RSS

John Berendt. Langevate inglite linn

Ilmunud: Pegasus, 2008
Tõlkinud Victoria Traat

Ameerika ajakirjaniku ja kirjaniku John Berendti (s. 1939)  romaan viib meid alustuseks 1996. aasta 29. jaanuari õhtusse, mil kuulus Fenice ooperiteater põleb peaaegu maani maha. Kolm päeva pärast tulekahju Veneetsiasse saabunud raamatu autorist saab otsekui kriminalist, kes siseneb selle salapäraselt tabamatu linna olemusse  ja avab meile samm-sammult tulekahju tagamaid ja teatriülesehitamise kaleidoskoopilist lugu.

Nii Veneetsia ise, kui ka kõik , mis selles linnas aset leiab, on täis salapära. Miski pole üheselt selge, kõik on mitmeti tõlgendatav. Ja sündmuste otsad suubuvadki lõpuks ikka vette. Veneetslased iseütlevad selle kohta, et miski pole tõene, sest tõde on muutuv ja et see ongi Veneetsia efekt. Autor nagu tõeline veneetslane ei annagi millegi ega kellegi kohta otsest hinnangut. Tema hea vaatlusoskus, olude tundmine ja empaatia annavad lugejale ise võimaluse oma arvamus kujundada.

Uue teatrihoone avamine leiab aset 2003. aasta detsembris. Kaheksa aasta jooksul toimunud teatri taastamise ja tulekahju uurimise taustal avab Berendt meile terve galerii omanäolisi tegelasi, kelle kaudu avaneb omakorda erakordne linna ajalugu. Nende värvikate tegelaste üksiklugudest kujuneb välja suurejooneline Veneetsia atmosfäär oma maagias ja salapäras.

Kuna kõik raamatus olevad tegelased kannavad oma tõelisi nimesid, siis võib kirjutatut nimetada ka dokumentaalromaaniks.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Virve Edro
Nõmme raamatukogu raamatukoguhoidja

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 8. dets. 2017 in ilukirjandus

 

Piret Bärg. Neljamõõtmeline teenindus

Ilmunud: KlienditeenindusKeskus, 2017

Seda raamatut kätte võtma ajendas mind huviäratav pealkiri – ükski teeninduse mõõde polnud mulle eelnevalt teoorias tuttav, 4D teenindusest rääkimata.

Väljaandega tutvumine oli rõõmustav kogemus. Mulle meeldis, et hästi suur osakaal on selles tõsieluliste teenindusnäidete kirjeldustel, jutustajaks võib olla nii kliendi- kui ka teenindaja rollis olev isik. Peaaegu kõik näited kajastavad positiivset teeninduskogemust. Kirjeldatud situatsioonid on tihtilugu lõbusad ja mõnikord isegi puäntlikud. Kuigi teenindusnäited pakuvad omaette toredat lugemist, on nad mõeldud siiski teooria näitlikustamiseks.

Raamatu autor, teenindus- ja suhtlemiskorraldaja Piret Bärg, on analüüsinud aastate jooksul arvukalt teenindussituatsioone ja nendest lähtuvalt loonud universaalse teenindusmudeli. Selle kohaselt ootab iga klient ootab teenindusolukorras vähemalt neljamõõtmelist teenindust:

  1. Märka
  2. Mõista
  3. Lahenda
  4. Väärtusta

Raamatust selgub, et tegelikult on olemas ka 0-mõõde, teeninduse põhialuseks olev positiivne suhtumine. „Me ise loome keskkonna, milles viibime,“ öeldakse raamatus.

Vastavalt nendele mõõtmetele on raamat üles ehitatud. Lisaks teenindusnäidetele sisaldavad peatükid ka soovitusi ja harjutusi uute ideede kasutuselevõtmiseks.

Väärt lugemine.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Anneli Limberg
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 6. dets. 2017 in klienditeenindus

 

Heiki Pärdi. Eesti argielu: teekond moodsasse maailma

Ilmunud: Tänapäev, 2017

Ega me eriti ei mõtle igapäevaste asjade tähenduse üle. Või selle peale, kuidas meile nii argiseid ja iseenesestmõistetavaid toimetusi tehti (või siis ei tehtud) umbes sada aastat tagasi.  See, mis on tänapäeval paljudele esmatähtis, ei olnud tollal üldse oluline. Võib tunduda kummaline, et kunagi on antud välja reeglid lauakommete kohta, kus on kirjas, et lauas ei tohtinud röhitseda, sülitada, oksendada ega nina kuuehõlma sisse või käega nuusata.

Raamatus on juttu eestlaste argielust ja hügieenist ning kuidas me viimase 150 aastaga keskaegsetest talupoegadest moodsateks eurooplasteks oleme muutunud. Autor on kasutanud väga põnevat sanitaartopograafilist andmestikku aastaist 1922-1927, mida tehti Eesti Vabariigi algusaastatel. Leiti, et on vaja teada saada, milline on meie rahva, riigi ja maa olukord meditsiinilisest või arstiteaduslikust seisukohast.

 

Väljavõte sanitaartopograafiliste andmete kogust:

Eluruum on kuni 3 m kõrge (vilja, rehe kuivatamiseks). Rehealune kõrvuti eluruumiga. Rehe all loomad. Sõnniku tasapind rehe all palju kõrgem kui eluruumides põrand: selle tagajärjel tekivad tuppa läbi lagunend vaheseina virtsa ojad. Toa põrandal alalised haisevad virtsa ojad. Õhk mürgitud igasugusest roppusest, sõnnikust, toidujäänustest söögilaual. (Nähtavasti  koristatakse toidu lauda äärmisel ruumipuudusel ainult). See vana 100- aastane talu, oli kõige mustem, ropem, haisevam ja kitsam terves vallas – mispärast?

 

Lisaks on kirja pandud paljude inimeste isiklikke ja värvikaid mälestusi:

Naabrinaine pesi ennast üleni ainult kaks korda aastas: jaanipäevaks ja jõuludeks. Vanaks elas, isegi väga vanaks, kaugelt üle 90 aasta. Muidugi siis, kui ta 88-selt vanadekodusse viidi, hakkas ta normaalselt „vett ja vilet“ saama, aga enne – sa taevas, kui mustad olid ta käed! Aga muidu oli ta tore vanainimene, toredam kui mitu puhast kokku.

 

Lugedes saab teada, kuidas muutus arusaam avalikust ja privaatsest, kuidas seoses sellega muutusid üksikisiku suhted nii kodus pere keskel kui avalikus ruumis. Seoses isiksuse individualiseerimisega toimusid suured muutused ka suhtumises lastesse ja lastekasvatusse.

Autor on ühes intervjuus täheldanud, et eestlased ei ole kellegagi võrreldes räpasemad, puhtamad või teistsugused. Kõikjal oli täpselt seesama, võib-olla väikese ajalise nihkega siia- või sinnapoole.

Väga põnev ja silmiavardav lugemine. Eriti kui proovida ennast mõttes elama panna sellesse aega, kui kombed ja harjumused olid sootuks teistsugused.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Jana Must
Nurmenuku raamatukogu raamatukoguhoidja

 

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 2. dets. 2017 in ajalugu, Eesti, kultuur

 

Sherri Smith. Leia mind üles

Ilmunud: Päikese Kirjastus, 2017
Tõlkinud Raili Puskar

 

Tegemist on psühholoogilise romaaniga, kus (nagu viimasel ajal tavaks) on peategelaseks noor katkise hingega naine Mia. Ühel päeval saab ta kõne väikelinna politseinikult, et tema kaksikvend Lucas on kadunud. Politseinik ei soostu telefonis ütlema, milles asi on ning Mia peab  sõitma tagasi kodulinna, kust ta kunagi minema läks.

Selgub, et tapetud on 16-aastane koolitüdruk Joanna, kelle tapmises kahtlustatakse Lucast. Kõik näib viitavat sellele, et neil oli suhe. Asja teeb hullemaks see, et Lucas oli tüdruku õpetaja. Politsei ei usu Miat, et ta ei tea, kus ta vend on. Samuti ei vaevu nad eriti põhjalikult kaaluma teisi variante, sest kõik tõendid viitavad Lucasele. Ja nüüd on Lucas kadunud nagu tina tuhka. Korteris on kõik tema asjad alles, välja arvatud tema pangakaart.

Mia ei usu, et tema vend oleks mõrvaks võimeline ning asub ise asja uurima, kuigi politsei soovitab tal eemale hoida ning hoopis Lucas oma peidukohast välja tuua. Mia usub vankumatult Lucase süütusesse, aga samas ei saa ta peast välja mõtet, et miks ta siis põgenes ja laseb ennast niimoodi laimata. Hakkavad juhtuma kummalised asjad. Mia peatub Lucase korteris ning talle tundub, et keegi käib seal. Lisaks kaovad järsku mõned Lucase asjad. Kummaline on see, et mõne päeva pärast on enamus asju tagasi.

Minu jaoks oli raamat natuke segane ning lugemist alustades meenutas raamatut „Hattie Hoffmani viimane vaatus“. Segane vist sellepärast, et Mia ise oli kohati segane oma sõltuvuse pärast ning ei teadnud, kas ta suudab ennast usaldada. Lisaks Lucase süütuse tõestamisele on tal vaja tegeleda ka enda probleemide ja minevikuteemadega. Sellest hoolimata oli lugu põnev ja kaasahaarav ning oleks tahtnud ühe jutiga läbi lugeda, aga kahjuks segas muu elu vahele. Kui pidin raamatust eemal olema, siis mõtlesin pidevalt nendele tegelastele. Lõpp oli küll nii ootamatu, et selle peale poleks kohe tulnudki.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Triinu Rannaäär
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 

Rosamund Young. Lehmade salajane elu

Ilmunud: Tänapäev, 2017
Tõlkinud Marie Kuri

See on järjekordne raamat sarjast „Looduse lood“. Pealkiri võib arvama panna, et tegemist on huumoriga kuid tegelikult on see võluvalt paeluv teos, mis paneb meid mõtlema ja imestama.

Autor on mahetalu pidaja, kus  on ka tema vanemad kasvatanud lehmi ja ka teisi koduloomi ning kanu. Raamatus kirjeldatakse lehmade käitumist ja tuleb välja, et see sarnaneb väga paljus inimeste käitumisega. Ka lehmad loovad sõprussuhteid, hoiavad üksteise lapsi, leinavad ja võivad olla nii õrnad kui agressiivsed. Lehmade ja vasikad ajavad oma igapäevaseid lehmaasju sama erineval moel nagu inimlapsed ja nende emad. Lehmad on isiksused, niisamuti ka lambad, sead ja kanad. Väga veenvalt on kirjeldatud inimese ja loomadevahelist suhet, mis on võimalik kui inimene tõesti armastab loomi ja oskab neid mõista.

Meile rumalana tunduvad loomad pole sugugi rumalad ja üllatavad oma tunnete ja käitumisega. Raamatus tutvustataks ka teisi loomi.  Kes oleks võinud arvata, et kanadele meeldib mängida, lambad tahavad televiisorit vaadata või sead võivad saada päikesepõletuse.

Lugu tundub üsna uskumatu, sest tänapäeval on loomakasvatuses suured farmid, kus on pea võimatu arvestada loomade loomuliku elukorraldusega ja lasta neil omapäi ringi uidata ja ise oma elu, küll inimese abiga, korraldada. See aga ei tähenda, et nende omapära kaoks, kuigi see ei tule ka kasuks.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Siiri Alvela
Torupilli raamatukogu juhataja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 24. nov. 2017 in loodus, loomad, psühholoogia

 

Risto Järv (koostaja). Metsavaimu heategu: sada eesti muinasjuttu metsast ja meist

Ilmunud: Varrak, 2016

Vana Risti poeg läind talve eel metsa kuuske tooma. Teel kohtas ta mõisahärrat, kes kohe küsima, kuhu Risti poeg teel on. Risti poeg oli eelmine nädal kuulnud, kuidas mõisahärra Mägra Jaani kuusevarguse eest piitsutas, nii et ta ei julenud öelda, et tuli ise ka kuuske võtma. Nii et ta ütles mõisnikule:  „Ma lähen metsa jõuludeks lugusid koguma.“

Mõisnik imestama: „Kus need lood siis ette satu?“

Risti pojal oli aga juba tuhat lugu varuks ja ütles enesekindlalt: „Oi, metsas juhtub palju asju. Võid kohata rebast, kes aitab karu püüda, ja koju läed nii karu kui rebase nahaga. Või heites heinamaal lambaid karjatates pikku võid ärgata hiiglase sammude peale, kes sulle otse silma kaeb ja keelab niidul söömist. Või näed, kuidas jänes karu lapsi hoiab (ja neid tegelikult ükshaaval hundile maha müüb).

Igast sulelisi ja karvaseid võid kohata metsateil. Olen kuulnud mehest, kes päästis lindude kuninga elu ja sai uhke lossi seepeale. Jalg võib käia ka õnnetumalt ja võid kohata metsavaimu, kes alul tühjenda su pauna ja siis limpsa keelt sul endale, või siis eksida koopasse, kus kolme päevaga elad kolm aastat. Võid kohata isegi vanapaganat ennast ja kaubelda endale kümme aastat rikkust; kui sa aga välja ei mõtle, kuidas oma veretilku ta raamatust kustutada, siis viibki sind põrgu ja paneb puid tassima või sakste padade all tuld hoidma; võib teha sind hobusekski, kel pea seal, kus teistel tagumik.“

Mõisnikule see jutt sakstest potis eriti ei meeldinud, kuid uhke loss ja suur rikkus ajasid tal kõrva kikki, nii et ta käskis Risti pojal homsepäevaks tulla mõisa ühe nende heade võõrastega, kes rikkust ja õnne toovad.

Risti poeg läks mõõda teed õnnetult edasi. Tee peal tuli talle vastu üks vanamees. See küsis Risti poja õnnetust nähes, et mis tal südamel on. Risti poeg küll mõtles „mida see kerjus ka oskab teha“, kuid siiski rääkis talle terve loo ja kurvastas, et kust ta küll sellise inimese leiab. Vanamees ütles selle peale: „Mine rahus edasi, võta üks kuusk, vii koju ja ehi ära. Õhtu jooksul tuleb sul kolm kummalist olendit külla. Paku neile kõigile head ja paremat ja luba neil kuuselt midagi kaasa võtta. Vastutasuks räägib igaüks neist sulle ühe hea loo. Homme lähed mõisniku juurde ja ta pahandab, et sa võõrast ei toonud, kuid enne kui ta jõuab sulle piitsa anda, rahusta teda ja ütle, et tõi talle selle asemel kolm lugu, mis toovad talle suurt õnne.“

Risti poeg nii tegigi nagu võõras oli öelnud. Läks metsa ja võttis kuuse maha ning viis koju ja ehtis ära.  Õhtu jooksul tulid järjest kolm erinevat selli sööma, igaüks neist mingi looma ja inimese segu. Härginimene jutustas talle ühe põneva loo. Karuinimene jutustas talle ühe kurva loo. Rebasinimene jutustas talle ühe lõbusa loo. Hommikul läks ta mõisniku ette. Mõisnik oli teda võõrata nähes pahane ja saatis juba kupja ja piitsa järele, kuid Risti poeg rahustas teda, et tal on hoopiski mitu suurepärast lugu. Mõisnik mõtles natuke ja ütles, et kui Risti poeg suudab ta tütre naerma panna, jääb piitsutamata. Aga kui tütar, kes aastaid naernud pole, jääb tõsiseks, saab piitsa ja lõpuks lüüakse pea ka maha.

Risti poeg asus jutustama. Esimene muinasjutt oli põnev ja tüdruk oli kuulates istme äärel, kuid ei naernud. Teine oli verine ja kurb ja tütre silmast tuli pisar. Mõisnik juba viipas kupja järele, kuid Risti poiss ei heitnud meelt ja rääkis kolmandana loo kuningast, kes karjapoisi petmiseks läheb tema juurde kaupmehe riideis ja proovib kaubelda talt jänest, kellest sõltub karjapoisi elu, kuid karjapoiss tunneb kuninga ära ning nõustub vahetama jänest vaid kui kuningas sööb seda, mis ta hobune on välja heitnud. Kuningas pahandab, kuid teeb seda, ja järgmine päev rõõmustab, et saab nüüd karjapoisi ära tappa, kuid karjapoiss palub, et tal lubatakse rahvale enne veel paar sõna öelda, ning enne kui ta jõuab loo eelmisest päevast lõpetada, segab kuningas vahele ja annab talle vabaduse. Selle peale hakkas mõisniku tütar valju häälega naerma.

Mõisnik kinkis Risti pojale vastumeelselt elu ja käskis tal kaduda kus seda ja teist. Tütar aga isa manguma, et see lubaks neil abielluda, sest kuigi teda olid häirinud lugude kohatine seksistlikus  (liigagi tihti oli naine tulehark või lihtsalt auhind mehele, liigagi tihti oli õigeks viisiks naist kohelda ta „õpetuse“ mõttes läbi nüpeldada, ning kui mõne halva omadusega mees võis siiski olla kangelaseks, ei naisele halbu omadusi tavaliselt andestatud), olid tütrele lood üldiselt siiski meeldinud.

Mõisnik keeldus, kuid andis järele, kui tütar ähvardas enam mitte kunagi naeratada, ning juba järgmisel päeval peeti Risti poja ja mõisniku tütre pulmad. Pärast pulmi viis tüdruk poisi oma kambrisse ja näitas talle vanu halle rõivaid ning võltshabet, millega ta oli metsas poisile vanameest etendanud. Risti poeg oli kohe palju õnnelikum ja hakkas naist palju armustama ning nad elasid hästi koos. Risti poeg oli tubli ja mõisnik õppis ka teda armastama, nii et kui mõisnik ära suri, sai Risti poeg tema maade valitsejaks. Rohkem tõmbas teda aga ikka koguma neidsamu lugusid, mis olid ta elu põnevamaks ja paremaks teinud, nii et kui ta just surnud ei ole, kogub ta neid õnnelikult siiamaani.

 

Ehk kokkuvõttes – kui harjuda (Eesti) muinasjuttudele omase stiiliga (mis suudab olla korraga nii halastamatu kui kerglane, kaasates isegi tualetihuumorit – nagu näha ülevalgi toodud näidetest) ja aktsepteerida neis rahvajuttudes kahjuks levinud soolist ebavõrdsust, on Varrak andnud välja hästi koostatud ja atmosfäärikate illustratsioonidega raamatu, ning Risto Järve kogutud lood ja tema enda kommentaarid on meelt lahutavad ja huvitavad, tihtilugu humoorikad, kord-paar isegi hirmutavad, ning hea pilguheit ühe rahva sisemusse.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Lauri Heinsalu
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 15. nov. 2017 in Eesti, jutukogu, kultuur

 

Kelly Rimmer. Ema pihtimus

Ilmunud: Ersen, 2017
Tõlkinud Tiina Kanarbik

Olivia on vaimselt täiesti hävinud, suutmata kodust lahkudagi. Kuidas killud kokku korjata ja eluga edasi minna peale sellist kaotust?

Tema ja David olid pealtnäha täiuslik paar. Justnimelt pealtnäha, sest miski oli selles suhtes väga valesti. Nii Olivia kui mehe ema Ivy peitsid Davidi´ga seotud saladusi, mis aga pani kogu perekonna ohtu.

Ja nüüd on David surnud ning Olivia peaks tundma ennast vabana,kuid kas selline lõpp andis ikka vabaduse? Mis oleks juhtunud siis kui Olivia oleks suutnud suhtest lahkuda enne seda traagilist lõppu? Miks keegi lähedastest varem ei sekkunud? Miks kõik Oliviat hulluks peavad?

Kõikidele nendele küsimustele leiate vastused raamatust, kus on kirjas lugu sellest, mis võib toimuda pealtnäha idüllilise abielupaari  kodus, suletud uste taga ning kuidas on võimalik oma jäägitu lapse ülistamise ja kaitsmisega ta nii ära rikkuda, et… temast koletis kasvab.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Helen Reiser-Liim
Kalamaja raamatukogu juhataja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 11. nov. 2017 in ilukirjandus