RSS

Andrew Norman Wilson. Kuninganna Victoria

Ilmunud: Varrak, 2016
Tõlkinud Kalev Lattik

 

ETV näitab praegu telesarja „Victoria“ 2. hooaega, noore kuninganna algusaegade lugu. See sari ajendaski mind juba aasta tagasi, 1. hooaja näitamise ajal kuninganna Victoria kohta raamatuid otsima-laenutama-lugema. Eesti keeles on Victoria-raamatuid päris mitu, näiteks:

Evelyn Anthony. Victoria ja Albert (Odamees, 1997)
Carolly Erickson. Victoria: tema väike majesteet (Kunst, 1997)

Kuninganna Victoria (1819-1901) andis nime kogu oma peaaegu 64 aastat kestnud valitsemisajale, mida tuntakse Victoria-ajastuna. Üks teine ETV poolt näidatud telesari vihjab samuti sellele. Nimelt… „Downton Abbey“ ja õeksed Crawley’id.

Õde Edith, olles ajakirja omanik, jäi ootamatult ilma ajakirja toimetajast ning otsis uut. Ja viimane kandidaat, kellega ta suhtles ja ka tööle võttis, oli Laura Edmunds. Vestluse käigus selgus, et nad on mõlemad sündinud 1892. aastal. Ja nende vestlus sellest oli nii muhe…

L: 1892 tundub nii kauge aeg. Hoopis teine ajastu.

E: Sellest tasuks kirjutada. Victoria-ajastu lapsukestest on saanud moodsad naised.

L: Ja mis hinnaga?

Kiiduväärt on, et autor on tohtinud selle raamatu koostamiseks läbi töötada kõikvõimalikke kirjalikke materjale ning raamatu algusesse paigutatud tänusõnad on esmalt suunatud kuninganna Elizabeth II-le, kes andis loa tsiteerida kuninglikus arhiivis säilitatavaid tekste ja muid materjale, mille autoriõigus kuulub kuninglikule perekonnale.

Raamatut lugedes on tunda, kuivõrd autor kuninganna Victoriat austab ja ka… armastab. (Teiste, ilukirjanduslike Victoria-raamatute puhul sellist muljet ei jää.) Ja ta teeb need tunded ka oma lugejatele selgeks. Näiteks kõige viimane lõik, mis võtab raamatu kokku, teeb lugejale pai ja lõpetab sügava kummardusega kuninganna Victoriale:

„Nõnda pakub Victoria kui Euroopa monarhiate ema ja suur kaitsja inimestele alati huvi. Ometi poleks see lugu nii tavatult lummav, kui kuninganna-keisrinna ise poleks nii lummav. Need, kes käisid tal viimastel elukümnenditel külas, võisid ju ennast tema arvel lõbustada, naerda ta käredate arvamuste üle, näha ta kõikumist maalähedase talupojamõistuse ja pirtsaka tujutsemise vahel. Ent tema juuresolekul tundsid nad iseäralikku aukartust. Niisugune tunne tekib ka igaühes, kes püüab temast kirjutada. See on midagi sootuks muud kui lihtsalt lugupidamine ühe kuningliku isiku vastu. Säärast tunnet ei suuda äratada peaaegu mitte ükski nendest kroonitud peadest, kes kõndisid Windsori tänavatel tema kirstu taga. Aukartus tekib konkreetse naise, kuninganna Victoria ees. Sammuge mõttes mööda vaipa selle väikse tüseda kuju poole, kes uurib oma laua taga riiklikke dokumente või hindustani grammatikat, kõrval Munchi või printsess Beatrice. Te lähenete inimesele, kes on tohutult heasoovlik ja palju-palju targem, kui te oleksite iial arvanud, ja keda on – vastupidi kõige tüütumale temast loodud klišeele – lihtne naerma saada. Aga kui teil on vähegi taipu mõista, siis üksiti olete tema juuresolekul ka kohkvel. Te olete millegi võimsa valduses.“ (427 lk)

Kirjastus Varrak tutvustab seda raamatut oma kodukal väga toredasti ja lubab ka raamatu sisuga tutvuda (11 lk raamatu algust, sh Suurbritannia valitsejate sugupuu).

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Loe e-raamatukogust ELLU

 

Ester Liinak
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 2. juuni 2018 in ajalugu

 

Mia Kankimäki. Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma

Ilmunud: Varrak, 2018
Tõlkinud Triin Tael

Mia Kankimäki on 38-aastane soomlanna, kes keskeakriisis olles jätab oma töö kirjastuses,  võtab omale vaba aasta ning otsides toetuseks stipendiume,  sõidab aastaks Jaapanisse Kyotosse, et tutvuda põhjalikumalt X sajandist pärit jaapani õuedaami Sei Shõnagoni ja tema kirjutatud „Padjaraamatuga“.

Vaatamata sellele, et Mia ei tunne Kyotos kedagi, ta ei oska ka jaapani keelt, tunneb ta Seiga hingesugulust, olles lugenud  tema „Padjaraamatut“ inglise keeles.  Õuedaami nimekirjad talle olulistest asjadest on kui tänapäevased blogisissekanded.

„Padjaraamatu“ originaal on aastasadadega hävinenud. Säilinud on erinevad variandid, mida tõlkijad läbi aegade on oma tahtmist mööda lühendanud ning kohandanud. Mia püüab panna ennast võimlikult sarnasesse olukorda õuedaamiga, viibida paikades, kus temagi võis olla käinud.

Mia reisi Jaapanisse on kirjeldatud sedavõrd kaasahaaravalt, et lugejalgi on võimalik kogu see teekond kaasa teha, nautida kirjeldusi nii jaapani arhitektuurist, kultuurist, söögist kui võluvast loodusest. Ning hakata koostama oma nimekirjasid meeliülendavatest, ärritavatest, südant kiiremini põksuma panevatest asjadest.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Anu Sepp
Sõle raamatukogu juhataja

 

Doris Lessing. Kassid

Ilmunud: Varrak, 2006
Tõlkinud Krista Kaer

Hoopis omamoodi kassiraamat. Lummav, veetlev, aus, kurb…

Raamatu algus on muidugi jube: liiga palju kasse kuskil Rodeesia farmis, keda tuli ära hävitada. Ja kõik. Aga raamatus saab ka lehte keerata ja need kolekohad vahele jätta. Ja mõista, et kõik see, mida raamatu autor oma lapseeas nägi, see on tulnud temaga kaasa täiskasvanuellu ja mõjutanud omal moel tema suhtumist kassidesse ja kassipidamisse.

Raamatus on fantastilised tähelepanekud kasside kohta, kassi käitumise mõtestamine, kirjeldamine. Selleks on vaja (kvaliteet)aega, et oma lemmikutega kaasa kulgeda ja hoolivat meelt, et see kõik kirja panna.

Ühe kassi saabumisest oma koju kirjutab DL nii:

„Kass oli poolteist kuud vana. Ta oli armas, habras muinasjutukass, kelle siiami geenid ilmutasid end näo, kõrvade ja saba kujus ning keha peentes joontes. Tema selg oli vöödiline, ülalt või selja tagant oli ta kena halli- ja kreemivöödiline kassipoeg. Tema rinnaesine ja kõht olid aga tuhmkuldsed, siiami moodi kreemikad, ja kaelal olid poolikud mustad triibud. Tema näol olid mustad kriipsud – peened mustad ringid silmade ümber, peened tumedad jooned põskedel, tilluke kreemikas ja roosa otsaga nina, mida rõhutas samuti must piirjoon. Kui ta istus, saledad käpad sirgelt koos, oli ta eestpoolt vaadates eksootiliselt ilus loom. See tilluke olevus istus keset kollast vaipa viie austaja keskel ja ei kartnud meid põrmugi. Siis kõndis ta maja teisel korrusel ringi, uurides sellest iga tolli, ronis mu voodisse, ronis linavoldi alla ja oligi kodus.“ (lk 35)

Teisel kassil, mustal kassil, kes DL juurde üsna peagi saabus, ei läinud sugugi nii lihtsalt:

„Must kass aga teadis omalt poolt, et hakkab siin elama, ja ei lasknud end minema ajada. Ta ei kakelnud: hall kass oli suurem ja tugevam. Ta puges tooli nurka, sein kaitsmas seljatagust, ning ei pööranud hallilt kassilt pilku. /…/

Musta kassi iseloom oli hoopis teistsugune kui hallil kassil. Ta on järjekindel, kangekaelne ja tagasihoidlik loomake. Enne halli kassiga kohtumist ei olnud tal koketeriist aimugi, ta ei poseerinud, flirtinud, püherdanud, jooksnud ega uhkeldanud.

Ta teadis, et ta polnud majas esimene kass – hall kass oli peremees. Aga ka teise kassina olid tal omad õigused ja ta nõudis neid. /…/

Ta on elegantne. Tal on kaarjas suursugune profiil nagu hauakambri kassipildil. Kui ta istub sirgelt, käpad kõrvuti ja vahib või kükitab, silmad poolsuletud, siis on ta liikumatu, kauge, kuhugi kaugele iseendasse tõmbunud. Sellistel hetkedel on ta sünge ja äratab aukartust. Ja ta on must, must, must. Mustad läikivad vurrud, mustad ripsmed, mitte kusagil ainsatki valget karva. Kui halli kassi looja oli pooltoonide meister, armastas detaile, siis musta kassi looja ütles: „Ma loon musta kassi, musta kassi kvintessentsi, Allilmast pärit kassi.““ (lk 57-58)

 

Millega kassid tegelesid. Näiteks:

„Ma istusin väljas kiviaial, kui ma nägin, kuidas hall kass jahti pidas.

Sel päeval liikusid taevas kiiresti hõredad pilved, nii et päikesevalgus ja hämarus pagesid üle nurmede, maja ja puude ning hall kass oli vari keset teisi varje sirelipõõsa all. Ta püsis väga liikumatu, aga kui hoolikalt vaadata, siis oli näha, kuidas ta vurrud ja kõrvad kergelt liikusid, nii et ta polnud liikumatum, kui oli loomulik paigas, kus lehed ja rohi kerges tuules võbisesid. Ta vaatas, pilk liikumas, mõne jala kaugusel asuvat kõrretüügastikku. Kui ma teda jälgisin, liikus ta kiiresti madalalt küürutades edasi, nagu liigub vari õõtsuva oksaharu all. Keset kuivanud rohtu ronisid kolm väikest hiirt…“ (lk 93)

 

Doris Lessingi „Kassid“ on tore lugemine nendele, kes on ka ise kassi omanud või pidanud. Nemad saavad sellest raamatust aru ning tunnevad ära kõikvõimalikke sarnaseid elamusi ja kogemusi. Aga isiklikud kassid ei ole selle raamatu lugemiseks ja loetu nautimiseks kohustuslikud.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Ester Liinak
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 30. mai 2018 in ilukirjandus, jutukogu

 

Tõnu Jürgenson. Seljakotiga looduses: matkaselli taskuraamat

Ilmunud: Ajakirjade Kirjastus, 2012

Eestlane olevat loodusrahvas. Enamus meist käib igal sügisel metsas marjul ja seenel ning on vähemalt ühe korra käinud matkamas, kas siis ühepäevasel jalutuskäigul kuskil maastikukaitseala laudteel või nädalavahetuse telkimisüritusel. Lisaks on meie hulgas ka inimesi, kelle elustiiliks ongi looduses viibimine, matkamine lähemates ja kaugemates kohtades. Pajatusi nende kogemustest ja tähelepanekutest võib kuulama jäädagi. Kõik teavad Fred Jüssit, kes oma võrratute lugudega kohtumistest loodusega on harinud mitut põlvkonda. Nii mõnestki lapsest on loodus- ja matkahuviline saanud just tänu Fred Jüssi pajatustele. Või Rein Marani filmidele. Nii minustki. Armastan looduses viibida ja telkida ning olen õnneks suutnud seda armastust süstida ka oma lastesse. Minu lugemishuvigi on viimasel ajal pöördunud just loodusteemaliste ja matkaraamatute poole, lihtsalt on ilmselt selline periood.

Üks minu viimase aja leide on Tõnu Jürgenson, mis iseenesest on täiesti ootamatu. Olen läbi lugenud enamvähem kõik matkamise ja looduses liikumisega seotud tõlkeraamatud, aga eesti oma matkagurudeni pole siiani jõudnud. Nüüd siis parandasin vea.

Tõnu Jürgensoni kirjutamismaneer sarnaneb mingis mõttes Fred Jüssiga. Sama lobedalt kirjutatud, arusaadavas, lihtsas keeles, ilma eriliste kujunditeta. Muidugi ei ole „Seljakotiga looduses“ mõeldud käsitlema looma- ja taimeriigi rikkusi, kuid juttu neist siiski tuleb ja mõnikord ka päris humoorikas võtmes. Raamat on mõeldud matkahuvilisele, kelle looduses liikumise kogemus ei pruugi olla kuigi suur. Samas ei saa öelda, et kogenud matkajale selle raamatu lugemine mõttetu oleks. Alati saab teise inimese kogemustest midagi õppida.

„Seljakotiga looduses“ on isiklikele kogemustele toetuv praktiline ja soovitusliku iseloomuga tarberaamat, mis annab väga hea ülevaate sellest, mida matkasell erinevates situatsioonides vajada võiks. Piisavalt palju aega pühendatakse erinevatel aastaaegadel matkamisele ja sellega seoses ka erinevatele vajadustele. Puust ja punaseks tehakse selgeks, millist telki mille jaoks mõistlik kasutada on, millised võiksid/peaksid olema matkariided, milline võiks olla seljakott, saapad, sokid … Algajale matkasõbrale võib olla heaks uudiseks seegi, et hääd matkavarustust riietuse näol on tänapäeval võimalik varuda ka tööriideid müüvast poest. Mitte väikese tähtsusega on riiete ostmise puhul hind ja tööriided kipuvad olema pisut odavamad kui spetsiaalsed matkarõivad spordi- ja matkatarvete poes. Samas on riiete loomiseks kasutatud materjalid sageli samad.

Ka söögitegemisele on raamatus pööratud piisavalt tähelepanu, ikka seepärast, et „tühi kott ei seisa püsti“, edasi liikumisest rääkimata. Huvilised saavad üsnagi hea ülevaate erinevatest matkapliitidest ja priimustest, tuletegemisest ning ka toidust, mida kaasa võtta.

Raamatu lõppu on autor pannud ka ülevaate RMK metsaonnidest, mida ta kasutanud on. Kogu raamat on vürtsitatud hea huumoriga ja erinevate olukordade kirjeldustega, mis teevad tavalisest käsiraamatu-laadsest väljaandest nauditava lugemise.

 

Vaata leidumust e-kataloogis ESTER

Loe ka: Tõnu Jürgenson. Matkates neljal aastaajal (AS Atlex, 2007)

 

Kristina Rood
Eesti keelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 29. mai 2018 in loodus, matkamine

 

Claudia Gray. Sinu tuhat palet

Ilmunud: Päikese Kirjastus, 2018
Tõlkinud Iiri Sirk

„Sinu tuhat palet“ on noorteraamat, aga sobib väga hästi lugemiseks ka teistele. Alguses ei suutnud raamat mind eriti kaasa tõmmata. Mind häiris, et tegevus oli edasi antud mina-jutustaja kaudu ning jutt oli kohati nii tiinekatele omane. Kõik need suhtedraamad ja kangelanna ei suuda otsustada, millist noormeest ta ikka tahab. Kui edasi lugesin, siis läks ka raamat huvitavamaks ja lõpp oli täis ootamatuseid. Muidugi suhtedraamat oli ka kuni lõpuni välja.

Marguerite Caine’i vanemad on tuntud füüsikud, kes on leiutanud Tulilinnu, mis võimaldab inimestel rännata erinevatesse dimensioonidesse. Leiutis on küll algusjärgus, aga juba käib sellele tõeline jaht. Selle leiutise pärast tapetakse Marguerite’i isa. Kõik tõendid näivad viitavat nende assistendile Paul Markovile, sest peale kuritegu on ta hävitanud kõik nende uurimistöö andmed ning põgenenud teise dimensiooni.

Marguerite aga ei lepi sellega ning saades teiselt assistendilt Theolt ühe Tulilinnu prototüübi, asuvad nad koos Theoga Pauli ühest dimensioonist teise jälitama. Seda tehes satuvad nad kõrgtehnoloogilisse Londonisse, Tsaari-Venemaale, siis ülemaailmse üleujutuse tõttu loodud ookeanijaama.

Tegemist on omamoodi raamatuga. Mulle meeldisid need erinevad dimensioonid. Inimesed on praktiliselt samad, aga päris ei ole ka. Midagi on natuke teistmoodi. Tegelikult oleks ka põnev niimoodi rännata teise aega ja kohta, kus inimesed on samad, aga on tehtud mingi teine valik ja selle tõttu on elu teises dimensioonis natuke erinev. Seda on keeruline kirjeldada, nii et soovitan kõigil parem raamatut lugeda.

Sellistes tingimustes on kummaline armuda, kus sa veedad natuke aega ühes dimensioonis ning kui liigud järgmisesse, siis see inimene ei ole enam päris sama. Kumba inimest sa siis tegelikult armastad? Sellised mõtted vaevad Marguerite’i pead, lisaks tagaajamistele ja enda ohutuse tagamisele.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Triinu Rannaäär
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

 

Swami Darshi. Ümbersündimine: maine vaimsus

Ilmunud: Pilgrim, 2018
Tõlkinud Tiina Lebane

Venemaa “Selgeltnägijate tuleproovi” 17. hooaja võimas võitja, vitaalne Swami Darshi andis hiljuti välja oma esimese raamatu “Ümbersündimine”, mida esitles Tallinnas Solarise Keskuse Apollo raamatupoes ka Eesti lugejatele. Isegi viibisin sellel huvitaval elamuslikul kohtumisel ja ootasin sealtpeale võimalust raamatukogu abil teosega tutvumiseks.

Tuhandete poolt armastatud autor avaldab kaasahaaravatel seikluslikel lehekülgedel vahedas stiilis oma muutumise loo – kuidas temast kui tavalisest reakodanikust sai “nägija” ja “tunnetaja”, iseenese ja maailma sügavam mõistja. Läbi värvikate peatükkide kirjeldab ta sisemist muutumise soovi ja selle reaalset toimumist. Punase niidina läbib kogu teksti põhjapanev filosoofiline mõte, et kõik paigad, sündmused, võidud, kaotused ja inimesed, kellega kohtume, on õpetajad. Darshi kirjeldab elavalt, vaimukalt ja avameelselt, kuidas alustas oma teed vaimsuse suunas, kohtus oma õpetajatega ja mismoodi kulgesid reisid sihtpunktidesse ning annab ülevaate elust-olust vaimsete praktikate keskuste elukorraldustest ja eripäradest.

See on põnev ja eluline, kerge huumoriga vürtsitatud autobiograafiline lugu ühe inimese “ümbersünnist” ja sellest, milliste tagasilöökidega võib kulgeda pühendunud otsija valitud tee “tõe” juurde. Kuna paljud eestlased jälgivad huviga Venemaa “Selgeltnägijate tuleproovi” saateid eestikeelselt telekanalilt, siis sobib see kõnekas raamat kätlemiseks kahtlemata kõigile eesti lugejatele, kes ei põlga ära esoteerikat, kes avastanud enda jaoks vaimsed väärtused ja laiema maailmapildi. Kõigile, keda paelub lugu mehest, kes valitseb energiaid ja valdab kummalisi tehnikaid nende toitmiseks.

“Ümbersündimine” kutsub koos peategelasega rändama imeliste isiksustega uskumatutesse kohtadesse ja olukordadesse, koos šamaanide sõnumitega, legendaarse Osho meditatsioonidega ja sufide müstilise keerlemistantsuga. Lisaks meditatiivsele poolele innustab autor ka inimesi lihtsalt sportima, nimetades sporti vajalikuks “keha kultuuriks”. Swami Darshi lummav lugu mõjub palsamina avatud hinge ja vaba vaimuga lugejatele. “Ümbersündimine” – See on lugu iseendani jõudmisest, pärast pikki ja kurnavaid rännakuid ja harjutusi.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Andre Tamm
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 22. mai 2018 in biograafiad-memuaarid, esoteerika

 

A.J. Finn. Naine aknal

Ilmunud: Tänapäev, 2018
Tõlkinud Eve Rütel 

“Naine aknal” on põnev psühholoogiline thriller, mis algab pisut aeglaselt, kuid siis võtab põnevus üha enam tuure üles ja naljalt enne lõppu jõudmist raamatut käest ei pane. Sellele aitab kaasa ka asjaolu, et kuigi raamatus on 469 lehekülge, on paljud leheküljed tühjad ning peatükid ise lühikesed. Teistsuguse vormistamise korral võinuks raamat olla tublisti õhem.

Raamatu peategelane on nooremapoolne naisterahvas nimega Anna, kes kannatab traumajärgselt ränga agorafoobia all ning viimased kümme kuud ei ole ta oma majast väljunud. Ta suhtleb internetis teiste omasugustega ja annab neile nõu, joob veini, vaatab vanu klassikalisi filme ning tunneb suurt huvi oma naabrite vastu, kelle igapäevaelu ta aknast armastab jälgida. Ühel päeval märkab ta midagi kohutavat ning sealt edasi läheb käima sündmuste jada, kus Anna ise ka enam aru ei saa, mis on juhtunud päriselt ja mis mitte.

Seda raamatut hakkasin lugema suuresti tänu reklaamile ja paljudele ülipositiivsetele arvustustele meedias. Ka tekst raamatu enda tagakaanel kõlab põnevalt ja paljutõotavalt: ““Naine aknal” on üks 2018. aasta oodatumaid raamatuid – selle tõlkeõigused müüdi juba enne ilmumist maailmarekordiliselt 38 keelde ning Fox valmistab ette filmi.”

Päris alguses, lugema hakates, olin tõtt-öelda natuke pettunud. Põnevust ei paistnud kusagilt ja mõned asjad tundusid pisut arusaamatud. Uskusin aga sellesse, et küll lugedes kõik peagi selgineb, ja nii juhtuski. Mida lehekülg edasi, seda kiiremini lugemine edenes ja seda põnevamaks läks. Lõpp oli nii ja naa. Kui tavaliselt ei suuda mina pea üheski krimkas “pahalast” ära aimata, siis selle raamatu puhul siiski tekkis pisuke kahtlus, mis hiljem ka tõeks osutus. Sellele vaatamata oli loos ka üks väga huvitav pööre, mida poleks küll esiotsa kuidagi aimata osanud. Hiljem, juba teades, tundus see aga päris loogiline.

Tekst on üsna ladus ja voolav, lihtne lugeda ning väga huvitavad on vahele pikitud kirjeldused ja dialoogid vanadest filmidest, mida Anna vaadata armastab. See hobi lisab karakterile värvi ja usutavust ning teeb teda minu meelest ka sümpaatsemaks.

 

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

 

Ketlin Priilinn
kirjanik ja Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik