kas kaasaegses kirjandusloos leidub kergemini loetavamat teost, ja seda eelkõige järgmisel lihtsal põhjusel, et raamat on kirjutatud kõnekeeles, selle sisu pole raske ja peatükid, millest see koosneb, pole pikale veninud. Peale selle on see raamat sama lootusrikas, nagu oli keskkond, kus selle kirjutasin  – tookord oli paljulubav kevad. Erinevalt teistest minu kirjutatud humoristlikest lugudest pole selles teoses kübetki kurvameelsust. See on hämmeldunud pilguheit maailmale, kohmetu vaatenurk, milles pole sellegipoolest midagi traagilist ega kammitsetut. (lk 158-159).

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Triinu Rannaäär
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 24. mai 2017 in huumor, ilukirjandus, ulme