RSS

Grégoire Delacourt. Minu soovide nimekiri

Ilmunud: Eesti Raamat, 2017
Tõlkinud Margot Endjärv

 

Jocelyne on 47-aastane ja ta peab pisikest pudupoodi. Samuti on tal paljusid oma linna naisi inspireeriv käsitööblogi, mis on tähelepanu äratanud ja küsimusi tekitanud ka noores ajakirjanikus, kelle ema on saanud tänu sellele nö uue hingamise. Aga Jocelyne´l ei ole vastuseid ajakirjaniku küsimustele. Ta lihtsalt elab oma väikest turvalist elu.

Pärast laste sündi pisut ülekaaluline, kuid oma eluga toimetulev ning rahul muretu väike naine, kelle lapsed on oma elu peal. Tema abikaasa on täiesti tavaline paremast ametipositsioonist ning uhkemast elust unistav tehasetööline ning tema parimad sõbrannad on naabruses ilusalongi pidavad kaksikõed.

Jocelyne on jõudnud punkti, kus ta hindab oma elu ja võrdleb seda oma teismeliseea unistustega, mis aga purunesid koos ema ootamatu surma ning isa invaliidistumisega. Rasked aastad on selja taga, halb on ununenud. Valudel, mis on olnud liiga rasked, on lastud minna. On ta õnnetu? Vist mitte, sest tal on ta töö, mees, kes teeb parimaid võileibu, toredad sõbrannad Daniele ja Francoise ning tema väikesed naudingud.

Siis ostab ta kaksikutest sõbrannade pealekäimisel lotopileti. Ja võidab 18 miljonit. Ta ei räägi sellest kellelegi, veel mitte… Ta kõhkleb tšekki rahaks vahetamast ning asub koostama oma soovide vs hulluste üha uusi nimekirju. Kuid kas need on ikka vaid tema soovide nimekirjad … ? Ta võiks muuta oma elu täielikult, aga mida ta tegelikult tahab? Teiste unistuste elluviimine tähendab ohtu need kõik hävitada. Kui üks asi saab teha head, siis saab see teha ka halba …

Kuid ühel päeval variseb kõik kokku. Kuigi  vaistlikult ette aimates krahhi, saabub see sind lolliks tehes ikka ootamatult. Kuid alati on nii, et kui sulgub üks uks, siis avaneb teine. Ole julge, jäta halb selja taha, mine edasi. Mis sellest, et keegi on su vajaduste ja soovide nimekirjad puruks rebinud, läbi kriipsutanud, varastanud ilusa tuleviku.

Ja reetur? Uskus ta andestust? Lootis ta leida mõistmist, tagasipöördumisvõimalust või seda, et mõistetakse asju, mida ei selgitata? Leidis ta asjades oma väikese ja tühise õnne? Või jäi üksi oma asju täis tühja ellu igatsema taga mineviku soojust, anuma andestust.

Hea raamat täis psühholoogilisi mõtisklusi ja häid väljendeid, mis manavad silme ette selgeid pilte hingeseisundeist, olukordadest. Põnevust ei maksa sellest otsida, aga pinget on piisavalt. Sündmusi hakkad aimama ehk poole pealt, kuid lõpp tabab sind ikka ootamatult.

Kas just kõige tugevam lõpp? Jäägu see iga lugeja enda otsustada.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Maimu Johannson
Paepealse raamatukogu raamatukoguhoidja

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 19. mai 2017 in ilukirjandus

 

Barbara Quick. Vivaldi Neitsid

Ilmunud: Eesti Raamat, 2009
Tõlkinud Victoria Traat

 

Barbara Quick on loonud suurepärase romaani ajaloolistel ainetel.

Raamat kirjeldab noore naise (võiks öelda tegelikult lapse) Anna Maria dal Violin´i  elu Ospedale della Pieta´ kloostrimüüride vahel, kuhu ta vastsündinuna oli jäetud nagu kõik teised selle kloostri kasvandikud (tegemist oli orbudekoduga). Kloostri ja peategelasega oli tihedalt seotud ka Vivaldi, kes tegutses Pieta´ kloostris maestro ja komponistina.

Loo keskseks teemaks on Anna Maria püüdlused teada saada, kust ta pärit on. Selle teema ümber on põimitud elu kloostris, Figlie di coro liikmete igapäevaelu sündmused ja intriigid ning loomulikult Anna Maria ja tema coro sõbrannade vahelised suhted ja seiklused (mida tõlgendatakse kloostris kui reeglitest üleastumist ning millle ilmsikstulekul Anna Maria pidevalt karistada saab).

Raamatu lõpus on väljatoodud autori märkused selle kohta, kui palju oli raamatus ajaloolist tõde ning mis oli kirjaniku fantaasia vili.

Mis mind väga meeldivalt üllatas oli see, et raamatu lõppu oli pandud ka muusikateoste pealkirjad ja stseenid raamatus, kus neid oli kirjeldatud. Fantast!

Soovitan lugeda kõigil, kellele meeldivad armastusromaanid.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Helen Reiser-Liim
Nõmme raamatukogu juhataja

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 16. mai 2017 in ajalooline romaan, ilukirjandus

 

Ester Bardone, Anu Kannike, Inna Põltsam-Jürjo, Ulrike Plath. 101 Eesti toitu ja toiduainet

Ilmunud: Varrak, 2016

Kõnealuses raamatus on juttu Eesti toidukultuuri olulisel määral kujundanud toitudest ja toiduainetest. Saame teada, millal mingit toitu-toiduainet kasutama hakati ja mil viisil seda edaspidi tehtud on. Eraldi on vaadeldud toitumiskombeid baltisakslaste köögis ja Eesti maarahva hulgas. Ajaperioodidena on enamasti käsitletud 19. sajandit, Eesti Vabariigi aega, Nõukogude aega ja tänapäeva, vajadusel muidugi ka  keskaega, varauusaega ja muinasaegagi. Ajastutruu pildi loomisel on raamatu autorid toetunud mitmekesistele materjalidele: kroonikad, kokaraamatud, muuseumite materjalid, ajakirjandus, mälestused, maalid jm. Kiiduväärt on illustratsioonide rohkus: ajaloolised fotod, vanad maalid, omaaegsed pakendid ja reklaamid.

Lisaksin siia mõned teemakohased isiklikumat laadi seigad.

Kunagi möödunud sajandi kahekümnendate aastate lõpus (või kolmekümnendate alguses) läks minu vanaisa Velise alevikku laadale ja tuli sealt tagasi uutmoodi asjaga, millel tomat nimeks. Ilus punane, aga süüa ei sündinud. Keegi perest ei tahtnud seda, ka lapsed mitte. Aga ei sobi ju kallist kraami ära visata, ja seepärast päästis vanaema olukorra ja sõi uut moodi köögivilja ära. Suhkru abil muutis maitse enne enda jaoks meelepärasemaks.

Teine sarnane lugu juhtus möödunud sajandi kuuekümnendate aastate alguses minu onu ja onunaisega. Nad olid maalt Paide linna ringi käima tulnud  ja seal pikas sabas hinnalise kraami järgi seisnud – banaane müüdi. Kumbki polnud neid enne proovinud. Hakkasid siis kohe linna vahel banaani mekkima, aga selgus, et sugugi ei maitse. Banaanid visati ära. Uuega harjumine võttis veel aega.

Seda raamatut lugedes meenus mulle, et minu lemmikjook lapsena oli kasemahl, Tartu konservitehase oma. Nähtavasti oleks praegugi, kui seda veel toodetaks. Minu sõbranna jaoks on aga kaljade etalon see kunagine suurtest kollastest mahutitest müüdud rüübe. Oli tõesti suurepärane.

Raamat peaks huvi pakkuma nii toidu- kui ka ajaloohuvilistele lugejatele ja võib olla äratama ellu mõne vana mälestuse.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 
Täiendavaks lugemiseks:

Inna Põltsam-Jürjo. Pidusöögist näljahädani: söömine-joomine keskaja Tallinnas (2013)

Raili Mikk. Söögimosaiik : retsepte ja toidumälestusi 1970.-80. aastatest (2012)

Aliise Moora. Eesti talurahva vanem toit (2007)

 

 

Anneli Limberg
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 9. mai 2017 in Eesti, eesti autor, toitumine

 

Maria Turtschaninoff. Maresi: Punase kloostri kroonikad

Ilmunud: Varrak, 2017
Tõlkinud Marja Aaloe

Sündmused toimuvad ühel üksikul saarel asuvas kloostris, mis on pelgupaigaks naistele ja tüdrukutele, kes sinna ühel või teisel põhjusel on pagenud.

Raamatu peategelane, neli aastat tagasi kloostris oma uut elu alustanud 13-aastane Maresi on end  sisse seadnud ja tunneb elust ning  uute teadmiste omandamisest rõõmu. Tema ja ka teiste rahuliku elu  pöörab aga pea peale ühe uue tüdruku, Jai, saabumine. Jaid otsib taga tema isa, kelle eest on vaja kloostrielanikel nii teda kui ka ennast kaitsma hakata. Siinkohal olgu öeldud, et selleks kasutatakse eelkõige iideid salateadmisi ja naiselikku väge.

Raamat on kergesti loetav ilma liigse ja lohisevat tekstita, millest tahaks lugedes üle libiseda.  Kui alguses tundub, et tegu on lihtsalt tüdrukute elu kirjeldamisega tavalises kloostris, siis loo edenedes selgub, et raamatus peitub ka palju müstitsismi. Kuuldavasti plaanitakse teose põhjal vändata ka film.

Kui sulle meeldis Maresi, siis soovitan sul lugeda ka raamatut  „Vivaldi neitsid“  (B. Quick).

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Helen Reiser-Liim
Nõmme raamatukogu juhataja

 

Zuleihha avab silmad. Guzel Jahhina

Ilmunud: Tänapäev, 2017
Tõlkinud Jüri Ojamaa
 

Talunaine Zuleihha Valijeva elab ühes Tatari külas. Ta on Murtaza abikaasa; nad abiellusid, kui Zuleihha oli 15-aastane. Nad on matnud neli tütart, kes üks teise järel sündisid ja surid enne romaanis kajastatavaid sündmusi. Zuleihha on töökas ja jumalakartlik naine, kuigi kogu aeg kahtleb selles. Hoolitseb majapidamise ja põllu eest, ohverdab andamit külavaimudele. Üritab kõigest väest olla tubli ja abiks oma rangele mehele.

Zuleihha haaras kaltsu ja roomas vett pühkides põlvili põrandal. Tonksas pealaega vastu mehe kõvu, otsekui raudseid jalgu. Kogus lapiga sulavett nende ümbert, julgemata pead tõsta. Tema paremale käele astus suur torkiv vilt. Zuleihha tahtis käe selle alt ära tõmmata, kuid vilt surus sõrmedele nagu kivi. (lk 40)

Ühesõnaga Zuleihha elab tavalise naise tavalist elu, siis kui “naiste õigusi” veel ei olnud.

Aga ühel päeval tapab punane komissar Murtaza ning Zuleihha kui kulaku naine saadetakse kodukülast ära. Kuhu? Küsi Allahhi käest.

Sellest, mida Zuleihha ja tema saatusekaaslased pidid üle elama, on kirjutatud palju dokumentaalromaane ja mälestusi, tehtud filme. Ent alati paneb imestama, et inimene elaski üle, jäi ellu. Vähe sellest – suutis säilitada väärikuse, muutus vaimselt tugevamaks.

“Ja lisaks veel üks asjakohane vanasõna”, ütles Isabella. “Partir, c´est mourir un peu. Ära sõita on nagu natuke surra.”

Juzuf teadis juba palju prantsuse vanasõnu, lõbusaid ja täpseid – armastuse, sõja, kuningate ja meremeeste, lammaste ja munapudru kohta. Aga see tundus olevat kurb, poleks nagu üldse prantslaste oma.

“Kas ei ole mõnda teist, lõbusamat?”

“Anna andeks, ma tahtsingi öelda midagi muud. Siin on teine vanasõna. Pour atteindre son but il ne faut qu´aller. Et sihini jõuda, pole inimesel vaja teha muud kui minna.” (lk 358-359)

Ja võib-olla on tõesti nii, et inimene suudab paljusid asju üle elada ja hakkama saada ilma paljude asjadeta, kui tal on kuhu või Kelle juurde minna.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Aleksandra Gontšarova
Pääsküla raamatukogu raamatukoguhoidja

 
 

Argo Kasela. Taevakirju

Ilmunud: Petrone Print, 2017

 

Glamuurne elu taevalaotuses. Kas ikka on? TEGELIKULT!? Meie mõtteid mõjutamas „Mile High“ seriaalis nähtu? See on Hollywood, lubage meenutada!

Kummaline, et kõiketeadjad, alates ajakirjanikest ja lõpetades netikommentaatoritega  arvavadki end kõike teadvat nii peaaegu kõigest kui ka lennundusest. Miks muidu ilmub meedias veidrate pealkirjadega artikleid ja õelaid ning teravasõnalisi  kommentaare.  Kas tegelikkus aga vastab kirjapandule? Vast tasuks piiluda pisut ka selle elu „kardinate“ taha, et vältida süüdistusi sabotaažis, käpardlikkuses, kiuslikkuses, lohakuses ja joomarluseski.

Ehk paneks sõnakaid tegelasi mõtlema tegelikule TURVALISUSELE, mis on kõige algus, põhjus ning tagajärg  üks lend mittekorras lennukiga ja zombistunud personaliga, mida muidugi juhtuda ei saa ega ükski inimene läbi elada ka ei tahaks.

Lisaks kõiksugused eeskirjad, nõuded ja regulatsioonid, aga ka kogemused, ränkraske viimsete pisidetailideni läbimõeldud koolitused, kontroll-lennud, instruktorid ning isikliku elu peaaegu olematus.  Alles siis võiks mõni kriitik „võtta suu täis“ ja öelda, mis ta asjast arvab.

Sageli ei mõista ka pardapersonali koolitajad, miks pürgitakse lendama ja tullakse ära nö normaalse töö pealt.

 

Argo Kasela. Taevakirju.

Töötanud nii ajakirjanikuna kui turismikorraldajana otsustas autor proovida kätt ka lennusaatjana. Raamat kõneleb tema ja kolleegide kogemustest üsna ladusas ja kergesti loetavas stiilis.

Mitu lendu päevas on inimvõimete piir, kui kahjulik on siis pardapersonali töö. Raamat heidab pilgu ränkraske ja kõrgeid nõudmisi esitava lennunduse köögipoolele.

Kümned tuhanded lendajad üle ilma võlgnevad oma elu ja heaolu nii tava- kui kriitilistes olukordades oma elu ohtu seadnud salongipersonalile, kellel vaatamata kõigele jagub ikka veel ka huumorimeelt.

 

Pardateenindajad üle kogu maailma on kokku pannud lausa edetabeli, mis iseloomustab seda ametit kõige paremini ning mis tõestab veel kord, et kõik pole kuld, mis hiilgab.

Nädalapäevad. Esmaspäev? Teisipäev? Reede? Kuupäev? Pole oluline. Taeva all raudes torus kaotavad need mõisted tähenduse.

Puhkus. Kui just puhkuseraha ei laeku, ajad selle vabade päevadega segamini.

Kellaaeg. On hommik? Lõuna? Õhtu? Vahet pole. Eriti kui sa külastad 24 tunni jooksul nelja ajatsooni.

Söögiajad. Mis need veel on? Süüakse siis, kui on nälg.

Öö on magamiseks. Õigus. Kusagil maailmas on ikka öö. Talvisel ajal ja põhjamaises kliimas pole vahetki. Tuled tööle ja saabud töölt ikka pimedas.

Hommikukohv. Mõiste kaotab selle töö juures tähtsuse.

Kuhu sa lendad? Kui sa just pöördejaama kohale ei jää, siis, ausalt, pole vahet.

Kust sa täna tulid? Vaata eelmist punkti. Või siis ei mäleta.

Kus sa praegu oled? Lennujaamas, lennukis või hotellis. Vahet pole, kus. Ma olen tööl.

Kuidas sul tööl läheb? Stabiilselt. Praegu. Aga kõik võib kohe muutuda.

 

 

Kas tõesti peame meie, kes midagi ei aima pardateenindajate (või üldse klienditeenindajate) alati naeratavate nägude taga, seda elu glamuurseks ja võtame vabaduse olla õelad ja uriseda? Lugupeetud lendajad, mõelge enne hoolega ja lugege seda lahedat raamatut! Müts maha salongiteenindajate ees! See elu ei olegi nii lilleline, kui paistab.

Äärmiselt humoorikas, huvitav ja informatiivne raamat. Küll mitte kõiksugu lendajate ärahirmutamiseks, aga oluline vast oma negatiivse või täis illusioone suhtumise maa peale toomiseks.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Maimu Johannson
Paepealse raamatukogu raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 3. mai 2017 in biograafiad-memuaarid

 

Klabund. Borgiad: ühe perekonna romaan                 Heinrich Büttner. Lucrezia Borgia: XV sajandi huvitavaim naine                                              Maike Vogt-Lüerssen. Lucrezia Borgia: paavsti tütre elu renessansiajal

Klabund.
Borgiad: ühe perekonna romaan
Ilmunud: Monokkel, 2003
Tõlkinud Uno Liivaku

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Heinrich Büttner.
Lucrezia Borgia: XV sajandi huvitavaim naine
Ilmunud: Monokkel, 1993

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Maike Vogt-Lüerssen.
Lucrezia Borgia: paavsti tütre elu renessansiajal
Ilmunud: Olion, 2006
Tõlkinud Katrin Kaugver

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Kui lähtuda kahest esimesest autorist, siis jääb tõenäoliselt väga väär ettekujutus 15. -16. sajandi vahetuse ühest silmapaistvaimast naisest. Need raamatud on äärmiselt naiivsed (Klabund) ja vasturääkivad, toetuvad pigem kaasaegsete pahatahtlikule laimule ning Borgiate mõjukate vaenlaste  kurjadele  kuulujuttudele Lucreziast kui tahtejõuetust ja nõrgast, samas liiderlikust ja kättemaksuhimulisest naisest (Büttner), samuti tema lähedastest ning lähikondsetest. Enamus kuulujutte tõenäoselt olid põhjustatud Lucrezia väga soojadest suhetest oma vendade Cesare ja Juani ning isa ja tema tütrest lemmiklapse heast läbisaamisest. Vast mängis oma rolli ka isa, paavst Aleksander VI liiderlikkus vaatamata tolle antud kasinusvandele. Kuid on ka tõsiseltvõetavat materjali, millele toetudes ilmselt on võimalik sellest äärmiselt huvitava elukäiguga naisest saada enam-vähem tõesem ja ausam pilt.

Maike Vogt-Lüersseni biograafiline raamatuke toetub Lucrezia kaasaegsete kirjadele, ülestähendustele ning dokumentidele, eeskätt paavstide sakslasest tseremooniameister Johann Burchardi päevikule alates aastast 1483, mil Lucrezia oli vaid 3-aastane kuni Burchardi surmani 1506. aastal, samuti ka Lucrezia enda ning tema pereliikmete kirjadele ja dokumentidele. Ja nagu väidab autor, ei jää tõde oma põnevuselt alla vaenlaste levitatud kuulujuttudele.

Tolle aja kõrgest soost naine ei saanud kunagi valida oma elu südame järgi, vaid ta oli enamasti poliitiliste kauplemiste, kokkulepete ja õukonnamängude ohver. Nii ka Lucrezia, kes oli vaatamata armastusele ja lemmiklapse staatusele isale siiski poliitiline vahetuskaup kirikuriigi mõjuvõimu suurendamiseks. Nii kujunes pidevate abielude liitmiste ja lahutamiste tulemusel paavsti tütre elu üsnagi kurvaks, üksildaseks, täis kaotuskibedust, vääritimõistmist, kuigi ümbritsetuna rikkusest ja kaunitest kunstidest.

Raamatud ajaloohuvilisele, mis tekitavad vastakaid tundeid.

 

Maimu Johannson
Paepealse raamatukogu raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 28. apr. 2017 in ajalooline romaan, ajalugu, ilukirjandus