RSS

Sarah Winman. Imeliste sündmuste aasta

Ilmunud: Varrak, 2017
Tõlkinud Kristina Uluots

Väga hea ja väga vaikne-rahulik raamat, mida loed pisut hinge kinni pidades, sest… kohati on ilus-valus ja kohati on kõik kuidagi liiga lõplik. Ja raamat lubab end rahulikult lugeda ja ei pane üldse pahaks kui minusugune rööprähkleja vahepeal veel mitut raamatut loeb ja muudki teeb. See raamat ootab rahulikult ja võtab mind kui lugejat taas hellasti käekõrvale, oma peategelase imeliste… imede juurde.

Poeetiline raamat justkui sunnib või inspireerib ka raamatu tutvustust tavapärasest luulelisemalt kirja panema. Kui vaid suudaks, muidugi…

Ja raamatu kaanekujundus (sh sisekaas ja tiitelleht) on kaunis ja vägagi asjakohane. See on sarnane originaaliga, kuid ikkagi täiesti oma moodi. Imeline…

Raamatu peategelane on üks väga vana naine: Marvellous Ways.
Ja raamatu ingliskeelne pealkiri on: The Year of Marvellous Ways.
Juhus? Vast mitte…

Marvellous’i kohta on öeldud, et ta oskab imehästi oodata heade asjade saabumist oma ellu. Tema kohta on veel öeldud, et ta isa oleks pidanud talle nimeks panema Patience (Kannatlikkus).

Ja ta oskab imehästi rääkida oma pikast elust, mis on olnud imeline… kohati imeliselt raske ja ka imeliselt kannatlikkust nõudev. Need elule tagasi vaatamised nõuavad ka lugejalt kannatlikkust ja hoolikat järje pidamist. Ja aru saamist, et mis on parajasti see ajalooline taust, mis Marvellous’i meenutustega haakub. Ja kuhu paigutuvad kõik need saladused, mis järjest avanevad…

See on kõigega hüvasti jätmise raamat, mille lõpp on eriti ilus:

Marvellous jättis kõigega hüvasti. See võttis aega, sest ta tundis metsa ja jõge nagu oma taskut ega tahtnud midagi vahele jätta. See olnuks ebaviisakas. Ta oli alustanud noortest pajudest. Marvellous tänas oma elu eest ning iga lille, puu ja põõsa eest, mis olid näidanud tema noorust, keskiga, igatsust, keha kahetsust, naeru, plaane, väsimust ja kogu tema saatust. /…/

Naine istub veel viimast korda sildumiskivile. Tal napib hingeõhku. Aeg on otsa saamas. /…/ Marvellous teab, et sellest hetkes on kõik koos, sest see on ta viimane eluhetk, viimane küllusehetk – ja ta teab, et see hetk ongi armastus (lk 315-316)

 

Kirjastus tutvustab seda raamatut, lubab pisut sisse piiluda ja on kokku korjanud erinevad raamatublogide sissekanded.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Loe e-raamatukogust ELLU

 

Ester Liinak
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 5. juuli 2018 in ilukirjandus

 

Gail Honeyman. Eleanor Oliphandil on kõik väga hästi

Ilmunud: Ersen, 2018
Tõlkinud Aile Meedo

Mind köitis selle raamatu juures alguses eelkõige kaanepilt ja pealkiri ning kusagil ajusopis oli teadmine, et ma oleks nagu kusagilt lugenud, et tegu on hea raamatuga. Nii ta siis kätte võetud saigi.

Alguses ma ei saanud aru, mis selle raamatu teema on. Eleanor Oliphant elab pealtnäha tavalist elu. Tema elu on suhteliselt hästi planeeritud, ta käib tööl ning peale seda läheb koju. Mis on tema eluviisi juures ebaharilikku on see, et ta ei käi praktiliselt üldse teiste inimestega oma vabal ajal läbi. Tal ei ole sõpru ega sugulasi, ammugi mitte kallimat. Oma nädalavahetused veedab ta viina juues. Ometi ei ole ta seejuures joodik.

Ta on oma eluga üldiselt rahul, kui ühel hetkel lööb üks sündmus kõik tema planeeritud elukorralduse segamini. Nimelt satub ta koos töökaaslasega abistama kukkunud vanemat härrat. Sealt edasi pole miski enam endine.

Ma ei osanud alguses üldse peategelasse suhtuda. Suhtlemises oli ta kohmakas. Selles mõttes, et ta oli äärmuslikult aus. Kõik mida mõtles, selle ka välja ütles. Eleanor ei tajunud seda, et mõnikord on targem mitte kõike välja öelda. Peenetundelisusega ta ei hiilga. Raamatu alguses mulle tundus, et ta ei tajunud teiste inimeste tundeid, aga edasi lugedes, sai selgeks, et päris nii see siiski pole. Lugedes vasardas peas kogu aeg küsimus, mis Eleanoriga juhtus. Tal olid väga omapärased mõtted. Näiteks räägib ta surmast ja sellest, mida teha kehaga pärast surma.

Ma ei ole kindel, et mulle meeldiks põletatud saada.Ma arvan, et mulle meeldiks, kui mind söödetaks loomaaialoomadele. Oleksin sellega keskkonnasõbralik ja suurepärane maiuspala suurematele karnivooridele. (lk 200)

 

Ja samas on ta nii kaua üksi olnud, et see on lausa kurb.

„Inimestel on terve rida vajadusi, mis peavad olema kaetud, Eleanor, et olla õnnelik ja terve. Sa kirjeldasid siin just, kuidas su peamised füüsilised vajadused – soojus, toit, peavari – olid rahuldatud. Aga emotsionaalsed?“

Olin täiesti rabatud.

„Aga mul ei ole mingeid emotsionaalseid vajadusi.“ (lk 261)

Raamat oli kohati koomiline, aga samas ka kurb. Mõtlemapanev. Tegemist ei ole just lihtsa meelelahutusega. Tekst on tihe ning nõuab kaasamõtlemist, muidu võib järg kaduda. Soovitan lugeda ning kaasa mõelda!

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Triinu Rannaäär
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 4. juuli 2018 in ilukirjandus

 

Marju Kõivupuu. Loomad eestlaste elus ja folklooris

Ilmunud: Tänapäev, 2017

Sari „Looduse lood“

Eesti filoloog ja folklorist Marju Kõivupuu kirjutab sellest, mida ta väga hästi teab, juba kasvõi oma isiklikest looma-omamise ja -pidamise kogemustest lähtudes. Ta kirjutab loomadest eestlase elus nii vanal ajal kui ka tänapäeval, tuues lõputult näiteid rahvapärimusest. Ja kuna loomad ei kuulu ainuüksi eestlaste ellu, siis on ta raamatusse põiminud ka teiste rahvaste ja erinevate kirjatükkide (sh Piibli) looma-teemasid.

Marju Kõivupuu toob esile ameerika psühholoogi Harold Herzogi kaks huvitavat mõtet – inimese ja loomade peamine erinevus on inimese armastus (lemmik)loomade vastu – loomadel puuduvad lemmikloomad. Lisaks ka see, miks me ühtesid loomi sööme, teisi nunnutame, aga kolmandaid tahame iga hinna eest hävitada. (lk 11)

Miks osade loomade kohta on rohkesti pärimuslikku materjali ja miks näiteks 2017. aasta loomaks valitud metskitse kohta pole kuskilt leida pärimuslikku materjali, mis peegeldaks vanade eestlaste suhtumist sellesse graatsilisse looma… Autor selgitab:

„Loomadega seotud pärimus näib peegeldavat ja/või kajastavat esmajoones inimesele olulisi, ohtlikke ja/või mingil muul põhjusel tähelepanuväärseid metsloomi. Neile loomadele, kellega inimestel on olnud neutraalne suhe, pole erilist tähelepanu pööratud.“ (lk 15)

Äsja meie rahvusloomaks valitud-nimetatud HUNT on esimene loom selles raamatus, kellest pikemalt juttu. Muuhulgas ka hundi ja üleüldse metsloomade nimedest/nimetustest:
„Maagilise mõtlemise kohaselt on usutud, et kellegi õige nimega kutsumine viib kokku selle nime kandjaga, sestap kasutati metsloomadest kõneldes rohkelt eufemisme ehk peitnimetusi.“ (lk 18)

 

Hundist veel, muistendites-müütides kirjapanduna:

„Rahvusvaheliste motiividega dualistlike tekkemuistendite kohaselt on hundi loonud kas jumal või kurat. Vastavalt loojale kujutatakse rahvajuttudes ja -muistendites hunti omakorda kas heana või halvana. Vanakuradi loodud soel on kivist või tammekännust süda, sellepärast ei tohtivat sutt kiviga visata ega tammepuust malakaga lüüa – kiviga visates ja tammemalakaga lüües saavat susi „südant“ ning väge juurde ja ründavat vastast veel ägedamalt. Susi on arvatud olevat ka vanakuradi hobune ja kui va vanasarvik ise hundi seljas ratsutab, siis ei saa hunt koduloomi murda. /…/

Jumal olevat aga hundi loonud vaeslaste pärast – kui ei oleks hunti, jäänuks vaesed lapsed nälga, sest poleks olnud tarvidust kedagi karja saata…“ (lk 22-23)

Iga loomapeatüki lõpulõik käsitleb selle looma ilmumist unenägudes. Hundi kohta arvab vanarahvas nii:

„Kui hunt ilmutas ennast unenägudes, siis oli oodata kosilasi, kuid sedagi, et tegemist võib tulla mõne halva inimese või kohtuga. Hundi unesnägemist tõlgendati ka surmaendena…“ (lk 37)

 

KODULOOMAD ja loomad üldse on aastatuhandeid olnud inimkultuuri osaks.

Talupoja elu- või koduringi moodustasid kultuurmaad – haritavad põllud, talu, taluõu ja sellel asuvad hooned. Kuid talupoja koduringi kuulusid ka kodu- ja põllumajandusloomad… Lugupidavast suhtumisest koduloomadesse annavad tunnistust arvukad ülestähendused rahvaluulekogudes, kust nähtub, et talu loomi on eriliselt meeles peetud rahvakalendri tähtpäevadel ning kõikide loomade aastaringset kohtlemist on saatnud arvukad maagilised toimingud, mis pidid tagama loomade tervise ja sigivuse… (lk 107)

Maagiliste rituaalide eesmärk oli tagada loomade hea tervis ning seegi, et kari püsiks metsakarjamaadel kenasti koos ja loomad ei satuks kiskjatele saagiks. Loomade otsaette tehti kurja peletamiseks ristimärke, samuti lasti loomadel astuda üle mõnest raudesemest, et nende jalad oleks karjatamisperioodil terved jne. Mõnel pool pandi lauda lävepaku alla või visati üle karja kanamuna – loodeti, et seegi rituaal kaitseb loomi. (lk 110)

 

KOERAST:

„Kurat valvab või kaitseb deemonliku musta koera kujul peidetud varandusi. Selline muistend on seotud näiteks Haapsalu lossiga, mille rikkalikke varandusi valvab suur must koer…“ (lk 119)

Eestis elavate vanausuliste seas on käibel kristlik pärimus, mille kohaselt oli koer see, kes juhatas tagaajajad püha perekonna jälile, ning seetõttu ei lubata koera tuppa. (lk 121)

Kui kassipoja eest on olnud kombeks anda sukanõel, et temast kasvaks terane kass, kes püüaks hästi hiiri, siis kutsika eest anti vanasti peotäis soola või tubakat, et temast kasvaks mõõdukalt ja mõistlikult kuri koer, kes hakkab oma uut peret hoidma, ei võta võõraid kergesti omaks ega oleks nendega liiga sõbralik. (lk 125)

Tarvastu kihelkonnast on pärit selline lugu kassist ja koerast:

Kass oli ennemuiste omale tare ehitanud ja kutsunud omale ka koera abiks. Aga koer ei võtnud kassi nõu kuulda, vaid ütelnud: „Mina ei hakka küll seda vaeva nägema, parem võin väljas magada. Pistan nina saba alla, siis on sooja küllalt.“ Sestsaadik on kassil hea põli. Magab alati soojas toas kuna aga koer väljas peab valvama. (lk 134)

 

KASS aga jääbki mu raamatututvustust lõpetama:

„Rahvauskumustes peetakse kassi pigem riukalikuks, salakavalaks ja isepäiseks olendiks, keda peab igaksjuhuks kartma ja kes võib tuua õnnetust. Kass, iseäranis musta karva kass, on ka kuradi üks ilmumiskujusid ning kesk- ja varauusaegses Euroopas tuntud nõialoom või nõia saatanlik abiline.“ (lk 137)

Tänapäeval usutakse sedagi, et kassid suudavad kodust halva energia eemal hoida ning näitavad pererahva suhtes vaenulikele inimestele koha kätte… (lk 139)

Öeldakse, et koer hoiab inimest, kass kodu, sestap ei pruukinud teisest perest toodud kass alati uues kohas paigale jääda. Talurahva hulgas oli paiguti tuntud uskumus, et kassi ei tohikski kolides endaga kaasa võtta, siis kaob majast õnn. Et kass hakkaks (uut) kodu hoidma, soovitati kassilt kolmest kohast karva lõigata, need palkseina sisse panna – siis ei lähe kass uuest kodust kuhugi. (lk 141)

Kes aga unes kassi näeb, võib ilmsi kohtuda mõne kiusaka inimese või kavala peigmehega. Kui kass unes küünistab, võib see tähendada riidu, vargust või haigust. (lk 144)

 

++++++++++++

 

Rahvapärimus looduse ja loomade kohta köidab inimesi ka nüüd – ja eriti nüüd –, mil moodne maailm kipub loodusest üha enam eemalduma. Just loomadega seotud pärimuse muutumine ja teisenemine on motiveerinud Marju Kõivupuud kirjutama raamatut, mis keskendub inimese ja loomade suhetele.

 

Kirjastus tutvustab raamatut nii ja lubab ka pisut sisse piiluda.

 

Ja raamatu autor teeb üsna põhjaliku kokkuvõtte raamatust

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Ester Liinak
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 3. juuli 2018 in Eesti, folkloor, loomad

 

Anna Day. Fänkond

Ilmunud: Pegasus, 2018
Tõlkinud Martin Kirotar

Fänkond on oluline kajastus sellest, mis toimub raamatute, filmide ja muusikamaailmade taga. Ja ma ei räägi sellest, mida artist teeb lava taha minnes, vaid inimestest, tänu kellele kirjanikud saavad elatuda raamatute kirjutamisest, filmimeistrid filmidest jne – ehk siis fännidest! On oluline rõhutada et fännid ei ole kuskil arvuti ekraani taga fännatavale laike viskavad nähtamatud indiviidid. Fännid moodustavad hiiglaslikud kogukonnad, millel on äärmiselt suur mõjuvõim.

Just sellisele kogukonnale on pööranud Anna Day oma tähelepanu. Fännikirjandus, book-conid, vaidlused ja võitlused lemmik tegelaste nimel – kõik see ühendab peategelasi Violetti ja ta sõpru, kes on parasjagu  kohtumas oma lemmiku raamatu järgi tehtud filmis näidelnud staaridega, kui toimub suur maavärin.

Teadvusele tulevad tegelased mitte aga haiglavoodis vaid hoopis „Võllatantsu“ esimeses peatükis.
Kuna nende sekkumise tõttu hukkub raamatu tegelik peategelane, peab tema rolli lõpuni mängima Violet. Lootuses, et raamatu lõpp saadab nad tagasi päris maailma. Kuigi eelteadmised raamatust on suured ei kulge lugu sootuks ootuspäraselt. Raamat on täis seiklusi, ootamatusi, reetmisi ning muidugi ka armastust ja sõprust.

Kuigi raamatu kirjastiil on üsna nõrk ja algeline, tõmbab lugu iseenesest siiski kaasa ning lausa sunnib lehekülgi keerama, et teada saada, mis juhtub edasi.

Soovitan raamatut düstoopia ja noortekirjanduse fännidele.

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Mirjam Kaun
Eesti keelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 
 

Peeter Ernits. Viimane rüütel: Arnold Rüütli jäljed Eesti pinnal ja ajas

Ilmunud: Kunst, 2017

2017.aasta sügisel ilmus Peeter Ernitsa sulest Arnold Rüütli elulooraamat, mida ka suurelt Rahvusraamatukogus rohke publiku ees pidulikult esitleti. “Viimane rüütel. Arnold Rüütli jäljed Eesti pinnal ja ajas” on kõnekas ja sisukas ajaloohõnguline teos, mis kajastab Eesti ühe mõjukama ja armastatuma poliitiku elukäiku ülevaatlikult lapsepõlvest kuni tänaste oludeni.

Teeneka sirgeselgse rahva- ja riigimehe eluteed tutvustavatest esimestest peatükkidest leiame viiteid perekondliku tausta, perekonnanime tagamaade kohta, näeme esimesi töölõike poisiea karjasepõlves ja kasvukeskkonda tollases maakeskkonnas, külakultuuris. Kriitiliste ajalooliste hetkede keerises saame osa okupatsiooni- ja küüditamisprotsessist ning ajastu poolt pakutud karmidest valikutest noore mehe edasise elu ja arengute osas. Kirjeldatakse peategelase töömehe teed punavõimu poolt pealesunnitud majanditingimustes, sealset karjääri ja töökeskkonna iseärasusi. Sealt edasi rullub lahti Rüütli nõukaaegne poliitikukarjäär ning õpingud valitud suunal.

Eraldi teemana on laiemalt luubi all muurrangulise ajastu tegemised, visioonid ja olud perestroikast, laulvast revolutsioonist ja selle järgsest diplomaatilisest iseseisvusvõitlusest. Kohtumistest selle maailma juhtfiguuridega paljudest riikidest läbirääkimiste laua taga. Taasiseseisvumisega seotud nüansidest ja Eesti uue ajastu koidikust, koos kõigi selle juurde kuulunud võlude ja valudega, mis järgnes siiski veretult pärast närvilisi läbirääkimisi, ähvardusi, hirmutamistaktikat ja Moskvast saadud “peapesu”.

Noore demokraatiaga väikeriigi presidendi roll ja valimisvõitlused sellel konkureerival maastikul räägivad oma loo riigi juhtimisega seotud väljakutsetest ja pingetest. Paljastuvad poliitilised kemplused ja ärategemised. Lühidalt peatutakse kahetsusväärsel “Kadriorgia” skandaalil, mis osutus võikaks poliitiliseks vandenõuks ja maailma meedia vahendusel kogu riigi mainet mustanud laimukampaaniaks.

Murdumatu Rüütel jääb rüütliks igal juhul, nagu ütleb ka teose tekst. Jääb selleks oma teotahte, töövõime ja tulemustega, säilitades väärikalt oma asendamatu positsiooni Eesti lähiajaloos ja rahva südameis.

Ehe elulooraamat kõneleb loo megateenetega Eesti tipppoliitikust, kelle ametikõnedes olnud alati kompromissitult sees iga eestlase sotsiaalse heaolu motiiv. See on värvikirev pilt meie lähimineviku suurmeistrist, kelle panust taasiseseisvumisse ja ühiskonna sotsiaalse arengu moraalset toetamist ei ole võimalik unustada. See Eesti lähiajalugu vaagiv raamat ongi unustamise vastu.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Loe e-raamatukogust ELLU

 

Andre Tamm
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik

 
 

Christoffer Carlsson. Oktoober on kõige külmem kuu

Ilmunud: Tammerraamat, 2017
Tõlkinud Allar Sooneste

See on nordic noir või scandic noir – noortekas ja krimka.

Ja ootamatult hea. Või siiski – täiesti oodatult ja õigustatult suurepärane.

Oleks huvitav teada, kas meie noored on seda raamatut lugenud ja mida nemad sellest arvavad?

Väikeses maakohas Varvetis juhtub miskit. Kuna tegemist on üsna „suletud-piiratud ruumiga“, siis keegi just selle sama väikese kogukonna asukatest tegi kellelegi teisele midagi väga paha…

Raamatu minategelane on 16-aastane Vega, kelle seksuaalsest, emotsionaalsest ja intellektuaalsest arengust on mitmel moel raamatus juttu. Justnagu omamoodi „tütarlapsest sirgub naine“ –lugu. Ei oskagi hetkel määratleda, mis on raamatus olulisem – kas Vega lugu või krimilugu, millesse on kõik väikese kogukonna liikmed kuidagi mässitud. Ja taustaks on vihmane, külm, sünge oktoobrikuu (mets ja soo). Kas tõesti on see Rootsis kõige külmem kuu?

Vega on see tegelane raamatus, kellesse autor suhtub suure empaatia ja kaasaelamisega. Jah, juhtub… õnneks mitte lõplikult pahasti ja… tütarlaps leiab ennast selles karmis külmas maailmas küpsema ja targemana. Ta ON, kõige paremas mõttes.

Raamatu lõpulõik on omamoodi helge ja lootusrikas:

„Olin end kaua tundnud üksildasena, aga kummalisel kombel oli see tunne nüüd kadunud. Õues kõrge taeva alla vihma käes seistes adusin, nagu liiguks väli minu hingamise taktis, justkui ei tuleks silmapiiril terendav valgustriip maast, vaid minu sisemusest, ja küllap alles sel hetkel mõistsin, et viimaste päevade kestel oli juhtunud midagi tähtsat.

Minu nimi oli sama ja välimus samuti, kuid sisimas tundsin end kellegi teisena. Juhtunu oli mult midagi röövinud, aga ka midagi selgeks teinud. Sellega, mille eest ei saa põgeneda, tuleb õppida elama.

Minu nimi on Vega Gillberg ja siin on minu koht, kuhu ma kuulun.“

 

Raamatu autor on noor rootsi kriminoloogiadoktorist krimikirjanik, kelle Leo Junkeri sarja 3 esimest raamatut on kirjastus Tammerraamat juba tõlkinud ja avaldanud. (Sarja neljas raamat on olemas, kuid veel eesti keelde tõlkimata.)

Muide, Rootsi krimikirjanike akadeemia on selle külma oktoobrikuu raamatu septembris 2016 leidnud olevat parima noortele kirjutatud krimka.

Kirjastus teab raamatust üht-teist ja lubab pisut ka sisse piiluda

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Ester Liinak
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 28. juuni 2018 in kriminaalromaan, noorsooromaan

 

Arvo Valton. Üks päev Ivo Schenkenbergi elust

Ilmunud: Petrone Print, 2018

On aasta 1577, märtsikuu. Käib Liivi sõda. Eestlaste väesalka Tallinnat piiravate Vene vägede vastu juhib Ivo Schenkenberg, Tallinna müntmeistri poeg, kellest on kirjutanud ka oma „Liivimaa kroonikas“ Balthasar Russow.  Ja eks Pühavaimu kiriku pastorist kroonikul ole ka endal käesolevas raamatus oma koht. Noore ja vapra, kuid traagilise saatusega Ivo  eluase ei ole Tallinnas säilinud.  Kunagi asus see praeguse Kullasepa ja Niguliste tänava ristil (toona Kannuvalajate tänav), kuid sai kannatada 1944.aasta märtsirünnakus ja lammutati ülesehitustööde käigus. Tegelik Ivo Schenkenberg ei olnud mitte „Viimse reliikvia“ jõhker röövel, vaid vägagi lugupeetud linnakodanik ja vapper, oma alamate ja ka võetud vangide suhtes õiglane  sõjamees ning  väejuht.

Ivo väesalk koosnes erinevate ajalooallikate andmeil 120 kuni 400 mehest, keda kutsuti Hannibali rahvaks ja kes tegid suurt laastamistööd Vene vägede seas ning keda venelased kartsid ja vihkasid. Need olid müntmeistriselli saksa kombe kohaselt väljaõpetatud linna põgenenud vaprad talupojad, kelle oli palganud vähese raha eest Tallinna raad. Osa oma tasust said nad ka linnakodanikelt tuletõrjetegevuse eest linnas.

Paralleelselt sõjategevuse kajastamise ning Hannibali rahva röövretkede kirjeldustega areneb raamatus ka romantiline teema, Ivo ja orjusest päästetud Pääsu – Kullamaa kandist pärit  talutüdruku – armastuse liin. Samas on ka juttu igapäevasest elust ja inimestest nii linnamüüri sees kui sellest väljaspool, rasketest oludest ja õnnelikest hetkedest.

Üks huvitav seik leiab raamatus kajastamist ja  – võta nüüd kinni, on tõsi või müüt – seostub tänapäevase Eesti vapiga. Nimelt Tallinna kodanik Hans Kampferbeck olla kinkinud 2 siilu kollast siidi ja atlassi, millest Pääsu õmbles Hannibali rahvale lahingulipu ning teistest allikatest (Ivo Schenkenberg/koostanud M. Laar) tulenevalt olla sellele õmmeldud ka 3 sinist lõvi.  Lipu kandmise õigusega tunnistas Tallinna magistraat Ivo mehed ametlikuks väesalgaks.

Järjekordne Ivo lipkonna meeste väljasööst vaenlase laagrisse linnamüüri taga, et võtta vange ning hankida teavet  vaenlase sõjaplaanide kohta, mille eest ka raad maksis 50 marka vangi pealt. See oli suur raha pere majandamiseks ja mõneks ajaks kindlustas ka rahulikuma elu nii endale kui ehk kogu linnale. Elavad kirjeldused neist väljatungidest ja võitlus-stseenides, ohtudest ja õnnestumistest on üsna elavad. Igaühe enda otsustada on aga see, kui palju on neis lugudes tegelikkust ja mil määral muinasjuttu.

Mõned tegelased on sellesse raamatusse kaasa tulnud Arvo Valtoni eelmisest ajaloolisest romaanist „Märjamaa legend“, kus kajastuvad samuti Liivi sõja aegsed sündmused.

Hoolimata tegelaste ajaloolisest autentsusest on raamatu sisu siiski pigem meelelahutuslik.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Maimu Johannson
Paepealse raamatukogu raamatukoguhoidja